3-1-1-12-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-12-16

Otsuse kuupäev

3. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi K.J süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsus kriminaalasjas

nr 1-15-3050

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus,

K.J kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk ja R. P. esindaja

vandeadvokaat Aivar Pilv; kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

3. veebruar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsus K.J õigeksmõistmises KarS § 422 lg 1 järgi ja

saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada.

3. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt K.J kasuks välja 372 eurot (kolmsada seitsekümmend kaks eurot), sh käibemaks,

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

5. R. P. esindaja kassatsioon jätta läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. K.J-ile esitati karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 1 järgi süüdistus selles, et 27. juulil 2014 kl 13.27 Rapla maakonnas

Märjamaa vallas Märjamaa-Koluvere tee 7. kilomeetril põhjustas ta sõiduautot Mercedes-Benz registreerimismärgiga

XXXXXX juhtides liiklusohtliku olukorra sellega, et tema juhitud auto kaldus vastassuunavööndisse. Sellise tegevusega

rikkus K.J liiklusseaduse (LS) § 14 lg 2, mis sätestab, et iga liikleja peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema

liikluses hoolikas ja ettevaatlik, et vältida ohtu ja kahju tekitamist; LS § 16 lg 1, mis sätestab, et liikleja peab olema viisakas

ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada

inimesi, vara või keskkonda; LS § 45 lg 7, mis sätestab, et asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult

sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti.

1.2. K.J tekitatud liiklusohtliku olukorra tõttu oli vastu tuleva auto juht R. P. sunnitud kokkupõrke vältimiseks keerama

sõiduauto Audi A6 registreerimismärgiga YYYYYY omakorda vastassuunavööndisse, et mööduda ohtlikke manöövreid

sooritavast sõiduautost Mercedes-Benz vastassuunavööndi kaudu. Süüdistuse kohaselt oli R. P. nõnda toimides

hädaseisundis. Samal ajal keeras K.J järsult tema poolt juhitud sõiduauto Mercedes-Benz rooli paremale, et liikuda tagasi

oma suunavööndisse. Sellega eiras ta LS § 39 lg-t 1, mis sätestab, et juht peab andma suunamärguande vastavalt

liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne manöövri alustamist. K.J poolt liiklusseaduse sätete

rikkumise tõttu toimus sõidutee keskel K.J ja R. P. juhitud autode kokkupõrge. Liiklusõnnetuse tagajärjel said mõlemad

sõiduautod tehnilisi purustusi, sõiduauto Audi A6 turvavööga kinnitatud juht R. P. ning kaasreisijad M.M.R. ja J.S.R. said

tervisekahjustusi, mille paranemine kestis alla 4 nädala. Samuti kaasreisijatena Audi A6-s olnud K. S. ja S. R. said aga

raskeid tervisekahjustusi.

Maakohtu otsus

2. Pärnu Maakohtu 19. juuni 2015. a otsusega mõisteti K.J KarS § 422 lg 1 järgi õigeks. Seetõttu jättis maakohus läbi

vaatamata ka kannatanute K. S-i, S. R-i ja R. P. tsiviilhagid. Kohtuotsuse kesksed seisukohad on järgmised.

2.1. Esitatud tõendid ei kõrvalda kahtlust, et auto väljus K.J kontrolli alt tal tekkinud terviserikke tõttu ja seetõttu ei pannud

K.J auto kaldumisel vastassuunavööndisse toime tegu KarS § 12 lg 2 tähenduses. Seda, et K.J võis esineda terviserike,

tõendasid kohtu hinnangul tunnistajate A. S-i ja L. L-i ütlused, kelle sõnade kohaselt kaldus K.J juhitud auto korduvalt

sujuvalt vastassuunavööndisse ning tegi iga kord järsu pöörde tagasi oma suunavööndisse. A. S-i antud ütluste kohaselt

nägi ta siis, kui K.J juhitud auto neist möödus, et juht toetus sõidu ajal peaga vastu akent.

2.2. Selle kohta, kas K.J tohtis süüdistuses märgitud päeval oma terviseseisundi tõttu autot juhtida ja kas ta teadis või pidi

teadma, et tal võib tekkida liiklusohtlik terviserike, puuduvad tõendid. Kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt ei leidunud

K.J veres alkoholi ega narkootilisi aineid, mistõttu on välistatud võimalus, et ta oli ise viinud end seisundisse, milles ta ei

olnud võimeline autot juhtima.

2.3. K.J juhitud auto korduv kaldumine vastassuunavööndisse ei olnud põhjuslikus seoses KarS § 422 lg-s 1 ettenähtud

tagajärjega. Eksperdi arvamuse kohaselt toimus autode kokkupõrge K.J auto suunavööndis ning kokkupõrke toimumise

ajaks oli R. P. suunavöönd vaba. Sellest tulenevalt ei saa pidada kokkupõrke põhjuseks asjaolu, et K.J juhtis oma auto

tagasi oma suunavööndisse. Nähes vastutulevat autot, oleks R. P. pidanud pidurdama ning seega ei saa auto

vastassuunavööndisse juhtimist R. P. poolt lugeda hädaseisundis tegutsemiseks. K.J oli õigus oma suunavööndisse tagasi

reastuda, kuid sel ei ole kriminaalasja lahendamisel tähtsust.

2.4. Liiklusõnnetuse põhjuseks ei saa pidada K.J-ile süüks pandud LS § 39 lg 1 nõude rikkumist, s.t suunamärguande

andmata jätmist. R. P. pööras vastassuunavööndisse põhjusel, et talle tuli tema suunavööndis vastu K.J juhitud auto, mitte

aga seetõttu, et K.J ei näidanud suunamärguannet. R. P. ei osanud öelda, kas K.J juhitud autol oli lülitatud sisse suunatuli.

Apellatsioon

3. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus, kes taotles

maakohtu otsuse tühistamist ning K.J süüditunnistamist ja karistamist KarS § 422 lg 1 järgi. Apellatsiooni põhistused olid

kokkuvõtvalt järgmised.

3.1. Kohus ei ole esile toonud liiklusseaduse sätet, mis oleks K.J-ile liiklusohtliku olukorra põhjustamise järel andnud

õiguse ekstreemse manöövriga oma suunavööndisse naasta. Kuna K.J oli eelnevalt loonud liiklusohtliku olukorra, siis

LS § 14 lg-s 2 ja § 16 lg-s 1 sätestatud hoolsuskohustusest tulenevalt oleks ta pidanud tema poolt tekitatud liiklusohtliku

olukorra lahendama selliselt, et tema manööver ei oleks kaasliiklejatele ootamatu ega seaks neid ohtu. LS § 33 lg 2 p-st 8

tulenevalt oli ta kohustatud enne manöövri alustamist veenduma, et ei ohusta sellega teisi kaasliiklejaid.

3.2. Kohtu seisukoht, et süüdistatavat tabas terviserike, põhineb tõenditele antud valel hinnangul. Jääb arusaamatuks,

milline konkreetne terviserike K.J esines. Kohus on üldsõnaliselt tõdenud, et on olemas põhjendatud kahtlus, et K.J

sõiduauto kaldus vastassuunavööndisse K.J tahtest mitteolenevatel põhjustel, hetke möödudes K.J terviseseisund paranes ja

järgnevalt juhtis ta tahtlikult auto oma suunavööndisse tagasi. Kohtu otsusest järelduvalt halvenes ja taastus K.J tervislik

seisund selliselt viiel korral. Kuriteo kvalifikatsiooni kohaselt ei ole oluline, kas sõiduauto vastassuunavööndisse kaldumine

oli tingitud K.J väsimusest või tähelepanematusest, sest igal juhul oli tal kohustus lõpetada sõiduauto juhtimine pärast seda,

kui ta oli esimest korda vastassuunda kaldunud ja sellest teadlikuks saanud.

Ringkonnakohtu otsus

4. Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja prokuratuuri kassatsioon

rahuldamata. Riigieelarve vahenditest mõisteti K.J-ile apellatsioonimenetluses kantud kulu katteks 297,60 eurot ja R. P-le

936 eurot. Kohtuotsuse kesksed motiivid on järgmised.

4.1. KarS § 422 lg 1 kui tagajärjedelikti puhul saab koosseisupärane olla tegu, mis vahetult viis tagajärje saabumiseni.

Süüdistuses kirjeldatud sündmuse käigu kohaselt tingis kokkupõrke vahetult mitte see, et K.J juhitud auto kaldus

vastassuunavööndisse või liikus vastassuunavööndis, vaid see, et pärast seda, kui K.J-ile vastu tuleva sõiduauto Audi juht

R. P. oli omakorda kokkupõrke vältimiseks juhtinud oma auto vastassuunavööndisse, „keeras (K.J) järsult tema poolt

juhitud sõiduauto Mercedes Benz rooli paremale eesmärgiga liikuda tagasi oma suunavööndisse“. Maakohus asus

seisukohale, et igakordne järsk pööre tagasi oma suunavööndisse viitab vaieldamatult K.J tahtlikule ja kontrollitud

tegevusele. Süüdistuses ei ole heidetud K.J-ile ette seda, et ta lõi kokkupõrkes realiseerunud liiklusohu sellega, et jätkas

auto juhtimist hoolimata sellest, et ta terviseseisund ei võimaldanud autot ohutult juhtida.

4.2. Vahetu tegu, mis viis autode kokkupõrkeni, oli see, kui K.J keeras järsult tema juhitud sõiduauto Mercedes-Benz rooli

paremale, et liikuda tagasi oma suunavööndisse, kus oli aga juba R. P. juhitud auto. Õigusnormiks, mida K.J selle teoga

rikkus, on süüdistuse kohaselt LS § 39 lg 1, mis sätestab, et juht peab andma suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale

õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne manöövri alustamist. Suunamärguande andmata jätmine ei ole aga

maakohtu otsuse kohaselt tõendatud, samuti ei saa suunamärguande andmata jätmist pidada rikkumiseks, mis tõi kaasa

autode kokkupõrke. Kui süüdistaja hinnangul ei oleks K.J tohtinud oma suunavööndisse naasta, pidanuks prokuratuuri

apellatsioonis olev viide LS § 33 lg 2 p-le 8 sisalduma koos põhjendusega juba süüdistusaktis. Kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 268 lg-st 1 tulenev põhimõte, et kohtud on kriminaalasja arutamisel seotud süüdistuse piiridega,

tähendab muu hulgas ka seda, et juhul, kui isikut süüdistatakse liiklusõnnetuse põhjustamises, ei või kohus süüdimõistva

otsuse tegemisel tugineda sellisele liiklusseaduse nõude rikkumisele, mida pole kajastatud süüdistusaktis. Seega ei ole

ringkonnakohtul võimalik anda hinnangut sellele, kas K.J rikkus LS § 33 lg 2 p-st 8 tulenevat kohustust veenduda enne

manöövri algust selle ohutuses.

4.3. Kannatanu R. P. apellatsioonimenetluse kulu on tema esindaja esitatud arve kohaselt 1807 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 1

tähenduses ei saa pidada mõistlikuks kannatanu esindaja arvetest tulenevat tasu, mis ületab ca 6-kordselt kaitsja tasu.

Erinevalt kaitsjast toetas kannatanu esindaja prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohti. Arvetes märgitud toimingute ja

nende ajalise mahu põhjal pole võimalik teha järeldusi selle kohta, millest on tingitud nõnda suur ajakulu. Seega tuleb

põhjendatud menetluskuluks lugeda 936 eurot. See apellatsioonimenetluse kulu tuleb KrMS § 185 lg 2 ls 2 alusel riigil

kannatanule hüvitada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioonid

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokuratuur, aga ka K.J kaitsja ja kannatanu R. P. esindaja.

Kassatsioonide taotlused ja motiivid on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Pruus taotleb Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a

otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist.

5.1.1. Ekslik on kohtu järeldus, et K.J põhjustas tagajärje vahetult järsu manöövriga enda sõiduritta tagasi pöördudes ja

ainukeseks õigusnormiks, mida K.J-ile ette heideti, on LS § 39 lg 1. Tegevused, mida K.J-ile süüdistuse järgi ette

heidetakse, on tahtlikult vastassuunavööndisse sõitmine, sellega liiklusohtliku olukorra põhjustamine ning seejärel, kui R. P.

oli hädaseisundist tulenevalt kokkupõrke vältimiseks suundunud omakorda vastassuunavööndisse, R. P. jaoks ootamatult

sõiduauto Mercedes-Benz rooli paremale keeramine eesmärgiga liikuda tagasi oma suunavööndisse, mille tagajärjel toimus

sõiduautode vahel kokkupõrge. K.J oli süüdistuses viidatud LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 järgi kohustatud tema poolt esile

kutsutud liiklusohtliku olukorra lahendama kaasliiklejatele ohutult ehk veenduma selles, et järsu tagasipöördega oma

suunavööndisse ei ohusta ta kaasliiklejaid. Jättes andmata hinnangu sellele, kas K.J oli enne järsku roolikeeramist

kohustatud veenduma selle manöövri ohutuses, nagu nõuavad LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 sätted, eiras ringkonnakohus

kohtuotsuse põhistamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, mis on toonud kaasa

põhjendamatu kohtuotsuse.

5.1.2. Ringkonnakohus pole nõutavalt analüüsinud K.J tahtlikku kaldumist vastassuunavööndisse, mis põhjustas

liiklusohtliku olukorra. K.J rikkus talle süüks arvatud LS § 45 lg 7, § 39 lg 1, § 14 lg 1 ja § 16 lg 1 nõudeid tahtlikult ja

nende nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Kriminaalasjas kogutud tõendid viitavad sellele, et K.J oli

lähtuvalt tema terviseseisundist suuteline sõidukit juhtima. Põhjendatud kahtlust K.J ootamatu terviserikke tekkimises, nagu

leidis maakohus, pole. Sõites vastassuunavööndisse, põhjustas K.J korduvalt liiklusohtliku olukorra, seega on ta teadlikult

ja tahtlikult rikkunud LS § 45 lg 7 nõudeid, mis sätestab, et asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult

sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid. Jättes apellatsiooni sellekohastele väidetele vastamata, rikkus

kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

5.2. K.J kaitsja vandeadvokaat I. Sirgi kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasjas uue

otsuse tegemist või maakohtu otsuse jõustamist. Kaitsja on seisukohal, et ringkonnakohus on andnud tõenditele ebaõige

hinnangu, leides, et liiklusõnnetuse võis põhjustada K.J. Kohus on teinud ebaõige järelduse, et esimesena tegi oma

manöövri R. P. ja seejärel K.J. Ebaõige on kohtu järeldus, nagu oleks R. P-l olnud õigus pöörata kiirust vähendamata

vastassuunavööndisse. Liiklusseadus sellist võimalust ette ei näe. LS § 50 lg 3 p-d 1 ja 2 kohustavad juhil vähendama

kiirust ja vajadusel seisma jääma. K.J asus oma suunavööndisse naasmisega kõrvaldama enda loodud ohtlikku olukorda

ega rikkunud sellega liiklusseaduse nõudeid.

5.3. R. P. esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kannatanu kriminaalmenetlusega

seotud, sh kassatsioonimenetluse kulude väljanõudmist. Esindaja leiab, et kohus on ebaõigelt hinnanud kannatanu esindaja

töömahtu apellatsioonimenetluses ja alusetult vähendanud esindaja tasu. Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kannatanu

esindaja osales kriminaalasja arutamisel alles alates apellatsioonimenetlusest, mistõttu võttis selle materjalidega tutvumine

kauem aega. Ringkonnakohtu otsuses sellekohaste põhistuste puudumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium on seisukohal, et prokuratuuri kassatsiooni saadab edu ja seda järgmistel põhjustel. Ringkonnakohus on

otsuses leidnud, et just K.J ootamatu manööver, s.o tagasipõige enda sõidurajale, oli kausaalses mõttes viimaseks teoks, mis

põhjustas raskete tervisekahjustustega lõppenud liiklusõnnetuse. Küll aga eitas kohus süüdistuse piisavat konkretiseeritust

K.J KarS § 422 lg 1 järgi süüditunnistamiseks, kuna süüdistusaktis polnud talle ette heidetud, et enne vahetult

liiklusõnnetuse põhjustanud manöövri sooritamist jättis ta selle ohutuses veendumata.

7. Kolleegium märgib seoses süüdistuse piiride ja konkretiseeritusega järgmist. KrMS §-s 268 nähakse ette nõuded, millest

lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida

tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused

nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme (piiritlemisfunktsioon) ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse

võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse (informeerimisfunktsioon). Riigikohus on KrMS § 268 lg-

tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses

kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks

peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku

käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud

puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-70-15, p 11.1.)

