3-1-1-109-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-109-15

Otsuse kuupäev

22. veebruar

2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes

Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi

Raivo Paala süüdistuses

KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2, § 345 lg 1,

§ 3811

lg 1, § 3891 lg 2 ja § 3892 lg 2

järgi;

F.L-i (F.L)

süüdistuses KarS § 3892 lg 2 järgi;

Kaur Köögi (Köök)

süüdistuses KarS § 3811 lg 1, § 3891 lg 2

ja

§ 3892 lg 2 järgi;

Teet Raatsini (Raatsin)

süüdistuses KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg-

te 1, 2

ja 4 järgi;

Andrus Arro

süüdistuses KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 – § 22 lg 3

järgi;

Rosneft Eesti OÜ

süüdistuses KarS § 3811 lg 3; § 3891 lg 3

ja

§ 3892 lg 3 järgi;

RKO Platvorm OÜ

süüdistuses KarS § 3891 lg 3 ja § 3892 lg 3

–

§ 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu 26. juuni 2015. a otsus asjas nr 1-13-6111

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Prokuratuur

(esindajad

kassatsioonimenetluses

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

juhtivprokurör

Kaire

Hänilene

ja

vanemprokurör Kristiina Laas), kassatsioon

Raivo Paala

kaitsja vandeadvokaat Mart Angerjärv, kassatsioon;

Rosneft Eesti OÜ

kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

F.L-i

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski, Kaur Köögi

kaitsja

vandeadvokaat Arri Tooming, Teet Raatsini kaitsja

vandeadvokaat Mare Laur, Andrus

Arro kaitsja vandeadvokaat

Rein Napa ja RKO Platvorm OÜ kaitsja vandeadvokaat

Robert

Sarv

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. detsember

2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada

Tartu Ringkonnakohtu 26. juuni 2015. a otsus osas, millega ringkonnakohus

jättis Tartu Maakohtu

19. detsembri 2014. a otsuse prokuratuuri

apellatsioonis vaidlustatud osas muutmata ja prokuratuuri

apellatsiooni

rahuldamata, samuti osas, millega ringkonnakohus mõistis Raivo Paalalt ja

Rosneft Eesti OÜ-lt

välja apellatsioonimenetluse kulud.

2. Tühistada

Tartu Maakohtu 19. detsembri 2014. a otsus osas, millega Andrus Arro

mõisteti KarS § 344 lg 1 ja

§ 345 lg 1 – § 22 lg 3

järgi õigeks. Lõpetada kriminaalmenetlus Andrus Arro suhtes KrMS § 2742

lg 1 alusel

seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.

3. Andrus Arro

määratud kaitsjale kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses

makstud riigi

õigusabi tasu ja kriminaaltoimiku koopia tegemise kulu (maakohtu

otsuse resolutiivosa punkt 8) jätta riigi

kanda.

4. Ülejäänud

osas, milles Riigikohus käesoleva resolutsiooni punktiga 1 ringkonnakohtu

otsuse tühistab, saata

kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule

teises kohtukoosseisus.

5. Muus osas

jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

6. Prokuratuuri

kassatsioon rahuldada osaliselt, Raivo Paala ja Rosneft Eesti OÜ kaitsjate

kassatsioonid jätta

rahuldamata.

7. Määrata

Advokaadibüroo Angerjärv & Krautmann OÜ-le Raivo Paalale kassatsiooni-menetluses

osutatud

riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 288 (kakssada

kaheksakümmend kaheksa) eurot (sh käibemaks 48

eurot). Jätta see menetluskulu

riigi kanda.

8. Määrata OÜ-le

Advokaadibüroo Sven Sillar Rosneft Eesti OÜ-le kassatsioonimenetluses osutatud

riigi

õigusabi eest makstava tasu suuruseks 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa)

eurot (sh käibemaks 28 eurot).

Jätta see menetluskulu riigi kanda.

9. Määrata OÜ-le

Advokaadibüroo Rein Napa Andrus Arrole kassatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi eest

makstava tasu suuruseks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot (sh

käibemaks 8 eurot). Jätta see menetluskulu

riigi kanda.

10. Määrata OÜ-le

Tartu I Advokaadibüroo Teet Raatsinile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi

eest

makstava tasu suuruseks 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot (sh

käibemaks 32 eurot). Jätta see

menetluskulu riigi kanda.

11. Määrata OÜ-le

Advokaadibüroo Robert Sarv RKO Platvorm OÜ-le kassatsiooni-menetluses osutatud

riigi

õigusabi eest makstava tasu suuruseks 288 (kakssada kaheksakümmend

kaheksa) eurot (sh käibemaks 48

eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Käesolevas

kriminaalasjas anti kohtu alla

1) Raivo Paala

süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 344 lg 1 – § 22 lg 2,

§ 345 lg 1, § 3811 lg 1, § 3891 lg 2

ja

§ 3892 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegudes;

2) Andrus Arro

süüdistatuna KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 – § 22 lg 3

järgi kvalifitseeritud kuritegudes;

3) F.L süüdistatuna

KarS § 3892 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteos;

4) Kaur Köök süüdistatuna

KarS § 3811 lg 1, § 3891 lg 2 ja § 3892

lg 2 järgi kvalifitseeritud kuritegudes;

5) Teet Raatsin

süüdistatuna KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg-te 1, 2

ja 4 järgi kvalifitseeritud kuritegudes;

6) Rosneft Eesti

OÜ (varasemate ärinimedega OÜ TSC Autokaup ja Rosneft Partners OÜ, edaspidi

Rosneft)

süüdistatuna KarS § 3811 lg 3; § 3891

lg 3 ja § 3892 lg 3 järgi kvalifitseeritud

kuritegudes ja

7) RKO Platvorm

OÜ (edaspidi RKO) süüdistatuna KarS § 3811 lg 3 ja

§ 3892 lg 3 – § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi

kvalifitseeritud kuritegudes.

R. Paala ja

A. Arro süüdistus dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises

2. A. Arrot

süüdistati KarS § 344 lg 1 järgi ja R. Paalat KarS § 344

lg 1 – § 22 lg 2 järgi selles, et R. Paala taotlusel

koostas

ja

väljastas

SA

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

vanemarst

A. Arro

Tartu

Maakohtule

esitamiseks 15. ja 19. detsembri 2008. a

kuupäevaga õiendid selle kohta, et terviseseisund ei võimalda R. Paalal

kohtuistungitest osa võtta. Tegelikult A. Arro R. Paala

terviseseisundit ei tuvastanud ja talle tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse

(TTKS) § 2 lg 1 mõttes tervishoiuteenust ei osutanud, kandes

dokumentidesse ebaõiged

andmed. Tõendamaks R. Paalale tervishoiuteenuse

osutamist ja enda tegevuse nõuetekohasust, võltsis A. Arro ka SA

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

erakorralise

meditsiiniosakonna

saatekirja

R. Paala

suunamiseks

eriarsti

konsultatsioonile. Seejuures märkis

A. Arro R. Paalale tervishoiuteenust osutamata diagnoosiks kopsupõletiku.

A. Arro võltsis dokumendid eesmärgiga tõendada R. Paala haigestumist,

andes R. Paalale võimaluse esitada õiendid

kriminaalasjas

nr 1-07-2186 Tartu Maakohtule ja jätta kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 170 lg 2 p 3 alusel

kohtuistungile ilmumata.

3. R. Paalat

süüdistati KarS § 345 lg 1 järgi ja A. Arrot KarS § 345

lg 1 – § 22 lg 3 järgi selles, et R. Paala

esitas kriminaalasjas nr 1-07-2186 Tartu Maakohtule eelmises punktis

nimetatud A. Arro võltsitud õiendid enda

terviseseisundi kohta. Sellega

omandas R. Paala õiguse jätta KrMS § 170 lg 2 p 3 alusel

kohtusse ilmumata. A. Arro

aitas ebaõigete andmetega õiendite ja

saatekirja koostamise ning väljastamisega kaasa sellele, et R. Paala

kasutas

võltsitud dokumenti.

R. Paala,

F.L-i, K. Köögi ja Rosnefti süüdistus valeandmete esitamises

Rosnefti 2007. a märtsikuu käibedeklaratsioonis

4. R. Paalat,

F.L-i ja K. Kööki süüdistati KarS § 3892 lg 2

järgi ja Rosnefti KarS § 3892 lg 3 järgi tahtlikus

valeandmete

esitamises maksustamisperioodi märts 2007 kohta käivas

Rosnefti käibedeklaratsioonis (KMD). R. Paala ja K. Köök

olid

Rosnefti juhatuse liikmed ja F.L sama äriühingu volitatud esindaja.

23. aprillil 2007 allkirjastas volikirja alusel

tegutsenud

F.L kokkuleppel R. Paala ja K. Köögiga Rosnefti 2007. a

märtsikuu KMD, milles kajastati

ostudokumentideta alusetult sisendkäibemaksu

summas 36 009 000 krooni. Sellega tekitasid süüdistatavad

riigilt

raha väljapetmiseks Rosneftile alusetu käibemaksu tagastusnõude. Selle

alusetu tagastusnõude arvel tasaarvestasid

R. Paala, K. Köök ja

F.L Rosnefti poolt maksustamisperioodidel aprill 2007 kuni

jaanuar 2008 deklareeritud

käibemaksukohustuse

kogusummas 19 182 880 krooni. Rosnefti 2007. a aprilli-,

mai- ja juunikuu KMD-d

allkirjastas K. Köök, 2007. a novembri- ja

detsembrikuu ning 2008. a jaanuarikuu KMD-d aga R. Paala. Nendes

KMD-des

näidatud tasutava käibemaksu summad tasaarvestas maksuhalduri arvutiprogramm

Rosnefti alusetu

käibemaksu enammaksega. Süüdistatavad panid teo toime

käibemaksu tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil ja

Rosnefti huvides.

R. Paala,

K. Köögi ja Rosnefti süüdistus valeandmete esitamises Rosnefti erinevates

maksudeklaratsioonides ning

R. Paala ja Rosnefti süüdistus Rosnefti 2008. a

veebruarikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmises

5. R. Paalat

ja K. Kööki süüdistati KarS § 3891 lg 2 ja Rosnefti

KarS § 3891 lg 3 järgi selles, et K. Köök esitas Rosnefti

KMD-des valeandmeid maksustamisperioodide aprill kuni juuni 2007 kohta, R. Paala

aga maksustamisperioodide

august 2007 kuni jaanuar 2008 kohta, samuti jättis R. Paala

esitamata Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD. Lisaks

esitasid K. Köök

ja R. Paala valeandmeid maksustamisperioodide juuli ja september kuni

detsember 2007 ning

jaanuar kuni veebruar 2008 kohta käivates Rosnefti tulu- ja

sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja

töötuskindlustuse maksete

deklaratsioonides (TSD). Osa nimetatud TSD-dest allkirjastas R. Paala, osa

aga K. Köök.

Valeandmete esitamine ja andmete esitamata jätmine leidis

aset järgmiselt.

6. Rosneft

osutas aastatel 2007–2008 vahendus-, konsultatsiooni jm teenuseid aktsiaseltsidele

Spacecom ja Skinest

Rail, kes tasusid Rosneftile nende teenuste eest nelja 2008. a

veebruaris väljastatud arve alusel kokku 30 710 827

krooni (sh käibemaks 5 523

089 krooni). Kuna R. Paala Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD-d ei

esitanud, jättis

äriühing nimetatud laekumised maksustatava käibena

deklareerimata. Sellest tulenevalt jäeti ka käibemaks (18%)

deklareerimata ja

tasumata. R. Paala jättis deklaratsiooni esitamata tahtlikult Rosnefti

maksukohustuse varjamise

eesmärgil. Samas soetas Rosneft novembrist 2007

veebruarini 2008 AS-ilt Estreftransservice ekspedeerimisteenust,

mille eest makstud

tasult arvestatava sisendkäibemaksu 123 639 krooni jätsid süüdistatavad

maksustamisperioodide

november 2007 kuni jaanuar 2008 kohta käivates Rosnefti

KMD-des deklareerimata. K. Köök kajastas

maksustamisperioodide aprill kuni

juuni 2007 kohta käivates Rosnefti KMD-des 27 000 krooni dokumentaalselt

tõestamata sisendkäibemaksu. R. Paala kajastas maksustamisperioodide

august 2007 kuni jaanuar 2008 kohta

esitatud Rosnefti KMD-des 58 687 krooni

dokumentaalselt tõestamata sisendkäibemaksu. Kokkuvõttes jäi K. Köögi

poolt Rosnefti KMD-des valeandmete esitamise tulemusena riigile laekumata 27

000 krooni käibemaksu. R. Paala

poolt Rosnefti KMD-des valeandmete

esitamise ja 2008. a veebruarikuu KMD esitamata jätmise tõttu jäi riigile

laekumata 5 523 089 krooni – 123 639 krooni + 58 687 krooni = 5 458 137 krooni

käibemaksu.

7. K. Köök

ja R. Paala tegid maksustamisperioodidel juuli ja september kuni detsember

2007 ning jaanuar kuni

veebruar 2008 Rosnefti pangakontodelt erinevatele

äriühingutele, samuti iseendale ning R. Paala tütrele K. P-le

kokku 20 987

306 krooni väljamakseid, mille kohta puudub nõuetekohane algdokument, mis

tõendaks väljamaksete

seotust Rosnefti ettevõtlusega. Seega on kõnealused

väljamaksed käsitatavad ettevõtlusega mitteseotud kuluna

tulumaksuseaduse

(TuMS) § 51 lg 2 p 3 mõttes. R. Paala ja K. Köök

jätsid selle kulu Rosnefti TSD-des

deklareerimata. R. Paala ja K. Köögi

poolt Rosnefti TSD-des valeandmete tulemusena jäi riigile laekumata 5 838

krooni tulumaksu.

R. Paala,

T. Raatsini ja RKO süüdistus valeandmete esitamises RKO 2009. a

juunikuu käibedeklaratsioonis

8. R. Paalat

ja T. Raatsinit süüdistati KarS § 3892 lg 2 – § 25

lg-te 1, 2 ja 4 järgi ning RKO-d KarS § 3892

lg 3 – § 25

lg-te 1, 2 ja 4 järgi selles, et RKO juhatuse

liige R. Paala grupis sama äriühingu volitatud esindaja T. Raatsiniga

esitas 19. juulil 2012 maksuhaldurile RKO 2009. a

juunikuu KMD, mis kajastas valeandmeid. Nimelt deklareerisid

R. Paala ja

T. Raatsin selles deklaratsioonis käibemaksu tagastusnõude tekitamise ja

maksutagastuse saamise

eesmärgil

RKO

huvides

alusetult

sisendkäibemaksu,

tekitades

alusetu

käibemaksu

tagastusnõude

summas 8 449 164 000 krooni. Alusetu tagastusnõude

tekitamiseks koostasid R. Paala ja T. Raatsin Rosnefti ja RKO

vahelise 1. juuni 2009. a kuupäeva kandva müügilepingu,

mille objektiks oli 10 mereplatvormi konstrueerimiseks,

paigaldamiseks ja

opereerimiseks vajalik oskusteave. Samuti koostasid süüdistatavad Rosnefti arve

RKO-le

kogusummas 55 388 964 000 krooni (sh

käibemaks 8 449 164 000 krooni). Tegelikult Rosneft RKO-le

lepingus ja

arvel näidatud teenust ei osutanud. Lepingut ega arvet ei ole nendes

näidatud ajal koostatud ja Rosnefti esindajana

nimetatud juhatuse liige V. K.

lepingut ei allkirjastanud ega arvet ei väljastanud. Kuritegu jäi toimepanijate

tahtlusest

sõltumatult lõpule viimata, sest maksuhaldur peatas käibemaksu

tagastusnõude täitmise.

R. Paala,

K. Köögi ja Rosnefti süüdistus raamatupidamise kohustuse rikkumises

9. K. Kööki

ja R. Paalat süüdistati KarS § 3811 lg 1 järgi ning

Rosnefti KarS § 3811 lg 3 järgi selles, et Rosnefti

juhatuse liikmena rikkus K. Köök 1. märtsist 19. juulini 2007 ja

R. Paala 19. juulist 2007 kuni 27. jaanuarini 2009

raamatupidamise

seaduse nõudeid. Rikkumine seisnes selles, et süüdistatavad ei dokumenteerinud

kõiki oma

majandustehinguid, ei kirjendanud algdokumentide või nende põhjal

koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma

majandustehinguid

raamatupidamisregistrites, ei koostanud ega esitanud majandusaasta aruandeid,

ei säilitanud

raamatupidamise dokumente ega korraldanud raamatupidamist nii, et

oleks tagatud aktuaalse, olulise objektiivse ja

võrreldava informatsiooni

saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemustest ja

rahavoogudest. Lisaks puuduvad Rosneftil raamatupidamisregistrid,

raamatupidamisdokumentatsioon on puudulik,

olemasolevatel algdokumentidel pole

viiteid vastava raamatupidamiskirjendi järjekorranumbrile, koostamata on

kontoplaan ja raamatupidamise sise-eeskirjad. Seega rikkusid R. Paala ja K. Köök

raamatupidamise seaduse (RPS)

§-de 4, 6, 8, 9, 11 ja 12 nõudeid. Sellega

raskendasid nad oluliselt ülevaate saamist äriühingu kui

raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist.

R. Paala

ja RKO süüdistus raamatupidamise kohustuse rikkumises

10. R. Paalat

süüdistati KarS § 3811 lg 1 järgi ja RKO-d KarS § 3811

lg 3 järgi selles, et RKO juhatuse liikmena rikkus

ta 7. septembrist

2009 kuni 10. oktoobrini 2010 raamatupidamise seaduse nõudeid. Rikkumine

seisnes selles, et

R. Paala ei dokumenteerinud kõiki majandustehinguid, ei

kirjendanud algdokumentide või nende põhjal koostatud

koonddokumentide alusel

kõiki majandustehinguid raamatupidamisregistrites, ei koostanud ega esitanud

majandusaasta aruandeid, ei säilitanud raamatupidamise dokumente ega

korraldanud raamatupidamist nii, et oleks

tagatud aktuaalse, olulise

objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase

finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest. Lisaks puuduvad RKO-l raamatupidamisregistrid,

raamatupidamisdokumentatsioon on puudulik, koostatud ei ole kontoplaani ega

raamatupidamise sise-eeskirju. Seega

rikkus R. Paala RPS §-de 4, 6, 8, 9,

11 ja 12 nõudeid. Sellega raskendas ta oluliselt ülevaate saamist äriühingu kui

raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist.

Maakohtu

otsus

11. Tartu

Maakohus tegi 19. detsembril 2014. a otsuse, millega

1) R. Paala

tunnistati KarS § 3891 lg 2 järgi süüdi valeandmete

esitamises maksustamisperioodide juuli ja

september kuni detsember 2007 ning jaanuar

kuni veebruar 2008 kohta käivates Rosnefti TSD-des ja

süüdistatavat karistati vangistusega

11 kuuks ja 26 päevaks. KarS § 65 lg 1 alusel mõistis kohus R. Paalale

liitkaristuse 1 aasta 11 kuud ja 26 päeva vangistust, millest arvati maha R. Paala

poolt eelmise kohtuotsuse järgi

ära kantud 1 aasta vangistust ja käesolevas

kriminaalasjas eelvangistuses viibitud 353 päeva. Kohus luges

R. Paala

karistuse kantuks. Süüdistustes KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2,

§ 345 lg 1, § 3811 lg 1, § 3892 lg 2

ja § 3892

lg 2 – § 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi

mõistis maakohus R. Paala õigeks;

2) A. Arro

mõisteti KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 – § 22

lg 3 järgi õigeks;

3) F.L

mõisteti KarS § 3892 lg 2 järgi õigeks;

4) K. Köök

mõisteti KarS § 3811 lg 1, § 3891

lg 2 ja § 3892 lg 2 järgi õigeks;

5) T. Raatsin

mõisteti KarS § 3892 lg 2 – § 25 lg-te 1, 2

ja 4 järgi õigeks;

6) Rosneft

tunnistati KarS § 3891 lg 3 järgi süüdi valeandmete esitamises

maksustamisperioodide juuli ja september

kuni detsember 2007 ning jaanuar

kuni veebruar 2008 kohta käivates TSD-des ja äriühingule mõisteti rahaline

karistus 6000 eurot. Süüdistustes KarS § 3811 lg 3 ja

§ 3892 lg 3 järgi mõisteti Rosneft õigeks;

7) RKO mõisteti

KarS § 3811 lg 3 ja § 3892 lg 3 –

§ 25 lg-te 1, 2 ja 4 järgi õigeks;

8) otsustati

menetluskulude hüvitamine ja asitõendite ning salvestiste edasine saatus.

12. Maakohtu

seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

R. Paala ja

A. Arro süüdistus dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises

13. Saatekiri,

mille võltsimist A. Arrole ette heidetakse, ei ole käsitatav dokumendina

KarS § 344 lg 1 mõttes. Saatekiri

ei tõenda juriidilise tähtsusega

asjaolusid. Tunnistajate ütluste kohaselt on haiglas tavapärane praktika, et

patsient

pääseb arsti vastuvõtule saatekirjata ja et arst suunab patsiendi

ühest osakonnast teise iseenda vastuvõtule.

14. 15. ja 19. detsembri 2008. a

õiendite (tõendite) puhul on tegemist KarS § 344 lg-s 1 nimetatud

dokumentidega,

millega on võimalik omandada KrMS § 170 lg 2

p-st 3 ja lg-st 4 tulenev õigus jätta kohtuistungile ilmumata.

A. Arrol

kui tegevusluba omaval eriarstil oli pädevus KrMS § 170

lg-s 4 nimetatud tõendeid väljastada. Tõendi väljastamise

õigus on arstil,

kes teeb kindlaks takistuse olemasolu ja osutab isikule tervishoiuteenust.

Süüdistuses on märgitud, et

A. Arro ei osutanud R. Paalale

tervishoiuteenust, kuid pole täpsustatud, millise tervishoiuteenuse

A. Arro jättis

osutamata ja milles täpselt seisneb TTKS § 2 lg 1

rikkumine. Samas kinnitavad uuritud tõendid, et R. Paala

viibis 15. detsembril 2008 A. Arro vastuvõtul ja

A. Arro osutas R. Paalale tervishoiuteenust, diagnoosides

R. Paalal

koldelise kopsupõletiku ja määrates sellele ravi. Kuna

A. Arro hinnangul ei võimaldanud R. Paala terviseseisund tal

menetlustoimingust osa võtta, väljastas ta

R. Paalale 15. detsembri 2008. a kuupäeva kandva

tõendi. Õiend ei sisalda

valeandmeid ega ole seega võltsitud.

A. Arro väljastatud 19. detsembri 2008. a tõendi

kohaselt viibis R. Paala ka sel

päeval vastuvõtul. Tegelikult

R. Paala sel päeval A. Arro vastuvõtul ei olnud, kuid see asjaolu ei

muuda tõendit

võltsituks. Kuna kopsupõletik ei parane kolme päevaga ja

R. Paala tervislik seisund ei võimaldanud tal jätkuvalt

kohtuistungist osa

võtta, väljastas A. Arro 19. detsembril 2008

R. Paalale tõendi samas sõnastuses, nagu ta oli seda

teinud

ka 15. detsembril. Seega ei sisalda ka A. Arro

väljastatud 19. detsembri 2008. a tõend valeandmeid.

15. Etteheide,

et A. Arro rikkus sotsiaalministri 18. septembri 2008. a

määruse nr 56 nõudeid, on süüdistuses

sisustamata. Isegi kui A. Arro

rikkus 15. ja 19. detsembri 2008. a tõendite

väljastamisel vorminõudeid ja jättis

tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt

dokumenteerimata, siis ei ole see käsitatav kriminaalkorras karistatava

teona.

16. Isegi kui

oleks tõendatud, et A. Arro võltsis 15. ja 19. detsembri 2008. a

õiendid, saaks teda selle eest KarS § 344

lg 1 järgi karistada üksnes

juhul, kui A. Arro oleks nende õiendite alusel ise õigusi omandanud või

kohustustest

vabanenud. KarS § 344 lg 1 järgi ei ole karistatav

dokumendi võltsimine eesmärgiga vabastada kolmas isik

kohustusest või

võimaldada kolmandal isikul õigusi omandada.

17. R. Paalale

KarS § 344 lg 1 – § 22 lg 2 järgi esitatud süüdistuses ei

ole märgitud, milles seisnes R. Paala poolt A. Arro

kihutamine. Kuna

süüdistuses nimetatud tõendid ei ole võltsitud, puudub R. Paala käitumises

KarS § 344 lg-s 1 –

§ 22 lg-s 2 sätestatud kuriteo

koosseis.

18. Kuna

süüdistuses nimetatud arstitõendid ei olnud võltsitud, ei vasta ka nende

kasutamine võltsitud dokumendi

kasutamise süüteokoosseisule, mistõttu tuleb

R. Paala ka KarS § 345 lg 1 ja A. Arro KarS § 345

lg 1 – § 22 lg 3 järgi

õigeks mõista.

Maakohtu

üldine märkus maksualaste kuritegude koosseisude järgi esitatud süüdistuste

kohta

19. KarS

§-des 3891 ja 3892 sätestatud kuriteokoosseisud

on sisuliselt kattuvad ja maksukelmust ning maksude

maksmisest kõrvalehoidumist

on keeruline eristada. Seetõttu tuleb sarnaselt Riigikohtu otsuses asjas

nr 3-1-1-52-12

märgituga ka käesolevas asjas süüdistatavate

süüditunnistamise korral lähtuda neile karistuse mõistmisel kergemast

normist

ehk KarS §-st 3891.

R. Paala,

F.L-i, K. Köögi ja Rosnefti süüdistus valeandmete esitamises

Rosnefti 2007. a märtsikuu käibedeklaratsioonis

20. Süüdistusest

ei selgu, milline oli iga süüdistatava teopanus Rosnefti 2007. a

märtsikuu KMD esitamisse; kuidas

süüdistatavad leppisid kokku, et selle

deklaratsiooni allkirjastab F.L; kes deklaratsiooni esitas ja milles

seisnes

deklaratsioonis esitatud andmete ebaõigsus. Samuti ei ilmne

süüdistusest, miks on süüdistatavate käitumine

vaadeldav ühe jätkuva teona ja

milles seisnes käibemaksuseaduse nõuete rikkumine.

21. Rosneft

oli süüdistuses märgitud perioodil käibemaksukohustuslane ja seega kohustatud

KMD-sid esitama. Rosnefti

KMD maksustamisperioodi märts 2007 kohta

allkirjastas F.L, maksustamisperioodide aprill kuni juuni kohta

K. Köök, maksustamisperioodide november kuni detsember 2007 ja

jaanuar 2008 kohta R. Paala. 23. aprillil 2007

esitatud

Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD allkirjastas F.L, kes

tegutses äriühingu volitatud esindajana. Deklaratsiooni

kohaselt oli

enammakstud käibemaks 36 009 000 krooni. Süüdistatavate

F.L-i, K. Köögi ja R. Paala ütlused

kinnitavad, et

F.L esitas Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD täiesti

iseseisvalt, seda eelnevalt R. Paala ja K. Köögiga

läbi arutamata.

Süüdistatavate vahel oli tööjaotus ja puuduvad tõendid, mis kinnitaksid nende

omavahelist

kokkulepet anda F.L-ile volikiri ja esitada valeandmeid

sisaldav KMD. K. Köögi volitused Rosnefti juhatuse

liikmena lõppesid

tema ametiaja möödumisel 9. veebruaril 2007. Pärast seda ta

Rosnefti majandustegevuses ei

osalenud ja seega on tõendamata ka tema

teopanus 2007. a märtsikuu KMD esitamisse. K. Köök ei olnud

deklaratsiooni esitamise aluseks olnud lepingust teadlik. Samuti ei ole

tõendatud R. Paala teopanus deklaratsiooni

esitamisel.

22. Rosnefti 2007. a

KMD-s ei esitatud sisendkäibemaksu kohta valeandmeid. 26. märtsil 2007

esitas OÜ Transoil

Service Rosneftile (toonase ärinimega OÜ TSC Autokaup) arve nr 3

summas 200 000 000 krooni, millele lisandus

käibemaks 36 000 000 krooni. Arve

esitati Venemaa puiduäriplaani müügi eest vastavalt 20. märtsi 2007. a

lepingule.

Riigikohus on leidnud, et teenuse saamisega kaasneb õigus arvata

nõuetekohase arve alusel maha sisendkäibemaksu

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-81-12,

p 11). OÜ Transoil Service arve nr 3 vastab käibemaksuseaduse (KMS) § 37

lg-s 7 sätestatud nõuetele. Ei ole usaldusväärseid tõendeid selle kohta,

et Rosneft ja OÜ Transoil Service ei sõlminud

lepingut, mille alusel kõnealune

arve väljastati. Kriminaalasja arutamisel ei hinda kohus seda, kas arvel ja

KMD-l

näidatud sisendkäibemaks vastas tehingu väärtusele. See asjaolu tulnuks

tuvastada maksumenetluses.

23. OÜ

Transoil Service arve kohaselt oli müüdavaks kaubaks äriplaan. Seega tuleb

leida vastus küsimusele, kas see

äriplaan oli tegelikult olemas. Äriplaan ei

pea olema – ja majanduses toimuvat konkurentsi arvestades ei saagi olla –

konkretiseeritud, kaante vahel asuv dokument, millele on peale kirjutatud

äriplaan. Äriplaan võib olla ka idee, mis

kujuneb oma lõplikku vormi pikema aja

jooksul. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 77 ei pea ka

äriplaani müügileping olema kirjalikus vormis. Süüdistatavate ja tunnistajate

ütlused kinnitavad äriplaani olemasolu.

Kokkuvõttes on tõendatud,

et 20. märtsil 2007. a sõlmisid Transoil Service OÜ

(esindaja R. Paala) ja Rosneft

(esindaja F.L) lepingu, mille kohaselt

Transoil Service OÜ loovutas Rosneftile õiguse majandada Solikamskis ja

Bereznikis 20

aasta jooksul metsa mahus üks miljon tihumeetrit aastas, 10 kr/tm.

Transoil Service OÜ kohustus

andma Rosneftile üle kõik kontaktid ja teadmised

ning ise selles piirkonnas mitte töötama ega kontakte teistele üle

andma.

Rosneft kohustus tasuma Transoil Service OÜ-le majandustegevusest loobumise

eest 200 000 000 krooni.

Transoil Service OÜ väljastas

Rosneftile arve summas 236 000 000 krooni (sh käibemaks). Arve

tasumine pidi

toimuma tasaarvestusega. Seega on tõendatud, et Rosneft ei

kajastanud 2007. a märtsikuu KMD-s sisendkäibemaksu

ilma

ostudokumentideta. Sisendkäibemaks ei ole näilik, kuna süüdistatavad ja

tunnistajad on andnud omavahel

haakuvaid ütlusi äriplaani olemasolu ja selle

sisu kohta. Sisendkäibemaksu deklareerimise aluseks olnud tehing

toimus ja

Rosneft oli kohustatud selle oma KMD-s kajastama.

24. Süüdistuses

on kahtluse alla seatud ka Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD-s

autorendilt arvestatud 9000 krooni suuruse

sisendkäibemaksu õigsus. R. Paala

ja F.L-i ütlused kinnitavad, et autosid renditi ka tegelikult. Isegi,

kui eeldada

vastupidist, ei ulatu 9000 krooni süüteokoosseisus nimetatud

suure kahju piirmäärani.

25. Kuna

K. Köök ei osalenud enam Rosnefti tegevuses, R. Paala ei olnud äriühingu 2007. a

märtsikuu KMD

esitamisega seotud ja F.L ei esitanud deklaratsioonis

valeandmeid, ei vasta süüdistatavate käitumine KarS § 3892

lg-

s 2 ega §-s 3891 sätestatud kuriteo objektiivsele

koosseisule ja nad tuleb selles süüdistuses õigeks mõista.

R. Paala,

K. Köögi ja Rosnefti süüdistus valeandmete esitamises Rosnefti

maksudeklaratsioonides ning R. Paala ja

Rosnefti süüdistus

Rosnefti 2008. a veebruarikuu käibedeklaratsiooni esitamata jätmises

26. Osas, mis

puudutab süüdistust väidetavas valeandmete esitamises maksustamisperioodide

aprill kuni juuni 2007

kohta käivates Rosnefti KMD-des, tuleb K. Köök

õigeks mõista, kuna selle teo tulemusel riigile maksudena

laekumata

jäänud 27 000 krooni ei ulatu suurele kahjule vastava summani.

27. Rosneft

osutas lepingute alusel erinevaid teenuseid ja müüs kaupu AS-idele Spacecom ja

Skinest Rail. Nende

kaupade müügi ja teenuste osutamise kohta esitas

Rosneft 2008. a veebruaris AS-idele Spacecom ja Skinest Rail

arveid

kogusummas 36 206 915 krooni 76 senti (sh käibemaks 5 523 088

krooni 86 senti). Arvete alusel tasutud

summad laekusid Rosnefti

pangakontole. Samuti oli Rosneftil AS-iga Estreftransservice leping, mille

alusel Rosneft

tellis ekspedeerimisteenust. Lepingu alusel esitas AS

Estreftransservice Rosneftile kokku 9 arvet, millel näidatud

sisendkäibemaksu kogusummas 123 639 krooni jättis Rosneft

deklareerimata.

28. Süüdistuse

kohaselt ei esitanud Rosneft 2008. a veebruarikuu KMD-d. Tõenditest

nähtuvalt tagastas Maksu- ja

Tolliameti Valga maksu- ja tollibüroo juhataja

R. Paala poolt 11. aprillil 2008. a esitatud erinevate

äriühingute

maksudeklaratsioonid, sh Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD,

kuna deklaratsioonil oli märge, et esitaja sellel

olevate andmete õigsust ei

kinnita, samuti oli deklaratsioon allkirjastatud kolme ristiga. Ei saa

nõustuda, et

maksudeklaratsioon tuli tagastada, kuna R. Paala kasutas

sellel allkirjana varasema nelja risti asemel kolme risti.

Maksuhaldur on

tunnustanud R. Paala allkirja ka kolme risti kujul. R. Paala poolt kolme

ristiga allkirjastatud

Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD-s on

deklareeritud 18%-ga maksustatavat käivet summas 30 683 827 krooni,

käibemaksu kokku 5 523 089 krooni, sisendkäibemaksu 50 177

krooni ja tasutavat käibemaksu 5 474 912 krooni.

R. Paala kohtus

antud ütluste kohaselt on alates 2008. a veebruarist tema allkiri kolm

risti. Kohtulikul uurimisel ei

ole esitatud tõendeid, mis kinnitaks, et

kõnealuses deklaratsioonis esitatud andmed ei ole õiged. Isegi kui see oleks

nii, poleks täidetud kuriteo subjektiivne koosseis. Olukorda, kus maksuhaldur seab

kahtluse alla

maksudeklaratsioonil oleva allkirja õigsuse, samas tunnustades

sellist allkirja teisel maksudeklaratsioonil, ei saa

tõlgendada isiku kahjuks.

Seega tuleb R. Paala Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD esitamata

jätmises õigeks

mõista.

29. Süüdistuse

kohaselt tegid R. Paala ja K. Köök Rosnefti pangakontodelt erinevatele

isikutele kokku 20 987 306

krooni väljamakseid, mille kohta puudub

raamatupidamise algdokument, jättes need väljamaksed Rosnefti TSD-des

ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata. Süüdistuses nimetatud summas isikutele

väljamaksete tegemine

Rosnefti pangakontodelt on tõendatud. Süüdistuses

nimetatud maksustamisperioodide kohta esitatud Rosnefti TSD

on allkirjastanud R. Paala.

R. Paala rikkus TuMS § 51 lg 1 p 3 nõudeid, jättes süüdistuses

nimetatud Rosnefti TSD-

des deklareerimata väljamaksed, mille kohta Rosneftil

polnud nõuetekohast algdokumenti. Seetõttu jäi riigile

laekumata 5 838 653

krooni tulumaksu. K. Köögi tegevuses KarS §-s 3891 sätestatud

süüteokoosseisu tunnuseid ei

ole, sest ta tegi pangaülekandeid R. Paala

soovil. Isegi kui K. Köök teadis, et R. Paala esitab Rosnefti TSD-des

valeandmeid, ei muuda see teda kuriteo kaastäideviijaks. R. Paala pani

talle süüksarvatava teo toime tahtlikult.

30. R. Paalale

KarS § 3891 lg 2 järgi karistuse mõistmisel tuleb

arvestada, et R. Paala tegutses Rosnefti huvides pikka

aega ja riigil jäi

tulumaksuna saamata 373 157 eurot 94 senti. Seetõttu tuleb süüdistatavale

mõista reaalne vangistus.

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

puuduvad. R. Paalale mõistetud karistust tuleb aga KrMS § 306 lg 1

p 61 alusel kergendada, sest mõistlik menetlusaeg on ületatud. Uurimisasutus

saatis kriminaaltoimiku prokuratuuri

2008. a oktoobris. Prokuratuur tegi

seejärel asjassepuutuvaid toiminguid. 28. detsembril 2010. a saatis

prokuratuur

süüdistusakti kriminaalasjas nr 1-10-17160 kohtusse. Eelistung

määrati 23. maiks 2012. Prokurör esitas taotluse

kriminaalasjade nr 1-10-17160

ja nr 1-13-6111 ühendamiseks, mida Tartu Maakohtu 21. oktoobri 2013. a

määrusega

ka tehti. Kohtulik arutamine määrati ajavahemikku 31. märtsist 20. juunini

2014. Kriminaalasjas on seitse

süüdistatavat ja seda saab pidada keskmisest

keerukamaks. Prokuratuur muutis korduvalt süüdistust. Kuna

kriminaaltoimiku

prokuratuuri laekumisest maakohtu otsuse kuulutamiseni on möödunud kuus aastat,

on mõistlik

menetlusaeg ületatud. R. Paala ei ole menetlust takistanud. Ta

on kohtumenetluse ajal viibinud vangistuses ja tema

suhtes on tõkendina

kohaldatud vahistamist (11 kuud 23 päeva), lisaks on teda kolm päeva

kahtlustatavana kinni

peetud.

31. R. Paala

esitas Rosnefti TSD-des valeandmeid Rosnefti juhatuse liikmena Rosnefti

huvides. Seetõttu tuleb

maksuhaldurile valeandmete esitamises KarS § 3891

lg 3 järgi süüdi tunnistada ka Rosneft. Arvestades mh mõistliku

menetlusaja möödumist, tuleb Rosneftile mõista rahaline karistus 6000 eurot.

R. Paala,

T. Raatsini ja RKO süüdistus valeandmete esitamises RKO 2009. a

juunikuu käibedeklaratsioonis

32. Süüdistuses

ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et R. Paala ja T. Raatsin

panid teo toime

kaastäideviijatena. Süüdistusest ei nähtu teoplaan ega T. Raatsini

teopanus. Süüdistuses on loetletud

käibemaksuseaduse sätted, mida süüdistatavad

väidetavalt rikkusid, kuid pole selgitatud, milles see rikkumine

seisnes.

33. On

tuvastatud, et R. Paala, kes oli alates 7. septembrist 2009 RKO

juhatuse liige, allkirjastas ja esitas 19. juulil

2012. a maksustamisperioodi

juuni 2009 kohta RKO KMD parandusdeklaratsiooni, mille kohaselt oli osaühingu

sisendkäibemaks 8 449 164 000 krooni.

34. Nähtuvalt

1. juuni 2009. a müügilepingust müüs Rosneft (esindaja V. K.)

RKO-le (esindaja T. Raatsin) projekti RN,

mille sisuks oli 10

mereplatvormi konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks vajalik

oskusteave

(litsentseeritud maardlate omanike kontaktid, platvormide

tehnoloogilised lahendused, kontaktid tootjatega,

konstrueerimiskavad,

kontaktid operaatoritega ja potentsiaalsete ja huvitatud investoritega). Teabe,

kontaktid,

äriplaani jne kohustus Rosneft üle andma 2009. a juunikuu

jooksul, loobudes ühtlasi õigusest projekti RN

realiseerimisest saadavale

tulule. Lepingu hind oli 46 939 800 000 krooni ehk 3 000 000 000

eurot, millele lisandus

käibemaks 18%. RKO kohustus tasuma lepingu hinna 360

päeva jooksul. Rosneft esitas 1. juunil 2009 RKO-le arve

nr 1 summas

46 939 800 000 krooni.

35. Riigikohtu

praktika kohaselt kaasneb teenuse saamisega õigus nõuetekohase arve alusel

sisendkäibemaksu maha

arvata (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-81-12,

p 11). Rosnefti 1. juuni 2009. a arve nr 1 vastab seaduses

esitatud

nõuetele. Seega oli seadusest tulenev alus ja kohustus tehing

deklareerida. Nii lepingust ja arvest kui ka tunnistajate

ütlustest nähtub, et

RKO 2009. a juulikuu KMD-s ei kajastatud näilikku sisendkäibemaksu, nagu

süüdistuses

leitakse. Tegemist oli reaalse tehinguga, mille objektiks olid

vajalikud kontaktid ja oskusteave 10 mereplatvormi

konstrueerimiseks,

paigaldamiseks ja opereerimiseks. Süüdistatavate ja tunnistajate ütlustest

nähtub, et kuna nafta- ja

gaasimaardlad on hakanud ennast ammendama, siis peab

nafta puurimiseks minema kas Kaspiasse või Põhja-

Jäämerre. Selleks on vaja

vastupidavaid naftaplatvorme. Projekt seisnes selles, et lasta Hiinas valmis

ehitada uuel

tehnoloogial põhinev nelja jalaga naftaplatvorm, mis on

valmistatud külmakindlast materjalist, ja seejärel need

Venemaa firmadele välja

rentida. Mereplatvormide projekti raames tehti koostööd erinevate isikutega.

Projekti

raames on toimunud kohtumised äripartneritega, projekti kohta on

tehnilised joonised ja 3D-skeemid. Projekti

reaalset olemasolu kinnitab ka

leping Arctic Oil Rigs OY-ga. R. Paala ütluste kohaselt loobus Rosneft

oskusteabest ja

äriplaani realiseerimisest RKO kasuks, sest äripartnerid asusid

Venemaal, tema suhtes oli aga kohaldatud elukohast

lahkumise keeldu, mistõttu

ei saanud ta enam projekti edasi arendada. Samuti oli Rosneftil maksuvaidlusi. On

tuvastatud, et 1. juuni 2009. a lepingus nimetatud kontaktbaas,

tehnoloogilised lahendused ja oskusteave

mereplatvormide konstrueerimiseks,

paigaldamiseks ja opereerimiseks eksisteeris. Samuti oli reaalselt olemas

lepingu täitmiseks vajalik know-how, skeemid ja tehnilised joonised. Nii

R. Paala kui ka T. Raatsini ütlused

kinnitavad, et lepingu objektiks

olnud oskusteave anti üle ja see oli materiaalses vormis: arvutis, paberil ja

CD-

plaadil. R. Paala ütluste kohaselt andis ta oskusteabe üle kui Rosnefti

esindaja ja võttis selle vastu kui RKO esindaja,

täites seega lepingus märgitud

kohustuse iseendaga. Lepingu eest tasumine pidi toimuma tasaarvestuse teel ja

R. Paala

ütluste kohaselt on seda ka osaliselt tehtud. Seega on sisendkäibemaksu

deklareerimise aluseks olev tehing

tegelikult toimunud. Tehingu hinna osas

kohus seisukohta ei võta, sest kui maksuhaldur selles kahtles, tulnuks

tehingu

tegelik hind maksumenetluses välja selgitada.

36. Süüdistuse

väide ja tunnistaja V. K. ütlused selle kohta, et tema ei ole Rosnefti

juhatuse liikmena müügilepingut ja

arvet nr 1 allkirjastanud, on vastuolus

kohtus uuritud tõenditega. Ekspertiisiakti kohaselt on nii lepingul kui ka

arvel

V. K. allkirjad. Samuti tuleneb eksperdi arvamusest, et leping ja

arve on koostatud nendes märgitud ajal. Seda, et

lepingu allkirjastas V. K.,

kinnitavad ka T. Raatsini ütlused.

37. Ei ole

võimalik tuvastada, kes RKO 2009. a KMD maksuametisse viis. Samuti ei ole

tuvastatud, nagu oleks

T. Raatsin osalenud KMD koostamisel või selle

maksuhaldurile toimetanud. R. Paala ütluste kohaselt koostas

deklaratsiooni tema, kuna V. K. tervis oli halvenenud, tekkisid probleemid

alkoholiga ja teda ei saanud enam

usaldada. Samas oli R. Paala omanikuna

huvitatud, et RKO KMD-d oleksid esitatud.

38. Eeltoodud

põhjustel tuleb R. Paala, T. Raatsin ja RKO maksukelmuses õigeks

mõista.

R. Paala,

K. Köögi ja Rosnefti süüdistus raamatupidamise kohustuse rikkumises

39. KarS §-s

3811 sätestatud süüteokoosseis eeldab, et ülevaate saamine

raamatupidamis-kohustuslase varalisest

seisundist oleks oluliselt raskendatud. Süüdistatavate

ja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et Rosnefti

raamatupidamise

korraldamisega tegeles O. V-i firma. Sinna esitas dokumendid R. Paala.

Süüdistusest ei ilmne,

kellel oli ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase

varalisest seisundist raskendatud ja milles see konkreetselt

väljendus. Isegi

kui eeldada, et Maksu- ja Tolliametil oli vaja saada ülevaadet Rosnefti

tegevusest, pole tõendatud, et

ülevaate saamine oleks olnud raskendatud

oluliselt. Ekspert pole olulist raskendatust kinnitanud, eksperdile pole

sellist küsimust isegi esitatud. Asjaolu, et ekspertiisi tegemise ajal puudusid

Rosneftil maksudeklaratsiooni esitamise

aluseks olevad

raamatupidamisdokumendid, ei tähenda, et andmete saamine olnuks oluliselt

raskendatud.

Süüdistusest ei nähtu, milliseid mõistlikke pingutusi tegi Maksu-

ja Tolliamet andmete saamiseks või et andmete

saamine oleks olnud äärmiselt

aeganõudev.

40. Kuna K. Köögi

volitused Rosnefti juhatuse liikmena lõppesid 9. veebruaril 2007, ei saa

talle ette heita Rosnefti

raamatupidamise kohustuse rikkumist ajavahemikul 1. märtsist

19. juulini 2007.

41. Eeltoodud

põhjustel tuleb R. Paala, K. Köök ja Rosneft käsitletavas süüdistuses

õigeks mõista.

R. Paala

ja RKO süüdistus raamatupidamise kohustuse rikkumises

42. Süüdistusest

ei nähtu, millises tegevuses või tegevusetuses väljendus

raamatupidamiskohustuse rikkumise

objektiivne koosseis ja mida oleks R. Paala

pidanud raamatupidamise korraldamisel teisiti tegema ja mida

raamatupidamises

kajastama. Samuti ei ole süüdistuses märgitud, milles seisnes RKO huvi

raamatupidamiskohustuse

rikkumisel.

43. RKO raamatupidamisdokumendid

asusid 2012. a läbiotsimise ajal O. V-i raamatupidamis-firmas,

välismaal, arvutis

ja internetis, samuti aadressil, kus läbiotsimine toimetati,

seifis, mida läbiotsimisel ei avatud. Kohtulikul uurimisel ei

ole ümber

lükatud, et raamatupidamisfirma korraldas RKO raamatupidamist nõuetekohaselt. 1. juuni

2009. a

müügilepingu ja sama kuupäeva arve puudumine ei raskenda oluliselt

ülevaate saamist raamatupidamiskohustuslase

varalisest seisundist. Süüdistusest

ei nähtu, kellel oli raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate

saamine raskendatud ja milles see väljendus. Pole kinnitust, et ülevaate

saamine oleks olnud raskendatud oluliselt.

44. Seetõttu

tuleb R. Paala ja RKO käsitletavas süüdistuses õigeks mõista.

Apellatsioonid

45. Tartu Maakohtu

otsuse peale esitasid apellatsioonid

1) prokuratuur,

kes taotles kohtuotsuse tühistamist osas, milles süüdistatavad neile esitatud

süüdistustes õigeks

mõisteti, välja arvatud osas, milles R. Paala mõisteti

õigeks Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD esitamata

jätmises ja valeandmete

esitamises maksustamisperioodide august 2007 kuni jaanuar 2008 kohta käivates

Rosnefti KMD-des. Ülejäänud osas palus prokuratuur süüdistatavad neile esitatud

süüdistustes süüdi tunnistada,

neid karistada ning mõista välja menetluskulud;

2) R. Paala

kaitsja vandeadvokaat Mart Angerjärv, kes vaidlustas R. Paala süü

tõendatust, taotledes (alternatiivselt)

kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse

mõistliku aja möödumise tõttu;

3) R. Paala,

kes taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega ta tunnistati süüdi

maksudeklaratsioonis

valeandmete esitamises, ja palus end õigeks mõista;

4) Rosnefti

kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja

kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks Tartu Maakohtule;

5) Rosneft

(seaduslikud esindajad R. Paala ja T. Raatsin), kes taotles maakohtu

otsuse tühistamist Rosnefti

süüditunnistamist puudutavas osas ja palus

süüdistatava õigeks mõista.

Ringkonnakohtu

otsus

46. Tartu

Ringkonnakohtu 26. juuni 2015. a otsusega jäeti maakohtu

otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Lisaks tegi ringkonnakohus

menetluskulude hüvitamise otsustuse.

47. Ringkonnakohtu

põhiseisukohad olid järgmised.

48. Maakohus

ei rikkunud tõendeid hinnates KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 nõudeid,

sest kõiki tõendeid on hinnatud kogumis ja

on käsitletud ka nende

usaldusväärsust. Maakohtu otsus vastab KrMS § 312 p-de 1 ja 2

nõuetele.

49. Kaitsjate

apellatsioonides märgitu ei anna alust maakohtu otsust muuta. TuMS § 51 on

piisavalt õigusselge ja

maakohus on õigesti välja toonud tunnused, millele

raamatupidamise algdokument peab vastama, samuti tuvastanud,

et praegusel juhul

need nõuded täidetud ei olnud. Maakohtus leidis tõendamist, et

raamatupidamisdokumente

väljamaksete kohta pole. Väited, et tegelikult olid dokumendid

kusagil olemas, kuid menetleja ei suutnud neid leida

või et tegemist oli

suuliste lepingutega, mis tuleb raamatupidamisdokumentidega võrdsustada, ei

anna alust

maakohtu järeldusi ümber hinnata. Suuline leping võib küll olla

majandustegevuse vorm, kuid see ei ole võrdsustatav

raamatupidamise

algdokumendiga RPS § 7 lg 1 mõttes. Nõustuda ei saa väitega, et

süüdistatavad ei pidanudki

kuludokumente esitama.

50. Põhjendamatu

on ka prokuratuuri apellatsioon. Nõustuda ei saa prokuratuuri seisukohaga, nagu

oleks maakohus

käsitlenud tõendeid valikuliselt, võttes arvesse ainult

süüdistatavate ja tunnistajate ütlusi, andmata hinnangut ütluste

usaldusväärsusele ja kõrvutamata ütlusi teiste tõenditega. Asjaolu, et prokurör

ei ole nõus maakohtu poolt tõenditele

antud hinnanguga, ei tähenda, et maakohus

oleks rikkunud tõendite uurimise ja hindamise protsessuaalseid nõudeid.

Maakohtul oli õigus tõendite hindamise käigus olla kriitiline mõnede kohtule

esitatud tõendite osas, mille olid

vormistanud eeluurimisorganid, sest see

tuleneb KrMS §-s 63 kehtestatud nõuetest. Maakohus ei ole prokuratuuri

viidatud maksuotsuseid tähelepanuta jätnud, sest need võeti kohtuistungil

tõendina vastu. Neid hinnati kogumis koos

teiste tõenditega.

51. Mõistes

K. Köögi Rosnefti 2007. a märtsikuu KMD-s valeandmete esitamises

õigeks, lähtus maakohus õigesti

kohtupraktikas omaks võetud seisukohast, mille

järgi ei saa pelgalt ühe juhatuse liikme teadlikkus asjaolust, et teine

juhatuse liige esitab osaühingu KMD-des maksuhaldurile valeandmeid, moodustada

teopanust, mis annaks alust

pidada teda maksukuriteo kaastäideviijaks.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega K. Köögi

õigeksmõistmise

kohta.

52. Transoil

Service OÜ poolt 26. märtsil 2007 Rosneftile esitatud arve

nr 3 summas 236 000 000 krooni, vastab KMS

§ 37

lg-s 7 sätestatud nõuetele. Maakohus luges F.L-i ja R. Paala

ütlustega tõendatuks arve väljastamise aluseks

olnud 20. märtsi 2007. a lepingu sõlmimise. Kui

lepingupooled kinnitavad, et nad sõlmisid lepingu, ent ei ole

suutelised lepingut

kirjalikult kohtule esitama, tuleb aluseks võtta nende ütlused, et leping oli

olemas. Maakohus

tuvastas, et 20. märtsi 2007. a lepingus

märgitud kaup ehk Venemaa puidu äriplaan oli olemas. Ringkonnakohus

nõustus

maakohtu põhjendustega äriplaani olemasolu kohta, samuti maakohtu seisukohaga,

et äriplaan ei pea olema

kirjalikult vormistatud, vaid võib eksisteerida ka

idee kujul.

53. Suure

kahju puudumise tõttu pole põhjust käsitleda K. Köögile ja Rosneftile

esitatud süüdistust valeandmete

esitamises maksustamisperioodide aprill kuni

juuni kohta käivates Rosnefti KMD-des.

54. Maakohus

on põhjendanud, miks K. Köök ei vastuta kaastäideviijana valeandmete

esitamise eest

maksustamisperioodide juuli ja september kuni

detsember 2007 ning jaanuar kuni veebruar 2008 kohta esitatud

Rosnefti TSD-des. Ringkonnakohus nõustus nende põhjendustega. K. Köök tegi

tõepoolest mõningaid

alusdokumentideta väljamakseid ja väljavõetud sularaha

R. Paalale üle andes ei vormistanud selle kohta vajalikku

dokumenti. K. Köök

tegi seda aga R. Paala soovil viimaselt saadud andmete järgi. Selliselt

käitudes ei pidanud

K. Köök möönma, et väljamaksete puhul ei ole tegemist

ettevõtlusega seotud kulutustega.

55. Maakohtu

otsuses viidatud tõenditest lähtudes pole alust tunnistada R. Paalat, K. Kööki

ja Rosnefti KarS § 3811 järgi

süüdi Rosnefti raamatupidamise

korraldamise nõuete teadvas rikkumises. Tunnistaja O. V-i ja R. Paala

ütlustest

nähtub,

et

tegemist

ei

olnud

raamatupidamise

korraldamise

nõuete

teadva

rikkumisega,

sest

raamatupidamisdokumendid olid väidetavalt olemas, kuid

neid ei suudetud uurimise jaoks üles leida. Ehkki

süüdistatavad ei ole taganud

kõigi vajalike dokumentide leidmist, ei saa neile ette heita tahtlust. Tuleb

arvestada, et

dokumentide leidmise teeb raskeks ajafaktor, sest tegemist on

perioodiga, mis jääb aastatesse 2007–2008.

56. Ringkonnakohus

nõustus ka maakohtu seisukohtadega R. Paala ja RKO õigeksmõistmise kohta

RKO

raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises. R. Paala kinnitas, et

O. V. korraldas RKO raamatupidamist ja

vajalikud dokumendid olid olemas.

R. Paala väidab, et enne tema vahistamist asus osa dokumente ka Lätis

paiknevas

advokaadibüroos. Mis neist edasi sai, seda ta ei tea, kuna viibis

pikalt vahi all. Eeltoodud ütlustest nähtub, et tegemist

ei olnud raamatupidamise

korraldamise nõuete teadva rikkumisega, sest väidetavalt

raamatupidamisdokumendid olid

olemas, kuid neid ei suudetud uurimise jaoks üles

leida. Ringkonnakohus nõustus prokuröriga, et kaitseversioon peab

andma reaalse

võimaluse dokumentide olemasolu kontrollida. Samas leidis kohtukolleegium, et

käesolevas asjas teeb

selle nõude järgimise väga raskeks ajafaktor, sest

dokumendid on koostatud 2009. a septembrist kuni 2010. a

oktoobrini.

57. Tunnistajate

ütlused kinnitavad, et RKO 2009. a juunikuu KMD-s kajastatud Rosnefti

arvel oli näidatud reaalne

tehing, võõrandamaks vajalikud kontaktid ja

oskusteabe 10 mereplatvormi konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja

opereerimiseks. Maakohus on põhjendanud, miks ei olnud tegemist näiliku

tehinguga. Seejuures on hinnatud

tunnistaja V. K. ning süüdistatavate

T. Raatsini ja R. Paala ütlusi ning käekirjaekspertiisiakti. Samuti

on välja toodud,

et tunnistaja O. V-il ei olnud võimalik nii kiiresti

Valka tulla, kuid temaga oli varem räägitud, et T. Raatsin pidi

saama RKO

juhatuse liikmeks ja seetõttu allkirjastab volitatud esindajana lepingu ise.

Tunnistajate V. K. ja O. V-i

ütlused kinnitavad maakohtu järeldusi.

Samuti ei ole tähtsust, et puuduvad dokumendid selle kohta, et RKO oleks

lepingu alusel Rosneftile tasunud. Prokurör on ise märkinud, et kõik nõuete

loovutamisega seotud äriühingud on

seotud R. Paala ja T. Raatsiniga

ja mitte ükski äriühing ei maksa nõuete omandamise eest loovutamistasu. Kuigi

maakohus ei käsitlenud prokuröri esitatud tõendeid selle kohta, et tehingu

objektiks olnud immateriaalset vara

polnud olemas, ei lükka see ümber maakohtu

järeldusi. Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu järeldusega, et

T. Raatsini

teopanus RKO 2009. a KMD esitamisse puudub.

58. Maakohus

on tõendeid hinnates leidnud, et R. Paala viibis 15. detsembril 2008. a

tegelikult A. Arro vastuvõtul ja

talle osutati tervishoiuteenust. A. Arro

diagnoosis R. Paalal koldelise kopsupõletiku ja leidis, et selline terviseseisund

ei võimalda kohtuistungist osa võtta. Ringkonnakohus leidis, et tõendite kogum

kinnitab R. Paala ja A. Arro ütlusi

15. detsembril 2008. a

kella 13.30–14.25 vahelisel ajal toimunud A. Arro vastuvõtu kohta.

Ringkonnakohus nõustus

maakohtu järeldustega. Samuti jagas apellatsioonikohus

maakohtu seisukohta, et süüdistuses nimetatud saatekiri ei

tõenda juriidilise

tähendusega asjaolusid, mis on selle dokumendiks lugemise eeldus.

59. Ei ole

alust lõpetada R. Paala ja Rosnefti suhtes kriminaalmenetlust mõistliku

menetlusaja möödumise tõttu. Ulatus,

mille võrra R. Paalale ja Rosneftile

mõistetud karistused nende teosüüle alla jäävad, on piisav, käsitamaks

karistuse

kergendamist õiglase hüvitisena praeguseni kulgenud menetlusaja

ebamõistliku osa ehk juba aset leidnud

süüdistatavate õiguste rikkumise eest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

60. Tartu

Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid

1) prokuratuur, kes

taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist R. Paala, F.L-i, K. Köögi,

A. Arro, Rosnefti ja RKO

õigeksmõistmist puudutavas osas ja kriminaalasja

saatmist uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule;

2) R. Paala

kaitsja vandeadvokaat M. Angerjärv, kes taotleb ringkonnakohtu ja maakohtu

otsuse tühistamist

R. Paala süüditunnistamist puudutavas osas ja enda

kaitsealuse õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja

maakohtule või

ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist või kriminaalmenetluse lõpetamist

menetluse

mõistliku aja möödumise tõttu;

3) Rosnefti

kaitsja vandeadvokaat S. Sillar, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist Rosnefti

süüditunnistamist puudutavas osas ja kriminaalmenetluse

lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu.

61. Kassatsioonivastused

esitasid A. Arro kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, T. Raatsini kaitsja

vandeadvokaat Mare

Laur, RKO kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv ja prokuratuur.

Kaitsjad paluvad jätta rahuldamata prokuratuuri

kassatsiooni, prokuratuur aga

kaitsjate kassatsioonid.

Prokuratuuri

kassatsioon

62. Prokuratuur

leiab, et ringkonnakohus tema apellatsioonis esitatud seisukohtadele sisuliselt

ei vastanud, vaid piirdus

peaasjalikult viidetega maakohtu otsuse motiividele. Kuigi

prokuratuuri apellatsioonis heideti maakohtu otsusele ette

ütluste

usaldusväärsusele sisulise hinnangu andmata jätmist, ei ole ringkonnakohus

kontrollinud tunnistajate ja

süüdistatavate ütluste usaldusväärsust neid teiste

tõenditega kõrvutades. Ringkonnakohus on mitmel korral

rõhutanud, et hindab

tunnistajate ütlusi uuesti, kuid seejärel lihtsalt konstateerinud, et loeb

ütlused usaldusväärseteks.

Samas ei ole otsuses ühtegi põhjendust, miks kohus

sellisele järeldusele jõuab. Apellatsioonis on näidatud, et mõned

tunnistajate

ütlused ei ole usaldusväärsed seetõttu, et nad on vastuolus kirjalike

tõenditega, süüdistatavate ütlused on

ebausaldusväärsed seetõttu, et need on

sisemiselt vastuolulised ning vastuolus teiste tõenditega. Samuti on

ringkonnakohus jätnud kontrollimata tunnistajate ja süüdistatavate ütluste

elulise usutavuse, mistõttu ei ole tõenditele

antud objektiivset hinnangut ja

on mindud vastuollu nii loogikareeglite kui tõendite hindamise metoodika ja

kohtupraktikaga. Lisaks on ringkonnakohus otsuses nentinud, et mõnedel faktidel

ei ole kriminaalasjas tähtsust, jättes

sellise seisukoha motiveerimata.

63. Prokuratuur

on apellatsioonis välja toonud, et maakohus jättis otsuse tegemisel

tähelepanuta maksuhalduri poolt

Rosnefti ja RKO kohta tehtud maksuotsused.

Ringkonnakohus tõdes, et kohus on need dokumendid kohtuistungil

tõendina vastu

võtnud ja järelikult hinnanud neid kogumis teiste tõenditega. Tõendi asja

juurde võtmine ei tähenda

selle arvesse võtmist otsuse tegemisel. Selleks on

vaja, et tõendit oleks kohtuotsuse tegemisel kajastatud ja

analüüsitud. Maa-

ega ringkonnakohus ei ole maksuotsuseid käsitlenud.

64. Ringkonnakohus

ei ole vastanud apellatsiooni põhjendusele, mille kohaselt oli K. Köök ka pärast

9. veebruari 2007

Rosnefti juhatuse liige.

65. Ringkonnakohus

ei ole vastanud praktiliselt ühelegi apellandi argumendile selle kohta, et

Rosnefti 2007. a märtsikuu

KMD-s kajastatud sisendkäibemaks on alusetu. Muu

hulgas jättis kohtukolleegium R. Paala ja F.L-i ütlustele

tuginedes hindamata, kuidas mõjutab neid ütlusi asjaolu, et tehingu pooled on

omavahel seotud. Ükski tõend ei osuta

sellele, et kaup või teenus oleks üle

antud ja et selle kauba või teenuse eest oleks tasutud. Lisaks ei ole tehingut

kajastatud

Rosnefti

raamatupidamises.

Vastuseks

prokuratuuri

väidetele

tehingut

kinnitavate

tõendite

ebausaldusväärsuse kohta on ringkonnakohus piirdunud

põhjenduseta konstateeringuga, et need tõendid on

usaldusväärsed.

66. Ringkonnakohus

jättis tähelepanuta prokuratuuri argumendi, et K. Köögi tegevus

valeandmete esitamisel

maksustamisperioodide aprill kuni juuni 2007 kohta

käivates Rosnefti KMD-des moodustab ühe jätkuva teo sama

isiku poolt

valeandmete esitamisega Rosnefti TSD-des. Seega pole oluline, et laekumata

käibemaksusumma

eraldivõetuna oli väiksem suurele kahjule vastavast summast.

67. Mõistes K. Köögi

õigeks Rosnefti TSD-des valeandmete esitamises, jätsid kohtud tähelepanuta, et K. Köögi

teopanus ei piirdunud üksnes teadlikkusega R. Paala ebaseaduslikust

tegevusest. K. Köök tegi ise alusdokumentideta

väljamakseid, tema tehtud

väljamaksete kirjeldused ei kajastanud viiteid alusdokumentidele ja

pangakontolt

väljavõetud sularaha R. Paalale üle andes ei vormistanud ta selle

kohta vajalikku dokumenti.

68. Seoses

KarS § 3811 järgi esitatud süüdistusega ei selgu ringkonnakohtu

otsusest, miks kohus luges O. V-i ja R. Paala

ütlustega tõendatuks,

et raamatupidamisdokumente oli märgatavalt rohkem kui läbiotsimiste käigus

leiti, võtmata

samas arvesse haldusasjas nr 3-08-1860 Rosnefti esindaja

poolt kohtule esitatud taotlust peatada menetlus, kuna

läbiotsimistel võeti ära

kogu Rosnefti raamatupidamisdokumentatsioon. Isegi kui nõustuda kohtu

järeldusega, et

Rosnefti raamatupidamisdokumente oli läbiotsimisel leitust oluliselt

rohkem, jättis ringkonnakohus käsitlemata

küsimuse, kas juhatuse liikmed

täitsid RPS §-st 4 tulenevat raamatupidamise dokumentide säilitamise ja

majandusaasta aruannete esitamise kohustust ning kas nende kohustuste rikkumine

on KarS § 3811 järgi karistatav.

69. RKO 2009. a

juunikuu KMD-s deklareeritud sisendkäibemaksu arvestamise aluseks olnud arvel

näidatud tehingu on

kohtud lugenud toimunuks sisuliselt vaid arve ja lepingu

vormistamisega. Kohtud on tuginenud tunnistajate ja

R. Paala ütlustele

nende usaldusväärsust sisuliselt hindamata. Vastuseks apellandi etteheitele, et

maakohus jättis

käsitlemata prokuratuuri esitatud täiendavad tõendid, piirdus ringkonnakohus

lihtsalt tõdemusega, et kuigi maakohus

ei ole neid tõendeid käsitlenud, ei

lükka see ümber kohtuotsuse järeldusi.

70. Ka seoses

A. Arro ja R. Paala õigeksmõistmisega dokumendi võltsimises ja

võltsitud dokumendi kasutamises on

ringkonnakohus jätnud osa tõendeid hindamata

ega ole tõendeid hinnanud nende kogumis. Süüdistatavate ütlusi on

eelistatud

kirjalikele dokumentidele ja jälitustegevusega kogutud tõenditele. R. Paala,

A. Arro, O. V-i ja K. V-i

ütlused R. Paala ja A. Arro

kohtumise korraldamise ning hilisema tervishoiuteenuse osutamise kohta on

ebausaldusväärsed ega haaku teiste tunnistajate ütlustega ega

jälitustoimingutega kogutud tõenditega.

R. Paala

kaitsja kassatsioon

71. Kassaatori

hinnangul on tuvastamata, kas ja kui, siis millises ulatuses R. Paala

väidetavat maksukohustust varjas.

Riigikohus pole pädev kindlaks tegema, kas

raha, mis liikus Rosnefti pangakontodelt äriühingu kassasse, kasutati, ja

kui

kasutati, siis kas ettevõtlusega seotud või mitteseotud kulutuste tegemiseks. Lisaks

ei ole tegemist jätkuva

kuriteoga, sest raha kasutati täiesti eraldiseisvateks

tehinguteks. R. Paala süüditunnistamise aluseks on uurija oletus,

et tehti

ettevõtlusega mitteseotud kulutusi. R. Paala kasutas raha edasimüümiseks

soetatavate varuosade eest

tasumiseks. Lepingud olid suulised. Ettevõtluseks

(varuosade müük) tehtud kulud on jäetud arvesse võtmata.

Maksumenetluses toimub

see sellistel juhtudel hindamise teel. TuMS § 51 ei ole karistusõigusliku

alusnormina

piisavalt määratletud. Kõiki 6. jaanuari 2009. a XXXXX Xxxxx

XX läbiotsimise käigus ära võetud dokumente ei ole

eksperdile esitatud, läbiotsimisel

jäeti mitu seifi avamata. R. Paalal ei olnud võimalik dokumente Maksu- ja

Tolliametile esitada. Sularahatehingute tegemise ajal olid nende kohta

vormistatud korrektsed dokumendid. Nende

esitamine maksuhaldurile või

uurimisasutusele oleks olnud samuti võimalik, kui menetleja oleks andnud

garantii, et

neid ei kasutata isiku enda või tema lähedaste vastu. R. Paalalt

pole ei maksuhaldur ega uurimisasutus kunagi sellist

teavet nõudnud.

Ettevõtlusega seotud kulutuste põhjendatuse kontroll toimus perioodil, mil R. Paala

polnud enam

Rosnefti juhatuse liige. Uus juhataja V. K. ei teadnud

vaidlusaluste tehingutega seotud asjaolusid. R. Paala ei nõustu

kohtute

seisukohaga, et ta peab oma süütuse tõendamiseks kohtule dokumente esitama.

Maksumaksja, kellele

pannakse kriminaalmenetluses süüks raamatupidamist

reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastava

algdokumendi puudumine,

ei pea seda dokumenti ise esitama ja seeläbi süüdistusfunktsiooni täitma asuma.

Menetluses ei ole ammendavalt tuvastatud, et kontodelt võetud summasid ei

pandud OÜ Rosneft Eesti mõne teise

krediidiasutuse arvelduskontole, pole

tuvastatud kassa asukohta ega lükatud ümber väidet, et raha liikus äriühingu

kassasse. Seega ei ole kahtlusi piisavalt ümber lükatud ning kahtlused tuleb

tõlgendada isiku kasuks ning ta õigeks

mõista. Juhul kui R. Paala saab

esitatud süüdistuses süüdi tunnistada, on korrektne meede mõistliku menetlusaja

ületamise heastamiseks kriminaalmenetluse lõpetamine. Kuna maksualaste

kuriteokoosseisude sisu langeb kokku

maksualaste väärtegude koosseisudega, saab

isikut karistada üksnes väärteokoosseisude järgi. Lisaks viidatakse

maksudeklaratsioonide blankettidel üksnes võimalikule väärteovastutusele,

kriminaalvastutuse kohta hoiatust ega

märget ei ole. Süüdistus on ebaselge ja

seda on korduvalt muudetud. Maksusummad on arvutatud valesti. R. Paala on

korduvalt andnud menetlejale võimaluse kontrollida, kas Xxxxx XX asuvates

seifides või läbi otsimata ruumides,

O. V-i raamatupidamisfirmas või Läti

Vabariigi advokaadibüroos on Rosnefti raamatupidamisdokumente. R. Paala ei

varjanud seda, et äriühingu kontoris töölaua peal on teiste visiitkaartide

hulgas ka selle isiku visiitkaart, kes oli nõus

koos teiste dokumentidega

hoidma ka Rosneft Eesti raamatupidamisdokumente ja muid dokumente Läti

advokaadibüroos. R. Paala kasutas Läti advokaadibürood, vältimaks sarnast

stsenaariumi, nagu on juhtunud

käesolevas kriminaalmenetluses, kus Maksu- ja

Tolliameti uurijad võtavad ära hulganisti äriühingute

raamatupidamisdokumente,

mille loetelu ja edaspidine saatus jääb teadmatuks. Seejärel tehakse aga

isikule etteheide,

et ta pole esitanud riigivõimule vajalikke raamatupidamise algdokumente.

Maksuamet on korduvalt kasutanud

ebaseaduslikku taktikat, mis seisneb selles,

et äriühingult võetakse ära originaaldokumendid, mis seejärel kaovad või

kaotatakse maksuhalduri või uurimisosakonna valduses ära ja seejärel tehakse

isikule etteheide, et tegemist on

võltsitud või ajaliselt hiljem koostatud

raamatupidamisdokumentidega. R. Paala on nõus advokaadi juuresolekul

esitama kasvõi prokurörile kõik küsitud raamatupidamisdokumendid tutvumiseks. R. Paala

kinnitab, et kõik temaga

seotud äriühingute raamatupidamisdokumendid on kas

olemas või on minimaalselt taasesitatavad mõistliku aja

jooksul. R. Paala

kinnitas kohtuistungil korduvalt, et raamatupidamisdokumentide hoiti seifis.

Allakirjutanu

hinnangul on see täiesti igapäevane praktika ning mõnel juhul

isegi seadusest tulenev nõue. Kassaatorile jääb

arusaamatuks, miks pole kuni

tänase päevani soovitud ühegi seifi sisuga tutvuda. Kassaator ei välista, et

tänaseks

päevaks võivad mõned raamatupidamisdokumendid olla hävitatud, sest

seadusest tulenev hoidmise kohustuse tähtaeg

on möödas. Selle eest ei tohi aga

teha etteheidet kassaatorile, sest tema ei ole kuidagi menetlust takistanud või

sellest

kõrvale hoidunud. Samuti on jäänud tähelepanuta R. Paala

tõstatatud küsimus Woodsell SIA ja TNK Eesti OÜ vahel

sõlmitud lepingust

metsaveo tehnika kohta. Kassaator pole saanud seda kohtule esitada, sest see on

läbiotsimise

käigus ära võetud ning hiljem on uurimisasutus selle kaotanud või

hävitanud. Ometi on tegemist dokumendiga, mis

oleks täiendavalt tõendanud

väljamaksete seost majandustegevusega. Neid asjaolusid pole kohus kas

arvestanud või

on tõlgendanud süüdistatava kahjuks. Kohtud on sellega rikkunud in

dubio pro reo-printsiipi ja see on KrMS § 339

järgi kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine. Kassaator ei saa nõustuda kohtute seisukohaga, et Rosnefti

raamatupidamisdokumente pole Maksu- ja Tolliametile esitatud. Nii revisjoniaktist

kui ka 15. juuni 2009. a

maksuotsusest nähtub, et R. Paala on

dokumente näidanud, kuid pole lubanud neist koopiaid teha. Koopiate tegemise

keelamist ei saa võrdsustada dokumentide esitamata jätmise või puudumisega. Kriminaalasja

materjalid annavad

alust kahtluseks, et uurimisasutus on dokumentidega

manipuleerinud ja olulised dokumendid on "kadunud". Uurija

on

tegutsenud kallutatult. Kuna maksumenetluses kohustati Rosnefti tasuma

maksuintresse, on R. Paala kui Rosnefti

suurosaniku kriminaalkorras karistamine

sama teo eest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK)

7. lisaprotokolli art 4 rikkumine. Seda kinnitab EIK 10. veebruari 2015. a

otsus Österlund vs. Soome.

Paralleelse maksu- ja kriminaalmenetluse

olukorras ei saa maksuhaldur juhul, kui isik keeldub maksumenetluses

tõendite

esitamisest, viidates enese mittesüüstamise õigusele, rakendada isiku suhtes

sunnivahendeid tõendite

saamiseks. Maksuõiguslik kaasaaitamiskohustus

kriminaalõigusliku olemusega maksumenetluses on artikkel 3

rikkumine, sest see

tekitab inimeses hirmu ja ärevust, mis võib kaasa tuua isiku psühholoogilise murdumise.

Nemo

tenetur se ipsum accusare-põhimõte on erisäte kaasaaitamiskohustuse

kui üldsätte suhtes. Sellises olukorras tuleb

lähtuda põhimõttest lex

specialis derogat legi generali. Vaikimisõigus riigisiseses maksumenetluses

on samuti EIÕK

kaitsealas. Tegemist on mõtteklausliga. Rahvusvahelise õiguse

mõtteklauslit ei saa sisustada ega tõlgendada

riigisiseste sätteklauslite ja

mõtteklauslite põhjal. Vaikimisõigusest loobumine on subjektiivne õigusvabadus,

kuid

sellel on ka objektiivne külg. Kaitsealast ei saa isik loobuda

maksumenetluses, mille käigus kogutakse

kriminaalõiguslikke tõendeid, mida saab

riigisisese õiguse kohaselt vaidlustada ainult halduskohtus.

Maksumenetluses

sunni all kaasaaitamiskohustuse realiseerimine loob riigivõimule piiramatu voli

algatada isikute

suhtes riigisiseste ja EL-i õigusnormide (mõtteklauslite)

erinevuse põhjal lõputuid kriminaalmenetlusi, mis

tähendavad põhiõiguste kandja

"surma". Tegemist on EIÕK art 3 rikkumisega. Põhiõiguste rikkumist

oleks saanud

ära hoida kahel moel. Esiteks oleks Maksu- ja Tolliamet saanud

anda kinnituse (mida kassaator on korduvalt

taotlenud), et maksumenetluses

kogutud tõendeid kasutatakse ainult maksusumma määramiseks. Kui Maksu- ja

Tolliamet sellist kinnitust anda ei saa, siis oleks ta pidanud määrama

maksukohustuslasele ja tema seaduslikule

esindajale kaitsja. Maksu- ja

Tolliamet ei nõustunud rahuldama ka kassaatori sellekohast taotlust. Kaitsja

olemasolu

korral oleks R. Paala esitanud dokumendid kaitsjale, kes

õigusteadmistega isikuna oleks otsustanud, mida esitada ja

mida mitte. Seega

koguti maksumenetluses sunni all tõendeid ilma kohustusliku kaitsja kaasamiseta

ja sellega rikuti

kassaatori põhiõigusi. Riiklik süüdistaja K. Hänilene

teadis seda, kuid ei sekkunud. Kui K. Hänilene ei taandanud

kohtuistungil

end ise, siis kohtutoimiku materjalide põhjal oleks seda pidanud tegema

ringkonnakohus, et tagada

õiglane menetlus. Kaitseõigusest ilmajätmise küsimuse

on R. Paala ka kohtus tõstatanud, kuid tema sellekohastele

väidetele on kohus

jätnud vastamata. Seetõttu ei ole kohtud võtnud ka seisukohta, kas kassaatoril

lasus üldse

kohustus Maksu- ja Tolliametile raamatupidamisdokumente esitada.

Maakohtu menetluses rikuti õiglase

kohtumenetluse printsiipi. R. Paalal ei

olnud istungite ajal võimalik teha märkmeid (puudus laud). Tema nägemine

oli

vahi all viibides oluliselt halvenenud ning ta vajas tekstide lugemiseks kahte

paari prille, vahel jäi ka neist väheks.

10. aprillil 2013 tehti R. Paalale

Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxx. Tegemist on xxxxxxxxxxxxxxxx gruppi kuuluva

ravimiga,

mida kasutatakse xxxxxxxxxx xxxxxxx puhul, st peamiselt xxxxxxxxxxxx puhul. R. Paalal

pole kunagi

sellist haigust diagnoositud. Sellise xxxxxxxxxi mõju kestab 6–8

nädalat ja kohtuistungitel oli kõigile

saalisviibijatele näha, et see tekitas xxxxxxxxxxx

ja xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxx.

72. Täiendavas

kirjalikus seisukohas taotleb R. Paala kaitsja, et Riigikohus esitaks

Euroopa Kohtule eelotsuse taotluse

kokku 12 küsimuses, mis on sõnastatud

järgmiselt (kirjaviis muutmata):

"1. Kas tehing, mida on

võimalik käsitleda fiktiivse-, näiliku- või varjatud tehinguna, kuid mille

aluseks on müüja

poolt koostatud ja ostjale väljastatud arve, mis vastab Euroopa

Liidu käibemaksu 6. direktiivile ja Euroopa Kohtu

praktikale ja millele on

lisatud käibemaks, mille müüja on vastavalt arvele ka korrektselt KMD

deklaratsioonis

kajastanud kohustusena, mille riigile tasumise kohustus tuleneb

kehtivast seadusest, on ostjal, olukorras, kus tal

kehtiva tsiviilõiguse alusel

tekkib kohustus tasuda käibemaks müüjale, õigus sisendkäibemaks deklareerida

MTA-le ja

õigus nõuda sisendkäibemaksu tagastamist ja või tasaarvestamist oma

teiste maksukohustuste osas?

2. Juhul kui vastus eelmisele

küsimusele on eitav, kas sellises olukorras on 6 direktiiv kooskõlas

printsiibiga, mille

alusel käibemaksul ei tohi olla karistavat iseloomu, ega

moonutada või kahjustada ostjaettevõtte konkuretsivõimet?

Õiguslik vastuolu

saab tekkida siin selles, et poolte vahel sõlmitud leping ei saa tekitada

riigile kahju ühtse

käibemaksusüsteemi tähenduses. Kui riigil tekib

samaliigiline nõue samas ulatuses müüja vastu, mida ostja taotleb

riigieelarvest tagasi sisendkäibemaksu näol, ei saa tekkida riigile kahju.

3. Kas isikud käituvad

heauskselt (õigusselguse printsiip) olukorras, kus isikutel on teada

siseriiklike kohtute

seisukohad (vt. Tartu Ringkonnakohtu 28.12.2006 otsus ja

Riigikohtu 30.05.2007 halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-

22-07) võimalike

näilike, fiktiivsete ja teeseldud tehingute sisendkäibemaksu mahaarvamise

õigusest, tingimustes,

kus mõlemad pooled on eelnevalt nimetatud tehingute

alusel arvetel käibemaksu korrektselt ja võrdselt kajastanud

KMD

deklaratsioonides, õigus eeldada oma tegevuse õiguspärasuses sisendkäibemaksu

tagastamise taotlemisel

(puudub kriminaalmenetluse subjektiivne koosseis,

tahtlus või raske hooletus)? Eriti juhul kui 25.03.2009 on

Riigikohus

kinnitanud oma eelnevat seisukohta otsuses nr 3-3-1-3-09 TNK Eesti OÜ,

mille juhatuse liige on Raivo

Paala, keda käimasolevas kriminaalmenetluses

prokuratuur süüdistab tahtlikus õigusvastases tegevuses 2007 aasta

aprilli- ja

märtsikuus (Transoil Service OÜ juhatuse liige Raivo Paala).

4. Kas maksumentluses, mis on

tulenevalt EIK kohtupratikast (vt. Kiiveri vs Soome, Boman vsSoome,

Österlund vs

Soome, mille terviktekste ei ole eesti keeles mitte

kunagi nõuetekohaselt avaldatud) on kriminaalõigusliku

iseloomuga, kus trahv

või muu kõrvalkohustus üle 10 000 euro, mis lisatakse korrektsele maksusummale,

mille

lisamise kohustus tuleneb seadusest, on direktiiviga kooskõlas, et

juriidiline isik kaotab sisendkäibemaksu

mahaarvamise õiguse sellel põhjusel

kui siseriiklikult ei aktsepteerita ei juriidilise isiku, ega ka teda esindava

füüsilise

isiku kriminaalõiguslikke garantiisid, sh ka õigust vaikida (nemo

tenetur seipsum accusare) või anda ütlusi üksnes

kaitsja juuresolekul, millest

teda pole nõuetekohaselt teavitatud menetluse alguses, toob kaasa

sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigusest ilmajätmise, ehk see tähendab, et

ettevõte kaotab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse

selle pärast, et ettevõte

seaduslik esindaja realiseerib oma põhiõigusi EIK kohtupraktikaga kooskõlas?

5. Kas tulenevalt Euroopa Kohtu

praktikast, mille alusel ei tohi käibemaks EIK õiguskäsitluse kohaselt olla

karistava

iseloomuga, on eelmises küsimuses viidatud juhtudel sisendkäibemaksu

mahaarvamise keelul karistav iseloom. Kas

selline sisendkäibemaksu mahaarvamise

keeld, millel on karistav iseloom, on kooskõlas EL käibemaksudirektiiviga?

6. Kas taoline kahes eelmises

küsimuses viidatud riigivõimu käitumine on vastuolus Euroopa Liidu õiguse

põhimõtetega?

7. Kas eelmainitud ametnike

käitumine võib Euroopa Kohtu praktika alusel tuua kaasa ka ametniku isikliku

vastutuse

Euroopa õiguse rikkumise eest?

8. Kas olukorras, kus

maksumenetluses teatud tingimustes tuleb isikule tagada kriminaalõiguslikud

garantiid (õigus

kaitsjale, nemo tenetur seipsum accusare, jne) on Euroopa

Liidus õigusallikatena selles menetluses käsitletavad ka

Euroopa Inimõiguste ja

Põhivabaduste Kaitse Konventsioon ja EIK kohtupraktika?

9. Kas juhul kui vastus

eelmisele küsimusele on jaatav ja tegemist on õigusallikatega, lasub

liikmesriigil menetluse

alustamisel kohustus anda isikule võimalus tutvuda EIK

vastava kohtupraktikaga terviktekstis riigikeeles või on

lubatav käsitleda

õigusallikatena kohaldatavate EIK lahendite mitteametlikke lühikokkuvõtteid?

10. Juhul kui õigusallikaid ei

ole võimalik kohaldada ilma neid terviktekstidena riigikeelde tõlkimata ja

ettenähtud

korras avaldamata kooskõlas õiglase õigusemõistmise põhimõttega,

siis kas isikule on võimalik teha etteheidet selle

pinnalt, et isik on Euroopa

Liidu õigusest valesti aru saanud tuginedes EIK kohtupraktikale vastavate EIÕK

sätete

tõlgendamisel?

11. Kas EIK kohtupraktika, mis

selgitab õigussuhteid täitevmenetluses on ülekantavad ka maksumenetlusele

sisendkäibemaksu mahaarvamisest ilmajätmisel? (nn Elomaa vs Soome EIK

kohtuotsus, kus kohtuasjas oli õiguslik

vaidlus kohtutäiturile vara kohta

ütluste mitte andmises. See on Eesti Vabariigi kohtupraktikas ülekantud

maksumenetlusele ning on aluseks sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse

piiramisel olukorras, kus isik on nous

maksuhaldurile esitama tõendeid ja

selgitusi üksnes siis kui riigivõim annab talle siduva garantii, etesitatud

tõendeid

ja selgitusi ei kasutata tema ega tema lähedaste vastu

kriminaalõiguslikel eesmärkidel.)

12. Kas olukorras, kus ametnik

tahtlikult või tulenevalt raskest hooletusest rikub EIÕK artikkel 6-st ning ka

Euroopa

Liidu Põhiõiguste Hartast tulenevat põhimõtet ausale ja õiglasele

menetlusele, toob kaasa kogu menetluse

õigustühisuse, rikkumise hetkest alates

(ex tunc ergo partes)? See tähendab kui kriminaalõigusliku iseloomuga

maksumenetluses ei teavitata isikut sellest, et isikul on õigus kaitsjale ning

talle määratav karistus on

kriminaalõigusliku iseloomuga nn "Engeli

printsiibi" alusel, mis tuleneb EIK õiguskäsitlusest, ehk isikule saab

teha

kriminaalõigusliku etteheite maksumenetluses, millel on kriminaalõiguslik

iseloom, selle eest, et isik soovib

realiseerida oma kaitseõigust – saada aru

oma õigustest ja kohustustest, anda ütlusi kaitsja juuresolekul või keelduda

ütluste andmisest ning vajadusel kaitsta oma õigusi pädevas kohtus - maakohtus,

mitte halduskohtus, tuginedes oma

õiguskäsitluse kujundamisel ... ning on

esitanud maksuhaldurile ka kooskõlas EIÕK artikliga 13 argumenteeritava

väite

oma põhiõiguste rikkumise eest Konventsiooni artikkel 6 (õigus ausale ja

erapooletule menetlusele) ning

artikkel 3 (hirmu ja ärevuse tekitamine isikule

eesmärgiga sundida teda osaliselt või täielikult loobuma oma

põhiõiguste

realiseerimisest maksumenetluses, millel on kriminaalõiguslik iseloom)

rikkumisest."

Rosnefti

kaitsja kassatsioon

73. Maakohus tuvastas

õigesti, et käesolevas asjas rikuti süüdistatava õigust menetlusele mõistliku

aja jooksul. Samas ei

põhjendanud maakohus, miks ta eelistas sellele

rikkumisele reageerides karistuse kergendamist kriminaalmenetluse

lõpetamisele.

Tegemist oli kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1

p 7 mõttes, millele

ringkonnakohus pidanuks reageerima kohtuotsuse

tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks

saatmisega või

kriminaalmenetluse ise KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetama.

A. Arro

kaitsja kassatsioonivastus

74. Ringkonnakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu

siseveendumuse

kujunemine on kohtuotsuste põhjal selgesti jälgitav.

Ringkonnakohus on vastanud kõigile prokuröri apellatsiooni

väidetele. Kassatsiooni

esitamise fakt annab aluse arvamisele, et kassaatoril puudub adekvaatne arusaam

menetluse

mõistlikust ajast. Kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks

saatmine tähendaks, et lõpplahendini ei jõutaks

enne 7 aastat pärast esimesi

menetlustoiminguid.

T. Raatsini

kaitsja kassatsioonivastus

75. Prokuratuuri

kassatsioon on paljasõnaline. Prokurör ei ole selgitanud, milles seisneb T. Raatsinit

puudutavas

kohtuotsuse osas tõendite hindamise nõuete või otsuse põhistamise kohustuse

rikkumine. Prokurör taotleb

Riigikohtult tõendite sisulist ja ka meelevaldset

ümberhindamist. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus

faktilisi asjaolusid tuvastada. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuses on

kohtute siseveendumuse kujunemine

jälgitav. Peale R. Paala isikul põhineva

religioosse oletuse ei ole riiklikul süüdistajal tõsiselt võetavaid argumente

ei

R. Paala ega T. Raatsini vastu. Prokuratuuri esitatud

raamatupidamisdokumentide alusel ei ole võimalik teha

järeldust, nagu poleks

RKO 2009. a juunikuu KMD-s kajastatud tehingu objektiks olnud

immateriaalset vara

eksisteerinud.

76. Kriminaalasja

saatmine uueks arutamiseks ringkonnakohtule rikuks T. Raatsini õigust

menetlusele mõistliku aja

jooksul. T. Raatsinit puudutavas osas ei pruugi

mõistlik menetlusaeg olla möödunud, aga ilmselgelt mööduks see siis,

kui

Riigikohus asja uueks arutamiseks saadaks. Reaalsed võimalused sellise õiguse

rikkumise leevendamiseks

puuduvad, mistõttu tuleks Riigikohtul menetlusliku

dilemma korral kaaluda kriminaalmenetluse lõpetamist.

Prokuratuuri

kassatsioonivastus

77. Kriminaalmenetluse

lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu ei ole alust. Menetlusaja

kulgu R. Paala

ja Rosnefti suhtes tuleb

arvestada 6. jaanuarist 2009, mil süüdistatavate elu- ja

asukohas toimusid läbiotsimised.

Käesolev kriminaalasi on keskmisest mahukam ja

keerukam. Kohtueelses menetluses tehti erinevaid ekspertiise,

arvutite ja

dokumentide vaatlusi, samuti kasutati tõendite kogumiseks jälitustoiminguid.

Kriminaalasi jõudis

kohtusse 28. detsembril 2010. Ainukene

instants, kus menetlus mõnevõrra venis, oli maakohus. Käesolevas asjas

kaalub

avalik menetlushuvi üles R. Paala ja Rosnefti huvi, et nende suhtes pikalt

väldanud kriminaalmenetlus

lõpetataks.

78. R. Paala

esitas valeandmeid Rosnefti 2007. a juuli-, septembri-, oktoobri-,

novembri- ja detsembrikuu ning 2008. a

jaanuari- ja veebruarikuu

TSD-des. Tegemist oli ajaliselt lähedaste tegudega, mis on toime pandud sama

objekti

vastu samal viisil sama äriühingu rahavoolt. Sellest tulenevalt

tuvastasid kohtud õigesti, et tegemist on ühtsest

tahtlusest kantud jätkuva

teoga ja laekumata jäänud maksusummad tuleb summeerida.

79. Kaitsja

käsitlus, et tulumaksuarvestuses pole dokumentidel mingit tähtsust, on

vastuolus tulumaksuseadusega. Kui

süüdistatav esitab versiooni raha

kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama

tõendeid

või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks.

Juhul kui süüdistatav ei loo reaalset võimalust

oma väidete kontrollimiseks,

pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mida tuleks tõlgendada

süüdistatava

kasuks. R. Paala ei loonud menetlejale võimalust

kaitseversiooni kontrollida. Süüdistatav ei esitanud väidetava

tehingupartneri

kohta, kellelt ta olevat varuosad hankinud, mingisuguseid andmeid. Andmed, mida

R. Paala esitas

tehinguid kajastavate dokumentide asukoha kohta, on

ebapiisavad ja nende alusel ei saa tehingute toimumist

kontrollida.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 kohaldamise eeldused ei ole praegusel

juhul samuti täidetud.

80. Eksitavad

on kaitsja väited, et kohtueelne menetleja on manipuleerinud läbiotsimisel ära

võetud dokumentidega ja et

osa dokumente on ta menetluse käigus tahtlikult ära

kaotanud. Äravõetud dokumentide säilimise tagamiseks on

menetleja dokumendid

pakendanud ja pakendid pitseerinud. Kõik äravõetud dokumendid on saadetud

raamatupidamisekspertiisi, ekspertiisist saabudes on dokumente pakendatult

hoiustatud kriminaalasja juures.

Kohtumenetluses on dokumendid esitatud koos

asitõendi vaatluse protokolliga kohtule. Kõik dokumendid on

menetluses

säilinud.

RKO

kassatsioonivastus

81. Ükski

prokuratuuri kassatsiooni väide ei anna alust kohtuotsuste muutmiseks.

Kassatsioonis väljendatud seisukohad

peegeldavad üksnes prokuratuuri

mittenõustumist kohtute seisukohtadega. Kui kohus on tõendeid hinnanud, siis ei

saa talle ette heita mingitele järeldustele jõudmist, kui tehtud järeldused on

põhjendatud ning baseeruvad uuritud

tõenditel. Käesolevas asjas ei ole kohtud

jätnud tähelepanuta ühtegi olulist süüdistuses ega kaitseaktides kajastatud

väidet. Kohtute siseveendumuse kujunemine on objektiivsele kõrvalseisjale

selgelt tajutav ja mõistetav.

Ringkonnakohus ei pidanud eraldi vastama

prokuratuuri apellatsiooni kõigile väidetele.

82. Praegusel

juhul algatas maksuhaldur RKO suhtes maksumenetluse ja nõudis selle käigus

korduvalt, et isik loobuks

enese mittesüüstamise privileegist. RKO-l on põhjust

arvata, et maksumenetluse eesmärk oli algusest peale koguda

tõendeid ja suulisi

seletusi selleks, et esitada neid Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonnale

kriminaalmenetluse

läbiviimiseks. RKO-d kriminaalmenetlusest ei teavitatud ja

talle ei tagatud kohaseid kriminaalõiguslikke garantiisid.

Käesolevas asjas ei

ole kõige olulisem mitte küsimus, kas RKO rikkus seadust, vaid kas RKO

seadusliku esindaja

R. Paala suhtes on toimunud poliitiline tagakiusamine

aastast 1996, millest alates on tema suhtes katkematult

kriminaalmenetlust

toimetatud. Selline tagakiusamine on tingitud asjaolust, et R. Paala on

järjekindlalt realiseerinud

õigusi, sh vaikimisprivileegi, mis on talle tagatud

põhiseaduse ja EIÕK-ga. R. Paala keeldub riigivõimuga suhtlemast

kriminaalõigusliku iseloomuga menetluses ilma kaitsja osavõtuta.

Viimase 10 aasta jooksul on R. Paala kinnitanud,

et ta annab

riigivõimule kõik menetluses nõutud dokumendid ja esitab nende kohta ka

selgitused, kui riigivõimu

esindajad kinnitavad, et maksumenetluses kogutud

tõendeid ei kasutata tema vastu kriminaalõiguslikel eesmärkidel.

Prokuratuur

taotleb isikute karistamist keeruliste õiguskonstruktsioonide tõlgendamise eest

ega arvesta

rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipe. Rahvusvahelisi

õigusakte, milles need printsiibid on sätestatud, pole

nõuetekohaselt eesti

keelde tõlgitud ega avaldatud. Riigikohtul on pädevus ja kohustus võtta

seisukoht, kas prokuröri

tegevus kogu menetluse vältel pole vastuolus EIÕK

artikliga 3 – allutada inimene lõpututele kriminaalmenetlustele,

mis on

iseenesest käsitatav ebainimliku karistusena. Seetõttu on eluliselt vajalik

võtta eelotsus Euroopa Kohtust, et

saada lõplik selgus, kas Eesti Vabariik on

enam kui 10 aasta jooksul rikkunud massiliselt ja struktuurselt

ettevõtjate

põhiõigusi. RKO kaitsja palub esitada eelotsuse taotluses

kokku 14 küsimust, millest 12 on samad, mis on püstitatud

R. Paala kaitsja kirjalikes seisukohtades, kaks ülejäänut kõlavad aga

järgmiselt (kirjaviis muutmata):

"Kas Euroopa Liidu aluslepingute ja

-põhimõtetega on kooskõlas sellise menetluse läbiviimine, milles isikut

teavitatakse oluliselt madalamatest menetluslikest garantiidest (näiteks

maksumenetluslikud õigused) kuigi isikut

kahtlustatakse selle mõiste kõige

laiemas tähenduses tegevuses, mida käsitletakse kriminaalkuriteona ja mille

eest

sanktsioon näeb ette vabadusekaotuse? Küsimus on oluline just seetõttu, et

välja selgitada, kas liikmesriigid võivad

kasutada nn "ebaseaduslikku

menetluskavalust" tõhustamaks menetluskiirust ja kvaliteeti isikute

põhiõiguste hinnaga

või on Euroopa Liit sätestanud selles vallas standardid,

mis ei kuulu ei vaidlustamisele ega tohi neid ka eirata

siseriiklikule õigusele

tuginedes."

"Kas prokuröri kaebeõigus, milles

ta kaebab kõrgemale kohtuastmele rahvusvahelise õiguse, Euroopa Liidu õigusega

reguleeritud õigussuhete tõlgendamise üle, on vastuolus inimväärikuse

põhimõttega?"

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

83. Riigikohus

põhjendab esmalt ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist ja prokuratuuri

kassatsiooni osalist

rahuldamist (I), käsitledes prokuratuuri apellatsioonile

vastamata jätmist (A), osa tõendite sisu elulise usutavuse

hindamata jätmist

(B) ja määrates kindlaks prokuratuuri kassatsiooni alusel tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse

rikkumise tagajärjed (C). Samas põhjendab kolleegium ka kriminaalmenetluse

lõpetamist A. Arro suhtes.

84. Otsuse II

osas annab Riigikohus hinnangu R. Paala kaitsja kassatsioonile (A) ja

taotlusele, et Riigikohus esitaks

Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse (B).

85. Seejärel

peatub kolleegium Rosnefti kaitsja kassatsioonil (III).

86. Pärast

seda võtab Riigikohus otsuse IV osas kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (A)

ja lahendab riigi õigusabi

taotlused ning otsustab kassatsioonimenetluse kulude

hüvitamise (B).

87. Lõpuks

(V) käsitleb kolleegium enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS

§-de 3891 ja § 3892 piiritlemist (A), KarS

§ 3811 tõlgendamist (B), kriminaalasja lahendava kohtu

tuvastamispädevust maksunduslikult oluliste asjaolude

tuvastamisel (C),

peatudes viimaks ka mõningatel süüdistusele esitatavatel nõuetel ja nende

eiramisel käesolevas

kriminaalasjas (D).

I

(A)

88. Kolleegium

nõustub prokuröriga, et ringkonnakohus on jätnud sisuliselt vastamata peaaegu

kõigile prokuratuuri

apellatsiooni väidetele, rikkudes nii KrMS § 331

lg-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi

põhistamise

kohustust.

89. Ehkki

väliselt on teise astme kohtu otsuse see osa, milles ringkonnakohus annab

hinnangu prokuratuuri

apellatsioonile, küllaltki mahukas, koosneb see valdavalt

apellandi väidete ja maakohtu seisukohtade ulatuslikest

refereeringutest.

Ringkonnakohtu enda põhjendused selle kohta, miks tuleb üks või teine

prokuratuuri väide tagasi

lükata ja maakohtu seisukohtadega nõustuda, puuduvad

otsusest sootuks või on sedavõrd üldsõnalised või

vastuolulised, et ei võimalda

jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist. Ühtlasi on ringkonnakohus ignoreerinud

apellandi mitmeid konkreetseid ja argumenteeritud taotlusi hinnata maakohtu

otsuse aluseks olevate tõendite

usaldusväärsust või käsitleda mõnd maakohtu

poolt hindamata jäetud tõendit. Nende etteheidete konkretiseerimiseks

osutab

kolleegium järgnevale.

90. Prokuratuuri

apellatsioonis vaidlustati muu hulgas maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole

kriminaalasja lahendav

kohus pädev tuvastama, kas maksudeklaratsioonis

sisendkäibemaksu mahaarvamiseks kajastatud tehingu hind vastab

tegelikkusele,

ja selle asjaolu oleks pidanud kindlaks tegema maksumenetluses. Prokuratuur

märkis esmalt, et

kohtupraktika kohaselt on kriminaalasja lahendav kohus

õigustatud ja kohustatud tehingu tegeliku hinna kindlaks

tegema. Apellant

viitas aga ka sellele, et maakohus jättis tähelepanuta talle esitatud

maksuotsused, milles on

tuvastatud, et Rosnefti 2007. a märtsikuu ja

RKO 2009. a juunikuu KMD-des kajastatud tehinguid ei toimunud.

91. Apellandi

väitele, et maakohus käsitles enda pädevust alusetult kitsendavalt ja et

kriminaalasja lahendav kohus on

õigustatud ning kohustatud kindlaks tegema, kas

maksuarvestuses kajastatud tehingu hind vastab tegelikkusele, ei

vastanud

ringkonnakohus üldse.

92. Vastuseks

prokuröri väitele, et maakohus jättis Rosnefti ja RKO suhtes tehtud

maksuotsused tähelepanuta, märkis

ringkonnakohus esmalt, et "maakohtul oli õigus tõendite hindamise käigus olla kriitiline

mõnede kohtule esitatud

tõendite osas, mis olid vormistatud eeluurimisorganite

(sh ka MTA) poolt, sest see tuleneb KrMS §-s 63 kehtestatud

nõuetest."

Kolleegiumile jääb arusaamatuks, millest ringkonnakohus maakohtu kriitika

maksuotsuste kohta välja

luges, sest maakohtu otsuses neid maksuotsuseid ei

käsitleta.

93. Järgnevalt

märkis ringkonnakohus Rosnefti suhtes tehtud maksuotsuse kohta, et maakohus ei

ole seda tähelepanuta

jätnud, sest kohus võttis selle kohtuistungil tõendina

vastu ja hindas tõendina, otsustamaks, kas Rosnefti

deklareeritud

sisendkäibemaks oli põhjendatud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu selline

käsitlus on meelevaldne.

Pelgalt sellest, kui kohus on kohtuistungil tõendi

vastu võtnud, ei saa järeldada, et ta on seda ka hinnanud. Tõendi

hindamine peab

nähtuma kohtuotsuse põhjendustest. Nagu märgitud, maakohtu otsuses vaidlusalust

maksuotsust ei

käsitleta. Lisaks kinnitab maakohtu otsuses kajastuv seisukoht,

et tehingu tegelik väärtus tulnuks kindlaks teha

maksumenetluses, üheselt seda,

et maakohus jättis kohtuotsuse tegemisel maksuotsuse kui tõendi olemasolu

tähelepanuta.

94. RKO

suhtes tehtud maksuotsuse kohta märkis ringkonnakohus, et see võeti prokuröri

taotlusel küll asja materjalide

juurde, kuid kuna see polnud "kohtuasjana

veel jõustunud", ei saanud maakohus seda tõendina hinnata. Teisalt leidis

ringkonnakohus sama maksuotsuse kohta, et "[...] sellest otsusest

tulenevalt hinnati, kas OÜ-l RKO Platvorm oli

õigus OÜ Rosneft Eesti poolt

väljastatud 01.06.2009 arve nr 1 alusel arvestada 2009 juunikuu

käibedeklaratsioonil

sisendkäibemaksu hulka 8 449 164 000

krooni või mitte." Seega ühelt poolt jättis maakohus maksuotsuse

ringkonnakohtu arvates põhjendatult hindamata, kuid teisalt hindas

"sellest otsusest tulenevalt" sisendkäibemaksu

arvestamise õigsust.

Ringkonnakohtu selline vastuoluline positsioon jääb arusaamatuks. Lisaks ei

nähtu maakohtu

otsusest, et kohus oleks RKO suhtes tehtud maksuotsust üldse

käsitlenud. Maakohtu põhjendusest, et kui

maksuhaldur kahtles sisendkäibemaksu

mahaarvamise aluseks olnud tehingu hinnas, tulnuks see maksumenetluses

välja

selgitada, saab järeldada, et kohus jättis otsuse tegemisel tähelepanuta ka RKO

suhtes tehtud maksuotsuse.

95. Apellatsioonis

leiti

erinevalt

maakohtust,

et

K. Köögi

volitused

Rosnefti

juhatuse

liikmena

ei

lõppenud 9. veebruaril 2007, sest süüdistatav jätkas juhatuse

liikme ülesannete täitmist ja selle kiitis heaks Rosnefti

ainuosanik OÜ TSC

Autokaup, kelle juhatuse ainukene liige oli K. Köök ise. Ringkonnakohus

osutatud argumendi

kohta mingit seisukohta ei võtnud, vaid piirdus tõdemusega,

et maakohus lähtus õigesti Riigikohtu praktikast, mille

kohaselt ei moodusta

juhatuse liikme teadlikkus asjaolust, et teine juhatuse liige esitab osaühingu

käibedeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmeid, teopanust, mis annaks alust

pidada teda maksukuriteo

kaastäideviijaks. Samas jättis ringkonnakohus

tähelepanuta apellandi väited selle kohta, et teopanus, mille alusel

K. Kööki Rosnefti maksudeklaratsioonides valeandmete esitamises

süüdistatakse, ei seisne üksnes tema teadlikkuses,

et R. Paala esitab

maksuhaldurile valeandmeid.

96. Vastuseks

apellatsiooni põhjendustele selle kohta, miks tuleb Rosnefti 2007. a

märtsikuu KMD-s kajastatud Venemaa

puiduäriplaani müügitehingut näilikuks

pidada, piirdus ringkonnakohus maakohtu seisukohtade ülekordamisega,

pööramata

prokuratuuri argumentidele sisulist tähelepanu. Muu hulgas ei käsitlenud

ringkonnakohus apellandi

väiteid, et tehingu objektiks olnud äriplaani

olemasolu kohta ei ole leitud ega esitatud mingeid tõendeid peale

süüdistatavate

ja tunnistajate vastuoluliste ütluste ning et äriplaani täpsema sisu kohta

puuduvad üldse andmed.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et kui

lepingupooled kinnitavad, et nad lepingu sõlmisid, kuigi nad

pole suutelised

seda kohtule kirjalikult esitama, tuleb aluseks võtta nende ütlused, et leping

oli olemas. Kolleegium

märgib, et ringkonnakohtu selline käsitlus on

meelevaldne. Ehkki lepingulise suhte tuvastamine lepingupoolte ütluste

alusel

ei ole välistatud, ei saa see tähendada seda, et kui pooled väidavad lepingu

olemasolu, peab kriminaalasja

lahendav kohus lähtuma üksnes nendest ütlustest

ja lepingu olemasolu automaatselt tuvastatuks lugema. Eriti

olukorras, kus

süüdistuse kohaselt on leping näilik, peab kohus analüüsima ka teisi tõendeid,

samuti tehingut

kinnitavate ütluste usaldusväärsust (sh elulist usutavust).

97. Leides,

et süüdistatavate R. Paala ja F.L-i ning tunnistajate J. K.

ja K. R-i ütlused kinnitavad äriplaani olemasolu,

ringkonnakohus ütluste

sisu lähemalt ei käsitlenud, vaid piirdus tõdemusega, et erinevalt prokurörist

ta ütluste

usaldusväärsust kahtluse alla ei sea ja et selline järeldus põhineb

ütluste veelkordsel hindamisel. Mil moel

ringkonnakohus kõnealuseid ütlusi veel

kord hindas ja mida seejuures arvesse võttis, kohtuotsusest ei selgu.

98. Kui

apellatsioonis

osutati

sellele,

et

R. Paala

elukohast

leitud

Solikamski

munitsipaalrajooni

administratsiooni 1. veebruari 2008. a

kirjast nähtub üksnes Solikamski rajoonile äriettepaneku tegemine ja rajooni

valmidus ettepanekut arutada, siis ringkonnakohus pidas kõnealust kirja

lähemate selgitusteta tõendiks äriplaani

olemasolu kohta.

99. Ringkonnakohus

nõustus maakohtuga, et pole põhjust käsitleda K. Köögile ja Rosneftile

esitatud süüdistust selles, et

maksustamisperioodidel aprill kuni

juuni 2007 deklareeris Rosneft sisendkäibemaksu väidetavalt autorendilt,

mille

kohta arveid ei ole. Seejuures viitas ringkonnakohus, nagu ka maakohus,

asjaolule, et laekumata maksusumma oli

süüdistuse kohaselt

vaid 27 000 krooni ehk väiksem kui suurele kahjule vastav summa.

Teise astme kohus ei

hinnanud aga apellatsiooni väidet, et valeandmete

esitamine autoliisingult arvestatud sisendkäibemaksu kohta

moodustas vaid ühe

osateo jätkuvast teost, mis hõlmas ka K. Köögi poolt valeandmete esitamise

Rosnefti TSD-des ja

mille tulemusena jäi riigile kokku laekumata rohkem kui

suurele kahjule vastav summa.

100. Selgitades

nõustumist maakohtu järeldusega, et R. Paala, K. Köök ja Rosneft

tuleb Rosnefti raamatupidamise

kohustuse rikkumises õigeks mõista, viitas

ringkonnakohus süüdistatavate ja tunnistaja O. V-i ütlustele, mille

kohaselt olid Rosneftil raamatupidamisdokumendid, kuid need viidi Läti

advokaadibüroosse ja nende edasine saatus

on teadmata, kuna R. Paala

viibis pikalt vahi all. Ringkonnakohtu hinnangul välistavad need ütlused

raamatupidamiskohustuse teadva rikkumise, kuna dokumendid olid olemas, kuid

neid ei suudetud uurimise jaoks

üles leida. Samas jättis ringkonnakohus

vastamata apellandi väidetele, mille kohaselt toimusid kohtueelses

menetluses

läbiotsimised mitmetes Rosneftiga seotud paikades, kust leitud

raamatupidamisdokumendid esitati kõik

eksperdile ja hiljem kohtule; et Rosnefti

esindaja esitas 2009. a halduskohtule avalduse, milles väitis, et

läbiotsimistel

võeti ära Rosnefti kogu raamatupidamisdokumentatsioon; et

Rosneftile väidetavalt raamatupidamisteenust osutanud

O. V. ei osanud

kohtus selgitada, millise äriühingu kaudu ta seda tegi ja et pangakonto

väljavõtetelt ei nähtu

raamatupidamisteenuse eest tasumist.

101. Ringkonnakohtu

arvates kinnitavad tunnistajate J. K., V. L-i, K. R-i, M. L-i

ja R. R-i ütlused maakohtu järeldust,

et 19. juulil 2012. a

esitatud RKO 2009. a juunikuu KMD-s 8 449 164 000 krooni suuruse

sisendkäibemaksu

arvestamise aluseks oli reaalne tehing, võõrandamaks vajalikud

kontaktid ja oskusteabe 10 mereplatvormi

konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja

opereerimiseks. Samuti kinnitavat tehingu reaalset olemasolu RKO ja Arctic

Oil

Rigs OY vaheline eelleping ning Technip Offshore Finland pöördumine. See, miks

ringkonnakohus osutatud

tõendeid usaldusväärseteks pidas ja miks need tema

hinnangul tehingu tegelikku toimumist kinnitavad, kohtuotsusest

ei selgu.

102. Vastuseks

apellandi etteheitele, et maakohus ei käsitlenud prokuröri esitatud OÜ BR

Maritime majandusaasta

aruandeid, mis lükkavad ümber väite Rosnefti ja RKO

tehingus kajastatud immateriaalse vara olemasolu kohta,

piirdus kohtukolleegium

järgmise tõdemusega: "Ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohus ei

käsitlenud prokuröri

poolt esitatud tõendit, ei lükka see tõend ümber maakohtu

otsuse punktides 83-84 toodud järeldusi." Seda, miks

ringkonnakohus osutatud

järelduseni jõudis, kohtuotsuses kirjas ei ole. Samas oli tegemist tõendiga,

mis oli esitatud

vaidluse eseme seisukohalt keskse tähendusega asjaolu kohta. Kolleegium

märgib, et kui ringkonnakohus tuvastab, et

maakohus on jätnud mõne esitatud

tõendi ekslikult hindamata, peab ta tõendit ise hindama või mõnel juhul

kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatma. Ringkonnakohtu hinnang maakohtu

poolt hindamata jäetud

potentsiaalselt olulisele tõendile peab olema

põhjendatud ja seda ka siis, kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et

tõend

maakohtu lõppjäreldust ei muuda.

103. Samuti

ei ole ringkonnakohus käsitlenud teisi apellatsioonis esitatud põhjendusi selle

kohta, miks RKO 2009. a

juulikuu KMD-s kajastatud tehing oli näilik. Muu

hulgas osutas prokuratuur sellele, et RKO, Rosnefti ja nendega

seotud isikute

juures toimunud läbiotsimistel ei leitud kõnesoleva tehingu ja selle täitmise

kohta mingeid tõendeid; et

ainukesed tehingu kohta käivad dokumendid on R. Paala

esitatud leping ja arve; et 2009. a juunikuu algses KMD-s,

mis esitati 13. novembril

2009, deklareeris RKO maksustatavat käivet 100 krooni ja tasutavat käibemaksu

18 krooni;

et tunnistaja V. K. ütluste kohaselt palkas R. Paala ta

Rosnefti juhatuse liikmeks, kuid talle teadaolevalt äriühingul

mingit

majandustegevust ei olnud; et Rosnefti ja RKO asukohast leitud arvutist

pärinevate andmete kohaselt ei ole

lepingudokument ja arve koostatud nendes

näidatud kuupäeval; et puuduvad andmed tehingu eest tasumise kohta ja

R. Paala

ütlused tasaarvestuse kohta on sisemiselt vastuolulised; et R. Paala

ütlused on vastuolulised ka projekti

olemasolu, loomise ja omandamise kohta; et

kaitsja poolt mereplatvormide projekti olemasolu tõendamiseks esitatud

"tehnilise

kirjelduse" näol oli tegelikult tegemist reklaammaterjaliga, mida üldjuhul

jagatakse tasuta.

Ringkonnakohus jättis need ja veel mõningad apellandi väited enamikus

üldse vastuseta, lisades mõningatel juhtudel

omapoolse lakoonilise selgituse, mis

on kas deklaratiivne või asjakohatu.

104. Näiteks

lepingudokumendi ja arve koostamise tegeliku aja kohta märkis ringkonnakohus vaid

seda, et see asjaolu

pole oluline, kuna tegemist ei olnud näiliku tehinguga. Kolleegium

leiab, et olukorras, kus väidetav erinevus lepingul

ja arvel märgitud kuupäeva

ja nende tegeliku koostamise aja vahel oli üks argument, millele tuginedes

prokuratuur

põhjendas tehingu näilikkust, ei saanud ringkonnakohus lugeda seda

argumenti ebaoluliseks vaid põhjendusega, et

kohtu arvates tehing näilik ei

olnud.

105. Seoses

apellandi väitega, et puuduvad andmed, nagu oleks RKO Rosneftile lepingu alusel

tasunud, märkis

ringkonnakohus üksnes järgmist: "Samuti ei oma tähtsust

asjaolu, et puuduvad dokumendid selle kohta, et lepingu

alusel oleks OÜ RKO

Platvorm OÜ-le Rosneft Eesti tasunud 360 päeva jooksul. Seejuures

ringkonnakohus juhib

tähelepanu, et prokurör on ise apellatsioonis märkinud, et

kõik nõuete loovutamisega seotud äriühingud on seotud

R. Paala ja T. Raatsiniga

ning mitte ükski äriühing ei maksa nõuete omandamise eest mingitki

loovutamistasu."

Kolleegiumile jääb arusaamatuks, mida täpselt

ringkonnakohus soovis eelnevaga öelda ja kuidas see peaks

kummutama apellandi

väite, et RKO projekti eest lepingus ette nähtud tasu ei maksnud ning see

viitab ühe

argumendina lepingu näilikkusele.

106. Seoses

R. Paala ja RKO süüdistusega RKO raamatupidamise kohustuse rikkumises leidis

ringkonnakohus, et

R. Paala, K. V-i ja O. V-i ütlused, millest

nähtuvalt olid RKO-l raamatupidamisdokumendid olemas, kuid need viidi

Läti

advokaadibüroosse ja hiljem ei õnnestunud neid üles leida, välistavad

süüdistatavate tahtluse panna toime KarS

§-s 3811 ette nähtud

kuritegu. Samas ei vastanud ringkonnakohus apellandi väidetele selle kohta, et maakohus

tugines põhjendamatult R. Paala ja T. Raatsini ütlustele, nagu

oleksid RKO asukohas olevad seifid jäänud läbi

otsimata; et läbiotsimisel leiti

RKO jt R. Paala kontrolli all olevate äriühingute asukohast raamatupidamise

algdokumente, kuid mitte ühtegi raamatupidamise registrit; et läbiotsimised

korraldati kõikides võimalikes kohtades,

kus RKO väidetavalt olemas olevad

raamatupidamisdokumendid võinuksid asuda, kuid neid ei leitud; et O. V.,

kes

väidetavalt oli üle viie aasta RKO raamatupidaja ja 1. märtsini 2010

ka juhatuse liige, ei teadnud, millega äriühing

tegeles; et R. Paala ei

loonud menetlejale reaalset võimalust kontrollida kaitseversiooni nõuetekohaste

raamatupidamisdokumentide olemasolu kohta. Viimati osutatud argumendi kohta

märkis ringkonnakohus vaid, et

menetlejale sellise võimaluse loomise muutis

väga raskeks ajafaktor, sest dokumendid pärinesid perioodist september

2009

kuni oktoober 2010.

107. Ka dokumendi

võltsimist ja võltsitud dokumendi kasutamist puudutava süüdistuse osas on

ringkonnakohtu käsitlus

lünklik, sest mitmetele prokuratuuri apellatsioonis

esitatud väidetele pole kohtukolleegium vastanud. Vaidlustades

maakohtu

järeldust, et R. Paala käis 15. detsembril 2008. a. Arro

vastuvõtul ja et A. Arro tuvastas R. Paalal

terviseseisundi, mis ei

võimaldanud kohtuistungil osaleda, tugines prokuratuur olulisel määral

jälitustoimingutega

kogutud tõendite analüüsile. Neid tõendeid on ringkonnakohus

käsitlenud napilt, jättes vastamata enamikule

apellandi argumentidele. Ringkonnakohus

pole käsitlenud ka prokuratuuri väidet, et A. Arro ütlused, millele kohtud

tuginesid, on vastuolus sama süüdistatava kohtueelses menetluses antud

ütlustega. Samuti ei ole ringkonnakohus

andnud hinnangut väitele, et 30. detsembril

2008. a tehtud röntgenülesvõte ei kinnitanud A. Arro väljastatud

tõenditel

näidatud diagnoosi ja et R. Paala patsiendikaardile märgitud 13. detsembri

2008. a pöördumist Ida-Tallinna

Keskhaiglasse tegelikult ei toimunud.

108. Eelnev

ülevaade ringkonnakohtu adekvaatse vastuseta jäänud prokuratuuri apellatsiooni

väidetest ei ole

ammendav. Nagu kolleegium sissejuhatavalt märkis, pole

ringkonnakohus prokuratuuri apellatsioonile sisuliselt

üldse vastanud, vaid on peaasjalikult

piirdunud maakohtu seisukohtade ülekordamisega. Riigikohus möönab, et võib

ette

tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise

ja ammendava vastuse juba

maakohtu otsuses. Sellisel juhul on ringkonnakohtu

põhjendamiskohustuse ulatus väiksem, nagu see tuleneb ka

KrMS § 342 lg-st 3.

Käesolevas asjas ei ole aga ilmselgelt tegemist sellise olukorraga.

Prokuratuuri apellatsiooni

väited on valdavalt sellised, mille paikapidavuse ja

veenvuse üle ei saa otsustada maakohtu põhjenduste alusel. Seega

eeldas nendele

väidetele vastamine ringkonnakohtult täiemahulist iseseisvat õiguslikku

analüüsi koos seda

kajastavate põhjendustega kohtuotsuses. Jättes selle nõude

järgimata, rikkus ringkonnakohus kohtuotsuse

põhistamise kohustust ulatuses,

mida tuleb pidada KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliseks.

(B)

109. Lisaks

eelnevale rikkus ringkonnakohus kohtuotsuse põhistamise kohustust sellega, et

jättis sama moodi nagu

maakohus mitmel juhul, kui see oli ilmselgelt vajalik,

hindamata prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatud tõendites

kajastuvate

asjaolude elulise usutavuse. Kolleegium märgib, et ka siis, kui prokuratuur oli

mingi tõendi

usaldusväärsust vaidlustades viidanud vaid tõendi sisemistele

vasturääkivustele või vastuoludele teiste tõenditega,

pidanuks ringkonnakohus

praeguses asjas pöörama eraldi tähelepanu tõendite sisu elulise usutavuse

analüüsi

puudumisele maakohtu otsuses.

110. Kohtupraktikas

on välja kujunenud nõue, mille kohaselt on ütluste usaldusväärsuse

kontrollimisel muu hulgas

oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude

elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude

esinemise

üldine tõenäosus (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. septembri 2005. a otsus asjas

nr 3-1-1-74-05,

p 15 ja 1. detsembri 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui

tõendi

usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus

asjas

nr 3-1-1-89-12, p 14).

111. Ütlustes

kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste

ebausaldusväärseks lugemise

kasuks. Üldjuhul ei välista see siiski

vastassuunalisi argumente samade ütluste usaldusväärsuse kasuks (nt tunnistaja

erapooletus, ütluste veenev detailsus vmt). Elulise usutavuse kriteeriumi

osakaal ütluste usaldusväärsuse hindamisel

on seda suurem, mida madalam on

ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Mõnel juhul –

näiteks

kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt

absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise

usutavuse kriteeriumist lähtudes

jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed.

112. Ütluste

sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine

ütluste usaldusväärsuse üle

otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil

ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste

põhjal

tavapärasteks. Sellisel juhul tuleb kohtul ütlustes kajastuvate asjaolude

esinemise üldist tõenäosust nende

ütluste usaldusväärsuse hindamisel kindlasti

arvesse võtta, ehkki see ei pruugi alati viia järelduseni, et ütlused on

ebausaldusväärsed. Kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on

täielikult välistatud (nt vastuolu

loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb

kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest

tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid

annavad alust pidada ütlusi

usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate

asjaolude väiksele tõenäosusele.

113. Kui

aga kohus jätab olukorras, kus ütluste sisu eeldab nende usaldusväärsuse

hindamisel elulise usutavuse

kriteeriumi arvesse võtmist, selle tegemata, rikub

ta kohtulahendi põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1).

114. Eeltoodud

põhimõtted võivad mõnel juhul olla mutatis mutandis arvestatavad ka

muude tõendite (nt dokumentide)

usaldusväärsuse üle otsustamisel.

115. Käesolevas

asjas jättis maakohus mitmel juhul tõendites – eeskätt süüdistatavate ja

tunnistajate ütlustes –

kajastuvate asjaolude elulise usutavuse hindamata ega

ole neid tõendeid usaldusväärseks lugedes elulise usutavuse

kriteeriumi arvesse

võtnud. Ringkonnakohus, kes väljendas otsuses läbivalt täielikku nõustumist

maakohtu poolt

tõenditele antud hinnanguga, osutatud veale tähelepanu ei

pööranud. Seda vaatamata asjaolule, et tõendites kajastuva

teabe erakordsus

seda eeldanuks. Eeskätt osutab kolleegium järgnevale.

116. Kohtud

lugesid peaasjalikult süüdistatavate ja tunnistajate ütlustele tuginedes

tõendatuks, et OÜ Transoil Service

arve, mille alusel Rosneft

arvas 2007. a märtsikuu KMD-s maha sisendkäibemaksu

summas 36 000 000 krooni, ja

Rosnefti arve, mille alusel RKO

arvas 2009. a juunikuu KMD-s maha sisendkäibemaksu summas 8 449 164

krooni, kajastasid tegelikult toimunud tehinguid (vt käesoleva otsuse

punktid 22–23, 34–36, 52 ja 57).

117. Rosnefti

2007. a märtsikuu KMD-s kajastatud OÜ Transoil Service arvel näidatud tehingu

sisuks oli väidetavalt

Venemaa puiduäriplaani võõrandamine 200 000 000 krooni (lisandus

käibemaks 36 000 000 krooni) eest. Kohtud ei

tuvastanud, nagu oleks selline

äriplaan olnud kunagi olemas kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, vaid

leidsid, et see eksisteeris ideena, "mis kujuneb oma lõplikku vormi pikema

aja jooksul". Äriplaani sisu on kohtud

eeskätt R. Paala ütlustele

tuginedes tuvastanud järgmisena: "Seega oli äriplaani mõte rajada

Solikamskisse puidu

tehnopark, kus kasvav mets maha võtta, mets edasi teistesse

riikidesse kallimalt maha müüa ning müügist saadud

vahe kasumiks saada.

Äriplaan seisnes varasemas teadmises, millised on selles piirkonnas puiduhinnad

ning millised

olid vajalikud kontaktid nimetatud plaani elluviimiseks. [...] Lepingu

sisuks oli see, et Transoil Service OÜ loovutab

TSC Autokaup OÜ-le õiguse

majandada metsa Solikamskis, Beresnikis 20 aasta jooksul 1 miljon tihumeetrit

aastas

10 krooni tihu eest, annab üle kõik kontaktid ja teadmised ning kohustub

ise selles piirkonnas mitte töötama ega

teistele kontakte üle andma ja OÜ

Rosneft Eesti tasub Transoil Service OÜ-le majandustegevusest loobumisest 200

miljonit krooni. [...] Nimetatud arve eest tasumine pidi toimuma läbi

tasaarvestuse." Maakohus refereeris ka R. Paala

ütlusi, mille

kohaselt toimus lepingu täitmine nii, et tema andis üle kontaktid, kellega

ühendust võtta ja kuidas asju

edasi ajada. Kohtuotsustest ei nähtu viiteid

tõenditele selle kohta, et äriplaani hind hõlmanuks arvestatavas väärtuses

raieõigust,

tootmisvahendeid, lepinguid, tegevuslubasid või muud vara, mida omandaja saaks

äriplaani

realiseerimiseks kasutada. Samuti pole tuvastatud, et äriplaani eest

oleks tegelikult tasutud ja et varal, mille Rosneft

pidi OÜ-le Transoil Service

äriplaani eest andma (nõudeõigus), olnuks reaalne väärtus.

118. Kohtud

jätsid äriplaani müüki puudutavate süüdistatavate ja tunnistajate ütluste

usaldusväärsuse üle otsustamisel

hindamata, milliseks saab pidada üldist

tõenäosust, et keskmine majandustegevuses osalev mõistlik isik käsitaks

eelnevalt

kirjeldatud ideed ja teavet – sellisel kujul ja sellise konkreetsusastmega,

nagu süüdistatavad ja tunnistajad

seda kirjeldasid – varalist väärtust omavana ja

oleks valmis selle eest maksma 200 miljonit krooni.

119. RKO

2009. a juunikuu KMD-s kajastatud Rosnefti arvel näidatud 1. juuni

2009. a tehingu sisuks oli väidetavalt

projekt RN ehk 10 mereplatvormi

konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks vajaliku oskusteabe

võõrandamine 46 939 800 000 krooni ehk

3 000 000 000 euro eest (lisandus käibemaks 8 449 164 000 krooni ehk 540 000

000 eurot). Kohtud asusid eeskätt

süüdistatavate R. Paala ja T. Raatsini

ning tunnistajate ütluste ja lepingudokumendi alusel seisukohale, et tegemist

oli

reaalse tehinguga. Maakohus, kellega täielikult nõustus ka ringkonnakohus,

sedastas mh järgmist: "Süüdistatavate ja

tunnistajate ütlustest nähtub, et

kuna nafta- ja gaasimaardlad on hakanud ennast ammendama, siis pidi nafta

puurimiseks minema kas Kaspiasse või Põhja-Jäämerre. Selleks oli vaja

vastupidavaid naftaplatvorme. Projekt

seisnes selles, et lasta Hiinas valmis

ehitada uuel tehnoloogial põhinev 4-jalaga naftaplatvorm, mis on valmistatud

külmakindlast materjalist ning seejärel naftaplatvormid Venemaa firmadele Rosneft

ja Gazprom välja rentida.

Mereplatvormide projekti raames tehti koostööd

erinevate isikutega, s.h A. L-iga ning soomlastega, kes töötasid välja

platvormide jalgade jää läbilaskmis- ja tõrjevõime, mille mehhanismi tagajärjel

ei tekiks platvormi jalgade ümber

jääd. Süüdistatava R. Paala ütluste

kohaselt sõlmitud lepinguga loobus OÜ Rosneft Eesti oskusteabest ning äriplaani

realiseerimisest RKO Platvorm kasuks, kuna R. Paala ei saanud enam OÜ

Rosneft Eesti kaudu tehinguid teha ega

projekti arendada, sest äripartnerid

asusid Venemaal ja ta ei tohtinud elukohast ega riigist lahkuda, samuti

seetõttu, et

RKO Platvormil ei olnud käimas maksuvaidlusi ning osaühingus olid

isikud, kes ei olnud varasemate

kriminaalmenetlustega seotud. Tunnistaja M. L-i

ütluste kohaselt ei tegeletud projektiga enam edasi, kui R. Paala

viidi

kinnipidamisasutusse. [...]" (Vt ka käesoleva otsuse punkt 35.)

120. Kohtud

ei hinnanud eelmises punktis kirjeldatud asjaolude elulist usutavust, ehkki

nende asjaolude ebatavalisus

viitab ilmsele vajadusele selline hinnang anda. Riigikohus

märgib esmalt, et väidetava lepingu hind – ca 46,9

miljardit krooni – on

erakordselt suur. Ilmestamaks Rosnefti ja RKO tehingu mastaapi, osutab

kolleegium

võrdluseks, et aastal 2009, mil tehing väidetavalt tehti, oli Eesti

sisemajanduse kogutoodang jooksevhindades

Statistikaameti andmetel ligikaudu 221,8

miljardit krooni (vt http://www.stat.ee/68588), 2009. a riigieelarve

algselt

planeeritud tulude maht aga umbes 96,6 miljardit krooni, (vt RT I 2008,

60, 332). Kõikide Eesti kinnisvaratehingute

koguväärtus

aastal

2009

ulatus

Maa-ameti

andmetel

umbes

22,3

miljardi

kroonini

(vt

http://www.maaamet.ee/data/Eesti_kinnisvaraturg_2009_aastal1.pdf?t=20120509095328).

H.Q.A noteeritud AS-i

Tallink Grupp kõigi aktsiate börsiväärtus 1. juuni

2009. a seisuga oli veidi üle 4 miljardi krooni (vt

http://www.nasdaqbaltic.com/market/?instrument=EE3100004466&list=2&pg=details&tab=historical).

121. Ka

lepingu objekt – oskusteave uudsete mereplatvormide konstrueerimiseks, paigaldamiseks

ja opereerimiseks –

ei ole tsiviilkäibes levinud ja selle loomine nõuab

eelduslikult märkimisväärset teaduslik-tehnilist suutlikkust. Seega,

kontrollides

Rosnefti ja RKO vahelist tehingut kinnitavate tõendite usaldusväärsust,

pidanuksid kohtud hindama ka

üldist tõenäosust, et äriühing, kes oma majandustegevuse

ja -näitajate poolest vastab Rosnefti kohta esitatud

kontrollitavatele andmetele,

on võimeline ise looma või sisse ostma 46,9 miljardit krooni väärt oskusteabe

mereplatvormide konstrueerimiseks, paigaldamiseks ja opereerimiseks. Samuti olnuks

oluline hinnata sellise ülimalt

kalli tehnoloogia olemasolu usutavust

olukorras, kus selle kohta puudub igasugune erialaselt pädevast ja tunnustatud

allikast

pärinev teave. Kolleegium osutab sellelegi, et kohtud pidasid Rosnefti ja RKO

vahelist lepingudokumenti

(kohtutoimik (KoTo), kd 21, tl 22–24) usaldusväärseks

tõendiks tehingu toimumise kohta. Samas ei hinnanud kohtud

seda, milline on

üldist äripraktikat arvestades tõenäosus, et tehing, mille sisuks on 46,9 miljardi

krooni eest

oskusteabe võõrandamine, vormistataks lepingudokumendis, mis mahub

kolmele leheküljele ja kus lepingu objekti

kirjeldatakse üldsõnaliselt vähem

kui poolel leheküljel (vt ka käesoleva otsuse punkt 34).

122. Seega rikkusid

kohtud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui jätsid Rosnefti ja RKO vahelist

tehingut

kinnitavates tõendites kajastuvate asjaolude elulise usutavuse

hindamata ja selle hinnangu tõendite usaldusväärsuse

üle otsustamisel arvesse

võtmata.

123. Kolleegium

peab ka käesolevas alaosas kirjeldatud põhistamiskohustuse rikkumist

kriminaalmenetlusõiguse

oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.

(C)

124. Järgnevalt

selgitab kolleegium, millised on prokuratuuri kassatsiooni alusel tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse

oluliste rikkumiste (KrMS § 339 lg 2) tagajärjed, juhindudes

seejuures KrMS § 361 lg-test 1 ja 2 ning § 341

lg-st 3,

samuti KrMS § 2742 lg-st 1.

125. Esmalt

on vaja lahendada küsimus, kas Riigikohtul on võimalik ringkonnakohtu vead ise

kõrvaldada või tuleb

kriminaalasi saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule või

– arvestades seda, et osa rikkumisi sai alguse juba

esimese astme kohtust –

hoopis maakohtule.

126. Kassatsioonimenetluses

ei ole võimalik ringkonnakohtu otsuse puudusi kõrvaldada, sest praeguses asjas

eeldab see

faktiliste asjaolude tuvastamise pädevust, mida Riigikohtul KrMS

§ 363 lg 5 kohaselt ei ole.

127. Keskne

kriminaalmenetlusõiguse rikkumine, mille Riigikohus prokuratuuri kassatsiooni

alusel kindlaks tegi,

seisneb selles, et ringkonnakohus jättis prokuratuuri

apellatsiooni väidetele sisuliselt vastamata. Osutatud rikkumise

kõrvaldamine

eeldab apellatsioonimenetluse kordamist, s.t kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks teise astme

kohtule.

128. Ühtlasi

meenutab kolleegium, et apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline

arutamine, kusjuures

ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja

hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme

kohtul (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14,

p 718). Seega üldjuhul on

ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite

hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise

kõrvaldada,

kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata (vt ka otsus

asjas nr 3-1-1-14-14, p-

d 695–708). Käesolevas asjas tuleb KrMS

§ 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel

muu

hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti (vt ka otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 707).

129. Seega

annavad eelnevalt tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised aluse

saata kriminaalasi

prokuratuuri kassatsioonis taotletud osas uueks arutamiseks

Tartu Ringkonnakohtule.

130. Samas

avaldatakse mitme kaitsja kassatsioonivastuses arvamust, et kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmine

rikuks süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja

jooksul.

131. Riigikohus

on varem selgitanud, et mõistliku menetlusaja möödumine või selle oht ei anna

ringkonnakohtule ega

Riigikohtule alust teha asjas ise uut otsust olukorras,

kus lähtudes KrMS § 341 lg-test 1, 2 või 3 (ja § 361

lg-st 2)

tuleks kriminaalasi saata madalama astme kohtule uueks

arutamiseks. Sellises situatsioonis peab kõrgema astme

kohus üldjuhul madalama

astme kohtu otsuse tühistama ja kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS

§ 2742

lg 1 alusel lõpetama. Erandina, kui avalik

menetlushuvi kaalub süüdistatava õiguste (tulevase) rikkumise ilmselgelt

üles,

tuleb kriminaalasi siiski KrMS § 341 nõudeid järgides saata madalama astme

kohtule uueks arutamiseks.

Sellisel juhul tuleb isiku õiguste rikkumine

heastada muul viisil, s.o talle mõistetava karistuse kergendamise (KrMS

§ 306 lg 1 p 61) või (väljaspool kriminaalmenetlust)

rahalise hüvitise maksmisega. (Vt Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 30. juuni 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 686.)

132. 1. mail 2015. a

jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS)

konkretiseerib ja täiendab

võrreldes varasemaga kriminaalmenetluse lõpetamise

alternatiive mõistliku menetlusaja ületamise korral. Nimelt

näevad SKHS § 5

lg 1 p 6 ja lg 4 otsesõnu ette aluse, mis võimaldab isikul nõuda

riigilt ebamõistliku menetlusajaga

tekitatud kahju hüvitamist nii juhul, kui

isik mõistetakse õigeks või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, kui

ka

kindlatel tingimustel siis, kui isiku suhtes tehakse süüdimõistev otsus.

Seejuures on osutatud kahju hüvitamise

alused kohaldatavad ka juhul, kui

mõistliku menetlusaja nõuet rikutakse kohtumenetluses (vrd Riigikohtu

üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas

nr 3-3-1-85-09). Kahju hüvitamise nõue on võimalik esitada juba

kriminaalmenetluses (vt SKHS 4. peatükk).

133. KrMS

§ 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus selle

sätte alusel üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse

rikkumist kriminaalasja

arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. KrMS

§ 2742 lg 1 ja

§ 2052 järgi peab

kriminaalmenetluse lõpetamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu

arvestama muu hulgas

kuriteo raskust ja muid asjaolusid. Riigikohtu praktika

kohaselt tuleb kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja

möödumise motiivil

lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust

menetlusele mõistliku

aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku

menetlushuviga. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul

mõistliku

menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on

rikutud süüdistatava õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt

avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida

raskem on

kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et

sellega oleks võimalik

põhjendada

süüdistatava

suhtes

kriminaalmenetluse

lõpetamist.

(Vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-6-11, p 19.1; 21. juuni 2013. a määrus asjas

nr 3-1-1-63-

13, p 16 ja 30. juuni 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-14-14, p 660).

134. Käesolevas

asjas ei ole Riigikohtu käsutuses kriminaaltoimikut, vaid üksnes kohtutoimik.

Samuti ei ole

kassatsioonimenetluse pooled esitanud asjaolusid ja neid

kinnitavaid tõendeid, mis võimaldaksid kolleegiumil kõigi

süüdistatavate ja

väidetavate kuritegude lõikes täpselt tuvastada menetlusaja kulgemise alguse ja

hinnata, kas

mõistlik menetlusaeg on möödunud. Kohtutoimikus olevatest

andmetest saab järeldada, et osa menetletavate tegude

suhtes alustati

kriminaalmenetlust 22. oktoobril 2008. a (vt nt KoTo,

kd 5, tl 53 ja kd 4, tl 86). Samas ei ole enamikul

juhtudel

kohtutoimiku põhjal päris selge, millal hakkas menetlus üht või teist

süüdistatavat oluliselt mõjutama (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni

2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 586 jj). Prokuratuuri

kassatsioonivastuses leitakse, et R. Paala ja Rosnefti suhtes algas

kriminaalmenetlus 6. jaanuaril 2009, mil toimusid

läbiotsimised nende elu-

ja asukohas. Maakohus leidis seoses R. Paala ja Rosnefti süüditunnistamisega

valeandmete

esitamises Rosnefti TSD-des, et mõistlik menetlusaeg on möödunud

(vt käesoleva otsuse punkt 30). Prokuratuur seda

järeldust apellatsioonis ei

vaidlustanud. Samas meenutab kolleegium, et olukorras, kus isikut süüdistatakse

ühe

kriminaalasja raames mitmes erinevas teos (või osateos), mis on toime

pandud erinevatel aegadel, tuleb iga teo

menetlemiseks kulunud aja mõistlikkust

hinnata eraldi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a

otsus

asjas nr 3-1-1-43-10, p 24). Seega ei saa maakohtu järeldust

automaatselt üle kanda nendele tegudele ja

süüdistatavatele, kelle osas prokuratuur

taotleb kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist.

135. Käsitletavate

maksualaste kuritegude puhul ei annaks ka järeldus, et mõistlik menetlusaeg on

praeguseks ületatud

– mida ei saa iseenesest välistada –, piisavat alust selleks,

et kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada.

Süüdistuses

kirjeldatud väidetavate maksuõigusrikkumiste ulatus on selline, et avalik

menetlushuvi kaalub

süüdistatavate õiguste võimaliku rikkumise ilmselgelt üles.

Lisaks ei ole vähemalt praegu alust arvata, et

kriminaalasjas oleks vaja

korrata esimese astme kohtu menetlust. See omakorda vähendab eeldatavat ajakulu

kriminaalasjas lõpliku lahendini jõudmiseks. Seega tuleb kriminaalmenetlust maksualaste

kuritegude osas jätkata ja

süüdistatavate õiguste rikkumine, kui see

kriminaalasja uuel arutamisel tuvastatakse, heastada muul viisil.

136. Kuna raamatupidamiskohustuse

rikkumises esitatud süüdistuste sisu on seotud maksukuritegusid puudutavate

süüdistuste sisuga ja puudutab isikuid, keda samal ajal süüdistatakse ka

maksukuritegudes, peab kolleegium

põhjendatuks kriminaalmenetluse jätkamist ka

KarS § 3811 järgi esitatud süüdistustes.

137. Teistsugusele

seisukohale asub kolleegium aga osas, mis puudutab A. Arrole ja R. Paalale

dokumendi võltsimises

ning võltsitud dokumendi kasutamises esitatud süüdistusi

(vt käesoleva otsuse punktid 2–3).

138. Kohtutoimikust

nähtuvalt on kohtumenetluse pooled olnud ühel meelel, et seoses kõnealuste tegudega

tuleb

kriminaalmenetluse kulgu A. Arro ja R. Paala suhtes arvestada

oktoobrist 2009, mil nad kahtlustatavatena üle kuulati

(vt KoTo, kd 4, tl-d 83

ja 86). Seega juba praeguseks on menetluse kestus ligikaudu 6 aastat ja 4 kuud

ning

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise korral ületaks see tõenäoliselt 7

aastat. Arvestades, et tegemist on

vähemahuka ja õiguslikult lihtsa

süüdistusega, on ka üksikuid hindamiskriteeriume vaagimata (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

17. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-53-15, p 10) ilmne,

et selline menetlusaeg on ilmselgelt

ebamõistlik. Muu hulgas ei õigusta

praegusel juhul pikka menetlusaega ka asjaolu, et süüdistust dokumendi

võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises menetleti koos mitme mahukama süüdistusega.

Kõnealune

võltsimissüüdistus pole ei faktiliselt ega õiguslikult ülejäänud

süüdistustega seotud. A. Arrot ükski teine käesoleva

menetluse esemeks

olev süüdistus ei puuduta. Sellises olukorras olnuks menetlejal mõistliku menetlusaja

nõude

järgimiseks võimalik eraldada A. Arro ja R. Paala süüdistus

dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi

kasutamises eraldi menetlusse.

Seda isegi juhul, kui süüdistatavad ega kaitsjad seda eraldi ei taotlenud. (Vrd

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14,

p-d 639 ja 657.)

139. A. Arrole

ja R. Paalale dokumendi võltsimises ning võltsitud dokumendi kasutamises

esitatud süüdistustes

kirjeldatud väidetavate kuritegude raskus ei ole selline,

et avalik menetlushuvi kaaluks praegu üles

kriminaalmenetluse jätkamisega

kaasneva süüdistatavate õiguste edasise rikkumise. Kriminaalmenetluse

lõpetamine

menetluse mõistliku aja möödumise tõttu on KrMS § 2742 lg

1 kohaselt võimalik süüdistatava nõusolekul. Vastuses

Riigikohtu kirjalikule

küsimusele avaldasid nii A. Arro kui ka tema kaitsja, et süüdistatav nõustub

kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 2742 lg 1 alusel. R. Paala

Riigikohtu määratud tähtajaks

kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusolekut ei

andnud, saates e-kirjaga allkirjastamata teate selle kohta, et ta "ei

soovi antud hetkel nimetatud episoodis kriminaalasja lõpetamisega, mõistliku

menetlusaja tõttu".

140. Eelnevat

arvestades lõpetab Riigikohus A. Arro nõusolekul tema suhtes kriminaalmenetluse

KrMS § 2742 lg 1

alusel. Kuna süüdistatava nõusoleku

puudumise tõttu ei saa R. Paalale KarS § 344 lg 1 – § 22

lg 2 ja § 345 lg 1 järgi

esitatud süüdistuses kriminaalmenetlust

lõpetada, saadab kolleegium kriminaalasja ka seda süüdistust puudutavas

osas

uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule (vt ka käesoleva otsuse punkt 107).

II

(A)

141. Kassatsioonis,

mille on allkirjastanud R. Paala kaitsja vandeadvokaat Mart Angerjärv,

vaidlustatakse

kohtuotsuseid R. Paala süüditunnistamist puudutavas osas.

Kohtud tunnistasid R. Paala KarS § 3891 lg 2

(enne 1. jaanuari 2015 kehtinud redaktsioonis) järgi süüdi

selles, et ta jättis maksustamisperioodidel juuli 2007 ja

september 2007 kuni veebruar 2008 Rosnefti TSD-des

deklareerimata 20 987 306 krooni ulatuses väljamakseid,

mille

kohta puudub nõuetekohane algdokument, mis tõendaks väljamaksete seotust

Rosnefti ettevõtlusega. Kohtud

tuvastasid kokkuvõtlikult, et Rosnefti

pangakontodelt tehti erinevatele isikutele süüdistuses nimetatud summas

väljamakseid, mille kohta kuludokumente ei ole. Samuti tegid kohtud kindlaks,

et R. Paala esitatud Rosnefti TSD-

des neid väljamakseid ettevõtlusega

mitteseotud kuluna ei deklareeritud. (Vt lähemalt käesoleva otsuse

punktid 5–7,

11, 29 ja 49.)

142. Kassatsioonis

on esitatud arvukalt osaliselt vastukäivaid põhjendusi selle kohta, miks

R. Paala süüditunnistamine

on põhjendamatu. Seejuures on R. Paala

huvides esitatud kassatsiooni põhjendused loogiliselt struktureerimata, selle

sõnastus on kohati segane ja tihtipeale ka kriminaalmenetluse esemega raskesti

seostatav. Kassatsiooni tekstis on

palju kordusi ja viiteid menetlusvälistele

asjaoludele, samuti asjasse mittepuutuvatele Euroopa Inimõiguste Kohtu

lahenditele, millest on tehtud meelevaldseid järeldusi. Vastuseks kassatsiooni

põhjal tuvastatavatele kaitsja

põhilistele väidetele märgib kolleegium

järgmist.

143. Kassaatori

üks keskseid väiteid on kokkuvõtlikult järgmine. Maksuhaldur, nõudes Rosnefti

suhtes alustatud

maksumenetluses Rosnefti raamatupidamisdokumentide esitamist,

välistamata samas võimalust, et neid dokumente

kasutatakse tõendina ka

kriminaalmenetluses R. Paala või tema lähedaste vastu, rikkus

R. Paala põhiõigust end mitte

süüstada (põhiseaduse § 22 lg 3 ja

EIÕK art 6). R. Paalat karistatakse enese mittesüüstamise privileegi

kasutamise

eest.

144. Kolleegium

märgib, et selline argument võiks olla teatud tingimustel asjasse puutuv siis,

kui R. Paalat oleks

karistatud selle eest, et ta jättis maksuhalduri

nõutud dokumendid esitamata või esitas need ebaõigetena (vt nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsus asjas

nr 3-1-1-39-05, p-d 10–18; 28. jaanuari 2008. a otsus

asjas nr 3-1-1-60-07, p 29 ja 2. novembri 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-85-10, p 21). Kohtud tunnistasid R. Paala süüdi

aga hoopis selles, et ta esitas Rosnefti TSD-des maksuhaldurile valeandmeid,

jättes Rosnefti ettevõtlusega

mitteseotud väljamaksed (TuMS § 51 lg 2

p 3) deklareerimata.

145. Sarnastes

asjades on Riigikohus korduvalt selgitanud, et süüdistatav, kes väidab, et

äriühingu poolt nõuetekohaste

algdokumentideta välja makstud raha kasutati

äriühingu huvides, peab oma väite õigsust tõendama või vähemalt

looma

menetlejale

reaalse

võimaluse

selle

kontrollimiseks

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-47-07, p-d 20–23 ja 16. oktoobri 2014. a

otsus asjas

nr 3-1-1-48-14, p 50). Õigus end mitte süüstada ei anna

isikule alust jätta äriühingu maksudeklaratsioonis

kajastamata väljamakseid,

mille ettevõtlusega seotust tõendavaid raamatupidamise algdokumente ei ole ta mingil

põhjusel valmis vajaduse korral ametivõimudele esitama. Vastasel korral muutuks

seadustest tulenev ettevõtlusega

seotud kulude dokumenteerimise kohustus (vt nt

Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2015. a otsus asjas

nr 3-3-

1-76-14, p 14) suuresti sisutühjaks, samuti poleks võimalik

kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Nimelt võiks isik sellisel

juhul

nõutavate algdokumentide puudumist peaaegu alati kompenseerida väitega, et

dokumendid on küll olemas,

kuid kuna need võivad teda süüstada, ei saa ta neid

maksuhaldurile esitada.

146. Kassatsioonis

viidatakse ka võimalusele, et Rosnefti pangakontodelt välja makstud raha võis

liikuda äriühingu

kassasse, kust selle arvel võidi anda laene või teha muid

ettevõtlusega seotud kulusid või maksta töötasusid või

dividende. Selline

kahtlus välistavat süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevalt isiku

süüditunnistamise.

147. Kolleegium

märgib, et iseenesest on õige, et kui juriidilise isiku pangakontolt

nõuetekohaste kuludokumentideta

välja võetud või edasi kantud raha jõuab

süüdistuses märgitud maksustamisperioodil sularahana äriühingu kassasse,

pole

ettevõtlusega mitteseotud kulu tekkinud. Samas peab selliste väljamaksete

jõudmine äriühingu kassasse olema

tõendatud. Kooskõlas eelnevalt viidatud

kohtupraktikaga peab seda asjaolu tõendama või vähemalt oma väidete

kontrollimiseks reaalse võimaluse looma süüdistatav. (Vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 2014. a

otsus asjas

nr 3-1-1-133-13, p-d 22–23.) Paljasõnaline hüpotees, et raha võis

jõuda Rosnefti kassasse, ei anna alust

rääkida KrMS § 7 lg-s 3

nimetatud kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleks tõlgendada R. Paala ja

Rosnefti kasuks.

148. Sama

kehtib ka kassaatori etteheite kohta, et kohtud pole arvesse võtnud

väljamaksetega samal perioodil Rosnefti

pangakontole tehtud suuri sissemakseid.

Kolleegium selgitab, et pole võimalik lihtsalt eeldada, et sissemaksed tehti

süüdistuses nimetatud dokumenteerimata väljamaksete arvel, seda asjaolu peab

tõendama või vähemalt oma väidete

kontrollimiseks reaalse võimaluse looma

süüdistatav (vt otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p 23).

149. Punktides 145–148

viidatud kohtupraktika valguses pole asjakohased ka kassaatori etteheited, et

menetleja ei

teinud piisavaid jõupingutusi väljamaksete ettevõtlusega seotust

kinnitavate tõendite leidmiseks (nt ei pöördunud

kolmandate isikute poole) ega

analüüsinud versiooni, et R. Paala kasutas Rosnefti pangakontodelt välja

makstud

summasid selleks, et tasuda sularahas suuliste lepingute alusel ostetud

varuosade eest. Samuti ei ole TuMS § 51 lg 2

p-ga 3 kooskõlas

kassaatori seisukoht, nagu oleks väljamakse seotust ettevõtlusega võimalik

tõendada pangakonto

väljavõttelt nähtuva maksekorralduse selgitusega.

150. Kaitsja

hüpotees, et kohtueelne menetleja võis osa läbiotsimise käigus ära võetud

Rosnefti

raamatupidamisdokumente ära kaotada või tahtlikult kõrvaldada on

oletuslik ja miski kassatsioonis märgitust ei

muuda sellist versiooni

kolleegiumi jaoks usutavaks. Samas väidab kassaator sedagi, et XXXXX Xxxxx XX

toimunud läbiotsimise käigus jäeti läbi otsimata mitmed seifid, viidates

võimalusele, et puuduvad raamatupidamise

algdokumendid võisid asuda just seal.

Ka väide läbi otsimata jäetud seifide olemasolu kohta on paljasõnaline, kuid

ühtlasi on see vastuolus kassaatori enda väitega, et menetleja võttis dokumendid

läbiotsimisel ära ja kaotas või

kõrvaldas need seejärel. Kumbki osutatud

väidetest ei ole omakorda loogiliselt ühitatav kolmanda kassatsioonis

toodud

versiooniga, mille kohaselt on R. Paala korduvalt avaldanud, et kõnealused

raamatupidamisdokumendid ei

asu Eestis, kuid on tervikuna olemas või vähemalt

taasesitatavad ja R. Paala on valmis need advokaadi juuresolekul

menetlejale andma, kui talle garanteeritakse, et dokumente ei kasutata tõendina

kriminaalmenetluses tema ega tema

lähedaste vastu.

151. Siinkohal

väärib eraldi väljatoomist see, mil viisil R. Paala kassaatori väitel

tagas menetlejale võimaluse Rosnefti

raamatupidamisdokumentidega tutvumiseks:

vastuseks prokuröri küsimusele, kus dokumendid asuvad, selgitas

R. Paala,

et äriühingu kontoris töölaua peal on teiste visiitkaartide hulgas ka selle

isiku visiitkaart, kes oli nõus koos

teiste dokumentidega hoidma ka Rosneft

Eesti raamatupidamisdokumente ja muid dokumente Läti advokaadibüroos.

Seejuures

olevat R. Paala otsustanud hoida temaga seotud äriühingute raamatupidamis-dokumente

Läti

advokaadibüroos

selleks,

et

vältida

olukorda,

kus

uurijad

võtavad

ära

hulganisti

äriühingute

raamatupidamisdokumente, mille loetelu ja edaspidine

saatus jääb teadmatuks, seejärel tehakse aga isikule etteheide,

et ta pole

vajalikke dokumente esitanud.

152. Samal

ajal osutab kaitsja sellelegi, et R. Paala on andnud korduvalt kohtule või

kohtueelsele menetlejale

võimaluse kontrollida, kas XXXXX Xxxxx XX asuvates

seifides või läbi otsimata ruumides, O. V-i

raamatupidamisfirmas või Läti

advokaadibüroos on Rosnefti raamatupidamisdokumente. R. Paala kinnitas

kohtuistungil korduvalt, väidab kassaator, et raamatupidamisdokumente hoiti

seifides. Kaitsjale jääb arusaamatuks,

miks keegi pole tänaseni soovinud ühegi

seifi sisuga tutvuda. Samas ei välista kaitsja, et praeguseks võivad mõned

raamatupidamisdokumendid olla hävitatud, sest seadusest tulenev dokumentide

säilitamise kohustuse tähtaeg on

möödas.

153.

Kassaatori

sellised

arvukad

üksteist

välistavad

ja

samas

ebamäärased

versioonid

Rosnefti

raamatupidamisdokumentide saatuse kohta kõnelevad sellest, et süüdistataval ja

kaitsjal ei ole pakkuda tõsiselt

võetavat vastust süüdistusversioonile, mille

kohaselt ei olnud Rosnefti pangakontodelt tehtud väljamaksed seotud

äriühingu ettevõtlusega.

154. Kaitsja

leiab, et TuMS § 51 ei ole "karistusõigusliku alusnormina"

piisavalt selge, kuid ei ava lähemalt, mida selle

väitega silmas peab.

Kolleegium ei näe konkreetse kohtuasja asjaolude pinnalt põhjust TuMS § 51

õigusselgusetuks

pidada.

155. Kassatsioonis

tehtud etteheide, et TSD vormil on märge üksnes väärteovastutuse, mitte aga

kriminaalvastutuse

kohta, on käesolevas asjas õigusliku tähenduseta. Isegi kui

süüdistataval tekkis deklaratsiooni vormile tuginedes

ekslik arusaam, et

maksuhaldurile valeandmete esitamine on karistatav üksnes väärteona, ei

mõjutaks see

süüdistatava käitumisele antavat karistusõiguslikku hinnangut.

Kolleegium on varem selgitanud, et olukorras, kus

isik arvab, et tema tegu ei

ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona, puudub alus väita, et isik ei

saa aru oma teo

keelatusest KarS § 39 mõttes. Eksimusele toimepandava

süüteo liigis karistusseadustik õiguslikku tähendust ei anna.

Selline eksimus

ei välista ei teo koosseisupärasust (sh tahtlikkust), õigusvastasust ega

süülisust. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2006. a otsus asjas

nr 3-1-1-20-06, p 8.)

156. Samuti

on väär kassaatori arvamus, et (enne 1. jaanuari 2015 kehtinud)

MKS §-des 1531 ja 1532 sätestatud

väärteokoosseisud olid identsed KarS §-des 3891 ja 3892

ette nähtud kuriteokoosseisudega. Osutatud

kuriteokoosseisud olid viidatud

väärteokoosseisude suhtes erinormid, mis kohaldusid siis, kui olid täidetud

nendes

paragrahvides (eeskätt teo ulatuse kohta) otsesõnu ette nähtud

täiendavad tingimused.

157. Kaitsja

leiab, et kuna süüdistuses nimetatud väljamaksed Rosnefti pangakontodelt on

tehtud osaliselt

pangaülekannetega, osaliselt on raha välja võetud sularahana;

raha on kasutatud erinevate tehingute tarbeks ja

makstud erinevatele isikutele,

samuti on väljamaksete tegijateks erinevad isikud, ei saa nende väljamaksete

deklareerimata jätmist käsitada ühe jätkuva teona, nagu prokuratuur ja kohtud

seda tegid.

158. Kolleegium

leiab, et sellel, kas äriühingu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed on tehtud

samal või mitmel

erineval viisil; ühele ja samale või mitmele erinevale

isikule; kas väljamakse tegijaid oli üks või mitu või kas raha

kasutati ühel

või mitmel erineval ettevõtlusega mitteseotud otstarbel, pole iseenesest

tähtsust, otsustamaks, kas

väljamaksete deklareerimata jätmine on käsitatav ühe

jätkuva teona. Maksusüüteona ei ole karistatav ettevõtlusega

mitteseotud

väljamakse tegemine, vaid selle deklareerimata jätmine. Seda, millest lähtuvalt

hinnata, kas erinevates

maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine on

käsitatav karistusõiguslikult ühe jätkuva teona, on kolleegium

selgitanud

näiteks 28. jaanuari 2008. a otsuses asjas

nr 3-1-1-47-07 (vt viidatud otsuse p-d 27–34).

159. Kassaator

väidab, et kohtumenetluses piirati põhjendamatult R. Paala kaitseõigust.

Ajal, kui R. Paala viibis vahi

all, piiras Tartu Vangla tema suhtlust

kaitsjaga. Maakohtu istungitel ei saanud R. Paala teha märkmeid, sest tal

puudus laud. Samuti oli kinnipidamise ajal R. Paala nägemine halvenenud ja

tal oli lugemiseks vaja kaht paari prille.

10. aprillil 2013 tehti

R. Paalale Tartu Vanglas Xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxx, mis tekitas

kohtuistungitel xxxxxxxxxxx

ja xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxx.

Alates 2013. a novembrikuust viibis R. Paala üksikvangistuses,

mis võib isikule

põhjustada pöördumatuid negatiivseid tagajärgi. Seetõttu ei

saa kaitsja arvates tõsikindlalt väita, et R. Paala sai

kohtuistungitest

osa võtta selliselt, et tema õigused olnuksid tagatud.

160. Kolleegium

märgib esmalt, et ei R. Paala enda ega tema kaitsja apellatsioonis pole

eelmises punktis loetletud

asjaoludele viidatud. Süüdistatav ega kaitsja ei

väitnud ringkonnakohtule esitatud kaebuses, nagu takistanuks

tingimused või

terviseseisund, milles R. Paala maakohtu menetlusest osa võttis, tal end

tõhusalt kaitsta. Tulenevalt

KrMS § 344 lg-st 1 on kassatsiooniõiguse

ulatus üldjuhul piiratud nende küsimustega, mille osas kohtumenetluse

pool või

tema kaitsealune esitas ka apellatsiooni või mille osas ringkonnakohus on

maakohtu otsust muutnud (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2007. a

otsus asjas nr 3-1-1-118-06, p-d 10–13). Sõltumata sellest leiab

kolleegium, et olukorras, kus süüdistatav ja kaitsja ei pööranud vahetult

pärast maakohtu menetluse lõppu esitatud

apellatsioonides väidetavalt

kaitseõigust pärssinud asjaoludele mingit tähelepanu, pole usutav, et need

asjaolud – kui

need ka esinesid – tegelikult arvestataval määral kaitseõiguse

teostamist mõjutasid. Ühtlasi ei ole kassaator osutanud

tõenditele väidetud

faktide kohta, välja arvatud xxxxxxxxxi tegemine. Samas pole ka xxxxxxxxxi

puhul viidatud

mingitele tõenditele selle kohta, kuidas kõnealune süst võis

mõjutada R. Paala võimet osaleda kohtumenetluses.

Eelnevat arvestades

lükkab kolleegium kassaatori väited R. Paala kaitseõiguse rikkumise kohta

tagasi.

161. Ühtlasi

ei saa pidada tõsiselt võetavaks väidet, et käimasolev kriminaalmenetlus on

poliitiliselt kallutatud ja

sellega rikutakse R. Paala EIÕK art-st 3

tulenevaid õigusi.

162. Kassatsioonis

on tehtud ridamisi etteheiteid ka Rosnefti suhtes toimunud maksumenetlusele,

kus olevat rikutud

süüdistatavate õigusi. Kolleegium märgib, et hinnangu

andmine viidatud maksumenetluses tehtud toimingute ja

antud haldusaktide

õiguspärasuse kohta ei ole kriminaalmenetluse ülesanne. Kassatsioonis märgitust

ei saa järeldada,

nagu võinuks maksumenetluses toimunu mingil moel mõjutada

mõne käesolevas kriminaalmenetluses kasutatud

tõendite õiguspärasust või anda

alust arvata, et rikutud on süüdistatavate kaitseõigust.

163. Kaitsja

nõustub kohtutega, et käesolevas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg

ületatud, kuid leiab, et R. Paala

süüditunnistamise korral tuleb mõistliku

menetlusaja ületamise heastamiseks kriminaalmenetlus lõpetada. Samadel

põhjustel, mida kolleegium käsitleb käesoleva otsuse III osas Rosnefti kaitsja

kassatsioonile vastates, ei saa R. Paala

kaitsja hinnanguga nõustuda.

Lõpptulemust ei muuda ka see, et R. Paala viibis kohtueelses menetluses

vahi all.

164. Neil

põhjustel jätab Riigikohus R. Paala kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

(B)

165. R. Paala

kaitsja täiendavates seisukohtades sisalduv taotlus, et Riigikohus esitaks

kaitsja poolt välja toodud

küsimustes eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule, on

ilmselgelt põhjendamatu. Euroopa Kohtult saab eelotsust küsida

üksnes siis, kui

menetletava asja lahendamise tulemus sõltub sellest, kuidas tõlgendada Euroopa

Liidu õigusakte, või

tekib kahtlus nende aktide kehtivuses. Kassaatori

küsimustest (vt otsuse punkt 72) osa pole üldse seotud Euroopa

Liidu

õigusega. Ülejäänud – niivõrd, kuivõrd nende sisu on võimalik mõista – ei

põhine kriminaalasjas tuvastatud

faktilistel asjaoludel, vaid on hüpoteetilised

ega ole seega kriminaalasja lahendamise seisukohalt asjassepuutuvad.

166. Sama

kehtib ka RKO kaitsja kassatsioonivastuses toodud eelotsusetaotluse esitamise

taotluse kohta (vt otsuse

punkt 82), mis valdavalt kordab R. Paala

kaitsja taotlust.

III

167. Seoses

Rosnefti kaitsja kassatsiooniga (vt otsuse punktid 60 ja 73) märgib

kolleegium järgmist.

168. Nõustuda

ei saa kassaatori arvamusega, et maakohus rikkus KrMS § 339 lg 1

p 7 mõttes oluliselt

kriminaalmenetlusõigust, jättes eraldi põhjendamata,

miks ta kergendab mõistliku menetlusaja ületamise tõttu

Rosneftile mõistetavat

karistust, mitte ei lõpeta kriminaalmenetlust.

169. Nagu

kolleegium eelnevalt (vt punkt 133) selgitas, lõpetatakse

kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel üksnes

juhul,

kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja

jooksul ei ole võimalik muul viisil

heastada. Lisaks ei ole kriminaalmenetluse

lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel suunatud niivõrd juba

toimunud

õiguste

rikkumise

heastamisele,

kuivõrd

edasise

rikkumise

ärahoidmisele

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas

nr 3-1-1-63-13, p 17). Seega ei ole kriminaalmenetluse

lõpetamine

KrMS § 2742 lg 1 alusel, karistuse kergendamine KrMS

§ 306 lg 1 p 61 alusel ja süüdistatavale rahalise

hüvitise maksmine SKHS § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel

võrdväärsed alternatiivid, reageerimaks mõistliku menetlusaja

ületamisele.

Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on

erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmist

kohus kohtuotsuse tegemisel üldjuhul

eraldi põhjendama ei pea. Selline põhjendus võib olla nõutav üksnes mõistliku

menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge

perspektiiv, et kriminaalmenetlus

nähtavas tulevikus lõpule jõuab.

170. Käesolevas

asjas ei nähtu maakohtu otsusest, et tuvastatud oleks mõistliku menetlusaja

nõude ulatuslik rikkumine,

samuti ei ole Rosnefti kaitsja apellatsioonis ega

kassatsioonis esitatud argumente, mis võiksid sellise järelduseni viia.

Lisaks

kõneleb kriminaalmenetluse lõpetamise vastu menetletava kuriteo raskus, sest

kuriteo tulemusena jäi riigile

laekumata üle 5,8 miljoni krooni tulumaksu.

Ühtlasi oli nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tegemisel selge

perspektiiv kriminaalmenetluse lõpulejõudmiseks. Seetõttu ei jaga kolleegium

kaitsja arvamust, nagu rikkunuks

maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust,

kui jättis kohtuotsuses eraldi põhjendamata, miks ta kriminaalmenetlust

KrMS § 2742

lg 1 alusel ei lõpetanud. Seega polnud ka ringkonnakohtul alust kaaluda

sel põhjusel kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kolleegiumi

arvates ei viita miski sellele, et karistuse kergendamine KrMS

§ 306

lg 1 p 61 alusel polnud praegusel juhul kohane meede.

171. Seetõttu

jätab Riigikohus KrMS § 361 lg 1 p-st 1 juhindudes ka Rosnefti

kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

IV

(A)

172. Eeltoodud

põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 1 ning 6 ja

§ 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 26. juuni 2015. a otsuse osas, millega

ringkonnakohus jättis Tartu

Maakohtu 19. detsembri 2014. a

otsuse prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatud ulatuses muutmata ja

prokuratuuri

apellatsiooni rahuldamata. See tähendab ringkonnakohtu otsuse

tühistamist osas, millega ringkonnakohus jättis

muutmata maakohtu otsuse:

1) R. Paala,

F.L-i, K. Köögi, A. Arro, Rosnefti, T. Raatsini ja RKO

õigeksmõistmises (välja arvatud R. Paala

õigeksmõistmine

Rosnefti 2008. a veebruarikuu KMD esitamata jätmises ja valeandmete

esitamises

maksustamisperioodide august kuni detsember 2007 ja

jaanuar 2008 kohta käivates Rosnefti KMD-des) (vt

käesoleva otsuse

punkt 45) ja

2) menetluskulude

riigi kanda jätmist puudutavas osas.

173. Kuna

Riigikohus tühistab KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi,

tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas,

milles kahelt süüdistatavalt –

R. Paalalt ja Rosneftilt – mõisteti välja osa apellatsioonimenetluse

kuludest

(ringkonnakohtu

otsuse

resolutsiooni

punktid

15,

16,

19,

ja

21)

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21).

174. Osas,

mis puudutab A. Arro süüdistust KarS § 344 lg 1 ja § 345

lg 1 – § 22 lg 3 järgi, teeb Riigikohus ise uue

otsuse,

tühistades maakohtu õigeksmõistva otsuse ja lõpetades A. Arro nõusolekul tema

suhtes kriminaalmenetluse

KrMS § 2742 lg 1 alusel

menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Selle süüdistuste menetlemisega seotud

menetluskulud jäävad KrMS § 183 kohaselt riigi kanda (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a

otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 1064).

175. Ülejäänud

osas, milles kolleegium Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistab, tuleb

kriminaalasi saata KrMS § 361 lg-

st 2 ja § 341 lg-st 3

juhindudes uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Ringkonnakohtul

tuleb hinnata prokuratuuri apellatsiooni väidete põhjendatust

ja lahendada sellest hinnangust lähtuvalt apellatsioonis

esitatud taotlused

süüdistatavate süüditunnistamise ja karistamise ning menetluskulude hüvitamise

kohta.

176. Muus

osas Riigikohus ringkonnakohtu otsust ei muuda. Prokuratuuri kassatsioon tuleb

rahuldada osaliselt,

kaitsjate kassatsioonid aga jätta rahuldamata.

(B)

177. R. Paala,

Rosnefti, A. Arro, T. Raatsini ja RKO kaitsjad esitasid Riigikohtule

taotlused tasu määramiseks oma

kaitsealustele kassatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi eest.

178. Riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 7 esimene lause näeb ette, et riigi

õigusabi andmise otsustanud kohus,

uurimisasutus või prokuratuur kontrollib

advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi

taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja,

riigi õigusabi osutamiseks tehtud

põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi

osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi

õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. RÕS § 21

lg 3 alusel kehtestatud Eesti

Advokatuuri juhatuse otsus "Riigi

õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad

ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja

kord" näeb nii kassatsioonide kui

ka kassatsioonivastuste esitamise ajal

kehtinud redaktsioonis ette järgmist: "Määratud kaitsja tasu kriminaalasja

kohtulikuks üldmenetluseks maakohtus, samuti apellatsiooni-, kassatsiooni- ja

teistmismenetluseks ettevalmistamise

eest (sh kaitseakti koostamine) on 20

eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 240 eurot igas

astmes." (korra p 16). Sama korra punkt 11 sätestab, et kohus,

uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi

osutanud advokaadi

põhjendatud taotluse alusel suurendada kohtueelses või kohtuvälises menetluses

osalemise tasu

ja asja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise tasu ning

punktides 42, 44, 45 ja 46 sätestatud tasu kuni 100%

tasumäära

ulatuses, kui asi on eriliselt töömahukas. Kui riigi õigusabi osutav advokaat

osutab õigusteenust

advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on

käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi

osutamisega

seonduvatele kuludele korra punkti 2 kohaselt käibemaks. Korra

punkt 12 näeb ette, et kohus võib riigi

õigusabi osutanud advokaadile

väljamaksmisele kuuluvat riigi õigusabi tasu vähendada, kui advokaat ei ole oma

kohustusi riigi õigusabi osutamisel täitnud nõuetekohase hoolsusega.

179. R. Paala

kaitsja palub määrata Advokaadibüroo Angerjärv & Krautmann OÜ-le riigi

õigusabi tasu 480 eurot,

millele lisandub käibemaks 96 eurot.

Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks kokku 9,5

tundi.

Ühtlasi palub kaitsja, juhindudes korra punktist 11, suurendada

tasu 100% võrra. Kaitsja põhjendab tasu

suurendamise taotlust

kriminaalasja erilise töömahukuse ja keerukusega, samuti kassatsioonivastuse

koostamisega.

180. Kolleegium

leiab, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Väide, nagu olnuks

kassatsiooni koostamine kaitsja

jaoks eriliselt töömahukas ülesanne, pole

veenev. Nimelt on kassatsiooni põhjendused suures osas üle võetud

R. Paala

enda ja R. Paala allkirjastatud Rosnefti apellatsioonist. Kassatsioonis on

küll ka täiendavaid väiteid, aga

nende maht ega õiguslik kvaliteet pole

sellised, mis võiksid viidata kaitsja erilistele jõupingutustele. Eeltoodust

tulenevalt ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7,

§ 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse viidatud otsuse

punktidest 2 ja 16 määrab kolleegium R. Paalale

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstavaks

tasuks 240

eurot, millele lisandub käibemaks 48 eurot. KrMS § 186 lg 1 ja

§ 175 lg 1 p 4 kohaselt jääb käesolevas

punktis nimetatud tasu

menetluskuluna riigi kanda. Seda vaatamata asjaolule, et Riigikohus jättis

R. Paala kaitsja

kassatsiooni rahuldamata ja tegi KrMS § 361

lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi prokuratuuri apellatsiooni alusel (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-79-14, p 41).

181. Rosnefti

kaitsja palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar riigi õigusabi

tasu 140 eurot, millele lisandub

käibemaks 28 eurot. Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsuse analüüsiks 1 tund ja

kassatsiooni

koostamiseks 2,5 tundi. Kolleegium leiab, et taotlus on

põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7,

§ 21 lg-

st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse otsuse

punktidest 2 ja 16 juhindudes rahuldada. KrMS § 186 lg 1 ja

§ 175 lg 1

p 4 kohaselt jääb see tasu menetluskuluna riigi

kanda.

182. A. Arro

kaitsja palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo Rein Napa riigi õigusabi

tasu 240 eurot, millele lisandub

käibemaks 48 eurot. Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsuse ja kassatsiooniga

tutvumiseks 4 tundi ja

kassatsioonivastuse koostamiseks 2 tundi.

Kolleegium ei nõustu kaitsja taotluses esitatud ajakulu arvestusega ja

leiab,

et kaitsjale kindlaksmääratavat tasu tuleb taotletavaga võrreldes vähendada.

Kassatsioonivastuses puudub

sisuline õiguslik analüüs. Selles refereeritakse

üksnes prokuratuuri kassatsiooni põhiväiteid ja ringkonnakohtu

seisukohti,

leides, et ringkonnakohus on vastanud kõigile apellatsiooni väidetele ja kohtu

siseveendumuse

kujunemine on väga selgesti jälgitav. Kaitsja on lisanud vaid

seda, et kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel ei

jõutaks lõpplahendini

enne mõistliku menetlusaja möödumist. Kolleegiumi arvates ei saa sellise

kassatsioonivastuse

ettevalmistamise ja koostamise põhjendatud ajakuluks lugeda

rohkem kui üht tundi. Eeltoodust tulenevalt ja

juhindudes RÕS § 23

lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse otsuse punktidest 2, 12 ja 16,

määrab

kolleegium A. Arrole kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstavaks tasuks 40 eurot, millele

lisandub käibemaks 8 eurot. KrMS

§ 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt jääb see tasu

menetluskuluna riigi kanda.

183. T. Raatsini

kaitsja palub määrata OÜ-le Tartu I Advokaadibüroo riigi õigusabi tasu 220

eurot, millele lisandub

käibemaks 44 eurot. Taotluse kohaselt kulus

kaitsjal ringkonnakohtu otsuse ja prokuröri ning R. Paala kaitsja

kassatsioonidega tutvumiseks ning Riigikohtule kirjaliku seisukoha koostamiseks

kokku 5,5 tundi. Kolleegium leiab,

et arvestades kassatsioonivastuse mahtu

ja argumenteerituse taset, saab põhjendatud ajakuluks lugeda

maksimaalselt 4 tundi. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes RÕS § 23

lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse otsuse punktidest 2, 12 ja 16, määrab

kolleegium T. Raatsinile kassatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi

eest makstavaks tasuks 160 eurot, millele lisandub käibemaks 32

eurot. KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1

p 4 kohaselt jääb

see tasu menetluskuluna riigi kanda.

184. RKO

kaitsja palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo Robert Sarv riigi õigusabi

tasu 240 eurot, millele lisandub

käibemaks 48 eurot. Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooniga tutvumiseks ja kassatsioonivastuse

koostamiseks

kokku 6 tundi. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja

tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21

lg-st 3 ning

Eesti Advokatuuri juhatuse otsuse punktidest 2

ja 16 juhindudes rahuldada. KrMS § 186 lg 1 ja § 175

lg 1 p 4

kohaselt jääb see tasu menetluskuluna riigi kanda.

V

185. Lisaks

eespool vastuseks kassaatorite väidetele märgitule peab kolleegium vajalikuks

juhtida tähelepanu ka

järgnevale.

(A)

186. Maakohus

märkis, et enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS §-des 3891

ja 3892 sätestatud kuriteokoosseisud on

sisuliselt kattuvad.

Viidates asjas nr 3-1-1-52-12 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2012. a

otsusele,

leidis kohus, et isikule karistuse mõistmisel tuleb lähtuda kergemast

normist ehk KarS §-st 3891. (Vt käesoleva

otsuse

punkt 19.) Ringkonnakohus maakohtu sellist tõlgendust ei kummutanud.

187. Kolleegium

märgib, et erinevalt KarS § 398 ja VPTS § 23741

varasemates redaktsioonides ette nähtud

süüteokoosseisudest, mida Riigikohus

käsitles asjas nr 3-1-1-52-12, ei olnud

enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS §-

de 3891

ja 3892 koosseisulised tunnused täielikult kattuvad.

188. KarS

§ 3891 lg 1 tunnistas karistatavaks maksuhaldurile andmete

esitamata jätmise või valeandmete esitamise

maksu- või kinnipidamiskohustuse

vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil või

kinnipidamiskohustuse rikkumise, kui sellega jäi maksudena laekumata,

tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult

suurele kahjule vastav summa

või enam. Sama paragrahvi teine lõige nägi ette kvalifitseeritud koosseisu sama

teo

eest, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või

hüvitati alusetult 320 000 eurot või enam.

189. KarS

§ 3892 lg 1 järgi oli seevastu karistatav maksuhaldurile

teadvalt valeandmete esitamine tagastusnõude

suurendamise või tekitamise

eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või

hüvitati

alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. Sama teo eest, kui

sellega jäi maksudena laekumata, tagastati,

tasaarvestati või hüvitati

alusetult 320 000 eurot või enam, nägi raskema karistuse ette

paragrahvi teine lõige.

190. Seega

oli KarS § 3892 KarS § 3891 suhtes erinorm.

Juhul, kui isik põhjustas enne 1. jaanuari 2015 vähemalt

suurele

kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega

tagastusnõude

suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine

selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures

ulatuses (KarS § 3892)

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07,

p 40). Seda

ka juhul, kui kohtuotsus tehakse 1. jaanuaril 2015 või

hiljem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a

otsus

asjas nr 3-1-1-54-15, p 45), välja arvatud siis, kui rikkumise ulatus

on 40 000 eurot või väiksem (vt otsus asjas

nr 3-1-1-54-15, p 40).

191. Samas

on oluline silmas pidada, et maksudeklaratsioonis sisendkäibemaksu alusetu

deklareerimine suurele kahjule

vastava summa ulatuses või enam oli karistatav

KarS § 3891, mitte aga § 3892 järgi, kui

sisendkäibemaksu-summat

ei suurendatud mitte tagastusnõude tekitamiseks või

selle suurendamiseks, vaid käibemaksukohustuse

vähendamiseks (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07,

p 16).

(B)

192. Materiaalõiguslikult

väär on ka maakohtu otsuses väljendatud seisukoht, nagu eeldaks isiku

süüditunnistamine

KarS § 3811 järgi selle tuvastamist, et

raamatupidamise kohustuse rikkumine on mõnel konkreetsel isikul oluliselt

raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist

(vt käesoleva otsuse punktid 39 ja

43). KarS § 3811 näeb ette formaalse

delikti, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et

ülevaate

saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse

kõrvaltvaataja jaoks

oluliselt raskendatud. Teo karistatavuse seisukohalt pole

tähtsust, kas keegi on raamatupidamiskohustuslase varalise

seisundi vastu huvi tundnud

või mitte. See, kas raamatupidamise kohustuse rikkumisest tingitud objektiivsed

raskused raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamisel on

KarS § 3811 mõttes olulised või

mitte, on õiguslik küsimus,

millele peab vastuse leidma kohus. Märgitu ei välista küll arvestamist

eksperdilt või

asjatundjalt saadud taustateadmistega.

(C)

193. Maakohus

leidis sedagi, et olukorras, kus isikut süüdistatakse arvel kajastatud

sisendkäibemaksu alusetus

deklareerimises, ei hinda kohus kriminaalasja

arutamisel, kas arvel ja käibedeklaratsioonis näidatud sisendkäibemaks

vastas

tehingu väärtusele, ning see asjaolu tuleb tuvastada maksumenetluses. Ringkonnakohus

maakohtu sellisele

seisukohale tähelepanu ei pööranud.

194. See,

kas maksudeklaratsioonis maksusumma kohta esitatud andmed on enne 1. jaanuari

2015 kehtinud KarS

§ 3891 või § 3892 või

kehtiva KarS § 3891 tähenduses õiged või valed, oleneb eeskätt

sellest, kas maksukohustuslase

ja riigi vahel eksisteerivad sellised

maksuõigussuhted, millest lähtuvalt deklareeritud maksusumma on arvutatud.

Maksuõigussuhte tekkimine, muutumine või lõppemine oleneb aga sellest, kas on

täidetud maksuseaduses sätestatud

maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või

lõppemise eeldused. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

3. novembri 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 68). Seega on maksukuriteo tunnuste tuvastamiseks

muu hulgas

vältimatult vaja vaidlusaluse maksuõigussuhte olemasolu ja tegeliku

sisu või puudumise kindlakstegemine.

195. Riigikohtu

üldkogu on asunud seisukohale, et kriminaalasja lahendavad kohtud on

pädevad tuvastama kõiki

juriidilisi fakte, mis vastavad maksukuriteo

koosseisulistele tunnustele, ja et kriminaalmenetlus kui riigi reaktsioon

kuriteo toimepanemisele ei saa olla sõltuvuses haldusmenetlusest. Juhul, mil

teo kriminaalkorras karistatavus sõltub

hinnangust mingile haldusõiguslikule

või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang kriminaalmenetluse

raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. (Vt Riigikohtu

üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-

120-03,

p-d 12 ja 13.) Osutatud põhimõte kehtib isegi juhul, kui teo

kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust

sellisele maksuõigussuhtele, kus

maksumaksjaks ei ole mitte maksukuriteos süüdistatav, vaid teine isik (nt

süüdistatava poolt esindatav äriühing), kes ise pole kriminaalmenetluses

menetlusosaline ja kelle suhtes pole

maksukohustust siduvalt kindlaks määratud.

Maksukuriteo toimepanija karistusõiguslik vastutus teise isiku

(maksumaksja)

maksukohustust puudutava kuriteo eest ei ole menetluslikult sõltuv sellest, kas

riik nõuab

maksumaksjalt kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla tasumist ja teeb

selleks maksuotsuse või mitte. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-11-07, p-d 17–18.) Seda enam on kriminaalasja lahendav

kohus

pädev tuvastama maksuõigussuhte asjaolusid siis, kui maksumaksja on üks

kaassüüdistatavatest, nagu see on

käesolevas kriminaalasjas.

196. Seega

ei johtu kriminaalasja lahendava kohtu pädevus tuvastada konkreetse tehingu

toimumine või selle hind kui

maksuõigussuhte olemasolu või sisu mõjutav

faktiline asjaolu sellest, kas maksumaksja suhtes on maksukohustus

kindlaks

määratud või mitte. Maksukohustuse olemasolu ja suuruse saab kriminaalmenetluses

tuvastada nii juhul,

mil see on lõppenud, aga ka siis, kui maksukohustus on

veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel maksumaksja

suhtes maksuotsusega

kindlaks määratud. (Vt ka otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 19.)

(D)

197. Riigikohus

juhib taas prokuratuuri tähelepanu sellele, et süüdistuse tekst peab olema

keeleliselt korrektne ja

loogiliselt struktureeritud. Kolleegium on korduvalt

selgitanud, et süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja

tauninud praktikat

formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada

igasse lausesse palju

erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete

kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine

muudab süüdistuse

teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada

mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses

kasutada normaalse struktuuriga lauseid,

mille lugemine ei tekita

mõttekatkestusi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a

otsus asjas nr 3-1-

1-116-06, p-d 26–28;

18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 51.)

Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka

põhjendamatutest kordustest (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14,

p 634).

198. Käesolevas

kriminaalasjas esitatud süüdistus eeltoodud nõuetele ei vasta. Keeleliselt on

süüdistuse tekst

ebakorrektne ja raskesti jälgitav. Ühe näitena osundab

kolleegium järgmist lause(osa):

"OÜ Rosneft Partners maksukohustuse

varjamise eesmärgil jätsid osaühingu juhatuse liikmed Raivo Paala ja Kaur

Köök

esitamata ka veebruarikuu 2008.a. käibedeklaratsiooni, mille tulemusena ei

deklareeritud nimetatud kuu 18%

määraga maksustatavat käivet, jäeti

sellelt arvestamata, tasumata ja deklareerimata käibemaksu 18% ning samuti

ka

deklareerimata sisendkäibemaksu summad:

- korraldades

koos Kaur Köök`i poolt OÜ TSC Autokaup esindajana 18.06.2007.a. AS-ga

Spacecom sõlmitud

agendilepingu nr. 075-18/06 ja lisade 1-4 alusel

ajavahemikul 29.06.2007.a.-01.02.2008.a. OÜ TSC Autokaup

nimel AS-le Spacecom

224 tsisternvaguni ostu-müügilepingu vahendus- ja konsultatsiooniteenust,

jättis OÜ

Rosneft Partners maksukohustuse varjamise eesmärgil veebruarikuu

2008.a. käibedeklaratsiooni esitamata, mille

tulemusel jättis 01.02.2008.a.

esitatud arve nr. 2 alusel AS Spacecom poolt 12.02.2008.a. OÜ Rosneft

Partners

AS-s Swedbank asuvale arvelduskontole nr. 221025997582 tasutud

summa 177 000 krooni, s.h. käibemaks 27

000 krooni tahtlikult OÜ Rosneft

Partners käibedeklaratsioonis 18% määraga maksustatava käibe osas summa

150 000

krooni kajastamata, maksustatavalt käibelt 18% arvutamata, deklareerimata ja

tasumata käibemaksu 27

000 krooni;

- esindades

ajavahemikul 03.09.2007.a.-01.02.2008.a. AS-ga Skinest Rail 31.07.2007.a.

sõlmitud koostöölepingu

alusel OÜ Rosneft Partners nimel AS Skinest Rail huve

läbirääkimistel, lepingute sõlmimisel

majandustehinguteni viivate ärisuhete

loomisel vajalikel üritustel, õiguslikul konsultatsioonil ja analüüsil Vene

Föderatsioonis, Kasahstanis, Läti ja Leedu Vabariikides, jättis OÜ Rosneft

Partners maksukohustuse varjamise

eesmärgil veebruarikuu 2008.a.

käibedeklaratsiooni esitamata, mille tulemusel jättis 01.02.2008.a. esitatud

arve

nr. 1 alusel AS Skinest Rail poolt 11.02.2008.a. OÜ Rosneft Partners

AS-s Swedbank asuvale arvelduskontole

nr. 221025997582 tasutud summad

tahtlikult OÜ Rosneft Partners käibedeklaratsioonis 18% määraga

maksustatava

käibe osas summa 300 000 krooni kajastamata, maksustatavalt käibelt 18%

arvutamata,

deklareerimata ja tasumata käibemaksu 54 000 krooni; [...]"

199. Juriidilistele

isikutele esitatud süüdistustes on prokuratuur – selle asemel, et piirduda KarS

§-s 14 sätestatud

eeldustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldamisega – põhjendamatult

korranud asjaolusid, mis on juba eelnevalt

ära toodud füüsilistest isikutest

süüdistatavate käitumise kirjelduses. Samas kaastäideviijate teopanuste kirjeldamisel

võinuks süüdistus mõningatel juhtudel üksikasjalikum olla.

200. Kolleegium

leiab, et käesolevas asjas esitatud süüdistuse puudused ei ole aga sellised, mis

muudaksid kaitseõiguse

teostamise ja asja menetlemise valdavalt võimatuks või

ebamõistlikult raskeks. Siiski võinuks kvaliteetsem süüdistus

kriminaalasja

menetlust lihtsustada. Samuti võib ringkonnakohtul kriminaalasja uuel

arutamisel tekkida mõningatel

juhtudel vajadus lähemalt hinnata, kas kõigi ühes

ja samas teos süüdistatavate isikute teopanuseid on süüdistuses

kirjeldatud

piisavalt konkreetselt.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Saale Laos

(allkirjastatud

digitaalselt)