3-3-1-62-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-62-15

Otsuse kuupäev

16. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Tõnu Anton ja Viive

Ligi

Kohtuasi

Vladimir Lenardsoni kaebus Viru Vangla käskkirja ja

vaideotsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Vladimir Lenardson

Vastustaja Viru Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-14-

Menetluse alus Riigikohtus

Viru Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viru Vangla kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 18. augusti 2014. a ja Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2015. a

otsus haldusasjas nr 3-14-286.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada Vladimir Lenardsoni kaebus osaliselt.

4. Tühistada Viru Vangla 11. detsembri 2013. a käskkiri nr 6-3/1761-D osas, millega määrati

kaebajale karistuseks kartserisse paigutamine kaheks ööpäevaks neljakuulise katseajaga

(resolutsiooni p 2) ja Viru Vangla 7. veebruari 2014. a vaideotsus nr 6-12/8-2, 6-12/20-2 osas,

millega jäeti kehtetuks tunnistamata käskkiri nr 6-3/1761-D kaebajale määratud kartseri-

karistuse osas. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

5. Mõista Viru Vanglalt Vladimir Lenardsoni kasuks välja 15 eurot menetluskulude katteks.

Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 11. detsembri 2013. a käskkirjaga nr 6-3/1761-D karistati Vladimir Lenardsoni Viru

Vangla avavanglaosakonna kodukorra (kodukord) p-s 8.2.2. sätestatud kahe rikkumise – kaaskinni-

peetava kliendikaardi valdamine ning kaaskinnipeetava pangakaardi ja selle PIN-koodi valdamine –

eest esimese rikkumise puhul noomituse (käskkirja resolutsiooni p 1) ja teise rikkumise puhul

kartserisse paigutamisega kaheks ööpäevaks neljakuulise katseajaga (käskkirja resolutsiooni p 2).

V. Lenardson esitas Viru Vanglale vaide käskkirja nr 6-3/1761-D tühistamiseks, kuid vangla jättis

7. veebruari 2014. a vaideotsusega nr 6-12/8-2, 6-12/20-2 vaide rahuldamata.

2. V. Lenardson esitas Tartu Halduskohtule kaebuse käskkirja nr 6-3/1761-D ja vaideotsuse nr 6-12/8-

2, 6-12/20-2 tühistamiseks järgmiste põhjendustega:

1) kaebaja õigusi on rikutud, kuna teda on ühe teo eest karistatud mitu korda. Lisaks paigutati kaebaja

avavanglast ümber kinnisesse vanglasse;

2) kaebaja käes oli pangakaart ainult ühe päeva. Millegagi pole tõendatud, et pangakaart tekitas

kinnipeetavate vahel lisapingeid. Selgusetuks jääb, kuidas ohustas pangakaardi valdamine vangla

julgeolekut. Kaebaja leidis kaardi õhtul ja tahtis selle hommikul üle anda kontaktisikule, aga kuna

kontaktisikut hommikul ei olnud ning kaebaja oli koolis, jäi see üle andmata;

3) vaideotsuse põhjendused on üldsõnalised ning vaideotsuses toodud viide Riigikohtu lahendile ei

ole asjakohane ega põhjuslikus seoses toimunuga;

4) vaideotsuse resolutiivosas esinevad vead.

3. Tartu Halduskohus jättis 18. augusti 2014. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et

käskkiri ja vaideotsus on õiguspärased, nende tühistamiseks ei ole alust. On tõendatud, et kaebaja

pani toime kaks erinevat õigusrikkumist, kuna tema valduses oli mitu erinevat eset, mis olid saadud

erineval ajal erinevatelt isikutelt. Ei ole tuvastatud, et teod oleks kantud ühisest tahtlusest.

Käitumisaktidega taotletav eesmärk oli erinev – pangakaardi puhul kaupade eest tasumine,

kliendikaardi puhul soodustuse saamine. Vangla kaalutlused karistuste määramisel on asjakohased

ning määratud karistused proportsionaalsed. Vaideotsuse resolutsioonis vale käskkirja numbri

märkimine ei anna alust vaideotsuse tühistamiseks ning vastustaja on selle vea 17. veebruari 2014. a

käskkirjaga nr 6-12/37-1 parandanud.

4. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.

1) pole tõendatud, et kaebaja pangakaardi omandas, laenas või võttis ajutiseks kasutamiseks. Samuti

pole tõendatud, et kaebaja leidis pangakaardi kohe pärast selle omaniku ümberpaigutamist. Pole

teada, kas pangakaardile kleebitud paberil oli PIN-kood;

2) kaebajale tuleb määrata üks karistus. Kaebaja pani toime ühe teo. Leitud kaardid on samaväärsed

esemed, nende kasutamise eesmärk on sama, kaebaja sai kaardid enda valdusse ajaliselt ja ruumiliselt

lähedaste käitumisaktidega. Üldjuhul määrab vangla läbiotsimisel leitud erinevate keelatud esemete

eest ühe karistuse.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 24. aprilli 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas haldus-

kohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ja tühistas Viru Vangla käskkirja

nr 6-3/1761-D ja vaideotsuse nr 6-12/8-2, 6-12/20-2. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) kaebajale süüks pandud distsipliinirikkumiste puhul oli tegemist kahe erineva teoga, kuna

kliendikaart ja pangakaart saadi erinevatel ajahetkedel, erinevate käitumisaktidega ja erinevatelt

isikutelt. Kaartide kaebaja valdusesse võtmine ei olnud kantud ühisest tahtlusest;

2) kaebaja väited, et pangakaardile kleebitud paberile märgitud numbrid ei saanud olla PIN-kood, on

paljasõnalised. Ka ei ole asjaolul, kas pangakaardile kleebitud paberile oli märgitud PIN-kood või

mitte, distsipliinirikkumise toimepanemise tuvastamisel tähtsust, kuna distsipliinirikkumisena on

tuvastatud võõra pangakaardi valdusesse võtmine;

3) vaidlustatud käskkiri on vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 3 teise lausega, kuna sama

distsipliinirikkumise eest on kohaldatud kahte distsiplinaarkaristust. Haldussanktsioonide kohalda-

misel tuleb arvestada ne bis in idem reeglit ning kedagi ei saa halduskorras korduvalt karistada ühe ja

sama teo eest ühe ja sama seadusesätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate

seadusesätete alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 23. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-3-1-1-04,

p 18). Viidatud lahendis on Riigikohus ühe ja sama seadusesätte rikkumist pidanud üheks ja samaks

väärteoks. Sellest tulenevalt tuleb VangS § 63 lg 3 teist lauset tõlgendada nii, et lisaks olukorrale, kus

on tegemist ühe distsipliinirikkumisega, tuleb ka olukorras, kus on tegemist sama distsipliini-

rikkumisega, kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Sama distsipliinirikkumisena saab käsitada

olukorda, kus ühes distsiplinaarmenetluses on tuvastatud mitu distsipliinirikkumist, mis kõik rikuvad

sama normi. VangS § 63 lg 3 teise lause sellist tõlgendust toetavad ka teiste distsiplinaarvastutust

reguleerivate õigusnormide sõnastused (avaliku teenistuse seaduse § 75 lg 8, töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse § 9 lg 1). Kuna VangS § 63 lg 3 teises lauses ei ole nimetatud ühe

distsiplinaarkaristuse kohaldamise kohustus mitte ainult ühe distsipliinirikkumise korral, vaid ka

sama distsipliinirikkumise korral, siis saab juhul, kui rikutakse sama normi, määrata vaid ühe

distsiplinaarkaristuse;

4) kuigi ei vaielda selle üle, et kaebaja rikkus kodukorra p-s 8.2.2. sätestatud nõudeid, ei ole

ringkonnakohtul võimalik vaidlusalust käskkirja osaliselt tühistada, sest kohtul puudub pädevus

kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata ja seega ka hinnata, kas üks kahest määratud karistusest

oleks võimalik jõusse jätta karistusena mõlema teo eest, seda enam, et käskkirja põhjendustest

nähtuvalt on ka nende kahe karistuse liik ja raskusaste sõltunud muuhulgas kahest erinevast teost ja

sellest, et käskkirjas mõisteti mõlema teo eest karistus eraldi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Viru Vangla palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse halduskohtu

otsus. Kassatsioonkaebuses leitakse, et asjas ei vaielda selle üle, et kaebaja pani toime kaks erinevat

rikkumist. Vaidlus käib selle üle, kas vangla võis kaebajale määrata kummagi sama normi rikkunud

teo eest eraldi karistuse. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VangS § 63 lõike 3 teist lauset. Normi

väljend "üks ja sama" rõhutab just ühte rikkumist, olles sünonüümiks sõnale "seesama". Väljend ei

ole alternatiivne, nagu on normi tõlgendanud ringkonnakohus. Kinnipeetavate rikkumised on tihti

samaliigilised. Ringkonnakohtu tõlgendusest lähtuvalt oleks välistatud kinnipeetavate

distsiplinaarkorras karistamine mitmel erineval korral sama normi rikkumise eest. Selline lähenemine

raskendaks oluliselt korra tagamist vanglas. Ringkonnakohtu tõlgendus jätab ka ebaselgeks, millise

aja jooksul ei tohi vangla kinnipeetavale sarnase distsipliinirikkumise eest uut karistust määrata.

Kehtiv õigus ei anna alust kohaldada distsiplinaarmenetluses karistusseadustiku § 65 lõigetes 1 ja 2

sätestatuga analoogset lähenemist. Menetlusökonoomiliselt ei saa pidada põhjendatuks ka põhimõtet,

et kui vangla avastab ühel ajal mitu erinevat rikkumist, siis peaks iga rikkumise osas korraldama

iseseisva distsiplinaarmenetluse.

7. Kaebaja kassatsioonkaebusele ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kaebajat karistati Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud "Viru

Vangla avavanglaosakonna kodukorra" p 8.2.2. nõuete rikkumise eest, kuna tema juurest leiti

erinevatele isikutele kuuluvad kliendikaart ja pangakaart koos PIN-koodiga. Kohtud on kaebaja tegu

hinnates leidnud, et kaebaja pani toime kaks erinevat distsiplinaarrikkumist, kuna kaardid saadi

erineval ajal, erinevate käitumisaktidega ja erinevatelt isikutelt ning kaartide kaebaja valdusse

võtmine ei olnud kantud ühisest tahtlusest.

9. Kolleegium nõustub vangla ja kohtutega, et kaebaja pani toime kodukorra p-s 8.2.2. nimetatud

rikkumise. Kolleegium ei nõustu aga vangla ja kohtute järeldusega, et kaebaja pani kaartide

valdamisega toime kaks erinevat distsiplinaarrikkumist.

10. Kodukorra p 8.2.2. kohaselt on kinnipeetavail keelatud võõrandada, saata või teiste isikute

kasutusse anda oma isiklikuks tarbimiseks olevaid asju, samuti teistelt omandada, laenata või võtta

ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju (v.a toakaaslase

loal vaadata toas tema televiisorit või kuulata tema raadiot).

Sätte sõnastusest tulenevalt on sätte teokoosseisuks teiste isikute või peremehetute asjade sättes

nimetatud viisil enda omandusse või valdusse saamine. Sealjuures on teiste isikute või peremehetute

asjade omandi või valduse saamise viisid küll koosseisule vastavuse kindlakstegemisel olulised, kuid

keelatud teo sisuks ei ole ainult sättes nimetatud omandi või valduse saamine. Juhul, kui ei ole

võimalik tuvastada, kuidas täpselt teise isiku või peremehetu asi kinnipeetava omandusse või

valdusse sattus ning kui on usutav valduse tekkimine sättes nimetatud viisil, piisab teokoosseisu

täitmiseks ka sellest, kui kinnipeetav sellist asja valdab.

Selles, et kaebaja teistele isikutele kuulunud kaarte valdas, vaidlus puudub. Distsiplinaarmenetluses

tuvastati, et kaebaja võttis ajutisse kasutusse kaaskinnipeetava kliendikaardi. Samuti tuvastati, et teise

isiku pangakaart oli kaebaja valduses. Kuidas kaebaja pangakaardi enda valdusse sai, ei ole

distsiplinaarmenetluses täpselt tuvastatud, kuid asja materjalide põhjal sai kaebaja pangakaardi enda

valdusse kodukorra p-s 8.2.2. nimetatud keelatud viisil. Seega tuvastati distsiplinaarmenetluses, et

kaebaja rikkus kodukorra p 8.2.2. nõudeid.

11. Kuigi haldusasja toimikus puuduvad sellekohased distsiplinaarmenetluse materjalid, nähtub asja

materjalidest, et mõlemad kaardid leiti kaebaja valdusest samal ajal. Seda kinnitavad vaidlustatud

käskkirjas (tl 5) toodud viited Viru Vangla vanemvalvuri 12. novembri 2013. a ettekandele nr 4993 ja

sama kuupäeva eseme leidmise ja äravõtmise aktile nr 2233, samuti kaebaja esindaja 8. aprillil 2014

esitatud kaebuse täiendus (tl 32-33) ja Viru Vangla vastus kaebusele (tl 38-39).

Kohtud nõustusid vastustaja seisukohaga, et kaebaja pani kaartide valdamisega toime kaks erinevat

tegu. Halduskohus põhjendas seda sellega, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõendite põhjal on alust

arvata, et kaebaja sai kaardid enda valdusse erinevatel aegadel, ning ka sellega, et kliendi- ja

pangakaardi puhul ei ole tegemist samaväärsete esemete valdamisega, kuna kaartide kasutamis-

võimalused on erinevad (halduskohtu otsuse p-d 17–19). Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga

selles, et kaebaja pani toime kaks erinevat tegu, kuid põhjendas seda seisukohaga, et keelatud

tegudeks on kaaskinnipeetavatele kuuluvate asjade enda valdusse võtmine, mitte nende valdamine.

Kaardid sai kaebaja erinevatel aegadel ja eesmärkidel erinevatelt isikutelt. (ringkonnakohtu otsuse

p 10).

12. Kolleegium on eespool asunud seisukohale, et kodukorra p 8.2.2. rikkumise sisuks ei ole ainult

sättes nimetatud teise isiku või peremehetu asja omandi või valduse saamise viis, vaid ka teise isiku

või peremehetu asja valdamine. Kaebajat karistati kaaskinnipeetavate asjade valdamise eest. Kaebaja

valdas rikkumise avastamisel kaarte ühel ajal, mistõttu ei ole õige käsitada tema tegu kahe erineva

teona põhjusel, et kaardid kuulusid erinevatele isikutele ja neid on võimalik erineval moel kasutada.

Sõltumata sellest, mitut teistele isikutele kuuluvat asja kaebaja valdas, pani ta praegusel juhul sellega

toime ühe kodukorra p-s 8.2.2. nimetatud rikkumise. See, milliseid konkreetseid asju ja millistel

eesmärkidel kaebaja valdas, võib oluline olla rikkumise raskuse hindamisel ja karistuse määramisel.

13. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud vastustaja ja kohtute hinnang, et kaebaja pani kaartide

valdamisega toime kaks erinevat distsipliinirikkumist. Kaebaja tegu (teiste isikute asjade valdamine)

tuleb käsitada kui ühte distsiplinaarrikkumist. Selle tõttu, et kaebaja tegu tuleb käsitada ühe

distsiplinaarrikkumisena, ei ole asja lahendamisel tähtsust, kas ühte normi rikkunud kahe erineva teo

eest võib määrata kaks distsiplinaarkaristust.

14. Vaidlustatud käskkirja resolutsiooni p-ga 1 määrati kaebajale kaaskinnipeetava kliendikaardi

valdamise eest karistuseks noomitus. Halduskohus asus vaidlustatud käskkirja hinnates seisukohale,

et vastustaja on karistuste valikul arvesse võtnud vangistuse täideviimise eesmärki, vastustaja

kaalutlused karistuste määramisel on asjakohased ja karistused proportsionaalsed. Ringkonnakohus

neid halduskohtu seisukohti kahtluse alla ei seadnud.

Halduskohtu eeltoodud seisukohad on kaaskinnipeetava kliendikaardi valdamise eest määratud

karistuse puhul põhjendatud ning halduskohus ei ole nende järeldusteni jõudmisel menetlus- ja

materiaalõiguse norme rikkunud. Ei vaielda selle üle, et kaebaja pani talle süüks arvatava teo toime.

Seetõttu oli vanglal õigus kaebajat distsiplinaarkorras karistada. Karistamise vajalikkuse hindamisel

ja karistuse valikul on lähtutud asjakohastest eesmärkidest. Vangla on kaalunud rikkumise asjaolusid

ning rikkumisest tulenevaid tagajärgi. Distsiplinaarkaristusena määratud noomitus ei ole kergeima

võimaliku karistusena ebaproportsionaalne. Seetõttu puudub selle karistuse tühistamiseks alus.

15. VangS § 63 lg 3 teise lause järgi võib ühe ja sama distsiplinaarrikkumise eest kohaldada ainult üht

distsiplinaarkaristust. Kuna kaebaja ei pannud pangakaardi valdamisega toime iseseisvat

distsipliinirikkumist, tuleb tühistada vaidlustatud käskkirja resolutsiooni p 2, millega kaebajat

karistati kaaskinnipeetava pangakaardi valdamise eest. Samal põhjusel tuleb osaliselt tühistada Viru

Vangla vaideotsus nr 6-12/8-2, 6-12/20-2.

16. Eeltoodud põhjustel rahuldatakse Viru Vangla kassatsioonkaebus osaliselt. Ringkonnakohtu ja

halduskohtu otsused tühistatakse. Kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse

osaliselt, tühistades Viru Vangla käskkirja nr 6-3/1761-D osas, millega määrati kaebajale karistuseks

kartserisse paigutamine kaheks ööpäevaks neljakuulise katseajaga (resolutsiooni p 2). Samuti

tühistatakse Viru Vangla vaideotsus nr 6-12/8-2, 6-12/20-2 osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja

vaie käskkirja nr 6-3/1761-D kehtetuks tunnistamiseks osas, millega kaebajale määrati

kartserikaristus katseajaga. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

17. HKMS § 109 lg 4 järgi, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 kohaselt

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse

osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid ning sama paragrahvi lõike 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja menetluskuludeks on haldus- ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv kokku 30 eurot. Tegemist

on vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga. Muid menetluskulusid puudutavaid dokumente ei ole

kaebaja esitanud. Kolleegiumi hinnangul on kaebus rahuldatud umbes pooles ulatuses. Seega tuleb

vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 15 eurot. Vastustaja ei ole menetluskulude dokumente

esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud tema enda kanda.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Viive Ligi