8. Lisaks teo karistatavuse hindamiseks olulistele faktilistele asjaoludele peab süüdistus kaitseõiguse tagamiseks kajastama

ka prokuratuuri õiguslikku hinnangut süüdistatava teole. Peale kohustuse esitada süüdistusakti lõpposas kuriteo

kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (KrMS § 154 lg 3 p 3) eeldab kõnealune nõue ka

seda, et blanketse koosseisutunnuse puhul oleks süüdistuses viidatud väljapoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele,

mis seda koosseisutunnust sisustavad (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-

13, p 9).

9. K.J suhtes koostatud süüdistusaktis on kirjeldatud nii tema auto kaldumist vastassuunavööndisse kui ka K.J järsku pööret

autoga tagasi enda suunavööndisse. Seega on süüdistusaktis nõuetekohaselt kirjeldatud need faktilised asjaolud, mis

ringkonnakohtu hinnangul tooksid kaasa süüdistatava vastutuse KarS § 422 lg 1 järgi.

10. Ringkonnakohus on maakohtu õigeksmõistva otsuse jätnud aga muutmata, kuna süüdistuses ei sisaldunud viidet

LS § 33 lg 2 p-le 8, mille nõudeid K.J prokuratuuri hinnangul rikkus. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Siinkohal

tuleb silmas pidada, et erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele

antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel

tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui

süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kohtupraktikas omaksvõetud

arusaama kohaselt tuleneb ka KrMS § 306 lg 1 p-st 3 kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-15, p 35; 3. oktoobri 2013. a otsus

asjas nr 3-1-1-73-13, p 9 ja 20. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.2). Eelnevast järeldub, et isegi kui

süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda

süüdistatava õigeksmõistmist. Teisisõnu ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna

võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud

arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse

normi olemasolu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 70).

11. Kuna K.J süüdistuses sisaldusid piisava konkreetsusega liiklusõnnetuse põhjustamise tehiolud, oleks ringkonnakohus

saanud enda hinnangul õiget blanketset koosseisutunnust sisustavat sätet ise kohaldada. Kuna prokuratuur viitas LS § 33 lg

2 p-le 8 apellatsioonis, poleks ringkonnakohtu poolt sellele sättele tuginemine olnud süüdistatavale KrMS § 268 lg 6

tähenduses ka üllatuslik. Teisalt jääb ringkonnakohtu otsuse põhistustest arusaamatuks, miks ei pidanud kohus küllaldaseks

ning piisavalt konkreetseks süüdistuses sisalduvaid viiteid üldise liiklusohutuse tagamiseks kohustavatele sätetele, s.o

LS § 14 lg-le 2 ja § 16 lg-le 1. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud sätetes sisalduv nõue ohtliku ja teisi liiklejaid

kahjustava käitumise vältimiseks piisavalt konkreetne, et teha arusaadavaks süüdistusaktis sisalduv karistusõiguslik

etteheide ning tagada süüdistatava kaitseõigus. Kuigi LS § 33 lg 2 p 8 kohustab juhti enne manöövri alustamist veenduma

selle ohutuses, pole see süüdistuses kajastatud liiklusseaduse sätetest märkimisväärselt täpsem ega konkreetsem.

Kokkuvõtvalt

tuleb

seega

sedastada,

et

ringkonnakohus

on

kriminaalasja

lahendades

rikkunud

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.

12. Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks selgitada, et juhul, kui kohtu hinnangul ei ole kohaldatav säte, millele on

tuginetud süüdistusaktis, siis KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevalt peab asja lahendav kohus täiendavalt kontrollima, kas isiku

käitumine ei või vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas kriminaliseeritud teole (vt ka nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p 24). Karistusseadustiku 23. peatükis paiknevate

liiklussüütegude puhul on peamiseks kaitstavaks õigushüveks inimese elu ja tervis, nagu ka sama seaduse 9. peatüki 1. ja

2. jaos sisalduvate kuritegude puhul. KarS § 422 lg 1 näeb tagajärjena ette inimesele raske tervisekahjustuse või surma

põhjustamise ettevaatamatusest. KarS § 119 lg 2 koosseis on oma ebaõigussisus ‒ ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse

tekitamine kahele või enamale inimesele ‒ võrreldav KarS § 422 lg 1 kirjeldusega, ainsa erinevusega koosseisupärase

tagajärje põhjustamise spetsiifilises viisis, mis seisneb isiku poolt sõidukijuhina liiklus- või käitusnõuete rikkumises.

KarS § 119 näol on tegemist suvalise teokirjeldusega igaühedeliktiga, mille võib toime panna iga süüvõimeline isik ükskõik

millise käitumisaktiga. Selle sätte subsumeerimiseks on vaja tuvastada üldise hoolsuskohustuse rikkumine (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-136-05, p 15). Seega on KarS § 119 üldnorm KarS § 422

suhtes, mille poole tuleb pöörduda nt juhul, kui mootorsõiduki käitamisega põhjustatakse isikule raske tervisekahjustus

asjaoludel, kus LS §-st 1 tulenevalt liiklusseaduse regulatsioon ei kehti. Seega olukorras, kus KarS § 422 kohaldamiseks

pole konkreetsete liiklus- või käitusnõuete rikkumine tuvastatav, tuleb kohtul välja selgitada, kas süüdistatavale võib olla

omistatav nt KarS §-s 119 kriminaliseeritud käitumine.

13. Süüdistatav K.J huvides esitatud kassatsioon jääb tagajärjetuks. Esmalt märgib kolleegium, et kaitsja kassatsioonis

taotletakse ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaolude ümberhindamist, mida Riigikohus KrMS § 363 lg 5 kohaselt teha

ei või. Samuti nõustub kriminaalkolleegium täiel määral ringkonnakohtu põhistustega selle kohta, et teist sõidukit juhtinud

R. P-le pole võimalik ex post-perspektiivist ette heita seda, et ta vastassuunavööndisse kaldunud ja läheneva sõiduki

põhjustatud ohuolukorras oma sõidurajale ei jäänud ega peatunud. Jääb täielikult arusaamatuks, millel rajaneb süüdistatava

kaitsja kassatsioonis esitatud väide, et „on ju ometi ettenähtav, et juht (s.o K.J) sõidab lõpuks oma suunavööndisse tagasi“

(kassatsiooni p 4.3). Puudub igasugune alus väitmaks, et esinesid mingid asjaolud, mis olnuks R. P-le äratuntavad ning

millele tuginedes saanuks ja pidanuks ta konkreetsel hetkel nägema ette K.J juhitud sõiduki peatset naasmist enda sõiduritta.

Äkki tekkinud liiklusohtlikus olukorras, millele reageerimiseks oli R. P-l enda ning teiste autos viibinud isikute elu ning

tervist silmas pidades vähe aega, tuleb pidada adekvaatseks katset vältida kokkupõrget omakorda vastassuunavööndisse

põikamise teel. Õigustatult on nii süüdistuses kui ka ringkonnakohtu otsuses siinkohal viidatud hädaseisundile.

Realistlikuks ei saa pidada süüdistatava kaitsja käsitlust selle kohta, et sellistes situatsioonides peab õigel sõidurajal liikuv

juht piirduma kas enda juhitud sõiduki kiiruse vähendamise või peatamisega. Sisuliselt tähendaks see kohustust jääda

teadlikult ootama kokkupõrget vastuliikuva sõidukiga; sellist kohustust ei ole võimalik isikule aga asetada. Ühtlasi märgib

kolleegium, et LS § 50 lg 3 p‑d 1 ja 2, millele kaitsja enda väidete põhjendusena viitab, ei ole praegusel juhul asjakohased.

Nii räägib LS § 50 lg 3 p 1 sellest, et juht peab valima sellise sõidukiiruse, mis võimaldab tal peatuda „sellise teel oleva

takistuse ees, mida juht pidi ette aimama“. Ringkonnakohus, tuvastades R. P. tegutsemise hädaseisundis, välistas õigesti

selle, et R. P. pidi ette aimama K.J sõiduki kaldumist vastassuunavööndisse. LS § 50 lg 3 p 2 räägib seevastu aga

sõidukiiruse valikust ja vajadusel peatumisest olukorras, kui „tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb“.

Seega käsitleb see alternatiiv kiiruse valikut eelkõige johtuvalt ilmastikuoludest, millega aga käesolevas kriminaalasjas ei

ole tegemist. Seega tuleb kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

14. Seoses kannatanu R. P. esindaja kassatsiooniga selgitab kolleegium järgmist. KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on

füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist,

varalist või moraalset kahju. Seega saab isiku lugeda kriminaalmenetluses kannatanuks juhul, kui 1) talle on tekitatud

füüsilist, varalist või moraalset kahju ja 2) see kahju on tekitatud vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga

KarS § 27 mõttes. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Esiteks

peab kannatanu kahju olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele

tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama

teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema

määratud kaitsma sedasama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Nii on KarS § 422 järgi toimuvas

kriminaalmenetluses kannatanuks isik, kes sai süüdistatava poolt liiklusnõuete rikkumise tõttu raske tervisekahjustuse, mitte

aga isik, kes kandis sama liiklusõnnetuse tagajärjel üksnes varakahju (nt hävis talle kuuluv mootorsõiduk). Seda seetõttu, et

KarS § 422 kaitseb õigushüvena elu ja tervist, kuid mitte omandit. Juhul, kui kuriteokoosseisu eesmärk, s.o põhjus, miks

koosseisus kirjeldatud tegu on karistatavaks tunnistatud, ei hõlma isikul tekkinud kahju ärahoidmist, puudub ka alus isikut

selle kuriteokoosseisu järgi toimuvas kriminaalmenetluses kannatanuks lugeda. Tulenevalt menetlusökonoomia ja efektiivse

õiguskaitse põhimõttest võib kannatanu tsiviilhagis siiski esitada ka sellise nõude, mille aluseks olevad faktilised asjaolud

kattuvad olulises osas süüdistuse alusfaktidega, kuid mis ei tulene kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüve kahjustamisest.

Nii võib KarS § 422 järgi toimuvas kriminaalmenetluses isik, kes sai mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise

tagajärjel raske tervisekahjustuse (ja kes on seetõttu asjas kannatanu), nõuda lisaks tema tervise kahjustamisest tekkinud

kahjule ka liiklusnõuete rikkumise tõttu tekkinud varakahju hüvitamist. Olukorras, kus isik tuleb kannatanuna

kriminaalmenetlusse kaasata, on nii tema õiguste tõhusa kaitse kui ka kohtusüsteemi efektiivse toimimise seisukohalt

põhjendatud võimaldada tal esitada kõik kuriteosündmusega seotud tsiviilnõuded ühe ja sama menetluse raames.

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p-d 18‒19 ja 22.)

15. Kriminaalkolleegium osutab, et arutatavas kriminaalasjas ei ole nõutavalt hinnatud R. P-le liiklusõnnetuse tulemil

tekkinud kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahelise õigusliku seotuse nõuet. Kriminaalasjas on tuvastatud, et R. P. sai

liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse, mille paranemine ei kestnud kauem kui 4 nädalat. Seega ei vasta talle

põhjustatud kahju KarS § 422 lg 1 koosseisu tagajärje kirjeldusele, milleks on raske tervisekahjustus. Järelikult ei ole R. P.

selles kriminaalmenetluses kannatanu ja tema esindaja kassatsioon tuleb KrMS § 350 lg 2 p-st 2 juhindudes jätta läbi

vaatamata. Eeltoodule vaatamata on isikul, kellele põhjustati liiklusõnnetusega kahju, hagi esitamise võimalus

tsiviilkohtumenetluses deliktiõiguslikul alusel.

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 362 p-dest 1 ja 2, § 339 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 8. oktoobri 2015. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kolleegium rahuldab prokuratuuri kassatsiooni. Riigikohus jätab kaitsja

kassatsiooni rahuldamata ja R. P. esindaja kassatsiooni läbi vaatamata.

17. Kaitsja I. Sirk esitas taotluse hüvitada K.J-ile seoses kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu summas

372 eurot (sh käibemaks). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja kassatsiooni koostamiseks 3 tundi ja 10 minutit.

KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka kannatanu esindajale makstud

mõistliku suurusega tasu. Kolleegium leiab, et arvetes märgitud toimingud K.J kaitsmiseks kassatsioonimenetluses on

vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus teeb

KrMS § 361 lg 1 p-s 6 sätestatud lahendi, tuleb valitud kaitsjale makstud tasule vastav summa KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti

Vabariigilt K.J kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)