3-3-1-14-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-14-16

Määruse kuupäev

3. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Tõnu Anton ja Indrek Koolmeister

Kohtuasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Rizgar Kamal Mohammedi

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet

Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist –

Rizgar Kamal Mohammed

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2016. a määrus haldus-

asjas nr 3-14-51878

Menetluse alus Riigikohtus

Rizgar Kamal Mohammedi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2015. a määruse

ja Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2016. a määruse haldusasjas nr 3-14-51878

resolutsioon muutmata. Asendada halduskohtu ja ringkonnakohtu määruse põhjendavas osas

esitatud seisukoht, et üle 18 kuu kestev varjupaigataotleja kinnipidamine ei ole automaatselt

ebaproportsionaalne, seisukohaga, et üle 18 kuu kestev varjupaigataotleja kinnipidamine on igal

juhul ebaproportsionaalne.

2. Määrata Advokaadibüroo RASK vandeadvokaat Siret Saksa poolt Riigikohtu menetluses

Rizgar Kamal Mohammedile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 302 eurot 40 senti (sh

käibemaks 50 eurot 40 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) toimetas 4. augustil 2014 Lõuna prefektuuri Iraagi Vabariigi

kodaniku Rizgar Kamal Mohammedi, kellel puudus kinnipidamise hetkel seaduslik alus Eesti Vaba-

riigis viibimiseks ja kehtiv reisidokument. Isikul oli 20. maist 2011 – 19. maini 2014 elamisluba

elamiseks abikaasa juures.

2. R. K. Mohammed peeti 4. augustil 2014 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 19

lg 1 ja § 15 lg 1 alusel 48 tunniks kinni. Samal päeval võeti ta ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna

arvele, vormistati koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja kohaldati sissesõidukeeldu

viieks aastaks. Tartu Halduskohus andis 4. augustil 2014 määrusega haldusasjas nr 3-14-51642 loa

paigutada R. K. Mohammed kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.

3. R. K. Mohammed esitas 25. augustil 2014 varjupaigataotluse. Seejärel vormistati kinnipidamine

ümber välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 5 alusel. Tallinna

Halduskohus andis 27. augusti 2014. a määrusega loa paigutada R. K. Mohammed kinnipidamis-

keskusse varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 27. oktoobrini 2014. Kohus

pikendas luba R. K. Mohammedi kinnipidamiseks 23. oktoobri 2014. a, 19. detsembri 2014. a,

23. veebruari 2015. a, 20. aprilli 2015. a, 17. juuni 2015. a, 14. augusti 2015. a ja 13. oktoobri 2015. a

määrustega.

4. Politsei- ja Piirivalveamet lükkas 14. mai 2015. a otsusega R. K. Mohammedi varjupaigataotluse

tagasi ja keeldus talle elamisloa andmisest. R. K. Mohammed esitas selle otsuse tühistamiseks Tallinna

Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-15-1322). Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on halduskohus

kaebuse 2. veebruaril 2016 istungil läbi vaadanud ja määranud kohtuotsuse teatavaks tegemise ajaks

3. märtsi 2016.

5. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 7. detsembril 2015 Tallinna Halduskohtule VRKS § 362 lg 5

alusel taotluse R. K. Mohammedi kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra. Taotlust

põhjendati järgmiselt:

1) isikul ei ole kehtivat reisidokumenti ja ta on teinud kõik, et teda ei saadetaks Eestist välja, sh

peitnud oma passi, mille endine abikaasa leidis kapi tagant. Passi kehtivusaega on võimalik pikendada

Iraagi konsulaadis Helsingis. Politsei- ja Piirivalveamet tegeleb sellega;

2) varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise takistamiseks. PPA lükkas 14. mai 2015. a otsusega

isiku varjupaigataotluse tagasi ja enne halduskohtu otsust ei saa väljasaatmismenetlust alustada

(VRKS § 42 lg 2). Politsei- ja Piirivalveameti keelduva otsuse kohaselt elavad R. K. Mohammedi

vanemad Iraagis pealinnast kaugel ning seal ei ole sõjalist tegevust. Tema vend elab Suurbritannias ja

on vanemaid külastanud;

3) R. K. Mohammedi endine abikaasa ei ole soovinud jätkata suhtlemist, kuna isik on tema kui ka

tema laste kallal tarvitanud füüsilist ja vaimset vägivalda, sh ähvardanud abikaasa ja tema pere tappa.

Ta on kriminaalmenetluse ajaks kohaldatud lähenemiskeeldu rikkunud ja kriminaalkorras süüdi

mõistetud. Teda on karistatud kahekuise reaalse vangistusega. Isik on oma käitumisega näidanud, et ta

ei ole seaduskuulekas. Eestisse jäädes ja vabaduses viibides võib ta jätkata endiste perekonnaliikmete

terroriseerimist ja nende suhtes kuritegude toimepanemist. Isikul puudub elukoht;

4) et isik ei saaks menetlustest kõrvale hoida, tuleb teda jätkuvalt kinni pidada. Puuduvad piisavalt

tõhusad leebemad järelevalvemeetmed, mis tagaksid isiku kättesaadavuse väljasaatmismenetluse

lõppemiseni. Olukorras, kus isik on teadlik varjupaigataotluse rahuldamata jätmisest, on väljasaatmis-

menetlusest kõrvale hoidmise risk veelgi suurem. Menetlustest kõrvale hoidmiseks ei pea isik

tingimata riigist lahkuma. Seda on võimalik teha ka riigis viibides, eriti, kui tal on Eestis tuttavaid.

R. K. Mohammedi kinnipidamine ei ole veel veninud ebamõistlikult pikaks. R. K Mohammedi

kinnipidamine pole ebaproportsionaalne ka muudel põhjustel. Pikaks veninud kohtumenetlust ei saa

Politsei- ja Piirivalveametile süüks panna. Illegaalse immigratsiooniga võitlemises seisnev avalik huvi

ei tohiks kannatada ja isik peaks jääma KPK-sse kuni varjupaiga andmisest keelduva otsuse

jõustumiseni.

6. Tallinna Halduskohus andis 11. detsembri 2015. a määrusega loa R. K. Mohammedi kinni-

pidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluste

äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 11. veebruar 2016 (kaasa arvatud). Halduskohus põhjendas

määrust järgmiselt:

1) Politsei- ja Piirivalveamet on taotluses piisavalt selgitanud ja kohtud varasemates määrustes

käsitlenud, miks on alust arvata, et R. K. Mohammed esitas varjupaigataotluse väljasaatmise

vältimiseks. Kohus nõustus nende seisukohtadega. Samuti on PPA taotluses selgitanud, et ta ei saa

piisava tõhususega kasutada leebemaid järelevalvemeetmeid, vaid suudab tagada isiku kättesaadavuse

väljasaatmismenetluse lõppemiseni ainult tema liikumisvabaduse piiramisega;

2) välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus ei sätesta kinnipidamise kestuse konkreetset

tähtaega. Selline tähtaeg (18 kuud) on sätestatud VSS § 25 lg-s 2. VSS § 25 lg 3 sätestab lisaks

üheselt mõistetavalt, et selle tähtaja hulka ei arvata rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise aega.

Ka Euroopa Kohtu suurkoja 30. novembri 2009. a otsusest kohtuasjas nr C-357/09 PPU tuleneb, et

varjupaigataotluse menetlemise ajal toimuv kinnipidamine tuleb lugeda väljasaatmise eesmärgil

toimuvaks kinnipidamiseks üksnes juhul, kui varjupaigataotluse esitamisel ei ole tehtud otsust uuel

alusel kinnipidamise kohta. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses kinnipidamiseks

maksimaalse tähtaja sätestamata jätmine ei välista proportsionaalsuse kontrolli. Väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud 18-kuuline tähtaeg võib olla abiks maksimaalse mõistliku

kinnipidamise aja määratlemisel. Üle 18 kuu kestev kinnipidamine pole automaatselt ebaproportsio-

naalne. VRKS-s maksimaalse tähtaja puudumise eesmärgiks võib olla see, et oleks raskem ära

kasutada varjupaiga taotlemise õigust ja saavutada sellega eelis võrreldes teiste illegaalselt riigis

viibivate ning väljasaatmisele kuuluvate isikutega;

3) kinnipidamise pikendamine veel kuni kahe kuu võrra on praegusel juhul põhjendatud ega riiva

ebaproportsionaalselt isiku vabadusõigust ja õigust perekonnaelule. Kinnipidamise ebaproportsio-

naalseks muutumise hetk võib siiski olla lähedal. Ka Politsei- ja Piirivalveamet möönis, et kui kinni-

pidamine kestab üle kahe aasta, siis kaaluvad nad ise isiku vabastamist;

4) varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Sellest tulenevalt võib isik vabadusse

saades põgeneda. Väide, et ta soovib jääda Eestisse ega ole varjupaigaõigust kuritarvitanud, ei välista

põgenemist olukorras, kus varjupaigataotlus on tagasi lükatud. Ka töökoha tõend ei veena, et

põgenemine ei oleks piisavalt tõenäoline;

5) perekonnaelu hõlmab võimalust taastada suhted Eestis elava alaealise tütrega. Samas tuleb

arvestada, et isikule on keeldutud varjupaiga andmisest ja otsuse jõustumisel saadetakse ta riigist välja.

Isik on endise abikaasa ja tema laste suhtes olnud vägivaldne, mistõttu on temaga suhtlemine lõpetatud

ja endine abikaasa on algselt väljendanud soovi igasugust suhtlust üldse vältida. Asjaolu, et vanemad

on saavutanud lapse hooldusõiguse osas kohtuliku kompromissi, ei muuda kinnipidamist iseenesest

õigusvastaseks. Kompromiss ei võta küll R. K. Mohammedilt lapse hooldusõigust, kuid piirab seda.

Seetõttu on perekonnaelu teatud määral piiratud juba jõustunud kohtulahendist tulenevalt.

Kompromissiga antud võimalus kohtuda lapsega teatud tingimuste täitmisel ei ole välistatud ka

kinnipidamiskeskuses. Riigil tuleb tagada kinnipidamiskeskuses viibivale lapsevanemale võimalus

suhelda vabaduses viibiva lapsega, võimaldades nt helistamist, kirja teel suhtlemist või lapse visiiti

keskusesse. Suhete taastamine pereliikmega ei saa olla ühepoolne. Puuduvad tõendid, et R. K.

Mohammedi laps soovib isaga kohtuda, mistõttu ei ole põhjendatud rõhuda lapse õiguse

ebaproportsionaalsele riivele. Isiku võimalus lapsega suhet taastada ei oleks vabaduses viibides

tõenäoliselt suurem;

6) taotluses on esitatud asjaolud, mis annavad põhjendatud aluse arvata, et varjupaigataotlus võib olla

esitatud üksnes lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Varjupaigataotlus

on lükatud 14. mai 2015. a otsusega tagasi ja elamisloa andmisest on keeldutud, sest taotlus on

ilmselgelt põhjendamatu. Kui isik on teadlik varjupaigataotluse rahuldamata jätmisest, on tema

põgenemise oht isegi kõrgem. Väljasaatmismenetlusest kõrvalehoidmiseks ei pea isik tingimata riigist

lahkuma. Kui tal on Eestis tuttavaid, on enda varjamine Eestis kergem kui isikutel, kellel puuduvad

riigis sotsiaalsed sidemed. Muud järelevalvemeetmed ei oleks sama tõhusad ega tagaks eesmärgi

täitmist. Varjupaigataotlejate keskusest on lahkumine lihtne ning seda võimalust praktikas ka

kasutatakse.

7. R. K. Mohammed esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus halduskohtu

määrus tühistada. Halduskohus ei pidanud põhjendatuks määruskaebust rahuldada ja edastas selle

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt:

1) halduskohus kohaldas VRKS § 361 lg-t 1 ja lg 2 p 5 ning § 362 lg-t 5 õigesti, tuvastades määrus-

kaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses jätkuvaks kinnipidamiseks VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluse

ja kinnipidamise kooskõla lg-ga 1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega;

2) Politsei- ja Piirivalveamet luges 14. mai 2015. a otsusega R. K. Mohammedi varjupaigataotluse

VRKS § 20 p-de 6, 7, 10 ja 11 alusel ilmselgelt põhjendamatuks, lükkas selle VRKS § 21 lg 2 alusel

tagasi ja keeldus VRKS § 40 p 1 alusel elamisloa andmisest. Otsuses leiti, et taotleja ei vasta pagulase

staatuse andmise kriteeriumitele; taotleja ütlused oluliste asjaolude kohta on ebatõenäolised ja ta on

esitanud varjupaigataotluse tõenäoliselt tagasi- või väljasaatmise vältimiseks. Taotleja tagakiusukartus

ei ole objektiivsete asjaoludega tõendatud ning ta ei vaja turvalise olukorra tõttu Iraagis täiendavat

kaitset. Politsei- ja Piirivalveameti otsus on halduskohtus vaidlustatud ega ole seetõttu omandanud

lõplikku õigusjõudu. Üksikasjalikult motiveeritud ja seaduses ettenähtud menetluses pädeva organi

langetatud otsus, mille puhul kohus esmapilgul ei sedasta õigusvastasusele viitavaid tunnuseid, on

piisav, et tekitada vähemalt põhjendatud kahtlus, et isik on kuritarvitanud varjupaiga taotlemise õigust.

Varjupaigasüsteemi kuritarvitamine ei pea olema tõendatud;

3) ringkonnakohus on määruskaebuses taas korratud väitele, et varjupaigataotluse hilinenult esitamine

on tõendamata, vastanud juba 13. augusti 2015. a määruses ja kinnitanud oma seisukoha juurde

jäämist 30. novembri 2015. a määruses;

4) ringkonnakohus nõustub Politsei- ja Piirivalveameti ja halduskohtuga, et põgenemisoht, mille tõttu

ei ole leebemate meetmete rakendamine võimalik, pole aja jooksul vähenenud, vaid on varju-

paigataotluse tagasilükkamise otsuse valguses pigem suurenenud;

5) erinevalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest ei sätesta välismaalasele rahvusvahelise

kaitse andmise seadus varjupaigataotleja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud

maksimaalne 18-kuuline tähtaeg on kinnipidamise kestuse proportsionaalsuse hindamisel orientiiriks,

kuid üle 18 kuu kestvat varjupaigataotleja kinnipidamist ei saa pidada automaatselt

ebaproportsionaalseks. Kinnipidamise proportsionaalsust tuleb hinnata individuaalselt, arvestades

konkreetse juhtumi asjaolusid ja isikut ning tema käitumist;

6) halduskohus hindas piisava põhjalikkusega määruskaebuse esitaja kinnipidamise proportsionaalsust,

sh tema perekonnaelu riivet. Määrusest nähtuvad kaalutlused, millele halduskohus tugines.

Perekonnaeluga seonduvas osas ei vaja halduskohtu määrus täiendavat põhjendamist. On tõsi, et R. K.

Mohammedi kinnipidamine on kujunenud pikaajaliseks ning arvestades asjaolu, et esimese astme

kohus asub Politsei- ja Piirivalveameti otsuse peale esitatud kaebust kohtuistungil läbi vaatama

veebruaris 2016, võib isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise vajadus

tõusetuda ka pärast kontrollitava määrusega antud loa lõppemist 11. veebruaril 2016. Hetkel ei ole aga

ringkonnakohtu ülesandeks kontrollida, kas kinnipidamise jätkamine oleks põhjendatud pärast

nimetatud kuupäeva.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. R. K. Mohammed esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu

määrus ja teha uus määrus, millega jäetakse Politsei- ja Piirivalveameti taotlus rahuldamata. Määrus-

kaebuses väidetakse järgmist:

1) rikutud on VRKS § 361 lg 2 p 5, millest tuleneb kinnipidamise kaks eeldust – vältimatu vajadus ja

põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või välja-

saatmise vältimiseks. Põhjendatud ei ole, milles seisneb kinnipidamise vältimatu vajadus ja miks ei saa

kohaldada leebemaid vahendeid. Põgenemisohu puudumisele viitab see, et isikul on Eestis laps, isik

ise soovib Eestis elada ja pole Eestist lahkunud pärast viibimisaluse lõppemist. Isik kinnitab, et tal ei

ole võimalik Eestist lahkuda raha puudumise tõttu. Vabanemisel on tal töökoht;

2) välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus ei sätesta maksimaalset kinnipidamise täht-

aega. Käesolevaks ajaks on isik kinnipidamiskeskuses viibinud juba 18 kuud, mis on väljasõidu-

kohustuse ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud kinnipidamise ülempiir. Ebaproportsionaalne on isiku

kinnipidamine kinnipidamiskeskuses välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel

kauem, kui isikut saab kinni pidada väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel.

R. K. Mohammed esitas 1. märtsil 2016 Riigikohtule täiendavad seisukohad. Määruskaebuse esitaja

väidab, et käesoleval juhul on ta kinnipidamiskeskuses viibinud 18 kuud ja 29 päeva ning kuna

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise taotlemise peamiseks argumendiks on tagada isiku kättesaadavus

väljasaatmismenetluses, siis on VSS § 25 lg-st 2 tulenev tähtaeg juba sisuliselt kulgemas, sõltumata

varjupaigamenetluse menetluslikust olukorrast. Seetõttu tuleb kinnipidamisele kohaldada 18-kuulist

tähtaega, sõltumata VSS § 25 lg-s 3 sätestatud regulatsioonist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Määruskaebuse esitaja väidab, et käesolevaks ajaks, so määruskaebuse esitamise ajaks –

28. jaanuariks 2016 – on ta kinnipidamiskeskuses viibinud juba 18 kuud, mis on väljasõidukohustuse

ja sissesõidukeelu seaduses sätestatud kinnipidamise ülempiir, ning määruskaebuse täiendavate

seisukohtade esitamise ajaks 18 kuud ja 29 päeva.

Iseenesest on need väited tõesed. Kuid määruskaebuse esitaja jätab tähelepanuta tõsiasja, et teda on

kinnipidamiskeskuses peetud kahe seaduse alusel erinevatel eesmärkidel – VSS §-de 23 ja 25 alusel

väljasaatmise eesmärgil 4. augustist 2014 kuni 27. augustini 2014 ning VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel

alates 27. augustist 2014 selleks, et tagada isiku kättesaadavus väljasaatmismenetluse läbiviimiseks,

kui varjupaigataotlus jääb rahuldamata. Neid perioode ei saa summeerida. Ajavahemikku, mil isik on

paigutatud kinnipidamiskeskusse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel, ei

käsitata kinnipidamisena väljasaatmise eesmärgil (vrd Euroopa Kohtu 30. novembri 2009. a otsuse

asjas nr C-357/09 PPU punkt 48).

11. Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus,

erinevalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest, ei sätesta maksimaalset tähtaega isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks. Samuti asusid kohtud seisukohale, et üle 18 kuu kestev

varjupaigataotleja kinnipidamine ei ole automaatselt ebaproportsionaalne.

On tõsi, et VSS § 25 lg 2 ei luba kinnipidamiskeskuses väljasaatmise eesmärgil isikut ühelgi juhul

kinni pidada kauem kui 18 kuud. Samuti on tõsi, et välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seadus kinnipidamiskeskuses kinnipidamise maksimaalset tähtaega ei sätesta. See aga ei tähenda, et ei

ole võimalik leida selget pidepunkti otsustamaks selle üle, milline võib olla välismaalasele rahvus-

vahelise kaitse andmise seaduse alusel toimuv kinnipidamiskeskuses kinnipidamise maksimaalne

kalendaarselt mõõdetav kestus.

Euroopa Kohus, kohaldades väljasaatmise eesmärgil toimuvat kinnipidamist reguleerivat direktiivi

2008/115/EÜ, leidis 30. novembri 2009. a otsuse asjas nr C-357/09 PPU punkti 72 alapunktis 6, et

selle artikli 15 lõikeid 4 ja 6 tuleb tõlgendada nii, et need ei luba seda, et pärast direktiivis ette nähtud

maksimaalse kinnipidamisaja möödumist ei vabastata asjassepuutuvat isikut viivitamatult isegi

põhjusel, et ta käitub agressiivselt.

Seda lahendit ning direktiivi 2008/115/EÜ artikli 15 lg-ga 6 ja VSS § 25 lg-ga 2 sätestatud tähtaega

arvesse võttes on kolleegium seisukohal, et ka kinnipidamine VRKS § 361 alusel ei tohi kesta kauem

kui 18 kuud.

Ülejäänud osas järgib kolleegium ringkonnakohtu määruse põhjendusi ja jätab need HKMS § 234 ja

§ 231 lg 6 alusel kordamata.

12. Halduskohus andis loa pikendada R. K. Mohammedi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

11. veebruarini 2016 (kaasa arvatud). 11. veebruariks 2016 ei olnud R. K. Mohammedi kinni-

pidamiskeskuses kinnipidamine välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel kestnud

veel 18 kuud.

13. Määruskaebus jääb rahuldamata ning halduskohtu ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon

muutmata. Kuid kolleegium muudab halduskohtu ja ringkonnakohtu määruse põhjendavat osa.

Kolleegium asendab halduskohtu ja ringkonnakohtu määruse põhjendavas osas esitatud seisukoha, et

üle 18 kuu kestev varjupaigataotleja kinnipidamine ei ole automaatselt ebaproportsionaalne, seisu-

kohaga, et üle 18 kuu kestev varjupaigataotleja kinnipidamine on ebaproportsionaalne.

14. Määruskaebuse esitaja esindaja esitas 1. märtsil 2016 riigi õigusabi tasu taotluse, mille kohaselt

kulus määruskaebuse koostamiseks 2,5 töötundi ja täiendavate seisukohtade koostamiseks 2 töötundi

ning taotletava tasu suuruseks on koos käibemaksuga 388 eurot 80 senti. Kolleegium peab

põhjendatuks määruskaebuse koostamiseks kulunud aega, kuid leiab, et täiendavate seisukohtade

koostamiseks märgitud töötundide arv on ülepaisutatud. Täiendavad seisukohad kattuvad paljuski

sõna-sõnalt Riigikohtule juba esitatud määruskaebuse seisukohtadega ega sisalda olulisel määral uut

teavet ning täiendusi (vrd nt täiendava seisukoha p-d 1–6, 8, 10, 12, 14 määruskaebuse punktidega 1–

8, 9, 33–36). Ka Riigikohtu määruskaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumine ja selle kliendile

tutvustamine ei saanud olla kuigi ajamahukad tegevused. Arvestades eeltoodud seisukohti, täiendava

seisukoha mahtu (2,5 lk) ja selle argumenteerituse taset, saab täiendava seisukoha koostamise

põhjendatud ajakuluks lugeda 1 töötunni.

Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse otsuse punktidest 2, 12 ja 43¹ ning selle lisa 2 punktidest 6, 11 ja 14, määrab kolleegium

Advokaadibüroo RASK vandeadvokaat Siret Saksa poolt Riigikohtu menetluses Rizgar Kamal

Mohammedile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 252 eurot, millele lisandub käibemaks 50 eurot

40 senti.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld