3-2-1-171-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-171-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

AS-i Eviko hagi Valga linna vastu garantiikirja

realiseerimise õiguse puudumise tuvastamiseks ning

töövõtulepingust tulenevate rahaliste kohustuste

täitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. juuli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-35746

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Eviko kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

234 041 eurot 98 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Eviko, lepingulised esindajad vandeadvokaat

Margo Lemetti ja vandeadvokaat Alo Noormets

Kostja Valga linn (Valga Linnavalitsuse kaudu), esindaja

vandeadvokaat Indrek Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

18. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 3. juuli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-35746 ning saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eviko (hageja) ja Valga linn (kostja) sõlmisid 22. aprillil 2010. a ehituse töövõtulepingu,

millega hageja kohustus rekonstrueerima Valga Gümnaasiumi 31. juuliks 2011. a. Hageja esitas

kostjale 27. augustil 2010. a garantiikirja, mille p 1 järgi garanteeris ERGO Kindlustus (garant)

hageja kohustust tasuda kostjale tagatissumma 1 700 000 krooni hageja suutmatuse korral täita

töövõtulepingut. Garantiikirja p 3 järgi on garant kohustatud garantiilepingust tuleneva kohustuse

täitma 30 tööpäeva jooksul nõudekirja saamisest.

15. aprillil 2011. a esitas hageja kostjale lepingu muutmiseks kirjaliku ettepaneku fikseerida tööde

suurenenud maht ning pikendada lepingu tähtaega või alternatiivselt lõpetada leping kokkuleppel.

Kostja esitas 11. mail 2011. a hagejale lepingust taganemise avalduse, milles teatas hagejale

tingimused, mille täitmata jätmisel ta taganeb lepingust 2. juunist 2011. a. Hageja vaidles lepingust

taganemisele vastu, kuna kostjal puudus taganemiseks alus.

Kostja taganes lepingust 2. juunil 2011. a ning esitas 30. juunil 2011. a täitmistagatise nõudekirja,

milles nõudis hagejalt 1 700 000 krooni suuruse kahju hüvitamist.

Hageja esitas kostja vastu 29. juulil 2011. a hagi, milles palus tuvastada, et kostjal ei ole hageja vastu

kahju hüvitamise nõuet. Samas esitas hageja hagi tagamise avalduse, milles palus keelata ERGO

Kindlustuse AS-il 27. augustil 2010. a antud garantiikirja alusel rahaliste väljamaksete tegemine

kostjale kuni tsiviilasjas lahendi jõustumiseni. 27. märtsil 2013. a jättis Riigikohus jõusse maakohtu

määruse, millega hagi tagati.

9. oktoobril 2012. a esitas hageja kohtule nõude kostjalt veel 113 993,18 euro väljamõistmiseks, mille

moodustab hageja tehtud tööde eest tasumisele kuulunud 73 195,39 eurot ning varem akteeritud

tööde eest täitmistagatise raames kinnipeetud 40 797,79 eurot ja viivis. Hageja leidis, et ta ei ole

kostjale kahju tekitanud ning on suuteline lepingut täitma ka olukorras, kus kostjast tulenevalt ei

olnud võimalik tööd lõpetada lepingus sätestatud tähtajaks.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et töid ei ole tehtud sellises mahus, nagu hageja väidab.

Kostjal on tekkinud kahju Valga Gümnaasiumi territooriumi koristusteenuse eest tasumisega

23 242,80 eurot, hoone ajutiselt küttesüsteemi ühendamisega, mille maksumus oli 4419,90 eurot,

objekti tühjalt seismise ajal tehtud kulutustega elektri- ja soojusenergiale 32 844 eurot ning

1203,60 euro suuruste kulutustega, mis olid tingitud hoone avade sulgemisest kuni uue ehitaja

leidmiseni. Loetletud summad tuleb hageja võimaliku nõudega tasaarvestada.

3. Tartu Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tuvastada

garantiikirja realiseerimise õiguse puudumine. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

125 392,18 eurot töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse katteks, sealhulgas 73 195,39 eurot

tasustamata töö eest, 40 797,79 eurot tasutud arvetelt kinnipeetud summade katteks ja 11 399 eurot

viivise katteks.

Maakohus leidis, et hageja ei olnud suuteline täitma töövõtulepingut kokkulepitud tähtajaks ja

formaalsed eeldused garantii täitmiseks on täidetud. Tõendatud ei ole hageja tegelik võimekus

lepingut tähtaegselt täita. Hageja esitatud lepingu muutmise ettepanekus antud kinnitus lepingu

täitmise suutlikkuse ja tahte kohta seda ei tõenda.

Maakohus leidis, et hageja nõue töö eest 73 195,39 euro suuruse tasu saamiseks 2011. aasta aprilli- ja

maikuus esitatud aktide nr 9 ja 10 alusel on põhjendatud. Tööd on tehtud ja nende eest tuleb lepingus

kokkulepitu järgi igakuiste aktide alusel tasuda. Aktides loetletud tööd tuleb lugeda vastuvõetuks.

Kostja lepingust taganemine õiguskaitsevahendina ei ole olnud maakohtu hinnangul põhjendatud ja

leping tuleb lugeda võlaõigusseaduse (VÕS) § 655 lg 1 alusel üles öelduks tellija algatusel. Seega on

hagejal õigus nõuda ka lepingu lisa 9 alusel kinnipeetud 40 797,79 euro tagastamist. Hagejale

täiendava tähtaja andmise hetkeks oli selge, et Valga Gümnaasiumi fassaadilahendust ei saa teha

esialgse projekti järgi, ning omanikujärelevalve oli peatanud välisvoodri eemaldamise tööd. Need

asjaolud olid kostjale teada, sest ta oli pöördunud 2011. aasta märtsis nii Ettevõtluse Arendamise

Sihtasutuse (EAS) kui ka Rahandusministeeriumi poole, et saada nõusolekut töövõtulepingu

muutmiseks kasutatava fassaadilahendusega. Sellele vaatamata nõudis kostja hagejalt sertifikaatide

esitamist fassaadilahenduse kohta, mille kohta oli teada selle kõlbmatus, ning tööde lõpetamise

graafiku esitamist ebareaalse tööde lõpetamise tähtajaga. Seega ei olnud hagejal võimalik lepingu

täitmist fassaadi ehitamise osas olemasoleva projekti alusel jätkata. Maakohus leidis, et sellisel viisil

töövõtjale kohustuse täitmise nõudeid esitades on kostja rikkunud VÕS §-s 6 sätestatud hea usu

põhimõtet. Kostja taganemine lepingust ei olnud põhjendatud.

Maakohus leidis, et hageja ei ole rikkunud ka objektil heakorra tagamise kohustust, kuna lammutus-

ja ehitusjäätmeid veeti ära jooksvalt. Nimetatud kohustuse täitmiseks ei olnud lepingus

kindlaksmääratud tähtaegu.

Hageja viivisenõue on VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 113 lg 1 ja § 94 alusel põhjendatud.

Kostja esitatud tasaarvestuse vastuväidet pidas maakohus VÕS § 200 lg 4 põhjal ebakohaseks.

Hageja on esitanud kostja tasaarvestatavatele nõuetele VÕS § 127 lg-test 2 ja 3 tulenevad vastuväited

ja seepärast ei saa kostja oma väidetavaid nõudeid hageja nõuetega tasaarvestada.

4. Mõlemad pooled esitasid apellatsioonkaebuse. Hageja vaidlustas maakohtu lahendi hagi

rahuldamata jätmise osas ning kostja osas, millega hagi rahuldati.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis

hagi rahuldamata, arvestades kostja tasaarvestuse vastuväidet. Hageja apellatsioonkaebuse jättis

ringkonnakohus rahuldamata, kostja apellatsioonkaebuse rahuldas.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus tuvastusnõude kohta õigesti leidnud, et

garantii täitmiseks on VÕS §-s 155 sätestatud formaalsed eeldused täidetud. Maakohus tuvastas

õigesti, et hageja ei olnud lepingu lõpetamise ajal enam suuteline nõuetekohaselt lepingut täitma,

kuid leidis ekslikult, et hageja ei vastuta selle rikkumise eest. Samuti ei saanud maakohus hageja

esitatud nõude raames ning asjas esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite alusel alternatiivselt

tuvastada, et garantiikirja realiseerimine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja suutmatus

lepingut täita on tõendatud omanikujärelevalve esindaja teatisega restaureerimistööde kohta seisuga

31. mai 2011. a ning hageja 15. aprillil 2011. a tehtud ettepanekuga kostjale töövõtulepingu

muutmiseks või poolte kokkuleppel lõpetamiseks. Hageja soovis muuta lepingu mahtu ja tööde

tegemise tähtaegu või alternatiivselt lõpetada leping ja korraldada uus riigihange. Hageja tugines

ettepanekus sellele, et tööde alustamise tähtaja oluline edasilükkamine oli põhjustatud tellija ja EAS-i

tegevusest. Samuti leidis hageja, et segadused fassaaditööde projektilahendustega olid põhjustatud

puudulikust algprojektist ning ehitustööde algfaasis selgus vajadus teha lisatöid. Nimetatud

tagajärgede ning võimaliku lepingu rikkumise eest hageja ei vastuta. Kostja andis hagejale tähtaja

kuni 4. maini 2011. a, et esitada korrigeeritud graafik, fassaadilahenduse viimistlusplaadi ja

soojustusmaterjali sertifikaadid ning tööde lõpetamise uus graafik. Hageja esitas 4. mail 2011. a

kostjale selle asemel ettepaneku lepingu muutmiseks või lõpetamiseks. Ringkonnakohus analüüsis

poolte esiletoodud asjaolusid ning jõudis järeldusele, et kostjal oli õigus VÕS § 116 ja § 647 lg 1

alusel lepingust taganeda.

Kohtule esitatud aprillikuu akti nr 9 osas tuvastas ringkonnakohus, et pärast kostja

omanikujärelevalve ja hageja esindajate esitatud vastastikuseid põhjendusi tegi omanikujärelevalve

ettepaneku leida kompromiss. Selle tulemusena koostati poolte volitatud isikutest koosnevate

asjatundjate ühine arvamus, mille järgi on aprillikuus enamakteeritud töid 403 001 krooni ulatuses.

Samuti saavutati kompromiss selles, et maikuu akti nr 10 alusel tasumist ei toimu. Kuna poolte

esindajad leppisid kokku, kui palju tuleks aktis nr 9 märgitud summat vähendada, on hagejal kostja

vastu akti nr 9 alusel nõue 24 119,87 eurot (49 876,33 - 25 756,46 = 24 119,87). Akti nr 10 alusel

tasu väljamõistmise nõude jättis ringkonnakohus tervikuna rahuldamata. Kohus leidis, et aktis nr 10

märgitud tööde tegemine ja nende vastuvõtmine on tõendamata, samuti leppisid poolte esindajad

kokku, et selle akti alusel tasumist ei toimu.

Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses 5% ulatuses (kokku 40 797,79 eurot) aktide järgi tasumisele

kuuluvate summade väljamõistmise. Muudetud lepingu p 6.2 kohaselt võib arve suuruseks olla

maksimaalselt 95% aktis loetletud tööde summast. Arvetel esitamata jäetav 5% tuleb tasuda peale

tööde üleandmist lõpparve alusel. Ringkonnakohus leidis, et arvetel kajastamata summasid tuleb

käsitada täitmistagatisena ja poolte tahe oli selles osas kohaldada garantii regulatsiooni. Kuna

töövõtuleping lõppes tellija taganemisega töövõtja rikkumiste tõttu, siis puudub hagejal õigus nõuda

kostjalt nimetatud summade väljamõistmist.

Tasaarvestuse kohta leidis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi,

kui leidis, et hagejal oli alus esitada kostja tasaarvestatavale kahju hüvitamise nõudele VÕS § 127 lg-

te 2 ja 3 alusel vastuväited ning seetõttu ei saa kostja VÕS § 200 lg 4 järgi nõuet tasaarvestada.

VÕS § 127 lg 3 järgi peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida ta

nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud

juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Töövõtulepingu olulise rikkumise

tagajärjena nägi hageja ette või vähemalt pidi ette nägema, et tema tegemata tööd (koristamine, mida

hageja pidi tegema tööde tegemise ajal) tuleb kostjal tellida teiselt isikult ja sellega kaasneb kulu.

Kostjal on õigus tasaarvestada hageja nõudega kahjunõue 23 242,80 eurot, mis tekkis Valga

Gümnaasiumi territooriumi koristusteenuse eest tasumisega. Nõude aluseks on VÕS § 115 lg 2.

Ringkonnakohus leidis, et hageja rikkus heakorratööde tegemise osas lepingut. Kostja andis 11. mail

2011. a kostjale edastatud taganemisavalduses hagejale heakorratööde tegemiseks tähtaja kuni

1. juunini 2011. a. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast tähtaja andmist hageja heakorratöid objektil ei

teinud. Kostjal on õigus tasaarvestada hageja nõudega ka kulutuste hüvitamise nõue 4419,90 eurot,

mis kaasnes hoone ajutiselt küttesüsteemi ühendamisega, samuti hoone avade sulgemisele tehtud

kulutuste nõue 1203,60 eurot ning objekti tühjalt seismise ajal tehtud elektri- ja soojusenergia kulu

32 844 eurot. See on otsesene varaline kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes ja kostja saab need kulud

tasaarvestada hageja esitatud nõudega VÕS § 197 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus luges põhjendatuks hageja põhinõude 24 119,87 eurot ja viivisenõude 0,1%

võlasummast alates 2. juunist 2011. a kuni kostjal tasaarvestatava nõude tekkimiseni. Kuna kostja

tasaarvestusavalduse nõude summa on oluliselt suurem kui hageja põhinõue, siis tuleb hageja nõue

lugeda kostja tasaarvestusavalduses märgitud summaga kattuvas ulatuses koos viivistega

tasaarvestuse tulemusena lõppenuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse ja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse norme

ja kohaldanud valesti materiaalõigust ning teinud tuvastatud asjaoludest ekslikud järeldused. Hageja

palub ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi

jäeti rahuldamata ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi madalama astme kohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 633 lg-t 5 ning tuginenud aktide nr 9 ja 10 alusel esitatud nõuet rahuldamata jättes

põhjendamatult asjaoludele, mille kostja tõi esimest korda välja alles 16. juunil 2015. a toimunud

kohtuistungil ja millega arvestamisele esitas hageja vastuväite. Kohus ei ole andnud hagejale

võimalust esitada seisukohta väite osas, et eksperdiarvamus ei käi akti nr 8 kohta ning et

eksperdiarvamusega sõlmisid pooled kompromissi aktide nr 9 ja 10 järgi tasumise kohta. Hageja on

vaielnud vastu eksperdiarvamuse sisule, samuti on omanikujärelevalve tegija kinnitanud maakohtu

istungil, et eksperdiarvamuses kajastatud aktis nr 8 olnud tööd on hageja teinud ja need on vastu

võetud. On ebaselge, miks eksperdiarvamuse koostajad on asunud hiljem teistsugusele arvamusele.

Lepingu p 11.3 on ebamõistlikult kahjustav lepingutingimus, sest tunnistab ühisekspertiisid siduvaks

ka siis, kui tulemus ei ole põhjendatud või kui nende sisu on arusaamatu. Kohus ei ole sellele hageja

vastuväitele hinnangut andnud.

Kaebaja leiab, et garantii väljamaksmise võimaldamine üksnes formaalsete eelduste täitmise korral

olukorras, kus kohus on tuvastanud, et hageja ei olnud lepingust lähtuvaid kohustusi rikkunud, on

vastuolus hea usu põhimõttega ning võimaldab kostjal oma õigusi kuritarvitada. Ringkonnakohus on

erinevalt maakohtust leidnud, et hageja rikkus lepingut ning et kostja oli seetõttu õigustatud

töövõtulepingust VÕS § 116 lg 1 ja § 647 lg 1 alusel taganema. Selle tulemusel on ringkonnakohus

jätnud rahuldamata ka hageja nõude tasutud arvetelt kinnipeetud 5% tagastamiseks ning lugenud

toimunuks kostja kohtumenetluse kestel tehtud tasaarvestuse. Kuna hageja ei olnud tegelikult

lepingut rikkunud ning ringkonnakohus eiras seda tuvastades oluliselt menetlusnorme, siis puudus

kohtul alus muuta kõnealustes küsimustes maakohtu otsust. Ringkonnakohus oleks pidanud jätma

muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

40 797,79 eurot (s.o 5%) tasutud arvetelt kinnipeetud summade katteks. Ühtlasi ei oleks

ringkonnakohus tohtinud lugeda kostja esitatud tasaarvestust toimunuks, sest kostja väidetav nõue

põhines üksnes eeldusel, et hageja oli lepingut rikkunud ning et see põhjustas kostjale vastavas

ulatuses varalist kahju.

Ringkonnakohtu otsus on kaebaja arvates olulises osas põhjendamata, kuna kohus ei ole märkinud,

millised rikkumised on olulised, s.t annavad alust lepingust taganeda.

7. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

9. Maakohus rahuldas hagi osaliselt töövõtulepingu järgi kostja tasumata summade osas. Samuti

tuvastas maakohus, et hageja ei ole lepingut rikkunud ning et kostjal puudus õigus lepingust

taganeda. Ringkonnakohus aga leidis, et hageja rikkus lepingut ja jättis hagi rahuldamata, lugedes

põhjendatuks kostja tasaarvestuse. Seega hindas ringkonnakohus osaliselt maakohtus hinnatud

tõendeid ümber, kuid ei ole seda TsMS § 436 lg-t 1 ja § 653 rikkudes põhjendanud.

10. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

• 22. aprillil 2010. a sõlmis kostja hagejaga ehituse töövõtulepingu, millega hageja kohustus

rekonstrueerima Valga Gümnaasiumi 31. juuliks 2011. a;

• 27. Augustil 2010. a esitas hageja kostjale garantiikirja, mille p 1 järgi garanteeris ERGO

Kindlustus (garant) hageja kohustust tasuda kostjale tagatissumma 1 700 000 krooni hageja

suutmatuse korral täita töövõtulepingut. Garantiikirja p 3 järgi on garant kohustatud

garantiilepingust tuleneva kohustuse täitma 30 tööpäeva jooksul nõudekirja saamisest;

• 15. Aprillil 2011. a esitas hageja kostjale lepingu muutmiseks kirjaliku ettepaneku fikseerida

tööde suurenenud maht ning pikendada lepingu tähtaega või alternatiivselt lõpetada leping

kokkuleppel;

• 11. Mail 2011. a esitas kostja hagejale lepingust taganemise avalduse, milles teatas hagejale

tingimused, mille täitmata jätmisel ta taganeb lepingust 2. juunist 2011. a;

• garantiikirja alusel rahaliste väljamaksete tegemine kostjale on kuni tsiviilasjas lahendi

jõustumiseni hagi tagamise korras keelatud;

• 9. Oktoobril 2012. a esitas hageja kohtule nõude mõista kostjalt välja 113 993,18 eurot, mille

moodustab hageja tehtud tööde eest tasumisele kuulunud 73 195,39 eurot ning varem akteeritud

tööde eest täitmistagatise raames kinnipeetud 40 797,79 eurot ja viivis.

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja on töövõtulepingut rikkunud

ning kas kostjal oli sellest tulenevalt õigus lepingust taganeda, jätta hagejale töövõtulepingu alusel

tasumisele kuulunud summad tasumata ja/või need tasaarvestada ning panna maksma garantii.

Hageja on lepingust taganemisele vastu vaielnud ning leidnud, et ta ei ole lepingut rikkunud.

12. VÕS § 116 lg 1 kohaselt on lepingust taganemise eelduseks eelkõige see, et teine lepingupool on

lepingut oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus on otsust tehes leidnud, et hageja rikkus

töövõtulepingut, kuid otsusest ei ilmne, missugust hageja rikkumist peab ringkonnakohus lepingu

oluliseks rikkumiseks VÕS § 116 või VÕS § 647 järgi, mis annab alust lepingust taganeda.

Ringkonnakohus on märkinud kõigi kostja taganemisavalduses märgitud rikkumiste kohta kogumis,

et tegemist on lepingu olulise rikkumisega. Taganemisavalduses esile toodud etteheidetest saaks

VÕS § 116 või VÕS § 647 järgi pidada ainsana lepingu oluliseks rikkumiseks punkti, mille kohaselt

ei ole töövõtja võimeline tähtaegselt töid nõuetekohaselt lõpetama. Kuigi ringkonnakohus on otsuses

ka seda taganemise alust kõrvuti teiste asjaoludega nimetanud, ei ole kohus analüüsinud, kas selline

alus ka tegelikult esineb. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus nõuetekohaselt välja

selgitanud tööde takerdumise põhjust ega sellega otsuse langetamisel arvestanud. Hageja on

tuginenud väitele, et tööde jätkamine oli takistatud, kuna projektijärgse fassaadilahenduse ehitamine

oleks tähendanud ohtu ehitise kokkuvarisemiseks ning ei olnud seetõttu mõeldav. Hageja on leidnud,

et alternatiivse ja ehituslikult ohutu fassaadilahenduse leidmine oli kostja kui tellija ülesanne ja

seepärast ei saa tööde jätkamise viibimist hagejale lepingu rikkumisena ette heita. Hageja on neid

väiteid esitades viidanud töövõtja objektijuhi Heino Põldsepa ja omanikujärelevalvet teinud Mati

Kulli ütlustele, kelle sõnul kinnitasid seda ka mitmed eksperdid.

Ringkonnakohus ei ole otsust tehes hageja sellekohastele väidetele tähelepanu pööranud ega viidatud

tõendeid arvestanud. Selle tõttu ei ole kohus saanud teha kaalutletud järeldust taganemise õiguse

esinemise või puudumise kohta. Samuti ei ole kohus vastanud hageja väitele, et tööde viibimine oli

tingitud kostjast sõltunud asjaoludest. Hageja väidetega arvestamata jätmise tõttu on ringkonnakohus

otsust põhjendanud ühekülgselt ja kohtu järeldused ei ole seetõttu kontrollitavad. Kuna

töövõtulepingu raames loetakse asjatundjaks eelkõige töövõtja (Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-60-15, p 15), oli hageja väidete paikapidavuse korral hageja otsus tööd seisata

põhjendatud ja ohtliku fassaadilahenduse ehitamata jätmine võimalikku hilisemat vastutust silmas

pidades õigustatud. Kuna kohus tööde tegemise viibimise põhjusi välja ei selgitanud, ei olnud kohtul

võimalik hinnata, kas hageja on lepingut rikkunud ning kas kostjal oli õigus lepingust taganeda.

Taganemise õigusest omakorda sõltub vastastikuste nõuete põhjendatus ehk see, kas ja millises

ulatuses on hagejal õigus saada kostjalt lepingus kokkulepitud tasu.

13. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik

ja põhjendatud. Et kohtuotsus nimetatud nõuetele vastaks, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist

selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid,

mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Otsuse saab kohus langetada

TsMS § 435 lg 1 järgi pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks

valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas

kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte

esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses

põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema,

millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel

asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-86-07, p 12). Samuti tuleb TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohtuotsus rajada asjas esitatud ja kogutud

tõenditele. TsMS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda TsMS § 442 lg 8 järgi

otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu otsus neile nõuetele ei vasta.

Asja uuel läbivaatamisel peab kohus kontrollima, kas kostja on lepingust kehtivalt taganenud,

st eelkõige tuleb hinnata seda, kas kostja on tõendanud, et hageja rikkus oluliselt lepingut. Lepingust

taganemise materiaalne alus tuleb kohtul selgeks teha, vastasel juhul võidakse hagi tervikuna, st ka

hageja nõude rahuldamise ulatuse ja kostja õiguse osas panna maksma garantii, valesti lahendada.

14. Juhul kui kohus leiab, et kostja on lepingust kehtivalt taganenud, tuleb hageja nõue lahendada

lepingust taganemise sätete alusel (VÕS § 188 jj). Eelkõige saab hageja nõue seisneda üleantu

väärtuse hüvitamise nõudes VÕS § 189 lg 2 p 1 järgi. Seejuures tuleb üleantu väärtuse tuvastamisel

arvestada ka selle lepingule mittevastavusega.

Lepingust taganemise õiguse väljaselgitamisel tuleb praegusel juhul arvestada ka sellega, et tegu oli

riigihanke tulemusel sõlmitud töövõtulepinguga. Riigihangete seaduse (RHS) § 69 lg 3 järgi on

hankijal lubatud töövõtjaga hankelepingu muutmises kokku leppida üksnes juhul, kui muutmise

tingivad objektiivsed asjaolud, mida hankijal ei olnud võimalik hankelepingu sõlmimise ajal ette

näha, ja hankelepingu muutmata jätmise korral satuks täielikult või olulises osas ohtu hankelepinguga

taotletud eesmärgi saavutamine. Kuigi RHS § 69 lg 5 järgi ei mõjuta selle nõude rikkumine

hankelepingu kehtivust, tähendab eelnev siiski seda, et hankelepingut saab muuta vaid kitsastes

piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. RHS § 69 eesmärk on

kaitsta teisi pakkujaid ja tagada avaliku raha kasutamise läbipaistvus ning takistada riigihanke

menetlusest möödaminekut. Eeltoodust tulenevalt saab riigihanke tulemusena sõlmitud

töövõtulepingus hilisema muutmise mõistlik võimalus olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud

ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. Vaid juhul, kui muutmise selge võimalus on

hankemenetluses avaldatud, on hankija sellist võimalust pakkunud võrdselt kõigile pakkujatele ning

ettenähtud muudatuse rakendamine lepingu täitmise käigus ei ole vastuolus hanke üldpõhimõtetega.

15. Kolleegium selgitab täiendavalt, et kui ringkonnakohus jõuab hageja seisukohtade ja tõendite

arvestamise tulemusena järeldusele, et hageja ei ole töövõtulepingut oluliselt rikkunud, st ei olnud

täidetud eeldused lepingust taganemiseks, saab kostja tahteavaldust lepingu lõpetamiseks pidada asjas

esitatud asjaoludest lähtuvalt ülesütlemisavalduseks VÕS § 655 lg 1 järgi ja sel juhul tuleb asi

lahendada sellest lähtuvalt. See säte võimaldab tellijal töövõtulepingu igal ajal üles öelda sõltumata

sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Seejuures peab hageja tõendama, et tööd, mille eest ta

kostjalt tasu nõuab, olid lepingus kokkulepitud, samuti nende tööde eest lepingu järgi makstava tasu

suurust. Tähtis ei ole see, kas kostja on need tööd ka vastu võtnud.

Tähele tuleb panna, et töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle

ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed. Tulenevalt VÕS § 188 lg 2

esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste

kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral

kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse

hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik

üleantu. Kui tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt

õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on küll maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu

kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult

omandada.

16. Hageja nõude suuruse kindlakstegemisel tuleb anda hinnang ka kostja väidetele, et ta on hageja

nõude tasaarvestanud enda kahju hüvitamise nõuetega hageja vastu. Seejuures tuleb hinnata, kas on

täidetud eeldused selleks, et kostja saaks nõuda hagejalt kahju hüvitamist, mh tuleb arvestada

VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatuga.

17. Asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus kõrvaldada ka teise menetlusliku puuduse, millele

hageja kassatsioonkaebuses põhjendatult tugineb. Kolleegiumi hinnangul on hageja õigesti juhtinud

tähelepanu sellele, et ringkonnakohus on muutnud maakohtu otsust ja jätnud hageja nõude aktidega

nr 9 ja 10 üleantud tööde tasu osas täielikult rahuldamata. Sealjuures on ringkonnakohus tuginenud

OÜ Ehitusseire ja Rispeto OÜ 1. augusti 2011. a ühisele eksperdiarvamusele ning asunud kostja väite

põhjal seisukohale, et ehkki eksperdiarvamuses on viide aktile nr 8, siis tuleb lugeda, et

eksperdiarvamus käib akti nr 9 kohta.

Veel asus ringkonnakohus kostja väidete põhjal seisukohale, et eksperdiarvamust tuleb käsitada

hageja ja kostja vahelise kokkuleppena, mille kohaselt hagejal ei ole õigust saada tasu aktide nr 9

ja 10 alusel üleantud tööde eest.

Toimikust nähtuvalt on põhjendatud hageja väide, et kostja tõi sellised seisukohad menetluses esimest

korda välja 16. juunil 2015. a toimunud ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu 16. juuni 2015. a

istungiprotokollist nähtuvalt esitas kostja istungil nii väite, et eksperdihinnang puudutab akti nr 9,

mitte akti nr 8, kui ka väite, et eksperdiarvamust tuleks käsitada kompromisslepinguna. Hageja ei ole

selliste väidetega nõustunud ning on pidanud uute seisukohtade esitamist sellises menetlusstaadiumis

lubamatuks. Ringkonnakohus on muutnud maakohtu otsust ja jätnud hageja tasunõude aktide nr 9

ja 10 osas täies ulatuses rahuldamata, tuginedes kostja esitatud uutele seisukohtadele, kuid ei ole

otsuses käsitlenud hageja vastuväiteid selle kohta, et tegemist oli uute asjaoludega, millega

arvestamine ei olnud menetluslikult lubatud.

TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel

aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on

lubatud. Sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele

tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. TsMS § 652 lg 4 näeb ette, et uue

asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool põhjendama. Kui pool uue asjaolu või tõendi

esitamise lubatavust ei põhjenda, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on

ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Sama

paragrahvi lg 9 näeb veel ette, et enne uue tõendi vastuvõtmise otsustamist või uuele asjaolule

tuginemist küsib ringkonnakohus selle kohta vastaspoole seisukohta.

Ülaltoodud menetlusnormidest tuleneb põhimõte, et menetlusosalisel on õigus esitada

apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt

ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada võimalik. Kuna praegusel juhul ei ole kostja

toonud esile põhjusi, miks ei olnud kostjal enne 16. juunit 2015. a toimunud ringkonnakohtu istungit

võimalik esitada seisukohti, et eksperdiarvamus käib akti nr 9, mitte akti nr 8 kohta, ning et

eksperdiarvamuse puhul on tegemist poolte kompromissiga, millega välistati hageja tasunõue aktide

nr 9 ja 10 osas, siis ei olnud ringkonnakohus õigustatud selliseid asjaolusid otsuse tegemisel ilma

põhjendamiseta arvestama. Hageja on 16. juuni 2015. a istungil kostja väidete arvestamisele vastu

vaielnud ning ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis kostja vastuväited arvestamata.

Seeläbi on ringkonnakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud TsMS § 633 lg 5, § 634, § 652 lg 1

p 2, lg 3 p 1, lg-t 4, lg-t 5 ja lg-t 9.

18. Asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus TsMS § 633 lg 5, § 634, § 652 lg 1 p 2, lg 3 p 1,

lg 4, 5 ja 9 rikkumise kõrvaldada ning anda hagejale võimaluse esitada kostja poolt kohtuistungil

esitatud uutele asjaoludele vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid. Samuti tuleb ringkonnakohtul

täita TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud otsuse põhjendamise kohustust ja käsitleda otsuses ka hageja

varasemas menetluses (nt 24. oktoobri 2014. a menetlusdokumendi p-des 2.2.4 ja 2.2.5) esitatud

vastuväiteid eksperdiarvamuse sisulise põhjendatuse ja siduvuse kohta.

19. Hageja viivisenõude lahendus sõltub põhinõude lahendusest asja uuel läbivaatamisel.

20. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

21. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Ants Kull, Malle Seppik