3-1-1-10-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-10-16

Määruse kuupäev

3. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kolmanda isiku OÜ R vara arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määrus asjas

nr 1-15-6250

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ R esindaja vandeadvokaat Küllike Namm, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Riigiprokuratuuri abiprokurör Mariana

London

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. veebruar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määruse põhiosa, asendades

ringkonnakohtu õiguslikud põhistused kolmanda isiku tõendamiskoormise kohta käesoleva

määruse põhiosa punktides 35–38 toodud põhistustega.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ R kasuks välja 50 (viiskümmend) eurot Riigikohtus toimunud

määruskaebemenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Prokuratuuri arestimistaotlus

1. Riigiprokuratuur esitas 3. augustil 2015 Harju Maakohtule taotluse arestida kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 142 alusel OÜ-le R kuuluv sõiduauto Audi A8, tagamaks selle võimalikku

konfiskeerimist karistusseadustiku (KarS) § 832 lg 2 p 1 ja § 255 lg 2 p 2 alusel.

2. Taotluse kohaselt kahtlustatakse S. P-d KarS § 255 lg 1, § 3891 – § 22 lg 3 ja § 184 lg 2 p 2 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

3. KarS § 255 lg 1 järgi kahtlustatakse S. P-d kokkuvõtlikult selles, et ta kuulus vähemalt aprillist

2012 aprillini 2014 S. D. juhitavasse kuritegelikku ühendusse, mis oli loodud varalise kasu

saamise eesmärgil teise astme kuritegude toimepanemiseks. Muu hulgas kuulusid nende hulka

Lätis ja Leedus toime pandud maksualased kuriteod, mis oleksid Eestis kvalifitseeritavad

KarS § 3891 järgi, ja KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. S. P. ülesanne

oli S. D. korralduste ja juhiste täitmine ning ühenduse liikmete kokkusaamiskoha

ülalpidamiskulude kandmine. Samuti aitas S. P. kahtlustuse kohaselt kaasa ühenduse poolt Lätis

ja Leedus toime pandud maksualastele kuritegudele.

4. KarS § 3891 – § 22 lg 3 järgi kahtlustatakse S. P-d kaasaaitamises kuritegeliku ühenduse poolt

Lätis ja Leedus toime pandud käibemaksupettustele. Kokku tekitasid kuritegeliku ühenduse

kontrolli all tegutsevad äriühingud käibemaksupettusega Leedu Vabariigile kahju 204 184

eurot 41 senti ja Läti Vabariigile 48 658 eurot 59 senti.

5. S. P. legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevuse tõttu on alust

eeldada, et kahtlustatav on saanud vara kuriteo toimepanemise tulemusena. S. P. on elanud üle

oma võimete, kulutades teenitust rohkem. S. P. legaalne sissetulek perioodidel 1. jaanuarist 2011

kuni 31. detsembrini 2012 ja 1. jaanuarist kuni 8. aprillini 2015 oli 470 349 eurot 15 senti,

väljaminekud samadel perioodidel aga 752 837 eurot 77 senti. Pangakontolt tehtud väljamakseid

on kahtlustatav finantseerinud sularaha sissemaksetega, tehes sularahas ka märkimisväärses

ulatuses muid makseid. Aastatel 2011, 2012 ja 2015 on kahtlustatav saanud teadmata allikast

sissetulekuid 282 488 eurot 62 senti. Võttes arvesse S. P. pikaajalist kuulumist kuritegelikku

ühendusse ja tema tegevust kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmisel, samuti talle

inkrimineeritavate kuritegude olemust ning legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning

elatustaseme erinevust, võib eeldada, et tuvastamata päritoluga sissetulekud on süüdistatav

saanud kuriteo toimepanemise tulemusena. S. P. kahtlustatavana antud ütlused enda sissetulekute

legaalsuse ja päritolu kohta ei ole kinnitust leidnud.

6. Kriminaalmenetlusse on kolmanda isikuna kaasatud OÜ R, kelle juhatuse ainukene liige on

20. aprillist 2011 S. P. OÜ R, keda esindas S. P., ostis 23. septembril 2011 Mustakivi Auto AS-ilt

85 107 euro eest sõiduauto Audi A8 (registreerimisnumbriga XXX XXX). Sõiduki eest tasus OÜ

R 23. septembril 2011. Raha, mida OÜ R Audi A8 eest tasumiseks kasutas, pärineb S. P. tollase

elukaaslase G. K. pangakontolt, kust 23. septembril 2011 kanti OÜ R pangakontole 100 000

eurot. Enne G. K. pangakontolt tehtud ülekannet oli OÜ R pangakonto saldo 313 eurot 36 senti.

Raha, mille G. K. OÜ-le R üle kandis, pärines omakorda S. P-lt, kes oli samal päeval ehk siis

23. septembril 2011 kandnud G. K. kontole 105 000 eurot. Enne seda oli G. K. pangakontol 2

eurot 64 senti.

