3-2-1-186-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-186-15

Määruse kuupäev

Tartu, 2. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OF avaldus vahekohtuniku otsuse tunnustamiseks ja

täidetavaks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-14-15310

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Vene Föderatsiooni äriühing OF

Puudutatud isik D OÜ

Asja läbivaatamise kuupäev

8. veebruar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-15310

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vene Föderatsiooni äriühing OF (avaldaja) esitas 7. aprillil 2014 Harju Maakohtule avalduse,

milles palus tunnistada täidetavaks vahekohtunik Eduard Neimani 19. juulil 2013 tehtud otsuse,

millega mõisteti D OÜ-lt (D) avaldaja kasuks välja 220 599 eurot 49 senti.

2. Harju Maakohus rahuldas 21. mai 2014. a määrusega avalduse, tunnustas vahekohtunik Eduard

Neimani 19. juuli 2013. a otsust ja tunnistas selle täidetavaks.

3. Riigikohus tühistas maakohtu määruse teistmismenetluses, 3. detsembril 2014 tehtud määrusega

tsiviilasjas nr 3-2-2-1-14 ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Riigikohus leidis,

et maakohus ei ole D-t vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise menetlusest seaduse kohaselt

teavitanud.

4. Harju Maakohus jättis asja uuel läbivaatamisel 10. juuni 2015. a määrusega avalduse rahuldamata

ja tühistas vahekohtu otsuse.

Avaldaja esitas 7. aprillil 2014 koos täidetavaks tunnistamise avaldusega vahekohtu otsuse eesti

keeles, mille on digitaalselt allkirjastanud E. Neiman 7. aprillil 2014. Lisaks esitas avaldaja

venekeelse otsuse tõestamata koopia, millest nähtuvalt on selle alla kirjutanud E. Neiman oma käega.

Samuti esitas avaldaja kohtule vahekohtu otsuse vene keeles, mis on samuti allkirjastatud digitaalselt

7. aprillil 2014. 1. juunil 2015 toimunud ärakuulamisel esitas avaldaja venekeelse vahekohtuotsuse

originaaldokumendi, mille on oma käega allkirjastanud E. Neiman ning millest ei nähtu selle

allkirjastamise kuupäeva.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 441 lg 1 alusel vormistab kohus otsuse eesti keeles

elektrooniliselt ja varustab selle otsuse teinud kohtuniku allkirjaga. Seega allkirjastatakse riikliku

kohtu otsus digitaalselt üks kord, ja kuna asjas kohaldub tsiviilkohtumenetluse seadustik, siis

kirjutatakse ka vahekohtu otsus TsMS § 745 lg 2 ja § 441 lg 1 mõtte kohaselt alla üks kord.

Seega on vahekohtunik E. Neiman, olles samal ajal avaldaja esindaja vahekohtu otsuse täidetavaks

tunnistamise ja tunnustamise avalduse esitamisel, allkirjastanud otsuse 7. aprillil 2014 ehk päeval, mil

kohtule on esitatud avaldus otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks, ja teinud seda mitu

korda, küll paberkandjal oma käega ja siis täidetavaks tunnistamise ja tunnustamise avalduse

esitamise päeval digitaalselt. Märgitu on vastuolus TsMS § 745 lg-st 2 ja TsMS § 441 lg-st 1 tuleneva

ühekordse allakirjutamise põhimõttega.

Heade kommetega ei ole kooskõlas käitumine, kus vahekohtunik, kes lahendab ühe poole kasuks

vaidluse, hakkab esindama võitnud poolt sama otsuse täidetavaks tunnistamise ja tunnustamise

avalduse esitamisel ning kirjutab sellise avalduse esitamise ajal alla vahekohtu otsusele. Seega

olukorras, kus on esitatud avaldus just selle asja lahendamiseks loodud (nn ad hoc) vahekohtu otsuse

täidetavaks tunnistamiseks, eriti kui tegu on ühe vahekohtuniku otsusega ning iseäranis kui

vahekohtunik on või on olnud ühtlasi ühe poole esindajaks (maakohtule esitatud vahekohtu otsuse

tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise avalduse esitamisel on avaldajat esindanud E. Neiman), ei

vasta otsuse tegemine ja tehtud otsus just seetõttu TsMS § 751 lg 2 p-le 2, s.t vaidlusalune vahekohtu

otsus on vastuolus heade kommetega.

Nimetatud kaalutlustel tuleb TsMS § 751 lg 2 ja § 753 lg 2 alusel vahekohtu otsus tühistada ja jätta

avaldus selle otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks rahuldamata.

Asjas esitatud tõendite kohaselt ei olnud D-l võimalik enne praeguse menetluse algatamist oma

seisukohti kaitsta näiteks vahekohtu otsuse tühistamise avalduse esitamisega TsMS § 752 lg 1 järgi.

D väitis, et ta ei ole asja algatamisest teadlik, pole saanud vastavaid hagimaterjale ning

hagiavaldusele on vastanud juhatuse liige, kellel puudus D esindamise õigus (oli ametikohalt tagasi

kutsutud), ning seega ei ole teda vahekohtumenetlusest TsMS § 751 lg 1 p 3 mõttes teavitatud.

Maakohus sellega ei nõustunud, sest registriandmetest nähtuvalt oli D juhatuse liige E. Frumkin ja

tema on allkirjastanud D vastuse vahekohtusse esitatud hagile 21. juunil 2013, s.t siis kui ta oli veel

juhatuse liige. Ei ole andmeid, et vahekohtunik pidi olema teadlik, et vastuse allkirjastamise ajal

oleks E. Frumkin juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud. Seega ei ole õige D väide, et ta pole üldse

olnud vahekohtumenetlusest teadlik, küll aga ei olnud teda nõuetekohaselt teavitatud vahekohtu

otsusest, kuna seda polnud kätte toimetatud nõuetekohaselt.

Vahekohtu otsusest ei nähtu midagi, mis oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega,

mistõttu ei andnud maakohus hinnangut muudele sisulistele väidetele ja tõenditele, mis puudutavad

vaidlusaluse võla asjaolusid.

5. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, millega palus määruse tühistada.

6. D leidis vastuses, et määruskaebus ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. novembri 2015. a määrusega maakohtu määruse ja rahuldas

uue määrusega avalduse. Ringkonnakohus tunnustas vahekohtu otsust ja tunnistas selle täidetavaks.

Menetluskulud jäeti D kanda, v.a avalduse esitamisel tasutud riigilõiv, mis jäeti avaldaja kanda.

Maakohus on ekslikult leidnud, et vahekohtunik allkirjastas otsuse korduvalt ja erinevatel aegadel.

Nagu maakohus märkis, esitas avaldaja maakohtule vahekohtuniku 19. juuli 2013. a otsuse

venekeelse originaali, mida maakohus on võrrelnud esitatud koopiaga ja kinnitanud koopia vastavust

originaalile 1. juunil 2015 (IV kd, tl 44). Ekslik on aga maakohtu väide, et otsuse originaalist ei nähtu

selle allakirjutamise aeg: koopia järgi, mille vastavust originaalile maakohus kinnitas, on otsuse

päises toodud otsuse tegemise kuupäev ja koht, milleks on 19. juuli 2013 Tallinnas. Sama kuupäev on

toodud ka avaldaja esindaja digiallkirjadega kinnitatud ja kohtule esitatud otsuse koopial ja

eestikeelsel tõlkel. Sellest, et 2014. a esitatud koopial ei olnud märget, et tegemist on koopiaga, ning

tõlkel ei olnud märget, et tegemist on tõlkega, et saa teha järeldust, et vahekohtu otsust ei olnud

19. juulil 2013 tehtud, vaid et see tehti kunagi hiljem.

Seega on asjakohatu ja alusetu maakohtu põhjendus, mille kohaselt vahekohtu otsus on allkirjastatud

mitu korda, mis on vastuolus otsuse ühekordse allakirjutamise põhimõttega. Asjakohatu on ka

maakohtu viide sellele, et riikliku kohtu otsused tuleb allkirjastada digitaalselt: vahekohtu otsuse

vormi ja sisu puudutav TsMS § 745 lg 2 seda ette ei näe.

Põhjendamatu ja ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt vahekohtu otsus on vastuolus heade

kommetega seetõttu, et otsuse teinud vahekohtunik esindas avaldajat maakohtus vahekohtu otsuse

tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise avalduse menetluses. Vahekohtukokkuleppe kohaselt valisid

pooled lepingust tulenevate vaidluste lahendajaks (vahekohtunikuks) E. Neimani, ja see, et viimane

hiljem esindas hagejat vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses, ei anna

alust järelduseks, et vahekohtu otsus muutus sellega (tagasiulatuvalt) vastuolus olevaks heade

kommetega.

Asjaolu, et vahekohtunik teatas kostja tolleaegsele seaduslikule esindajale E. Frumkinile vahekohtu

menetluse algatamisest ja esitatud hagist, tõendab viimase saadetud vastus hagiavaldusele, mis on

allkirjastatud 21. juunil 2013 ja milles ta võtab hagiavalduses märgitud faktilised asjaolud õigeks,

seejuures selle, et laenusumma laekus D arvelduskontole ja laen ei ole tagastatud. E. Frumkin ei

olnud sellel ajal D juhatusest tagasi kutsutud ja TsMS 74. peatüki „Vahekohtumenetlus" sätetest ei

tulene, et vahekohus peaks vahekohtumenetlusest teatama kõigile kostja juhatuse liikmetele. Juhatuse

liikme tagasikutsumine ehk tema volituste lõppemine esindada äriühingut ei muuda tagasiulatuvalt

kehtetuks tema poolt enne juhatuse liikme volituste lõppemist äriühingu esindajana tehtud avaldusi ja

õigustoiminguid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. D palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta

jõusse maakohtu määrus. D palub peatada täitemenetluse.

Ringkonnakohtu määruse põhjendused on ebaõiged. Õiged on maakohtu järeldused selle kohta, et

vahekohtu otsus on vastuolus heade kommetega. Tegemist ei ole tagasiulatuvalt vahekohtu otsuse

heade kommetega vastuolus olevaks tunnistamisega, vaid maakohtu hinnanguga tõenditele.

D pole saanud esitada vahekohtu otsuse tühistamise avaldust enne avaldaja tunnustamisavalduse

esitamist, kuna otsus toimetati D-le kätte alles 23. mail 2014. Toimikus puudub vahekohtumenetluse

aluseks olev dokument ja D pole saanud vahekohtumenetluse hagiavaldust.

9. Avaldaja leiab mh, et määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata kaebeõiguse puudumise tõttu.

Ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.

Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 järgi rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus

muutmata.

11. Kolleegium käsitleb kõigepealt D õigust esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebus

Riigikohtule. Kuna maakohtu määruse peale (millega tühistati vahekohtu otsus) oli TsMS § 756 lg 4

esimese lause kohaselt õigus edasi kaevata ringkonnakohtule, tuleb kohaldada TsMS § 696 lg 1 teist

lauset, mille järgi, kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab

määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule

(mh TsMS § 696 lg 3 järgi isik, kelle õigusi on kitsendatud), kui seadusest ei tulene teisiti. Seadusest

(TsMS § 756) ei tulene teisiti. Seega on D-l õigus esitada määruskaebus Riigikohtule.

12. Asja põhiline õiguslik küsimus kassatsiooniastmes on selles, kas vahekohtu otsus on või võib olla

TsMS § 751 lg 2 p 2 tähenduses vastuolus heade kommetega (avaliku korraga), mille tõttu tuleks

otsus tühistada.

Kolleegiumi hinnangul hõlmab TsMS § 751 lg 2 p 2 lisaks vahekohtu otsuse erandlikele, kuid

olemuslikele materiaalõiguslikele probleemidele (nt otsus, millega mõistetakse välja karistuslik

kahjuhüvitis vms) mh ka need olulised menetlusreeglite rikkumised, mida ei ole kirjeldatud

TsMS § 751 lg-s 1. Üheks selliseks reegliks on vahekohtuniku neutraalsuse nõue. Heade kommete ja

Eesti avaliku korraga (public policy, ordre public) oleks vastuolus, kui vahekohtu otsuse langetaks

vahekohtunik, kes samal ajal esindab ühe vahekohtumenetluse poole huve.

Praegusel juhul on tegemist vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlusega.

TsMS § 753 lg 2 kohaselt tuleb vahekohtu otsuse tühistamise eeldusi kontrollida ka vahekohtu otsuse

tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses. TsMS § 753 lg-st 3 järelduvalt tuleb kontrollida

vähemalt neid aluseid, mida kohus peab tühistamismenetluses kontrollima ka omal algatusel.

TsMS § 751 lg 2 p 2 kohaselt kontrollib kohus tühistamismenetluses omal algatusel (või poole

avalduse alusel), kas vahekohtu otsus on vastuolus Eesti avaliku korraga või heade kommetega.

13. Ringkonnakohus on leidnud, et asjaolu, et vahekohtu kokkuleppes nimeliselt nimetatud

vahekohtunik on pärast vahekohtumenetlust üht poolt esindanud, ei anna alust järeldada, et

vahekohtu otsus muutus sellega tagasiulatuvalt vastuolus olevaks heade kommetega.

Kolleegium selgitab esmalt tõendamiskoormust. Vahekohtumenetlust puudutavad avaldused

lahendatakse TsMS § 756 lg 1 esimese lause kohaselt hagita menetluses, milles kehtib TsMS § 477

lg 7 järgi uurimispõhimõte. Uurimispõhimõte ei võta aga pooltelt täielikult lahendi tegemiseks

vajalike asjaolude esitamise ja tõendamise kohustust, üksnes kohtu roll tõendite kogumisel on

aktiivsem kui hagimenetluses. Kui asjaolud jäävad hagita menetluses ka kohtu aktiivsest rollist

hoolimata tõendamata, tuleb otsustada, kes nimetatud riski kannab.

Kolleegiumi hinnangul peab vahekohtu otsuse tühistamise aluse olemasolu tühistamise või

tunnustamise menetluse iseloomu arvestades (vahekohtu otsuse tühistamise võimalused on

erandlikud) tõendama isik, kellele vahekohtu otsuse tühistamine kasuks tuleks. Praeguses asjas on see

isik D. D on esitanud väite, et vahekohtunik ei olnud otsust tehes erapooletu, mis ilmneb tema arvates

sellest, et vahekohtunik asus pärast vahekohtumenetlust teist poolt esindama maakohtus toimunud

vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses. Esindamist tõendab

vahekohtuniku kui avaldaja esindaja allkirjaga maakohtule esitatud avaldus otsuse tunnustamiseks

(I kd, tl 1-4), ja ka hilisemad menetluslikud avaldused (nt I kd, tl 44 jj).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ainuüksi esindamise faktist (milleks anti volitus vahekohtu

otsuse tegemisest peaaegu 8 kuu möödudes, 6. märtsil 2014, I kd, tl 35, 36) ei piisa vahekohtu otsuse

tühistamiseks. Teisi asjaolusid ja tõendeid vahekohtuniku erapoolikuse kohta ei ole.

14. Kolleegium märgib õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et vahekohtu otsuse tühistamine või

selle tunnustamisest keeldumine vahekohtuniku erapoolikuse tõttu on võimalik, kui poolel ei olnud

võimalik asjakohast vastuväidet varem maksma panna. Vahekohtuniku erapoolikusele saab

vahekohtumenetluses tugineda eelkõige TsMS §-des 726 ja 727 sätestatud võimaluse kaudu esitada

vahekohtuniku taandamise avaldus. Ainult siis, kui vahekohtuniku erapoolikusele viitavad asjaolud

selguvad alles pärast vahekohtumenetlust, on neile võimalik tugineda (peab kohus neid kontrollima

omal algatusel) vahekohtu otsuse tühistamise või tunnustamise menetluses.

15. Kolleegium leiab, et ka ülejäänud määruskaebuse väited ei anna alust tühistada ringkonnakohtu

määrus. Muu hulgas ei ole D kaotanud mõnda materiaalõiguslikku positsiooni ainuüksi seetõttu, et ta

ei ole saanud esitada vahekohtu otsuse tühistamise avaldust. Oma väited on ta saanud esitada

praeguses menetluses ja kohtud on neid sisuliselt hinnanud. Ringkonnakohtu seisukohad D ülejäänud

väidete kohta on kolleegiumi hinnangul õiged. Seega oleks need ka vahekohtu otsuse tühistamise

avalduse esitamise korral jäetud rahuldamata. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 tõttu ise

tõendeid hinnata. Kolleegium ei näe ringkonnakohtu menetluslikke rikkumisi.

16. TsMS § 756 lg 6 viimase lause kohaselt jäetakse avalikustatavast Riigikohtu lahendist välja

vaidluse olemusele viitavad asjaolud, mis võivad muuta avalikuks vahekohtu menetluse sisu.

17. Riigikohtu määruse tegemisest alates on lõppenud 18. detsembri 2015. a määrusega määratud

täitemenetluse peatamine.

18. Menetluskulud kassatsiooniastmes jäävad D kanda.

19. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata riigituludesse.

Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu