3-2-1-183-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-183-15

Määruse kuupäev

Tartu, 2. märts 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Bonnard Kinnisvara OÜ pankrotimenetlus. Lõpparuande

kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas

nr 2-09-3293

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik Bonnard Kinnisvara OÜ (pankrotis)

Pankrotihaldur Kauri Rattus, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Carri Ginter

Võlausaldaja Swedbank AS

Asja läbivaatamise kuupäev

8. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2015 määrus. Saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Swedbank AS-ile määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus kuulutas 19. veebruari 2009. a määrusega välja Bonnard Kinnisvara OÜ

(võlgnik) pankroti.

Haldur Kauri Rattus (pankrotihaldur) esitas 25. novembril 2013 lõpparuande ja taotluse 81 798 euro

37 sendi suuruse tasu saamiseks, millele lisandub käibemaks. 17. aprilli 2014 muudetud taotluse

kohaselt palus pankrotihaldur kinnitada töötasuks 74 648 eurot 98 senti, millele lisandub käibemaks.

Taotluse kohaselt on tasu arvutamise aluseks pankrotivarasse laekunud 1 659 795 eurot 29 senti. Tasu

suurus on põhjendatud seetõttu, et haldur pidi suhtlema Tallinnas asuva kinnistu haldajaga

ventilatsiooniseadmete filtrite vahetamiseks, täitma lao- ja kontoriruumide üürilepingud ja need

hiljem lõpetama, vähemalt korra kuus käima tutvumas Pärnus asuva elamu seisukorraga. Samuti

sõlmis ja lõpetas haldur kindlustuslepinguid. Pankrotimenetluse ajal oli ühes korteris veeavarii ja

pärast kohtuväliseid vaidlusi hüvitas kindlustusandja kogu kahju. Ühel pankrotivarasse kuulunud

kinnistul oli elamurajooni pumbamaja, mis varustas veega rohkem kui 30 majapidamist. Tehtud said

kõige vajalikumad tööd õnnetuste ärahoidmiseks. Kinnistute müügiks korraldas haldur kokku

59 enampakkumist. Kõik pandiga koormatud kinnistud müüdi enampakkumistel. Kinnistud müüdi

ajal, mil kinnisvaraga tehti tehinguid vähe ja turg oli madalseisus. Pankrotimenetluse ajal toimus üks

kohtuvaidlus, milles hageja taotles pankrotivara enampakkumise tühistamist. Kohtumenetlus lõppes

hagi läbi vaatamata jätmisega. Kuna oli alus arvata vaidluse jõudmist Riigikohtusse, kasutas haldur

pankrotitoimkonna nõusolekul vandeadvokaadi abi. Selliseid eriteadmisi ei saa haldurilt eeldada.

2. Võlausaldaja esitas lõpparuandele ja pankrotihalduri tasu taotlusele vastuväite.

Võlausaldaja leidis, et alammäärast, s.o 1%-st, suurema tasu määramine ei ole põhjendatud. Tasu

sisaldab ka käibemaksu. Haldur ei ole teinud ühtegi toimingut, mis ei kuuluks halduri

miinimumkohustuste hulka. Haldur tegi kinnistute haldamiseks kulutusi. Teadmata on viidatud

kindlustusvaidluse sisu. Jääb arusaamatuks, mida on haldur konkreetselt teinud pumbamaja

korrashoiuks. Haldur on seisukohal, et tema tegevus on toonud pankrotivarasse kokku 50 301 eurot

37 senti, kuid haldur soovib tasu saada seaduses sätestatust rohkem 81 560 euro 9 sendi võrra. Haldur

ei ole suurendanud pankrotivara väärtust nii palju, kui ta alammäärast rohkem tasu soovib. Haldur

jätkas võlgniku sõlmitud lepingute täitmist ja ei saa väita, et pankrotivara halduri tegevuse

tulemusena suurenes. Ülejäänud pankrotivaraga ei ole haldur peale enampakkumiste muid toiminguid

teinud. Halduri nimetatud kohtuvaidlust sisuliselt ei toimunud, sest hagi jäi läbi vaatamata. Samuti

kasutas haldur 4620 euro eest õigusabi. Halduri taotletav tasu on koos käibemaksuga 98 158 eurot

4 senti, ületades seega tasu maksimummäära.

3. Pärnu Maakohus kinnitas 21. mai 2014. a määrusega pankrotimenetluse lõpparuande. Kohus

kinnitas pankrotihalduri lõplikuks tasuks 81 798 eurot 37 senti, millele tuleb lisada käibemaks ja

millest lugeda välja makstuks 7149 eurot 39 senti.

4. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. mai 2015. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja uueks

lahendamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu määruse kohaselt rikkus maakohus pankrotihalduri tasu

kinnitamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 65 lg-t 5, kohaldas ebaõigesti PankrS § 651 lg-t 3 ning

rikkus põhjendamiskohustust. Maakohus on ekslikult märkinud, et halduri tasule tuleb lisada

käibemaks, ja seega määranud ülemmäära ületava tasu. Tasu ei võinud ületada 82 989 eurot 76 senti.

Maakohtu määruse tegemise ajal kehtinud PankrS-ist ei tulenenud, et halduri tasu võiks suurendada

käibemaksu võrra. Sel ajal puudus hiljem jõustunud PankrS § 65 lg 11, mille kohaselt lisandub

halduri tasule käibemaks. Maakohus ei ole jälgitavalt põhjendanud, miks maakohus ei tuvastanud

kohaldamisele kuuluvat tasu alammäära. Kohus ei ole ammendavalt kontrollinud ja analüüsinud

alammäärast suurema tasu määramist õigustavaid asjaolusid, muu hulgas halduri töö mahtu,

keerukust ja halduri kutseoskusi ning muid võimalikke põhjusi. Kohus ei hinnanud võlausaldaja

esitatud asjaolu, et osa rahast on saadud halduri tegevusest sõltumata.

5. Pärnu Maakohus kinnitas 3. juuli 2015. a määrusega pankrotimenetluse lõpparuande. Maakohus

kinnitas pankrotihalduri lõplikuks tasuks 81 798 eurot 37 senti (lisandub käibemaks), millest lugeda

välja makstuks 7149 eurot 39 senti. Menetluskulud jättis kohus võlausaldaja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt jääb halduri taotletav tasu PankrS § 651 lg-s 3 sätestatud 5%

piiresse pankrotivara väärtusest. Seaduse tekstist ei tulene, et 640 000 eurot ületava pankrotivara

väärtuse korral on halduri tasu alammäär vaid 1% vara väärtusest ja et seda ületava tasu saab määrata

ainult PankrS § 65 lg-s 51 sätestatud tingimustel. PankrS § 65 lg 5 ja lg 51 viitavad ainult

PankrS § 651 lg-le 1, mis näeb ette tasu alammäärad pankrotivaralt väärtusega kuni 640 000 eurot.

Seaduses puuduvad PankrS § 651 lg-s 4 märgitud 1% ületamise tingimused. Seaduse mõttega ei saa

olla kooskõlas haldurile madalama tasu (PankrS § 651 lg-s 4 ette nähtud 1% ulatuses) määramine

640 000 eurot ületava pankrotivara väärtuse korral võrreldes madalama pankrotivara väärtuse puhul

ette nähtud tasuga (PankrS § 651 lg 1).

Pankrotimenetlus kestis viimaste kinnistute müümiseni neli aastat. Kokku tuli kahekümne nelja

kinnistu müügiks teha 59 enampakkumist. Pankrotivara väärtus oli suur. Haldur pidi tagama vara

säilimise ja vältima vara seisukorra halvenemist, jätkama võlgniku kohustuste täitmist üürileandjana,

kommunaalteenuste vahendajana ning vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutajana. Teenuste jätkamisest

laekus pankrotivarasse 50 301 eurot 37 senti, mida ei saa lugeda toimunuks halduri tegevusest

sõltumatult. Alusetu oleks väita, et halduri kontrolli ja muu panuseta oleksid üürnikud ja teenuste

tarbijad oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Haldur pidi tellima töid kinnistute korrashoiuks. Kõik

tööd ja summad on lõpparuandes nimetatud ja väljamaksed kuuluvad PankrS § 148 lg 1 p-s 1

nimetatud massikohustuste hulka. Suheldes hoonete korrashoiuks teenust pakkuvate isikutega ja

kontrollides olukorda, ongi haldur taganud pankrotivara säilimise ja korrasoleku, s.o täitnud

kohustusi pankrotivara valitsemisel. Haldurile ei saa ette heita, et ta ei ole kinnistutega ise midagi

tehniliselt teinud. Asjassepuutuv ei ole võlausaldaja viide, et tasu alammäära ületav osa on suurem

teenuste osutamisest ja ruumide üürimisest pankrotivarasse laekunud summast. Menetluses ei ole

ilmnenud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjuse kahelda halduri kutseoskustes. Kinnistute müük langes

majanduslanguse perioodi ja enampakkumiste hulka arvestades ei saa kuidagi väita, et tegemist oli

lihtsa pankrotimenetlusega. Tasu arvestamise aluseks ei ole lõpparuandes nimetatud ühtegi niisugust

laekumist, mis oleks toimunud halduri tööst sõltumatult. Halduri taotletava tasuga on nõustunud

pankrotitoimkond ja võlgnik. Taotletava summa korral jääb tasuks halduri büroole ühe kuu kohta

1704 eurot, mis ei ole ebamõistlikult kõrge. Taotletust väiksema halduri tasu kinnitamiseks ei ole

alust. Asja lahendamisel ei oma tähtsust pankrotimenetluse ajal toimunud kohtuvaidlusel ja selleks

õigusabi kasutamisel. Arvestades halduri muid kohustusi, ei saa õigusabi eest tasutud 4620 eurot

pidada põhjendamatuks kuluks. Kohtumenetlus kestis peaaegu kaks aastat ja õigusabilepingu

sõlmimisel ei saanud haldur teada, et sisuline kohtuvaidlus jääb tulemata. PankrS § 65 lg 11 kohaselt

tuleb halduri tasule lisada käibemaks.

6. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada, jätta lõpparuanne ja halduri tasu taotlus kinnitamata ning tagastada need haldurile, samuti

jätta menetluskulud pankrotihalduri kanda.

Pankrotihaldur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. oktoobri 2015 määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud. Kuigi

ringkonnakohus leidis asja maakohtule tagasi saates, et maakohus on alusetult lisanud halduri tasule

käibemaksu, on maakohtu esimese määruse tegemise ajaga võrreldes muutunud õiguslik olukord.

1. juulil 2014 jõustus pankrotiseaduse muudatus, millega täiendati PankrS § 65 lg-ga 11, millest

tulenevalt halduri tasu ei sisalda käibemaksu ja tasule lisatakse käibemaks. Alates 1. juulist 2014

kehtivate tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse

(TsMSRS) § 31 ja PankrS § 193 lg 4 järgi tuli halduri tasule lisada seega käibemaks. Taotletav halduri

tasu suurus jääb tasu ülemmäära piiresse.

Iseenesest on õige, et maakohus ei saanud asuda teistsugusele seisukohale PankrS § 65 lg 5

kohalduvuse osas, kuna ringkonnakohtu seisukohad olid maakohtule asja uuel läbivaatamisel

kohustuslikud. Maakohtu määruse tühistamiseks ei ole siiski alust, kuna maakohus on halduri tasu

põhjendatust hinnanud ja sisuliselt põhjendanud alammäärast suurema tasu määramist. Maakohtu

järelduse kujunemine on määruse põhjenduses jälgitav ja arusaadav ning maakohus ei ole ületanud

diskretsiooni piire. Arvestades pankrotimenetluse asjaolusid, ei saa järeldada, et haldurile oleks

määratud ebamõistlikult suur tasu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Võlausaldaja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse, jätta pankrotimenetluses

esitatud lõpparuanne ja tasu taotlus kinnitamata ning tagastada need haldurile. Menetluskulud palub

võlausaldaja jätta pankrotihalduri kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei järginud maakohus ringkonnakohtu juhiseid ja jõudis seetõttu

ebaõigele järeldusele. Täidetud ei ole eeldused alammäärast suurema tasu määramiseks. Arvestades

halduri toiminguid, õigusabi kasutamist, kulutusi ja sellega võlausaldajate kahjustamist, oleks

põhjendamatu määrata pankrotihaldurile alammäärast kõrgem tasu. Tasu suurendatakse siis, kui

pankrotihaldur on menetluses teinud midagi, mis väljub tema põhitegevuse raamidest. Maakohus ei

põhjendanud, mis olid konkreetsed halduri tegevused, et üürnikud ja teenuste tarbijad oma kohustusi

täidaksid. Jääb arusaamatuks, kuidas on enampakkumiste hulk seotud pankrotimenetluse

keerukusega. Lisaks on pankrotihaldur nii paljude enampakkumiste korraldamisega pigem rikkunud

oma kohustusi. Pankrotivara suurenemine ei olnud pankrotihalduri tegevuse, vaid võlgniku sõlmitud

lepingute jätkamise tulem. Haldur soovib väidetavalt 50 301 euro 37 sendi võrra pankrotivara

suurendamise tõttu saada brutotasu 98 158 eurot 4 senti. Seega haldur hoopis kahjustab

võlausaldajate huve, kuna vähendab väljamaksmisele kuluvat vara. Kinnistute haldusele ja

pumbamaja korrashoiule tehtud kulutused on massikohustused. Võlausaldajate huve kahjustaks ka

see, kui massikohustuste tõttu suurendatakse ka pankrotihalduri tasu.

Isegi juhul, kui pankrotihaldurile 1%-st suurema tasu määramine oleks põhjendatud, ei saaks tasu

koos maksudega ületada 5% pankrotivarast. Pankrotihalduri nõutud brutotasu on aga 98 158 eurot

4 senti ehk pankrotivarast 5,91%, mis ületab maksimummäära. Ka ringkonnakohus andis maakohtule

juhised, et pankrotihaldurile määratud tasu koos maksudega ei tohi ületada 5% pankrotivarast.

Maakohus ei selgitanud, miks ta ringkonnakohtu juhiseid ei täitnud. Nendele toimingutele, mis tehti

enne PankrS-i jõustumist, kohaldatakse varem kehtinud seadust. Seega tuli kohaldada 21. mail 2014

(maakohtus lõpparuande kinnitamise aeg) kehtinud seadust. Käesolevas asjas ei kohaldu

PankrS § 193 lg 4 ja TsMSRS § 31, mis tuleneb koostoimest PankrS § 193 lg-ga 1. Eelnimetatud

sätted kohalduvad juhul, kui pankrotiavaldus on küll menetlusse võetud enne 1. juulit 2014 kehtinud

PankrS § 65 redaktsiooni kehtivuse ajal, kuid lõpparuande kinnitamise määrus on maakohtus tehtud

pärast 1. juulit 2014, kui hakkas kehtima PankrS § 65 praegu kehtiv redaktsioon. Seega pidi halduri

tasu sisaldama kõiki seaduses sätestatud makse.

9. Pankrotihaldur palub jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

Alternatiivselt palub pankrotihaldur rahuldada määruskaebus osaliselt, tühistada ringkonnakohtu

määrus osas, milles ringkonnakohus jättis jõusse maakohtu määruse pankrotihalduri tasu kinnitamise

kohta. Pankrotihaldur palub teha uus määrus, millega kinnitada pankrotihalduri tasu 81 798 eurot

37 senti, milles sisaldub käibemaks ja millest tuleb lugeda välja makstuks 7149 eurot 39 senti.

Pankrotihaldur palub jätta menetluskulud võlausaldaja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud, ringkonnakohtu määrus tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 järgi tühistada ning saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Riigikohtus vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas kohtud on kinnitanud pankrotihalduri tasu

põhjendatud suuruses ning kas kohtud on põhjendatult lisanud kinnitatud tasule käibemaksu.

12. Ringkonnakohus on tuvastanud, et pankrotivara suurus oli 1 659 795 eurot 29 senti

(ringkonnakohtu määruse p 10). Seega ei kohaldunud PankrS § 651 lg-tes 1 ja 2 sätestatud halduri

tasu alam- ja ülemmäärad. PankrS § 651 lg 4 kohaselt ei või tasu suurus olla aga väiksem kui 1%

pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Seega pidi halduri tasu olema

vähemalt 16 597 eurot 95 senti. Eeltoodud alammäära suurust ei mõjuta ka asjaolu, et halduri tasu

alammäär on väiksem kui kuni 640 000 euro suuruse pankrotivara puhul (PankrS § 651 lg 1). Üle

640 000 euro suuruse pankrotivara puhul ei näe seadus ette halduri tasu minimaalset summat ega

protsendimäära, mis tuleks juurde arvestada 640 000 eurot ületavalt osalt. Halduri tasu suuruse

määramisel tuleb lähtuda konkreetse pankrotimenetluse asjaoludest, lähtudes PankrS § 65 lg-st 51

(vt allpool p-d 13-14).

Kuna pankrotivara suurus ületas 640 000 eurot, siis PankrS § 651 lg 3 kohaselt oli halduri tasu

ülemmäär 5% pankrotivarast, s.o 82 989 eurot 76 senti. Käesoleval juhul on kohtud halduri lõpliku

tasuna kinnitanud lõpparuande kohaselt halduri nõutud 81 798 eurot 37 senti, mis moodustab

pankrotivarast 4,93%.

13. PankrS § 65 lg 2 kohaselt arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest,

samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud

rahast lähtudes. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust.

Halduri tasu arvestamisel ei võeta arvesse raha, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal või

mis on saadud halduri tegevusest sõltumata. PankrS § 65 lg 5 kohaselt määrab kohus haldurile tasu

PankrS § 651 lg-s 1 nimetatud alammääras. Alammäärast suurema tasu võib kohus määrata

põhjendatud juhul. Kohus võib määrata alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri

tehtud töö mahule ja vastutusele.

Kolleegiumi arvates kohalduvad PankrS § 65 lg 5 teine ja kolmas lause sõltumata sellest, kas halduri

tasu alammäär tuleneb konkreetsel juhul PankrS § 651 lg-st 1 või 4, st kohus võib haldurile

alammäärast suurema tasu määrata üksnes põhjendatud juhul (vt Riigikohtu 4. novembri 2015. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p-d 28-29). Haldurile alammäärast suurema tasu määramise

põhjendatuse hindamisel tuleb kohtul lähtuda PankrS § 65 lg-test 2 ja 51 (vt Riigikohtu 26. juuni

2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p-d 16-17; Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 28). PankrS § 65 lg-test 2 ja 5 tuleneb kohtu kohustus kontrollida

taotletava tasu vastavust seadusele ja halduri tööpanusele (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-71-11, p 13). PankrS § 65 lg 51 sätestab tingimused, mille esinemisel võib kohus

määrata haldurile PankrS §-s 651 nimetatud alammäärast suurema tasu, mis ei ületa PankrS §-s 651

nimetatud ülemmäära.

14. Kolleegium leiab, et maakohus on PankrS § 65 lg-tes 2 ja 51 sätestatut arvestades kinnitanud

halduri tasu ligilähedaselt maksimaalses määras põhjendamatult. Ringkonnakohus ei ole maakohtu

eksimust kõrvaldanud.

Seaduse järgi on pankrotivara suurus tasu määramisel küll orientiiriks, kuid eelkõige tuleb lähtuda

halduri töö mahust ja keerukusest (Riigikohtu 26. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13,

p 17; Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). Seega tuleb kohtul

halduri tasu kinnitamisel hinnata, milline konkreetne halduri tegevus vara suurendamisel ja

tagasivõitmisel õigustab haldurile tema soovitud tasu määramist (Riigikohtu 4. novembri 2015. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). Sealjuures tuleb kohtul hinnata kõiki PankrS § 65 lg 51 p-

des 1-3 nimetatud tingimusi. Vastavad kaalutlused tuleb esitada jälgitavalt ka kohtumääruses. Kuigi

kohtul on halduri tasu põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus, siis PankrS § 651 lg-te 3 ja 4

koostoimes on seadusandja ette näinud kohtu diskretsiooni piirid. Kui pankrotivara ületab

640 000 eurot, siis tuleb kohtul kaaluda haldurile tasu määramist 1-5% vahemikus pankrotivarasse

laekunud vara maksumusest (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-11,

p 12). Arvestades eeltoodut ning lähtudes PankrS § 65 lg 5 teisest lausest, leiab kolleegium, et

maksimaalse tasu määramine võib olla põhjendatud vaid erandlikel juhtudel.

15. Asja esimesel läbivaatamisel leidis ringkonnakohus, et maakohus ei kontrollinud ega analüüsinud

PankrS § 65 lg 2 teises lauses ja § 65 lg-s 51 nimetatud asjaolusid, muu hulgas halduri töö mahtu,

keerukust ja halduri kutseoskusi ja muid võimalikke alammäärast suurema tasu määramist

õigustavaid põhjusi, samuti võlausaldaja väidet, et osa rahast on saadud halduri tegevusest sõltumata.

Ringkonnakohus on kaevatavas lahendis põhjendamatult pidanud maakohtu põhjendusi jälgitavaks,

kui sisuliselt põhjendas maakohus halduri tasu väljamõistmist samamoodi, kui esimese määruse

tegemisel (vrd II kd, tl-d 73-74; tl-d 140-141). Maakohus ei järginud asja uuel läbivaatamisel

TsMS § 658 lg 1 teist lauset ja lg-t 2, rikkudes ringkonnakohtu juhiseid. Ringkonnakohus jättis

kaevatavas määruses maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tähelepanuta.

Maakohus leidis üldsõnaliselt, et teenuste jätkamisest raha laekumist ei saanud kuidagi lugeda

toimunuks halduri tegevusest sõltumatult. Samuti märkis maakohus, et alusetu oleks väita, et

üürnikud ja teenuste tarbijad oleksid oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud halduri kontrolli ja muu

panuseta, ning menetluses ei ole ilmnenud ühtegi asjaolu, mis annaks põhjuse kahelda halduri

kutseoskustes. Kolleegiumi arvates ei selgu eeltoodud põhjendustest, millised konkreetsed halduri

tegevused, töö maht või keerukus põhjendaksid haldurile nõutud tasu maksmist. Lisaks märgib

kolleegium, et nii lepingute jätkamisest kui ka vara realiseerimisest kogunenud pankrotivara väärtus

on iseenesest aluseks halduri tasu arvestamisele (PankrS § 65 lg 2, lg 51 p 1 ja § 651). Seega ei saa

ainuüksi lepingute jätkamisega põhjendada suurema halduri tasu määramist.

Maakohus on alusetult pidanud asjassepuutumatuks täika, et haldur kasutas õigusabi. Kohtuvaidlustes

õigusabi kasutamise kontrollimine on põhjendatud, sest PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on

pankrotimenetluse kulu muu hulgas ka menetluskulu (Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29).

Asjaolu, et halduri taotletava tasu suurusega on nõustunud võlgnik ja pankrotitoimkond, ei vabasta

kohut halduri tasu põhjendatuse kontrollimisest (Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-34-15, p 28). Seega ka see maakohtu väide ei ole tasu suuruse põhjendamiseks asjakohane.

16. Kolleegium leiab, et ainuüksi halduri tasu vähendamiseks ei ole põhjust tagastada lõpparuannet

PankrS § 163 lg 6 järgi pankrotihaldurile. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses

seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui

seadusest ei tulene teisiti. Kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu

määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada (Riigikohtu 12. oktoobri

2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-11, p 13). Kuna maakohus kohaldas ebaõigesti PankrS §-e 65

ning 651, rikkus kohtumääruse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 463 lg 2,

samuti § 658 lg 2) ning ringkonnakohus jättis halduri tegevust sisuliselt hindamata maakohtu lahendi

jõusse, siis peab Riigikohus vajalikuks saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul Riigikohtu määruses toodud seisukohti arvestades hinnata

halduri tasu põhjendatust.

17. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus on õigesti leidnud, et käibemaks tuleb halduri tasule

lisada 1. juulil 2014 jõustunud PankrS § 193 lg 4 järgi.

1. juulil 2014 jõustunud PankrS § 193 lg 4 kohaselt, kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne

2015. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu maksustamisele kuni

2014. aasta 30. juunini kehtinud pankrotiseaduse § 23 lg-te 3 ja 4 ning § 65 redaktsiooni ning ajutise

halduri või pankrotihalduri tasule lisatakse kas käibemaks või sotsiaalmaks. TsMSRS § 31 kohaselt,

kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 2015. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse pankrotihalduri

tasu maksustamisele kuni 2014. aasta 30. juunini kehtinud TsMS § 183 lg 2 redaktsiooni ning ajutise

halduri või pankrotihalduri tasule lisatakse kas käibemaks või sotsiaalmaks.

PankrS § 65 lg 11 rakendussätted ei seo kohalduva redaktsiooni kindlaksmääramist maakohtu lahendi

tegemisega, vaid pankrotiavalduse menetlusse võtmisega. Pooled ei vaidle selle üle, et

pankrotiavaldus võeti menetlusse enne 1. jaanuari 2015. Sellest tulenevalt on maakohus ja

ringkonnakohus õigesti leidnud, et pankrotihalduri tasule tuleb lisada käibemaks.

18. Eeltoodud järeldust ei muuda ka asjaolu, et ringkonnakohus andis asja esimesel läbivaatamisel

maakohtule juhise, mille kohaselt halduri tasule käibemaksu lisamine ei olnud lubatud. TsMS § 658

lg 2 kohaselt ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus,

esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule

asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Sama kohaldub TsMS § 659 järgi määruskaebuse

menetlemisel. Kui maakohtus asja uuel läbivaatamisel on õiguslik olukord võrreldes varasemaga

muutunud ning seda on reguleeritud ka rakendussätetega, siis tuleb maakohtul vaatamata

ringkonnakohtu juhistele lähtuda kehtivast õigusest ja rakendussätetest. Seega lisas maakohus asja

uuel läbivaatamisel põhjendatult halduri tasule käibemaksu.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu juhised asja esmakordsel läbivaatamisel olid eksitavad,

kuivõrd asjakohaste PankrS-i sätete muudatused olid jõustunud juba esimese ringkonnakohtu

määruse tegemise ajal.

19. Käibemaksu lisamist ei takista ka PankrS § 651 lg-s 3 sätestatud halduri tasu ülemmäär.

Nii PankrS § 65 lg-st 11 kui ka PankrS § 193 lg-st 4 tuleneb üheselt, et halduri tasule tuleb käibemaks

lisada. Samas on PankrS § 651 lg-s 3 sõnaselgelt määratletud üksnes halduri tasu ülemmäär.

Kolleegium leiab, et eeltoodud sätted ei anna alust piirata halduri tasu suurust koos käibemaksuga

5%-ga pankrotivarast. Vastupidist väites on võlausaldaja tuginenud Riigikohtu seisukohale, mille

järgi PankrS-iga on määratud halduri tasu piirmäärad ja piirmäärajärgne halduri tasu sisaldab ka

makse (Riigikohtu 4. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 30). Kolleegium

selgitab, et erinevalt käesolevast asjast ei käsitlenud eelviidatud lahend käibemaksu lisamist halduri

tasule.

20. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

21. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik