3-2-1-169-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-169-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Helena Pärensoni (Pärenson) hagi Jaan Tihkani (Tihkan)

vastu alusetult makstud 100 000 euro tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-18838

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Helena Pärensoni kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

100 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Helena Pärenson, esindaja vandeadvokaat Kaido

Ehasoo

Kostja Jaan Tihkan

Asja läbivaatamise kuupäev

18. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. aprilli 2015. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti

2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18838 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Arvo Pärensonile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Helena Pärenson (hageja) esitas 9. mail 2014 Harju Maakohtule hagi Jaan Tihkani (kostja) vastu,

milles palus mõista kostjalt välja alusetult saadud 100 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt pakkus kostja hagejale 2007. a võimalust osta Tallinnas Xxxx-Xxxxxxxx xx-xx

asuv korteriomand (korter), mis kuulus kostja elukaaslasele Natalja Krassilnikovale (korteriomanik),

kes oli nõus korteri võõrandama. Kostja ja korteriomanik soovisid korteri eest saada 2 300 000 krooni

ehk 146 996 eurot 79 senti. Müüki vahendas kostja, kes nõudis hagejalt tasumist. Ajavahemikus

2007. a novembrist kuni 2009. a oktoobrini tasus hageja kostjale ülekannetega kokku 131 657 eurot

99 senti ja sularahas 4761 eurot 42 senti. Kostja ja korteriomanik lubasid korduvalt sõlmida korteri

notariaalse müügilepingu, mh kinnitasid nad 31. detsembril 2013 kirjalikult, et leping sõlmitakse

hiljemalt 2014. a märtsis. Harju Maakohus kuulutas 2. aprilli 2014. a määrusega välja korteriomaniku

pankroti, mistõttu ei saa hageja nüüd enam korterit omandada. Hageja esitas nõude ka korteriomaniku

pankrotimenetluses, kuid kuna nõude rahuldamine oli lootusetu, siis võttis ta nõude tagasi. Kuna

korteri müügilepingut ei sõlmitud, peab kostja raha tagastama. Alternatiivselt võlgneb kostja hagejale

kõnealuse summa laenuna.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Kostja leidis, et hageja nõue on aegunud ja lisaks ka põhjendamatu. Korteri müügikinnitus on

lihtkirjalik ja seega tühine. Samuti ei sisalda see ühtegi tehingu olulist tingimust. Hageja ja

korteriomaniku vahel toimusid vaid läbirääkimised, millesse kostja oli kaasatud kolmanda isikuna.

Poolte vahel ei ole õigussuhet. Kostja ei ole enda nimel hagejale midagi lubanud, ta oli vaid

korteriomaniku esindaja. Ka hagejalt raha saamine ei tähenda, et selle raha sai kostja endale. Lisaks on

nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 järgi aegunud. Kostja palus teha aegumise

kohta vaheotsuse.

3. Harju Maakohus rahuldas 21. aprilli 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

100 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

1000 euro suuruse menetluskulu.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja kostjalt korteri eest alusetult tasutud 100 000 euro

tagastamist põhjusel, et kostja on selle summa ulatuses alusetult rikastunud. Nõue ei ole aegunud, sest

hageja sai kostja alusetust rikastumisest teada 2. aprillil 2014, kui kuulutati välja korteriomaniku

pankrot ja korteri omandamine osutus võimatuks. Lisaks on kostja ja korteriomanik hageja nõuet

31. detsembri 2013. a kirjaga TsÜS § 158 lg 1 järgi tunnustanud ja seega katkes nõude aegumine selle

tunnustamisega.

Poolte tahe oli sõlmida vaidlusaluse korteri müügileping, tegu oli seaduses sätestatud vorminõuet

järgimata sõlmitud korteri müügi eellepinguga, mis on asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 ja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 33 lg 2 järgi tühine. Seega ei olnud hagejal õiguslikku alust kostjale raha

maksta ja raha tuleb tagastada. Kostja väide, et ta oli vaid korteriomaniku esindaja, on paljasõnaline.

Hageja kandis raha kostjale, mistõttu tuleb nõutud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. augusti 2015. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus

määras kostja menetluskulude põhjendatud ja vajalikuks suuruseks apellatsioonimenetluses 1500 eurot j

mõistis selle summa hagejalt kostja kasuks välja.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õige maakohtu järeldus, et hageja tasus nõutava

rahasumma kostjale korteriomandi võõrandamiseks sõlmitud eellepingu alusel, mis on AÕS § 119 lg 1,

VÕS § 33 lg 2 ja TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine.

Hageja nõue on kostja alusetust rikastumisest tulenev nõue, mille aegumist reguleerib TsÜS § 151.

Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja sai kostja alusetust rikastumisest teada ajal, mil kuulutati välja

korteriomaniku pankrot. Olukorras, kus täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude

sissenõutavaks muutumine seotud lepingu alusetu täitmise ajaga ja ei ole oluline, et isik saaks õiguslikul

aru nõude olemasolust. Hageja tegi kostjale kaheksa alusetut raha ülekannet, seega on hagejal kostja

vastu kaheksa alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, mille aegumistähtaegade kulgemine algas ja

lõppes eri aegadel. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algas aegumine vastavalt 24. novembril 2007,

30. novembril 2007, 19. detsembril 2007, 29. detsembril 2007, 23. augustil 2008, 6. märtsil 2009,

13. augustil 2009 ja 25. oktoobril 2009. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt ja TsÜS § 136 lg-t 2 arvestades aegus

viimane nõue seega 25. oktoobril 2012. Hageja esitas hagi 9. mail 2014 ja seega on nõuded aegunud.

TsÜS § 158 lg 1 ei kohaldu, sest 31. detsembri 2013. a kinnituse andmise ajaks olid hageja nõuded juba

aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu

otsuse, või alternatiivselt teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on esitanud menetluskulude

nimekirja, millest nähtuvalt on ta kassatsiooniastmes tasunud 1000 euro suuruse kautsjoni ja kulutanud

õigusabile 966 eurot.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eksis ringkonnakohus aegumise kohaldamisel, kui lähtus

ainult raha ülekannete ajast ja jättis tähelepanuta, et tegu oli kestva kohustuse täitmisega ja seepärast ei

olnud nõue hagi esitamise ajaks aegunud. Viimase ülekande selgituses oli märgitud, et see oli korteri

eelviimane osamakse ja seega oli korteri eest tasumine jätkuv kohustus. Lisaks kohaldas

ringkonnakohus valesti TsÜS § 151 lg-t 1. Aegumine hakkas kulgema alles pärast seda, kui hageja sai

teada, et ta ei saa korterit omandada ,ehk korteriomaniku pankroti väljakuulutamisel.

Kui isik tunnustab aegunud nõuet, siis ei saa kohtumenetluses enam aegumisele tugineda.

Ringkonnakohus jättis selle põhimõttega arvestamata ja otsuses põhjendamata, miks ta leiab, et kostja

ja korteriomaniku antud kinnitus ei olnud kehtiva kohustuse kinnitamine ehk võlatunnistus.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 691 p 4 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 teise lause alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb

saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Asjas tuvastatu kohaselt maksis hageja kostjale aastatel 2007-2009 korduvate maksetega raha

selleks, et omandada N. Krassilnikovalt korter. Kostja võttis maksed vastu ja lubas, et hageja saab

korteri endale. Muu hulgas kinnitasid korteriomanik ja kostja 31. detsembril 2013 hagejale kirjalikult,

et korteri müügileping sõlmitakse hiljemalt 2014. a märtsis. 2. aprillil 2014 kuulutas kohus välja

korteriomaniku pankroti ja hageja ei saanud lubatud korterit. Korteri eest hagejalt saadud raha ei ole

kostja tagastanud.

Hageja nõuab kostjalt korteri eest tühise müügilepingu eellepingu (AÕS § 119 lg 1, VÕS § 33 lg 2 ja

TsÜS § 83 lg 1) alusel tasutud 100 000 euro tagastamist, seega on hageja nõue kostja alusetust

rikastumisest tulenev nõue. VÕS § 1028 lg 1 järgi võib üleandja juhul, kui saaja on temalt midagi

saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole

olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

10. Pooled vaidlevad hageja nõude aegumise üle. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust

rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi

teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole

aegunud, ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale.

Kolleegium märgib, et iseenesest on õige ja kooskõlas Riigikohtu varasema praktikaga ringkonnakohtu

seisukoht, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 151 ja olukorras, kus

täidetakse olematut kohustust, on alusetu rikastumise nõude sissenõutavaks muutumine seotud lepingu

alusetu täitmise (rikastumise) ajaga ning ei ole oluline, et isik saaks õiguslikult aru nõude olemasolust

(Riigikohtu 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12; 2. aprilli 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 43). Seega algas alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg

alusetute maksete tegemisega ja sellest tulenevalt on hageja nõuded aegunud, sest viimase makse tegi

ta 2009. a, kuid hagi esitas alles 9. mail 2014. a.

Samuti on õige see, et kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, siis ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi

katkeda ega uuesti alata.

11. Samas võib kostja käitumine ja sellest tulenevalt ka aegumise vastuväitele tuginemine olla

vastuolus hea usu põhimõttega, kui hageja on pikema aja jooksul teinud kostjale makseid, kostja on

need vastu võtnud ja on seejuures korduvalt lubanud, et võimaldab hagejale korteriomandi, mistõttu

hageja viivitab pidevatele lubadustele tuginedes raha tagasinõudmisega nii kaua, et tema tehtud

maksete tagasinõue lõpuks aegub. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat,

kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsMS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada

õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine

teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse

kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik

teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on

etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev

ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole. Asjaoludest nähtuvalt on kostja käitunud vastuoluliselt,

võttes pikema aja jooksul vastu tühise tehingu alusel tehtud makseid ja jättes samas hagejale mulje, et

ta siiski tagab notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et kohtud jätsid hindamata, kas hageja esitatud asjaoludel võib

aegumise vastuväitele tuginemine olla vastuolus hea usu põhimõttega. Asja uuel läbivaatamisel peab

maakohus seda hindama, andes menetlusosalistele võimaluse avaldada selles küsimuses oma seisukoht.

12. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ja määratakse TsMS § 174 lg 6 alusel

kindlaks asja uuel läbivaatamisel.

13. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks