3-1-1-13-16 · Riigikohus

Eriarvamus väärteoasjas nr 3-1-1-13-16

1. Ma ei nõustu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 2016. a otsusega väärteoasjas nr 3-1-1-13-16 (Otsus),

millega jäeti Harju Maakohtu 25. augusti 2015. a otsus Jaan Vare väärteoasjas muutmata ja J. Vare

kaitsja vandeadvokaat Urmas Kiige kassatsioon rahuldamata. Minu hinnangul tulnuks maakohtu

otsus tühistada ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks. Põhjendan oma seisukohta lühidalt

järgmiselt.

2. Otsuse p-s 7 on õigesti märgitud, et liiklusseaduse (LS) § 2 p 1 kohaselt tähendab tee andmise nõue

seda, et liikleja ei tohi jätkata ega alustada liikumist ega teha manöövreid, mis võiksid sundida teist

liiklejat järsult muutma liikumissuunda või -kiirust. LS § 17 lg 1 kohaselt peab liikleja tee andmisel

juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest ja reguleerija märguannetest. Majandus- ja

kommunikatsiooniministri 1. juuli 2011. a määruse "Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning

nõuded fooridele" § 7 p 3 kohaselt märk 221 „Anna teed” kohustab juhti andma teed lõikuval teel,

tahvli 834 „Sõidueesõigusega liiklemise või peatee suund” olemasolul aga peateel või

sõidueesõigusega teel sõitvale juhile.

3. Käesolevas väärteoasjas heideti väärteoprotokollis J. Varele ette seda, et 3. aprillil 2015 Tallinnas

Pae tänaval kell 8.18 „juhtides mootorsõidukit, ei andnud ta teed sõidukile, millel oli eesõigus, eirates

sellega liiklusmärgi nr 221 nõudeid, tekitades sellega liiklusohu (eesõigusega sõiduk oli sunnitud

järsult pidurdama, vältimaks kokkupõrget)". Sellega rikkus J. Vare LS § 17 lg 1 nõudeid ja pani toime

LS § 242 lg-s 2 sätestatud väärteo. Seega heideti J. Varele väärteoprotokollis ette seda, et ta eiras

liiklusmärgi 221 „Anna teed“ nõudeid ja tekitas sellega liiklusohu, kuna eesõigusega sõiduk oli

sunnitud järsult pidurdama.

4. Väärteoasja arutamise tulemusel luges kohus aga tõendatuks, et „J.Vare, liikudes oma sõiduautoga

mööda Pae tänavat, ning olles liiklusmärgi nr 221 kohaselt kohustatud ristmikul teed andma kõigile

Peterburi mnt.-l, s.o peateel olevatele liiklejatele, ei andnud teed nimetatud peateel liikunud

politseibussile, tekitades selliselt liiklusohu, mistõttu politseibuss oli sunnitud järsult muutma oma

liikumiskiirust ning jääma seisma. Seejärel sõitis kaebaja oma mootorsõidukiga sõitu jätkata

soovinud politseibussi eest läbi ega andnud talle teed. Sellega kaebaja, rikkudes LS § 17 lg 1, pani

toime LS § 242 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo“.

5. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 87 kohaselt on väärteoasja arutamise üheks esimeseks

üldtingimuseks see, et väärteoasja arutatakse ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Ka on

rohke kohtupraktika kinnistanud arusaama, et kohtud on väärteoasja arutamisel seotud

väärteoprotokolli – mis kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt

kriminaalmenetluses – piiridega, ning et see tähendab eelkõige seotust väärteo teokirjeldusega.

Sellele vaatamata karistas maakohus J. Varet ka selliste tegude eest, mida viimasele

väärteoprotokollis sisalduvas teokirjelduses ette ei heidetud – nimelt selle eest, et pärast seda, kui

politseibuss oli peatunud, sõitis J. Vare peatunud, kuid sõitu jätkata soovinud politseibussi eest läbi

ega andnud talle teed.

6. Senises kohtupraktikas on Riigikohus olnud püsivalt seisukohal, et asudes tuvastama

väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid väljub maakohus väärteoprotokolli piiridest,

rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt nt 3-1-1-54-09, 3-1-

1-16-09, 3-1-1-45-11, 3-1-1-90-12, 3-1-1-71-13, 3-1-1-88-14). Loen sellist väärteomenetlus-õiguse

rikkumist jätkuvalt oluliseks VTMS § 150 lg 2 tähenduses ja leian, et ka praeguses asjas on see kaasa

toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.

7. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. See tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud

küsimustele ja kajastada VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda,

millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu

siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused

seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-

le 4 välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et

otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka

õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on

käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena (vt nt 3-1-1-16-14, 3-1-1-26-14, 3-1-1-32-14).

Minu hinnangul maakohtu otsus käesolevas väärteoasjas nendele nõuetele ei vasta.

8. Väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest: „juhtides mootorsõidukit, ei andnud ta teed

sõidukile, millel oli eesõigus, eirates sellega liiklusmärgi nr 221 nõudeid, tekitades sellega liiklusohu

(eesõigusega sõiduk oli sunnitud järsult pidurdama, vältimaks kokkupõrget)" tulenevalt eeldanuks

väärteoasja arutamine maakohtus VTMS § 123 lg 2 kohaselt täies ulatuses muu hulgas seda, et

maakohus tuvastab tõendamiseseme asjaolud – sealhulgas, milles seisnes tee andmata jätmine, milles

väljendus liiklusoht, kas politseibussi juht oli sunnitud järsult muutma politseibussi liikumissuunda

või –kiirust, mis teda selleks sundis, kus ja kuidas politseibuss ja J. Vare juhitud sõiduk ristmikul

peatusid. Vastust nendele küsimustele maakohtu otsusest aga ei leia. Kohus on keskendanud oma

põhitähelepanu sellele, kuidas lugeda J. Vare ja temaga samas sõidukis olnud isikute ütlusi

ebausaldusväärseks (seda vaatamata asjaolule, et nii nende kui ka politseitöötajate ütlused on

üldjoontes ja põhiosas kattuvad). Põhjendusi selle kohta, milles konkreetselt avaldus

väärteoprotokolli teokirjelduse piires J. Vare rikkumine, otsuses ei ole. Leian, et käesolevas asjas on

põhjenduste puudumine vaadeldav mitte VTMS § 150 lg 2 vaid § 150 lg 1 p 7 rikkumisena.

Põhjenduste puudumise tõttu võib tekkida rida küsimusi – äkki J. Vare andis siiski peateel liikunud

politseibussile teed LS § 2 p 1 ja § 17 lg 1 tähenduses, kuid ei andnud eelnevalt sõidukiiruse

vähendamise või seismajäämisega selgelt märku, et kavatseb tee andmise kohustust järgida (nt LS §

18 lg 1) või sõitis ta ristmikule lähenedes nii, et häiris seismajäämisel liiklust (nt LS § 18 lg 2), jne,

jne. Need küsimused jäävad aga kahjuks vastuseta, kuna väärteo tehiolud on tuvastamata.

9. Eriarvamuse p-s 5 märgitud põhjustel ei oska ma päris hästi suhestuda ka Otsuse p-s 9 märgituga.

Igapäevaselt liikluses osalejana ei saa loomulikult olla midagi selle vastu, et sõidueesõigusega teel

sõitev juht võib teatud juhtudel loovutada sõidueesõiguse lõikuval teel sõitvale juhile, andes sellest ka

selgesti märku, kuid kindlasti ei oleks see lõikuval teel sõitva juhi ainus võimalus sõidueesõigusega

tee ületamiseks või sellele pööramiseks. Lisaks ei ole see tõdemus kuidagi seostatav käesoleva

väärteoasjaga. Kui käesolevas väärteoasjas oleks J. Varele heidetud väärteoprotokollis ette ka seda, et

pärast politseibussi ja J. Vare juhitud sõiduki seisma jäämist sõitis J. Vare oma mootorsõidukiga sõitu

jätkata soovinud politseibussi eest läbi ega andnud talle teed, tulnuks samuti välja selgitada, millest

tulenes tema kohustus sõidueesõigusega teel seisvale sõidukile teed anda (nt „Anna teed” märk

kohustab juhti andma teed peateel või sõidueesõigusega teel sõitvale juhile) ja milles see tee andmise

kohustuse rikkumine seisnes.

10. Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et väärteomenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu tulnuks Harju

Maakohtu 25. augusti 2016. a otsus Jaan Vare väärteoasjas tühistada ja saata väärteoasi maakohtule

uueks, väärteomenetlusõigusele tuginevaks arutamiseks.

Hannes Kiris

(allkirjastatud digitaalselt)