3-2-1-147-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-147-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Ants Kull, Jaak

Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Anti Kuuse hagi Urmas Arumäe vastu võlatunnistusest

tuleneva võla ja viivise saamiseks ning Urmas Arumäe

vastuhagi Anti Kuuse vastu alusetult saadu tagastamiseks

ja võlatunnistuse lõppenuks lugemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-11543

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anti Kuuse kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

99 930 eurot 76 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Anti Kuusk, esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Kostja Urmas Arumäe

Asja läbivaatamise kuupäev

25. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11543 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles ringkonnakohus tühistas

samas asjas Harju Maakohtu 19. novembri 2014. a otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata, vastuhagi läbi vaatamata ning jagas menetluskulud.

2. Ringkonnakohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-11543 on jõustunud osas, milles

ringkonnakohus lõpetas menetluse vastuhagi nõudes võlatunnistuse lõppenuks tunnistamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Anti Kuusele kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anti Kuusk (hageja) esitas 13. märtsil 2014 Urmas Arumäe (kostja) vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt enda kasuks välja võlakokkuleppest tuleneva põhivõla 51 768 eurot 43 senti ja viivise

48 162 eurot 33 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 12. mail 2010 võlakokkuleppe (võlakokkulepe),

millega kostja kinnitas, et võlgneb hagejale 810 000 krooni (51 768 eurot 43 senti). Võlakokkuleppe

järgi kohustus kostja hagejale raha osadena tagasi maksma ajavahemikul 15. märtsist 2011 kuni

15. detsembrini 2011 ning maksetega viivitamise korral kohustus kostja maksma iga viivitatud päeva

eest viivist 0,2%. Kostja on võlga tunnistanud ja tasunud hagejale 500 eurot, kuid valdavas osas ei ole

võlakokkulepet täitnud.

Pooled sõlmisid võlakokkuleppe kuna hageja on OÜ Androtek osanik ja juhatuse liige. OÜ-

le Androtek kuulus Harjumaal Viimsi vallas kinnisasi. Kostja pöördus 2010. a veebruaris hageja

poole ja uuris, kas ja millise hinnaga oleks hageja nõus selle kinnisasja võõrandama. Kostja leppis

hagejaga kokku lepingutingimustes ning selle tulemusena müüs OÜ Androtek (müüja) 12. mail 2010

kinnisasja Ervin Mägile (ostja). Samal päeval enne müügilepingu sõlmimist sõlmisid pooled notari

juures võlakokkuleppe, sest ostjal ega kostjal ei olnud raha kogu müügihinna tasumiseks.

Võlakokkuleppest tuleneb neil asjaoludel kostja enda soov ja tahe luua raha maksmise kohustus.

Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.

Hagi tuleb jätta läbi vaatamata, sest hageja õiguste rikkumine ei ole võimalik, kuna hageja ei ole

kostjale mingit hüve andnud.

Ajal, mil kostja oli Viimsi vallavanem, vahendas ta oma tütre elukaaslasele infot kinnisasja kohta,

millel oli korterelamute ehitamise perspektiiv toonase üldplaneeringu järgi. Selle tulemusena ostiski

viimane kinnisasja, kuid mitte endale, vaid müüjale, mille üheks osanikuks ja juhatuse liikmeks oli ka

hageja. 2008/2009 muutis vallavalitsus elamuehituspoliitikat ja varasemaid korterelamute ehitamise

plaane, mille tulemusena 2009. a üldplaneering enam sellel kinnisasjal korterelamute ehitamist ette ei

näinud. Ühtlasi langes majanduslanguse tõttu drastilist kinnisasja hind. 2010 pöördus E. Mägi kostja

kui asjaga kursis ja inimesi tundva isiku poole ja palus uurida, kas kinnisasja on võimalik osta.

Kohtumisel hagejaga väljendas hageja nõusolekut kinnisasi võõrandada, kuid üksnes juhul, kui kostja

korvab hagejale kahju, mis tekkis sellest, et kostja soovitas halba tehingut ning vald käitus

sõnamurdlikult ning selle tulemusena on tekkinud olukord, et kinnisasjale ei saa enam korterelamuid

ehitada. Selle olukorra eest vastutavat kostja. Hageja andis mõista, et kostja on teinud vallavanemana

midagi sellist, mis ei kannata päevavalgust. Kostja ei soovinud teha midagi sellist, mis võiks

halvendada tema tütre ja elukaaslase suhet ja head nime. Samuti ei soovinud kostja, et õhutataks

poliitilist vaenu lähenevate Riigikogu valimiste eel. Seetõttu võttis kostja tahte vastaselt moraalse

kohustuse hageja ees. Kuna kostja ei viibinud kinnisasja müügilepingu sõlmimise juures, sai ta alles

hiljem teada, et kinnisasja omanik ja müüja oli tegelikult müüja, mitte hageja. Seega ei olnud hagejal

mingit õiguslikku ega moraalset alust nõuda tehingu vahesummat kui tekkinud kahju.

Võlakokkulepe on heade kommetega vastuolu tõttu tühine, sest kostja ei ole saanud hagejalt raha,

muud vara, teenuseid, eeliseid ega õigusi, mille eest pidanuks ta maksma 810 000 krooni. Kostja tegi

endale kahjuliku tehingu, sest hageja ähvardas avaldada meedias kostja kohta asjaolusid, mis oleksid

kahjustanud kostjat ja tema perekonda. Kostja tahteavaldus ei vastanud tema tahtele ka sõltuvussuhte

tõttu, sest kostja kartis ära rikkuda oma perekondlikke suhteid. Tehingus sisalduvate vastastikuste

kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas.

Kui võlakokkulepe ei peaks olema vastuolus heade kommetega, on kostja selle 21. oktoobri 2011. a

e-kirjaga tühistanud, sest võlakokkulepe sõlmiti ähvarduse või pettuse mõjul. Pärast hagejalt saadud

kirja selle kohta, et hageja kavatseb võlanõude müüa, kirjutas kostja e-kirjas hagejale, et kui hageja

loovutab nõude kolmandale isikule, loobub kostja võetud moraalsest kohustusest. Hageja pidi aru

saama, et kostja tühistas võlakokkuleppe. Hageja ei ole tehingu tühistamist vaidlustanud.

Võlakokkuleppe tühistamiseks oli alust, sest kostja tegi tehingu ähvarduse mõjul. Hageja lubas

avaldada andmeid kostja eraelu kohta, mis seadnuks toona ohtu kostja poliitilise karjääri. Kui

tegemist ei olnud ähvardusega, oli kostjal alust tehing tühistada pettuse tõttu. Võlakokkuleppe

ettevalmistamise käigus andis hageja kostjale tahtlikult ebaõiget infot, et kinnisasja müümisel tekib

tal hinnavahe tõttu kahju. Võlakokkulepe sõlmitigi selle kahju hüvitamiseks. Kuna hiljem selgus, et

hageja ei olnudki kinnisasja omanik, ei saanud tal ka selle müügist kahju tekkida. Seetõttu ei olnud

tal alust võlatunnistust saada.

Pooled sõlmisid deklaratiivse võlatunnistuse, mille eesmärgiks on pöörata ümber tõendamiskoormis,

mitte luua uut kohustust. Kuna hageja ei müünud kinnisasja, ei saanud hagejal kinnisasja müügist

kahju tekkida. Kahju saanuks tekkida müüjale. Seega ei ole kostjal hageja vastu kohustust. Hageja ei

ole tõendanud, et tegemist oleks konstitutiivse võlatunnistusega.

3. Kostja esitas 25. mail 2014 hageja vastu tingimusliku vastuhagi, milles palus juhul, kui kohus

leiab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, kohustada hagejat tagastama see kostjale ja

lugeda võlatunnistus lõppenuks.

Asjas puudub võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 järgi nõutav ja selle sättega hõlmatud aluskohustus,

mille olemasolu kostja võlatunnistusega tunnistaks. Võlatunnistuse andmisel ei võlgnenud kostja

hagejale midagi. Seega sai hageja võlatunnistusega abstraktse nõude kostja vastu alusetult, mistõttu

peab hageja selle abstraktse nõudeõiguse kostjale VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel tagastama.

Vastuhagi esemeks on võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise

(kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine. Vastuhagi

rahuldamine välistab täielikult põhihagi rahuldamise.

Asjaolu, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, võis kostjale teatavaks saada alles käesolevas

asjas põhihagiga tutvumisel, kuna hageja tugineb sellele argumendile. Seega ei ole vastuhagi

esitamise ajaks möödunud hageja poolt võlakokkuleppele kui konstitutiivsele võlatunnistusele

tuginemisest rohkem kui veidi üle kahe kuu.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Pooltel ei olnud võlasuhet, millest tulenevat kostja kohustust oleksid pooled kinnitanud deklaratiivse

võlatunnistusega. Pooled leppisid 2010. a kevadel kokku, et kui kostja võtab endale kohustuse tasuda

hagejale kokku 810 000 krooni (kinnitab enda võlga hagejale nimetatud summa ulatuses), siis

võõrandab müüja, mille osanikuks ja juhatuse liikmeks oli ja on hageja, kinnisasja kolmandale

isikule. Poolte sellist kokkulepet saab käsitada aluskohustusena. Kuigi kinnisasi müüdi kostja soovil

kolmandale isikule, ei ole kostja endale võetud kohustust täitnud. Kostja ei ole tõendanud, et

võlakokkuleppest tulenevat kohustust ei ole olemas või et kohustust ei ole tekkinud või et kohustus

on hiljem ära langenud.

Kostja ei ole tõendanud, et võlakokkulepe oleks sõlmitud ähvarduse mõjul või pettuse tõttu, mistõttu

olnuks tal alust see tühistada. Samuti ei ole kostja põhistanud, et kokkulepe oli heade kommetega

vastuolus, mis andnuks talle alust väita, et tegemist on tühise kokkuleppega. Vastuhaginõue on

aegunud.

5. Harju Maakohus rahuldas 19. novembri 2014. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 51 768 eurot 43 senti ning viivise 48 162 eurot 33 senti. Vastuhagi jättis maakohus

rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja allkirjastanud võlakokkuleppe, mille järgi võlgneb ta

hagejale 810 000 eesti krooni ja kohustub selle hagejale tagasi maksma alates 15. märtsist 2011 1/10

suuruste maksetena kümne kuu jooksul. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on tekkinud selle

alusel kohustus maksta hagejale nõutud summa.

Poolte võlakokkuleppest tuleneb konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, mis on iseseisev,

kausaalsuhtest sõltumatu kohustus, mis ei vaja võlaõiguslikku alust.

Kuigi kostja on leidnud, et tal puudub kohustus hageja ees, siis kohtu ette toodud asjaolud ning

esitatud tõendid kostja seisukohti ei toeta. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et

kostja on 28. oktoobril 2011 tasunud hagejale 500 eurot selgitusega „vastavalt eraldi suulisele

kokkuleppele, mis põhineb 12.05.2010 kokkuleppel". Õige ei ole kostja väide, et tegemist ei ole

kohustuse täitmisega võlakokkuleppe alusel. Võlakokkuleppe järgi tuli küll kostjal tasuda hagejale

võlg kümne kuu jooksul 1/10 suurustes osades, s.o 81 000 eesti krooni ehk 5176 eurot 84 senti kuus,

kuid hageja vande all antud seletuste kohaselt saavutasid nad kostjaga kokkuleppe, et kostja tasub

talle 500 eurot kuus. Nimetatu nähtub ka kostja 21. oktoobri 2011 e-kirjast hagejale. Kostja on oma

kohustust tunnistanud, kui tasus võlakokkuleppe alusel hagejale 500 eurot, samuti 7. juuli 2011. a e-

kirjas hagejale, milles ta teatas vastuseks hagejale võlgnevuse tasumise kohta, et pankrotimenetluse

lõppemise korral saab rahulikult hagejaga edasi toimetada. Asjaolu, et kostja on võlakohustust

kinnitanud, tuleneb ka kostja 2. augusti 2011. a e-kirjast hagejale, milles kostja palub hagejal varuda

kannatust ning kui tema vastu kohtus menetletav pankrotiavaldus lõpetatakse, siis saab hakata kokku

leppima omavahelisi asju detailsemalt. Seega on kostja omavahelises suhtluses hagejaga korduvalt

võlgnevust tunnistanud ning väljendanud tahet kohustust täita.

Asjaolu, et kostja ei ole hagejalt raha saanud, ei tähenda, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt

kohustuse täitmist. Kuna kostja kohustus võlakokkuleppega tasuma võla, ei eelda see hageja

kohustuse olemasolu.

Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid alust pidada võlakokkulepet heade kommetega

vastuolu tõttu tühiseks. Hageja vande all antud seletusega on tõendatud, et kostja oli see, kes otsis

hageja üles ja uuris viimaselt kinnisasja müügitingimuste kohta. Ka kostja kinnitas vande all antud

seletuses, et helistas hagejale, et kokku leppida kohtumine. Seega oli kostja huvitatud hagejaga

kohtumisest ning tehingu tegemisest. Kostja vande all antud seletusest tuleneb, et tema poole pöördus

E. Mägi palvega saada kontakti kinnisasja omanikuga selleks, et kinnisasi tagasi osta, mispeale

helistas kostja hagejale. See seletus on kooskõlas hageja vande all antud seletusega, et kostja viis

hageja kokku E. Mägiga, kes oli huvitatud eespool nimetatud kinnisasja ostust. Hageja ja kostja

kokkusaamisel lepiti kokku müügitingimused.

Asjas on tõendatud, et 12. mail 2010 sõlmiti nii kinnisasja müügi- ja asjaõigusleping kui ka

võlakokkulepe. Seega on nimetatud lepingud omavahel seotud. Tõendatud ei ole asjaolu, et

kokkulepe on sõlmitud ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste

väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Võlakokkuleppe järgi tuli kostjal tasuda

võlg kümne kuu pärast ning kümne kuu jooksul. Ka ei sisalda kokkulepe intressinõuet või ülemäära

kõrget viivisemäära/leppetrahvi, mis annaks kostjale alust tugineda ebasoodsatele tingimustele.

Tõendatud ei ole ka see, et võlakokkulepe on sõlmitud ähvarduse mõjul. Kohtule ei ole esitatud

ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et kostja on sõlminud hagejaga kokkuleppe hageja õigusvastase

ähvarduse mõjul. Vastupidi, kostja oli see, kes hagejaga kontakti otsis ning oli huvitatud kokkuleppe

sõlmimisest.

Kostja ei ole võlakokkulepet tühistanud. Kostja sellekohased väited on meelevaldsed. Kostja ei ole

teinud hagejale tühistamisavaldust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 lg 1 järgi. Kostja

21. oktoobri 2011. a e-kirjast hagejale sellist tahteavaldust ei tulene. Viidatud e-kirjas märgib kostja,

et hagejaga on eraldi räägitud, et kostja tasub hagejale jõukohased summad ja kui on suuremad

laekumised, siis ta tasub rohkem. Selget tahet tehing tühistada nimetatud e-kirjast ei nähtu. Vastupidi,

kostja märgib e-kirja lõpuosas, et kui hageja tahab raha, siis pooled arutavad seda ja leiavad mingi

mõistliku lahenduse. Kui kostja oleks nimetatud e-kirjaga kokkuleppe tühistanud, puuduks ka vajadus

täiendavalt arutada raha tasumise üksikasju. Ka kostja 20. mai 2013. a vastusest hagile tsiviilasjas

nr 2-13-18354 nähtub, et kostja tugineb tehingu tühistamise osas eespool viidatud 20. oktoobri 2011

e-kirjale.

Õige ei ole kostja väide, et hageja on kostjat kinnisasja omanikku puudutava info osas eksimusse

viinud või eksimuses hoidnud, mistõttu on võlakokkulepe sõlmitud pettuse mõjul. Kostja hinnangul

seisnes pettus selles, et hageja ei olnud kinnisasja omanik, mistõttu ei olnud tal alust saada

võlatunnistust. Kostja on vande all andnud seletuse, et kinnisasja ostis müüja, kelle seaduslikuks

esindajaks oli Andres Sepp, ning hageja oli viimase äripartner. Seega saab nimetatust järeldada, et

kostja teadis täpselt, kellele kinnisasi kuulus.

Kostja on vastuhagis väitnud, et hageja nõue on käsitatav soovina alusetult rikastuda, ning taotlenud

vastuhagis kohustada hagejat sooritatu alusetu rikastumise sätete järgi tagastama soorituse tegemise

aja seisuga. Kinnisasi müüdi kostja soovitud isikule. Kui kostja ei oleks seda ise soovinud ja ei oleks

võlakokkulepet sõlminud, ei oleks hageja kinnisasja kolmandale isikule võõrandatud. Sellest

tulenevalt lasub kostjal iseseisev kohustus, mida kostja täitnud ei ole. Kuna kostjal lasub hageja ees

kohustus, ei esine asjas kostja tehtud alusetut sooritust, mistõttu ei ole kostjal ka õigust nõuda

võlatunnistuse tagastamist.

Kuna kostja pidi võla tasuma hiljemalt 15. detsembril 2011, on kohustus muutunud sissenõutavaks.

Kostja ei ole kohustust kohaselt täitnud, mistõttu tuleb hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja

kasuks välja võlg 51 768 eurot 43 senti. Kuna kostja on võla tasumisega viivitanud, on hagejal õigus

saada VÕS § 113 lg 1 järgi ka viivist. Hageja arvutuste järgi on tal õigus saada 29. märtsi 2013. a

seisuga viivist 48 162 eurot 33 senti. Kostja ei ole viivise arvutusele vastu vaielnud ega taotlenud

viivise vähendamist. Seega tuleb nõutud viivis kostjalt hageja kasuks välja mõista.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ning rahuldada vastuhagi.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29. aprilli 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus võttis

vastu kostja loobumise vastuhagi nõudest võlatunnistuse lõppenuks tunnistamiseks ja lõpetas selles

osas menetluse. Vastuhaginõude alusetult saadud võlatunnistuse tagastamiseks jättis ringkonnakohus

läbi vaatamata. Nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus

kummagi poole enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus asja lahendades oluliselt

menetlusõiguse norme ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, kui rahuldas hagi ja jättis kostja

vastuhagi rahuldamata.

Maakohtus tõendatud asjaolude alusel ei ole alust asuda seisukohale, et võlakokkuleppes sisaldub

konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud.

Otsusest nähtub, et maakohus on lähtunud vaid võlatunnistuse grammatilisest tõlgendusest ja VÕS §-

st 30, jättes analüüsimata ja tehingule õigusliku kvalifikatsiooni andmisel arvestamata muud asjas

kogutud tõendid, eelkõige poolte vande all antud seletused, ja kaalumata kostja väited tehingu

deklaratiivse iseloomu kohta. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kui võlausaldaja ei

suuda tõendada, et poolte tahteks oli luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus,

on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 reguleeritavatest lepingu tõlgendamise

reeglitest, sh eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, arvestades lepingu sõlmimise

asjaolusid, tõlgendust, mille lepingupooled on lepingule varem andnud, lepingupoolte käitumist enne

ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki.

Asjas on poolte ühine tahe tõendatud eelkõige nende vande all antud seletustega. Hageja seletuse

kohaselt ei olnud kostjal tema vastu enne 2010. a veebruari mingeid kohustusi. Alles siis lepiti kostja

initsiatiivil kokku, et hageja müüb müüja esindajana äriühingule kuuluva kinnisasja E. Mägile

tingimusel, et kostja tasub hagejale isiklikult müügihinna ja sama kinnisasja 2007. a soetushinna

vahe. Asjaolu, et hageja tahteks oli kinnisasja müügi korral saada tagasi kinnisasja soetamiskulud,

mida kandis äriühing, tõendab ka tema 18. märtsi 2011. a e-kiri kostjale, milles ta mh kirjutas, et

„Küsisin tagasi ainult oma aastaid tagasi tehtud kulutusi [...]." Kostja kinnitas, et tal ei olnud enne

võlakokkuleppe sõlmimist hageja vastu kohustusi, ja seletas, et sõlmis võlakokkuleppe seetõttu, et

tundis moraalset kohustust 2006. aastal Viimsi vallavanemana oma tütre elukaaslasele antud info

pärast, mille alusel viimase äriühing OÜ Androtek (üheks omanikuks ka hageja) ostis 2007 E. Mägi

äriühingult sama kinnisasja, mille E. Mägi soovis 2010 tagasi osta. Kostja ei soovinud, et teave

vallavanemana info andmise kohta jõuaks avalikkuseni. Ta oli andnud infot valla plaanide kohta

lubada tol ajal veel tootmismaale kortermaja ehitamist. Pärast tema vallavanema kohalt lahkumist

muutis aga vald arendusplaane ja sellele kinnisasjale enam korterelamut ette ei nähtud. Tütre

elukaaslane ega hageja ei olnud tekkinud olukorraga rahul. 2010. a veebruaris toimunud kohtumisel

sai hageja aru, et tema rahalise kohustuse suuruseks võib kujuneda kinnisasja 2007. a ostuhinna ja

2010. a müügihinna vahe. Asjaolu, et kostja lubas maksta 810 000 krooni, tulenes sellest, et ta

soovitas tütre elukaaslasele, kes oli ühtlasi hageja äripartner, osta kinnisasi. Seda on kostja kinnitanud

ka 21. oktoobri 2011. a kirjas hagejale.

Seega ei leppinud pooled võlakokkulepet allkirjastades kokku algsest kohustusest sõltumatu uue

võlakohustuse tekkimises kõrvuti algse kohustusega, sest mingi algse kohustuse olemasolu nende

vahel ei ole tuvastatud. Kostja soovis saada hagejalt nõusolekut kinnisasja müügiks oma esindatavale

ja nõustus seetõttu hüvitama müügilepinguga hagejale tekkiva varalise kahju põhjusel, et kinnisasi

osteti 2007 kostjalt saadud info alusel. Asjas on tõendatud, et pooled pidasid 2010. a veebruaris

läbirääkimisi, kuid kinnisasja müügileping sõlmiti E. Mägi ja OÜ Androtek vahel.

Asjas ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid konstitutiivse võlatunnistuse. Seega on tegemist

deklaratiivse võlatunnistusega ja kostja vastuhagi tuleb jätta osas, millest kostja ringkonnakohtu

istungil ei loobunud, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata.

Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb võlgnikul kohustusest vabanemiseks tõendada, et tal ei ole

võlatunnistuses tunnistatud võlga. Eluliste asjaolude kogumiga on tõendatud, et kostja tunnistatud

võlg on mittetäielik kohustus VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei

saa võlausaldaja temalt nõuda. Tuvastatud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et kostjal tekkis

2006. aastal info andmisest lepingulise või lepinguvälise kahju hüvitamise kohustus (täielik kohustus)

hageja kui füüsilise isiku või/ja kinnisasja omandanud äriühingu ees, mille seadusjärgseks esindajaks

on hageja.

Kostja on kogu menetluse kestel, sh vande all, kirjeldanud tunnistatud võla tekkimist järgmiselt.

Kostja oli vallavanemana töötamise ajal teadlik valla arenguplaanidest, mh asjaolust, et kinnisasja

asukohta plaanitakse ehitada kortermaja. Kostja edastas selle info oma tütre elukaaslasele, kelle

äripartneriks OÜ-s Androtek oli hageja. Selle info alusel otsustas tütre elukaaslane osta 2007. aastal

kinnisasja E. Mägi äriühingult oma äriühingu omandisse. Valla plaanide muutumise ja majandusliku

surutise tõttu esialgsed plaanid ei teostunud. 2010. aastaks oli kinnisasja turuhind oluliselt langenud.

Kui kostja esindatav E. Mägi soovis sama kinnisasja tagasi osta, tegi hageja kostjale etteheiteid, et

kostja oli soovitanud osta kinnisasja, kuhu korterelamut ei saagi ehitada. Kostja ei soovinud, et

ebameeldiv info tema kohta jõuaks avalikkuse ette ja ta oli valmis andma lubaduse kinnisasja ostu- ja

müügihinna vahe korvata. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et ta ei saanud info andmise eest

mingit hüve. Hageja ei esitanud teistsuguseid väiteid aastatel 2006/2007 toimunud sündmuste kohta.

Seega saab asuda seisukohale, et andes talle teadaolevat infot perekondlike sidemetega seotud isikule,

kes tegi selle alusel olulisi ärilisi otsustusi, on eluliselt usutav, et kostja võis tunda kohustust tekkinud

kahju tütre elukaaslase äripartnerile hüvitada, kuid riiklikku sundi ei saa sellise kohustuse täitmiseks

rakendada.

VÕS § 4 lg 1 mõtte kohaselt ei muutu mittetäielik kohustus sissenõutavaks selle võlatunnistuses

kinnitamisega. Ka ei ole asjas tuvastatud selliseid elulisi asjaolusid, mis annaks kohtule alust hea usu

põhimõttele tuginedes siiski kohaldada mittetäielikule kohustusele täieliku kohustuse õiguslikku

režiimi VÕS § 6 lg 2 alusel. Hagejale kuuluv äriühing ostis 2007 kinnisasja tolleaegse turuhinnaga ja

müüs 2010 toonase turuhinnaga. Hageja kinnitas korduvalt erinevates menetlusdokumentides ja

kohtuistungitel, et 12. mai 2010. a müügilepingus näidatud kinnisasja müügihind oligi see, milles

müüja ja ostja kokku leppisid. Hageja suhtes ei ole ebaõiglane ega ühiskonna seisukohalt

vastuvõetamatu, kui hagejal jääb (osaliselt) saamata rahasumma, mille saamist oleks ta müüja

seadusjärgse esindajana saanud siduda müügilepinguga vastavasisulise kohustusliku tingimuse

kaudu, kuid eelistas selle saamist müügitehingust eraldiseisva kokkuleppega isikult, kes ei olnud

õiguslikult selle maksmiseks kohustatud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus tuvastas, et 28. oktoobril

2011 tasus kostja hagejale 500 eurot võlakokkuleppe täitmiseks, samuti osas, milles maakohus leidis,

et asjas ei ole tõendatud kokkuleppe tühistamine ega tühisus vastuolu tõttu heade kommetega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta jõusse maakohtu otsus, või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et poolte

võlakokkuleppest ei tulene konstitutiivne võlatunnistus. Seda tehes kohaldas ringkonnakohus vääralt

VÕS § 30 lg-t 1. Hageja on tõendanud, et tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega, ja kohtud

tuvastasid õigesti, et võlatunnistusele ei eelnenud algset kohustust. Hageja tõendas võlatunnistuse

olemasolu ja muid tõendeid ei pidanud hageja esitama.

Juhul, kui möönda, et tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega, asus ringkonnakohus siiski vääralt

seisukohale, et hageja tunnistas võlakokkuleppes mittetäielikku kohustust. Ringkonnakohus

tõlgendas vääralt VÕS § 4 lg 2 p 2. Hageja ei olnud kuidagi seotud kostja 2007. aastal antud infoga,

kostja tütrega vms. Hageja jaoks oli kinnisasja müük äriline otsus, mille aluseks oli kostja isiklik

lubadus tasuda müügikahju. Asjas on seletamatu, millist kõlbelist kohustust pidi kostja tundma oma

tütre elukaaslase äripartneri vastu, kellele ta ei olnud andnud 2007 mingit infot kinnisasja kohta.

Kõlbelise kohustuse pidanuks kostja võtma hageja ees ja selliseks kohustuseks ei saa olla kinnisasja

müügihinna vahe hüvitamise kohustus. Kui kostja otsustas hinnavahe hüvitada, on tegemist ehtsa

kahju hüvitamise kohustusega. Kostja ei pidanud täitma kohustust viisakusest või sündsustundest,

sest hageja ei tundnud kostjat ega tema perekonda.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et asjas ei tule VÕS § 6 lg 2 alusel hea usu põhimõttest

tulenevalt jätta kohaldamata mittetäieliku kohustuse kohta sätestatut. Hageja esindatav äriühing ei

oleks kinnisasja müünud, kui kostja ei oleks võtnud kohustust hüvitada hagejale hinnavahe.

Ringkonnakohtu lahend on ebaõiglane, sest hageja esindatavalt äriühingult on kinnisasi justkui

kavalusega väljapetetud, kui tehingu tegemise oluliseks eelduseks olnud võlatunnistusel ei ole mingit

toimet.

10. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja ei ole tõendanud, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Seega on tegemist

deklaratiivse võlatunnistusega.

Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et kostjal ei ole kohustust võlakokkuleppes märgitud võlga hagejale

tasuda, sest tegemist on mittetäieliku kohustusega, mille täitmist ei saa nõuda. Kostja võttis

kohustuse, kuna kartis asjaolude avalikustamist. Seega ei ole tegemist ehtsa kahju hüvitamise

kohustusega. Lisaks ei ole hageja tõendanud endal kahju tekkimist ega näidanud, millisel õiguslikul

alusel väidetav kahjunõue põhineb. Hageja ei olnud müüdud kinnisasja omanik ja ta ei saanud

kinnisasja müügist kahju. Õige ei ole hageja väide, et pooltel puudub isiklik seos. Pooled kohtusid

enne võlakokkuleppe sõlmimist ja hageja andis kostjale mõista, et kostja vastutab selle eest, et hageja

esindatav äriühing tegi kahjuliku tehingu kinnisasja ostes.

Asjaolu, et kostja võttis mittetäieliku kohustuse hageja ees, ei ole hageja suhtes ebaõiglane. Hageja ei

olnud kinnisasja omanik ning äriühing ostis ja müüs kinnisasja turuhinnaga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja

tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, vastuhagi läbi vaatamata ning jagas menetluskulud.

Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus lõpetas menetluse vastuhagi nõudes

võlatunnistuse lõppenuks tunnistamiseks.

12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu põhjendusega, et võlakokkulepe ei ole konstitutiivne

võlatunnistus, sest mingi algse kohustuse (aluskohustuse) olemasolu võlakokkuleppe poolte vahel

tuvastamist ei leidnud. Kolleegiumi senise parktika järgi ei tule võlatunnistuse liigi kohta otsustuse

tegemisel tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, on tegelikult olemas (vt Riigikohtu

19. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 29). Konstitutiivne võlatunnistus kehtib

sõltumata sellest, kas esines algne kohustus.

13. Kolleegium täiendab oma varasemat praktikat (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-166-13, p-d 35-37 ja p 41) ja märgib, et lisaks juhtudele, kus konstitutiivne võlatunnistus

sõlmitakse mingi aluskohustuse kõrvale, võib konstitutiivseks võlatunnistuseks olla ka selline leping,

mille pooled sõlmivad mingi ühise (kas majandusliku või muu) eesmärgi saavutamiseks olukorras,

kus nendevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad sellele asjaolule vaatamata

tekitada ühele võlatunnistuse poolele varalise kohustuse. Kuna sellise võlatunnistuse sõlmimisel on

poolte ühiseks tahteks luua ühele poolele varaline kohustus, ilma et viimane oleks enne

võlatunnistuse sõlmimist millekski teise poole ees kohustatud, kuid pooled soovivad sellega

saavutada mingit eesmärki, siis ei saa sellise võlatunnistusega endale varalise kohustuse võtnud pool

hiljem üldjuhul nõuda VÕS § 1028 lg 1 järgi võlatunnistusega teisele poolele antud nõudeõigust

tagasi põhjendusel, et algset kohustust ei ole olemas. Sellisel juhul on võlatunnistuse sõlmisel silmas

peetud eesmärk asjaoluks, mille tõttu ei saa võlatunnistusega võlausaldajale abstraktse nõudeõiguse

andmist pidada antuks ilma õigusliku aluseta VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Küll võib VÕS § 1028 lg 1

kohalduda juhul, kui võlatunnistusega silmas peetud eesmärk jääb saavutamata.

Seda, kas pooled tahtsid võlatunnistusega luua nn algse kohustuse olemasolust sõltumatut

(abstraktset) võlatunnistuse andja kohustust sisaldavat kokkulepet (st konstitutiivset võlatunnistust),

ning seda, missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida (st kas

konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks

või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata poolte mingi ühise eesmärgi

saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-

s 29 sätestatut.

Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse

võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava

tähendusega, ning et lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ning eesmärgist, samuti

tuleb võtta arvesse lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud

abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st

poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (vt selle kohta ka Riigikohtu 17. märtsi

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Kolleegium rõhutab, et algse kohustuseta

konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist saaks eeldada juhul, kui ilma võlatunnistuse sõlmimiseta ei

oleks poolte taotletud eesmärk saavutatav.

14. Ringkonnakohus ei ole rohkem põhjendusi peale selle, et puudus algne kohustus, konstitutiivse

võlatunnistuse välistamiseks esitanud. Samas on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja oli soovinud

saada hagejalt kui müüja juhatuse liikmelt nõusolekut kinnisasja müügiks E. Mägile ning et kostja

nõustus võlakokkuleppega hüvitama hagejale kinnisasja 2007. a ja 2010. a müügilepingute

hinnavahe, sest müüja oli kinnisasja ostnud E. Mägilt 2007. a põhjusel, et kostja oli kinnisasja

soovitanud osta müüja teisele juhatuse liikmele, ning kostja tundis seetõttu moraalset kohustust

sõlmida võlakokkulepe. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks võlakokkuleppe ringkonnakohtu

tuvastatud eesmärk - kinnisasja müük - ei võimalda võlakokkulepet pidada ilma algse kohustuseta

sõlmitud konstitutiivseks võlatunnistuseks.

Kolleegiumi hinnangul on tegemist kohtuotsuse olulises ulatuses põhjendamata jätmisega, mis on

TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine ning mis toob kaasa

ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja saatmise uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule

(vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-15, p-d 8 ja 9; 30. septembri 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-15 p-d 9 ja 10; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15,

p-d 9, 25, 28, 39).

15. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ei saa kolleegium ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid

hinnata. Seega ei saa kolleegium ka ise praegust asja lõpuni lahendada. Asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus tuvastama, mis eesmärgil pooled võlakokkuleppe sõlmisid ja arvestades ka

käesoleva otsuse punktis 13 esitatud seisukohta otsustama, missuguse sisuga võlatunnistuses pooled

kokku leppisid.

Ringkonnakohus on jätnud hinnanguta maakohtu tuvastatu, et võlakokkulepe ja kinnisasja

müügileping sõlmiti samal kuupäeval (12. mail 2010) ja et need lepingud on omavahel seotud.

Müügilepingust nähtuvalt esindas müüjat juhatuse liikmena hageja (I kd, tl 112) ning müügilepingu

on tõestanud sama notar, kes tõestas võlakokkuleppel poolte allkirjad (vt I kd, tl 8). Eelneva pinnalt

leidis maakohus, et võlakokkulepe oli müügilepingu sõlmimise eeltingimuseks ja et poolte ühine tahe

oli luua võlakokkuleppega iseseisev, abstraktne rahaline nõue kostja vastu. Ringkonnakohus on

maakohtu järelduse võlakokkuleppe kui müügilepingu eeltingimuse kohta jätnud põhjendamatult

tähelepanuta. Kolleegium leiab, et võlakokkuleppe tõlgendamisel on mh oluline, kas müüja oleks

kinnisasja müünud ka juhul, kui kostja ei oleks hagejaga sõlminud võlakokkulepet.

Poolte esitatud asjaolude järgi on võimalik järeldada, et nad sõlmisid võlakokkuleppe teadlikult

olukorras, kus kostja hagejale midagi ei võlgnenud. Kolleegium, nagu ka maakohus, ei näe sellises

kokkuleppes midagi seaduse- ega heade kommete vastast. Võlakokkulepe oli maakohtu tuvastatu

järgi seotud müügilepingu sõlmimisega. Hea usu põhimõtte (VÕS § 6 lg 1) vastane oleks sellise

kokkuleppe puhul aga hoopis kostja tuginemine võla puudumisele. Sellise võlakokkuleppe korral on

välistatud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamine (vt selle kohta lähemalt käesoleva otsuse p 13). Kõnealuse

olukorraga on iseenesest sarnane kinkelepingu sõlmimine (VÕS § 259 jj), kus kinkija ei saa

kingisaajalt vastusooritust, kuid ometi peab kirjalikult sõlmitud kinkelepingut täitma ning ei saa

hiljem tugineda sellele, et ta ei võlgnenud tegelikult kingisaajale midagi.

16. Kolleegium selgitab, et ka konstitutiivne võlatunnistus võib olla seaduses sätestatud alustel

tehinguna tühine või tühistatav. Maakohus ei lugenud tõendatuks kostja väidet, et viimane sõlmis

võlakokkuleppe ähvarduse mõjul. Ringkonnakohus ei võtnud selles küsimuses seisukohta, mistõttu

asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus seda kostja väidet apellatsioonkaebuse piirides

hindama nagu ka kostja teisi väiteid võlakokkuleppe kehtetuse kohta.

17. Juhul, kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et poolte ühiseks tahteks oli

võlakokkuleppega tekitada kostja võlakokkuleppes nimetatud raha maksmise kohustus ilma algse

kohustuseta ja see kokkulepe on tehinguna kehtiv (vt käesoleva otsuse p-d 13 ja 16), ei saa

võlakokkulepet kvalifitseerida deklaratiivse võlatunnistusena. Deklaratiivse võlatunnistusega

tunnistab võlatunnistuse andja mingi algse kohustuse olemasolu, kuid seejuures ei lepi pooled kokku

selle kohustuse kõrval abstraktselt kehtivas iseseisvas kohustuses.

18. Kolleegium märgib täiendavalt, et kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et

pooled sõlmisid võlakokkuleppe ilma algse kohustuseta kinnistu müümise eesmärgi saavutamiseks

kostja näidatud isikule, ei saa kolleegiumi hinnangul sellise kokkuleppe tõttu tekkinud võlakohustust

käsitada mittetäieliku kohustusena VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes.

19. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel läbivaatamisel, sõltuvalt

selle tulemusest.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu