3-1-1-17-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-17-16

Otsuse kuupäev

22. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Elena Koroleva süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2015. a otsus

kriminaalasjas nr 1-14-6026

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Elena

Koroleva

kaitsjad

vandeadvokaadid

Leonid

Olovjanišnikov ja Sven Sillar, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Eve Soostar

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. veebruar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2015. a otsus osas, millega jäeti

lahendamata Elena Koroleva kaitsja Sven Sillari taotlus valitud kaitsjale maakohtu menetluses

makstud tasu hüvitamiseks.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Elena Koroleva kasuks välja 1015 (üks tuhat viisteist) eurot, sh

käibemaks 203 (kakssada kolm) eurot, maakohtu menetluses valitud kaitsjale Sven Sillarile

makstud tasu katteks.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt Elena Koroleva kasuks välja 240 (kakssada nelikümmend) eurot, sh

käibemaks 40 (nelikümmend) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu

katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 24. märtsi 2015. a otsusega tunnistati Elena Koroleva süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 266 lg 2 p 3 järgi ja teda karistati vangistusega 7 kuuks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS §

121 järgi ja teda karistati vangistusega 5 kuuks. KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel mõisteti

süüdistatavale liitkaristuseks vangistus 10 kuuks. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg, s.o 1 päev. Ärakantavaks karistuseks loeti 9 kuud ja 29 päeva vangistust,

mis jäeti KarS § 74 lg-te 1 ning 3 alusel 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Sama

otsusega tunnistati KarS § 266 lg 2 p 3 ja § 121 järgi süüdi M. K. ning teda karistati nende tegude

eest vangistusega vastavalt 7 ja 8 kuuks. KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristuseks

vangistus 11 kuuks, mis jäeti KarS § 74 lg-te 1 ning 3 alusel 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele

pööramata. M. K. huvides esitatud kassatsiooni jättis Riigikohtu kriminaalkolleegium menetlusse

võtmata.

1.1 KarS § 266 lg 2 p 3 järgi tunnistati E. Koroleva süüdi selles, et ta tungis 4. mail 2012

ebaseaduslikult ja M. K-ga ühiselt ning kooskõlastatult tegutsedes Tallinnas Xxxx XX asuva maja

keldris V. P. ja I. K. tahte vastaselt viimaste valduses olevatesse keldriboksidesse eesmärgiga

keldriboksid hõivata ning lammutada, takistamaks ruumide korrapärast sihtotstarbelist kasutamist.

1.2 KarS § 121 järgi tunnistati E. Koroleva süüdi selles, et ta lõi 28. juulil 2014 kella 13.00 ajal

Tallinnas Xxxx XX asuva elumaja lähedal V. B-le veevooliku pihustiga tugevalt vastu pead, tekitades

kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse.

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. K., E. Koroleva ja nende kaitsja

vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov. Apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist,

süüdistatavate õigeksmõistmist ja valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2015. a otsusega tühistati maakohtu otsus M. K. ja E.

Koroleva süüditunnistamises KarS § 266 lg 2 p 3 järgi ning neile KarS § 64 lg 1 ja § 63 lg 2 alusel

liitkaristuste mõistmise ja katseaegade pikkuste osas. Süüdistatavad mõisteti süüdistuses KarS § 266

lg 2 p 3 järgi õigeks, neile mõistetud ärakandmata üksikkaristuste pikkuseks loeti vastavalt 8 kuud

ning 4 kuud ja 29 päeva vangistust, katseaegade pikkuseks aga vastavalt 1 aasta ning 3 kuud ja 1

aasta. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid rahuldati osaliselt. Süüdistatavate

kasuks mõisteti riigieelarvest välja maakohtu menetluses vandeadvokaat L. Olovjanišnikovile

makstud tasu katteks 4680 eurot ja apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks 2160 eurot. Lisaks

mõisteti riigilt M. K. kasuks välja vandeadvokaat Sven Sillarile maakohtu menetluses makstud tasu

669 eurot 90 senti. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid E. Korolevale KarS § 121 järgi esitatud

süüdistuse ja valitud kaitsjatele makstud hüvitamise osas järgmised.

3.1 Kaitsja leiab ekslikult, et E. Korolevale esitatud süüdistus sisaldab kahte teineteist välistavat

koosseisutunnust. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS §-s 121 nimetati löömist valu tekitava

teona, mis aga ei tähenda, et kui löömisega tekitati ka tervisekahjustus, tuleks see jätta teole õigusliku

hinnangu andmisel tähelepanuta. Apellantidega ei saa nõustuda selleski, et olukorras, kus E.

Koroleva kaitses ennast V. B. ründe eest, ei olnud kannatanu löömine õigusvastane. Maakohus

välistas ebaõigesti võimaluse, et kannatanu süüdistatavat lõi, kuid E. Koroleva õiguse ennast V. B.

ründe vastu kaitsta välistas ründe provotseerimine õigusvastase teoga. Süüdistatav solvas kannatanut

tegude ja sõnadega ning arvestades, et vahejuhtum leidis aset kortermaja ees ja seda nägid pealt

kõrvalised isikud, saab kirjeldatud käitumist käsitada avaliku korra rikkumisena KarS § 262 mõttes.

Seetõttu tunnistati E. Koroleva põhjendatult süüdi KarS § 121 järgi.

3.2 Süüdistatavate osalise õigeksmõistmise tõttu tuleb neile osaliselt hüvitada maakohtus valitud

kaitsjatele makstud tasu. L. Olovjanišnikovi ja S. Sillari osutatud õigusabi maksumus oli vastavalt

7800 ja 2030 eurot. L. Olovjanišnikov taotles valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist mõlemale

süüdistatavale, S. Sillar aga üksnes M. K-le. Kuna E. Koroleva tuleb kahest süüdistuses märgitud

kuriteost õigeks mõista ühe teo osas ja M. K. kolmest teost ühe osas, peab süüdistatavatele hüvitama

L. Olovjanišnikovile makstud tasust 60 protsenti, s.o 4680 eurot. Samast põhimõttest lähtudes tuleb

M. K-le hüvitada S. Sillarile makstud tasust 33 protsenti, s.t 669 eurot 90 senti. Samuti tuleb

süüdistatavate kasuks riigilt välja mõista 2160 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu katteks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid E. Koroleva kaitsjad

vandeadvokaadid L. Olovjanišnikov ja S. Sillar, kes taotlevad nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse

tühistamist osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 121 järgi, tema õigeksmõistmist ning

valitud kaitsjatele maakohtus ja kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamist.

4.1 L. Olovjanišnikovi kassatsiooni põhiväited on järgmised.

4.1.1 Ringkonnakohus leidis, et kannatanu lõi esimesena süüdistatavat kotiga ja tekitas talle

kehavigastusi. Vaatamata sellele asuti vaidlustatud otsuses seisukohale, et E. Koroleval puudus õigus

ennast kaitsta, kuna ta oli enne toime pannud KarS § 262 tunnustele vastava teo. Süüdistuses pole

kirjeldatud asjaolusid, mis kajastavad V. B. ja süüdistatava käitumist enne kannatanu kehalist

väärkohtlemist. Ka jäeti otsuses välja toomata sündmuste ajaline järjestus. Nende asjaoludeta ei saa

süüdistatava teole õiguslikku hinnangut anda. Kõnealust järeldust tehes väljus apellatsioonikohus

süüdistuse piiridest, mis on käsitatav kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg 1 nõuete

rikkumisena ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes.

4.1.2 Kannatanu solvamisena käsitatud tegevus ei kahjustanud teda füüsiliselt. V. B. kasutas samas

süüdistatava suhtes füüsilist jõudu ja tekitas talle tõsiseid kehavigastusi. E. Korolevat kotiga lüües

ületas kannatanu hädakaitse piire, mis andis süüdistatavale õiguse hädakaitsetegevuseks. Selle tõttu

tuleks E. Koroleva õigeks mõista. V. B. ei soovinud konflikti lõpetada, kuid sellega seonduvat

ringkonnakohus ei analüüsinud. Ka pole selge, miks ei saanud konflikti lõpetada suulise nõudmise

esitamise või ühekordse kerge löögiga. Isegi kui oletada, et E. Koroleva arvas ekslikult, et ta tegutses

kannatanut lüües hädakaitseseisundis, tuleb kohaldada KarS § 31 lg-t 1, mis välistab teo tahtliku

toimepanemise. Neid küsimusi ringkonnakohus ei vaaginud.

4.1.3 Ringkonnakohtu otsusega jäeti E. Korolevale ekslikult hüvitamata S. Sillari osutatud õigusabi

eest makstud tasu, kuigi vajalikud dokumendid esitati õigel ajal.

4.2 S. Sillar toetab L. Olovjanišnikovi kassatsiooni väiteid, märkides täiendavalt, et ringkonnakohus

leidis ekslikult, nagu oleks kaitsja taotlenud õigusabikulude hüvitamist üksnes M. K-le. Kaitsja

taotles mõlema süüdistatava õigusabikulude hüvitamist. Pole teada, miks ühte taotlust toimikusse ei

lisatud. Kohtuistungi protokolli järgi esitas ta maakohtule kaks taotlust ja arved selle kohta, et

mõlemad süüdistatavad on tasunud 2030 eurot. Kohus esitas taotlused tutvumiseks prokurörile, kellel

nendele vastuväiteid ei olnud. Kirjaliku taotluse toimikusse mittelisamine ja selle vea tähelepanuta

jätmine kujutab endast KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.

Riigikohus saab kirjeldatud rikkumise ise kõrvaldada ja hüvitada süüdistatavale maakohtus kantud

õigusabikulud täies või pooles ulatuses sõltuvalt asjas tehtavast lahendist.

5. Kassatsioonivastuses ei nõustu Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar

kaitsjate nende väidetega, millega kritiseeritakse süüdistatava käitumisele antud õiguslikku

hinnangut. Prokurör leiab, et kassatsioonides korratakse varem esitatud väiteid ja esitatakse oma

arvamus selle kohta, kuidas oleks tulnud tõendeid hinnata. Need argumendid pole aga piisavalt

kaalukad ega põhjendatud, rääkimaks kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest. S. Sillari

kassatsioon on põhjendatud osas, millega vaidlustatakse E. Koroleva valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. KrMS § 363 lg 5 sätestab, et Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid. Kassatsioonikohus

saab KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse juhul, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on

rikutud kriminaalmenetlusõigust, mh ka siis, kui kohtuotsuse põhjendused pole selged, ammendavad

ja vastuoludeta. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-98-

15, p 50).

7. Arutatavas asjas on faktiliste asjaolude tuvastamisel järgitud menetlusõigust. Põhjendamatud on

kassaatorite etteheited, milles kritiseeritakse tõenditele antud hinnangut ja leitakse, et tõendeid hinnati

valikuliselt ning jäeti need nõuetekohaselt analüüsimata. Ringkonnakohus tugines kriminaalasja

kohtulikul arutamisel uuritud tõenditele ja apellatsioonikohtu järelduste kujunemine on kohtuotsuse

põhjenduste kaudu jälgitav. Sedastatav pole ka vastuolu tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja

otsuse resolutiivosa vahel. Kirjeldatud vastuolust saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa

ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas

põhiosast tulenevate järeldustega, pole tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulise

rikkumisega, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-100-12, p 8).

8. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, mille järgi väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest. Kohtuliku

arutamise esemeks oli E. Koroleva käitumises KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnuste

tuvastamine. Süüdistuses on kajastatud kõik faktilised asjaolud, mille alusel saab teha kindlaks, kas

süüdistatava käitumine vastab kõnealusele kuriteokoosseisule ja kas see tegu on jätkuvalt karistatav

ka alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt. Kaitseversiooni, mille järgi

võis süüdistatav olla talle süüks arvatud tegu toime pannes hädakaitseseisundis, sai kohus kontrollida

uuritud tõenditest lähtudes. Kolleegiumi hinnangul leiti vaidlustatud otsuses põhjendatult, et E.

Koroleva teos pole õigusvastasust välistava asjaolu olemasolu tuvastatav. Tõenditele antud hinnangu

valguses ei ole alust kontrollida ka näiliku hädakaitse võimalust KarS § 31 lg 1 mõttes. Kolleegium ei

pea KrMS § 363 lg 4 p 1 kohaselt nendes küsimustes ringkonnakohtu seisukohtade kordamist

vajalikuks.

9. Kassaatorid märgivad siiski õigustatult, et ringkonnakohtu otsusega jäeti E. Korolevale alusetult

osaliselt hüvitamata tema poolt maakohtu menetluses valitud kaitsjale S. Sillarile makstud tasu. Selle

seisukohaga nõustub kassatsioonivastuses ka prokurör. Nimelt otsustas ringkonnakohus hüvitada M.

K-le ja E. Korolevale osalise õigeksmõistmise tõttu maakohtus L. Olovjanišnikovile makstud tasu

4680 eurot ning M. K-le S. Sillarile makstud tasu 669 eurot 90 senti. Tähelepanuta jäeti aga see, et S.

Sillar taotles kummalegi süüdistatavale 2030 euro hüvitamist, mida kinnitavad nii maakohtu istungi

protokoll kui ka toimikus olevad taotlused ja nendele lisatud arved (kt II kd, tl 112–115, 116–119

ning 120 pöördel). Erinevalt S. Sillari kassatsioonis märgitust on vaidlusalused taotlused ja

õigusabikulude tasumist tõendavad dokumendid võetud nõuetekohaselt kohtutoimikusse, millest

johtuvalt ei saa kõneleda KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisest

rikkumisest. Ühe taotluse lahendamata jätmise tõttu ei ole aga süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel

talle maakohtus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitatud, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. S. Sillari kassatsioonis leitakse põhjendatult, et see viga

on kõrvaldatav Riigikohtus uue otsuse tegemisega kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata.

10. Nagu eespool märgitud, taotles E. Koroleva kaitsja S. Sillar maakohtus süüdistatavale 2030 euro

hüvitamist, sh käibemaks 406 eurot. Kriminaalkolleegium leiab, et tegemist on valitud kaitsjale

makstud mõistliku suurusega tasuga KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Arvestades ringkonnakohtu otsuses

toodud kaitsjatasu hüvitamise aluseks olnud põhjendusi ja seda, et süüdistatav mõisteti kõnealuse

otsusega õigeks ühes teos kahest, tuleb E. Korolevale taotletud kaitsjatasu hüvitada pooles ulatuses,

s.t 1015 euro suuruses summas (sh käibemaks 203 eurot). Osutatud summa tuleb KrMS § 181 lg 1

kohaselt välja mõista riigilt.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2015. a otsuse osas, millega jäeti

lahendamata S. Sillari taotlus E. Korolevale valitud kaitsjale maakohtu menetluses makstud tasu

hüvitamiseks, ja mõistab riigilt süüdistatava kasuks kõnealuse kaitsjatasu katteks välja 1015 eurot, sh

käibemaks 203 eurot. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsjate kassatsioonid

rahuldab kolleegium osaliselt.

12. L. Olovjanišnikov esitas Riigikohtule taotluse hüvitada kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu 1920 eurot, sh käibemaks 320 eurot. S. Sillar esitas Riigikohtule taotluse hüvitada

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. Mõlema

kaitsja õigusteenuse tunnihind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Võttes arvesse, et

kassatsioonid rahuldatakse üksnes küsimuses, mille lahendamine ei ole õiguslikult keerukas ega

ajamahukas, loeb kriminaalkolleegium valitud kaitsjatele makstud mõistliku suurusega tasuks kahele

töötunnile vastava summa, s.o 200 eurot. Sellele summale lisandub käibemaks 40 eurot, mis tuleb

KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt süüdistatava kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)