3-3-1-66-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-66-15

Määruse kuupäev

23. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Tõnu Anton ja Indrek Koolmeister

Kohtuasi

K. T. kaebus Viimsi valla kohustamiseks tagada lapsele

U. T.-le lasteaiakoht elukohajärgses munitsipaallasteaias

Menetlusosalised

Kaebaja K. T.

Vastustaja Viimsi vald

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuli 2015. a määrus haldusasjas

nr 3-14-51311

Menetluse alus Riigikohtus

Viimsi valla määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viimsi valla määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. juulil 2015

haldusasjas nr 3-14-51311 tehtud määruse resolutsioon muutmata, muutes määruse põhjendusi

vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

2. Arvata kautsjon riigituludesse.

3. Asendada käesoleva määruse avaldamisel kaebaja ja tema lapse nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. T. esitas 30. juulil 2014 (täiendatud 23. juulil 2014) Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

palus kohustada Viimsi valda tagama tema lapsele U. T.-le lasteaiakoht elukohajärgses munitsipaal-

lasteaias 2014/2015 õppeaastal koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg 1 kohaselt. Kaebuses

väideti, et vald peaks suutma luua kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle vanemad

seda soovivad ja kes elavad valla haldusterritooriumil, võimaluse käia teeninduspiirkonna laste-

asutuses. U. T. (sündinud 1. aprillil 2013) on kantud Viimsi valla elanikeregistrisse ning on

munitsipaallasteaia (MLA) Viimsi Lasteaiad lasteaia üldjärjekorras alates 2013. aasta maist. Vastuseks

28. mai 2014 järelepärimisele teatas MLA Viimsi Lasteaiad sekretär e-kirjaga, et U. T. on 1. oktoober

2012 – 30. september 2013 sündinute vanuserühma järjekorras 102. laps ja kuna 2014/2015 õppeaastal

puudub lasteaias sõimerühm, siis ei saa sinna esialgu kohta võimaldada, küll aga liitrühma 2015/2016

õppeaastal.

2. Viimsi vald palus jätta kaebus läbi vaatamata või alternatiivselt jätta see rahuldamata. Kuivõrd U. T.

saab pooleteiseaastaseks alles 1. oktoobril 2014, kuid kaebus esitati 30. juunil 2014, siis ei ole kaebaja

õigusi rikutud ja kaebuse esitamiseks puudus alus. Isegi juhul, kui kaebajal oleks kaebeõigus, tuleks

kaebus jätta läbi vaatamata, sest kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Viimsi vald ei ole

keeldunud lasteaiakohtade tagamisest, kuid kohasoovijaid on rohkem kui kohti. Viimsi Vallavalitsuse

29. aprilli 2011 määruse nr 15 "Munitsipaallasteasutuse Viimsi Lasteaiad lasteaedadesse, Väikse

Päikse lasteaeda ja Püünsi Kooli lasteaeda laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja lasteaiast

väljaarvamise kord" (kord) § 2 lg-te 2 ja 13–15 kohaselt jagatakse kohad järjekorra alusel. Riigikohtu

19. märtsil 2014 kohtuasjades nr 3-4-1-63-13 ja nr 3-4-1-66-13 tehtud otsuste kohaselt on sellisel viisil

lasteaiakohtade eraldamine põhiseadusega kooskõlas. U. T. registreeriti lasteasutuse järjekorras

28. mail 2013 ning on järjekorras 102. Korra kohaselt lõpeb rühmade komplekteerimine

5. septembriks ja rühmad komplekteeritakse terveks õppeaastaks. U. T. saab 1,5 aastaseks alles

1. oktoobril 2014, mistõttu saaks temale koha võimaldada 2015/2016 õppeaasta algusest.

3. Tallinna Halduskohus jättis 29. septembri 2014 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 ning

§ 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. U. T. on sündinud 1. aprillil 2013 ja saab 1,5 aastaseks

1. oktoobril 2014. Kuna kaebaja pöördus kohtusse ajal, mil KELS § 10 lg-s 1 märgitud vanus ei olnud

veel saabunud, siis ei olnud vallal ka seadusjärgset kohustust luua kaebajale võimalust käia

teeninduspiirkonna lasteasutuses. Esitatud kohustamisnõue on formaalselt küll lubatav, sest keelduv

vastus puudutab kaebaja õigusi, kuid samas ei saaks kohus 30. juunil 2014 esitatud nõuet rahuldada.

Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab ühel ajal olema täidetud kolm tingimust: 1) vastustajaks

oleval avaliku võimu kandjal on õiguslik kohustus vastav toiming sooritada; 2) avaliku võimu kandja

ei ole kaebaja taotlusele vaatamata toimingut sooritanud; 3) kaebajal on jätkuvalt õigus nõuda

toimingu sooritamist. Praegusel juhul on esimene eeldus täitmata, sest keelduva vastuse ajal vallal

sellist õiguslikku kohustust veel ei olnud. Seega on kaebus esitatud ennatlikult ja kaebaja ei saaks oma

eesmärki saavutada. Kaebajal on võimalik pärast lapse 1,5-aastaseks saamist pöörduda uuesti valla

poole ning valla keelduva vastuse korral vaidlustada see ettenähtud tähtaja jooksul halduskohtus.

4. Kaebaja esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotles halduskohtu määruse

tühistamist ning tema kaebuse rahuldamist. Kaebaja ei ole taotlenud lasteaiakohta enne U. T.

1,5-aastaseks saamist. Põhjendatud ei ole halduskohtu järeldus, et lapsevanem peab tegema avalduse

lasteaiakoha saamiseks alles siis, kui laps on saanud 1,5-aastaseks, sest otsus järgmiseks õppeaastaks

koha saamise või mittesaamise kohta on valla enda kehtestatud korrast lähtudes sisuliselt tehtud juba

15. aprilliks. Kuna see otsus on kaebajale ka teatavaks tehtud, pidi ta oma õiguste kaitseks selle

ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustama. Puudub igasugune alus arvata, et Viimsi vald muudab oma

seisukohta pärast U. T. 1,5-aastaseks saamist ja võimaldab talle lasteaiakoha.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 3. juuli 2015. a määrusega määruskaebuse, tühistas Tallinna

Halduskohtu 29. septembri 2014 määruse ja saatis asja halduskohtule menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on ebaõigesti lugenud kaebuse ennatlikuks. Halduskohus on

teinud eksliku järelduse, et kohustamisnõude rahuldamine on välistatud ka olukorras, kui avaliku

võimu kandjal ei olnud taotluse esitamise ja selle rahuldamisest keeldumise ajal küll veel õiguslikku

kohustust vastavat toimingut sooritada, kuid selline õiguslik kohustus oleks tekkinud ajaks, millest

alates isik toimingu sooritamist taotles, ja selline kohustus eksisteeriks ka kohtuotsuse tegemise hetkel.

Praegusel juhul on kaebuses esitatud nõue kohustada Viimsi valda tagama U. T.-le lasteaiakoht

elukohajärgses munitsipaallasteaias 2014/2015 õppeaastal, täpsemalt alates 1. oktoobrist 2014, mil

U. T. saab 1,5-aastaseks. Kaebaja ei ole vallalt taotlenud lasteaiakoha võimaldamist varem, kui vallal

oleks selleks KELS § 10 lg 1 järgi tekkinud kohustus. Kaebust saanuks pidada ennatlikuks üksnes

juhul, kui Viimsi vald polnuks U. T.-le alates 1. oktoobrist 2014 lasteaiakoha võimaldamisest veel

keeldunud ehk taotlus olnuks alles lahendamata. Korra § 2 lg 14 kohaselt otsustas lapse lasteaeda

vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise lasteaia direktor. Korra § 2 lg-st 23 tulenevalt algas

lasteaiarühmade eelkomplekteerimine 1. märtsil ning § 2 lg 27 järgi teavitatakse lasteaiakoha

saamisest vanemat hiljemalt 15. aprilliks. Korra § 2 lg 33 sätestas, et rühmade eelkomplekteerimine

lõpeb 1. juuniks ja komplekteerimine 5. septembriks, mil lasteaia direktor kinnitab oma käskkirjaga

rühmade koosseisud. Seega pidi U. T.-le alates 1. oktoobrist 2014 lasteaiakoha mittevõimaldamine

olema lõplikult selge hiljemalt 5. septembriks (s.o rühmade koosseisude kinnitamise ajaks). Puuduvad

andmed, et Viimsi vald või MLA Viimsi Lasteaiad oleks U. T. seaduslikule esindajale pärast nimetatud

kuupäeva edastanud täiendava kinnituse või otsuse, et U. T.-le alates 1. oktoobrist 2014 lasteaiakohta

ei võimaldata. Sellises olukorras ei saa kaebuse halduskohtus läbi vaatamata jätmist pidada

põhjendatuks isegi juhul, kui MLA Viimsi Lasteaiad sekretäri teavitust ei saa pidada nõuetekohaseks

lasteaiakoha võimaldamisest keeldumiseks. Kuna U. T.-le on eraldatud lasteaiakoht alates 2015/2016

õppeaasta algusest, tuleb halduskohtul edasises menetluses anda kaebajale võimalus oma kaebust

muuta, taotledes lasteaiakoha tagamise asemel näiteks lasteaiakoha alates 1. oktoobrist 2014 tagamata

jätmise õigusvastasuse tuvastamist ja hüvitist lapse hoidmise tõttu kantud lisakulude eest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Viimsi vald taotleb Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistamist ja

haldusasja menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Halduskohtu määrus oli seaduslik ja

põhjendatud. MLA Viimsi Lasteaiad sekretäri e-kirja ei saa kuidagi lugeda haldusaktiks, kuid

ringkonnakohus asus seisukohale, et taotlus lahendati ikkagi sekretäri e-kirjaga. 30. juunil 2014

kohtule kohustamiskaebuse esitamiseks polnud alust, kuna laps polnud veel jõudnud KELS § 10

lg-s 1 ettenähtud vanusesse – ei olnud saanud 1,5-aastaseks. Ka polnud veel lõplikult selgunud, kas

laps saab koha munitsipaallasteaias või mitte. Seega oli kaebus selles asjas esitatud ennatlikult.

Kaebuse eesmärk on praeguseks saavutatud, sest kaebajale on lasteaiakoht võimaldatud.

Ringkonnakohtu antud suunised kaebuse muutmise kohta ei ole õiguspärased, kuna selles asjas on

kohtud käsitanud kaebajana last. Kahju hüvitamise nõude saaksid esitada aga vaid kahju kandnud

isikud ehk vanemad.

7. Kaebaja K. T. palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. KELS § 10 lg 1 (enne 1. jaanuari 2015 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et valla- või linnavalitsus

loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna

haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna

lasteasutuses.

Halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata selle ennatlikkuse tõttu, kuna U. T. ei olnud kaebuse

esitamise hetkeks saanud 1,5-aastaseks ehk vastustajal ei olnud veel tekkinud KELS § 10 lg-s 1

sätestatud kohustust. Halduskohus möönis, et Viimsi vald on vastuses K. T. 28. mai 2014 e-kirjale (tl

8) üheselt arusaadavalt keeldunud U. T.-le lasteaia sõimekoha võimaldamisest alates 1. oktoobrist

2014 ehk tema 1,5-aastaseks saamisest, kuid leidis, et 30. juunil 2014 esitatud kohustamisnõuet ei

saaks kohus siiski rahuldada, sest kaebuse esitamise hetkel puudus Viimsi vallal õiguslik kohustus

vastav toiming sooritada.

Kolleegium märgib, et K. T. kohtule esitatud kaebust, milles taotletakse lasteaiakoha tagamist

2014/2015 õppeaastal, tuleb tõlgendada nii, et kohta on taotletud 1. oktoobrist 2014. a ehk lapse

1,5-aastaseks saamisest. Kaebuse lisaks olevast kirjavahetusest lasteaiaga nähtub, et lasteaiakohta ei

taotleta õppeaasta algusest, ning kaebusest ei nähtu, et kaebaja on kohtule esitatud kaebuses asunud

lasteaiaga peetud kirjavahetusega võrreldes teistsugusele seisukohale. Kohtule esitatud kaebuses

taotleb K. T. Viimsi valla kohustamist tagada lasteaiakoht KELS § 10 lg 1 alusel, seega alates

1. oktoobrist 2014.

9. Ringkonnakohus leidis, et kaebus ei olnud ennatlik, kuna kohustamisnõude rahuldamine on

sõltumata kaebuse esitamise ajast võimalik ka siis, kui kohustus on tekkinud ajaks, millest alates isik

toimingu sooritamist taotles, ja selline kohustus eksisteerib ka kohtuotsuse tegemise hetkel. Lisaks

leidis ringkonnakohus, et ehkki lasteaia sekretäri teavitust ei saa pidada nõuetekohaseks lasteaiakoha

võimaldamisest keeldumiseks, pidi U. T.-le alates 1. oktoobrist 2014 lasteaiakoha mittevõimaldamine

olema lõplikult selge hiljemalt 5. septembriks (s.o rühmade koosseisude kinnitamise ajaks).

Kui alles 5. septembril 2014 selgus lõplikult, et U. T.-le lasteaiakohta taotletud ajast ei võimaldata, siis

on ringkonnakohtu otsus vastuoluline, sest kohtusse pöördumine 30. juunil 2014. a oleks sellisel juhul

ennatlik.

Kolleegium selgitab eeltoodud aspekte ja nende tähendust kaebuse lubatavusele alljärgnevalt.

10. Sarnaste asjaoludega vaidluses (vt 12. mai 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-5-14, p 15, 16 ja 18) on

kolleegium leidnud, et "lasteaiakoha andmise otsustus on haldusakt, sellest keeldumiseks tuleb samuti

anda haldusakt. See, et valla õigusaktid (kord) ei näe lastaiakoha taotluse rahuldamata jätmise puhul

ette haldusakti andmist, ei mõjuta haldusmenetluse seaduse regulatsiooni kehtivust. Haldusakt tuleb

anda ka siis, kui taotlus saada soovitud aastal lasteaiakoht jäetakse rahuldamata, aga isik jääb

lasteaiakoha järjekorda edasi. Järjekorda jäämine ei tähenda niisuguses olukorras isiku taotluse

rahuldamist. [---] Valla õigusaktide järgi peab lapse lasteaeda võtmise ja sealt väljaarvamise otsustama

lasteaia direktor".

Praeguses asjas (nagu ka haldusasjas nr 3-3-1-5-14, p 17) teatati lasteaiakoha mittevõimaldamisest

kaebajale sekretäri e-kirjaga. Eelviidatud kohtuasja seisukohtadest tulenevalt ei olnud selline

keeldumine käsitatav haldusaktina. Nagu eelviidatud asjas, leiab kolleegium ka praeguses asjas, et

sekretäri e-kirjast ei järeldu üheselt mõistetavalt valla tahe teha isiku taotluse kohta lõplik otsus. Seega

ei saanud ka selles asjas sekretäri teavituskirjast teada saamisel hakata kulgema kohustamiskaebuse

esitamise tähtaeg.

Praeguses asjas puuduvad andmed haldusakti olemasolu kohta.

11. Kohtule kaebuse esitamise ajal reguleeris laste lasteaeda vastuvõtmist Viimsi Vallavalitsuse

29. aprilli 2011 määrus nr 15 "Munitsipaallasteasutuse Viimsi Lasteaiad lasteaedadesse, Väikse Päikse

lasteaeda ja Püünsi Kooli lasteaeda laste vastuvõtmise, lasteaiakoha kasutamise ja lasteaiast

väljaarvamise kord" (kord). Korra kohaselt teavitatakse vanemat või hooldajat lasteaiakoha saamisest

hiljemalt 15. aprilliks kirjalikult (korra § 2 lg 27). Kuna 15. aprilliks haldusakti antud ei olnud, oli

Viimsi vald sattunud otsuse tegemisel viivitusse.

HKMS § 46 lg 2 teise lause kohaselt võib haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral kohustamis-

kaebuse esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja

möödumisest. Praeguses asjas oli haldusakti andmiseks ettenähtud ajaks 15. aprill 2014, ning sellest

ajast võis pöörduda kohustamiskaebusega kohtu poole. Kohustamiskaebuse esitamine 30. juunil

2014. a ei olnud ennatlik. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et halduskohtus kaebuse läbi

vaatamata jätmine ei olnud põhjendatud.

12. Viimsi vald on ringkonnakohtule esitatud selgituses täpsustanud, et U. T.-le on eraldatud laste-

aiakoht alates 2015/2016 õppeaasta algusest ning lapsevanemale sellekohane teade saadetud

15. aprillil 2015. Kuna Viimsi vald on praeguseks lasteaiakoha tagamise kohustuse täitnud, on

kohustamiskaebus koha andmiseks muutunud ainetuks. Ringkonnakohus on osutanud kaebuse

muutmise võimalusele.

Halduskohtus on kaebajal võimalik kaebust muuta ja esitada lasteaiakoha mittetagamise õigus-

vastasuse tuvastamise nõue ning hüvitamisnõue koha andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Et kolleegiumil kahju olemasolu ning olemuse kohta andmed selles menetlusstaadiumis puuduvad,

tuleb kaebuse muutmise küsimused lahendada halduskohtus.

13. Viimsi vald väidab määruskaebuses, et üleminek kohustamiskaebuselt hüvitamiskaebusele ei ole

võimalik, kuna kohustamiskaebuse on esitanud laps, kuid hüvitamisnõude saaksid esitada vaid

vanemad. Kolleegium leiab, et kaebuse muutmine on võimalik, kuna kohtud on ekslikult käsitanud

asjas kaebajana U. T.-d.

30. juunil 2014. a esitatud kaebusest halduskohtule nähtub, et kaebuse on esitanud K. T., kes palus

kohustada Viimsi valda tagama U. T.-le lasteaiakoht. Kolleegium selgitab, et kaebajaks lapsele

lasteaiakoha tagamise nõudes võib olla lapsevanem. Kõneallolevas avalik-õiguslikus vaidluses

realiseerib ja kaitseb lapsevanem oma õigust lapse kasvatamisel ja tema hariduse üle otsustamisel

(Eesti Vabariigi põhiseaduse § 27 lg 3 ja § 37 lg 3). Taotluse, mis selles asjas jäeti nõuetekohaselt ning

tähtaegselt lahendamata, on esitanud lasteaiale (korra § 2 lg 6 alusel) lapsevanem enda, mitte lapse

nimel. Pärast lapse lasteaeda vastuvõtmist sõlmitakse leping lasteaiakoha kasutamiseks samuti

lapsevanemaga (korra § 3 lg 3). Lapsevanema kaebajana käsitamine tagab selles asjas kõigi nõuete

efektiivse lahendamise. Ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud sarnastes vaidlustes on kaebajaks

olnud lapsevanem (vt halduskolleegiumi 12. mai 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-5-14, põhi-

seaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. märtsi 2014. a otsused asjades nr 3-4-1-63-13 ja 3-4-1-66-

13).

14. Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et Viimsi valla määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja

Tallinna Ringkonnakohtu 3. juulil 2015 haldusasjas nr 3-14-51311 tehtud määruse resolutsioon

muutmata. Ringkonnakohtu määruse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele.

Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust ega menetlust lõpetavat määrust, ei jaota kolleegium

menetluskulusid (HKMS § 109 lg 2). Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4).

15. Kaebaja ja tema lapse nimi tuleb kolleegium hinnangul määruse avaldamisel asendada

initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld