3-2-1-177-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-177-15

Määruse kuupäev

Tartu, 10. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Raul Leegi hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühiseks tunnistamiseks ja

hüvitise väljamõistmiseks. Menetluskulude

kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-13-36010

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raul Leegi määruskaebus

Eesti Vabariigi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Raul Leek, esindaja vandeadvokaat Marina Valge

Kostja Eesti Vabariik (Riigimetsa Majandamise Keskuse

kaudu), esindaja vandeadvokaat Grete Lind

Asja läbivaatamise kuupäev

1. veebruar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-36010 ja

jätta jõusse Tartu Maakohtu 29. juuli 2015. a määrus samas tsiviilasjas, arvestades Riigikohtu

määruse põhjendusi.

2. Eesti Vabariigi määruskaebus rahuldada.

3. Raul Leegi määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Raul Leegi määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjon jättis 5. juuli 2013. a otsusega

rahuldamata Raul Leegi (hageja) avalduse Eesti Vabariigi (kostja) vastu, milles hageja palus

tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping ja mõista kostjalt välja

hüvitis. Hageja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ning esitas 2. augustil 2013 Tartu

Maakohule kostja vastu hagi, milles palus tuvastada, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on

tühine, lõpetada tööleping ja mõista kostjalt välja töölepingu lõpetamise hüvitis 5784 eurot.

Maakohus jättis 15. aprilli 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tartu

Ringkonnakohus jättis 5. märtsi 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja

kanda. Riigikohus keeldus 18. mail 2015 hageja kassatsioonkaebust menetlemast ja jättis

kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

2. Kostja esitas 4. juunil 2015 maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palus

mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 2089 eurot 11 senti, sh kostja lepingulise esindaja

tasu 2025 eurot ja istungitele sõitmise transpordikulu 64 eurot 11 senti, ning viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

3. Hageja palus jätta kostja avalduse rahuldamata.

4. Tartu Maakohus rahuldas 29. juuli 2015. a määrusega kostja menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse osaliselt ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 1780 eurot 77 senti ja

viivise.

Maakohtu määruse kohaselt vastab kostja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot kohtupraktikas

tunnustatud määrale, mistõttu on tasu suurus põhjendatud. Kuna kostja esindaja ajakulu

20,25 töötundi on põhjendatud osaliselt, tuleb lepingulise esindaja vajaliku ja põhjendatud kuluna

mõista hagejalt välja 1780 eurot 77 senti. Kostjal on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 144

p 4 alusel õigus nõuda hagejalt töövaidluskomisjoni menetluses tekkinud lepingulise esindaja kulude

hüvitamist. Kuna kostja esindaja tegutsemiskoht on Tallinnas ja istungid toimusid Põlvas ja Tartus,

on kostjal õigus nõuda hagejalt ka lepingulise esindaja sõidukulude hüvitamist. Kostja

menetluskulude hüvitamist ei välista asjaolu, et Riigimetsa Majandamise Keskuses töötavad

kvalifitseeritud juristid. Kostjal oli õigus valida endale esindaja, sh otsustada, kas teda esindab

kohtumenetluses töötaja TsMS § 218 lg 2 järgi või muu TsMS § 218 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud isik.

Kostja tegevusalaks ei ole töövaidluste lahendamine. Advokaadi kulude väljamõistmisel tuleb

hinnata, millises ulatuses olid õigusabikulud lepingulise esindaja osavõtu tõttu kohtumenetluses

põhjendatud ja vajalikud. Menetluskulude hüvitamise nõude rahuldamine ei sõltu sellest, kas kostja

on lepingulisele esindajale kulud tasunud.

5. Hageja esitas määruskaebuse maakohtu määruse peale osas, millega kostja avaldus rahuldati, ning

palus jätta avalduse ka selles osas rahuldamata.

6. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 15. septembri 2015. a määrusega maakohtu määruse osas, millega

kostja avaldus rahuldati, ning tegi selles osas uue määruse, määrates kostja menetluskulu suuruseks ja

mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1450 eurot 98 senti. Määruskaebuse menetlemise kulud jäid

poolte endi kanda.

Ringkonnakohus leidis, et töövaidluskomisjon ei ole seaduses sätestatud kohustuslik kohtueelne

organ, mille menetluse kulude hüvitamist saab nõuda TsMS § 144 p 4 alusel. Hagejal oli võimalik

valida, kas pöörduda avaldusega töövaidluskomisjoni või otse kohtusse. Seetõttu on

menetluskuludeks TsMS-i mõttes need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud

konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses

menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise

regulatsiooni alusel. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada

töövaidluskomisjonis kostjale osutatud õigusteenuse ja esindaja töövaidluskomisjoni istungile

sõitmiseks kulunud kütuse hinna ulatuses.

Ülejäänud osas järgis ringkonnakohus maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6 ja § 659). Maakohus ei

ole kostja lepingulise esindaja kohtumenetluses tekkinud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel diskretsioonipiire ületanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu määruse osas, millega

kostja avaldus rahuldati, ning teha selles osas uus määrus ja jätta avaldus rahuldamata.

Kohtud kohaldasid TsMS § 175 lg-t 1 valesti. Olukorras, kus Riigimetsa Majandamise Keskuse

koosseisus on juriidiline osakond, ei ole kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud. Tegemist on

Eesti ühe suurima tööandjaga, mistõttu ei ole töövaidlus kostja töötajate jaoks nii haruldane, et olnuks

vaja kasutada õigusteenust. Samuti ei olnud poolte vaidlus mahukas ega keeruline, vaidlus ei

väljunud kostja igapäevasest põhitegevusest.

9. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ning jätta jõusse

maakohtu määruse või teha uue määruse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja 1780 eurot 77

senti ja viivis.

Ringkonnakohus leidis valesti, et töövaidluskomisjoni menetluses kantud kulud ei ole TsMS § 144

p 4 mõttes kohtuvälisteks kuludeks, mille hüvitamist on kostjal õigus hagejalt nõuda. Riigikohtu

varasema praktika kohaselt on töövaidluskomisjonile avalduse esitamisega tekkinud kulude

hüvitamine võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega.

10. Pooled vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et TsMS § 701 lg 3 koostoime alusel §-ga 659 ja § 691 p-ga 5 tuleb

ringkonnakohtu määrus tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus, arvestades Riigikohtu määruse

põhjendusi. Kostja määruskaebus tuleb rahuldada, hageja määruskaebus jätta rahuldamata.

12. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus järeldas valesti, et töövaidluskomisjoni

menetluse kulud ei ole kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 4 tähenduses.

Jõustunud kohtuotsustega on hagimenetluse kulud jäetud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

TsMS § 162 lg 2 esimese lause kohaselt peab hageja hüvitama kostjale muu hulgas kohtumenetluse

tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 4 järgi on kohtuvälised kulud seaduses

sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud

pärast kohtueelse menetluse lõppu. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 4 lg 1 p-

de 1 ja 2 kohaselt lahendavad töövaidlusi töövaidluskomisjon ja kohus. Töösuhte pooled võivad

ITVS § 4 lg 2 alusel pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või

kohtusse. ITVS § 10 lg-s 1 sätestatud töövaidluskomisjoni õigusliku seisundi määratluse kohaselt on

töövaidluskomisjon kohtueelne sõltumatu individuaalseid töövaidlusi lahendav töövaidlusorgan.

Kolleegium leiab, et töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus

TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt

menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga. Seda vaatamata

asjaolule, et isikul on õigus valida, kas ta pöördub töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni

või kohtusse. TsMS § 144 p-st 4 ei tulene, et kohtuvälised kulud on üksnes n-ö kohustusliku

kohtueelse menetluse kulud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kui see säte ei hõlma

kohtueelse menetluse kuludena töövaidluskomisjoni menetluses kantud kulusid, jääb arusaamatuks,

millises kohtueelses menetluses tekkinud kulusid selles silmas peetakse.

Eeltoodud seisukohta toetab kolleegiumi varasem praktika. Kolleegium on 21. septembril 2015

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 tehtud otsuses avaldanud mh seisukohta, et töövaidluskomisjonile avalduse

esitamisega tekkinud kulude hüvitamine on võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse

kuludega. Kolleegium selgitab lisaks, et tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 tehtud otsuses avaldatud seisukoht

ei ole vastuolus kolleegiumi varasema praktikaga (nt tsiviilasjades nr 3-2-1-63-10 ja nr 3-2-1-183-14

tehtud lahenditega). Riigikohtu 22. juuni 2010. a määruses ega 1. aprilli 2015. a määruses ei

avaldanud kolleegium seisukohta töövaidluskomisjonis kantud kulude kohtuvälisteks kuludeks

arvamise kohta TsMS § 144 p 4 järgi.

13. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosaliselt teise menetlusosalise lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium on varem korduvalt märkinud, et

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui

kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-

10, p 19). Samuti on kolleegium leidnud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud

aja ja keerukuse hindamise kohta (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-

14, p 11).

Kolleegium leiab, et maakohus on kostja kohtueelse menetluse kulude (TsMS § 144 p 4) põhjendatust

ja vajalikkust hinnanud kooskõlas TsMS § 175 lg-s 1 sätestatuga.

14. Maakohus on TsMS § 175 lg-t 1 õigesti kohaldanud ega ole kaalutlusõigust rikkunud ka kostja

lepingulise esindaja ülejäänud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel.

Vastuseks hageja määruskaebusele märgib kolleegium, et kostjal oli maakohtu hinnangul õigus

kasutada menetluses lepingulist esindajat. Kolleegiumil ei ole alust asuda seisukohale, et advokaadi

kasutamine ei olnud põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaliseks on riik oma tulundusasutuse

kaudu, kelle struktuuri koosseisus on kvalifitseeritud juristid, ei anna alust jätta lepingulise esindaja

kulusid vastaspoolelt välja mõistmata. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt võib juriidiline isik

ajada kohtus asju seadusliku esindaja või lepingulise esindaja kaudu ning lepingujärgseks esindajaks

kohtus võib muu hulgas olla advokaat (Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05,

p 25). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 24 ja § 25 lg 2 järgi on riik juriidiline isik.

Kolleegium selgitab, et TsMS § 175 lg 1 alusel lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel kaalub

kohus kulude põhjendatust ja vajalikkust, arvestades mh asja keerukust. Seega hindab kohus ka seda,

kas vaidluse keerukuse tõttu oli menetlusosalisel põhjendatud kasutada advokaadist lepingulise

esindaja õigusabi. Kolleegiumi arvates ei pruugi advokaadi kaudu menetluses osalemine olla

põhjendatud, kui vaidluse vähese keerukuse tõttu oleks menetlusosaline ilmselt saavutanud oma

menetluslikud eesmärgid ka ilma advokaadi abita, kasutades lepingulise esindajana oma töötajat või

teenistujat, kellel on kohtu arvates esindamiseks piisavad teadmised ja kogemused (TsMS § 218 lg 2).

Praeguses asjas on maakohus hinnanud kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikust

mh vaidluse keerukust silmas pidades.

15. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kolleegium kostja avalduse alusel, et hageja peab kostjale

hüvitatavatelt menetluskuludelt maksma määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Riigikohtu määrus jõustub avalikult teatavaks tegemise päeval

(TsMS § 695 koostoimes § 694 lg-ga 2).

16. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei

hüvitata.

17. Hageja määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse määruskaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Kostja oli TsMS § 145 järgi kautsjoni tasumisest

vabastatud.

Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik