3-2-1-172-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-172-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu

Kõve

Kohtuasi

S. B (pankrotis) pankrotihalduri Raivo Piirla hagi O. B

vastu abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamiseks ja

49 403 euro 70 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-21829

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. B (pankrotis) pankrotihalduri Raivo Piirla

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

49 403 eurot 70 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja S. B (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla

Kostja O. B, esindaja vandeadvokaat Ene Ahas

Asja läbivaatamise kuupäev

18. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-21829 ja

Harju Maakohtu 18. septembri 2014. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. B (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Raivo Piirla (haldur) esitas 14. mail 2009 Harju

Maakohtule O. B (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada kehtetuks võlgniku ja kostja vahel

30. septembril 2004 sõlmitud abieluvaralepingu (abieluvaraleping) ning mõista kostjalt välja

773 000 krooni (49 403 eurot 70 senti). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja tema abikaasast kostja 30. septembril 2004

abieluvaralepingu (abieluvaraleping), millega arvati poolte ühisvaraks olnud Tallinnas Tammsaare

tee 87-57, Mooni 50 ja Mooni 50a asuvad kinnistud (kinnistud) kostja lahusvara hulka.

Abieluvaraleping sõlmiti selleks, et muuta võlgnik varatuks, st kahjustati tema võlausaldajate huve.

Kostja võõrandas kinnistud 2005. a-l kolmandatele isikutele, sh üks kinnistu võõrandati edasi

võlgniku emale. Harju Maakohus kuulutas 27. veebruaril 2009 välja võlgniku pankroti ja nimetas

ametisse halduri. Võlgnikul on täitmata kohustused kolmandate isikute ees.

Kuna hagi esitamise ajaks oli kostja kinnistud võõrandanud, ei ole tal võimalik neid tagastada.

Seetõttu peab kostja hüvitama pankrotivarasse poole abieluvaralepinguga kostja lahusvaraks

määratud vara väärtusest, s.o 773 000 krooni (49 403 eurot 70 senti). Abieluvaralepingu järgi on

poolte jagatud ühisvara väärtus 1 546 000 krooni. Abieluvaralepingu kohaselt on kinnistud

koormatud ühishüpoteegiga, kuid kostja ei ole tõendanud, et hüpoteegid tagasid mingeid kohustusi.

Kui ühishüpoteek tagas võlgniku kohustusi, võis ta jätkata nende täitmist sõltumata kinnistute

üleandmisest kostjale. Kui kostja täitis kinnistute võõrandamisel võlgniku kohustused, tekkis tal

võlgniku vastu vastunõue, kuid ta ei ole võlgniku pankrotimenetluses nõudeavaldust esitanud.

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja palus esmalt peatada menetluse võlgniku võlausaldajate nõuete tunnustamise otsustamiseni

võlgniku pankrotimenetluses. Kostja arvates ei olnud võlgnikul hageja viidatud kohustusi ja

abieluvaralepingu sõlmimise ajal oli ta maksejõuline. Halduril on õigus nõuda abikaasade ühisvara

jagamist, mitte varaühisuse lõpetamist. Võlgnik ega kostja ei kavatse ühisvara jagamise hagi esitada.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 122 lg-s 2 sätestatud ühisvara jagamise hagi esitamise tähtaeg on

möödunud. Kuna võlgniku pankrot kuulutati välja 27. veebruaril 2009, oli halduril võimalik esitada

ühisvara jagamise hagi 27. veebruarini 2010. Seda tähtaega ei saa ennistada. Seega tuleb hagi jätta

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hagejal ei ole võimalik

hagi rahuldamise korral saavutada hagiga taotletavat eesmärki, s.o pankrotivara suurenemist ja

pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamist.

Abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamisega taastuks poolte enne abieluvaralepingu sõlmimist

kehtinud varaühisus (perekonnaseaduse (PKS) § 25). Abikaasa osale ühisvarast ei saa sissenõuet

pöörata ühisvara jagamata. Pooled ostsid ühisvaraks olnud ja abieluvaralepinguga kostja lahusvaraks

määratud kinnistud laenuga. Laenukohustuse tagamiseks seati kinnistutele laenuandja kasuks

ühishüpoteek. Abieluvaralepingu sõlmimise ajaks ei olnud laenukohustus täidetud, kostja maksis

perekonna ühistes huvides võetud laenu jäägi 55 275 eurot 75 senti kinnistute müügist saadud rahaga.

Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja on saadud raha ammu ära kasutanud

perekonna hüvanguks.

3. Harju Maakohus tagas 2. juuni 2009. a määrusega hageja taotlusel hagi ja seadis kostja kinnistule

(registriosa nr 21151801, Tallinn, Xxxxx xx) kohtuliku hüpoteegi.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. oktoobri 2009. a määrusega kostja määruskaebuse maakohtu

määruse peale rahuldamata ja määruse muutmata.

4. Harju Maakohus peatas 9. novembri 2009. a määrusega asja menetluse kuni võlgniku

võlausaldajate nõuete tunnustamise kohta tehtud kohtulahendite jõustumiseni.

21. juunil 2010 uuendas maakohus menetluse.

5. Harju Maakohus jättis hagi 31. jaanuari 2013. a määrusega TsMS § 423 lg 2 järgi perspektiivituse

tõttu läbi vaatamata ja tühistas hagi tagamise.

Hageja määruskaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 14. mai 2013. a määrusega maakohtu

hagi läbi vaatamata jätmise määruse ja saatis asja menetluse jätkamiseks maakohtule.

6. Harju Maakohus rahuldas 11. oktoobri 2013. a otsusega hagi ning tunnistas abieluvaralepingu

kehtetuks ja mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 49 403 eurot 70 senti ja jättis

menetluskulud kostja kanda.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas kostja apellatsioonkaebuse alusel 22. jaanuari 2014. a otsusega

maakohtu otsuse kostjalt hüvitise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja

selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus ei muutnud maakohtu otsust osas,

millega maakohus tunnistas abieluvaralepingu kehtetuks.

Hageja kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale jättis Riigikohus 28. aprilli 2014. a

määrusega menetlusse võtmata.

7. Harju Maakohus jättis 18. septembri 2014. a otsusega hagi 49 403 euro 70 sendi väljamõistmiseks

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole haldur esitanud PankrS § 122 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul kostja

vastu ühisvara jagamise hagi. Kuna võlgniku pankrot kuulutati välja 27. veebruaril 2009, möödus

ühisvara jagamise hagi esitamise tähtaeg 28. veebruaril 2010. Ainuüksi abieluvaralepingu kehtetuks

tunnistamisega ei teki alust arvata kostja ainuomandisse läinud kinnistud võlgniku pankrotivara

hulka. Ühisvara olemasolu korral on pankrotihaldur kohustatud esitama ühisvara jagamiseks hagi

PankrS § 122 alusel. Hageja ei ole arvestanud, et abieluvaralepingu esemeks olnud kinnistud osteti

laenuga ning seda kohustust ei olnud abieluvaralepingu sõlmimise ajaks täidetud. Kostja tasus

laenujäägi 54 791 eurot 26 senti kinnistute müügist saadu arvel ning laenulepingu alusel tekkinud

võlgniku kohustus lõppes. Kinnistute võõrandamisega ei saanud võlgnikule kahju tekkida, sest ta

vabanes võõrandamise tulemusel laenukohustusest. Seega ei ole pool kinnistute väärtusest kostja

enamsaadu ning 49 403 euro 70 sendi suuruse hüvitise nõue tuleb jätta rahuldamata.

8. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. juuni 2015. a otsusega maakohtu otsuse menetluskulude

jaotuse osas ning jättis maakohtus ja esimeses apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud poolte

endi kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu

menetluses kantud kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Lisaks mõistis ringkonnakohus hagejalt

välja riigituludesse riigilõivu 1000 eurot, mille tasumisest oli ta apellatsioonkaebuse esitamisel

vabastatud.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja

ei ole esitanud nõuet pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamiseks (PankrS § 122 lg 1).

PankrS § 119 lg 1 ei ole kohaldatav abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise

korral. Sellega langeb ära üksnes alus, millega jagatud ühisvarast anti või kohustuti andma osa või

kogu vara ühe või teise poole vara hulka, kuid sellega ei teki alust arvata kogu jagatud ühisvara

võlgniku pankrotivarasse. Kuna haldur ei esitanud kohtule nõuet jagada poolte ühisvara ja eraldada

võlgniku osa pankrotivarasse, ei saanud maakohus selle nõude kohta seisukohta võtta ilma hagi piire

ületamata (TsMS § 439 ja § 229 lg 1).

PankrS § 119 lg 3 koosmõjus võlaõigusseaduse § 115 lg-ga 1 ei anna hagejale õigust nõuda kostjalt

pankrotivarasse kahjuhüvitisena poolt abieluvaralepinguga saadud kinnistute väärtusest ühisvara

jagamata. PankrS § 119 lg 3 näeb ette õiguse esitada hüvitamise nõue PankrS § 119 lg-s 1 sätestatud

tagasitäitmise nõude asemel juhul, kui tagastamisele kuuluvat vara ei ole võimalik pankrotivarasse

tagastada, kuid see ei ole kahju hüvitamise nõue. Õige ei ole hageja seisukoht, et ühisvara tuleb

PankrS § 122 lg 1 alusel jagada üksnes juhul, kui vara on säilinud. Olenemata ühisvarasse kuuluvate

asjade olemasolust, ei ole võimalik enamsaadud ühisvara arvel hüvitist nõuda PankrS § 122 järgi

ühisvara jagamise nõuet esitamata.

Abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõue on maakohtu varasema otsusega rahuldatud ja selles

osas on otsus jõustunud ning hagi ja esimene apellatsioonkaebus on osaliselt rahuldatud. Seega tuleb

maakohtu ja esimese apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi

kanda. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluses

kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja

kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus üllatuslik ja vastuolus ringkonnakohtu esimese

otsusega. Ringkonnakohus ei viidanud asja esimest korda menetledes kordagi sellele, et

pankrotihaldur pidanuks esitama ühisvara jagamise hagi PankrS § 122 järgi. Ringkonnakohus selgitas

asja esimest korda lahendades, et maakohus peab selgitama välja abikaasade varalised kohustused

PankrS § 119 lg 3 järgse hüvitise suuruse arvutamiseks. Lisaks asus ringkonnakohus valesti

seisukohale, et olukorras, kus ühisvara ei ole säilinud ja seda ei saa tehingu kehtetuks tunnistamise

järel tagastada, ei ole võimalik nõuda ühisvara osa hüvitamist PankrS § 119 lg 3 järgi. Olukorras, kus

vara on alles, tuleb see PankrS § 119 lg 1 alusel tagastada, kuid kui vara ei ole alles, tuleb see

PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitada.

11. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud kassatsiooniastmes hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka

maakohtu otsus ning asi tuleb TsMS § 691 p 4 järgi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

13. Hageja esitas 14. mail 2009 maakohtule hagi, milles palus tunnistada PankrS § 112 alusel

kehtetuks võlgniku ja kostja abieluvaralepingu ning mõista kostjalt kooskõlas PankrS § 119 lg-ga 3

välja 49 403 eurot 70 senti. Maakohus rahuldas 11. oktoobri 2013. a otsusega hagi abieluvaralepingu

kehtetuks tunnistamise nõude osas. Ringkonnakohus ei muutnud selles osas 22. jaanuari 2014. a

otsusega maakohtu otsust. Määruskaebuse jättis Riigikohus 28. aprilli 2014. a määrusega menetlusse

võtmata.

Seega on maakohtu 11. oktoobri 2013. a otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi abieluvaralepingu

kehtetuks tunnistamise osas jõustunud.

14. Kui kohus tunnistab tehingu (nt abieluvaralepingu) tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool

PankrS § 119 lg 1 järgi kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu

kasuga. Seega on lähtekohaks, et tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tuleb tagastada.

Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise korral

langeb ära üksnes ühisvara ühe abikaasa lahusvara hulka arvamise alus, kuid sellega ei teki alust

arvata kogu ühisvara võlgniku pankrotivarasse (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-77-06, p 18). Ühisvarast saab pankrotihaldur arvata osa võlgniku pankrotivarasse ühisvara

jagamisel PankrS § 122 alusel. Seega kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, võib haldur

PankrS § 122 lg 1 esimese lause kohaselt nõuda (mh tagasivõidetud) ühisvara jagamist ja võlgniku

osa ühisomandist.

15. Kui kehtetu tehingu alusel saadu on hävinud või kahjustunud või kui saadu väljaandmine on muul

põhjusel võimatu ning teine pool teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest,

peab viimane PankrS § 119 lg 3 järgi hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise (vt ka Riigikohtu

15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p-d 54 ja 55). Pooled ei vaidle, et kostja on

jõustunud kohtuotsusega kehtetuks tunnistatud abieluvaralepinguga enda lahusvara hulka saadud

kinnistud võõrandanud. Seega on tegu saadu väljaandmise võimatusega viidatud sätte mõttes.

Olukorras, kus ühisvara jagamine on kehtetuks tunnistatud, kuid ühisvara ei ole enam alles, ja teisel

ühisomanikul on kohustus saadu väärtus PankrS § 119 lg 3 alusel hüvitada, tuleb viidatud sätet

kohaldada koos PankrS §-ga 122, st jagada saab ühisvaras oleva nõude teise abikaasa vastu saadu

väärtuse hüvitamiseks. Kokkuvõttes saab teiselt abikaasalt nõuda saadu väärtusest osa väljaandmist,

mis vastaks ühisvara jagamisel võlgniku osale, kui ühisvara väljaandmine ei oleks võimatuks

muutunud.

16. Hageja nõudis 14. mail 2009 maakohtule esitatud hagis lisaks abieluvaralepingu kehtetuks

tunnistamisele poolt abieluvaralepinguga kostja ainuomandisse läinud kinnistute väärtusest (lähtudes

abieluvaralepingus märgitud kinnistute väärtusest). Kohtud jätsid hageja hüvitisnõude rahuldamata

põhjendusega, et hageja ei esitanud kostja vastu PankrS § 122 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul

ühisvara jagamise hagi. Kolleegium ei nõustu kohtute järeldusega.

Haldur võib PankrS § 122 lg 2 järgi esitada ühisvara jagamise hagi ühe aasta jooksul pankroti

väljakuulutamisest arvates. Kolleegium leiab, et kuna hageja eesmärgiks oli saada kostjalt hüvitisena

pool abieluvaralepinguga kostjale üle antud ühisvara väärtusest, oleks maakohus pidanud

kvalifitseerima hageja hüvitisnõudena esitatud nõude ühisvara jagamise nõudeks. Asjaolu, et hageja

ei esitanud hagis selget taotlust võlgniku ühisomandi osa pankrotivarasse väljanõudmiseks, ei

tähenda, et hageja nõuet ei saa käsitada ühisvara jagamise hagina PankrS § 122 lg 1 tähenduses.

Hagejal on PankrS § 122 lg 1 ning § 119 lg-te 1 ja 3 koostoime alusel õigus nõuda tagasivõidetud

ühisvara asemel hüvitist kaotatud ühisvara väärtuse arvel (eeldusel, et kostja teadis või pidi teadma

tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest) ja sellise nõude hageja põhimõtteliselt esitaski.

Maakohus kuulutas võlgniku pankroti välja 27. veebruari 2009. a määrusega. Seega esitas hageja

PankrS § 122 lg-s 1 sätestatud hagi sama paragrahvi teises lõikes ettenähtud tähtaja jooksul.

17. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Otsuse tegemisel otsustab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt, millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada. Samuti ei ole ringkonnakohus TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku

põhjendusega. Kolleegium on varem korduvalt rõhutanud, et kohtu ülesanne on poolte esitatud

asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seotud poolte

antava õigusliku hinnanguga (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10,

p 16; 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27).

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et ühisvara jagamise nõuet lahendades oleks

kohus ületanud hagi piire (TsMS § 439). Kohus peab menetluses juhtima poolte tähelepanu

õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust

(vt nt TsMS § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 401 lg 1, § 436 lg 4; Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18). Maakohus eiras eeltoodud kohustusi ning ringkonnakohus, jättes

maakohtu eksimuse kõrvaldamata, rikkus ka ise menetlusõiguse norme.

18. Kolleegium leiab, et kooskõlas alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS §-s 210 sätestatuga tuleb

võlgniku ja kostja ühisvara jagada ühisvara jagamise hagi esitamise ajal kehtinud PKS-i järgi.

Alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS § 210 lg 1 kohaselt laieneb see seadus kõigile

perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud PKS-i jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei

ole ette nähtud teisiti. PKS § 210 lg 2 järgi kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud

või tehtud enne PKS-i jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui

PKS-ist ei tulene teisiti. Kolleegiumi seisukoha järgi võimaldab alates 1. juulist 2010 kehtiva

PKS § 210 lg 2 määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise

ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise

aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt ka Riigikohtu

14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14).

Seega peab maakohus ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuma vara omandamise ajal,

s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS-ist ning arvestama vajadusel mh abikaasade osade võrdsusest

kõrvalekaldumise aluseid (enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 2).

19. Kuna jagatava ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja

seisuga, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel tegema kindlaks poolte ühisvaraks olnud ja

abieluvaralepinguga kostja lahusvara hulka antud kinnistute väärtused ajal, mil kostja need

võõrandas. Eeltoodu kehtib mh olukorras, kus tagasivõidetud tehingu alusel saadu väljaandmine on

võimatu ja kostjal on kohustus maksta hüvitist PankrS § 119 lg 3 alusel.

Eseme, sh kinnisasja väärtuseks loetakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi üldjuhul selle

harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 15).

Asja lahendamisel tuleb mh arvestada kohtute tuvastatuga, et abieluvaralepingu esemeks olnud

kinnistud osteti laenuga ning kostja tasus laenujäägi 54 791 eurot 26 senti pärast abieluvaralepingu

sõlmimist kinnistute müügist saaduga, mistõttu laenulepingust tulenenud võlgniku kohustus lõppes.

Samuti peab maakohus mh hindama kostja vastuväidet, et kinnistud olid laenukohustuse tagamiseks

koormatud hüpoteegiga (vt nt TsMS § 442 lg 8).

20. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada. Kolleegium

juhib maakohtu tähelepanu sellele, et menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada mh sellega, et

abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise osas on hagi jõustunud kohtuotsusega rahuldatud (vt otsuse

p 13).

21. Kolleegium märgib, et hageja rahalist nõuet rahuldamata jättes ei ole kohtud tühistanud selle

nõude tagamiseks seatud hagi tagamist, rikkudes sellega TsMS § 386 lg 4 esimeses lauses ja § 442

lg 5 esimeses lauses sätestatud kohustust.

22. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada. Hageja peab kooskõlas TsMS § 149 lg-s 8 sätestatuga teatama Riigikohtule, kellele

ja millisele kontole kautsjon tagastada.

Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Villu Kõve