3-1-1-9-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-9-16

Määruse kuupäev

17. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Süüdimõistetu

Vladimir

Lenardsoni

taotlus

alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2015. a määrus

kriminaalasjas nr 1-08-6246

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Vladimir Lenardsoni kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Valeriy Gimaev, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Veera

Kremez

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. jaanuar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 23. juuli 2015. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2015.

a määrus, millega jäeti rahuldamata Vladimir Lenardsoni taotlus temale alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 19. novembri 2003. a otsusega tunnistati Vladimir Lenardson süüdi

kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 p 7 järgi ja teda karistati vangistusega 12 aastaks, KrK § 139 lg 2 p-

de 2 ning 3 järgi vangistusega 8 kuuks ja KrK § 197 lg 1 järgi vangistusega 4 kuuks.

Karistusseadustiku (KarS) § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus 13 aastaks. KarS §

68 lg 1 kohaselt arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise aja

alguseks loeti 3. jaanuar 2002. KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati V. Lenardson süüdi selles, et

tema isikuna, keda on varem karistatud KrK § 139 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest, lõhkus 24.

detsembri 2001. a öösel Narva linnas Xxxxxxxx XX asuva maja juurde pargitud sõiduauto juhipoolse

ukse luku ja varastas sõidukist 200 krooni maksnud automaki. Vargusega tekitati kannatanule 500

krooni suurune varaline kahju.

2. Harju Maakohtu 4. juuni 2008. a otsusega tunnistati V. Lenardson süüdi KarS § 331 järgi ja teda

karistati vangistusega 4 kuuks ning 15 päevaks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust

Narva Linnakohtu 19. novembri 2003. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 6 aasta, 6

kuu ja 27 päeva võrra ning mõisteti liitkaristuseks vangistus 6 aastaks, 11 kuuks ja 12 päevaks.

3. 15. jaanuaril 2015 esitas Viru Vangla Harju Maakohtule esildise V. Lenardsonile mõistetud

karistuse vähendamiseks või tema vabastamise otsustamiseks.

4. Harju Maakohtu täitmiskohtuniku 9. märtsi 2015. a määrusega jäeti V. Lenardsonile mõistetud

karistus muutmata ja ta karistusest vabastamata, kuna KarS § 5 lg 2 ei ole tema suhtes kohaldatav.

5. Harju Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotles V. Lenardson määruse tühistamist

ja enda karistuse kandmisest vabastamist, leides, et kuivõrd kannatanule oli vargusega tekitatud 32

euro suurune varaline kahju, ei ole KrK § 139 lg 2 p-de 2 ning 3 järgi kvalifitseeritud käitumine enam

alates 1. jaanuarist 2015 kuriteona karistatav.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määrusega tühistati maakohtu määrus osas, millega

loeti KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuritegu jätkuvalt karistatavaks, ning samuti

osas, millega jäeti Narva Linnakohtu 19. novembri 2003. a otsusega KarS § 64 lg 1 ja Harju

Maakohtu 4. juuni 2008. a otsusega KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristused muutmata. V.

Lenardson vabastati KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud 8-kuulise vangistuse kandmisest ning

talle mõisteti KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks vangistus 6 aastaks, 3 kuuks ning 12

päevaks. V. Lenardsoni karistusaja alguseks loeti 4. juuni 2008 ja ta otsustati karistuse ärakandmise

tõttu vabastada. Ringkonnakohus selgitas, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 431 lg 4

kohaselt puudub KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul õigus esitada nõuet hüvitisele kantud karistuse eest

ja tagasitäitmisnõuet.

7. 4. juunil 2015 esitas V. Lenardson Rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluse kohaselt vabastati süüdimõistetu vanglast 15. mail 2015, kuigi

Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määruse kohaselt lõppes tema karistusaeg 16. septembril

2014.

8. 8. juuni 2015. a kirjas palus Rahandusministeerium Harju Maakohtul esitada arvamus selle kohta,

kas süüdimõistetul on õigus taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist.

9. Harju Maakohtu 23. juuli 2015. a määrusega jäeti V. Lenardsoni taotlus rahuldamata, kuna ta pole

KrMS § 431 lg 4 järgi hüvitise saamiseks õigustatud isik. Maakohus märkis, et seda põhimõtet

selgitati ka ringkonnakohtu määruses, millega süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastati.

10. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. Lenardson, kes taotles määruse

tühistamist ja talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist.

11. Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2015. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

11.1 KrMS § 431 lg 4 järgi ei ole KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul õigust hüvitisele kantud karistuse

eest. Selles sättes väljendatud põhimõte on kooskõlas ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seaduse (SKHS) ja kuni 1. maini 2015 kehtinud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) regulatsiooniga. Vangistuse kandmisega tekkinud

kahju hüvitati ja hüvitatakse nende seaduste kohaselt isikule siis, kui tuvastatakse, et süüdimõistva

otsuse tegemisel on tehtud viga. Seadusandja otsustus vähendada KarS § 5 lg-s 2 märgitud isikute

karistust ei tähenda varem kehtinud seaduse ja selle alusel tehtud kohtuotsuse tagantjärele

õigusvastaseks tunnistamist.

11.2 Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määrusest võib jääda ekslik mulje, justkui pidanuks

V. Lenardsoni karistusaeg lõppema 16. septembril 2014. Säte, millega loeti V. Lenardsonile süüks

arvatud käitumine väärteoks, ei olnud aga sellel ajal veel jõustunud. Seetõttu puudus alus

süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastamiseks.

11.3 KrMS § 431 lg 4 ei ole vastuolus põhiseaduse (PS) ega ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooniga (EIÕK). Isikul tekib õigus hüvitisele siis, kui tema põhiõigusi on tahtlikult või

eksimuse tõttu alusetult piiratud. V. Lenardsoni süüditunnistamine ja karistamine KrK § 139 lg 2 p-de

2 ning 3 järgi ei olnud õigusvastane.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

12. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. Lenardsoni kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Valeriy Gimaev, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja

süüdimõistetule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamist.

Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on järgmised.

12.1 PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja

materiaalse kahju hüvitamisele. Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määrus on jõustunud.

Määruse resolutiivosa kohaselt on V. Lenardsoni liitkaristuse pikkuseks 6 aastat, 3 kuud ja 12 päeva

vangistust ning karistuse kandmise aja alguseks loeti 4. juuni 2008. Järelikult lõppes karistuse

kandmise aeg 16. septembril 2014 ja vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda sel ajal kehtinud AVVKHS-

st. Süüdimõistetu suhtes on rikutud AVVKHS § 1 lg 1 p-de 3 ja 4 nõudeid, sest nende sätete järgi on

tal õigus nõuda kahju hüvitamist.

12.2 Isegi kui nõustuda ringkonnakohtu järeldusega, et 16. septembril 2014 ei olnud kergendav

karistusseadus veel jõustunud, oli V. Lenardsoni kinnipidamine alusetu vähemalt 1. jaanuarist 2015.

Kui jätta ka kergendava karistusseaduse jõustumise aeg tähelepanuta, oleks maakohus pidanud 9.

märtsi 2015. a määrusega süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastama. Vabastamisega viivitamine

oli õigusvastane ja V. Lenardsoni põhiõigusi rikkuv ning sellega tekitatud kahju tuleb talle hüvitada.

12.3 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et KrMS § 431 lg 4 on põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooniga kooskõlas. EIÕK lisaprotokolli nr 7 art 3 sätestab, et kui isikut

kuriteos süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud ja kui tema süüdimõistmise järel see ära muudetakse,

peab sellise süüdimõistmise pärast karistust kandnud isik saama hüvitist asjaomase riigi seaduse või

praktika alusel. Kuivõrd on tuvastatud, et kaebaja pidi õigusvastaselt kannatama, ja seadusandja on

sellisteks juhtudeks ette näinud kahju hüvitamise kohustuse, oleks tulnud algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus ning V. Lenardsoni taotlus rahuldada.

13. Määruskaebuse vastuses peab Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Veera Kremez kaebust

põhjendamatuks. Prokuröri hinnangul leidsid nii maa- kui ka ringkonnakohus õigesti, et KrMS § 431

lg 4 kohaselt ei ole KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul, s.o süüdimõistetul, kes vabastatakse kergema

karistusseaduse jõustumise tõttu jõustunud kohtuotsuse alusel kantavast vangistusest, õigust

hüvitisele kantud karistuse eest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kriminaalasja materjali kohaselt vabastati V. Lenardson Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli

2015. a määruse alusel karistuse kandmisest. Kuigi ringkonnakohus selgitas, et KrMS § 431 lg 4

kohaselt puudub KarS § 5 lg-s 2 nimetatud isikul õigus esitada nõuet hüvitisele kantud karistuse eest

ja tagasitäitmisnõuet, esitas süüdimõistetu siiski 4. juunil 2015 Rahandusministeeriumile taotluse

temale alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. 8. juuni 2015. a kirjas palus

Rahandusministeerium Harju Maakohtul esitada arvamus selle kohta, kas süüdimõistetul on õigus

taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellele kirjale reageeris Harju

Maakohtu täitmiskohtunik määruse tegemisega, jättes süüdimõistetu taotluse rahuldamata ja

märkides ringkonnakohtu lahendile tuginevalt, et V. Lenardson pole KrMS § 431 lg 4 järgi hüvitise

saamiseks õigustatud isik. Kõnealuse maakohtu järeldusega nõustus ka täitmiskohtuniku määruse

peale esitatud kaebust läbi vaadanud ringkonnakohtu kohtukoosseis. Kriminaalkolleegium leiab, et

kuigi Riigikohtus toimuva määruskaebemenetluse esemeks on vaidlus selle üle, kas süüdimõistetul

on õigus esitada nõuet hüvitisele kantud karistuse eest ja kas sellest lähtudes tuleks tema taotlus

rahuldada, ei olnud kohtud õigustatud vaadeldavaid küsimusi sisuliselt lahendama.

15. Kolleegium osutab, et kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist käsitlev üldnorm

on KrMS § 431 lg 1, mis sätestab, et KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning

muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või

kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. 1. jaanuaril 2015 jõustunud

KrMS § 431 lg 2 järgi kohaldatakse sama paragrahvi 1. lõikes sätestatut ka KarS § 5 lg-s 2 sätestatust

tulenevalt. Seega eeldab KrMS § 431 lg-te 1 või 2 alusel määruse tegemine selliste asjaolude

kindlakstegemist, mille ilmnemine kohtulahendi täitmise käigus on tinginud vajaduse lahendada

KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimusi, kõrvaldada lahendis selle õigeks täitmiseks

esinevaid vigu või seda täpsustada või otsustada KarS § 5 lg 2 alusel isiku karistuse vähendamine või

karistusest vabastamine. Arutatavas kohtuasjas KrMS §-s 431 märgitud kohtulahendi tegemise

aluseks olevad asjaolud tuvastatavad ei ole.

16. Kuni 1. maini 2015 kehtinud AVVKHS § 1 lg-s 1 määratleti nende isikute ring, kellele tuli

hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju. AVVKHS § 2 lg 1 järgi tekkis isikul hüvitise

taotlemise õigus kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise

otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse

tegemise päevast. Seejuures tuli sama paragrahvi 2. ja 3. lõike kohaselt otsuses või määruses näidata

päevade arv, millal isikult oli alusetult vabadus võetud, ja selgitada hüvitise taotlemise korda.

Juhtudel, mil isikul puudus õigus nõuda kahju hüvitamist AVVKHS § 1 lg 3 kohaselt, tuli seda

otsuses või määruses selgitada.

17. Praegusel juhul pole vaidlust selles, et ringkonnakohtu määruses, millega V. Lenardson karistuse

kandmiselt vabastati, on selgitamiskohustus täidetud ja osutatud on ka hüvitise saamist välistavale

õiguslikule alusele, s.t KrMS § 431 lg-le 4. Asjaolu, et süüdimõistetu esitas vaatamata kohtulahendis

toodud selgitusele siiski taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, ei

võimalda asuda seisukohale, et jõustunud kohtulahendi täitmisel oli ilmnenud selline kahtlus või

ebaselgus, mis tuli kõrvaldada täitmiskohtuniku määrusega KrMS §-s 431 sätestatud menetluskorda

järgides.

18. Samuti väärib tähelepanu, et taotlus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

esitati Rahandusministeeriumile. Kuigi Rahandusministeeriumi 8. juuni 2015. a kuupäevaga

dateeritud kirjas paluti Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2015. a määruses toodud selgitust eirates

maakohtu seisukohta küsimuses, kas V. Lenardsonil on õigus hüvitisele ja kui on, siis millises

summas, ei saa eelnevast järeldada, et vaidlusalune taotlus edastati ka sisuliseks lahendamiseks

maakohtu täitmiskohtunikule. Hüvitise väljamaksmise või taotluse rahuldamata jätmise otsustamine

oli jätkuvalt Rahandusministeeriumi pädevuses, mida kinnitab ka AVVKHS § 4 lg-s 4 märgitu.

Maakohus sellele aga tähelepanu ei pööranud, lahendas süüdimõistetu taotluse sisuliselt ja jättis selle

rahuldamata. Kirjeldatud otsustuse tegemiseks puudus maakohtul aga KrMS §-st 431 tulenev alus.

Osutatud viga ei ole kõrvaldatud ka edasises määruskaebemenetluses, sest ringkonnakohus jättis

vaidlustatud määruse muutmata. Need vead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tuvastatud rikkumise tõttu ei hinda Riigikohus

määruskaebuses esitatud väidete põhjendatust, sest V. Lenardsoni taotluse kohta peab tegema

otsustuse taotluse saanud asutus, s.t Rahandusministeerium.

19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 2 p-st 4, § 362 p-st 2 ning § 390 lg-st 1, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 23. juuli 2015. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3.

septembri 2015. a määruse, millega jäeti rahuldamata V. Lenardsoni taotlus temale alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaitsja määruskaebus tuleb kohtumääruste tühistamise tõttu

rahuldada osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)