3-2-1-173-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-173-15

Määruse kuupäev

Tartu, 10. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Aktsiaseltsi STOFORT

vastu kahju hüvitamiseks. Swedbank Liising Aktsiaseltsi

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-43960

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi STOFORT määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts, esindaja juhatuse liige

Tarmo Ulla

Kostja Aktsiaselts STOFORT, esindaja vandeadvokaat Anton

Sigal

Asja läbivaatamise kuupäev

18. jaanuar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-43960

osas, millega jäeti muutmata Harju Maakohtu määrus kostjalt hageja kasuks õigusabikuluna

2025 euro väljamõistmise kohta. Saata asi tühistatud osas uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule. Ülejäänud osas (millega on koostoimes maakohtu määruse muutmata

jätmisega kostjalt hageja kasuks välja mõistetud riigilõiv 5796 eurot 79 senti ning jäetud välja

mõistmata õigusabikulu 375 eurot) on ringkonnakohtu määrus jõustunud.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rahuldas 11. oktoobri 2013. a otsusega Swedbank Liising Aktsiaseltsi (hageja)

hagi Aktsiaseltsi STOFORT (kostja) vastu kahju hüvitamise nõudes ja jättis menetluskulud kostja

kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. veebruari 2014. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduse

muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Riigikohus jättis 4. juuni 2014. a määrusega

kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.

2. Hageja esitas 14. oktoobril 2013 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude

nimekirja, mida täpsustas 14. juulil 2014. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud

8196 eurot 79 senti, millest riigilõivu 5796 eurot 79 senti ja lepingulise esindaja kulu 40 tunni eest

2400 eurot. Avalduse kohaselt on hagejale osutatud õigusabi hinnaga 60 eurot/tund. Hageja

lepinguline esindaja O. Järve on Swedbank AS-i töötaja ning O. Järvel ei ole hagejaga

õigusabilepingut ega muid kokkuleppeid. Esindaja saab töötasu Swedbank AS-ilt ega ole saanud

väljamakseid hagejalt, hagejal on kokkulepped Swedbank AS-iga.

3. Kostja esitas 25. juunil 2014 menetluskulude avaldusele vastuväite, paludes jätta selle osaliselt

rahuldamata. Emaettevõtte (Swedbank AS) töötaja tuleb lugeda tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 175 lg 2 tähenduses ka tütarettevõtte (hageja) töötajaks. Kohtul tuleb kontrollida, kas

hagejal on tekkinud kohustus tasuda O. Järvele 60 eurot töötunni eest. Selleks tuleks hagejalt välja

nõuda leping, millest selline kohustus tuleneb, ja maksekorraldus.

4. Harju Maakohus rahuldas 20. veebruari 2015. a määrusega avalduse osaliselt ja määras

hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 7821 eurot 79 senti (sh riigilõiv 5796 eurot 79 senti

ja esindaja kulu 2025 eurot) ning mõistis selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Rahuldamata jäid

kostja taotlused tõendite väljanõudmiseks.

Tõendatud on 5796 euro 79 sendi suuruse riigilõivu tasumine.

Hageja on lepingulise esindaja volituste tõendamiseks esitanud kohtule Olavi Järve kõrgharidust

tõendava diplomi ja volikirja, millest nähtub, et hageja volitab Swedbank AS juristi Olavi Järvet

esindama hagejat muuhulgas Eesti Vabariigi kohtutes. Asjaolust, et äriühingud kuuluvad ühte gruppi,

ei saa teha järeldust, et nendel ettevõtetel on ühised töötajad. TsMS § 175 lg-s 2 on mainitud ainult

menetlusosalise töötajat, mitte temaga ühte gruppi kuuluva või emaettevõtte töötajat. Hageja esindaja

kirjalike ütluste ning Maksu- ja Tolliameti e-päringuga on tõendatud, et O. Järve ei ole hageja töötaja

ja hageja ei ole talle väljamakseid teinud, mistõttu TsMS § 175 lg 2 ei kohaldu.

Kostja esitas vastuväite, et on tõendamata, et hagejal tekkis kohustus O. Järvele õigusabi eest tasuda.

Õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus

(Riigikohtu lahend 3-2-1-65-13, p-d 16 ja 18). Hageja ei pea tõendama, et ta on õigusteenuse eest

esindajale maksnud. Seega ei ole oluline, kas kostja esindajale on tasu makstud või kes on selle

tasunud.

Tulenevalt TsMS § 176 lg-st 6 ei ole hageja kohustatud menetluskulusid tõendavaid dokumente

esitama, v.a juhul kui kohus peab seda vajalikuks. Kuna menetluskulude nimekirjas on kõik vajalikud

andmed esile toodud ning kohtul ei ole põhjust nendes kahelda, ei pea kohus vajalikuks

menetluskulusid tõendavate dokumentide esitamist. Tulenevalt eeltoodust jättis maakohus

rahuldamata kostja taotlused nõuda välja tõendid.

Maakohus asus seiskohale, et hageja esindaja tunnihind 60 eurot on mõistlik. Hageja menetluskulude

nimekirjas on välja toodud õigusabitoimingud 40 tunni ulatuses. Maakohus luges põhjendatuks

lepingulise esindaja ajakulu 33,75 tunni ulatuses 2025 (33,75 × 60) eurot.

5. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, millega palub määruse tühistada osas,

milles kohus mõistis hageja kasuks välja lepingulise esindaja kulud 2025 eurot. Kostja palus teha uue

määruse, millega jätta hageja esindaja menetluskulud välja mõistmata. Määruskaebuse kohaselt on

tõendamata, et hagejal tekkis käesoleva menetluse tõttu kohustus õigusteenuste eest tasuda. Kostja

jääb enda seisukoha juurde, et välja tuleb nõuda O. Järve ja Swedbank AS-i või hageja vahel

sõlmitud tööleping või mis tahes kokkulepe, mille alusel O. Järve menetluses osales. Lepingute

esitamine on oluline, et veenduda, kas hagejal on tekkinud õigusabikulude tasumise kohustus ning

kas O. Järve on menetluses täitnud enda tööülesandeid.

6. Hageja leidis vastuses, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Hagejal on õigusabikokkulepe

Swedbank AS-iga. Seega ei saa hageja esindaja tasusid otse hagejalt, vaid Swedbank AS-ilt

töölepingu alusel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. augusti 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

kostja määruskaebuse rahuldamata.

Toimikus olevast volikirjast (III kd, tl 149) nähtuvalt on hageja andnud volituse Swedbank AS-i

juristile O. Järvele. Seega esindas käesolevas menetluses hagejat Swedbank AS-i töötaja, mitte hageja

töötaja. Määruskaebusele esitatud vastuses on hageja märkinud, et hagejal on Swedbank AS-iga

õigusabikokkulepe. Samuti selgitas hageja, et teda kohtumenetluses esindanud O. Järve on töösuhtes

Swedbank AS-iga, tema tööülesannete hulka kuulub ka hageja esindamine ning ta saab töölepingu

alusel töötasu Swedbank AS-ilt.

Õige ei ole määruskaebuse väide, mille kohaselt on TsMS § 175 lg 2 järgi lepingulise esindaja kulude

hüvitamine välistatud ka juhul, kui esindaja on töölepingu sõlminud menetlusosalise emaettevõttega.

Kuigi Swedbank AS-ile kuulub 100% hageja aktsiatest, on tegemist iseseisvate juriidiliste isikutega.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud menetlusosalise töötaja mõistet

laiendada hageja emaettevõtte töötajale. Maakohus on leidnud õigesti, et asjaolust, et hageja on

Swedbank AS-i tütarettevõte ning nad kuuluvad ühte gruppi, ei saa järeldada, et nendel on ühised

töötajad. Praegusel juhul esindas hagejat menetluses Swedbank AS-i töötaja, mitte hageja töötaja,

ning järelikult on TsMS § 175 lg 2 kohaselt õigusabikulude hüvitamine lubatud.

Vastusena määruskaebuse väitele, mille kohaselt on hagejal õigusabikulude tekkimine tõendamata,

märkis ringkonnakohus, et hageja on praegusel juhul usutavalt selgitanud, et hageja ja Swedbank AS-

i vahel on õigusabikokkulepe, ning on esitanud kohtule nõuetekohase menetluskulude nimekirja,

millest nähtuvad osutatud õigusabitoimingud ja nende maht. Seega ei ole põhjust eeldada, et hagejal

ei ole õigusabikulude tasumise kohustust tekkinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohane ka

määruskaebuse väide, mille kohaselt ei olnud kostjale hageja lepingulise esindaja kulu ettenähtav.

Hageja esitatud volikirjast nähtub üheselt, et hagejat on menetluses esindanud Swedbank AS-i

töötaja, mitte hageja töötaja. Kostjal ei saanud menetluses tekkida põhjendatud ootust, et

vastaspoolele ei teki lepingulise esindaja kulusid.

Maakohus ei ole rikkunud protsessinorme kostja tõendite väljanõudmise taotluse rahuldamata

jätmisel. Samuti ei ole põhjendatud ringkonnakohtule esitatud kostja taotlus tõendite

väljanõudmiseks. Hageja lepinguline esindaja O. Järve on Swedbank AS-i töötaja ning osales

menetluses volikirja alusel. Hageja on selgitanud, et hageja ja Swedbank AS-i vahel on

õigusabikokkulepe ning seega ei pidanudki hageja tegema väljamakseid O. Järvele, kes saab oma

töötasu töölepingu alusel Swedbank AS-ilt. Maakohus on Maksu- ja Tolliameti andmetele tuginedes

tuvastanud, et O. Järve ei ole hageja töötaja. Lisaks on Riigikohus määruse nr 3-2-1-65-13 p-s 18

leidnud, et lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole

asjaolu, et menetlusosaline on need kulud kandnud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kulude hüvitamise

eelduseks kuludokumentide esitamine ning kostja taotlused dokumentide väljanõudmiseks tuleb jätta

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta

välja mõistmata esindajakulud 2025 eurot.

On tõendamata, et hagejal oleks tekkinud kohustus tasuda õigusteenuse eest. Kuigi tasumise kohta ei

pea esitama dokumente, on õigusabikulude väljamõistmise eeltingimus kulude tasumise kohustuse

tekkimine (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16 ja 18). Kohtud on selle kohustuse

tekkimist hinnanud vaid ütluste alusel, ühtegi dokumenti (sh väidetavat õigusabikokkulepet

Swedbank AS-iga) ei ole selle kohta esitatud. Hageja ise on kinnitanud, et esindaja ei ole saanud

temalt mingeid väljamakseid.

TsMS § 175 lg 2 mõttest tulenevalt on kulude hüvitamine välistatud ka siis, kui esindaja on

töölepingu sõlminud menetlusosalise emaettevõttega. O. Järve täitis oma tööülesandeid.

Õigusabikulude tekkimine ei olnud kostjale ettenähtav, kuna hagejat esindas kogu kohtumenetluse

vältel hageja või temaga ühte gruppi kuuluva struktuuriüksuse töötaja.

Kohtud jätsid alusetult kogumata asjas olulise tähtsusega tõendid, mh selle kohta, kas hagejal on

tekkinud õigusabikulu tasumise kohustus.

9. Hageja leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Hageja jäi varasemate seisukohtade juurde

ning juhtis lisaks tähelepanu Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti muutmata maakohtu määrus kostjalt

hageja kasuks õigusabikuluna 2025 euro väljamõistmise kohta. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule. Ülejäänud osas (millega on koostoimes maakohtu määruse

muutmata jätmisega kostjalt hageja kasuks välja mõistetud riigilõiv 5796 eurot 79 senti ning jäetud

välja mõistmata õigusabikulu 375 eurot) on ringkonnakohtu määrus jõustunud. Määruskaebus

rahuldatakse osaliselt.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega TsMS § 175 lg 2 kohta.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja sama lõike

teise lause järgi on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218

sätestatu kohaselt. TsMS § 218 lg 2 kohaselt võib menetlusosalise töötaja või teenistuja olla

menetlusosalise lepinguliseks esindajaks, kui tal on kohtu arvates piisavad teadmised ja kogemused

menetlusosalise esindamiseks.

TsMS § 175 lg 2 esimese lause kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud

kuludest üksnes sõidukulud, st muid kulusid ei hüvitata. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 175 lg-s 2

sätestatud erireegel menetlusosalise töötaja kulude hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav

menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. Kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on

iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad.

Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja

kohustused omistatavad emaettevõtjale ning see seisukoht on kohaldatav ka menetluskulude

kindlaksmääramisel (Riigikohtu 1. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 9).

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Seega ei ole erinevalt kostja väidetest alust keelduda lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisest

seetõttu, et hageja lepinguline esindaja oli hageja emaettevõtja töötaja. Viimase asjaolu on kohtud

tuvastanud.

12. Kolleegium ei nõustu ka kostja väitega, et õigusabikulud ei olnud talle ettenähtavad. Toimikust

nähtub, et jurist O. Järvet käsitati menetluses läbivalt hageja lepingulise esindajana (vt nt II kd, tl 116

hageja menetlusdokumendis: "hageja esindaja volikirja alusel"; volikirjad: II kd, tl 124, III kd,

tl 149).

13. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus põhjendanud piisavalt oma järeldust, mille kohaselt

on hagejal tekkinud õigusabikulude tasumise kohustus. Riigikohus on varem leidnud, et õigusabi tasu

väljamõistmiseks piisab, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus (vt nt Riigikohtu

3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kolleegium selgitab, et ilma õigusabikulude

eest tasumise kohustuse tekkimise tuvastamiseta ei ole võimalik menetluskulusid vastaspoolelt välja

mõista.

TsMS § 176 lg 6 esimese ja teise lause kohaselt peab õigustatud pool õigusabi eest tasumise

kohustuse olemasolu tõendama siiski üksnes kohtu nõudmisel, sätte mõtte kohaselt siis, kui kohtul

tekib kahtlus, kas menetlusosalisel on tegelikult kohustus õigusabikulusid kanda. Kolleegiumi arvates

peab kohus õigusabikulude hüvitamise (menetluskulude kindlaksmääramise) määruses, sõltumata

sellest, kas ta kohaldas TsMS § 176 lg 6 esimest lauset või mitte, tuvastama õigusabikulude tasumise

kohustuse olemasolu. See tähendab mh selle tuvastamist, kellele ja missugusel õiguslikul alusel on

õigustatud pool kohustatud õigusabikulusid maksma. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus

tuvastanud väidetava suulise õigusabilepingu sisu, st mh seda, kas õigusabileping sisaldas ka hageja

kohustust tasuda Swedbank AS-ile viimase töötaja osutatud õigusabi eest. Hageja ise on selgitanud,

et otse esindajale ei ole tema mingit tasu maksnud.

14. Kolleegium selgitab lisaks seda, et praeguses asjas ei oleks õigusabikulude tasumise kohustuse

olemasolu tuvastamiseks piisanud ka sellest, et õigusabileping oleks sisaldanud kokkulepet hageja

kohustuse kohta tasuda Swedbank AS-ile viimase töötaja osutatud õigusabi eest. Kolleegium leiab, et

praeguses asjas kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamise juhul tuleb TsMS § 176 lg-t 6

tõlgendada nii, et tekkinud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmiseks peab olema üks juriidiline

isik esitanud teisele juriidilisele isikule arve õigusabikulude tasumiseks. Vastasel korral ei saa

eeldada, et menetlusosalisel (praegusel juhul hagejal) oleks tekkinud õigusabikulude eest tasumise

kohustus. Eelduslikult sai hageja lepinguline esindaja tavapärast kuupõhist töötasu hageja

emaettevõtjalt Swedbank AS-ilt, mitte nn projektipõhist tasu nt käsunduslepingu alusel igas

tsiviilasjas esindustoimingute tegemise eest. Sellisel juhul ei saa aga ilma arve kohtule esitamiseta

mõista hageja kasuks välja menetluskulusid, mille kandmise kohustust ei ole hagejal tekkinud.

Nimetatu tähendab, et praegusel juhul pidanuks kohus TsMS § 3401 lg 1 alusel määrama

menetlusosalisele tähtaja menetluskulusid tõendavate kuludokumentide (arve) esitamiseks.

15. Eespool kirjeldatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määrus osaliselt tühistada. Kolleegium

põhjendab seda täiendavalt järgmiselt.

Asjas on tuvastatud, et hageja ei ole menetluskulude kandmise kohustuse kohta esitanud kohtule

ühtegi kuludokumenti, mh nt arvet, milles oleks hagejale esitanud Swedbank AS või hageja esindaja.

Õigusabi osutamise eest esitatud arvet saab pidada piisavaks tõendiks kulude tasumise kohustuse

olemasolu tõendamisel (Riigikohtu 1. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 11).

Hageja on menetluses läbivalt tuginenud sellele, et tema lepinguline esindaja ei ole temalt

väljamakseid saanud, vaid esindaja saab tasu emaettevõtjalt töölepingu alusel. Emaettevõtjaga olevat

hagejal suuline õigusabileping. Sellises situatsioonis on eluliselt usutav, et emaettevõtja ei ole

hagejale esitanud arvet oma töötaja teenuste eest. Vastasel korral oleks see arve kohtule esitatud ning

arve esitamine oleks vaidluse selles küsimuses lõpetanud. Siiski on poolte võrdsuse huvides vajalik

asi tagasi saata ringkonnakohtule, et hageja saaks talle TsMS § 3401 lg 1 alusel määratava tähtaja

jooksul arve olemasolu kohta tõendi esitada.

Kuigi kontserni kuuluvad äriühingud võivad omavahelisel kokkuleppel korraldada endi esindamise

kohtumenetlustes ainult ühe ettevõtja juristide abil, tuleb see esindamine vormistada korrektselt ka

selles tähenduses (kuludokumentide osas), et esindamisega tekkinud menetluskulud oleks võimalik

vastaspoolelt välja mõista.

16. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei

hüvitata.

17. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Tambet Tampuu, Ants Kull, Jaak Luik