3-2-1-166-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-166-15

Määruse kuupäev

Tartu, 10. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Jaak Luik ja Villu Kõve

Kohtuasi

Pärnu linna avaldus M. B tahte vastaselt kinnisesse

asutusse paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuli 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-15-5707

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i HOOLEKANDETEENUSED juhatuse liikme Maarjo

Mändmaa määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu), esindaja

linnaarst Ada Kraak

Puudutatud isik M. B, määratud esindaja vandeadvokaat Ants

Nõmmik

Puudutatud isik R. R

Kinnise asutuse juht AS-i HOOLEKANDETEENUSED

(registrikood 10399457) juhatuse liige Maarjo Mändmaa,

esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuli 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-5707 ja

saata asi samale ringkonnakohtule AS-i HOOLEKANDETEENUSED juhatuse liikme Maarjo

Mändmaa määruskaebuse menetlemiseks.

2. Rahuldada AS-i HOOLEKANDETEENUSED juhatuse liikme Maarjo Mändmaa

määruskaebus.

3. Tagastada AS-i HOOLEKANDETEENUSED juhatuse liikme Maarjo Mändmaa

määruskaebuselt tasutud kautsjon NJORD Advokaadibüroo OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu linn (avaldaja) esitas 15. aprillil 2015 avalduse, milles palus paigutada raske liikumispuude

ja raske psüühikahäirega M. B (puudutatud isik I) tahte vastaselt kinnisesse asutusse saama

ööpäevaringset erihoolekandeteenust.

Avalduse kohaselt on puudutatud isik I vanaduspensionär, kes viibib Sihtasutuse Pärnu Haigla

Psühhiaatriakliinikus tahte vastasel ravil. Pärnu Maakohus kohaldas 27. märtsi 2015. a määrusega

puudutatud isikule I esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi Sihtasutuse

Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus tähtajaga kuni neli päeva ja 30. märtsi 2015. a määrusega samas

asjas pikendati tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 40 päeva.

Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakond määras 2007 puudutatud isikule I hooldaja. Kuni 2012 piisas

puudutatud isiku I toimetuleku tagamiseks vähesest kõrvalabist ja sotsiaaltoetustest. 2013 ja 2014 on

puudutatud isikule I pakutud toimetuleku parandamiseks sotsiaalteenuseid, kuid ta on abist

keeldunud. Puudutatud isik I on avaldanud viimasel aastal korduvalt, et tema korteris käiakse vargil,

viiakse ära raha ja võtmeid. Viimase 2-3 aasta jooksul on puudutatud isik I kuhjanud oma korteri täis

olmeprahti ega luba seda koristada. Kuhjatud prahi tõttu on korteris tuleoht. Korteriühistu juhatuse

liikmete esitatud avaldusest nähtub, et puudutatud isik I käitub ebaadekvaatselt ja majaelanikud on

mures korteri tuleohtliku olukorra pärast. Päästeameti andmetel vajas puudutatud isik I 26. märtsil

2014 päästjate abi elektripliidi väljalülitamisel. Pärnu politsei andmetel on alates 2014 registreeritud

kaks puudutatud isiku I avaldust varguse kahtluse kohta.

Puudutatud isikul I on välja kujunenud raske psüühikahäire. Tema käitumine, ajendatuna

psühhootilistest elamustest, võib ohustada tema enda tervist ja elu ning lisaks ka naabreid ja nende

vara. Puudutatud isikule I ei saa rakendada teisi toimetulekut toetavaid abinõusid, sest tal puudub

haiguskriitika ja ta keeldub abist, samuti on tal kahtlustusluul. Raviarst hindas tema hooldusvajaduse

ööpäevaringseks. Puudutatud isik I keeldub hooldusteenusest. Puudutatud isiku I poeg R. R

(puudutatud isik II) on nõustunud sellega, et Pärnu Linnavalitsus paigutab puudutatud isiku I

kinnisesse asutusse saama isiku tahte vastaselt ööpäevaringset erihooldusteenust.

2. Maakohus kuulas 4. mail 2015 Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinikus isiklikult ära

puudutatud isiku I, kes istus toolil ega vastanud kohtuniku küsimustele. Kohtunik ei saanud temaga

sisulist kontakti. Kohus küsitles 4. mail 2015 telefoni teel ka puudutatud isikut II, kes oli kursis ema

viibimisega psühhiaatriakliinikus ja kohtule esitatud avaldusega tema paigutamiseks kinnisesse

asutusse. Poeg leidis, et avaldus on põhjendatud.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 5. mai 2015. a määrusega avalduse, paigutas puudutatud isiku I tema

tahte vastaselt üheks aastaks kinnisesse asutusse saama ööpäevaringset erihoolekandeteenust ja

tunnistas määruse täidetavaks alates selle edastamist puudutatud isikule I. Menetluskulud jättis

maakohus riigi kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on asjas kogutud tõendite põhjal (sh 27. aprilli 2015. a

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tulemusena antud eksperdi arvamus) ja isikuga kohtumisel kujunenud

veendumuse järgi puudutatud isik I raske psüühikahäirega isik, kelle vaimse ja füüsilise tervise

huvides on vaja ta paigutada sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 19 alusel kinnisesse asutusse saama

ööpäevaringset erihoolekandeteenust.

Eksperdi arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul I süveneva kuluga psüühikahäire (vaskulaarne

dementsus luululiste sümptomitega (nõdrameelsus)). Puudutatud isik I võib olla endale ja teistele

ohtlik, kui teda ei paigutata elama turvalisse ööpäevaringset hooldust ja järelevalvet pakkuvasse

hoolekandeasutusse. Peamiselt seisneb ohtlikkus dementsussündroomist tingitud võimetuses tagada

enda igapäevavajaduste rahuldamine, oskamatuses käsitseda elektriseadmeid, mille tulemuseks on

tuleoht. Arvestades psüühikahäire olemust ja süvenevat kulgu, vajab puudutatud isik I kogu elu

ööpäevaringset hooldust ja järelevalvet.

Asjaolu, et puudutatud isik I on psüühilisest seisundist tulenevalt ohtlik iseendale ja teistele isikutele

ning et muude abinõude rakendamine ei ole võimalik, kinnitavad avalduses toodud asjaolud,

puudutatud isiku I ja tema poja ärakuulamisel selgunud asjaolud ning asjas kogutud kirjalikud

tõendid, sh eksperdi arvamus.

4. AS-i HOOLEKANDETEENUSED (hoolekandeasutus) juhatuse liige esitas määruskaebuse, milles

palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata, sest

hoolekandeasutuse pakutav ööpäevaringne erihoolekandeteenus ei vasta puudutatud isiku I tegelikele

vajadustele ega taga tema enda ega teiste ohutust. Kohus kuulas puudutatud isiku I isiklikult ära, kuid

määrusest ei selgu, kas kohtumisel viibis ka puudutatud isikule I määratud esindaja. Ka ei selgu

määrusest esindaja argumendid. Ekspertiisiga ei tuvastatud, et puudutatud isikul I on raske

psüühikahäire. Seega on arusaamatu kohtu vastav järeldus. Puudutatud isikult I vabaduse võtmine

üheks aastaks ei leevenda tema olukorda ega tervislikku seisundit. Puudutatud isik I ei ole teistele

ohtlik. Kohus ei ole põhjendanud, mis põhjusel ei ole muud abinõud osutunud küllaldaseks ja miks ei

ole võimalik kohaldada muid abinõusid. Maakohus jättis hindamata psühhiaatrilise abi seaduse § 11

lg 1 p-d 1-3. Hoolekandeasutus ei saa pakkuda puudutatud isikule I psühhiaatrilise sundravi teenust,

mis tagab isikule efektiivsema ravi ja ohutuse. Maakohus jättis määramata puudutatud isikule I

ravimite manustamise õiguse.

5. Avaldaja, puudutatud isik II ja puudutatud isikule I määratud esindaja palusid jätta määruskaebuse

rahuldamata.

6. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. juuli 2015. a määrusega määruskaebuse tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 664 lg-te 1 ja 2 alusel läbi vaatamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei saa hoolekandeasutus esitada määruskaebust

maakohtu määruse peale. TsMS § 543 kohaselt võib kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale

esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht.

Hoolekandeasutuse esitatud määruskaebusest nähtub, et ta vaidlustab maakohtu määruse, millega

maakohus paigutas puudutatud isiku I tema tahte vastaselt üheks aastaks kinnisesse asutusse saama

ööpäevaringset erihoolekandeteenust. Kui isik on suunatud ööpäevaringset erihooldusteenust saama

kohtumääruse alusel, esitab isiku eestkostja või elukohajärgne valla- või linnavalitsus SHS § 1116

järgi Sotsiaalkindlustusametile viivitamata kohtumääruse isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse

paigutamise kohta. SHS § 1117 lg 1 järgi väljastab Sotsiaalkindlustusamet ööpäevaringset

erihooldusteenust saama õigustatud isikule suunamisotsuse, milles märgitakse SHS § 1117 lg 2 p 4

järgi mh selle erihoolekandeteenuse osutaja nimi ja kontaktandmed, kelle juurde isik teenust saama

suunatakse. Sobiva erihoolekandeteenuse osutaja valivad isikule SHS § 1117 lg 5 järgi

Sotsiaalkindlustusamet, teenust saama õigustatud isik ja erihoolekandeteenuse osutaja. Seega

otsustatakse erihoolekandeteenuse osutaja Sotsiaalkindlustusameti suunamisotsusega, mitte

kohtumäärusega ööpäevaringsele erihooldeteenusele paigutamise kohta. TsMS § 538 lg 1 p 1-3

kohaselt märgitakse isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses isik, kes kinnisesse asutusse

paigutatakse, kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjeldus ja kinnisesse asutusse paigutamise

tähtaeg. Määruses ei märgita teenuse osutajat.

Kuna maakohtu määrusest ei tulene hoolekandeasutusele õigusi ja kohustusi, ei ole hoolekandeasutus

kinnine asutus TsMS § 543 tähenduses, kellel oleks õigus esitada maakohtu määruse peale

määruskaebus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hoolekandeasutuse juhatuse liige esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse

tühistada ja kontrollida TsMS § 543 põhiseaduspärasust kinnise asutuse juhi määruskaebuse esitamise

õiguse aspektist.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on hoolekandeasutusel õigus esitada TsMS § 543 järgi

määruskaebus. Ringkonnakohtu vastupidine tõlgendus on väär, sest selle järgi ei oleks ühelgi juhul

kinnise asutuse juhil õigust esitada määruskaebust kinnisesse asutusse esmakordsel paigutamisel, mis

aga muudaks TsMS §-s 543 sisalduva fraasi "kinnise asutuse juht" sisutühjaks. Määruskaebuse

esitanud hoolekandeasutus on ainuke asutus, kes osutab kohtumääruse alusel ööpäevaringset

erihooldusteenust, mistõttu on iga seda teenust sisaldav kohtulahend talle täitmiseks kohustuslik.

Ringkonnakohtu tõlgendus, mille kohaselt ei ole hoolekandeasutusel õigust esitada isiku tahte

vastaselt kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale määruskaebust, on põhiseadusega vastuolus,

sest see ei võimalda hoolekandeasutusel kaitsta oma õigusi ja huve. Kuigi hoolekandeasutus ei ole

selles kohtuasjas menetlusosaline, kohustab lahend teda teenust osutama, mistõttu tuleb talle tagada

ka kaebeõigus. Kaebeõiguse puudumine kui piirang ei oleks kohane ega proportsionaalne.

SHS § 19 lg 6 p-s 1 sätestatud hoolekandeasutuse õigus avaldada oma nägemust isiku kinnisesse

asutusse paigutamise kohta pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamist ei vasta menetlusökonoomia

põhimõttele ja koormab ülemäära kohtuid.

9. Puudutatud isikule I määratud esindaja ei toetanud määruskaebust.

10. Pärnu linn vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest ringkonnakohus

asus õigesti seisukohale, et hoolekandeasutusel ei ole kaebeõigust. Juhul, kui isik kohtumenetluse ajal

kinnises asutuses ei viibi, ei puuduta kohtuasi kinnist asutust. Alles pärast isiku hoolekandeasutusse

paigutamist saab hoolekandeasutus hinnata teenuse vajadust ja sobivust isikule. Sellest piisab

hoolekandeasutuse õiguste ja huvide kaitseks.

11. Puudutatud isik II pidas maakohtu määrust õigeks ega soovinud võtta seisukohta

hoolekandeasutuse kaebeõiguse kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, ringkonnakohtu

määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule määruskaebuse menetlemiseks.

13. Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et hoolekandeasutuse juht ei saa esitada määruskaebust

maakohtu määruse peale, millega maakohus otsustas paigutada isiku tema tahte vastaselt kinnisesse

asutusse ööpäevaringsele erihooldusele põhjendusel, et sellest kohtumäärusest ei tulene

hoolekandeasutusele õigusi ega kohustusi. Sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus vääralt

määruskaebuse TsMS § 664 lg-te 1 ja 2 alusel läbi vaatamata.

14. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et nii ringkonnakohus kui ka määruskaebuse esitaja

on ekslikult samastanud TsMS §-s 543 nimetatud kinnise asutuse juhi määruskaebuse esitamise

õiguse hoolekandeasutuse määruskaebuse esitamise õigusega. Kuna viidatud sättest tuleneb otseselt

kinnise asutuse juhi kaebeõigus, saab viidatud sätte järgi esitada määruskaebuse maakohtu määruse

peale üksnes kinnise asutuse juht.

Praeguses asjas on nii ringkonnakohtule kui ka Riigikohtule esitatud määruskaebuses märgitud

kaebuse esitajaks hoolekandeasutus (AS Hoolekandeteenused). Ringkonnakohtule on

hoolekandeasutus esitanud määruskaebuse oma seadusliku esindaja (juhatuse liikme) kaudu ning

Riigikohtule vandeadvokaadi vahendusel. Hoolimata ekslikust tähistusest, saab kolleegiumi

hinnangul lugeda, et mõlemad määruskaebused esitas hoolekandeasutuse juhatuse liige kui kinnise

asutuse juht. Seega on määruskaebuse nii ringkonnakohtule kui ka Riigikohtule esitanud TsMS §-

s 543 nimetatud isik (kinnise asutuse juht).

15. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 543 järgi koosmõjus § 536 lg 2 p-ga 4 saab kinnise

asutuse juht esitada kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale määruskaebuse nii juhul, kui

kinnise asutuse juht on maakohtu menetluses ära kuulatud (s.o eelkõige juhul, kui isik on juba

paigutatud kinnisesse asutusse ja kinnise asutuse juht on juba teada ning otsustatakse isiku kinnisesse

asutusse paigutamise tähtaja pikendamise üle (TsMS § 539¹)), kui ka juhul, kui kinnise asutuse juht ei

ole maakohtu menetluses osalenud (s.o juhul, kui tegemist on isiku esmakordse kinnisesse asutusse

paigutamisega, mistõttu ei ole maakohtu menetluse ajal veel teada, kas ja millisesse kinnisesse

asutusse isik paigutatakse). Asjaolu, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses ei märgita,

millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, ei tähenda seda, et kinnise asutuse juhil ei oleks

TsMS §-s 543 sätestatud kaebeõigust.

Õige on ringkonnakohtu viide sellele, et enne 1. jaanuari 2016 kehtinud SHS 1117 lg 2 p 4 ning lg-

te 4 ja 5 järgi (sama tuleneb ka 1. jaanuaril 2016 jõustunud SHS § 71 lg 2 p-st 4 ning lg-test 4 ja 5)

otsustab Sotsiaalkindlustusamet suunamisotsusega, millisesse hoolekandeasutusse isik kohtumääruse

alusel paigutatakse, st isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta tehtud kohtumääruses ei märgita,

millisesse hoolekandeasutusse isik suunatakse. Asjaolu, et hoolekandeasutust isiku kinnisesse

asutusse paigutamise kohta tehtud kohtulahendis ei nimetata, ei võta hoolekandeasutuse juhilt siiski

õigust esitada nimetatud määruse peale määruskaebust. Kolleegiumi hinnangul tuleb TsMS §-s 543

sätestatut mõista nii, et selle kinnise asutuse, kuhu isik Sotsiaalkindlustusameti suunamisotsusega

suunatakse, juhil on õigus esitada isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale määruskaebus.

Määruskaebuse esitamise õigust ei muuda ka asjaolu, et enne 1. jaanuari 2016 kehtinud SHS § 19 lg 6

p 1 järgi (sama tuleneb ka 1. jaanuaril 2016 jõustunud SHS § 105 lg 6 p-st 1) peab ööpäevaringse

erihooldusteenuse osutaja (hoolekandeasutus), kelle juures isik kohtulahendi alusel nõusolekuta

hooldamisel viibib, teavitama kohut isiku nõusolekuta hoolekandeasutuses hooldamise pikendamise,

peatamise või lõpetamise vajadusest.

16. Ülaltoodud põhjendustel tuleb määruskaebus rahuldada. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hoolekandeasutuse juhi määruskaebuselt tasutud kautsjon

tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas

on palutud tagastada kautsjon isikule, kes selle tasus.

Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule menetlemiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Malle Seppik, Jaak Luik, Villu Kõve