3-3-1-77-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-77-15

Otsuse kuupäev

8. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Tõnu Anton ja Indrek

Koolmeister

Kohtuasi

Nadežda Krainikova kaebus Põhja-Tallinna vanema 7. juuni

2013. a käskkirja nr 2-17/21 tühistamiseks ja asja Põhja-

Tallinna vanemale uueks otsustamiseks saatmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Nadežda Krainikova

Vastustaja Tallinna linn

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. septembri 2015. a otsus

haldusasjas nr 3-13-2157

Menetluse alus Riigikohtus

Nadežda Krainikova kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Nadežda Krainikova kassatsioonkaebus osaliselt. Muuta Tallinna Ringkonna-

kohtu 16. septembri 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-13-2157 põhjendusi. Asendada

ringkonnakohtu seisukoht, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest väljamaksmisele

kuuluvast hüvitisest saab maha arvata töötuskindlustuse hüvitise, seisukohaga, et selline

mahaarvamine ei ole võimalik. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsuse põhjendused muutmata.

2. Mõista Tallinna linnalt Nadežda Krainikova kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud

menetluskulu 200 eurot.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja-Tallinna vanem vabastas 28. aprilli 2010. a käskkirjaga nr 2-21/28 Põhja-Tallinna Valitsuse

linnamajanduse osakonna peaspetsialist Nadežda Krainikova teenistusest koondamise tõttu alates

1. maist 2010. 30. aprillil 2010 maksti N. Krainikovale välja aprillikuu palk 16 700 krooni,

koondamishüvitis 167 000 krooni ja hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest 31 267 krooni ja 60

senti.

2. Tallinna Halduskohus tühistas 2. detsembri 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 Põhja-

Tallinna vanema 28. aprilli 2010. a käskkirja nr 2-21/28, ennistas N. Krainikova teenistusse ja mõistis

tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sh viivitamatult kahe kuu palga. Kahe

kuu palk 2136 eurot (bruto) maksti N. Krainikovale välja 7. detsembril 2011. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 3. detsembri 2012. a otsusega halduskohtu otsuse muutmata.

3. Põhja-Tallinna vanem määras 7. juuni 2013. a käskkirjaga nr 2-17/21 N. Krainikovale Põhja-

Tallinna Valitsusele tagasimaksmisele kuuluvaks summaks 6363 eurot ja 37 senti, kinnitas

maksegraafiku (käskkirja lisa 1) ja kohustas N. Krainikovat tasuma nimetatud summa Tallinna

Linnakantselei finantsteenistuse arvelduskontole vastavalt maksegraafikule.

Käskkirjas leiti, et arvutuste kohaselt oleks N. Krainikovale teenistusest sunnitult puudutud ajal

Põhja-Tallinna Valitsuse makstav töötasu olnud 16 449 eurot ja 4 senti. Sel ajavahemikul on

N. Krainikova saanud hüvitisi ja töötasu teise tööandja juures töötamise eest kokku 24 157 eurot ja 29

senti. Riigikohtu 8. märtsi 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-85-11 avaldatud seisukoha järgi tuleb avaliku

teenistuse seaduse (ATS; siin ja edaspidi viidatud kuni 31. märtsini 2013 kehtinud redaktsioonile) v.r

§ 135 lg 1 alusel välja makstavast tasust maha arvata tulu, mida ametnik sai teise tööandja juures

töötades. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast 1. novembri 1999. a otsuses asjas nr 3-3-1-41-99, tuleb

N. Krainikovale makstava hüvitise väljaarvutamisel arvestada ka sel ajavahemikul talle makstud

töötuskindlustushüvitist ja töövõimetuse hüvitist. N. Krainikovale on välja makstud 7708 eurot ja 25

senti, mistõttu on ta alusetult rikastunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 tähenduses. Põhja-Tallinna

Valitsus tasaarveldab osa nõudest Tallinna Ringkonnakohtu 3. detsembri 2012. a otsusega haldusasjas

nr 3-10-1300 Põhja-Tallinna Valitsuselt välja mõistetud ja seni välja maksmata apellatsioonimenetluse

kuludega summas 1344 eurot ja 88 senti. Seega tuleb N. Krainikoval Põhja-Tallinna Valitsusele

tasuda 6363 eurot ja 37 senti.

4. N. Krainikova esitas Tallinna Linnavalitsusele Põhja-Tallinna vanema 7. juuni 2013. a käskkirja

nr 2-17/21 peale vaide, mille Tallinna Linnavalitsus jättis 11. septembri 2013. a korraldusega nr 1256-

k rahuldamata, kuid Põhja-Tallinna Valitsust kohustati parandama käskkirjas arvutusviga.

5. Põhja-Tallinna Valitsus muutis 27. septembri 2013. a käskkirjaga nr 2-17/33 Põhja-Tallinna vanema

7. juuni 2013. a käskkirja nr 2-17/21 selliselt, et Põhja-Tallinna Valitsuse poolt teenistusest sunnitult

puudutud ajal makstav töötasu oleks olnud 12 568 eurot ja 56 senti (neto) ning sellel ajavahemikul sai

N. Krainikova hüvitisi ja töötasu teise tööandja juures kokku 19 693 eurot ja 96 senti (neto).

Muudatuste kohaselt on N. Krainikova alusetult rikastunud 7125 euro ja 40 sendi ulatuses ning tal

tuleb Tallinna linnale tasuda 5780 eurot ja 52 senti.

6. Nadežda Krainikova esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Põhja-Tallinna

vanema 7. juuni 2013. a käskkiri nr 2-17/21 ja saata asi Põhja-Tallinna vanemale uueks

otsustamiseks. Kaebuses väideti järgmist:

1) vastustaja rikkus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-t 2, kuna haldusaktis ei ole märgitud

selle andmise alust. Haldusaktist ei nähtu üheselt arusaadavalt nõuete üksikasjalikku arvutuskäiku.

Haldusakti põhjendused on puudulikud. Käskkiri on kaalutlusvigadega, kuna osa olulistest

asjaoludest on jäänud välja selgitamata ja mõned olulised asjaolud on tuvastatud ebaõigesti.

Vastustaja on jätnud tuvastamata, et summa, mille vastustaja maksis kaebajale viimase

ebaseaduslikult teenistusest vabastamise tõttu, on väiksem kui tasu, mida vastustaja oleks pidanud

kaebajale teenistusest sunnitult puudutud aja eest maksma. Vastustaja jättis arvestamata kaebaja

selgitusega, et ka vastustaja juures töötades oleks tal olnud vaja raske perekondliku olukorra tõttu

töötada teisel töökohal ¼ koormusega, nagu kaebaja ka pärast ametisse ennistamist töötas. Tasu selle

aja eest oleks olnud 778 eurot. Seega on hüvitise maksmisel 778 eurot põhjendamatult maha arvatud;

2) vastustaja on ebaõigesti kohaldanud ATS v.r § 135 ja VÕS § 1027 ja 1028. ATS v.r § 135 alusel ei

saa makstavast hüvitisest maha arvata Töötukassa ja Haigekassa makstud summasid. Vastustaja

viidatud Riigikohtu lahendid ei käsitle juba välja makstud tasu tagasinõudmist;

3) nõude esitamine vastustaja poolt on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna vastustaja põhjustas enda

ebaseaduslike tegudega kaebaja teenistusest vabastamise, kaebaja kohtusse pöördumise ja sellega

seotud kulude kandmise ning töökoha otsimise.

7. Tallinna Halduskohus tühistas 30. detsembri 2014. a otsusega Põhja-Tallinna vanema 7. juuni

2013. a käskkirja nr 2-17/21 ja saatis asja Põhja-Tallinna vanemale uueks otsustamiseks ning mõistis

Tallinna linnalt N. Krainikova kasuks välja tema kantud menetluskulud 495 eurot. Halduskohus leidis

järgmist:

1) asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et Tallinna Halduskohus ennistas 2. detsembri 2011. a

otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 kaebaja teenistusse ja mõistis tema kasuks välja tasu teenistusest

sunnitult puudutud aja eest. Vaidlustatud pole ka seda, et vastustaja maksis 7. detsembril 2011

kaebajale tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest 2136 eurot. Põhja-Tallinna Valitsuse

27. septembri 2013. a käskkirjast nr 2-17/33 nähtub, et kaebajal on jäänud teenistusest sunnitult

puudutud aja eest saamata kokku 12 568 eurot ja 56 senti;

2) vaidlustatud käskkiri on materiaalselt õigusvastane, kuna selle andmiseks puudub õiguslik alus.

Ühestki vastustaja viidatud sättest ega kohtulahendist ei tulene haldusorgani õigust nõuda teenistujalt

talle välja makstud töötasu tagasimaksmist. ATS v.r § 135 lg 1 sätestab ebaseaduslikult vabastatud

ametniku nõudeõiguse. VÕS § 127 lg-d 1 ja 5 ning §-d 1027 ja 1028 ei ole selles vaidluses

kohaldatavad, kuna VÕS reguleerib eraõigusliku iseloomuga võlasuhteid. Tallinna Ringkonnakohus

jättis 3. detsembri 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 muutmata Tallinna Halduskohtu samas

asjas tehtud 2. detsembri 2011. a otsus, millega mõisteti kaebaja kasuks välja tasu teenistusest

puudutud aja eest. Ka vastustaja viidatud Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-41-99 ja 3-3-1-85-11 ei

ole asjakohased, kuna käsitlevad kohtu poolt tasu väljamõistmise otsustamist, millega praegusel juhul

tegemist ei ole.

8. Tallinna linn esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata, täiendades selle põhjendusi, ning mõistis Tallinna linnalt N. Krainikova kasuks välja 480

eurot apellatsiooniastme menetluskulude katteks. Tallinna linna apellatsiooniastme menetluskulud

jäeti linna kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) Tallinna Halduskohus tühistas 2. detsembri 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1300 Põhja-

Tallinna vanema 28. aprilli 2010. a käskkirja nr 2-21/28, ennistas N. Krainikova teenistusse ja mõistis

tema kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest, sh viivitamatult kahe kuu palga;

2) vastustajal tuli pärast halduskohtu selle otsuse jõustumist maksta kaebajale välja tasu teenistusest

sunnitult puudutud aja eest. Vastustaja esitatud andmetest lähtudes oleks kaebaja teenistusest sunnitult

puudutud ajal (1. maist 2010 kuni 4. detsembrini 2011) saanud Põhja-Tallinna Valitsuses töötades tasu

12 568 eurot ja 56 senti (neto). Vastustaja esitatust ei selgu, kas teenistusest sunnitult puudutud aja

hulka on arvatud N. Krainikova töövõimetuse aeg. Sellel ajal ei jäänud N. Krainikoval palk saamata

ebaseadusliku koondamise tõttu, vaid haigestumise tõttu;

3) järgnevalt uurib ringkonnakohus, milliseid mahaarvamisi sai vastustaja teha kaebajale ATS v.r

§ 135 lg 1 järgi makstavast tasust. Riigikohus leidis asjas nr 3-3-1-85-11 tehtud 8. märtsi 2012. a

otsuse p-s 18, et ATS v.r. § 135 lg 1 alusel nõutava tasu väljamõistmise puhul on määrav, kui suures

ulatuses on õiguspärane arvesse võtta teenistusest sunnitult puudutud ajal teise tööandja makstud

töötasu või isiku tööjõu teistsuguse kasutamise eest saadud muud tulu. Õigusvastase teenistusest

vabastamise tõttu asutuselt saamata jäänud tasu väljamõistmise otsustamisel tuleb lähtuda kahju

hüvitamise reeglitest, võttes arvesse eelkõige põhjuslikku seost õigusvastase teenistusest vabastamise

ja saamata jäänud töötasus väljenduva kahju vahel;

4) põhjendatud on arvata maha Töötukassa makstud hüvitised 6778 eurot ja 8 senti. Kui kaebajat

poleks ebaseaduslikult koondatud, poleks ta Töötukassalt hüvitisi saanud. Seetõttu on õige need

saamata jäänud palgast maha arvata. Puuduvad andmed, et Töötukassa on need otsused kehtetuks

tunnistanud ja kaebaja Töötukassalt saadud summad tagasi maksnud. Töötukassa makstud

töötuskindlustushüvitise mahaarvamist on peetud õigeks ka varasemas kohtupraktikas (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 30. septembri 2011. a otsus asjas nr 3-09-2737, p 17);

5) kooskõlas Riigikohtu 8. märtsi 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-85-11 avaldatud seisukohtadega on

põhjendatud maha arvata teise tööandja juures teenitud tasu 3112 eurot ja 4 senti. Esitatud ei ole

asjaolusid, mis annaksid alust pidada selle summa mahaarvamist vastuolus olevaks kahju hüvitamise

üldpõhimõtetega (Riigikohtu viidatud otsuse p 19.4);

6) mõistagi tuleb maha arvata viivitamatult täitmisele kuulunud kohtuotsuse alusel makstud kahe kuu

palk 1670 eurot ja 43 senti. Vastasel korral makstaks sama tasu kaebajale välja kaks korda;

7) ringkonnakohus nõustub Tallinna Linnavalitsuse 11. septembri 2013. a vaideotsuse põhjendustega

osas, mis lükkavad ümber N. Krainikova väited, et ta oleks teenistuse jätkumise korral teinud teise

tööandja juures lisatunde, mille eest saadavat palka ei saaks maha arvata tasust teenistusest sunnitult

puudutud aja eest;

8) Tallinna linna arvestuste kohaselt on 1007 eurot ja 65 senti summa, mille Tallinna linn peaks pärast

eespool toodud mahaarvamisi tasuma N. Krainikovale sunnitult teenistusest puudutud aja eest.

Lahendada tuleb küsimus, kas ja millises ulatuses võis linn sellest summast maha arvata

koondamishüvitise. Kohtupraktikas (nt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-41-99, p 4) on peetud

võimalikuks arvata teenistusest ebaseadusliku vabastamise korral makstud hüvitis maha tasust, mille

ametiasutus peab ATS v.r § 135 lg 1 alusel ennistatud ametnikule maksma teenistusest sunnitult

puudutud aja eest. Ka kehtiva ATS § 105 lg 5 p 1 võimaldab säärase hüvitise maha arvata. Samas

tuleb arvestada, et mahaarvamiste tegemine ei saa viia ametiasutuse poolt nõude esitamiseni ametniku

vastu. Mahaarvamisi on võimalik teha kuni nullini. Seda alljärgnevatel põhjustel;

9) kuna kohtuotsusega tühistati käskkiri, mille alusel maksti N. Krainikovale välja koondamishüvitis

tema 10 kuu ametipalga ulatuses, tuleb kaebaja lugeda alusetult rikastunuks ning Tallinna linnal on

õigus see kaebajalt tagasi nõuda osas, milles seda ei arvatud maha ATS v.r § 135 lg 1 järgi

arvestatavast tasust. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 3 sätestab, et avaliku võimu kandja võib

isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üle antud asja või raha tagastamist eraõiguses

sätestatud alustel ja korras. Avaliku võimu kandja saab isiku vastu alusetu rikastumise nõude esitada

vaid eraõiguses sätestatud alustel ja korras. RVastS § 24 lg 1 ei ole sellisel juhul kohalduv. Tallinna

linn saab seega kaebaja poolt alusetult saadu tagasi nõuda VÕS § 1027 jj alusel ning vaidluse

tekkimise korral tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, mitte haldusaktiga. Haldusakti

andmine oleks ka eesmärgipäratu, kuna täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 kohaselt pole selline

haldusakt täitedokumentide loetelus;

10) vastustajal ei olnud õigust ilma N. Krainikova nõusolekuta jätta tasaarvestamise tulemusel

kaebajale välja maksmata menetluskulud, mis mõisteti vastustajalt välja seadusjõus Tallinna

Ringkonnakohtu 3. detsembri 2012. a otsusega. Täitedokumendist tuleneva kohustuse tasaarvestamine

alusetust rikastumisest tuleneva nõudega on küll lubatud, kuid see ei välista täitemenetluse algatamist

kohtuotsuse täitmiseks. Samas sätestab TMS § 221 lg 1 esimene lause, et võlgnik võib esitada

sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige

põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud;

11) eeltoodut arvestades ei saanud vastustaja haldusaktiga nõuda, et kaebaja maksaks tagasi summa,

mille võrra on kaebaja Tallinna linna arvel väidetavalt alusetult rikastunud. Vaidlustatud käskkiri on

õigusliku aluse puudumise tõttu õigusvastane ja halduskohus tühistas selle põhjendatult;

12) kui teenistusse ennistatud isik leiab, et ametiasutus ei täida jõustunud kohtuotsusega pandud

kohustust maksta tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest nõutavas summas, sh tehes alusetuid

mahaarvamisi, ei pea isik esitama halduskohtule uut kaebust, vaid võib taotleda halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 248 alusel vastustajale trahvi määramist. Praegusel juhul oli põhjendatud

menetleda kaebust sisuliselt, kuna vastustaja andis õigusliku aluseta haldusakti, millega pani kaebajale

kohustuse tagastada alusetu rikastumise korras saadu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. N. Krainikova esitas kassatsioonkaebuse, milles palub jätta ringkonnakohtu otsuse resolutsioon

muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi selliselt, et saamata jäänud töötasust ei saa maha arvata

töötuskindlustushüvitist ja sunnitult töölt puudutud ajal mujalt saadud töötasu. Kassaator väidab

järgmist:

1) ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on iseseisev mõju kaebaja õigustele ja kohustustele. Kui

töötuskindlustushüvitise ja mujal teenitud tulu saab saamata jäänud palgast maha arvata, siis ei saa

kaebaja vastustajalt hüvitist. Seda näitab vastustaja soov hakata summasid kaebajalt sisse nõudma;

2) ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud ATS v.r § 135 lg-t 1, leides, et summasid saab

makstavast tasust maha arvata. Ebaõige on järeldus, et kaebajale maksmisele kuuluvast tasust saab

maha arvata töötuskindlustushüvitise ja koondamistasu ning mahaarvamisi saab teha kuni nullini.

Saamata jäänud palgast saab maha arvata ainult seaduse alusel maksmisele kuuluva sellise hüvitise,

mille maksab välja asutus ise.

Kassaator palub kaaluda kohtupraktika muutmist mujal teenitud töötasu saamata jäänud töötasust

mahaarvamise osas. Senine praktika suurendab võimalust, et ebaseaduslikult vabastatud isikud jäävad

kohtuvaidluse ajaks koju ega otsi tööd. Sellise valiku teinud isik saab vaidluse kestusest ja

võimalikust positiivsest lahendist sõltuva pikaajalise tasustatud puhkuse. See on sunnitult töölt

puudumise ajal töötava isiku suhtes ebaõiglane, sest mittetöötav ja töötav isik on rahalises mõttes

samas olukorras, ja mahaarvamise lubamine võib olla käsitatav võrdsuspõhiõiguse rikkumisena.

Kassaator palub kassatsioonkaebuse rahuldamise korral vastustajalt välja mõista õigusabikulud kolme

tunni eest, mis koos käibemaksuga on kokku 360 eurot.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Praegune vaidlus puudutab ATS v.r § 135 lg 1 kohaldamist.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga, et talle kui teenistusse ennistatud ametnikule makstava

hüvitise suuruse kindlaksmääramisel saab vastustaja ebaseadusliku teenistusest vabastamise tõttu

saamata jäänud töötasu arvutamisel võtta arvesse töötuskindlustushüvitist, koondamistasu ja teiselt

tööandjalt saadud tasu ning need sunnitult teenistusest puudutud aja eest väljamaksmisele kuuluvast

tasust maha arvata. Kassaator tugineb HKMS § 211 lg 1 kolmandale lausele ning vaidlustab üksnes

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, leides, et vaidlustatud põhjendused omavad iseseisvat mõju tema

õigustele ja kohustustele, sest nende kehtivuse korral saaks vastustaja ülalnimetatud summad

ennistamise tõttu välja mõistetud töötasust maha arvata.

Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuse kasseeritud põhjendustel on iseseisev mõju

kassaatori õigustele.

12. Kolleegium on 8. märtsil 2012 haldusasjas nr 3-3-1-85-11 tehtud otsuses, milles samuti käsitleti

ATS v.r § 135 lg 1 kohaldamist, võtnud järgmise seisukoha: "Üldjuhul ei ole avalik-õiguslikus suhtes

kahju hüvitamise eesmärk karistamine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 4. aprilli 2006. a otsus asjas

nr 3-3-1-13-06, p 23). Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud (vrd riigivastutuse

seaduse § 8 lg 1, võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1). Sellest järeldub, et hüvitatavast kahjust tuleb

reeglina maha arvata igasugune kasu, mida isik sai tulenevalt kahju tekitamisest (VÕS § 127 lg 5).

Kahju hüvitamine ei tohi viia isiku põhjendamatu rikastumiseni. Põhiseaduse § 25 ei nõua kahju

hüvitamist suuremas ulatuses kui isikul tegelikult tekkinud kahju. Kasu maha arvamine ei riiva seega

antud juhul hüvitamispõhiõigust ega muid õigusi."

Kolleegium lähtub sellest seisukohast ka praeguse asja lahendamisel.

13. Haldusasjas nr 3-3-1-85-11 tehtud otsuses asus kolleegium seisukohale, et ATS v.r § 135 lg 1

alusel makstava hüvitise väljamõistmisel tuleb arvesse võtta teenistusest sunnitult puudutud ajal eest

teise tööandja poolt makstud töötasu. Kolleegium esitas ka põhjendused, miks sellise lahenduse puhul

pole tegemist ebavõrdse kohtlemisega.

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

14. Kolleegium pole senises praktikas eraldi käsitlenud koondamishüvitise mahaarvamist teenistusest

sunnitult puudutud aja eest väljamõistetavast hüvitisest.

Kolleegiumi hinnangul on õiguspärane arvata teenistusse ennistamise korral teenistusest sunnitult

puudutud aja eest makstavast tasust maha ka koondamishüvitis. Kolleegium leidis 1. novembri

1999. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-41-99 järgmist: "Teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu

väljamõistmise otsustamisel tuleb silmas pidada ATS § 135 eesmärki, milleks on anda ebaseaduslikult

vabastatud ametnikule õigus saada tasu kogu aja eest, mil ta oli temast sõltumatutel põhjustel ilma

töötasuta. Kooskõlas selle eesmärgiga tuleb teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstava tasu

hulgast maha arvata hüvitis, mida ebaseadusliku vabastamise tõttu maksti seaduse või muu üldakti

alusel."

Kolleegium ei näe põhjendusi, miks tuleb ATS v.r § 131 alusel makstud koondamishüvitist käsitada

teisiti kui viidatud lahendis nr 3-3-1-41-99 käsitluse all olnud kohaliku omavalitsuse üldaktiga

sätestatud hüvitist, mida maksti teenistusest vabastatud linnavolikogu esimehele, kes hiljem ennistati

teenistusse.

15. Kehtiva ATS § 105 lg 5 lg-d 1 ja 3 lubavad teenistusest sunnitult puudutud aja eest makstavast

tasust maha arvata hüvitise, mida maksti õigusvastaselt vabastamise tõttu, ja teenistusest sunnitult

puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle

saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest.

Teenistusse ennistamise korral sunnitult teenistusest puudutud aja eest makstavast tasust ei saanud ega

saa ka praegu maha arvata kompensatsiooni kasutamata jäänud puhkuse eest ja välja teenitud palka

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. märtsi 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-11).

16. Kolleegium on seisukohal, et töötuskindlustushüvitist ei ole alust ATS v.r § 131 lg 1 alusel välja

mõistetavast hüvitisest maha arvata. Töötuskindlustushüvitis võib küll olla saadud vastustaja

õigusvastase tegevuse tagajärjel, kuid seda hüvitist ei makstud vastustaja vahenditest.

Töötuskindlustushüvitise mahaarvamine sunnitult töölt puudutud aja eest makstavast tasust tooks

kaasa selle, et vastustaja säästab oma vahendeid Töötukassa kulutatud nende vahendite arvelt, mida

Töötukassa poleks maksnud, kui isikut ei oleks ebaseaduslikult koondatud. Seadusandja otsustada on,

kas ja kuidas kujunenud olukorraga analoogilises olukorras sätestada Töötukassa õigus nõuda hüvitis

kindlustatud isikult tagasi.

See seisukoht ei ole vastuolus põhimõttega, et ravikindlustuse seaduse alusel välja makstud ajutise

töövõimetuse hüvitise saamise aega ei võeta arvesse teenistusest sunnitult puudutud aja eest välja

mõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Ravikindlustusseaduses nimetatud kindlustusjuhtum

ei ole saabunud ebaseadusliku teenistusest vabastamise tagajärjel ning vastustaja ei oleks pidanud

töövõimetuslehel (haiguslehel, sünnituslehel, lapsendamislehel, hoolduslehel) oleku aja eest palka

maksma. Töövõimetuslehel viibitud aeg ei ole ebaseadusliku vabastamise tõttu töölt sunnitult

puudutud aeg.

17. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et teenistusest sunnitult puudutud aja eest

väljamaksmisele kuuluvast tasust on mahaarvamisi võimalik teha teenistusest sunnitult puudutud aja

eest saamata jäänud tasu ulatuses. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et selles osas, milles

alusetult välja makstud koondamishüvitis ületab teenistusest sunnitult puudutud aja eest saadavat tasu

pärast lubatavaid mahaarvamisi, tuleb kaebaja lugeda alusetult rikastunuks ning vastustaja võib nõuda

vastava summa tagastamist RVastS § 22 lg 3 alusel eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Kolleegium

asus 8. märtsi 2012. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-85-11 seisukohale, et ATS v.r § 135 lg 1 alusel

makstavast tasust saab teha mahaarvamisi vaid selle ajavahemiku ulatuses, mil isik sai tasu teise

tööandja juures töötamise eest.

18. Eeltoodu põhjal rahuldatakse kassatsioonkaebus osaliselt. Kolleegium muudab ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi. Kolleegium asendab ringkonnakohtu seisukoha, et teenistusest sunnitult

puudutatud aja eest välja maksmisele kuuluvast hüvitisest saab maha arvata töötuskindlustuse

hüvitise, vastupidise seisukohaga. Muus osas jäävad ringkonnakohtu otsuse põhjendused muutmata.

19. Kassaator palub kassatsioonkaebuse rahuldamise korral vastustajalt välja mõista õigusabikulud

kolme tunni eest, mis koos käibemaksuga on kokku 360 eurot.

Tegemist on kantud kuludega.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kassatsioon-

kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). Kolleegium peab, võttes arvesse kassatsioonkaebuse rahuldamise ulatust,

õiglaseks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 200 eurot.

Tasutud kautsjonid tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld