3-2-1-5-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-5-16

Määruse kuupäev

Tartu, 2. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Aktsiaseltsi ELEKTRO-SISTEM hagi Seesam

Insurance AS-i vastu hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-14-58313

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi ELEKTRO-SISTEM määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts ELEKTRO-SISTEM, esindaja

vandeadvokaat Hillar Villers

Kostja Seesam Insurance AS, esindaja vandeadvokaat Andrus

Kattel

Asja läbivaatamise kuupäev

22. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-58313 ja

Harju Maakohtu 11. septembri 2015. a määrus samas asjas. Tsiviilasi saata uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts ELEKTRO-SISTEM (hageja) esitas 1. oktoobril 2014 Harju Maakohtule hagi Seesam

Insurance AS-i (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 32 157 eurot

70 senti tingimuslikult, st juhul, kui Kohtla-Järvel asuv büroohoone on kolme aasta jooksul alates

praeguses menetluses kohtuotsuse jõustumisest taastatud või vara asemel on Eestisse hangitud

samalaadne ja samaks otstarbeks mõeldud vara. Hageja nimetas hagis sama summa väljamõistmiseks

veel kolm alternatiivi, milles oli hoone taastamise aeg märgitud teistsuguseks kui esimeses

alternatiivis.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. novembril 2010 hageja vara kindlustuse lepingu.

Lepinguga kindlustati hageja büroohoone ja garaaž-töökoda ning kindlustusriskideks olid eelkõige

tulekahju- ja tormikahjustused. 30. septembril 2011 toimus tulekahju, milles sai oluliselt kahjustada

kindlustatud vara. Hageja teavitas kostjat kahjujuhtumist ja esitas kostjale kahjuavalduse.

Kahjuhüvitise suuruse osas olid pooltel olulised erimeelsused, mistõttu peeti kuni oktoobrini 2013

läbirääkimisi. 1. oktoobril 2013 edastati hagejale maksmisotsus nr 3/2011010958, mille kohaselt on

ehitise taastamiskulutused 147 512 eurot 30 senti, millest tuleb maha arvata eriomavastutus

6391 eurot 20 senti ja viivitamatult tuleb tasuda 108 963 eurot 40 senti. 32 157 eurot 70 senti tuleb

tasuda siis, kui vara on kahe aasta jooksul kahjujuhtumist taastatud.

Pooltel on tekkinud erimeelsus 32 157 euro 70 sendi tasumise osas. Hageja soovib kahjustatud vara

taastada ning planeeritud taastamistöid alustatakse 2015. a kevadel. Maksmisotsuses teatab kostja, et

tulenevalt hindamise ja hüvitamise reeglite punktist 5, mis on käsitatav tüüptingimusena, tuleb see

hüvitise osa tasuda, kui kahjustatud vara on kahe aasta jooksul kahjujuhtumist taastatud. Vastuseks

hageja päringule teatas kostja, et ta ei näe eeltoodud piirangu tõttu võimalust hüvitist tasuda. Kostja

on teinud maksmisotsuse, kui tüüptingimuses sätestatud tähtaeg oli juba möödunud. Kostja

keeldumine on õigusvastane. Kostja toetub maksmisotsuses tüüptingimusele, mis on hagejat

ebamõistlikult kahjustav, kuna kostja tegi maksmisotsuse ja hüvitas kahju osaliselt siis, kui

kahjujuhtumist oli juba möödunud kaks aastat.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja taotles selle läbi vaatamata jätmist tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 423 lg 2 ja lg 3 alusel. Alternatiivselt palus kostja teha vaheotsuse, kohaldada aegumist ja

jätta hagi rahuldamata esitatud nõude aegumise (alternatiivselt lõppemise) tõttu. Hagi on esitatud

1. oktoobril 2014 ja selles soovitakse raha tasumist osas, mis kostja 2. novembri 2012 otsusega jäeti

tasumata. Hagi ei ole esitatud seadusest (võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 3) tuleneva tähtaja

jooksul.

Pooled leppisid pärast kahjujuhtumit kokku, et kahjustuste ulatuse ja parandustööde mahu

kindlakstegemiseks ning taastamistööde hanke korraldamiseks tellitakse ekspertiis riiklikult

tunnustatud eksperdilt. Ehitushanke võitis parima pakkumisega Q4 OÜ, kes pakkus tulekahju

taastamistööde maksumuseks 147 673 eurot 20 senti. Kostja väljastas hagejale ja hanke võitnud

ettevõtjale garantiikirja. Hageja jättis ehitustööd tegemata. Seetõttu tegi kostja kindlustuslepingu

kohaselt 2. novembril 2012 otsuse rahalise hüvitise tasumise kohta, mille hageja sai kätte hiljemalt

16. novembril 2012.

3. Harju Maakohus jättis 11. septembri 2015. a määrusega hagi läbi vaatamata.

VÕS § 475 lg 3 kohaselt, kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja

kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale

kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui

kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata

jätmise vastuse saamisest. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui ta ei teata oma

vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest.

Poolte 16. märtsi 2012. a kokkuleppest nähtuvalt lepiti kokku, et kahjustuste ulatuse ja parandustööde

mahu kindlakstegemiseks ning taastamistööde hanke korraldamiseks tellitakse ekspertiis riiklikult

tunnustatud eksperdilt. H. Kase ekspertiisi kohaselt on taastamistööde maksumus 147 512 eurot

30 senti. Kostja väljastas hagejale ja hanke võitnud ettevõtjale Q4 OÜ 26. juulil 2012 garantiikirja

tähtajaga 17. detsember 2012, milles lubas hoone taastamistööde tegemise eest tasuda 141 282 eurot.

Q4 OÜ kinnitas 23. oktoobril 2012, et omab pädevust ja hankelepingu täitmiseks vajalikke ressursse.

Poolte kirjavahetusest nähtuvalt pidas hageja Q4 OÜ-d ebausaldusväärseks äriühinguks ning

ehitustööd jäid tegemata.

Kostja tegi 2. novembril 2012 hüvitamisotsuse (2012 otsus) rahalise hüvitise 108 963 euro 40 sendi

tasumise kohta. Kostja nimetatud otsusest nähtuvalt on hagejat teavitatud VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud

üheaastasest kohustuse täitmisele sundimise hagi esitamise tähtajast ja kindlustusandja täitmise

kohustusest vabanemisest, kui kindlustusvõtja ei esita vastavat hagi ühe aasta jooksul taotluse

rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Hageja sai kostja 2. novembri 2012 otsuse kätte hiljemalt

16. novembril 2012 (I kd, tl 69). Hageja on 16. novembri 2012 e-kirjas lisaks otsuse kättesaamise

kinnitamisele teatanud, et ta ei nõustu kostja otsusega ning kavatseb lahenduse mittesaavutamisel

pöörduda kohtusse. Kostja 1. oktoobri 2013. a maksmisotsusest (2013 otsus) nähtuvalt viitab see

2012. a otsusele.

Poolte peetud läbirääkimised ei mõjuta VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja kulgemist, kuna

TsÜS § 167 lg-st 1 tulenevalt peatub läbirääkimiste ajaks aegumise tähtaeg, mitte nõudeõigust

lõpetav tähtaeg. Järelikult möödus hagi esitamise ühe aasta pikkune tähtaeg 16. novembril 2013,

s.o ühe aasta möödumisel taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest ning hagi tuleb jätta läbi

vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuna VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud õigust lõpetava tähtaja

möödumine välistab nõude maksmapaneku.

4. Määruskaebuses palus hageja tühistada maakohtu otsuse ja saata asja maakohtule menetluse

jätkamiseks.

Kostja leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5

alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. oktoobri 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Õige ei ole määruskaebuse väide, mille kohaselt ei ole kostja 2012 otsus praeguses vaidluses

asjassepuutuv, kuna kostja on 2013 otsusega, mille alusel tasuti hüvitis ja mis võeti aluseks nõude

esitamisel, tunnistanud 2012 otsuse kehtetust. Kostja 2013 otsusest ei nähtu, et kostja

kindlustusandjana oleks nimetatud otsuses tunnistanud varasema, s.o 2012 otsuse kehtetust.

Vastupidi, kostja eelnimetatud otsuste võrdlemisel ilmneb, et kostja 2013 otsus, mis viitab 2012

otsusele, on viimasega sisult identne. Kuivõrd kostja 2012 otsusest nähtuvalt on hagejat VÕS § 475

lg-s 3 sätestatud üheaastasest kohustuse täitmisele sundimise hagi esitamise tähtajast ja sellest

tulenevast kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemisest teavitatud ning hageja on kostja 2012

otsuse saanud kätte hiljemalt 16. novembril 2012, möödus hagi esitamise üheaastane tähtaeg seega

16. novembril 2013, nagu on vaidlustatud määruses leidnud ka maakohus.

Hageja on ekslikul seisukohal, et maksmisotsuses sätestatud hüvitist saab hageja nõuda kolme aasta

jooksul VÕS § 475 lg 1 alusel ning tegemist on aegumistähtajaga, mitte õigust lõpetava tähtajaga.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14 tehtud lahendi p-s 9 leidnud, et VÕS § 475 lg-s 3 on

tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Seega, kuna hageja ei esitanud hagi VÕS § 475 lg 3 kohaselt ühe

aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest, siis oli kostjal viidatud sättest tulenevalt

põhjendatud ootus, et hageja ei esita tema vastu nõuet hüvitise saamiseks, mille maksmisest kostja

2012 otsusega keeldus. Asjaolu, et pooled pidasid omavahel läbirääkimisi, ei anna erinevalt hageja

väidetust alust järeldada, et kostja oli pahauskne ja ootas teadlikult tähtaega, millal vabaneb

hüvitamise kohustusest. Samuti on maakohus vaidlustatud määruses õigesti leidnud, et poolte peetud

läbirääkimised ei mõjuta VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud tähtaja kulgemist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu määruse ning saata asi

maakohtule menetluse jätkamiseks.

Kostja kui kindlustusandja määras otsustega tasumisele kuuluva hüvitise, st rahuldas taotluse, mitte ei

keeldunud taotluse rahuldamisest. Nõue on esitatud selleks, et kohustada kindlustusandjat tasuma

tema määratud hüvitise osa. Selles olukorras, kus hüvitatav summa on määratud, kohaldub

VÕS § 475 lg 1, mitte lg 3.

Kostja 2012 maksmisotsus ei ole asjassepuutuv, kuna 2013 otsuse vastuvõtmisega on kostja

tunnistanud 2012 otsuse kehtetust. Kostja tasus hüvitise 2013 otsuse alusel ja hageja on praeguseks

ehitise taastanud.

Kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt. Kostja leitud ehitusettevõtja oli maksuvõlgades ja 2013

suvel sai kostja ka ise aru, et tuleb leida uus ehitaja. Sügisel siiski kostja lõpetas läbirääkimised ja tegi

uue otsuse kohe pärast seda, kui kahjujuhtumist oli möödunud kaks aastat.

7. Kostja leidis, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Seadusest tulenevalt ei ole

kostjal vaidlusaluse hüvitiseosa tasumise kohustust. Seadusest soodsam ja läbiräägitav tüüptingimus

ei ole tühine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1

p 1 ja § 695 järgi tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

9. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et kohtud on VÕS § 475 lg-t 3 vääralt kohaldanud.

VÕS § 475 lg 3 esimese lause kohaselt, kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse

kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab

kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise

kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul

taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest.

Seega on VÕS § 475 lg 3 kohaldamise üheks eelduseks see, et kindlustusandja on kindlustusvõtja

taotluse rahuldamata jätnud. Praegusel juhul ei ole kolleegiumi hinnangul 2012. a otsuses jäetud

kindlustusvõtja taotlust vaidlusaluse 32 157 euro 70 sendi ulatuses rahuldamata. Maksmisotsuses

viidatakse sellele, et taastamis- ja päevaväärtusjärgsete hüvitiste vahe (s.o 32 157 eurot 70 senti)

tasutakse siis, kui kahjustunud vara on kahe aasta jooksul kahjujuhtumist taastatud. Maksmisotsuse

tegemise päevaks (2. november 2012) ei olnud kahjujuhtumist (30. septembril 2011) möödunud kahte

aastat. Seega ei olnud kostjal 2012. a otsuses alust keelduda nimetatud hüvitiseosa maksmisest.

Otsust tuleb mõista selliselt, et kostja nõustus selle alusel hüvitist maksma, kuid see maksmine oli

seotud tingimusega, mida hageja pidi täitma. Teistsugust järeldust ei võimalda teha ka see, et otsuse

osas "kahjuhüvitise arvutuskäik" on 32 157 eurot 70 senti tähistatud miinusmärgiga ja et

väljamaksmisele kuuluvaks kahjuhüvitiseks on märgitud 108 963 eurot 40 senti. Samuti ei muuda

eelnevat ainuüksi tõik, et hageja teatas kostjale kavatsusest 2012. a otsus kohtus vaidlustada. Selle

teate esitamise hetkel oli hagejal taastamistööde tegemiseks aega veel peaaegu aasta, seega

puudunuks sel hetkel esitatud hagil õiguslik perspektiiv.

Kui VÕS § 475 lg 3 menetlust lõpetavat tähtaega (vt selle kohta Riigikohtu 23. detsembri 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14, p 9) hakata arvutama 1. oktoobril 2013. a hageja kättesaadud sama

kuupäevaga otsusest arvates (tõlgendades seda taotlust rahuldamata jätva otsusena, kuna see oli

tehtud vahetult pärast kahe aasta möödumist kahjujuhtumist), siis ei olnud 1. oktoobril 2014 esitatud

hagi korral menetlust lõpetav tähtaeg lõppenud (vt aastates arvutatava tähtaja kohta Riigikohtu

2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 29-30).

10. Määruse p-s 9 esitatud põhjustel tuleb madalama astme kohtute määrused tühistada ja saata asi

maakohtule haginõude sisuliseks läbivaatamiseks. Enne haginõude sisulist läbivaatamist ei pea

kolleegium võimalikuks vastata määruskaebuse muudele väidetele. Kolleegium märgib siiski, et

vähemalt üldjuhul ei saa olla tühine tüüptingimus, milles sätestatakse tüüptingimuse adressaadile

seadusest soodsam regulatsioon. Praegusel juhul võib vaidlusaluse tüüptingimuse korral eelduslikult

olla tegemist VÕS § 480 lg 4 järgse kokkuleppega, mis on kindlustusvõtjale võrreldes VÕS § 479 lg-

s 3 sätestatud üldreegliga soodsam. Vaidlus võib seega eelduslikult taanduda küsimusele, kas kostja

käitus mingil viisil pahatahtlikult.

11. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi madalama astme kohtute otsustada.

12. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Jaak Luik, Henn Jõks, Ants Kull