3-2-1-118-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-118-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Danske Bank A/S-i (Danske Bank A/S-i Eesti filiaali kaudu)

hagi Aleksei Pestrikovi (Pestrikov) vastu 48 392 euro

10 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-23103

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksei Pestrikovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

48 392 eurot 10 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Danske Bank A/S (Danske Bank A/S-i Eesti filiaali

kaudu), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela

Kostja Aleksei Pestrikov, esindaja vandeadvokaat Kai Amos

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-23103 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Aleksei Pestrikovi kanda.

3. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Danske Bank A/S (Danske Bank A/S-i Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 20. juunil 2014 Harju

Maakohtule hagi Aleksei Pestrikovi (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 33 990 euro

22 sendi suuruse võla ja 14 401 euro 88 sendi suuruse intressi. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja

menetluskuluna riigilõivu ja esindajatasu.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja praeguseks registrist kustutatud Autofleet OÜ (Autofleet)

21. septembril 2009 kakskümmend kaks treilerite ja haagiste kasutusrendilepingut (liisingulepingud)

tähtajaga kuni 15. oktoobrini 2014. Autofleet jättis osaliselt 2010. a jaanuari ning täielikult 2010. a

veebruari ja märtsi liisingumaksed koos intressi ja kindlustusmaksetega tasumata. 24. märtsil 2010

nõudis hageja Autofleetilt lepinguesemete tagastamist, märkides, et loeb lepingud 25. märtsist 2010 üles

öelduks. Lepingute ülesütlemise ajaks oli muutunud sissenõutavaks tasumata maksete nõue 33 990 euro

22 senti ja intressinõue 14 401 eurot 88 senti. Lepingute ülesütlemise aja seisuga olid liisinguesemete

tasumata liisingumaksed ehk jääkmaksumused kokku 945 685 eurot 85 senti. Hageja sai lepinguesemed

tagasi ja võõrandas need. Võõrandamisel tegi hageja lisakulutusi 36 385 eurot 71 senti. Kokku on

liisingulepingutest tulenev kahjunõue 691 552 eurot 2 senti.

Hageja nõue kostja vastu põhineb poolte vahel 21. septembril 2009 sõlmitud käenduslepingul, millega

hageja käendas liisingulepingutest tulenevaid kohustusi. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma

oli 319 558 eurot 24 senti. Hageja palus kostjalt välja mõista võla 48 392 eurot 10 senti, mille suurus

tulenes enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata liisingumaksetest 33 990 eurot

22 senti ja intressimaksetest 14 401 eurot 88 senti.

Nõue ei ole aegunud. Tegemist ei ole kahjuhüvitise nõudega, vaid nõue põhineb enne lepingute

ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata arvetel ehk perioodilistel maksetel. Aegumistähtaeg

hakkas kulgema 31. detsembril 2010 ja peatus tulenevalt pankrotimenetlusest (tsiviilasi nr 2-13-27328)

alates 30. maist 196 päevaks, mistõttu oleks nõue aegunud 26. juunil 2014. Hageja esitas hagi 20. juunil

2014, seega ei ole nõue aegunud. Hageja palus teha aegumise kohta vaheotsuse.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja palus kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 1 alusel aegumist ja jätta hagi

rahuldamata. Hageja jagas meelevaldselt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 367 tuleneva kahjunõude osadek

ja leidis, et võlgnevuse aluseks olid enne lepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata arve

ehk perioodilised maksed. Tegemist on kahjunõudega, mille aegumistähtaeg hakkab kulgema nõude

sissenõutavaks muutumisest. Kogu nõue muutus VÕS § 367 järgi sissenõutavaks alates viimase

lepingueseme müügist ehk 21. septembril 2010, sest siis sai hageja välja arvutada kahjuhüvitise suuruse

Kuna aegumine peatus tulenevalt pankrotimenetlusest 196 päevaks, siis aegus hageja nõue 5. aprillil

2014.

3. Harju Maakohus jättis 3. oktoobri 2014. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue VÕS § 367 järgne liisingulepingute ülesütlemise

tulenev hüvitisenõue, kuna sisuliselt nõuab hageja ühte osa VÕS § 367 järgsest kahjuhüvitise nõudest.

Kuigi hageja nõudis kahjuhüvitisest vaid osa ja viitas selle osa suuruse arvutamisel enne lepingute

ülesütlemist sissenõutavaks muutunud arvetel olevate tasumata liisingumaksete ja intressi suurusele, ei

anna see alust pidada hageja nõuet perioodilistest maksetest tulenevaks nõudeks. Tehingust tuleneva

nõude kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega.

TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isik võib nõuda

nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste

nõude täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, pidi liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustus

ning liisinguandja võis VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja möödumisel. Mõistliku aja pikkus sõltub mh liisinguandja kulutuste

kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Viimaste lepinguesemete võõrandamise kohta esitas hagej

lepinguesemete müügiga tegelevale isikule arved 21. septembril 2010. Siis sai hageja välja arvutada

liisingulepingutest tuleneva kahjunõude ja nõude aegumine algas 22. septembril 2010. Aegumine peatus

TsÜS § 160 lg 2 p 2 alusel 196 päevaks ehk ajaks, mil kohus menetles kostja pankrotiavaldust.

Arvestades aegumise peatumist, pidi hageja oma nõude maksmapanekuks esitama hagi hiljemalt

5. aprillil 2014, kuid esitas selle 20. juunil 2014. Seega on nõue aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ekslikult, et hageja nõue on aegunud.

Liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel saavad kõne alla tulla enne lepingu lõppemist sissenõutavak

muutunud liisingumaksete tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, lisaks ka lepingu lõpetamisega seotud

krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõu

(VÕS § 367 lg 4). Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt enne liisingulepingute erakorralist ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud 2010. a jaanuari, veebruari ja märtsi liisingumaksete tasumist koos

intressidega. Tegemist on VÕS § 108 lg 1 järgse täitmisnõudega. Kuna hageja nõue ei ole liisinguleping

ülesütlemise järgne hüvitise nõue, siis ei kohaldu TsÜS § 147, vaid TsÜS § 154, mille järgi on korduvate

kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg

hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

Seega hakkas 2010. a jaanuari, veebruari ja märtsi liisingumaksete nõue aeguma 1. jaanuarist 2011.

Aegumine peatus pankrotiavalduse menetlemise ajal 196 päevaks, hagi tulnuks esitada hiljemalt

15. juulil 2014 ja nõue ei ole aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eristab hageja põhjendamatult lepingute ülesütlemise ajaks

sissenõutavaks muutunud nõuet VÕS § 108 lg 1 alusel ja liisingulepingu lõpetamisega seotud

krediidikulude hüvitamise nõuet VÕS § 367 lg-te 1-3 alusel. Eristamine on väär, sest lepingu

ülesütlemisel muutuvad kõik tasumata arved ja intressid finantseerimiskuludeks ning liisinguesemete

müügist saadud raha arvel tuleb kahju hüvitamist alustada esimesena tasumata jäänud sissenõutavaks

muutunud arvest. VÕS § 88 lg 6 p 1 sätestab, et üldjuhul, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole

määranud, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras

esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Liisingulepingute üldtingimuste p 1.6.1 kohaselt on

liisinguandjal õigus maksete mittetähtaegsel tasumisel lugeda esimesena tasutuks viivis ja trahvid ning

seejärel kustutada allesjääva raha arvel liisinguvõtja liisingumaksed ja muud lepingust tulenevad tasud.

Esimeses järjekorras muutusid sissenõutavaks 2010. a jaanuari, veebruari ja märtsi maksed ning neilt

arvestatud intressid. Seega tuleb need maksed esimeses järjekorras arvestada kaetuks vara müügist

saadu arvel. Õige on maakohtu järeldus, et praegu ei ole tegu perioodiliste maksetega ja

ringkonnakohtu vastupidine seisukoht on ekslik.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

8. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 22. oktoobri 2015. a määrusega

asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Riigikohus leidis, et arvestades

kolleegiumi otsuseid TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 1 ja § 154 kohaldamise kohta (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 p 10; 4. veebruari 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12), on vaja ühtlustada viidatud sätete kohaldamise praktikat.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata ning kassatsioonkaebus

rahuldamata.

10. Hageja kui liisinguandja nõuab kostjalt kui liisinguvõtja kohustusi käendanud isikult 33 990 eurot

22 senti põhivõlana ja 14 401 eurot 88 senti intressina. Hageja nõue koosneb enne liisingulepingu

ülesütlemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksetest ja intressist. Pooled vaidlevad selle üle, kas

hageja nõue on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõue, mille aegumistähtaeg hakkab

TsÜS § 154 lg 1 teise lause järgi kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue

muutub sissenõutavaks, või on tegu liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega

VÕS § 367 lg 1 järgi, mille aegumise algus on seotud nõude sissenõutavaks muutumisega.

11. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nõude aegumise seisukohast tuleb eristada ühest

lepingust tekkivaid erinevaid nõudeid, mh tuleb kestvuslepingute puhul eristada nõudeid, mis muutusid

sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu

ülesütlemisega. Kui kestvuslepingu tasu makstakse osamaksetena, siis tuleb enne lepingu ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud nõuete aegumisele kohaldada TsÜS § 154 ja need nõuded hakkavad aeguma

kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Lepingu

ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete puhul tuleb aga juhinduda TsÜS § 147 lg-st 1, mille

järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12;

4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Eelnev kohaldub ka liisinguandja nõuete

aegumise arvestamisel, mille liisinguandja võib liisingulepingu ülesütlemisel esitada liisinguvõtja

vastu.

12. Kolleegiumi hinnangul on õige ringkonnakohtu seisukoht, et olukorras, kus liisinguandja ütleb

liisingulepingu erakorraliselt üles, võib liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla esiteks enne lepingu

lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel,

teiseks lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3) ja

kolmandaks lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Krediidikulude

hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on olemuselt liisinguvõtja kohustuse rikkumisel

põhinevad kahju hüvitamise nõuded (Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14,

p 26). Seega tuleb liisinguandja nõuete aegumise hindamisel eristada enne lepingu ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud maksetest tulenevaid nõudeid ja pärast ülesütlemist sissenõutavaks

muutunud nõudeid ning sõltuvalt sellest, millise nõude hageja esitab, arvutada vastavalt aegumist.

Nõuete aegumise arvestuse seisukohast on ekslik kassatsioonkaebuse väide, nagu oleks liisinguandja

erinevate nõuete eristamine liisingulepingu ülesütlemisel väär ja nagu muutuksid lepingu ülesütlemisel

kõik tasumata arved ja arvestatud intressid finantseerimiskuludeks ja pärast lepingu ülesütlemist oleks

tegu ühe terviknõudega. Sellise käsitluse korral võiks tekkida olukord, kus enne lepingu ülesütlemist

sissenõutavaks muutunud liisingumaksete nõue, mis on jäänud pika aja jooksul sisse nõudmata ja mis

on lepingu ülesütlemise ajaks juba aegunud, saaks lepingu ülesütlemisel uuesti aeguma hakata.

Niisugune olukord ei oleks kooskõlas aegumise eesmärgiga, mille kohaselt ei pea võlgnik õigusrahu,

õiguskindlust ja üldise majanduskäibe huvisid arvestades täitma nõudeid, mida ei ole pikema aja

jooksul maksma pandud.

13. Kohtud on tuvastanud, et hageja nõuab käendajalt summat, mille liisinguvõtja võlgneb hagejale

enne liisingulepingu erakorralist ülesütlemist tasumata jäänud liisingumaksetena (põhivõlg ja intress).

Seega on ekslik maakohtu seisukoht, et hageja on esitanud VÕS § 367 kohase kahju hüvitamise nõude.

Kuigi hageja on hagis mõnevõrra vastuoluliselt väljendanud oma nõude koosseisu, on ta siiski esitanud

täitmisnõude ehk VÕS § 108 lg-st 1 tuleneva raha maksmise nõude ja kuna liisingulepingu järgi pidi

liisinguvõtja tasuma liisingueseme eest kuumakseid, kohaldub sellise nõude aegumise arvestusele

TsÜS § 154 lg 1, nagu leidis õigesti ka ringkonnakohus.

Osamaksetena tasutavate liisingumaksete käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused

TsÜS § 154 tähenduses. Korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat iga

üksiku kohustuse jaoks ja aegumistähtaeg hakkab kulgema selle kalendriaasta lõppemisest, mil

kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad

aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu (Riigikohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-33-09, p 10). Ringkonnakohus leidis õigesti, et 2010. a jaanuari, veebruari ja märtsi

liisingumaksete nõue hakkas aeguma 2010. a lõppemisega. Aegumine peatus aga pankrotiavalduse

menetlemise ajal 196 päevaks ning kuna hagi tulnuks esitada hiljemalt 15. juulil 2014 ja esitati

20. juunil 2014, siis ei ole nõue aegunud. Seega tühistas ringkonnakohus õigesti maakohtu otsuse ja

saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

14. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

(TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) (vt selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

147-14, p 22).

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu