3-2-1-170-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-170-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tallinna linna hagi Mittetulundusühingu Vene Muuseum

vastu 51 768 euro 44 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-6360

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna linna kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

12 942 eurot 11 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tallinna linn, esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn

Kostja Mittetulundusühing Vene Muuseum, esindaja

vandeadvokaat Urmas Arumäe

Asja läbivaatamise kuupäev

18. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-6360 ja

Harju Maakohtu 16. detsembri 2014. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles kohaldati aegumist

ning jäeti hageja nõue kostja vastu 51 129 euro 30 sendi saamiseks rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsus tühistada ka apellatsioonimenetluse kulude jaotuse osas. Saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

2. Muus osas (s.o osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega ei

kohaldatud 23. novembri 2010. a lepingust tulenevale 639 euro 14 sendi suurusele nõudele

aegumist ja jätkati selles osas menetlust) jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Tallinna linnale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (hageja) esitas 7. veebruaril 2014 Harju Maakohtule hagi Mittetulundusühingu Vene

Muuseum (kostja) vastu 51 768 euro 44 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt andis hageja aastatel 2009 ja 2010 kostjale seitsme mittetulundustegevuse

toetuse kasutamise lepingu alusel kokku 810 000 krooni (51 768 eurot 44 senti). Toetust anti

17. veebruari 2009. a lepinguga 300 000 krooni, 18. mai 2009. a lepinguga 200 000 krooni,

13. augusti 2009. a lepinguga 100 000 krooni, 16. novembri 2009. a lepinguga 50 000 krooni,

1. märtsi 2010. a lepinguga 75 000 krooni, 17. mai 2010. a lepinguga 75 000 krooni ja 23. novembri

2010. a lepinguga 10 000 krooni.

Kontrollides 2011. aastal mittetulundustegevuseks toetuste andmist, tekkis hagejal kahtlus, et kostja

on esitanud toetuste saamiseks valeandmeid ning ei ole kasutanud toetusi sihtotstarbeliselt. Hageja

palus toetused tagastada, kuid kostja keeldus sellest. 2012. aastal tegi hageja järelkontrolli ja vahetas

kostjaga korduvalt kirju toetuste tagasinõudmiseks. Hageja kohustas 18. jaanuari 2013. a käskkirjaga

kostjat tagastama toetused, mida ei ole kasutatud sihipäraselt. Kostja esitatud sellekohase vaide jättis

hageja 3. aprilli 2013. a korraldusega rahuldamata. Kuivõrd kostja ei ole viidatud käskkirja ega

korraldust halduskohtus vaidlustanud, on need kehtivad. Kostja keeldub toetusi tagastamast. Kostja

rikkus oma kohustusi tahtlikult, seda arvestades on hageja nõude aegumistähtaeg kümme aastat (nõue

ei ole aegunud).

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja taotles aegumise kohaldamist. Kõik lepingutest tulenevad nõuded on

hagiavalduse esitamise ajaks aegunud. Hageja nõude aluseks ei saa olla haldusmenetluse

dokumendid. Hageja on võtnud lepingute kohase täitmise vastu, mistõttu tuleb eeldada, et võlgnetav

kohustus täideti kohaselt. Hageja pole oma nõuet tõendanud. Samuti pole hageja tõendanud, et kostja

rikkus lepinguid tahtlikult.

3. Harju Maakohus rahuldas 10. novembri 2014. a määrusega kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks

ja andis samas hagejale õiguse esitada kohtu määratud tähtajaks tõendeid toetuste

mittesihtotstarbelise kasutamise kohta.

4. Maakohus jättis 16. detsembri 2014. a otsusega (vaheotsus osalise lõppotsusena) hageja nõude

kuut lepingut puudutavas osas rahuldamata. Maakohus luges, et hageja nõue kostja vastu 51 129 euro

30 sendi saamiseks tulenevalt 17. veebruari, 18. mai, 13. augusti, 16. novembri 2009. a ning 1. märtsi

ja 17. mai 2010. a lepingust on aegunud ning selles osas tehtav otsus on tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 järgi lõppotsus. 23. novembri 2010. a lepingust tulenev hageja nõue

kostja vastu 639 euro 14 sendi saamiseks ei ole aegunud ning selles osas tehakse vaheotsus, millega

jäetakse sellest lepingust tuleneva nõude osas aegumine kohaldamata ja menetlust jätkatakse.

Maakohtu hinnangul on lepingute kohaselt toetuse andjal õigus toetuse saajalt toetus tagasi nõuda

kolme aasta jooksul juhul, kui toetuse saaja on esitanud valeandmeid, ei esita nõutud dokumente või

aruandlust või ei ole toetust kasutanud lepingute p-s 2.1 sätestatud sihtotstarbel (p 3.7). Lepingute

p 3.3 kohaselt pidi kostja esitama vormikohase toetuse kasutamise aruande hiljemalt ühe kuu jooksul

peale toetatud tegevuse lõpetamist vastavalt lepingu p-le 3.1. Kostja esitas lepingute p 3.3 järgsed

toetuste kasutamise aruanded, hageja kontrollis igat lepingut ja märkis kontrolli tulemusena sellele

„OK". Hageja oli aruande kinnitamise ajast alates teadlik, kuidas on toetusi kasutatud. Seega tekkis

hagejal õigus nõuda kostjalt tagasi mittesihipäraselt kasutatud toetusi alates aruande kinnitamisele

järgnevast päevast (nõude aluseks ei saa olla haldusmenetluses koostatud dokumendid).

Nõude maksmapanekuks oli hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt aega

kolm aastat. Arvestades kuue lepingu kohta koostatud aruande kinnitamist (vastavalt 20. aprill,

20. juuli, 6. november, 21. detsember 2009 ning 21. mai ja 3. september 2010), aegusid hageja

sellekohased nõuded vastavalt 20. aprillil, 20. juulil, 6. novembril, 21. detsembril 2012 ning 21. mail

ja 3. septembril 2013. Viimasena sõlmitud lepingu aruande kinnitas hageja 7. veebruaril 2011 ja

sellest lepingust tulenev nõue aeguks 7. veebruaril 2014. Sellest lepingust tuleneva nõude esitas

hageja aegumistähtaja jooksul. Hageja nõudele ei kehti TsÜS § 146 lg 4 järgne kümneaastane

aegumistähtaeg. Pooled on lepingus kokku leppinud (p 3.7), et ka juhul, kui kostja ei ole toetust

kasutanud lepingute punktis 2.1 sätestatud sihtotstarbel, on hagejal õigus toetus tagasi nõuda kolme

aasta jooksul.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles maakohus jättis hagi 51 129 euro 30 sendi saamiseks aegumise tõttu rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. augusti 2015. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hagi on vaidlusaluses ulatuses aegunud.

Maakohus tuvastas õigesti aegumistähtaja alguse ja kohaldas õigesti aegumist sätestavaid norme.

Lepingute p 3.7 sõnastus ei muuda seadusest tuleneva nõude aegumistähtaega, mis on TsÜS § 146

lg 1 järgi kolm aastat. Maakohus on ekslikult leidnud, et kolmeaastane aegumistähtaeg tuleneb

lepingute punktist 3.7. Maakohtu põhjendusi TsÜS § 146 lg 4 kohaldamata jätmise kohta tuleb

muuta. Asjas kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg seetõttu, et kostja tegevus ei ole hinnatav

tahtliku rikkumisena, mis võimaldaks kohaldada TsÜS § 146 lg-t 4. Viidatud sätte mõttes on

kohustust tahtlikult rikutud vaid siis, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult

heade kommete vastaselt. Ainuüksi võetud kohustuse mittenõuetekohane täitmine (ka tahtlikult) ei

ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Hageja esiletoodud asjaolud ei võimalda tema soovitud järeldust

teha. Pealegi muudaks teistsugune käsitlus ebaloogiliseks lepingute p-s 3.7 sisalduva sanktsiooni, mis

välistab toetuse saamise üksnes kolme aasta jooksul, kuid samas oleks hagejal võimalus nõuda toetusi

tagasi oluliselt pikema tähtaja jooksul.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kui ei analüüsinud hageja väiteid ja neid

kinnitavaid tõendeid kostja tegevuse tahtlikkuse kohta. Seetõttu kohaldas ringkonnakohus ka ebaõiget

aegumist sätestavat õigusnormi ja jõudis nõude aegumise osas valele järeldusele. Hageja nõudele tuli

kohaldada TsÜS § 146 lg 4 järgi kümneaastast aegumistähtaega.

8. Kostja pidas ringkonnakohtu otsust põhjendatuks, sest hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus

lepinguid tahtlikult.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

milles kohaldati aegumist ning jäeti hageja nõue kostja vastu 51 129 euro 30 sendi saamiseks

rahuldamata, samuti apellatsioonimenetluse kulude jaotuse osas. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 692

lg 5 alusel samuti tühistada osas, milles kohaldati aegumist ning jäeti hageja nõue kostja vastu

51 129 euro 30 sendi saamiseks rahuldamata. Asi tuleb saata tühistatud osas TsMS § 691 p 4 alusel

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega ei kohaldatud 23. novembri 2010. a

lepingust tulenevale 639 euro 14 sendi suurusele nõudele aegumist ja jätkati selles osas menetlust.

Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus otsustas lugeda, et hageja nõue,

mis tuleneb 23. novembri 2010. a lepingust, ei ole aegunud ja selles osas menetlust jätkatakse

(maakohtu resolutsiooni p 4). Seega on maakohtu vaheotsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi selles

osas jõustunud. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust osas, mille peale

on kaevatud. Seetõttu lahendab kolleegium vaidluse üksnes osas, milles kohaldati aegumist ja jäeti

hageja nõue kostjalt 51 129 euro 30 sendi saamiseks rahuldamata.

10. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja nõudele 51 129 euro 30 sendi

saamiseks kohaldub kolmeaastane aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1) või kümneaastane

aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 4).

Seadus (TsÜS § 146) sätestab tehingust tuleneva nõude aegumistähtajad järgmiselt. TsÜS § 146 lg 1

järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 146 lg 4 järgi on mh

TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma

kohustusi tahtlikult.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et asjas kohalduvad seadusest tulenevad aegumistähtajad.

Üldjuhul on pooled vabad sõlmima kokkuleppeid kohaldatavate aegumistähtaegade kohta

(vt TsÜS § 145 lg-d 1 ja 2), kuid ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja ja kostja ei ole

vaidlusalustes lepingutes (lepingute p 3.7) nõude aegumistähtaega kokku leppinud. Kolleegium

nõustub selle seisukohaga. Ka juhul, kui asjas oleks poolte kokkulepe aegumise kohta tuvastatud,

kohalduks kostja kohustuste tahtliku rikkumise korral TsÜS § 146 lg 4 järgi kümneaastane

aegumistähtaeg. Seda tulenevalt TsÜS § 145 lg 1 teisest lausest, mille järgi aegumise kergendatud

tingimusi ei kohaldata, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult.

11. Kolleegium on selgitanud, et TsÜS § 143 järgi ei või kohus kohaldada aegumist omal algatusel,

kuid aegumistähtaja kulgemise alguse teeb kohus esitatud asjaolude alusel kindlaks, tuginedes

sellekohastele aegumist reguleerivatele sätetele. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte

õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 18. märtsi 2015. a

kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12).

TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest,

mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Pooled ei vaidle selle üle, et

hageja vaidlusalustest lepingutest tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks alates lepingute kohta

koostatud aruannete kinnitamisest.

12. Kohtud kohaldasid vaidlusalusele nõudele kolmeaastast aegumistähtaega (TsÜS § 146 lg 1),

leides, et kümneaastane aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 4) asjas ei kohaldu. Kolleegium nõustub

kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole oma hinnangu andmisel TsÜS § 146 lg 4

kohaldamist esiletoodud asjaoludel sisuliselt hinnanud.

Ringkonnakohus märgib iseenesest õigesti, et ainuüksi võetud kohustuse mittenõuetekohane täitmine

(ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Samas on ringkonnakohus jätnud selle

järelduse tegemisel hageja esitatud väited ja tõendid, mis iseloomustavad kostja kohustuste täitmist,

hindamata. Samuti ei ole asjakohane ringkonnakohtu märkus, et kümneaastase aegumistähtaja

kohaldamine muudaks ebaloogiliseks lepingute p-s 3.7 sisalduva sanktsiooni, mis välistab toetuse

saamise üksnes kolme aasta jooksul, kuid samas oleks hagejal võimalus nõuda toetusi tagasi oluliselt

pikema tähtaja jooksul. Kolleegiumi hinnangul ei saa pidada ebaloogiliseks, kui mittesihipäraselt

kasutatud toetuste tagasinõudmise aegumistähtaeg on kümme aastat ja uute toetuste andmine

peatatakse kolmeks aastaks. See argument on ka asjassepuutumatu, sest kümneaastane

aegumistähtaeg ei saa selles asjas tuleneda lepingust selle tõlgendamise teel, vaid tuleneb seadusest.

Lepingute kohaselt kohustus kostja kasutama saadud raha Vene Muuseumi projekti

ettevalmistamiseks, et korraldada üleminek Tallinna linna asutatavale sihtasutusele Tallinna Vene

Muuseum. Hageja väitis, et saadud raha on kasutatud vastuolus sõlmitud lepingute eesmärgiga.

Hageja esitas oma väidete kinnitamiseks arve-müügitšekid ja nendel märgitud kaupu müünud või

teenuseid osutanud ettevõtjate kirjad, millest nähtuvalt võivad arve-müügitšekkidel kajastatud

kuluartiklid olla küll toetuse saamise eesmärgiga kooskõlas, kuid ettevõtjate kinnituste kohaselt

võivad kõnealused dokumendid olla võltsitud. Nii kinnitavad ettevõtjad konkreetsete arve-

müügitšekkide kohta, et nad ei ole neid dokumente väljastanud, et nende kauplus arvetel märgitud

kuluartiklitega ei kauple jms (II kd, tl 32-44, 46-60).

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel poolte väidete ja tõendite alusel hinnata, kas kostja on

kasutanud hagejalt saadud raha mittesihipäraselt (s.o vastuolus sõlmitud lepingute eesmärgiga). Juhul

kui kostja on kasutanud saadud raha mittesihipäraselt, siis võib tema käitumine olla hinnatav

tahtlikult heade kommete vastase käitumisena. Eeltooduga oleks ühtlasi tõendatud, et kostja soovis

õigusvastast tagajärge (vt kolleegiumi selgitused TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud "tahtluse" mõiste kohta

- Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11).

Kolleegium märgib lisaks, et kui hageja antud toetust on kasutatud mittesihtotstarbeliselt mõne kostja

majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatava teise isiku tegude tagajärjel, tuleneb kostja vastutus

TsÜS § 132 lg-st 1. Viidatud sätte järgi vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate

asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut

pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on

seotud isiku majandus- või kutsetegevusega.

13. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kohaldada tuleks TsÜS § 146 lg-t 4 ja hageja nõue ei

ole aegunud, tuleb maakohtul lahendada mh küsimus rahuldatava nõude ulatusest. Eelduslikult on

hagejal õigus tagasi saada raha, mida kostja kasutas teadlikult heade kommete vastaselt, soovides

õigusvastast tagajärge. Pooled on vabad kokku leppima ka teisti. Vaidlusaluste lepingute p 3.7

kohaselt on hagejal õigus toetus tagasi nõuda mh juhul, kui toetust ei ole kasutatud lepingute p-s 2.1

sätestatud otstarbel. Maakohtul tuleb lepinguid kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud

tõlgendamisreeglitega tõlgendades otsustada, kas hagejal on õigus kostjalt tagasi nõuda kogu

vaidlusaluste lepingute alusel väljamakstud summa või üksnes summa, mida kasutati vääralt

vastuolus lepingute eesmärgiga. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut

VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel pidi mõistma (vt nt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19).

Seega tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi anda lepingule hinnang ka mõistlikkuse (VÕS § 7) ja hea usu

põhimõttest (VÕS § 6) lähtuvalt.

Kui lepingu tõlgendamisel peaks selguma, et hagejal on kostjalt õigus tagasi nõuda kogu

vaidlusaluste lepingute alusel väljamakstud summa, siis tuleb arvestada, et TsÜS § 146 lg-s 4

sätestatud aegumistähtaega saab kohaldada vaid nendele summadele, mida kasutati tahtlikult heade

kommete vastaselt õigusvastase tagajärje sooviga. Kuna seda küsimust on võimalik lahendada asja

sisulisel lahendamisel lepingut tõlgendades, tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

14. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades (vt otsuse p-d 12-13) lahendada

hageja vaidlusaluse nõude aegumise küsimus ja otsustada sellest tulenevalt hageja nõude rahuldamise

üle.

15. Pooled ei vaidle, et nendevahelise vaidluse lahendamine on üldkohtu pädevuses. Pooltel ei oleks

võimalik kassatsiooniastmes ka kohtu pädevuse üle vaielda, sest TsMS § 668 lg 3 esimese lause järgi

ei või kassatsioonkaebuses tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus. Kolleegium

märgib, et hageja nõude aegumise seisukohalt ei ole ka eeltoodul tähtsust, sest haldusmenetluse

seaduse § 105 lg 1 järgi kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid

sätteid, arvestades haldusmenetluse seaduses kehtestatud erisusi. Aegumise kohta ei ole erisusi

kehtestatud.

16. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

17. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. Hageja palus tagastada kassatsioonikautsjon Tallinna Linnakantselei

finantsteenistuse arvelduskontole.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu