3-1-1-7-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-7-16

Määruse kuupäev

11. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Sergei Lukjanovi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-

de 1 ja 2 järgi. Menetluskulude väljamõistmise vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-6077

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Lukjanovi kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Algis Sepp

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. jaanuar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määruse põhiosa, jättes sellest välja

asjaolu, et Harju Maakohtu 1. septembri 2015. a otsuse resolutiiv- ja põhiosa on omavahel

vastuolus. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määrata Advokaadibüroole Jugans Grossmann makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Sergei Lukjanovile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 24 (kakskümmend neli)

eurot, sealhulgas käibemaks 4 (neli) eurot. Arvata see menetluskulu kriminaalmenetluse kulude

hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus tunnistas Sergei Lukjanovi 1. septembri 2015. a otsusega kokkuleppemenetluses

süüdi ning karistas teda karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega kolmeks

aastaks ja neljaks kuuks. Samuti mõisteti S. Lukjanovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 975 eurot

sundraha, 504 eurot kaitsjatasu ja 855 eurot ekspertiiside kulu ning märgiti, et need menetluskulud

tuleb hüvitada ositi 12 kuu jooksul. Ülejäänud osas jäeti ekspertiisikulud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Sama otsusega tunnistati süüdi ka S. S. ja V. K., kuid

nende suhtes määruskaebemenetlust ei toimu. S. Lukjanovilt väljamõistetud menetluskulude kohta

märkis maakohus järgmist.

1.1. Narkootilise aine ekspertiis ja väärismetallist ehete hindamise ekspertiis aitasid kaasa

kriminaalasja lahendamisele ning nende tegemisel tekkinud kulud tuleb hüvitada.

1.2. Ka DNA-ekspertiis aitas kaasa kriminaalasja lahendamisele, kuid ekspertiisi maksumuse õiendile

märgitud

ekspertiisiobjektide

arv

ei

kattu

ekspertiisiaktilt

nr

14E-GE0243

nähtuva

ekspertiisiobjektide arvuga. Nimelt oli ekspertiisi maksumuse õiendi kohaselt ekspertiisiobjekte 24,

kuid ekspertiisiaktist nähtuvalt analüüsiti 9 DNA-proovi. Eelnevast tulenevalt on DNA-ekspertiisi

maksumuse õiendil märgitud kulu (s.o 1368 eurot) põhjendatud osaliselt. Kuna kohtuekspertiisi-

seaduse § 273 kohaselt on DNA-ekspertiisi hind ühe analüüsiobjekti kohta 57 eurot, tuleb

S. Lukjanovilt välja mõista 513 eurot. Ülejäänud ekspertiisikulu (s.o 855 eurot) jääb riigi kanda.

2. Harju Maakohtu 1. septembri 2015. a otsuse peale esitas apellatsiooni S. Lukjanov, kes taotles

maakohtu otsuse tühistamist kaitsjatasu ja DNA-ekspertiisi kulu väljamõistmise osas. Süüdistatava

hinnangul pole need menetluskulud põhjendatud. 504 euro eest oleks süüdistatav saanud kasutada

valitud kaitsja abi ning DNA-ekspertiis tehti S. S-ilt ära võetud narkootilisele ainele, millelt

S. Lukjanovi DNA-d ei leitud.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. oktoobri 2015. a määrusega Harju Maakohtu 1. septembri

2015. a otsuse S. Lukjanovi süüditunnistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tagastas

kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised.

3.1. KrMS § 189 lg 3 lubab kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse

vaidlustada

kohtuotsusest

eraldi

kriminaalmenetluse

seadustiku

15. peatüki

kohaselt

(s.t määruskaebemenetluses). Kuna S. Lukjanov vaidlustas maakohtu otsuse üksnes menetluskulude

väljamõistmise osas, vaatab ringkonnakohus tema kaebuse läbi määruskaebekorras.

3.2. KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt märgitakse kokkuleppes süüdistatava poolt hüvitatavad

kriminaalmenetluse kulud võimaluse korral absoluutsummana. Nähtuvalt kriminaalmenetluse

seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (770 SE, Riigikogu XII koosseis) seletuskirjast

võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamine olla süüdistatava jaoks küllaltki koormav ja mõjutada

kokkuleppemenetluseks nõusoleku andmist. Seega peab tal juba kokkulepet sõlmides olema ülevaade

sellest, millises ulatuses ta peab kohtuotsuse jõustumisel kriminaalmenetluse kulusid kandma. Kuna

kokkuleppemenetluse sõlmimise ajal pole eesseisvas kohtumenetluses tekkivate kulude täpne suurus

teada, võib (osa) süüdistatava hüvitatavatest menetluskuludest märkida kokkuleppesse murdosana

(KrMS § 190 p 1), näiteks tingimusena, et kohtumenetluses tekkivad menetluskulud jäävad

süüdistatava kanda või mõistetakse süüdistatavalt välja. Ringkonnakohtu hinnangul kuuluvad

süüdistatavalt

väljamõistetavad

menetluskulud

eelnevast

tulenevalt

kokkuleppemenetluse

läbirääkimiste esemesse ning pooltel on õigus kokku leppida, kas ja millises ulatuses jääb osa

menetluskuludest riigi kanda. Seetõttu on KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaldamine

kokkuleppemenetluses piiratud. Omal algatusel võib kohus tugineda KrMS § 180 lg 3 kolmandale

lausele ja määrata menetluskulude hüvitamise ositi.

3.3. Praegusel juhul ei lähtunud maakohus ekspertiisikulude ega kaitsjatasu väljamõistmisel sõlmitud

kokkuleppest ning rikkus selliselt toimides oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes. Nimelt leppisid prokurör, süüdistatav ja kaitsja kokku, et S. Lukjanov tasub süüdimõistmise

korral 975 eurot sundraha ning hüvitab kriminaalasja kohtueelse menetluse kulud, s.o 252 eurot

narkootilise aine ekspertiisi kulu, 1368 eurot DNA-ekspertiisi kulu, 90 eurot väärismetallist ehete

hindamise ekspertiisi kulu ja 144 eurot kaitsjatasu. Maakohus mõistis S. Lukjanovilt välja aga 975

eurot sundraha, 855 eurot ekspertiisikulu ja 504 eurot kaitsjatasu. Kuna kohtul puuduvad volitused

sõlmitud kokkuleppe muutmiseks, tuleb maakohtu otsus S. Lukjanovi osas tühistada.

3.4. KrMS § 248 lg 1 kohaselt võib kohus kokkuleppemenetluses otsustada, kas ta tagastab

kriminaalasja prokuratuurile (p-d 1–3), lõpetab kriminaalmenetluse (p 4) või mõistab süüdistatava

süüdi ja kohaldab talle kokkuleppekohast karistust (p 5). Eelnevast järeldub, et sedastades

kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 2–6 mõttes, on kohtu

pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Kuna

maakohtu seisukohad on S. Lukjanovilt väljamõistetava DNA-ekspertiisi kulu vähendamise osas

õiged, pole võimalik sõlmitud kokkulepet kinnitada. Seetõttu tuleb kriminaaltoimik prokuratuurile

tagastada.

3.5. Maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa on ka omavahel vastuolus. Otsuse põhiosas märgiti, et

DNA-ekspertiisi kulust tuleb 513 eurot mõista välja S. Lukjanovilt ja 855 eurot tuleb jätta riigi kanda.

Resolutsioonis mõisteti S. Lukjanovilt ekspertiisikuluna välja aga 855 eurot.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määruse peale esitas kaebuse S. Lukjanovi kaitsja

vandeadvokaat Jugans Grossmann, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist, süüdistatavalt

väljamõistetud menetluskulude vähendamist ja kohtumenetluses tekkinud kaitsjatasu riigi kanda

jätmist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist.

4.1. Kohtumenetluses tekkivad kulud ei ole kokkuleppe sõlmimise ajal teada ja neid pole võimalik ka

prognoosida. Seetõttu pole võimalik ringkonnakohtu juhiseid järgida ja kõiki kriminaalmenetluse

kulusid kokkuleppes kajastada. Näiteks sõlmisid prokurör, süüdistatav ja kaitsja praegusel juhul

kokkuleppe üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal. Selleks hetkeks

oli kaitsja teinud ettevalmistusi kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks üldmenetluses, koostanud

kaitseakti ja osalenud eelistungil. Maakohtu istungil taotles kaitsja nende toimingute eest riigi

õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist summas 360 eurot ning palus jätta selle menetluskulu riigi

kanda. Tegelik menetluskulu selgub aga alles siis, kui kohus kaitsja taotluse osas seisukoha võtab.

Igal juhul pole kohtumenetluses tekkivat kaitsjatasu võimalik märkida kokkuleppesse murdosana.

4.2.

Kokkuleppesse

pole

võimalik

märkida

ka

riigi

kanda

jäävaid

menetluskulusid.

KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt kuulub süüdimõistetult väljamõistetavate menetluskulude

vähendamine kohtu pädevusse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Asudes kontrollima S. Lukjanovilt menetluskulude väljamõistmise seaduslikkust, märkis

ringkonnakohus, et KrMS § 189 lg 3 kohaselt võib kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise otsustuse vaidlustada kohtuotsusest eraldi määruskaebemenetluses, ning vaatas

seetõttu maakohtu otsuse peale esitatud kaebuse läbi määruskaebekorras. Seoses eeltooduga selgitab

kolleegium järgmist.

5.1. KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 kohaselt võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses

tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao

(s.o kokkuleppemenetlust reguleerivate) või KrMS § 339 lg 1 sätete rikkumise korral, samuti juhul,

kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei

näe. Samas teeb KrMS § 189 lg 3 koostoimes § 191 lg-ga 1 üldreeglist, mille kohaselt on maakohtu

otsus vaidlustatav vaid apellatsiooni korras, erandi ning lubab vaidlustada kohtuotsuses lahendatud

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kohtuotsusest eraldi kriminaalmenetluse seadustiku

15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem

märkinud, et kuna kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude

hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4

sätestatuga analoogilist kaebepiirangut, siis ei ole ringkonnakohtul võimalik jätta sellist kaebust

edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli

2006. a määrus asjas nr 3-1-1-38-06, p 10 ja 3. oktoobri 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-60-11, p 10.2).

Eelnevast nähtuvalt polnud süüdistataval ja tema kaitsjal menetluskulude hüvitamise otsustuse

vaidlustamisel määruskaebe korras sisulisi piiranguid. Väljakujunenud praktika järgi võis esitada ka

kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale määruskaebuse menetluskulusid puudutavas osas

KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud alustest sõltumata.

5.2. Õiguslik olukord on aga muutunud. Erinevalt ülalkirjeldatud kohtupraktika kujunemise ajal

kehtinud regulatsioonist kuuluvad 29. märtsil 2015 jõustunud KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt

kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad

prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses

menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti

võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3

alusel, s.o menetluskulude kandmise võimalikus individualiseerimises. Süüdistatava poolt

hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see

tähendab, et kokkuleppes tuleb kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja

süüdistatavalt väljamõistetavate menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses

tekkida võivate kulude täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise

kokkulepet kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte

sedastamisega, et ka kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda

või mõistetakse süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. Võimaldamaks kohtul

kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise

korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus.

5.3. Kuna süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud kuuluvad alates 29. märtsist 2015

kokkuleppe

esemesse,

kohalduvad

menetluskulude

vaidlustamisele

täies

mahus

kõik

kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted. Seega tuleb maakohtul juhinduda menetluskulude

hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud küsimuste

lahendamisel − KrMS § 248 lg-st 1. Sedastades kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise

KrMS § 199 lg 1 p-de 2–6 mõttes, on kohtu pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe

n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine

kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Kokkuleppe muutmiseks puuduvad kohtul volitused.

Kokkuleppemenetlust reguleerivatest sätetest tuleb lähtuda ka ringkonnakohtu menetluses. Kuna

maakohus

ei

koosta

kokkuleppemenetluses

põhistatud

kohtuotsust,

ei

ole

täidetud

apellatsioonimenetluse põhilised eeldused ning seetõttu kohaldub KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatud

edasikaebepiirang ka menetluskulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisele. Teisisõnu peab

kokkuleppemenetluses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale esitatud

kaebuses sisalduma viide mõnele kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao või

KrMS § 339 lg 1 sätte rikkumisele. KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud aluse puudumise korral tuleb

ringkonnakohtul jätta kaebus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

6. Praegusel juhul vaadati maakohtu otsuse peale esitatud kaebus siiski põhjendatult läbi. Nimelt

tuvastas ringkonnakohus, et maakohtu otsuses kalduti süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmisel

kokkuleppes kajastatust kõrvale ja sellega muudeti sisuliselt sõlmitud kokkulepet. Kuna

KrMS § 248 lg 1 kohaselt ei ole kohtul kokkuleppe muutmiseks volitusi, rikkus maakohus

kokkuleppemenetlust reguleerivaid sätteid. See viga annab KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4 kohaselt

õiguse kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsust vaidlustada. Seega tühistas ringkonnakohus

õigustatult S. Lukjanovi osas maakohtu otsuse ja tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile. Kuna

pooled ei olnud kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise individualiseerimises kokku leppinud,

samuti oli sõlmitud kokkulepe 1368 euro suuruse DNA-ekspertiisikulu väljamõistmise osas maa- ja

ringkonnakohtu lahendites toodud põhjustel ebaseaduslik, märkis ringkonnakohus õigesti, et kohtul

pole võimalik kokkuleppe põhjal kõiki KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi lahendada. Sellises

olukorras tuli kriminaaltoimik KrMS § 3411 p 3 alusel prokuratuurile tagastada.

7. Mõttekäiku, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus tuleb jõuda konsensusele nii

menetluskulude suuruse kui ka nende tasumise ulatuse ning viisi osas, ei muuda ka asjaolu, kui

kaitsja soovib taotleda maakohtu istungil riigi õigusabi suuruse kindlaksmääramist kokkuleppe

sõlmimisele järgnenud kohtumenetluses osutatud õigusabi eest. Kuna kokkuleppemenetluses ei ole

kohtumenetlus tavaliselt kuigivõrd ajamahukas ja sellest ei võta osa teised menetlusosalised peale

prokuröri, süüdistatava ja kaitsja, on tekkivate kohtumenetluse kulude umbkaudne suurus kokkuleppe

sõlmimisel üldjuhul prognoositav. Ka praegusel juhul oli kaitsjal kokkuleppe sõlmimise hetkel teada,

kui palju aega ta üldmenetluses kohtusse saadetud kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks

ettevalmistamiseks, kaitseakti koostamiseks ja eelistungil osalemiseks kulutas. Eelnevast tulenevalt

oli kohtueelse menetluse kuludele lisanduv menetluskulu umbkaudne suurus ettenähtav ja

kokkuleppe sõlmimisel oli võimalik sellega arvestada.

8. Maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosa vastuolu puudutavas osas on ringkonnakohtu etteheited aga

alusetud. Nimelt pidas maakohus otsuse põhiosas DNA-ekspertiisi kulu põhjendatuks osaliselt ning

narkootilise aine ekspertiisi ja väärismetallist ehete hindamise ekspertiisi kulusid täielikult.

Arvestades, et narkootilise aine ekspertiis maksis 252 eurot ja väärismetallist ehete hindamise

ekspertiis 90 eurot ning DNA-ekspertiisi põhjendatud kulu oli maakohtu hinnangul 513 eurot,

kujunes S. Lukjanovilt väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 855 eurot. Kuna selle summa

mõistis maakohus süüdistatavalt välja ka otsuse resolutsioonis, on otsuse põhi- ja resolutiivosa

omavahel kooskõlas.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2015. a määruse põhiosa, jättes sellest

välja asjaolu, et Harju Maakohtu 1. septembri 2015. a otsuse resolutiiv- ja põhiosa on omavahel

vastuolus. Muus osas jätab Riigikohus ringkonnakohtu määruse muutmata. Kaitsja määruskaebus

jääb rahuldamata.

10. S. Lukjanovi kaitsja J. Grossmann esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Jugans Grossmann summas 24 eurot (sh käibemaks 4 eurot).

Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse

koostamiseks pool tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi

seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. septembri 2015. a otsuse p-

dest 2 ja 23 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohus jätab süüdistatava huvides esitatud

määruskaebuse rahuldamata, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 187 lg 2 teise lause alusel

arvata kriminaalmenetluse kulude hulka. Menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik selgub

kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel.

(allkirjastatud digitaalselt)