3-1-1-13-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-13-16

Otsuse kuupäev

3. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Jaan Vare väärteoasi liiklusseaduse § 242 lg-te 2 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25. augusti 2015. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-15-3494

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaan Vare kaitsja vandeadvokaat Urmas Kiik, kassatsioon

Teised

kassatsioonimenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. veebruar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 25. augusti 2015. a otsus Jaan Vare väärteoasjas muutmata ja kaitsja

kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Prefektuuri politseiametnik J. P. koostas 3. aprillil 2015 väärteoprotokolli, mille kohaselt

menetlusalune isik Jaan Vare, liikudes 3. aprillil 2015 kell 8.18 mootorsõidukiga Tallinnas Pae

tänaval, ei andnud teed teisele sõidukile (politseiautole), millel oli eesõigus, eirates sellega

liiklusmärgi nr 221 „Anna teed“ nõudeid ja tekitades sellega liiklusohu, kuna eesõigusega sõiduk oli

sunnitud järsult pidurdama, vältimaks kokkupõrget.

2. Põhja Prefektuuri 24. aprilli 2015. a otsusega määrati J. Varele liiklusseaduse (LS) § 242 lg 2

alusel rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 200 eurot, ja LS § 242 lg 3 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse

äravõtmine kaheks kuuks.

3. Menetlusalune isik J. Vare esitas maakohtule kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, eitades

väärteo toimepanemist.

4. Harju Maakohtu 25. augusti 2015. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja

J. Vare kaebus rahuldamata. Kohus luges tõendatuks, et J. Vare ei andnud Pae tänava ja Peterburi

maantee ristmikul teed peateel sõitvale politseiautole, tekitades sellega liiklusohu, kuna

politseitöötaja pidi järsult pidurdama. Politseisõiduk jäi seisma 1-1,5 m kaugusel J. Vare autost.

Hetkel, mil politseiametnik L. N. pani sisse esimese käigu, et edasi sõita, sõitis J. Vare edasi. Kohtu

hinnangul on J. Vare süü tõendatud politseiametnikest tunnistajate L. N-i ja J. P. omavahel haakuvate

ütlustega, samuti fototabeliga ja politseiauto logifailiga, mille kohaselt politseiauto kiirus sel

ajavahemikul ei ületanud 35 km/h. Menetlusaluse isiku enda ütlused on osaliselt ebausaldusväärsed,

s.o osas, mis puudutab tema ja politseiauto liikumist, sõidukite seismajäämist ning politseiametnike

edasist tegevust. Tunnistaja Silvi Vare ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed nii seetõttu, et

menetluse isiku sugulasena on ta erapoolik kui ka põhjusel, et oskamata sõidukit juhtida ning viibides

sõiduki tagaistmel, oskas tunnistaja viis kuud pärast sündmust öelda, et sõiduki kiirus ristmikule

lähenedes oli 40 km/h. Samas ei suutnud tunnistaja meenutada vestlust menetlusaluse isiku ja

politseiniku vahel. Tunnistaja K. P., kes samuti viibis autos, andis ütlusi, et ei jälginud spidomeetrit,

ei tea, mida politseiametnik rääkis ega jälginud, kuidas politseisõiduk peatus. Seega ei ole tema

ütlustel tõendiväärtust.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Kaitsja esitas maakohtu otsuse peale kassatsiooni, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning valitud kaitsjale makstud tasu

väljamõistmist. Kassatsiooni kohaselt kasutati J. Vare süüditunnistamiseks lubamatult vaid

politseiametnikest tunnistajate ütlusi. Kui kriminaalasjas eeldab seadus (KrMS § 66 lg), et menetleja

ei saa olla tõendiallikas, siis väärteoasjades on arusaamatult vastupidine lähenemine, sest ka

menetleja ütlustest piisab isiku süüstamiseks (VTMS § 313). Seda ei saa õigeks pidada. Sündmuse

kohta puuduvad muud objektiivsed tõendid. Alternatiivselt leiab kassaator, et kui peateel liikunud

sõiduki juht ei soovi oma sõidueesõigust kasutada, näiteks peatudes, ja kõrvalteelt läheneva sõiduki

juht on selles veendunud, siis ei jäägi tal muud üle, kui ise esimesena ristmik ületada.

Politseiametnikud ei järgnenud J. Varele mitte liiklusrikkumise tõttu, vaid soovides kontrollida tema

joovet. Väärteomenetlus alustati tõenäoliselt sellepärast, et J. Vare ei käitunud politseinikega piisavalt

aukartlikult. Samuti esitas kaitsja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamise taotluse

summas 1116 eurot.

6. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonile vastuse, milles taotleb maakohtu otsuse muutmata

jätmist. Vastuses leitakse, et väärteo toimepanemine on tuvastatud lubatavate tõenditega ja sellele on

antud õige õiguslik hinnang. Sündmuse kohta on tunnistajana ütlusi andnud politseiametnik L. N.,

kes ei menetlenud väärteoasja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. LS § 2 p 1 kohaselt tähendab tee andmise nõue seda, et liikleja ei tohi jätkata ega alustada

liikumist ega teha manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või -

kiirust. LS § 17 lg 1 kohaselt peab liikleja tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest

ja reguleerija märguannetest. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 1. juuli 2011. a määruse

"Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" § 7 p 3 kohaselt märk 221 „Anna

teed” kohustab juhti andma teed lõikuval teel, tahvli 834 „Sõidueesõigusega liiklemise või peatee

suund” olemasolul aga peateel või sõidueesõigusega teel sõitvale juhile.

8. Praeguses väärteoasjas tuvastati, et politseisõiduk liikus sõidueesõigusega peateel ja

menetlusalune isik kõrvalteel, millel oli märk "Anna teed". Kohus pidas tõendatuks, et menetlusalune

isik ei andnud peateel liikunud politseisõidukile teed, mille tõttu selle juht pidi järsult pidurdama

liiklusõnnetuse vältimiseks. Seejärel jätkas menetlusalune isik oma sõidukiga liikumist, andmata

politseisõidukile võimalust kasutada oma sõidueesõigust. Kohus luges sündmuse tõendatuks

tunnistajate ütlustega, politseisõiduki logifailiga ja sündmuskohta kajastava fototabeliga. Lisaks

menetlejast J. P. ütlustele, kelle ütlused on lubatavad VTMS § 313 alusel, andis väärteoasjas

tunnistajana ütlusi patrullis viibinud politseinik L. N., kes ei teinud menetlustoiminguid.

Politseiametnike ütlused sündmuse asjaolude kohta on olnud menetluse kestel järjepidevad. Nende

ütlusi toimunu kohta kinnitab kaudselt ka politseisõiduki logifailis jäädvustatud politseisõiduki kiirus,

mis jääb ajavahemikku 30-35 km/h. Kohus tuvastas, et menetlusaluse isiku kohtuvälises ja

kohtumenetluses antud ütlustes oli vastuolu asjaolu osas, kas ta peatus enne ristmikku või vähendas

kiirust. Samuti ei vasta tema ütlused politseisõiduki kiiruse osas politseisõiduki logifailis

jäädvustatud kiirusele. Kohus andis põhjendatud hinnangu ka tunnistajate S. V-i ja K. P. ütlustele,

selgitades, et S. V-i ütlused ei ole usaldusväärsed ja K. P. ütlused ei kajasta tõendamiseseme

asjaolusid. Seega hindas kohus kõiki asjas kogutud tõendeid, kontrollides kohtuvälise menetleja

otsuse

tegemise

aluseks

olnud

faktilisi

ja

õiguslikke

asjaolusid

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-67-15, p 20).

9. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kaebaja väide, et sõidueesõigusega peateel liikuva juhi

peatumine võimaliku liiklusohtliku situatsiooni vältimiseks jätab ta sõidueesõigusest ilma. Juht võib

loobuda sõidueesõigusest, andes sellest selgesti märku kõrvalteel liikuva sõiduki juhile, kuid

praegusel juhul ei ole midagi sellist tuvastatud.

10. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium maakohtu

otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)