3-2-1-159-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-159-15

Määruse kuupäev

Tartu, 12. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

T. P avaldus K. P-ga suhtlemise korra määramiseks ning

I. S avaldus T. P ja I. S ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ning K. P ja T. P suhtlemise korra

määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-1161

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja T. P, esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte

Avaldaja I. S, esindaja vandeadvokaat Tõnis Juurmann

Puudutatud isik K. P, määratud esindaja vandeadvokaat

Natalja Santaševa

Tallinna linn Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu

Tallinna linn Kristiine Linnaosa Valitsuse kaudu

Asja läbivaatamise kuupäev

14. detsember 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-1161

osas, milles ringkonnakohus otsustas rakendada asjas esialgset õiguskaitset (resolutsiooni p 9),

ja osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse ühise hooldusõiguse

lõpetamise osas (resolutsiooni p 4.3). Tühistatud osas teha uus määrus, millega jätta esialgne

õiguskaitse rakendamata ja lõpetada viibimiskoha määramise õiguse osas vanemate ühine

hooldusõigus ning anda selles osas ainuhooldusõigus I. S-le. Muus osas jätta ringkonnakohtu

määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt ringkonnakohtu põhjendusi.

2. Sõnastada kohtumääruse resolutsioon järgmiselt:

2.1 Rahuldada osaliselt T. P avaldus K. P-ga suhtlemise korra määramiseks.

2.2 Rahuldada osaliselt I. S avaldus K. P-ga suhtlemise korra määramiseks ning T. P ja I. S

ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks K. P suhtes.

2.3 Lõpetada T. P ja I. S ühine hooldusõigus K. P viibimiskoha määramise õiguse osas ning

anda selles osas ainuhooldusõigus I. S-le.

2.4 Määrata T. P ja K. P suhtlemise kord järgmiselt:

2.4.1 K. P viibib T. P hoole all ajal, mil laps elab Eesti Vabariigis, iga paaritu nädala reede

õhtul kella 17.00-st kuni esmaspäeva hommikul kella 9.00-ni. Reedel võtab isa lapse

lasteaiast ja viib esmaspäeva hommikul lasteaeda, kui on lasteaiapäevad. Muul juhul võtab

isa lapse tema kodust ja viib koju tagasi.

2.4.2 K. P viibib T. P hoole all ajal, mil laps ei ela Eesti Vabariigis ja ei ole veel

koolikohustuslane, igal kuul ühe kalendrinädala. Täpse ajavahemiku lepivad vanemad

kokku hiljemalt eelmise kuu 15. kuupäevaks. Kokkuleppele mittejõudmisel toimub see kuu

esimesest esmaspäevast kuni pühapäevani.

2.4.3 K. P viibib T. P hoole all ajal, mil laps ei ela Eesti Vabariigis ja on kooliõpilane,

koolivaheaegadel (v.a suvevaheaeg) nii, et viimasel vaheaja päeval naaseb laps koju. I. S

teavitab T. P-i esimesel võimalusel koolivaheaegade kuupäevadest.

2.4.4 K. P viibib T. P hoole all ajal, mil laps ei ela Eesti Vabariigis ja on kooliõpilane,

suvevaheajast kolm nädalat. Täpse ajavahemiku lepivad vanemad kokku hiljemalt

31. märtsiks. Kokkuleppele mittejõudmisel toimub see alates juulikuu esimesest

esmaspäevast.

2.4.5 K. P viibib T. P hoole all ajal, mil laps ei ela Eesti Vabariigis, iga paaris aasta maikuu

lõpus või juunikuu alguses tähistatavate nelipühade (Banking Holiday) ajal.

2.4.6 K. P viibib T. P hoole all iga paaritu aasta sünnipäeva ja jõulupühad (24.12-26.12)

ning paaris aasta aastavahetuse (31.12-01.01).

2.4.7 Suhtlemiskorra täitmisel tekkivatest K. P sõidukuludest kannab 25% T. P ja 75%

I. S.

2.4.8 Suhtlemise korraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse I. S

ja T. P vahel kokkulepe sõlmituks, kui mõlemad on sellega kirjalikult nõustunud.

Kokkulepete sõlmimine võib toimuda ka e-kirja ja SMS-i teel.

2.4.9 Vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga.

2.5 Tühistada Harju Maakohtu 6. augusti 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-1161, 16. juuli

2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-9768 ja 3. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-1161

esialgse õiguskaitse rakendamise kohta.

2.6 Riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Muud maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.

3. Rahuldada T. P määruskaebus osaliselt.

4. Tagastada T. P määruskaebuselt tasutud kautsjon.

5. Jätta kassatsiooniastme riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning muud

kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. P (avaldaja I, isa) esitas 22. jaanuaril 2015 avalduse, milles palus määrata kindlaks enda

suhtlemise korra K. P-ga (puudutatud isik I, laps), ning taotluse määrata esialgse õiguskaitse korras

kohtumenetluse ajaks, et lapse välisriiki reisimiseks peab lapsega reisida sooviv vanem saama teiselt

vanemalt notariaalselt kinnitatud nõusoleku.

Avalduse põhjenduste kohaselt sündis avaldaja I ja I. S (avaldaja II, ema) kooselust 22. juunil 2009

ühine laps. Vanemate kooselu lõppes 2013. a suvel ja laps elab sellest ajast ema juures. Vanematel on

lapsega head suhted. Isa veedab lapsega keskmiselt 2-3 päeva nädalas ning neil on väga lähedased

suhted. Lapsel on lähedased suhted ka isapoolsete vanavanematega, kellega laps kohtub peaaegu iga

päev.

2014. a lõpus sai avaldaja I teada, et lapse ema kavatseb kolida koos lapsega Norra Kuningriiki uue

elukaaslase juurde elama. Avaldaja I ei olnud sellega nõus, sest keskkonnavahetus ja lähedastest

inimestest eraldamine mõjuks lapsele äärmiselt traumeerivalt. Laps ei valda norra keelt ning tal ei ole

seal ühtegi sõpra ega sugulast. Ei ole teada, kuidas on välisriigis tagatud lapse heaolu, sh lapse

tervishoid, lastehoid jne. Laps käib Eestis lasteaias ja lapse huvides on jätkata samas lasteaias

käimist. Samuti nõrgestaks kolimine isa ja lapse suhet, sest avaldaja I ei saaks last välisriigis

külastada, kuna tal ei ole selleks piisavalt raha. Lapse eraldamine turvalisest harjumuspärasest

keskkonnast ei soosi lapse arengut ja heaolu. Puudub mõjuv põhjus, miks peaks laps välisriiki elama

asuma. Kui ema soovib asuda elama Norra Kuningriiki, on avaldaja I nõus lapse enda juurde elama

võtma.

Kuna ema kavatseb lapsega lähiajal ära kolida ja küsis avaldajalt I oma esindaja kaudu selleks ka

nõusolekut, millest avaldaja I keeldus, tuleb esialgse õiguskaitse korras takistada emal lapsega Eestist

lahkuda. Välisriiki kolimine katkestaks isa ja lapse suhted, mis ei ole lapse huvides.

Lapsega suhtlemine on seni toimunud tõrgeteta vanemate kokkuleppel, kuid kuna ema soovib lapsega

Eestist ära kolida, tuleb isa ja lapse suhtlemise kord kindlaks määrata järgmiselt:

1) laps viibib üle nädala reede õhtust (kell 17.00) kuni esmaspäeva hommikuni (kell 09.00) isa

juures ning lasteaiapäevadel võtab isa lapse lasteaiast ja viib lasteaeda;

2) vanemad teevad kõik mõistlikult võimaliku, et asendada mingil põhjusel ärajäänud kohtumised

kokkuleppel;

3) lasteaia kollektiivpuhkuse aja ja koolivaheajad veedab laps võrdselt mõlema vanemaga;

4) jõulud, sünnipäeva, pühad, tähtpäevad veedab laps ühel aastal ühe ja teisel teise vanema juures;

5) lapsega välisriiki reisimiseks on vaja teise vanema notariaalset nõusolekut;

6) ajal, mil laps viibib ühe vanema juures, on teisel vanemal õigus suhelda lapsega telefoni või

arvuti vahendusel.

2. Lapse ema esitas 30. jaanuaril 2015 avalduse, milles soovis saada esialgse õiguskaitse korras loa

reisida kohtumenetluse kestel lapsega Norra Kuningriiki. Ühtlasi soovis avaldaja II saada endale

otsustusõigust lapse viibimiskoha määramiseks, palus määrata lapse viibimiskohaks ema alalise

elukoha ning määrata kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra, arvestades asjaolu, et laps asub elama

Norra Kuningriiki.

Avalduse kohaselt on laps pärast vanemate kooselu lõppemist elanud kaks ja pool aastat emaga ning

vanematel ei ole olnud erimeelsusi isa ja lapse kohtumiste küsimuses. Põhiliselt on lapsega tegelenud

ema, kuid isa on regulaarselt lapsega suhelnud. Laps on käinud varem lastehoius ja käib praegu

lasteaias.

Avaldaja II soovib asuda elama Norra Kuningriiki, et alustada ühist kooselu seal elava meessõbraga.

Avaldaja II töötab juhiabina Xxxxxx Xxx Xxxxxxxx OÜ-s. Norra Kuningriiki kolides asub ta tööle ja

astub ülikooli. Et lapsel oleks aega uue keskkonnaga enne kooliaasta algust augustis kohaneda,

plaanib avaldaja II kolida mais-juunis 2015. Avaldaja II kavatseb õpetada lapsele norra keelt.

Avaldaja II uus elukaaslane on 34-aastane ja elab Xxxxxxxxxxxx-is, kus elavad ka tema lähedased.

Ta tegeleb ettevõtlusega ja õpib ülikoolis magistriõppes. Lapsel on temaga hea läbisaamine alates

esimesest kohtumisest oktoobris 2014 ning laps kohanes Norra Kuningriigis külas viibides väga

kiiresti nii võõra keelekeskkonna kui ka uute inimestega, sh avaldaja II uue elukaaslase sugulastega.

Laps suhtleb eesti, inglise ja norra keeles, sh on laps lasteaias inglise keelt juba õppinud.

Avaldaja II ei soovi katkestada isa ja lapse suhet ning soovib nende suhtlemise jätkumist ka siis, kui

laps asub elama teise riiki. Selleks on avaldaja II nõus tagama igapäevase suhtluse Skype´i või

telefoni teel. Samuti on vajalik, et laps vähemalt korra aastas veedaks pikemalt aega isaga.

Koolivaheajad võiks laps veeta isaga Eestis ja isa võib käia lapsel Norras külas.

9. aprilli 2015. a seisukohas pakkus avaldaja II välja järgmise isa ja lapse suhtlemise korra:

1) ajani, mil laps asub elama Norra Kuningriiki, kohtub isa lapsega üle nädala reede õhtul

kella 17.00-st kuni järgneva nädala esmaspäeva hommikul kella 09.00-ni. Reede õhtul kohustub

isa võtma lapse lasteaiast ning esmaspäeva hommikul viima lapse lasteaeda. Lisaks kohtub isa

lapsega vanemate eelnevalt kokkulepitud ajal ühe nädala, sh kaks nädalat enne kooli algust on

laps Norra Kuningriigis;

2) ajast, mil laps läheb kooli Norra Kuningriigis, kohtub isa lapsega koolivaheaegadel.

Koolivaheaegade kuupäevadest teavitab ema isa esimesel võimalusel pärast nende avaldamist.

Hiljemalt üks päev enne koolivaheaja lõppu on laps tagasi ema juures Norra Kuningriigis;

3) suvevaheajal veedab laps kolm nädalat isa juures, mis aja lepivad vanemad enne kokku hiljemalt

iga aasta märtsikuus. Emal on õigus olla sel ajavahemikul koos lapsega kahel korral ühe päeva

alates õhtul kella 17.00-st kuni järgmise päeva õhtul kella 19.00-ni ning ühe nädalavahetuse alates

reedel kella 17.00-st kuni pühapäeva õhtul kella 19.00-ni. Täpse aja lepivad vanemad kokku enne

lapse isa juurde viimist;

4) mai lõpus tähistatava püha Banking Holiday veedab laps paaris aastatel isa juures ja paaritutel

aastatel ema juures;

5) jõulud ja aastavahetuse veedab laps paaritutel aastatel isa juures ja paaris aastatel ema juures;

6) lapse sõidukuludest kannab 75% ema ja 25% isa.

3. Harju Maakohus jättis 2. veebruari 2015. a määrusega avaldaja II esialgse õiguskaitse kohaldamise

taotluse rahuldamata.

4. Vanemad kinnitasid 2. märtsil 2015 toimunud ärakuulamisel, et nad suudavad isa ja lapse

suhtlemises Eesti Vabariigi piires kokku leppida, kuid kuna isa ei toeta lapse välisriiki kolimist, ei

jõua nad kokkuleppele isa ja lapse suhtlemise korras selleks puhuks, kui laps asub elama välisriiki.

Ärakuulamisel leppisid vanemad kokku menetluse ajal kehtivas suhtlemise korras.

Harju Maakohus kohaldas 3. märtsi 2015. a määrusega avaldaja I taotluse alusel avaldajate

kokkuleppele tuginedes esialgset õiguskaitset ja määras kohtumenetluse ajaks, et reisida sooviv

vanem peab teavitama teist vanemat välisriiki reisimisest ette vähemalt kaks nädalat ja reisi

maksimaalne kestus on kümme päeva.

5. Kristiine Linnaosa Valitsus ei toetanud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist, kuid toetas isa ja

lapse suhtlemise korra määramist. Eestkosteasutus avaldas kahtlust, kas lapse heaolu on välisriiki

kolides tagatud, sh on emal kavas kolida vähemalt alguses elukaaslase 1-toalisse korterisse ning ei ole

teada, kui püsivaks osutub ema uus kooselu. Oluline on tagada lapsele turvaline keskkond. Ema

ettepanekud isa ja lapse suhtlemise kohta on suure vahemaa tõttu raskesti teostatavad, kulukad ja

koormavad. Ema otsus lapse elukohta vahetada on tehtud rutakalt.

6. Nõmme Linnaosa Valitsus toetas osaliselt ühise hooldusõiguse lõpetamist ja lapse emale

ainuotsustusõiguse andmist lapse viibimiskoha osas ning suhtlusõiguse määramist eraldielava

vanema ja lapse vahel. Mõlemad vanemad hoolivad lapsest ja soovivad tema elus osaleda. Ema on

seni lapse eest peamiselt hoolitsenud ja isa on lapsega suhelnud. Ema on teinud piisavalt

ettevalmistusi lapse elukohamuutuseks ning ema pakutud isa ja lapse suhtlemise kord vastab lapse

huvidele. Ema uue elukaaslase elukoha sobivuse hindamiseks esitas eestkosteasutus järelepärimise

Xxxxxxxxxxxx-i lastekaitsetalitusele.

7. Harju Maakohus rahuldas 26. juuni 2015. a määrusega (lõpplahend) osaliselt mõlemad avaldused.

Maakohus lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis lapse emale üle

otsustusõiguse lapse viibimiskoha valiku osas ning määras kindlaks isa ja laps suhtlemise korra

järgmiselt:

1) laps viibib isa hoole all ajal, mil laps elab Eesti Vabariigis, iga paaritu nädala reede õhtul

kell 17.00 kuni esmaspäeva hommikul kell 9.00. Reedel võtab isa lapse lasteaiast ja viib

esmaspäeva hommikul lasteaeda, kui on lasteaiapäevad. Muul juhul võtab isa lapse tema kodust

ja viib koju tagasi;

2) laps viibib isa hoole all ajal, mil ta viibib Norra Kuningriigis ning ei käi veel koolis, igal kuul ühe

kalendrinädala. Täpse ajavahemiku lepivad vanemad kokku hiljemalt eelmise kuu

15. kuupäevaks. Kokkuleppele mittejõudmisel toimub see kuu esimesest esmaspäevast kuni

pühapäevani;

3) laps viibib isa hoole all ajal, mil ta viibib Norra Kuningriigis ja on kooliõpilane, koolivaheaegadel

(v.a suvevaheaeg) nii, et viimasel vaheaja päeval naaseb laps koju. Ema teavitab esimesel

võimalusel koolivaheaegade kuupäevadest;

4) laps viibib isa hoole all ajal, mil ta viibib Norra Kuningriigis ja on kooliõpilane, suvevaheajast

kolm nädalat. Täpse ajavahemiku lepivad vanemad kokku hiljemalt 31. märtsiks. Kokkuleppele

mittejõudmisel toimub see alates juulikuu esimesest esmaspäevast;

5) laps viibib isa hoole all ajal, mil ta viibib Norra Kuningriigis, iga paaris aasta mai lõpus või juuni

alguses tähistatavate nelipühade (Banking Holiday) ajal;

6) laps viibib isa hoole all iga paaritu aasta sünnipäeva ja jõulupühad (24.12-26.12) ning paaris aasta

aastavahetuse (31.12-01.01);

7) isa ja lapse suhtlemise korrast tulenevatest sõidukuludest kannab isa 25% ja ema 75%;

8) korraga reguleerimata küsimustes ja/või korra muutmiseks loetakse vanemate vahel kokkulepe

sõlmituks, kui mõlemad vanemad on tingimustega kirjalikult nõustunud. Kokkulepete sõlmimine

võib toimuda ka e-kirja ja SMS-i teel;

9) vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga.

Maakohus jättis riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud

menetlusosaliste menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste enda kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole asjas alust vanemate ühist hooldusõigust lõpetada,

sest vanematel ei ole ületamatuid erimeelsusi lapsega suhtlemise küsimuses. Vanemad ei jõua

kokkuleppele üksnes lapse viibimiskoha määramises. Vanemad ei vaidle selle üle, et laps on pärast

nende kooselu lõppu elanud ema juures ja suhelnud isaga. Isa ei ole avaldanud menetluses soovi

muuta lapse elukohta. Ainuüksi asjaolu, et isa ei nõustu lapse elukohaga Norra Kuningriigis, ei anna

alust jätta ühine hooldusõigus osaliselt lõpetamata. Asjas on tuvastatud, et lapsel on lähedasem side

emaga, kelle juures on laps alaliselt elanud. Seega tuleb vanemate ühine hooldusõigus PKS § 137 lg 1

alusel osaliselt lõpetada ja anda PKS § 119 järgi emale otsustusõigus lapse viibimiskoha valiku osas.

Juhindudes lapse huvidest (PKS § 123 lg 1) ja lapse õigusest suhelda mõlema vanemaga (PKS § 143)

tuleb määrata kindlaks isa ja lapse suhtlemise kord. Ühest küljest tuleb suhtluskord piisavalt täpselt

reguleerida, et see oleks kõigile osalistele üheselt mõistetav ja ka täidetav, teisalt peab suhtluskord

olema piisavalt paindlik, arvestamaks lapse huve ka tema kasvades, huvialade jm tegevuste

muutudes. Vanemad leppisid menetluse ajaks kokku isa ja lapse suhtlemises ja seda korda ei ole vaja

muuta. Vanemad ei ole saavutanud kokkulepet aga ajaks, mil laps viibib Norra Kuningriigis.

Maakohus kehtestas kõiki asjaolusid arvestades isa ja lapse suhtlemise korra ja märkis, et

suhtluskorda ei tule täpsemalt reguleerida, sest vanem peab alati vanema õigusi teostades pidama

silmas lapse huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks

veelgi detailsema suhtlemiskorra.

8. Avaldaja I esitas 29. juunil 2015 taotluse määrata esialgse õiguskaitse korras isa ja lapse suhtlemise

kord kuni asja lahendava kohtulahendi jõustumiseni.

Harju Maakohus rahuldas 16. juuli 2015. a määrusega taotluse ja reguleeris menetluse ajaks isa ja

lapse suhtlemist järgmiselt:

1) laps on iga paaritu nädala reede õhtul alates kl 17.00 kuni järgneva nädala esmaspäeva

hommikuni kl 9.00 isa juures;

2) lapse üleandmine ja vastuvõtmine toimub lapse elukohas trepikoja ees. Lasteaiapäevadel

kohustub isa lapse lasteaiast võtma ja lasteaeda viima.

9. Avaldaja I esitas 13. juulil 2015 määruskaebuse maakohtu 26. juuni 2015. a määruse, s.o

lõpplahendi peale, millega maakohus oli vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetanud ja

määranud kindlaks isa ja lapse suhtlemise korra. Avaldaja I palus maakohtu määruse täielikult

tühistada ja teha uue määruse, millega rahuldada avaldaja I avaldus ja jätta rahuldamata avaldaja II

avaldus.

10. Nõmme Linnaosa Valitsus, Kristiine Linnaosa Valitsus ja avaldaja II palusid jätta määruskaebuse

rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Lapsele määratud esindaja nõustus osaliselt määruskaebuse esitajaga selles, et asjas ei ole esitatud

tõendeid lapse elutingimuste kohta Norra Kuningriigis. Samuti ei nähtu suhtlemise korrast, kuidas ja

kus saab isa lapsega suhelda. Suhtlemise korras ei ole ka tagatud võimalust suhelda lapsega Skype'i

või telefoni teel.

11. Avaldaja II esitas 30. juulil 2015 taotluse, milles palus asendada 3. märtsi ja 16. juuli 2015. a

määrusega asjas kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud ning lõpetada alates 18. augustist 2015

kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse korras osaliselt vanemate ühine hooldusõigus, andes lapse

viibimiskoha määramise õiguse avaldajale II, ning määrata isa ja lapse suhtlemise kord lapse Norra

Kuningriigis viibimise ajal nii, nagu see oli märgitud maakohtu 26. juuni 2015. a määruses

(lõpplahendis).

12. Harju Maakohus rahuldas 6. augusti 2015. a määrusega esialgse õiguskaitse abinõu asendamise

taotluse ja määras uue abinõuna vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise, andes lapse

viibimiskoha määramise otsustusõiguse emale, ning määras alates 18. augustist 2015 isa ja lapse

suhtlemise korra lapse Norra Kuningriigis viibimise puhuks. Lisaks määras maakohus, et ema peab

tagama lapsele võimaluse suhelda isaga regulaarselt Skype´i või telefoni teel, samuti andma isale

regulaarselt tagasisidet lapsele olulistest sündmustest, probleemidest jms.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on esialgne õiguskaitse vajalik ja kooskõlas lapse huvidega,

sest asjas tehtud lõpplahendi peale on esitatud määruskaebus, mistõttu ei jõustu see lähiajal.

Arvestades asjaolu, et Norra Kuningriigis lähevad lapsed kooli 6-aastaselt ja õppetöö algab

18. augustil 2015, on lapse huvides alustada kooliteed koos teiste lastega õigel ajal. Seetõttu tuleb

esialgse õiguskaitse korras anda emale otsustusõigus lapse viibimiskoha määramiseks

kohtumenetluse ajal. Lapse Norra Kuningriiki kolimise tõttu on põhjendatud ka uue suhtlemise korra

määramine kohtumenetluse ajaks.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 551 lg 1 järgi koosmõjus PKS §-ga 119 tuleb rakendada

esialgse õiguskaitse korras kohtu algatusel ka ettekirjutust, mille kohaselt tuleb emal tagada lapsele

võimalus suhelda isaga regulaarselt Skype'i või telefoni teel, samuti tuleb ema kohustada andma isale

regulaarset tagasisidet lapsele oluliste sündmuste, probleemide jms kohta.

13. Avaldaja I esitas 14. augustil 2015 määruskaebuse ka viimati nimetatud esialgse õiguskaitse

abinõu asendamise määruse peale, milles palus maakohtu 6. augusti 2015. a esialgse õiguskaitse

abinõu asendamise määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu 16. juuli 2015. a esialgse õiguskaitse

määrus, millega maakohus määras isa ja lapse suhtlemise korra kohtumenetluse ajaks lapse Eestis

elamise puhuks.

14. Nõmme Linnaosa Valitsus, Kristiine Linnaosa Valitsus, lapse ema ning lapse esindaja palusid

jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu esialgse õiguskaitse abinõu asendamise määruse

muutmata.

15. Maakohus võttis 26. juuni 2015. a lõpplahendi ja 6. augusti 2015. a hagi tagamise abinõu

asendamise määruse peale esitatud määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

16. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 15. septembri 2015. a määrusega osaliselt avaldaja I maakohtu

lõpplahendi peale esitatud määruskaebuse, tühistas osaliselt isa ja lapse suhtlemise korra ning määras

täpsustatud suhtlemise korra. Ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja otsustusõiguse avaldajale II

andmise osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi

kulud jättis ringkonnakohus Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

Ringkonnakohus rahuldas 15. septembri 2015. a määrusega osaliselt ka avaldaja I määruskaebuse

maakohtu esialgse õiguskaitse abinõu asendamise määruse peale, tühistas kõik asjas tehtud esialgse

õiguskaitse määrused (sh 3. märtsi, 16. juuli ja 6. augusti 2015. a määrus) ning rakendas asjas

esialgset õiguskaitset, määrates, et kuni ringkonnakohtu lõpplahendi jõustumiseni reguleeritakse

vaidlusalust õigussuhet samuti, nagu on asja lõpplahendis märgitud.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et vanemate ühine

hooldusõigus tuleb osaliselt lõpetada ja anda lapse viibimiskoha valiku osas otsustusõigus üle emale.

Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus

PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel

tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus

ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda

üksi, s.o ilma teise vanemata. Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse

otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (sh nt vanemate lahkuminemisel lapse tulevase elukoha üle),

seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades

kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. PKS § 116 lg 2 kohaselt on vanemal kohustus

ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus), mis hõlmab õigust hoolitseda

lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada

lapsega seotud asju. PKS § 124 lg 1 kohaselt on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last

kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul

viisil hoolitseda. PKS § 137 lg 1 esimese lause kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad

elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on

kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle

osaliselt või täielikult üle. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei rahuldata avaldust, kui 1) vähemalt 14-

aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu või 2) on alust eeldada, et ühise

hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse

huvidega. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus

hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas

kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja

senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kui vanemad ei

jõua kokkuleppele, kumma vanema juures laps vanemate lahuselu korral elab, võib kohus PKS § 137

alusel säilitada vanemate ühise hooldusõiguse, kuid anda ühele vanemale lapse viibimiskoha

määramise küsimuses ainuotsustusõiguse.

Vanemad ei ole jõudnud ega suuda jõuda kokkuleppele, milline peaks olema nende ühise lapse

elukoht. Kohus ei saa otsustada, kus peaks olema lapse elukoht, vaid peab otsustama, kas anda ühele

vanemale õigus otsustada seda üksi. Vanemate kooselu on lõppenud ning lapse elukoht on olnud

viimastel aastatel lapse ema elukoht. Praegune kohtumenetlus sai alguse põhjusel, et lapse ema

soovib kolida koos lapsega elama Norra Kuningriiki ning lapse isa ei ole sellega nõus. Lapse isa on

pakkunud välja, et kui lapse ema soovib Norrasse kolida, siis võib laps tema juurde elama asuda, kuid

kui lapse ema jääb Eestisse elama, siis võib laps edaspidi ema juures elada. Õige on maakohtu

seisukoht, et ainuüksi asjaolu, et isa ei nõustu lapse elukohaga Norra Kuningriigis, ei anna alust jätta

ühist hooldusõigust osaliselt lõpetamata. Samas on õige ka avaldaja I seisukoht, et ta on väljendanud

soovi võtta laps enda juurde elama juhul, kui lapse ema soovib Norrasse kolida, st isa ei ole toetanud

lapse jätkuvat elukohta ema elukohana, kui ema soovib kolida Norrasse. Nimetatut on isa väitnud

juba alates esimesest menetlusdokumendist ning lapse viibimiskoha üle otsustamise õiguse

lahendamisel tuleb automaatselt kaaluda ka seda varianti, kuna ema taotluse rahuldamata jätmise

alternatiiv oleks lapse viibimiskoha määramise õiguse jätmine isale. Kuna vanemad ei suuda lapse

viibimiskohas (sh elukohas) kokku leppida, tuleb selles osas ühine hooldusõigus lõpetada ning anda

otsustusõigus ühele vanematest.

Kohus peab lahendama asja lapse huvides. Asja materjalidest nähtub, et lapse viibimiskoha osas

otsustusõiguse üleandmine (sh hooldusõiguse osaline üleandmine) lapse emale on põhjendatud ja

lapse huvides. Asja materjalid ei anna alust kahelda ema võimekuses last kasvatada. Määruskaebuses

esiletoodud asjaolud ei võimalda samuti järeldada, et lapse ema ei oleks valmis last kasvatama. Laps

on elanud koos emaga alates sünnist ning on ajaliselt rohkem suhelnud emaga, kes on olnud tema

igapäevane hooldaja, mille tulemusel on eelduslikult lapse ja ema vahel tekkinud suurem

kiindumussuhe. Arvestades, et laps on 6-aastane, on asukohaga seotud kontinuiteedil (mh lasteaial ja

sõpradel) väiksem tähtsus kui vanema lapse puhul. 6-aastase lapse puhul on stabiilse elukorralduse

jätkumine peamiselt tagatud sellega, kui lapse igapäevane hooldaja ei muutu. Ei ole eluliselt usutav,

et 6-aastasele lapsele on koos emaga Norras kui uues keskkonnas elama asumine traumeeriv ning

lapse huvide vastane. Sellise väikelapse puhul on kõige tähtsamaks sotsiaalseks suhteks igapäevane

hooldaja ehk lapse ema. Lapse isaga sotsiaalne suhe on samuti oluline, kuid isa ja lapse suhtlemise

õigus ei ole iseenesest takistus välisriiki kolimisel. Lähtudes lapse ema pakutud suhtluskorrast, jääks

isal võimalus lapsega suhelda, mis, arvestades varasemat suhtluskorda ning isa pakutud suhtluskorda,

ei erine koosveedetud päevade arvu poolest väga oluliselt sellest, mida pakkus välja lapse ema selleks

puhuks, kui laps elab Norras. Norras elamine ei võimaldaks isal last näha küll nii tihti, kuid

arvestades koolivaheaegade eeldatavat tihedust, võimaldaks see isal lapsega aega veeta peaaegu iga

kuu ning pikema aja jooksul kui praegu. Pikemat aega isaga koos ajaveetmine võimaldaks ka lapse

isapoolsetel vanavanematel ja sugulastel lapsega aega veeta. Samuti on võimalik suhelda erinevate

tänapäevaste sidevahendite (Skype, telefon jms) teel, millega on lapse ema samuti nõus olnud. Lapse

ja vanema sidevahendite teel suhtlemist ei tule määruse resolutsioonis reguleerida, sest nimetatud

õigus ja teise vanema kohustus sellist suhtlust lubada ja tagada tuleneb PKS § 143 lg-st 2. Norra ei

ole ka nii kaugel, et lapse külastamine lapse elukohas oleks võimatu. Ema on toetanud lapse suhet

isaga ning on pakkunud välja erinevaid variante, kuidas lapse suhtlemine isaga saaks jätkuda. Pärast

vanemate kooselu lõppemist on laps veetnud aega isaga tavapäraselt külastustena ning lühikeste

perioodide kaupa ning selle kohta ei olnud isal varem etteheited. Lapse ema esitas kohtu nõudmisel

ka enda nägemuse suhtluskorrast. Lapse isa ei esitanud ühtegi ettepanekut, kuidas oleks võimalik

lapse Norras elamise korral korraldada lapsega suhtlemist paremini.

Ema ja lastekaitsetöötaja sõnul on laps positiivselt meelestatud nii Norras elamise kui ka lapse ema

elukaaslase suhtes ning tahab juba väga alustada elu Norras. Seega pole laps Norrasse kolimise vastu

ning seda hoolimata sellest, et lapse isa jääb Eestisse. See asjaolu viitab mh ka sellele, et lapsel on

praeguses eluetapis suurem kiindumussuhe emaga. Ema on selgitanud lapse elutingimusi Norras ja

mh kinnitanud, et elamiskoht on olemas, ning esitanud tööandja kinnituse selle kohta, et tema töösuhe

Norra kolides jätkub. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et lapse huvid on Norras emaga elades kaitstud

ning talle on tagatud head elutingimused ja turvatunne. Nimetatus ei kahtle ka eestkosteasutused.

Asja materjalidest nähtub, et ema on kolimise läbi mõelnud ning selline soov on olnud juba 2014. a

alguses. Kohus ei saa vanematele ette kirjutada reegleid elukaaslaste valimise või välisriiki kolimise

kohta. Oluline on kontrollida, et otsustusõiguse andmine ühele vanemale on lapse huvides. Emale on

lapse huvid väga tähtsad ning ta suudab lapse huvide eest seista parimal viisil. 6-aastasele lapsele ei

ole võõrkeelsesse keskkonda elama asumine kindlasti arengut ja kasvu takistav, kuna sellises vanuses

lapsel on areng, sh keeleline areng väga kiire. Asja materjalidest nähtuvalt on laps juba õppinud

inglise keelt (mis on esimesel aastal koolis kasutatav keel Norras) ning näidanud selles häid tulemusi.

Natuke on laps õppinud ka juba norra keelt. Laps on vanuses, kus alles õpitakse lugema ja kirjutama

ning uue keele omandamine lisaks emakeelele ei tekita eeldatavasti raskusi ning on pikas

perspektiivis pigem lapse huvides kui huvide vastane. Isa etteheited lapse elutingimuste ning lapse

huvide vastasuse kohta ei ole kinnitust leidnud ega ole ka eluliselt usutavad. Määruskaebuses ei ole

muudetud usutavaks asjaolusid, mille põhjal võiks eeldada, et lapse viibimiskoha määramise osas

otsustusõiguse üleandmine emale, kes on seda faktiliselt viimaste aastate jooksul teostanud, ei oleks

lapse huvides. 6-aastase tütarlapse elukorralduse muutmine selliselt, et anda isale otsustusõigus lapse

viibimiskoha osas ning eelnevast tulenevalt lapse ja ema lahutamine, ei ole põhjendatud, arvestades

lapse tugevat emotsionaalset sidet emaga. Seega ei esine asjas PKS § 137 lg-s 2 toodud asjaolusid

avalduse rahuldamata jätmiseks.

Määruskaebuse etteheide, et maakohus ei piiranud viibimiskoha määramise osas otsustusõiguse

üleandmist kindla riigiga, ei ole põhjendatud. PKS § 124 lg 1 järgi hõlmab hooldusõigus kohustust ja

õigust määrata lapse viibimiskoht. Lapse viibimiskohas peavad vanemad suutma kokku leppida. Kui

sellist kokkulepet ei ole, on vajalik viibimiskoha määramise osas otsustusõigus anda üle ühele

vanemale ning sellist otsustusõigust ei ole mõistlik piirata konkreetse riigiga, kuna see piiraks

reisimist. Praegusel juhul ei ole eluliselt usutav, et lapse ema kuritarvitaks enda otsustusõigust ning

koliks ilma isaga arutamata kolmandasse riiki. Samuti ei ole asjakohane määruskaebuses esitatud

vastuväide, mis puudutab lapse alalise elukoha tekkimist Norras ja Haagi lapseröövi konventsiooni,

kuna see ei ole asjaolu, mida kohus peaks arvestama praeguse asja lahendamisel.

Õige on määruskaebuse väide, et lapse ja isa kohtumiste võimaldamine ainult Norras võib

ebamõistlikult piirata isa suhtlusõiguse teostamist. Seetõttu tuleb maakohtu määrust täpsustada selles

osas, et isa ja lapse suhtlemine ei pea toimuma Norras, ning sellest tulenevalt tuleb kustutada

suhtluskorrast lauseosa „mil ta viibib Norra Kuningriigis", sest seda on võimalik mõista sellisena, et

lapse isa võib lapsega suhelda ainult Norras viibides. Selle asemel tuleb määrusesse lisada „mil laps

ei ela Eesti Vabariigis". Arvestades ema algset ettepanekut, oli ka tema mõte selles, et laps saaks

isaga suhelda Eestis, ning selles osas ei ole lapse ema seisukoht muutunud. Lapse isaga aja veetmisel

Eestis on lapsel võimalik veeta aega ka sugulastega. Seetõttu on asjakohatud isa etteheited, mis

puudutavad Norra elukallidust ja isa reisikulusid ning seda, et laps ei saa veeta aega Eestis ja Eesti

sugulastega. Muus osas on maakohtu määratud isa ja lapse suhtlemise kord põhjendatud ning

kooskõlas lapse huvidega, kuna sellega on kaetud kõik võimalikud olukorrad (kui laps elab Eestis

ning kui laps elab Norras ja on koolikohustuslane või mitte). Suhtlemiskorraga on tagatud lapse

suhtlemine isaga sarnases mahus (päevade arvu osas) nagu praegu, kuid pikemate perioodide kaupa

ning harvemini. Koolivaheaegade tihedus tagab selle, et isa saab lapse enda hoole alla peaaegu iga

kuu. Pühade veetmine isaga üle ühe aasta ja koolivaheaegade isaga veetmine vastab suures osas ka

lapse isa taotletule.

Maakohus jagas vanemate vahel õigesti isa ja lapse suhtlemise kulud. Vanematel on PKS § 116 lg 1

järgi laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Võrdsed kohustused tähendab ka võrdselt kulude

kandmist. Kuna ema soovis asuda elama Norrasse, ei ole õiglane lapse sõidukulusid jätta võrdsetes

osades mõlema vanema kanda. Õiglane on jätta lapse sõidukuludest 75% ema ja 25% isa kanda. Isal

tulnuks ka lapse Eestis elamise korral sõidukulusid kanda ning olukord, kus ema peaks kandma kõik

sõidukulud, ei oleks tema suhtes õiglane, kuna sõidukulud on otseselt seotud isa ja lapse

suhtlemisega. Seega on põhjendatud, et isa kannab veerand sõidukuludest. Asjas ei ole vaja kulusid ja

nende hüvitamise korda täpsemalt reguleerida, sest see takistaks elus tekkida võivate olukordade

paindlikku lahendamist kokkuleppel. Asjas ei ole alust arvata, et vanemad ei suuda üksikasjades

mõistlikult kokkuleppele jõuda. Küll on vaja täpsustada kohtumääruse resolutsiooni ja märkida, et

hüvitamise kord kehtib ainult lapse, mitte isa sõidukulude kohta, nagu pakkus alguses välja ka ema.

Isa sõidukulude ja Norras majutuskulude ema kanda jätmine ei oleks õiglane, kuna isal on võimalus

veeta lapsega aega ka Eestis.

Harju Maakohtu 6. augusti 2015. a määrus esialgse õiguskaitse abinõu asendamise kohta tuleb

tühistada, sest ema esitatud taotluse kohaselt soovis ta maakohtu lõpplahendi viivitamatut täitmist,

mitte hagi tagamise abinõu asendamist, sest hagi tagamise abinõu asendamise määruse peale

määruskaebuse esitamisel peatus ka selle määruse täitmine (TsMS § 390 lg 1). Ema esitas taotluse

pärast lõpplahendi tegemist ning põhjusel, et isa esitas maakohtu lõpplahendi peale määruskaebuse,

mis tähendas, et lõpplahendi jõustumine ja täitmine (sh lapse kooliminemine) lükkus edasi

määramata ajaks. Taotluses palus ema, et menetluse ajaks reguleeritaks hooldusõiguse osaline

lõpetamine ning suhtluskord suures osas selliselt, nagu kohus lõpplahendis leidis (välja oli jäetud

paar punkti), ning seda viivitamata. Eeltoodust tulenevalt käsitab ringkonnakohus lapse ema taotlust

sisuliselt taotlusena tunnistada lõpplahend viivitamata täidetavaks. Kuna kooliaasta algas Norras

18. augustil 2015, siis oli ja on lapse huvides, et vaidlusalust õigussuhet saaks esialgu reguleerida

viisil nagu see on sätestatud praeguses lõpplahendis. Ringkonnakohtu lõpplahendi resolutsioon on

suures osas sama nagu maakohtu lõpplahendiski. Seega, õigussuhte esialgne reguleerimine viisil, et

vaidlusalust õigussuhet reguleeritakse kuni asjas tehtud lõpplahendi jõustumiseni praeguses

lõpplahendis sätestatud viisil, nii nagu lõpplahendis määratud, vastab lapse ema taotlusele ning on

lapse huvides, et laps saaks viivitamata alustada Norras kooliaastat. TsMS § 551 järgi võib kohus

rakendada hagita perekonnaasjades esialgset õiguskaitset. Sellisel viisil esialgse õiguskaitse

rakendamise osas on menetlusosalised saanud väljendada ka oma seisukohti, sest sisult samal viisil

rakendas esialgset õiguskaitset ka maakohus, lapse isa esitas selle peale määruskaebuse ja ülejäänud

isikud said oma seisukoha esitada määruskaebuse menetlemise käigus. Kuna ringkonnakohus

rakendab asjas esialgset õiguskaitset ja reguleerib vaidlusaluseid õigussuhteid kuni lõpplahendi

jõustumiseni terviklikult, tuleb tühistada ka varasemad esialgse õiguskaitse määrused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

17. Avaldaja I esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ning

saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et otsustusõiguse

üleandmisel tuleb kaaluda, kummale vanemale otsustusõigus anda, kuigi avalduse otsustusõiguse

saamiseks esitas ainult üks vanem. Olukorras, kus avalduse esitab üks vanem ja teine ei ole

vastuavaldust esitanud, saab kohus anda otsustusõiguse üksnes sellele vanemale või jätta avalduse

rahuldamata ja säilitada vanemate ühise hooldusõiguse. Kuna kohtud ei ole juhtinud sellele avaldaja I

tähelepanu, rikkusid kohtud selgitamiskohustust. Avaldaja I on kogu menetluse vältel olnud nõus

võtma lapse enda juurde elama, kui ema soovib asuda elama Norra Kuningriiki. Kohtud ei ole

kaalunud võimalust anda lapse viibimiskoha määramise otsustusõigus avaldajale I. Ringkonnakohtu

määrus on vastuoluline, sest ühest küljest märgib ringkonnakohus, et tuleb kaaluda, kummale

vanemale anda otsustusõigus, teisalt aga leidis, et lapse Norra Kuningriiki kolimine ei ole lapse

huvidega vastuolus.

Kohtud ei selgitanud välja, millised on lapse elamistingimused Norra Kuningriigis.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et lapse elukohavahetus ei ole vastuolus lapse huvidega, kuid see

ei tähenda, et elukohavahetus oleks lapse huvides ja annab alust avaldaja II avaldust rahuldada.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et avaldaja I on nõus, et avaldajal II on lapse

viibimiskoha määramise otsustusõigus, kuid seda üksnes Eesti Vabariigi piires. Kohus saab määrata

lapse viibimiskoha määramise õiguse ka riigisiseselt.

Kohtud jätsid põhjendamatult isa kanda lapsega suhtlemise kulud. Lapse Norra Kuningriiki kolimise

tõttu lapsega suhtlemise kulude jagamine selliselt, et avaldaja I peab lisaks lapse ülalpidamiskuludele

kandma kõik lisakulud, mis tal endal tekivad lapse Eestisse toomise ja tagasi viimisega, ning 25%

lapse sõidukuludest, on ebamõistlik. Kui laps ei asuks välisriiki elama, ei tekiks neid kulusid.

Arvestades avaldaja I sissetulekut, võib lapsega suhtlemine osutuda võimatuks.

Suhtlemise korra täitmine on vaevaline ning avaldaja II on rikkunud suhtlemise korda, kuna

avaldaja I ei ole saanud lapsega telefoni teel suhelda ning avaldaja II ei ole teatanud avaldajale I

koolivaheaegade täpseid kuupäevi.

Suhtlemise kord on osaliselt vastuoluline ja ebaselge.

Olukorras, kus lõpplahend on vaidlustatud ja asja lahendamise lõpptulemus ei ole veel teada, on

meelevaldne kohaldada esialgset õiguskaitset, tuginedes vajadusele täita kohtulahendit, mis ei ole

veel jõustunud ja pole teada, kas see sellisena jõustub. Kuna kooliaasta oli ringkonnakohtu määruse

tegemise ajaks alanud ja oli küsitav, kas laps sel aastal üldse enam kooli läheks, oli esialgse

õiguskaitse ja kohtulahendi viivitamatu täitmise vajadus ära langenud. Olukorras, kus ei ole tegelikult

teada, kui kauaks jääb avaldaja II Norrasse elama, sh kui vastupidav on tema uus suhe, tuleb laps jätta

Eestisse elama ja kui aasta möödudes on suhe püsiv, võib kaaluda lapse uude keskkonda elama

viimist.

Avaldaja I esitas koos määruskaebusega taotluse kohustada avaldajat II esialgse õiguskaitse korras

tagastama lapse kohtumenetluse ajaks Eesti Vabariiki, mille Riigikohus jättis 14. oktoobri 2015. a

määrusega rahuldamata.

18. Avaldaja II vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu määruse muutmata.

Kohtute otsus anda lapse viibimiskoha valiku otsustusõigus avaldajale II on lapse huvides,

põhjendatud ja mõistlik. Norra Kuningriiki kolimine on läbimõeldud ja põhjalikult kaalutletud otsus,

mis tagab lapsele stabiilse elukorralduse ega too lapsele kaasa kahjulikke tagajärgi. Lapsele meeldib

Norra Kuningriigis elada ja koolis käia. Lapse suhted lähedastega ei ole katkenud. Kohtud ei ole

rikkunud selgitamiskohustust ning on kaalunud otsustusõiguse andmist avaldajale I, kuid on asunud

seisukohale, et ema ja lapse kiindumussuhte lõhkumine ei vasta lapse huvidele.

Lapsele on tagatud Norra Kuningriigis turvaline elukeskkond ning lähikondsed, kellega tal on hea

läbisaamine.

Määruskaebusest ei nähtu, miks peaks lapse viibimiskoha määramise otsustusõigus olema kuidagi

piiratud, sh konkreetse riigiga. Avaldaja II ei kavatse lapsega kolmandasse riiki kolida ega takistada

isa ja lapse suhtlemist.

Kohtute seisukoht lapse ja isa suhtlemist puudutavate sõidukulude kohta on mõistlik ja õiglane.

Lapse Eestisse reisimine ei eelda, et isa peab lapsele järele sõitma ja ta tagasi tooma. Laps saab

reisida ka emaga või reisisaatja teenust kasutades.

19. Lapsele määratud esindaja jäi varem menetluses esitatud seisukohtade juurde.

20. Nõmme Linnaosa Valitsus ja Kristiine Linnaosa Valitsus ei toetanud määruskaebust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

21. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel osaliselt rahuldada ja

ringkonnakohtu määrus tühistada osas, milles ringkonnakohus rakendas asjas esialgset õiguskaitset ja

jättis muutmata maakohtu määruse osas, milles maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse ja

andis avaldajale II otsustusõiguse lapse viibimiskoha valiku osas. Tühistatud osas tuleb teha uus

määrus, millega jätta esialgne õiguskaitse rakendamata ning lõpetada vanemate ühine hooldusõigus

lapse viibimiskoha määramise osas ja jätta selles osas emale ainuhooldusõigus. Muus osas ei anna

kaebuse väited alust ringkonnakohtu määruse resolutsiooni muuta, kuid muuta tuleb osaliselt

ringkonnakohtu määruse põhjendusi.

22. Esmalt käsitleb kolleegium vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist (I) ja lapsega

suhtlemise korraldamist (II), seejärel esialgse õiguskaitse kohaldamist ühise hooldusõiguse

lõpetamise ja lapsega suhtlemise korraldamise asjas (III) ning viimaks teeb kolleegium asjas

menetluslikud otsustused (IV).

I

23. Vanemad vaidlevad eelkõige selle üle, kas asjas oli õige lõpetada nende ühine hooldusõigus lapse

viibimiskoha määramise osas.

24. Kolleegium on varem juhtinud tähelepanu, et vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab

hooldusõigus, mis tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda

oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara

(varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on

hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

Vanema isikuhooldusõigus hõlmab PKS § 124 lg 1 ja § 126 lg 2 järgi mh vanema kohustust ja õigust

last kasvatada, tema järele valvata, määrata tema viibimiskohta ja suhtlusringkonda.

Hooldusõigusliku vanema õigus määrata lapse viibimiskohta ja suhtlusringkonda hõlmab mh ka

vanema õigust määrata, kus ja kellega koos laps elab, ning see loob ühtlasi eeldused lapse

kasvatamiseks ja tema eest hoolitsemiseks (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

45-11, p 17).

Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse

suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse

igakülgset heaolu. Kui vanemad asuvad eraldi elama, säilib vanemate ühine hooldusõigus, sh õigus

määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt

elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades

lapsele olulises asjas, sh lapse tulevase elukoha küsimuses kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi

vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema

otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Vanemate lahuselu korral võib aga

otsustusõiguse üleandmise asemel olla osal juhtudel vajalik vaadata vanemate ühine hooldusõigus

tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse

suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab

vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus PKS § 137 lg 1 alusel

vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse. Seejuures

saab kohus lõpetada ühise hooldusõiguse ka üksnes lapse viibimiskoha määramise osas ning anda

üksnes selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-45-11, p 19-21).

25. Hoolimata sellest, et ülalviidatud lahendis on märgitud, nagu saaks ühise hooldusõiguse

lõpetamise korral anda vanemale lapse viibimiskoha määramise küsimuses ainuotsustusõiguse, tuleb

seda koosmõjus teiste põhjendustega mõista selliselt, et vanemale saab ühise hooldusõiguse osalise

lõpetamise korral anda osalise ainuhooldusõiguse, sh ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha

määramise osas, mis iseenesest hõlmab ka selle küsimuse otsustusõigust.

Kolleegium selgitab, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise

hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue

(PKS § 137) on alternatiivsed nõuded, nagu on kolleegium ka ülalmärgitud lahendis viidanud.

Seetõttu saab kohus lahendada avalduse kas PKS § 119 või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte

alusel korraga.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et iseenesest saab vanem ka lapse viibimiskoha

määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse

viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse

viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale

andmist PKS § 137 lg 1 alusel. Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis,

kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse

küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida

võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku

lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on

üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks

vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning

teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse.

Sellest tulenevalt saab ka kohus sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas

PKS § 119 või § 137 alusel. Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku

kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni

arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu

29. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 19).

26. Vanemad vaidlevad asjas eelkõige selle üle, kas laps võib asuda emaga välisriiki elama, aga

samuti selle üle, kas emal on õigus määrata lapse viibimis- ja elukohta ka tulevikus.

Iseenesest saab vanem sellise vaidluse korral taotleda PKS § 119 alusel lapse välisriiki elama asumise

küsimuse otsustamiseks endale otsustusõigust. Otsustusõiguse asja lahendades otsustab kohus, kas

see, et last puudutava olulise küsimuse lahendab üks vanem, on konkreetset situatsiooni arvestades

lapse huvides vajalik ning kas avalduse esitanud vanem on pädev tegema last puudutavas küsimuses

otsustusi lähtudes eelkõige lapse, mitte enda huvidest. Seega saab kohus anda PKS § 119 alusel

vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või

mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse,

sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle.

Eeltoodu ei välista siiski vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel

lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel, s.o ühise hooldusõiguse osalist

lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist. Sellisel juhul otsustab kohus selle üle,

kas ja millises ulatuses on lapse huvides vajalik ja põhjendatud vanemate ühine hooldusõigus

lõpetada ning kas avalduse esitanud vanem on PKS § 137 lg-s 3 nimetatud asjaolusid arvestades

võimeline edaspidi üksi hooldusõigust teostama. Sellise nõude lahendamisel on mh oluline ka

vähemalt 14-aastase lapse arvamus, kuna vähemalt 14-aastase lapse vastuseisu korral ei saa kohus

vanemate ühist hooldusõigust lõpetada (PKS § 137 lg 2 p 1).

27. Praeguses asjas on ema avalduse eesmärgiks ühest küljest küll võimaldada emal lapsega välisriiki

kolida, kuid teisalt soovib ema saada õigust määrata ka edaspidi ise lapse viibimis- ja elukohta. Seega

saab ema avaldust pidada ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise avalduseks PKS § 137 lg 1 mõttes.

Sellisena on seda sisuliselt käsitlenud ka kohtud, kuigi ringkonnakohtu põhjenduste ja resolutsiooni

sõnastusest ei tulene see selgelt ja üheselt. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus ekslikult

kohaldanud koos kahte alternatiivset nõudealust (PKS § 119 ja § 137), kuigi pidanuks lahendama

vanemate hooldusõiguse küsimuse PKS § 137 järgi. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu määruse

põhjendused täpsed ja neid tuleb muuta, jättes ringkonnakohtu määrusest välja põhjendused, mis

puudutavad PKS § 119 kohaldamist. Samal põhjusel tuleb tühistada ja sõnastada uuesti ka

ringkonnakohtu määruse resolutsioon osas, mis puudutab ühise hooldusõiguse lõpetamist ja ühele

vanemale otsustusõiguse andmist lapse viibimiskoha küsimuses.

28. Ülalmärgitu ei mõjuta siiski ringkonnakohtu lõppjäreldust, et praeguses asjas tuleb vanemate

ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas lõpetada ja anda selles osas emale

ainuhooldusõigus.

Kolleegium märgib, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse

andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme

kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu

määruses neid puudusi kolleegiumi hinnangul ei esine.

Ringkonnakohus põhjendas veenvalt, miks on eelkõige lapse, aga ka vanemate huve ning kõiki

esitatud asjaolusid silmas pidades õige vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise

osas lõpetada ja anda selles osas ainuhooldusõigus emale. Kuigi eelduslikult on lapse huvides

säilitada stabiilne elukeskkond ja olemasolevad suhted, asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et

lahendades vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise asja olukorras, kus vanem soovib asuda

lapsega välisriiki elama, tuleb arvestada ka lapse seotust kummagi vanemaga. Kolleegiumi arvates

võib lapse ja välisriiki elama asuva vanema omavaheline side olla sedavõrd tugev, et kaalub lapse

heaolu arvestades üles keskkonnavahetusest ja teisest vanemast eemalolekust tekkivad kahjulikud

mõjud.

29. Õige ei ole siiski ringkonnakohtu seisukoht, et kui kohus lahendab ühe vanema avalduse alusel

ühise hooldusõiguse lõpetamise või otsustusõiguse asja, kaalub kohus automaatselt ka

ainuhooldusõiguse või otsustusõiguse andmise võimalust teisele vanemale, kuna ühe vanema

avalduse rahuldamata jätmisel on alternatiiviks jätta ainuhooldusõigus või otsustusõigus teisele

vanemale.

Kolleegium juhib tähelepanu, et nii otsustusõiguse saamise (PKS § 119) kui ka ühise hooldusõiguse

lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2), st tegemist

ei ole kohtumenetlusega, mis võiks toimuda ka kohtu omal algatusel. Sellises avalduse alusel

toimuvas kohtumenetluses määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes

avaldusest lähtudes. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse

lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud.

Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja

ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1

alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle, sh teha muudatusi vanemate

hooldusõiguses.

Hoolimata ülalmärgitust ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse normi, kui jättis asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata olukorras, kus avaldaja I heitis apellatsioonkaebuses

maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist. Praeguses asjas ei ole küll avaldaja I esitanud

avaldust lapse viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse või otsustusõiguse saamiseks, kuid ta

avaldas kohtumenetluses soovi võtta laps enda juurde elama juhul, kui lapse ema asub elama

Norrasse. Ringkonnakohus arvestas asja lahendades avaldaja I soovi ja kaalus võimalust anda lapse

viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõigus või otsustusõigus avaldaja II asemel avaldajale I,

kuid asus asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid hinnates seisukohale, et lapse viibimiskoha määramise

õiguse andmine avaldajale I ei oleks praeguses asjas lapse huvides. Avaldaja I ei ole määruskaebuses

ringkonnakohtule ega Riigikohtule selgelt esile toonud, millised asjaolud jäid tal avalduse esitamata

jätmise tõttu kohtule esitamata ning kuidas oleks avalduse esitamine mõjutanud asja lõpplahendust.

Seega ei ole ringkonnakohus asja lahendades rikkunud menetlusõiguse normi ja ringkonnakohtu

määrus tühistamiseks ei ole alust.

30. Õige on määruskaebuse väide, et kohus saab lapse viibimiskoha määramise õigust territoriaalselt

piirata, sh anda vanemale õiguse määrata lapse viibimiskohta üksnes ühe riigi piires.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kui vanemad ei suuda leppida kokku lapse

viibimiskohas ja ühele vanemale tuleb anda selles küsimuses otsustusõigus või ainuhooldusõigus, ei

ole mõistlik piirata seda konkreetse riigiga, kuna see takistaks reisimist. Ka selles osas tuleb

ringkonnakohtu määruse põhjendusi muuta.

Kolleegiumi arvates saab kohus piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate

lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi

piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see

puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse

viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel

meelel. Sellisel juhul reisib laps vanemate kokkuleppel, nagu ka siis, kui vanematel on ühine

hooldusõigus. Kui vanematel on erimeelsused lapse lühiajaliste välisriigis viibimiste (reiside)

küsimuses, saab vanem taotleda kohtult vajadusel ka selles küsimuses otsustusõigust.

Iseenesest saab kohus anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või

piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. Siiski tuleb vanemate

ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes piirata teise vanema õigusi

üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses

mõlema vanema ühine hooldusõigus.

Praeguses asjas andsid kohtud avaldajale II lapse viibimiskoha määramise õiguse, piiramata seda

konkreetse riigi territooriumiga. Avaldaja I soovis kogu menetluse kestel, et avaldaja II õigus oleks

piiratud Eesti Vabariigi territooriumiga, et laps ei asuks elama Norra Kuningriiki. Kuna vanemad olid

eri meelt lapse tulevase elukoha, sh lapse välisriiki elama asumise küsimuses, tuli kohtul otsustada,

kas asjaolusid arvestades on lapse huvides anda emale piiramata õigus määrata lapse viibimiskohta

või tuleks seda mõne riigi territooriumiga piirata. Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid lapse

huve kaaludes ja lahendit põhjalikult põhjendades, et asjas on õige anda avaldajale II riigi

territooriumiga piiramata õigus määrata lapse viibimiskohta, rikkumata seejuures diskretsiooni piire,

ei ole kolleegiumil alust kohtute kaalutlusotsustusse sekkuda.

II

31. Avaldaja I ei nõustu ringkonnakohtu määrusega ka osas, milles ringkonnakohus nõustus

maakohtuga selles, kuidas tuleb vanemate vahel jagada välisriigis elava lapsega suhtlemise kulud.

Kolleegium möönab, et lapse välisriiki elama asumise korral suurenevad üldjuhul lapse ja vanema

suhtlemise kulud, sh tekivad üldjuhul nii vanemal kui ka lapsel sõidukulud. Kuna seaduses ei ole

otseselt sätestatud, kuidas jaguneb selliste kulutuste kandmine vanemate vahel, saab lapse

sõidukulusid pidada lapse vajaduste rahuldamiseks, s.o lapse ülalpidamiseks vajalikeks kulutusteks

PKS § 99 mõttes, mida vanemad peavad PKS § 105 lg 3 järgi kandma osavõlgnikena vastavalt oma

sissetulekule ja varalisele seisundile, sh võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral võrdsetes

osades (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

Praeguses asjas oli avaldaja II nõus võtma enda kanda suurema osa, s.o 75% lapse sõidukuludest.

Avaldaja I ei ole väitnud, et tema varaline seisund ei võimalda tal kanda 25% lapse sõidukuludest.

Avaldaja I ei ole nõus sellega, et ta peab ka ise lapse välisriiki elama asumise tõttu kandma kulusid

lapse külastamise tõttu või lapse Eestisse toomise tõttu. Kolleegium leiab, et selliste kulude jagamist

vanemate vahel seadus ei sätestata ning avaldajal I ei ole õigust nõuda, et avaldaja II hüvitaks talle

last külastades ja last Eestisse tuues tekkivad kulud. Avaldaja I kartused suurte kulude ees on tingitud

sellest, et lapsega suhtlemise korras ei ole täpselt reguleeritud, kus toimub lapsega suhtlemine ja kes

viib lapse Eestisse ja toob tagasi Norra Kuningriiki. Kuna avaldaja II on avaldanud, et lapse reisimine

toimub vanemate kokkuleppe alusel kord ühe ja kord teise vanemaga ning vajadusel reisisaatjaga, ei

ole asjas alust arvata, et kõik kulud jäävad avaldaja I kanda. Samuti ei ole asjas esitatud asjaoludel

alust arvata, et vanemad ei jõuaks selles kokkuleppele. Sellest tulenevalt on kolleegiumi hinnangul

suhtlemise kord piisavalt reguleeritud ega vaja täpsustamist lapse üleandmise osas. Seda pole

avaldaja I ka taotlenud.

32. Avaldaja I väide suhtlemise korra rikkumise kohta võib anda alust alustada TsMS § 563 lg 1

alusel lepitusmenetlust, kuid ei anna alust asuda seisukohale, et suhtlemise kord tulnuks määrata

teisiti.

33. Õige ei ole avaldaja I väide, et suhtlemise kord on osaliselt vastuoluline. Kolleegiumi hinnangul

saab suhtlemise korda mõista selliselt, et kuigi üldjuhul on laps koolivaheajal isaga, on jõulupühade

ja aastavahetuse kohta sätestatud eriregulatsioon.

III

34. Õige on avaldaja I määruskaebuse väide, et ühise hooldusõiguse lõpetamise ja suhtlemise korra

reguleerimise asjas ei olnud jõustumata kohtulahendi viivitamata täitmiseks esialgse õiguskaitse

kohaldamine põhjendatud.

Kolleegium selgitab, et erinevalt muudest hagita asjadest kehtib hagita perekonnaasjades põhimõte, et

kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist (TsMS § 550 lg 3). Sellest tulenevalt ei saa ka hagita

perekonnaasjas tehtud kohtumäärust viivitamata täidetavaks tunnistada. Hooldusõiguse asjades

(TsMS § 550 lg 1 p 2) on sellise piirangu eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte

muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud.

35. Ülalmärgitu ei puuduta siiski esialgse õiguskaitse rakendamise määrust, mis on TsMS § 467 lg 5

järgi viivitamata täidetav. Hagita perekonnaasjas saab kohus TsMS § 551 lg 1 järgi rakendada omal

algatusel või avalduse alusel esialgse õiguskaitse korras hagi tagamise abinõusid, sh eelkõige

TsMS § 378 lg-s 3 sätestatud abinõusid, milleks on ka vanema ja lapse õigussuhte reguleerimine

(p 1). Kolleegiumi arvates saab kohus viidatud sätte järgi küll reguleerida vanema ja lapse õigussuhet

kohtumenetluse ajaks, kuid mitte lahendada üldjuhul asja esialgse õiguskaitse korras sisuliselt

(vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-13, p 12). Asja sisuline

lahendamine esialgse õiguskaitse korras oleks vastuolus ülalmärgitud põhimõttega, et hagita

perekonnaasjas tehtud kohtumäärust ei täideta enne selle jõustumist. Sellest tulenevalt saab kohus

reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige

vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (PKS § 143 lg-d 21 ja 5), samuti anda

vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (PKS § 119) või

kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg 1),

kuid üldjuhul ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas lõpetada esialgse

õiguskaitse korras osaliselt või tervikuna vanema hooldusõigust (PKS § 137) ega anda hooldusõiguse

üleandmise asjas ühelt vanemalt teisele esialgse õiguskaitse korras üle ainuhooldusõigust

(PKS § 138). Vanema hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine esialgse õiguskaitse korras on

põhjendatud üksnes juhul, kui see on vajalik, kõrvaldamaks ohtu lapse heaolule (PKS § 134 lg 1).

Arvestada tuleb, et abinõu koormaks kõiki menetlusosalisi üksnes määral, mida võib pidada lapse

huve ja kõiki asjaolusid arvestades põhjendatuks, hoidmaks ära lapse heaolu kahjustamist

(TsMS § 378 lg 4).

Arvestades ülalmärgitut leiab kolleegium, et vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse

korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes, kuid mitte

lõpetada osaliselt või täielikult vanemate ühist hooldusõigust olukorras, kus vanemad vaidlevad

pärast lahku kolimist lapse tulevase elukorralduse üle või lapse välisriiki elama asumise üle. Kui

lapse heaolu ei ole ohus, tuleb lapse huvides tagada lapsele kohtumenetluse ajaks üldjuhul senine

elukorraldus ja elukeskkond ning säilitada vanemate ühine hooldusõigus kohtuvaidluse lõpuni. Küll

saab kohus anda vanemale esialgse õiguskaitse korras õiguse otsustada üksi last puudutava

kiireloomulise olulise küsimuse, sh lapse välisriiki reisimise või ajutiselt välisriiki kohtumenetluse

ajaks elama asumise üle, kui see on erandlikke asjaolusid arvestades lapse heaolu tagamiseks

hädavajalik.

36. Ülalmärgitud põhjendustel kohaldas ringkonnakohus asjas vääralt esialgset õiguskaitset ja

ringkonnakohtu määrus tuleb ka selles osas tühistada.

Ringkonnakohtu määruse põhjendusest ei nähtu, et lapse heaolu oleks vanemate ühise hooldusõiguse

säilimise korral kohtumenetluse ajal olnud ohustatud ja et selle ohu kõrvaldamiseks tuli isa

hooldusõigus osaliselt lõpetada ja anda selles osas emale ainuhooldusõigus. Kolleegium jääb varem

väljendatud seisukohale, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii

lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige

vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht

ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem

piiravaid abinõusid (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14). See

kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset.

IV

37. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb avaldaja I kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon advokaadibüroole, kes on

menetlusosalise eest kautsjoni tasunud.

38. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg-te 1 ja 3 alusel jätta

menetluskulud menetlusosaliste enda kanda, v.a lapsele määratud esindaja kulud, mis tuleb jätta riigi

kanda.

Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Jaak Luik