3-1-1-15-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-15-16

Määruse kuupäev

5. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

V. M-i vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2015. a määrus

kriminaalasjas nr 1-15-9679

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. M-i kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

abiprokurör

Denis Tšasovskih

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. jaanuar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2015. a määrus, millega tühistati Pärnu

Maakohtu 18. novembri 2015. a määrus ja kohaldati V. M-i suhtes tõkendina vahistamist.

2. Vabastada V. M. viivitamatult vahi alt.

3. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

I Vahistamistaotlus

1. Lääne Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Denis Tšasovskih esitas 18. novembril 2015 Pärnu

Maakohtule taotluse vahistada karistusseadustiku (KarS) § 418 lg 2 p 3 järgi kahtlustatav V. M.

Taotlust põhjendas prokurör järgmiselt.

2. 16. novembril 2015. a kell 20.38 andsid politseiautos viibinud politseinikud peatumismärguande

Paides sõitnud sõiduautole Saab, mida juhtis R. R., kõrvalistuja kohal istus J. M., juhi taga V. M. ja

J. M-i taga M. A. Pärast peatumismärguande saamist visati Saabi aknast nätsupaki sees välja 27

tulirelva padrunit ja seejärel Saab peatus. Politseinik I. H. märkas Saabi juhi kõrvalistme all püstolit

Browning, millel oli padrun rauas ja 14 padrunit salves. Relva kõrval oli ka eraldi padrunisalv, milles

oli 14 padrunit. Seega on alus kahtlustada sõiduautos viibinud V. M-i tulirelva ja laskemoona

ebaseaduslikus valdamises ning hoidmises grupis koos R. R-i, J. M-i ja M. A-ga.

3. Taotluse kohaselt kinnitavad kahtlustust järgmised tõendid. R. R. ütles, et ta leidis relva kaks päeva

enne tema kinni pidamist politsei poolt ühelt Paide mänguplatsilt ja pani Saabi esiistme alla. Ka on

taotluses märgitud, et ööl vastu 16. novembrit 2015 jälitasid sõiduautoga Mazda sõitnud R. R. ja

V. M. autoga Chrysler liikunud A. T-d, et viimasele varem toimunud konflikti eest kätte maksta. Selle

jälitamise käigus tulistati Mazdast Chrysleri pihta – sellele viitab Chryslerist leitud kuulijälg. J. M-i

elukoha läbiotsimisel leiti kärbik. A. T. kasutuses olnud auto Audi pakiruumist leiti sileraudse

relvarauaga tulirelv.

4. Vahistamistaotluses märgiti, et V. M-il on viis kehtivat väärteokaristust, kehtivad

kriminaalkaristused aga puuduvad. Samas on teada, et 2004. aastal survestas ta grupis vägivallaga

teist inimest survestajatele sobival viisil käituma ning 2007. aastal puutus V. M. kokku suurtes

kogustes narkootiliste ainetega ja kasutas grupis avalikus kohas vägivalda inimese vastu. Korduv

karistatus viitab isiku soovimatusele järgida ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega

kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistikku. V. M-i varasem vägivaldsus viitab teiste isikute

tervisekahjustamise motiivi võimalikkusele süüteo toimepanemise kasuks otsustamisel. Lisaks ei ole

A. T. ja tema liitlaste ning V. M-i ja tema sõprade vaheline konflikt lõppenud. Konflikti osapooled on

vaja hoida lahus muu hulgas ka kolmandate isikute elu ja tervise kaitseks. Vabaduses viibides võiksid

mainitud konflikti pooled jätkata tulirelvade ebaseaduslikku käitlemist ja panna toime vagavalla- või

õigusemõistmise vastaseid kuritegusid. Seega võiks V. M. vabaduses viibides jätkata kuritegude

toimepanemist.

5. Veel märkis prokurör vahistamistaotluses, et V. M. võib tulevikus osutuda kahtlustatavaks A. T.

tapmiskatses ja hakata kuni viieteist aastase vangistuse hirmus kohtueelsest menetlusest ilma mõjuva

põhjuseta kõrvale hoiduma.

II Maakohtu määrus

6. Pärnu Maakohtu 18. novembri 2015. a määrusega jäeti vahistamistaotlus rahuldamata. Määruse

kohaselt selgitas V. M. kohtus, et ei teadnud autos olnud relvast ega laskemoonast midagi. Ta istus

juhi taga ega saanud auto esiosas olevaid asju näha. Ka R. R. kinnitas, et teised autos olijad ei olnud

relvast ja padrunitest teadlikud ja just tema viskas osa padruneid autoaknast välja. Seetõttu ei ole

alust arvata, et V. M. oli KarS § 418 lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteo täideviija. Niisiis puudub

kuriteokahtlus ja vahistamistaotlus tuleb jätta rahuldamata.

III Määruskaebus ringkonnakohtule

7. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokurör D. Tšasovskih, kes taotles maakohtu

määruse tühistamist ning V. M-i vahistamist. Prokurör kordas maakohtule esitatut ja lisas järgmist.

7.1 Saabi juhiistme ja selle taga oleva istme vaheliselt põrandamatilt leiti üks padrun. Ka leiti Saabi

pagasiruumist mõõk ja kolm musta värvi suusamaski. V. M. pidi nägema ja kuulma, et autoaken

avati. A. T. tagaajamiseks kasutatud Mazdast leiti kaks padrunit.

7.2 Maakohus jättis tõendid kogumis analüüsimata ja tugines vääralt üksnes kahtlustatava ütlustele.

Need ütlused aga ei olnud usaldusväärsed, sest muude tõendite põhjal saab öelda, et V. M. oli teadlik

autos olnud relvast ja padrunitest.

7.3 V. M. võib jätkata kuritegude toimepanemist. Teda on viiel korral väärteokorras karistatud ja

eelmise kümnendi keskpaiku pani ta toime vägivaldseid kuritegusid. Nüüd võib ta sooritada

kuritegusid seoses arveteõiendamisega A. T. ja tema kaaslastega. Lisaks suurendab kuritegude

toimepaneku tõenäosust asjaolu, et ühe tunnistaja ütluste kohaselt on V. M. seotud 18. oktoobril 2015

aset leidnud kehalise väärkohtlemisega.

IV Ringkonnakohtu määrus

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. detsembri 2015. a määrusega kaebuse, tühistas maakohtu

määruse ja vahistas V. M-i. Ringkonnakohus märkis järgmist.

8.1 Seoses kuriteokahtlusega nentis ringkonnakohus, et kohtupraktika kohaselt peab kuriteokahtluse

põhjendatust eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad

üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad

väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele. Praegu sellise olukorraga

tegemist ei ole. Maakohus tugines vaid V. M-i ja R. R-i ütlustele ning jättis muud tõendid

põhjendamatult kõrvale. M. A. selgitas, et neli meest olid autos üsna pikka aega: umbes kaks tundi

sõideti Paides edasi-tagasi ringi ja peatuti aeg-ajalt suitsetamiseks. Nätsupakk padrunitega oli

käigukangi juures ehk nähtavas kohas. Üks padrun leiti sealt, kus oli istunud V. M. Politseiametnikule

tundus, et nätsupakk padrunitega visati välja tagumisest paremast küljeaknast. Lisaks ei ole usutav, et

R. R. sõidab ära politsei eest ja viskab samal ajal ise padrunid aknast välja. Päev varem A. T.

jälitamiseks kasutatud Mazdast, kus viibis jälitamise ja tulistamise ajal ka V. M., leiti kaks padrunit.

On võimalik, et Saabist leitud relva kasutatigi päev varem A. T. auto suunas tulistamiseks. Ka vastas

V. M. kohtu küsimusele, kas ta on üksik, et on üksik, tal on ainult relv – niisiis möönis ta relva

olemasolu. Seega on tõenäoline, et V. M. oli relva ja padrunite olemasolust Saabis teadlik. Seetõttu

esineb piisav alust kahtlustada V. M-i tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises grupi poolt

ehk KarS § 418 lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteos.

8.2 Ringkonnakohus ei nõustunud prokuröriga, et V. M. võiks hakata kriminaalmenetlusest kõrvale

hoiduma. Prokurör küll viitab võimalikule tulevasele kahtlustusele A. T. tapmiskatses, aga praegu

V. M-i selles kuriteos ei kahtlustata. Ka on V. M-il kindel elu- ja töökoht, mis vähendab tema pakku

minemise tõenäosust. Küll aga leidis ringkonnakohus, et vahistamisaluseks on uute kuritegude

toimepanemise kahtlus. Kaheksa kehtiva väärteokaristuse olemasolu näitab, et kahtlustatav suhtub

ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse ükskõikselt ega pea vajalikuks neist juhinduda. V. M-i on

kriminaalkorras karistatud. Kuigi karistusandmed on arhiveeritud, annavad need sellegipoolest aimu

V. M-i suhtumisest ühiskonnas kehtivatesse normidesse. Pealegi pani V. M-i omal ajal vägivallateod

toime grupis, nagu ta sooritas väidetavasti grupis ka praeguse menetluse esemeks oleva teo.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa mööda vaadata ka sellest, et üks tunnistaja on tundnud ära V. M-i

isikuna, kes peksis 18. oktoobril 2015 koos nelja kaaslasega kahte inimest. Ehkki V. M-ile ei ole

kohtule esitatud materjalide kohaselt peksmises kahtlustust esitatud, saab selle teabe põhjal siiski teha

järeldusi V. M-i käitumismustri kohta. Kokkuvõtvalt märkis ringkonnakohus, et ei saa aktsepteerida,

et konflikte lahendatakse grupiviisiliselt vägivaldselt ja tulirelvadega. Lisaks konflikti vahetutele

osalistele on see ohtlik ka asjassepuutumatutele isikutele.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

I Määruskaebus Riigikohtule

9. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse V. M-i kaitsja vandeadvokaat Küllike

Namm, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kahtlustatava viitamatut vahi alt

vabastamist. Kaebuses märgitakse järgmist.

9.1 V. M-i ei ole alust kahtlustada kuriteos. Ta võeti vahi alla eeskätt seoses konfliktiga A. T-ga,

milles aga V. M-ile kahtlustust esitatud ei ole.

9.2 Ükski autos viibinud neljast inimesest (sh V. M. ise) ei ole kinnitanud, et V. M. relvast ja

laskemoonast midagi teadis. On ebaoluline, et nätsupakk padrunitega oli nähtavas kohas: V. M. ei

teadnud, et paki sees on padrunid. Isegi kui V. M. oleks relvast ja laskemoonast teadlik olnud, ei teeks

see teda nende asjade valdajaks või hoidjaks, sest ta ei saanud tagaistmel olijana mingilgi moel

mõjutada seda, mis nende auto esiotsas olnud esemetega toimub.

9.3 Ei saa tugineda politseiametniku ütlustele nätsupaki auto tagaaknast väljaviskamise kohta. Nimelt

on küsitav, kui täpselt politseinik sügisõhtul toimunut üldse näha sai. Pealegi ütles politseinik, et talle

üksnes tundus, et pakk visati välja auto tagaaknast.

9.4 Üksikut tagapõrandal olnud padrunit ei pruukinud V. M. üldse märgata. See võis sinna veereda

vahetult enne kinnipidamist. Pealegi ei ole ühe padruni käitlemine kuritegu.

9.5 Ei ole tõendatud, et V. M. A. T-d jälitas.

9.6 V. M. ei tunnistanud maakohtus relva olemasolu. Tema väide, et ta on üksik ja et tal on ainult relv,

oli kohatu nali: kohe seejärel esitatud kohtu küsimusele "kuidas palun?" vastas V. M.: "Ah ei, ma

niisama. Emotsioonid.".

9.7 On arusaamatu, miks ei vahistatud kõrvalistmel istunud J. M., kelle juures relv ja padrunid olid.

9.8 Ei ole alust arvata, et V. M. paneks vabaduses toime kuritegusid. V. M-il on pere toetus ja seegi

vähendab kuritegude toimepaneku riski.

9.9 Ringkonnakohus viitab valesti kaheksale kehtivale väärteokaristusele. Kehtivaid karistusi on

V. M-il viis ja needki kiiruse ületamise ja turvavööta sõitmise eest. Need rikkumised ei seondu

kuidagi käesoleva kriminaalasjaga.

9.10 Kohus ei saanud tugineda arhiveeritud karistustele. Isikut ei saa lõputult "häbimärgistada":

kunagi peab saabuma õigusrahu ja teadmine, et vanu sündmusi enam ei puudutata. Ka ainuüksi

asjaolu, et kuriteod leidsid aset tervelt üksteist ja kaheksa aastat tagasi, ei võimalda neid praegu V. M-

ile ette heita.

9.11 Väidetava peksmise osas pole V. M-ile kahtlustust esitatud ja isegi kui oleks, ei saaks sellest teha

järeldust, et V. M. võiks tulevikus tulirelvi käidelda.

9.12 V. M-ile ette heidetav kuritegu pole eriti raske, sest selle eest võidakse vangistuse kõrval mõista

ka rahaline karistus.

II Vastus kaebusele

10. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Helga

Aadamsoo, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja põhjendab oma seisukohta nii.

10.1 Põhjendatud kuriteokahtluse osas saab tugineda A. T. tulistamisele hoolimata asjaolust, et selles

teos ei ole V. M-ile kahtlustust esitatud. Kohtueelne menetlus on alles pooleli. Näiteks on määratud

ekspertiisid, mille tulemusi veel teada ei ole. See aga ei tähenda, et seni kogutud tõendeid ei saa

praeguses vahistamismenetluses arvesse võtta.

10.2 Ka saab arvestada seda, et ühe tunnistaja väitel peksis V. M. 18. oktoobril 2015 koos kaaslastega

inimesi.

10.3 Ei ole usutav, et V. M. tegi kohtuistungil relvast rääkides kohatut nalja, kuivõrd kaaluti sedavõrd

tõsist kahtlustatava põhiõiguste riivet nagu vahistamine.

10.4 Vahistamisaluse osas tohtis tugineda arhiveeritud karistustele, sest neist ilmneb, et V. M-il on

kalduvus sooritada kuritegusid grupis. Oluline on see, et ringkonnakohus ei kasutanud karistusregistri

arhiivis olevaid andmeid mitte kuriteokahtluse põhjendamiseks, vaid V. M-i käitumise

iseloomustamiseks.

10.5 Riigikohtu praktika kohaselt saab vahistamismenetluses arvesse võtta ka sellises menetluses

kogutud tõendeid, milles pole veel jõustunud kohtuotsuseni jõutud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. KrMS § 130 lg 2 sätestab, et kahtlustatava või süüdistatava võib vahistada prokuratuuri taotlusel

ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel või kohtumääruse alusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest

kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Seega eeldab isiku vahistamine kõigepealt

piisavat kahtlust selle kohta, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo (põhjendatud

kuriteokahtlus) ja teiseks alust arvata, et vahistatav hakkaks vabaduses olles kriminaalmenetlusest

kõrvale hoiduma või panema jätkuvalt toime kuritegusid (vahistamisalus).

I Kuriteokahtlus

12. V. M-i kahtlustatakse KarS § 418 lg 2 p 3 järgi selles, et ta valdas ja hoidis koos R. R-i, J. M-i ja

M. A-ga 16. novembril 2015 Paides sõiduautos Saab püstolit Browning ja 56 padrunit.

13. V. M-ile esitatud kahtlustus hõlmab kahte KarS § 418 lg 1 koosseisuobjekti: padruneid ja püstolit.

Kuriteokahtlusest ei saa rääkida juhul, kui kahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei

vasta kuriteokoosseisu tunnustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas

nr 3-1-1-97-13, p 9 ja 1. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 19). Vahistamismenetluses

esitatud tõendite põhjal saab üheselt öelda, et V. M-i ei saa kahtlustada KarS § 418 järgi laskemoona

käitlemises. Nimelt on selle sätte järgi karistatav laskemoona ebaseaduslik käitlemine üksnes juhul,

kui käideldud laskemoona kogus on oluline. Olulise koguse mõiste tuleb sisustada relvaseaduse

(RelvaS) alusel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 19 ja

12. septembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-58-11, p 11). RelvaS § 46 lg 4 p 1 kohaselt võib füüsiline

isik hoida kuni 100 püstolipadrunit. Praegu kahtlustatakse aga V. M-i 56 padruni käitlemises, mistõttu

ei saa senises menetluses kogutud tõendite alusel püstitada hüpoteesi, et vahistatav pani padruneid

käideldes toime kuriteo. Küll aga saab KarS § 418 lg 1 kohaseks koosseisuobjektiks pidada püstolit

Browning, sest see on tulenevalt RelvaS § 12 lg 1 p-st 2 tulirelv.

14. Koosseisuteona on V. M-ile heidetud ette püstoli hoidmist ja valdamist. Kolleegium nõustub

kaitsjaga, et vahistamise ajaks ei olnud kogutud piisavalt tõendeid, mis oleks võimaldanud

tõsikindlalt tuvastada, et V. M. hoidis ja valdas kõnealust tulirelva. Kuid põhjendatud kuriteokahtlus

ei saa ega pea veel tähendama kuriteo toimepanemise tõsikindlat tuvastamist. Vastupidi: põhjendatud

kuriteokahtlusest saab rääkida juba siis, kui kohtul kujuneb veendumus, et vahistatav võib suure

tõenäosusega olla kuriteo toimepanija (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2006. a

määrus asjas nr 3-1-1-103-06, p 10 ja 8. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-108-09, p 7.1).

15. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et sõiduautos Saab oli tulirelv ja padrunid, ning et selles

viibinud isikud olid omavahel sõbrad või tuttavad – nad rääkisid üksteisega küllaltki avatult ja

eeldatavasti ka autos olnud relvast. Sellise omavahelise suhtlemise tõenäosust suurendab asjaolu, et

enne kinnipidamist sõitsid nad Saabiga ringi juba mitu tundi, tehes vahepeal peatusi. Arvestada tuleb

ka seda, kuidas käitusid Saabis viibinud isikud pärast politseilt peatumismärguande saamist. Auto

jätkas liikumist ja enne peatumist visati selle aknast välja padruneid. See annab aluse seada kahtluse

alla ka V. M-i väiteid selle kohta, et tema ei tea, kes padrunid välja viskas. Seda enam olukorras, kus

üks padrunitest leiti ka tagaistmelt, kus istus V. M.

16. Seega oli kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtul talle esitatud andmete pinnalt piisavalt alust

kahtlustada, et V. M. suure tõenäosusega hoidis ja valdas sõiduautost Saab leitud relva. Kas see

kahtlustus kinnitust leiab, sõltub sellest, milliseid tõendeid kogutakse edasises menetluses.

II Vahistamisalus

17. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kindla elu- ja töökohaga V. M-i puhul ei saa pakkumineku oht

olla vahistamise aluseks põhjendusega, et talle võidakse kunagi esitada kahtlustus tapmiskatses (ja ta

võib hirmust range karistuse ees menetlusest kõrvale hoiduma hakata).

18. Kuid erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium, et nõuetekohaselt on põhjendamata jäänud

V. M-i poolt uute kuritegude toimepanemise oht tema vahistamise alusena.

19. Esiteks ei ole lubatav kahtlustatava retsidiivsusriski hinnates tugineda karistusregistri arhiivi

kantud andmetele. Kaebaja märgib õigesti, et karistusregistri seaduse § 5 lg 2 sätestab ammendava

loetelu juhtudest, mil arhiveeritud andmeid arvestada saab ja et vahistamismenetlust see loetelu ei

sisalda. Niisiis ei saa vahistamistaotlust lahendav kohus toetuda arhiveeritud andmetele

kuriteokahtluse ega vahistamisaluse osas.

20. V. M-i poolt tulevikus kuritegude toimepanemise hüpotees ei saa rajaneda ka asjaolule, et teda on

mitu korda väärtegude toime panemise eest karistatud. Üldiselt ja abstraktselt ei ole

väärteokaristusest õiguspoliitiliselt võimalik tuletada automaatselt ka kuriteo toimepanemise kahtlust.

Samas ei ole kohtupraktika kohaselt välistatud, et teatud spetsiifilised varasemad süüteod annavad

näiteks tulenevalt oma iseloomust või toimepanemise asjaoludest aluse püstitada hüpotees, et isik

võib ka tulevikus kuritegusid sooritama hakata. Nii on see tihtipeale nt sõltuvuskuritegude puhul

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-103-06, p 15 ja

8. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-108-09, p 10.1). Seega saab vahistatava varasemaid

süütegusid arvestada tema kahjuks juhul, kui varasemate süütegude ja isikult tulevikus oodatavate

kuritegude vahel esineb mingi õiguslikult relevantne seos. Kolleegiumi hinnangul ei saa aga kuidagi

öelda, et V. M-i liiklussüüteod (kiiruse ületamine ja turvavööta sõitmine) annavad aluse väita, et

vahistatav võib tulevikus panna toime vägivallakuritegusid. Seetõttu ei ole V. M-i karistatus

väärtegude eest praeguses vahistamismenetluses asjasse puutuv.

21. Kolleegiumi hinnangul ei ole retsidiivsusriski vaagides võimalik võtta arvesse ka seda, et

väidetavalt oli V. M. oma kinnipidamisele eelnenud õhtul autos, millest tulistati A. T. autot, ja et

väidetavalt peksis vahistatav 18. oktoobril 2015 koos kaaslastega kahte inimest. Seoses nende

juhtumitega ei kahtlustata V. M-i üheski kuriteos. Pelgalt hüpoteetiline võimalus, et kunagi kogutakse

piisavalt tõendeid, mille põhjal saaks V. M-i lugeda mõnes kuriteos kahtlustatavaks, ei anna alust

väita, et V. M. võib hakata tulevikus kuritegusid toime panema. Asjakohane pole prokuröri viide

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2012. a määrusele asjas nr 3-1-1-32-12, kus märgitakse

retsidiivsusriskist kõneldes, et mõnikord võib tugineda ka sellele, et isiku suhtes toimub

kriminaalmenetlus, milles pole veel jõustunud kohtuotsuseni jõutud: olukorda, kus pole kogutud

piisavalt tõendeid isegi sellises ulatuses, et isikut kuriteos kahtlustatavaks pidada, saati siis talle

süüdistust esitada, ei saa samastada situatsiooniga, kus isiku suhtes toimub juba kohtumenetlus.

Seetõttu on väidetavat tulistamist ja peksmist puudutavad argumendid paljasõnalised ja tuleb jätta

tähelepanuta.

22. Kolleegium selgitab, et kohtupraktikas on vahistamistaotluse lahendamisel aktsepteeritud ka

võimalust esitada lisatõendeid määruskaebemenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari

2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p-d 14–17). Muu hulgas saaks näiteks prokurör esitada

kõrgema astme kohtule määruskaebemenetluse kestel kogutud tõendeid, mis kinnitaksid

vahistamisaluse olemasolu. Praegu prokurör Riigikohtule esitatud vastuses määruskaebusele mingeid

uusi asjaolusid puutuvalt käesoleva määruse eelmises punktis kajastatud väidetavasse tulistamisse ja

peksmisesse ning V. M-i seotusesse nende tegudega välja toonud ei ole.

III Kokkuvõte

23. Eeltoodu alusel ja lähtudes KrMS § 390 lg-st 1, § 339 lg-st 2, § 362 p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 7

tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2015. a kohtumääruse, millega tühistati

Pärnu Maakohtu 18. novembri 2015. a määrus ja vabastab V. M-i viivitamatult vahi alt. V. M-i kaitsja

määruskaebus tuleb rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)