7. Seega pärineb raha, mille eest OÜ R sõiduauto ostis, S. P. pangakontolt. Järelikult on sõiduauto

puhul tegemist varaga, mis on omandatud olulises osas S. P. kuritegudega saadud tulu arvel.

Juhul, kui S. P. tunnistatakse KarS § 255 lg 1 järgi süüdi, tuleks kõnealune sõiduk OÜ-lt R

KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeerida.

Maakohtu määrus

8. Harju Maakohtu 10. septembri 2015. a määrusega arestiti laiendatud konfiskeerimise tagamiseks

OÜ-le R kuuluv sõiduauto Audi A8.

9. Kohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et on põhjendatud alus kahtlustada S. P-d KarS § 255

lg 1 ja § 3891 – § 22 lg 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. KarS § 184 lg 2 p 2

tunnustel esitatud kahtlustusele ei pidanud kohus vajalikuks hinnangut anda, sest prokuratuur ei

taotle vara arestimist KarS § 184 lg 5 p 2 alusel.

10. Kuriteod, mille toimepanemiseks kuritegelik ühendus loodi, on sellised, et nendega võidi saada

ebaseaduslikku tulu. Erinevus S. P. legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra vahel oli

perioodidel 1. jaanuarist 2011 kuni 31. detsembrini 2012 ja 1. jaanuarist kuni 8. aprillini 2015

kokku 282 488 eurot 62 senti. On alust arvata, et S. P. sai selle summa ulatuses vara kuriteo

toimepanemise tulemusena.

11. OÜ R arvelduskontolt on 23. septembril 2011 Mustakivi Auto AS-ile sõiduauto Audi A8

müügiarve alusel üle kantud 85 107 eurot. Samal päeval on OÜ R kontole laekunud 100 000 eurot

G. K. pangakontolt. Kuna enne seda laekumist oli OÜ R arvelduskontol 313 eurot 36 senti, siis

kasutas OÜ R sõiduki soetamiseks G. K-lt saadud raha. Samal päeval oli S. P. kandnud G. K.

arvelduskontole 105 000 eurot. Seega omandas OÜ R sõiduauto S. P. raha eest.

12. On alust arvata, et S. P. sai 2011. aastal 262 165 eurot 50 senti kuritegelikku tulu. Seega võib

arvata, et ka sõiduauto on ostetud vähemalt osaliselt kuritegelikul teel saadud raha eest. Usutavad

ei ole S. P. ütlused selle kohta, et ta oli aastatel 1992–2003 füüsilisest isikust ettevõtjana töötades

ja osaühingutelt P ja M saadud rahast kogunud 8–9 miljonit krooni, mida hoidis oma vanemate

juures karbikeses. S. P. ei ole sellise tulu saamist kinnitavaid tõendeid esitanud. Maksu- ja

Tolliameti andmetel on S. P. saanud OÜ-st Merelind tulu vaid kahel korral ja seda kokku summas

1999 krooni. Ebaseadusliku sissetuleku saamise kahtlust süvendab ka asjaolu, et S. P. on

tuludeklaratsiooni esitanud vaid aastatel 1999 ja 2005.

13. Seega omandas OÜ R sõiduauto Audi A8 täielikult S. P. arvel ning vähemalt osaliselt kasutades

raha, mille puhul on alust arvata, et tegemist ei ole S. P. legaalse tuluga.

14. Kuna 2010. a Audi A8 keskmine turuväärtus on müügiportaali andmetel 38 000 eurot, varem on

S. P. ja G. K. vara arestitud umbes 34 000 euro väärtuses, võimalik kriminaaltulu on aga 282 488

eurot 62 senti, on sõiduauto arestimine proportsionaalne.

Määruskaebus

15. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat

Küllike Namm, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja sõiduauto Audi A8 tagastamist OÜ-

le R. Määruskaebuse esitaja märkis, et sõiduauto omandamine S. P. arvel on tõendamata. Eraisik

andis OÜ-le R lühiajalist laenu ja auto ostetigi selle raha eest.

Ringkonnakohtu määrus

16. Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

17. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vara

arestimise aluse olemasolu kohta. Seejuures märkis ringkonnakohus, et S. P. suhtes eksisteeriva

kuriteokahtluse põhjendatust ei ole määruskaebuse esitaja vaidlustanud.

18. Riigikohus on 8. juuni 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-38-11 selgitanud, et kriminaaltulu laiendatud

konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest KarS § 832 lg 1 teise lause

kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud

õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Tulenevalt sellest lahendist peab OÜ R ise tõendama, et

soetas sõiduauto laenu arvelt. Kohus ei pea analüüsima kolmanda isiku majanduslikku seisundit,

tõendamaks, et vara, mille arvelt sõiduk omandati, on saadud õiguspäraselt.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Määruskaebus

19. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse OÜ R esindaja, kes taotleb

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja sõiduauto Audi A8 tagastamist OÜ-le R.

20. Ringkonnakohus heitis määruskaebuse esitajale põhjendamatult ette, et ta pole S. P. suhtes

eksisteerivat kuriteokahtlust ümber lükanud. Kolmandal isikul ei ole kohustust analüüsida S. P.

kuriteokahtlustust.

21. OÜ R ei omandanud sõiduautot turuhinnast oluliselt soodsamalt, kingitusena ega toimepanija

arvel. Sõiduauto on soetatud eraisikult laenatud raha eest ja sellest tekkisid OÜ-le R ka

kohustused. G. K. kandis vahetult enne sõiduauto omandamist OÜ R arveldusarvele 100 000

eurot. OÜ R on selgitanud, et tegemist oli eraisikult saadud laenuga, mida tõendab ka asjaolu, et

laenu saamine kajastub OÜ R majandusaasta aruandes. Taasesitatava vormi puudumine ei tee

laenulepingut olematuks ja majandusaasta aruanne on selge tõend, et ülekande puhul oli tegemist

just eraisiku laenuga. Seega ei ole tõendatud, et R OÜ-le kuuluv arestitud vara, sõiduauto, on

omandatud S. P. arvel.

Vastus määruskaebusele

22. Vastuses kolmanda isiku esindaja määruskaebusele palub prokuratuur selle rahuldamata ja

ringkonnakohtu määruse muutmata jätta, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

23. Ringkonnakohtus esitas prokurör täiendavad tõendeid selle kohta, et S. P. raha pärines

eelduslikult kuritegelikust tegevusest veelgi suuremas ulatuses, kui varem arvatud.

24. Ringkonnakohus ei pannud kolmandale isikule kohustust kuriteokahtlust ümber lükata. Kuna

ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses põhjendatud kuriteokahtlust ei vaidlustatud, puudus

ringkonnakohtul vajadus maakohtu tuvastatud kuriteokahtlust täiendavalt analüüsida.

25. Seda, et OÜ R soetas sõiduauto Audi A8 eraisikult saadud laenu arvel, peab tõendama kolmas

isik. OÜ R ei ole veenvalt tõendanud laenu olemasolu ega seda, et sõiduauto soetamiseks

kasutatud raha on legaalset päritolu. Majandusaasta aruandes kajastuv laenukohustuse kanne ei

tõenda iseenesest laenu olemasolu, veel vähem laenuraha legaalset päritolu. Etteheide, et kohus

ei analüüsinud OÜ R majandustegevust, on asjakohatu ka seetõttu, et ringkonnakohtu määrusest

nähtuvalt on üheselt tõendatud, et vaidlusaluse sõiduauto ostmiseks kasutatud raha pärines S. P-lt

ja oli eeldatavalt olulises osas saadud kuritegelikust tegevusest. Isegi, kui laenukohustuse

olemasolu jaatada, saaks laenu pidada ikkagi kriminaaltulu kahtlusega laenurahaks, mille arvelt

on kolmandale isikule soetatud vara. Ka laenuga omandatud vara võib olla käsitatav toimepanija

arvel omandatud varana, kui laenatud raha pärineb toimepanijalt, kusjuures see on täielikult või

olulises osas saadud kahtlustatava eeldatavalt kuritegelikust tegevusest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

26. Riigikohus peatub esmalt põhjendatud kuriteokahtlusega seonduval (I). Määruse II osas käsitleb

kolleegium konfiskeerimise tagamise alust, selgitades seejuures kolmanda isiku vara laiendatud

konfiskeerimise eeldusi ja hinnates, kas kohtud on nõuetekohaselt tuvastanud põhjendatud

kahtluse kõnealustele eeldustele vastavate asjaolude olemasolu kohta. Lõpuks võtab Riigikohus

kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab määruskaebemenetluse kulude hüvitamise

taotluse (III).

I

27. Määruskaebuse esitaja leiab ekslikult, et ringkonnakohus heitis kolmanda isiku esindajale ette, et

viimane jättis S. P. suhtes tekkinud kuriteokahtluse ümber lükkamata. Ringkonnakohtu määruse

neljanda punkti teises lõigus märgitust järeldub, et kuna teise astme kohus nõustus maakohtu

järeldusega kuriteokahtluse põhjendatuse kohta ja kolmanda isiku esindaja selles küsimuses

vastuväiteid ei esitanud, siis kohtukolleegium kuriteokahtlusega seonduvat üksikasjalikult ei

käsitlenud. Tegemist ei olnud etteheitega kaebajale, vaid vaidluseseme täpsustamisega. Samas ei

ole iseenesest välistatud, et kolmas isik vaidlustab enda vara arestimise menetluses ka

kuriteokahtluse

põhjendatuse

kui

vara

arestimise

ühe

eelduse

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-96-13, p-d 7–13). Käesolevas

asjas aga kuriteokahtluse põhjendatuse üle vaidlust ei ole.

II

28. Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele peab konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi ja

varalise karistuse tagamise (KrMS § 1414), sh vara arestimise (KrMS § 142) määrusest nähtuma

ka tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel

võidakse kriminaalasjas esitada tsiviilhagi, kohaldada konfiskeerimist, selle asendamist või

varalist karistust, ja et tsiviilhagis esitatud nõude, riigi konfiskeerimisnõude või varalise karistuse

täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt

raskemaks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-

75-14, p 32 ja 15. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-52-15, p 24.) Nii nagu põhjendatud

kuriteokahtluse kindlakstegemisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a

määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 9), kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel

lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise

alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada

tõendite pinnalt usutavaks.

29. Käesolevas asjas on kohtud arestinud kolmanda isiku OÜ R sõiduauto Audi A8, tagamaks selle

võimalikku tulevast konfiskeerimist KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 255 lg 2 p 2 alusel. Kolmanda isiku

esindaja arvates ei ole aga põhjust arvata, et OÜ R suhtes saaks kohaldada KarS § 832 lg 2 p 1.

30. KarS § 832 lg 2 kohaldamise üldised eeldused on füüsilisest isikust toimepanija korral järgmised:

1) süüdistatav on pannud toime kuriteo, mille eest on karistusseadustiku eriosas ette nähtud

võimalus kohaldada laiendatud konfiskeerimist;

2) toimepanijat karistatakse selle teo eest vähemalt üheaastase vangistusega;

3) kolmandale isikule kuulub mingi vara, mille ta on omandanud täielikult või olulises osas

toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või mida

omandades kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks;

4) kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme

erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo

toimepanemise tulemusena;

5) isik ei tõenda, et vara eest on täielikult või olulises osas tasutud õiguspäraselt saadud

vahendite arvel;

6) kolmas isik on vara omandanud kümne aasta jooksul menetletava kuriteo toimepanemisest,

kui tegemist on esimese astme kuriteoga, või viie aasta jooksul kuriteo toimepanemisest,

kui tegemist on teise astme kuriteoga (KarS § 832 lg 3);

7) KarS § 831 lg-s 3 sätestatud vara konfiskeerimisest loobumise aluseid ei ole ja asjaolusid

arvestades saab laiendatud konfiskeerimist pidada konkreetsel juhul eesmärgipäraseks ja

kohaseks meetmeks (KarS § 832 formuleering "võib..konfiskeerida").

31. Alljärgnevalt selgitab kolleegium nende eelduste sisu lähemalt, hinnates ühtlasi seda, kas kohtud

on nõuetekohaselt tuvastanud põhjendatud kahtluse kõnealustele eeldustele vastavate asjaolude

olemasolu kohta.

32. Nagu märgitud, on kohtud tuvastanud, et S. P. kui väidetava toimepanija suhtes on põhjendatud

kahtlus, mis hõlmab muu hulgas KarS § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemist. Sellise

teo eest on KarS § 255 lg 2 p 2 kohaselt võimalik kohaldada vara laiendatud konfiskeerimist.

33. Kolmanda isikuna KarS § 832 lg 2 mõttes on käsitatav isik, kes ei ole laiendatud konfiskeerimise

eelduseks oleva kuriteo toimepanija, kuid kes on omandanud toimepanija eeldatava kuriteoga

saadud vara sama lõike esimeses või teises punktis nimetatud asjaoludel. Vara on omandatud

KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel, kui kolmas isik ei ole teinud ega reaalselt

kohustatud tegema vara või selle vara omandamiseks kasutatud muu vara eest vastusooritust või

kui kolmanda isiku vastusoorituse väärtus on saadud vara väärtusest oluliselt väiksem. Vähemalt

ligilähedaselt samaväärse vastusoorituse korral kõnealune säte kohaldatav ei ole. Näiteks kui

kolmas isik on võtnud tavapärastel tingimustel laenuks rahasumma, mille puhul on alust eeldada,

et see on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, ei saa laenusummat

ega selle eest omandatut kolmandalt isikult KarS § 832 lg 2 p 1 alusel konfiskeerida. Kolmas isik

ei omandanud laenatud raha KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes toimepanija arvel, sest laenu võtmisega

kaasneb laenusumma tagastamise kohustus (võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1) ja sõltuvalt

asjaoludest ka intressikohustus (VÕS § 397 lg 1). Sellises olukorras tuleb kõne alla eeskätt

laenulepingust tulenevate nõuete konfiskeerimine laenuandjalt. Eelmärgitu ei välista siiski

laenusumma konfiskeerimist kolmandalt isikult KarS § 832 lg 2 p 2 alusel, kui on tuvastatud, et

kolmas isik teadis, et talle antakse laenu laenatava vara konfiskeerimise vältimiseks.

34. Käesolevas asjas ongi vaidluse keskmes küsimus, kas OÜ R sai sõiduauto Audi A8 ostmiseks

kasutatud rahasumma S. P-lt vastusoorituseta (nagu väidab prokuratuur ja on leidnud ka kohtud)

või laenuna, s.t koos kohustusega laenusumma tagastada (nagu väidab kolmanda isiku esindaja).

Arestimistaotluses ei tugineta asjaolule, et raha kanti OÜ-le R konfiskeerimise vältimiseks. Seega

ei saa kontrollida, kas sõiduk on võimalik arestida KarS § 832 lg 2 p 2 alusel toimuva

konfiskeerimise tagamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus

asjas nr 3-1-1-97-13, p 16).

35. Seda, et kolmas isik omandas vara täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või

muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt (nagu ka seda, et kolmas isik teadis vara omandades,

et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks), peab üldises korras tõendama

prokuratuur. Väär on ringkonnakohtu vaidlustatud määrusest tulenev seisukoht, nagu laieneks

KarS § 832 lg 1 teises lauses ette nähtud ümberpööratud tõendamiskoormis ka KarS § 832 lg 2 p-

des 1 ja 2 sätestatud konfiskeerimise eeldustele vastavate asjaolude tõendamisele. KarS § 832 lg 1

teine lause reguleerib üksnes vara päritolu seaduslikkuse tõendamist ehk selle eelduse

ümberlükkamist, et vara on saadud toimepanija kuriteoga. Osutatud sättes ette nähtud

tõendamiskoormis ei puuduta aga asjaolu, kas kolmas isik omandas vara toimepanija arvel või

konfiskeerimise vältimiseks. Seega on ka ebaõige ringkonnakohtu arvamus, nagu tuleneks

KarS §-st 832 OÜ R kohustus tõendada, et sõiduauto ostmiseks kasutatud raha oli saadud laenuna.

36. Vaatamata eelmises punktis märgitule leiab kolleegium, et käesolevas asjas on kohtud KrMS §-

de 1414 ja 142 kohaldamiseks piisava usutavusega ära näidanud, et OÜ R omandas sõiduauto

Audi A8 täielikult või olulises osas oma juhatuse liikme S. P. arvel. Kohtud on prokuratuuri

esitatud tõendite alusel tuvastanud, et vahetult enne seda, kui OÜ R tasus sõiduki eest 85 107

eurot, kanti S. P. pangakontolt viimase tollase elukaaslase G. K. pangakonto kaudu 100 000 eurot

OÜ R pangakontole, mille jääk enne kõnealust laekumist oli 313 eurot 36 senti. Raha liikumise

sellised asjaolud, mh raha kandmine "korraks" G. K. pangakontole, aga ka S. P. ja OÜ R

omavaheline seotus koostoimes S. P. vara päritolu suhtes tõusetunud kahtluste ning kirjaliku

laenulepingu puudumisega, ei võimalda pidada piisavalt tõenäoliseks versiooni, et S. P-lt G. K.

pangakonto kaudu OÜ-le R laekunud rahasumma puhul oli tegemist eraisikult saadud laenuga.

37. Ühtlasi ei ole kolmas isik esitanud tõendeid, mis võiksid kohtute järelduste usutavuse kahtluse

alla seada. Ehkki KarS §-st 832 ei tulene kolmanda isiku kohustust tõendada, et ta ei omandanud

vara toimepanija arvel, ei muuda see tõendamiskoormuse üldisest jaotusest tulenevat põhimõtet,

mille kohaselt peab isik üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma

menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 25 ja 20. jaanuari 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-133-13, p 23). Samuti tuleb tõendamiskoormise jaotumisel arvestada negatiivsete

asjaolude tõendamise eripära (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas

nr 3-1-1-46-10, p 8.4). Täiemahuline kohustus tõendada tegeliku laenusuhte puudumist tähendaks

kohustust tõendada negatiivset asjaolu.

38. Seega olukorras, kus prokuratuur oli vara arestimiseks piisava usutavusega ära põhjendanud

asjaolud, mis annavad alust arvata, et OÜ R omandas sõiduauto Audi A8 ostmiseks kasutatud

raha S. P. arvel, pidanuks kolmas isik oma väidet vastusoorituse (reaalse laenusuhte) olemasolu

kohta usutavalt põhjendama. Seda ei ole kolmas isik teinud. Kolmanda isiku esindaja poolt

ringkonnakohtule esitatud OÜ R 2011. majandusaasta aruandes on tõepoolest märgitud, et

osaühingul on 106 880 euro suuruses summas lühiajalisi laenukohustusi. Samas tuleb arvestada,

et selle majandusaasta aruande on allkirjastanud S. P., kes koostas või kelle kontrolli all

kõnealune dokument eelduslikult koostati. Ühtlasi ei ole majandusaasta aruandes esitatavad

andmed piisavad, seostamaks selles märgitud laenusummat konkreetselt S. P. poolt OÜ-le R üle

kantud summaga. Kokkuvõttes leiab kolleegium erinevalt määruskaebuse esitajast, et

ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid valesti, kui ta hoolimata kolmanda isiku esiletoodust

nõustus maakohtu järeldusega, et OÜ R omandas sõiduauto – täpsemini küll selle ostmiseks

kasutatud raha – S. P. arvel.

39. Kolmandalt isikult on KarS § 832 lg 2 p 1 või 2 alusel võimalik konfiskeerida vara üksnes sama

"paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel ja ulatuses". Seega peab olema tegemist varaga, mille

puhul on kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme

erinevuse või muu põhjuse tõttu alust eeldada, et isik on saanud vara kuriteo toimepanemise

tulemusena.

40. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust

eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku legaalse

sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et

süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 255.) Kooskõlas

eelmärgituga ei ole KarS § 832 kohaldamiseks vaja kindlaks teha kuritegu, millega konfiskeeritav

vara eelduslikult saadi. Vara saamise allikaks oleva kuriteo toimepanemisena ei peeta KarS §-s

832 silmas mitte mõnd konkreetset varem tuvastatud või käimasolevas menetluses tuvastatavat

kuritegu, vaid isiku eeldatavat kriminaalset eluviisi üldiselt (vt ka nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 30.3).

41. Kui KarS § 831 alusel konfiskeeritaval esemel peab olema süüteoga individualiseeritav seos (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 54 ja 25.

veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p-d 32–39), siis laiendatud konfiskeerimise puhul see

nii ei ole. KarS § 832 alusel on võimalik konfiskeerida isiku kogu vara või osa sellest, seega võib

laiendatud konfiskeerimise eelduste täidetuse korral selle objektiks olla iga ese, mis kuulub

laiendatud konfiskeerimise adressaadi vara hulka, kui selle konfiskeerimine ei ole välistatud

KarS § 831 lg 1 ls 2 või lg 11 ls 2 alusel. Kolmandalt isikult konfiskeeritava vara väärtus on siiski

piiratud selle osaga tema varast, mille ta on omandanud KarS § 832 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud

asjaoludel. Samas ei ole oluline, kas konkreetne ese, mille kolmas isik KarS § 832 lg-s 2

nimetatud asjaoludel omandas, on tema vara hulgas säilinud või mitte. Näiteks on kolmandalt

isikult võimalik KarS § 832 lg 2 p 1 või 2 alusel konfiskeerida sõiduk, mille ta on omandanud

talle osutatud sättes nimetatud asjaoludel üle antud raha eest.

42. Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale

kuriteole, mille järelmina on laiendatud konfiskeerimine ette nähtud, tõendama faktilised

asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava

kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Selliste asjaolude

tõendamise tulemusena seaduse kohaselt tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav,

lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud

juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832

lg 1 teine lause).

43. Põhjustena, mis annavad seadusliku aluse eeldada, et füüsilisest isikust kuriteo toimepanija kogu

vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, nimetab

seadus järgmisi: 1) kuriteo olemust; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning

elatustaseme erinevust või 3) muud põhjust. See loetelu on alternatiivne ega ole ammendav.

Kuriteo olemuse all peetakse KarS § 832 lg-s 1 silmas menetletava kuriteo, mitte eeldatava –

kriminaaltulu allikaks oleva – kuriteo olemust.

44. Osutatud loetelust järeldub muu hulgas, et isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning

elatustaseme erinevus on põhjus, mis juba iseenesest annab aluse eeldada, et isiku vara või osa

sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena. Seega kui

prokuratuur tõendab faktilised asjaolud, millest tulenevalt ei vasta laiendatud konfiskeerimisega

sanktsioneeritud kuriteo toime pannud isiku varanduslik olukord või elatustase tema legaalsetest

allikatest pärineva vara väärtusele, ei pea prokuratuur vara kuritegeliku allika kohta muid

tõendeid esitama. Isik saab sellisel juhul oma vara laiendatud konfiskeerimist vältida, tõendades

selle päritolu seaduslikkuse (vt lähemalt määruse punktid 47–48).

45. Kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimise puhul võib isikuna, kelle legaalse sissetuleku ja

varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või kellega seotud muu põhjus võib anda aluse

eeldada vara saamist kuriteo toimepanemise tulemusena, olla käsitatav nii toimepanija kui ka

kolmas isik. Juhul, kui on alust arvata, et eeldatava kuriteo toimepanemise tulemusena läks vara

üle toimepanijale, kes andis selle hiljem KarS § 832 lg-s 2 nimetatud asjaoludel üle kolmandale

isikule, tuleb analüüsida eeskätt toimepanijaga seotud asjaolusid (nt kas tema legaalse sissetuleku

ja varandusliku olukorra erinevus annab aluse eeldada, et ta sai vara kuritegelikul teel). Peaks aga

olema tegemist olukorraga, kus toimepanija eeldatava kuriteoga saadud vara jõudis otse

kolmandale isikule (vahepeal toimepanijale kuulumata), peab analüüs lähtuma kolmanda isiku

legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra võrdlusest vmt asjaoludest.

46. Käesolevas asjas lugesid kohtud prokuratuuri esitatud tõenditele tuginedes põhjendatuks kahtluse,

et vaadeldaval perioodil ületasid S. P. väljaminekud tema legaalseid sissetulekuid mitmesaja

tuhande euro võrra. Samuti osutati sellele, et kuritegelik ühendus, mille ridadesse S. P. väidetavalt

kuulus, pani kahtlustuse kohaselt toime selliseid kuritegusid (käibemaksupettused ja kelmused),

millega võidi saada kuritegelikku tulu. Need asjaolud andsid kohtutele kolleegiumi arvates

piisava aluse pidada usutavaks eeldust, et S. P. on vähemalt osa oma varast saanud KarS § 832

lg 1 esimese lause mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena.

47. Kui prokuratuur on tõendanud asjaolud, mis annavad KarS § 832 lg 1 esimese lause või lg 11

esimese lause kohaselt aluse eeldada, et vara on saadud kuriteoga, saab isik selle vara

konfiskeerimist vältida, tõendades, et selle eest on täielikult või olulises osas tasutud

õiguspäraselt saadud vahendite arvel (KarS § 832 lg 1 ls 2). Teisisõnu tähendab see kohustust

tõendada vara legaalset päritolu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-28-14, p 30.3).

48. Vara legaalse päritolu tõendamise koormus lasub võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadil.

Seega KarS § 832 lg-s 2 nimetatud juhtudel saab kolmas isik – mitte toimepanija – tõendada, et

vara talle üle andnud toimepanija omandas selle seaduslikult. Kui vara ei jõudnud kolmanda

isikuni toimepanija kaudu, saab kolmas isik tõendada, et tema ja/või tema õiguseellane omandas

vara seaduslikult. Kolmanda isiku vara päritolu seaduslikkuse tõendamise kohustust ei saa panna

toimepanijale. Ühelt poolt ei ole kolmandal isikul võimalik toimepanijat selliseks

tõendamistegevuseks sundida. Teisalt ei oleks KarS § 832 üldise mõtte ega õigusloome võrdsuse

põhimõttega kooskõlas tõlgendus, et kui toimepanija kolmandale isikule kuuluva vara legaalset

päritolu ei tõenda, tuleb see vara jätta konfiskeerimata. Sellisel juhul oleks laiendatud

konfiskeerimine kergesti välditav. Seega on kolmandal isikul õigus ja kohustus – võimalusel

toimepanija kaasabil – tõendada, et talle kuuluv eelduslikult kuriteo toimepanemise tulemusena

saadud vara on tegelikult omandatud seaduslikult. Selline tõendamiskoormis on kolmandal isikul

siis, kui prokuratuur tõendab süüdistatava kuriteo, KarS § 832 lg 2 p-s 1 või 2 sätestatud

eeldustele vastavad asjaolud, samuti vara kuritegeliku päritolu eeldust loovad asjaolud

(KarS § 831 lg 1 ls 1).

49. Käesolevas asjas on maakohus argumenteeritult lugenud ebausaldusväärseks S. P. varasemas

menetluses antud ütlused, mille kohaselt pärineb tema vara aastatel 1992–2003 füüsilisest isikust

ettevõtjana töötades kogutud säästudest ja osaühingutelt P ning M saadud rahast, mida ta hoidis

oma vanemate juures karbikeses. Kolmas isik ei ole esitanud käesolevas menetluses tõendeid

selle kohta, et S. P. vara, millest 100 000 eurot kanti 23. septembril 2011 üle OÜ-le R, on saadud

seaduslikult. Seega ei ole kohtute poolt usutavaks loetud eeldust, et S. P. vara on vähemalt

osaliselt saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena, kolmas isik (ega

kahtlustatav) praeguseks ümber lükanud.

50. KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuritegu, mille järelmina kohaldatava laiendatud konfiskeerimise

tagamiseks OÜ R vara arestimist prokuratuur taotleb, on KarS § 4 lg 2 kohaselt käsitatav esimese

astme kuriteona. Kahtlustuse kohaselt pani S. P. selle kuriteo toime ajavahemikus aprillist 2012

aprillini 2014. OÜ R omandas nii arestimistaotluses nimetatud sõiduki kui ka selle ostmiseks

kasutatud raha septembris 2011, seega vähem kui 10 aastat enne väidetava kuriteo toimepanemist.

Järelikult ei ole kõnealuse sõiduki konfiskeerimine välistatud ka KarS § 832 lg-st 3 tulenevalt.

51. Kohtud ei ole tuvastanud ega määruskaebuse esitaja väitnud asjaolusid, mis võiks vastata mõnele

KarS § 832 lg-st 4 ja § 831 lg-st 3 tulenevale konfiskeerimisest loobumise eeldusele. Nende

eelduste, sh vara laiendatud konfiskeerimise proportsionaalsuse kontroll on nõutav vara

konfiskeerimise otsustamisel. Laiendatud konfiskeerimise tagamist KrMS § 1414 ja § 142 alusel

võib takistada üksnes see, kui väidetava kuriteo asjaolusid, isiku olukorda või muid asjaolusid

arvestades osutuks konfiskeerimine suure tõenäosusega ilmselgelt ebaproportsionaalseks või

sellest tuleks muul põhjusel loobuda.

52. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et kohtud on õigustatult ära näidanud põhjendatud kahtluse, et OÜ

R sõiduk Audi A8 võidakse kriminaalmenetluse tulemusena KarS § 832 lg 2 p 1 ja § 255 lg 2 p 2

alusel konfiskeerida. Ebatäpne oli vaid ringkonnakohtu põhjendus KarS § 832 lg 1 teisest lausest

tuleneva ümberpööratud tõendamiskoormuse ulatuse kohta (vt käesoleva määruse punkt 35).

Praegusel juhul ei mõjuta see aga kohtute lõppjäreldust (vt määruse punkt 36 jj).

53. Ühtlasi on piisavalt usutav, et ilma tagamisabinõu (vara arest) rakendamiseta võib OÜ R sõiduki

konfiskeerimine osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Sellisele võimalusele

osutab esmalt OÜ R juhatuse liikmele S. P-le esitatud kahtlustuse sisu, mis seondub mh

variisikute kaudu maksupettuse eesmärgil tehtud sõidukite (näilike) võõrandamise tehingutega,

samuti see, millistel asjaoludel OÜ R arestitava sõiduki omandas. Sõidukit arestimata jättes oleks

selle edasivõõrandamine ja võib-olla ka välisriiki toimetamine lihtne, riskivaba ning kokkuvõttes

piisavalt tõenäoline.

54. Kohtud on ära näidanud, et sõiduki arestimine ei riku ületagamise keeldu (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p-d 17–21).

III

55. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määruse põhiosa, asendades

selles toodud põhistused kolmanda isiku tõendamiskoormise kohta käesoleva määruse

punktides 35–38 toodud põhistustega. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu määruse

muutmata.

56. OÜ R lepinguline esindaja esitas Riigikohtule taotluse jätta riigi kanda kolmanda isiku

menetluskulu 312 eurot. Taotluse kohaselt koosneb see summa advokaadist esindajale

määruskaebuse koostamise eest makstud tasust. Esindajal kulus määruskaebuse koostamiseks

kaks tundi.

57. Menetluskulude hüvitamist määruskaebuse lahendamise menetluses reguleerib KrMS § 187. Selle

sätte esimene lõige puudutab olukordi, kus vaidlustatud kohtumäärus tühistatakse, teine lõige aga

situatsioone, kus määruskaebus jäetakse rahuldamata. Praegusel juhul kolmanda isiku esindaja

kaebus küll osaliselt rahuldatakse, aga ringkonnakohtu määrust ei tühistata. Seega on tegemist

olukorraga, mida KrMS § 187 ei reguleeri. Kolleegium on asunud seisukohale, et sellises

olukorras tuleb koosmõjus KrMS § 390 lõikega 1 kohaldada kassatsioonimenetlust reguleerivat

KrMS § 186. KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks

kriminaalmenetluse seadustiku § 361 lg 1 p-des 2–7 nimetatud lahend, kannab menetluskulud

riik. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-37-14,

p 26.1.) Kuna kolleegium teeb käesolevas asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, tuleb

menetluskulud kanda riigil.

58. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu üksnes selline valitud esindajale makstud tasu, mis

on mõistliku suurusega. Valitud esindajale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust

hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja

millises mitte (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-

14, p 1058 ja 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 45). Käesolevas asjas osutusid

põhjendamatuks sisuliselt kõik kolmanda isiku esindaja määruskaebuses esitatud väited. Ka

ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhistusi muutes ei järginud kolleegium määruskaebuse

esitaja argumentatsiooni. Määruskaebuse esitajal oli õigus vaid selles, et ringkonnakohtu määrust

ei saa (põhjenduste osas) pidada täiel määral õigeks. Neil põhjustel leiab kolleegium, et mõistliku

suurusega esindajatasu, mis tuleb kolmandale isikule määruskaebemenetluses KrMS § 186 lg 1

alusel hüvitada, on 50 eurot.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

(allkirjastatud digitaalselt)