3-1-1-2-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-2-16

Otsuse kuupäev

2. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Väärteoasi Targo Naela (Nael) karistamises liiklusseaduse §

214 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 11. augusti 2015. a otsus väärteoasjas nr 4-15-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Targo Naela kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida

prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. jaanuar 2016, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 11. augusti 2015. a otsus Targo Naela väärteoasjas liiklusseaduse §

214 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Targo Naela kasuks välja 369 (kolmsada kuuskümmend üheksa)

eurot 60 (kuuskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 61 (kuuskümmend üks) eurot 60

(kuuskümmend) senti, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti 21. jaanuari 2015. a kiirmenetluse otsusega karistati Targo Naela

liiklusseaduse (LS) § 214 alusel 35 trahviühiku (140 euro) suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut

karistati selle eest, et ta juhtis samal päeval kell 13.55 Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Elavere-

Simuna maantee 6. kilomeetril mootorsõidukit, milles oli kohustatud kasutama sõidumeerikut.

Sõidumeerikut T. Nael ei kasutanud ega salvestanud ka käsikirjaliselt või automaatse registreerimise

teel kogu muu töö- ja puhkeaja kestust ajal, mil ta ei viibinud sõidukis. Sellega rikkus menetlusalune

isik LS § 131 lg 3 ning Euroopa Ühenduste Nõukogu (EMÜ) 20. detsembri 1985. a määruse nr

3821/85 artiklite 13 ja 15 nõudeid.

2. Viru Maakohtule esitatud kaebuses taotles menetlusalune isik kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kaebaja leidis, et ta ei olnud kohustatud sõidumeerikut kasutama.

3. Viru Maakohtu 11. augusti 2015. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus

rahuldamata. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

3.1 LS § 130 lg 1 kohaselt sätestab sõitjate veoks ette nähtud üle üheksa istekohaga (kaasa arvatud

juhi koht) või veose veoks ette nähtud üle 3500-kilogrammise lubatud suurima täismassiga auto või

autorongi juhi sõidu- ja puhkeaja kestuse, autoveol nõuete täitmisest vabastatud vedude loetelu ja juhi

kohustused Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EÜ) määrus nr 561/2006. Kõnealuse määruse art 2

punkti 1a järgi kohaldatakse seda määrust siis, kui tegemist on kaubaveoks kasutatavate sõidukitega,

mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni. Määruse art 3 näeb ette

vedude loetelu, mille puhul määrust ei kohaldata. EÜ määruse nr 561/2006 art 11 järgi võib

liikmesriik kehtestada erandeid oma territooriumil toimuvate vedude osas, mil sõidumeerikut

kasutama ei pea. LS § 130 lg-s 12 nähakse ette juhud, mil juhtide suhtes riigisisesel maanteeveol EÜ

määruses nr 561/2006 sätestatud nõudeid ei rakendata.

3.2 Registriandmetest nähtuvalt on T. Naela juhitud sõiduki täismass 28 tonni, mille tõttu

kohaldatakse selle kasutamisele EÜ määrust nr 561/2006. Selle artiklis 3 sisalduvast loetelust ei

kohaldu kõnealuse sõiduki suhtes ükski norm ja samuti ei kehti selle suhtes LS § 130 lg-s 12 toodud

erandid. Kaebuses pole osutatud ka ühegi muu õigusakti sättele, milles kirjeldatud erandliku

regulatsiooni alla kuulumist saaks kaaluda. T. Naela käitumine vastab seetõttu LS § 214 tunnustele.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. Naela kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kes

taotleb maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja

valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Kassatsioonimenetluse esemeks on küsimus, kas menetlusaluse isiku juhitud sõiduki suhtes tuleb

kohaldada EMÜ määrust nr 3821/85. Maakohus ei selgitanud välja, kas konkreetne sõiduk oli ette

nähtud veose veoks, vaid lähtus üksnes selle täismassist. Seeläbi kohaldati ebaõigesti materiaalõigust.

Vaidlusalune auto ei ole tavapärane N3-kategooria sõiduk, vaid tegemist on eriotstarbelise sõidukiga

majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisa 5 alajaotuse C mõttes.

Registreerimistunnistuse järgi on sõiduki kere tüüp sihtotstarbeline ja sõiduki kasutusalaks on

märgitud „loomasöödaveski“. Ka visuaalsel vaatlusel pidi olema arusaadav, et tegemist ei ole veose

veoks ette nähtud sõidukiga.

4.2 Sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik liiklusohutuse tagamise eesmärgil sellistel sõidukitel,

millega tehakse veoste ja reisijate vedu. Kõnealune sõiduk viibib teeliikluses lühikest aega, kuna seda

kasutatakse sihtkohas töö tegemiseks. Seega ei laiene sellele eriotstarbelisele sõidukile sõidumeeriku

kasutamise nõuded.

5. Kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a järgi kohaldatakse määruse nõudeid autoveol kaubaveoks

kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni.

Kiirmenetluse otsusest nähtuvalt juhtis menetlusalune isik N3-kategooria sõidukit, mille täismass on

registriandmete kohaselt 28 tonni. Tõenditest ei nähtu, et tegemist on sõidukiga, mida ei saa kasutada

kaubaveol. Ka pole loomasöödaveski võrreldav liikurkraana või muu sarnase otstarbega sõidukiga.

Väärteo toimepanemiseks kasutatud sõiduk kuulub seetõttu EÜ määruse nr 561/2006 art 2

kohaldamisalasse ja lähtudes LS § 131 lg-st 1 pidi menetlusaluse isiku sõidu- ja puhkeaja arvestus

toimuma EMÜ määruse nr 3821/85 järgi. Kõnealuse veo puhul ei kehtinud EÜ määruse nr 561/2006

artiklis 3 või LS § 130 lg-s 12 toodud erisused.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kiirmenetluse otsuse kohaselt juhtis T. Nael mootorsõidukit, milles ta oli kohustatud kasutama

sõidumeerikut. Kuna menetlusalune isik ei kasutanud sõidumeerikut ega salvestanud ka käsikirjaliselt

või automaatse registreerimise teel töö- ja puhkeaja kestust ajal, mil ta ei viibinud sõidukis, rikkus ta

LS § 131 lg 3 ja EMÜ määruse nr 3821/85 artiklite 13 ning 15 nõudeid, pannes toime LS § 214 järgi

kvalifitseeritava väärteo. T. Nael väitis maakohtule esitatud kaebuses, et ta ei pidanudki

sõidumeerikut kasutama, sest tema sõiduk ei ole ette nähtud kauba veoks. Seega tuli kohtulikul

arutamisel teokirjeldusest ja kõnealusest argumendist lähtudes kindlaks teha, kas sõidumeeriku

kasutamine vaidlusaluses sõidukis oli kohustuslik.

7. Maakohus on vaadeldavat küsimust lahendades asunud seisukohale, et kuna T. Naela juhitud

sõiduki täismass on registriandmete kohaselt 28 tonni ja tuvastatud pole selliseid LS § 130 lg-s 12,

EÜ määruse nr 561/2006 artiklis 3 või muus õigusaktis sätestatud erandeid, mille järgi olnuks

menetlusalune isik sõidumeeriku kasutamise kohustusest vabastatud, kuulub sõiduki kasutamine EÜ

määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a järgi määruse kohaldamisalasse. Kassaator märgib seda järeldust

kritiseerides põhjendatult, et sõidumeeriku kasutamise kohustuse üle otsustamisel ei olnud õige

lähtuda üksnes sõiduki täismassist, vaid EÜ määruse nr 561/2006 art 2 punkti 1a järgi tuli hinnata

veel sedagi, kas konkreetse autoveo puhul oli tegemist kaubaveoks kasutatava sõidukiga. Selle väite

jättis aga maakohus sisulise tähelepanuta.

8. Kohtuväline menetleja on nii maakohtu menetluses kui ka kassatsioonivastuses osutanud

majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisa 5 alajaotuse A punktile

2c, mille kohaselt on N3-kategooria sõiduk vähemalt neljarattaline veoseveoks konstrueeritud ja

valmistatud mootorsõiduk, mille täismass on üle 12 tonni. Samas nähakse määruse lisa 5 alajaotuses

C ette eriotstarbeliste sõidukite jaotus, mille alla kuuluvad M-, N- või O-kategooria sõidukid ning mis

on mõeldud reisijate või veoste veoks ja erifunktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt

kohandatud keret või varustust. Eelnevast nähtub, et vaatamata lisa 5 alajaotuses A toodud N-

kategooria sõidukite määratlusele võib viimati märgitud sõidukite kategooriasse kuuluv sõiduk olla

mõeldud ka erifunktsiooni täitmiseks, mitte veoste veoks (nt liikurkraana). Üksnes sõiduki kuulumine

N3-kategooriasse ei võimalda seega teha järeldust selle kohta, kas arutataval juhul kasutatud sõiduk

oli mõeldud kaubaveoks EÜ määruse nr 561/2006 art 2 p 1a mõttes.

9. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud

kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja

esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale

kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava

asjaolu. Sellisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused

käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust

välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus

lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. oktoobri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-84-13, p-d 13-14).

10. Praeguses asjas tehtud maakohtu otsus eelmises punktis refereeritud nõuetele ei vasta, kuna

maakohus jättis konkreetsete tõenditega seostatult kindlaks tegemata, et väärteo toimepanemiseks

kasutatud sõiduki puhul on tegemist kaubaveoks kasutatava sõidukiga EÜ määruse nr 561/2006 art 2

punkti 1a mõttes. Väärteotoimikus on olemas sõiduki detailandmete päringu väljatrükk (tl 18) ja

kaebusele lisatud tootja ingliskeelne sertifikaat (tl 6), kuid nende tõendite alusel ei saa teha täpsemaid

järeldusi sõiduki kasutusvõimaluste ning tehniliste iseärasuste kohta. Ka pole sõidukit vaadeldud.

Eelnevast johtuvalt ei saa teha järeldusi selle kohta, kas vaidlusalune mootorsõiduk on ette nähtud

veose vedamiseks. Erinevalt kassatsioonivastuses märgitust oleks tulnud kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi asjaolusid kohtulikul arutamisel kontrollida ja koguda vajadusel

täiendavaid tõendeid, et otsustada, missugusel otstarbel on vaidlusalune sõiduk kasutatav. Kuivõrd

maakohus seda ei teinud, jättes seega kaebuse aluseks olnud kesksele kaitseargumendile vastamata,

on eiratud VTMS § 123 lg 2 nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena

VTMS § 150 lg 2 mõttes.

11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on tuvastatud väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine

kõrvaldatav väärteoasja uuel arutamisel maakohtus ja väärteomenetluse lõpetamiseks praegu puudub

alus. Maakohtul tuleb väärteoasja uuel arutamisel välja selgitada, kas kõnealune sõiduk on mõeldud

sellise erifunktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalselt kohandatud keret või varustust, ja kas

see on ehituslikest iseärasustest ning kasutusotstarbest tulenevalt kasutatav veoste veoks. Alles

seejärel saab anda õigusliku hinnangu, kas tegemist on kaubaveoks kasutatava sõidukiga, kas sellele

laieneb sõidumeeriku kasutamise kohustus ja kas menetlusaluse isiku käitumine vastab seetõttu LS §-

s 214 sätestatud väärteo tunnustele.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 11. augusti 2015. a otsuse ja saadab väärteoasja uueks

arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

13. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada T. Naelale VTMS § 23 alusel kassatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu 369 eurot 60 senti, sealhulgas käibemaks 61 eurot 60 senti. Taotlusele

lisatud arve kohaselt on väärteoasja materjaliga tutvumiseks, kaitsealuse konsulteerimiseks ja

kassatsiooni koostamiseks kulutatud aega 3,85 tundi. Õigusteenuse tunnihinnaks on 80 eurot, millele

lisandub käibemaks. Kolleegium leiab, et kuna käesoleva otsusega väärteomenetlust ei lõpetata, ei ole

VTMS § 23 kohaldatav (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2014. a otsus asjas nr

3-1-1-90-14, p 47). Taotluses märgitud 369 eurot 60 senti on hinnatav valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasuna ja see summa tuleb menetlusaluse isiku kasuks riigilt välja mõista VTMS

§ 38 lg 1 ning kriminaalmenetluse seadustiku § 186 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)