3-2-1-168-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-168-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i SEB Pank hagi Marina Sorochani vastu 10 290 euro

48 sendi, intressi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. augusti 2015 otsus tsiviilasjas

nr 2-10-46323

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marina Sorochani kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

20 580 eurot 96 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank

Kostja Marina Sorochan, esindaja vandeadvokaat Maksim

Greinoman

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 5. augusti 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-10-46323,

arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud Riigikohtus Marina Sorochani kanda.

4. Välja mõista Marina Sorochanilt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse kautsjon 85 eurot

81 senti. Kautsjon tuleb tasuda 15 päeva jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise

korral tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

5. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 22. septembril 2010 Harju Maakohtule hagi OÜ Braiconf (võlgnik) ja

Marina Sorochani (kostja) vastu, milles palus solidaarselt hageja kasuks välja mõista 20 580 eurot

96 senti, millest põhinõue on 10 290 eurot 48 senti, intress 4635 eurot 19 senti ja viivis 5655 eurot

29 senti, ning menetluskuluna hageja kantud riigilõivu 1118 eurot 45 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 29. novembril 2005 laenulepingu (laenuleping),

mille kohaselt andis hageja võlgnikule laenu 3 150 000 krooni. Lepingu täitmise tagamiseks sõlmisid

hageja ja kostja 12. jaanuaril 2007 käenduslepingu (käendusleping) käenduse piirsummaga

1 000 000 krooni. Võlgnik ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis

hageja võlgnikule ja kostjale korduvalt teateid võlgnevuse tasumiseks, kuid määratud tähtaja jooksul

võlgnevust ei tasutud. Hageja üles lepingu erakorraliselt üles alates 19. maist 2009. Käenduslepingust

tulenevalt vastutab kostja solidaarselt võlgniku kohustuste täitmise eest.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et ta ei teinud tahteavaldust hageja ees vastutamiseks. Kostja emakeel on vene keel,

mistõttu ta ei saanud allkirjastatud dokumendist aru. Leping on tühine kostja tahteavalduse

puudumise või heade kommetega vastuolu tõttu. Lisaks ei ole hageja tõendanud oma nõude suurust.

Tõendamata on tegelikult välja makstud summa suurus, laenujääk ning intressi ja viivise määrad.

Nõue on lõppenud kohase täitmisega.

Hageja väidab, et võlgnik on krediidilepingut rikkunud, mistõttu on hagejal tekkinud kahju, mida

hüpoteegiga koormatud kinnistute müügist saadu ei katnud. Sellisel juhul pidi hageja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 2 kohaselt tegema mõistlikke jõupingutusi kahju vähendamiseks.

Kui hageja seda ei teinud, väheneb tema nõue vähendamata jäetud kahju võrra. Hageja ei teatanud

kostjale tagatise võõrandamisest, mistõttu kostjal ei olnud võimalik sellist tegevust takistada

kohtutäituri peale kaevates, kinnistute turuväärtust tasuva ostja leidmisega või muul viisil. Selline

hageja käitumine on pahauskne. Samuti tegi hageja toiminguid, millega halvendas oma olukorda ja

nõude tagatust. Esiteks ei nõudnud hageja väidetava võla tasumist OÜ-lt Konto Kvaliteet, kuigi tal oli

selleks õigus. Teiseks vabastas hageja mistahes põhjuseta käendusest Helmet Mõttuse. Kolmandaks

viivitas hageja pahatahtlikult väidetava nõude esitamisega ja suurendas seeläbi viivist. Kostjalt

väljamõistetav summa tuleb vähendada nullini.

Hageja lasi hüpoteekidega koormatud kinnistud võõrandada alla turuhinna. Isegi kui lähtuda

madalamast turuhinnast, siis oleks kinnistute hind pidanud olema 261 756 eurot 85 senti, kuid nende

turuväärtus oli isegi kõrgem. Kinnistute turuväärtus ületab võlgnevuse kogusummat kaks korda.

3. Harju Maakohus rahuldas 11. jaanuari 2012. a otsusega hagi ning mõistis võlgnikult ja kostjalt

solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 10 290 eurot 48 senti, intressi ning viivise ja jättis

menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. juuni 2012. a otsusega Harju Maakohtu otsuse osas, millega

hagi kostja vastu rahuldati. Ringkonnakohus saatis asja tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Apellatsiooniastmes vaieldi selle üle, kas hageja on võla tagamiseks seatud

pandiõiguse teostamisel käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Laenuandja õiguste

kuritarvitamine on võimalik ka juhul, kui vähenes vara, mille arvel võlgniku kohustuse oleks saanud

täita, isegi kui tegemist ei olnud võlgniku varaga. Õiguste kuritarvitamise võimalus ei ole välistatud

ka juhul, kui täitmine on toimunud täitemenetluses. Hüpoteegiga koormatud kinnistute müümine

täitemenetluses alla turuhinna võib anda aluse VÕS § 6 lg 2 kohaldamiseks. Maakohus ei täitnud

eelmenetluse ülesandeid, kui ei käsitlenud kostja väidet hageja õiguste kuritarvitamise kohta.

4. Harju Maakohus rahuldas 31. märtsi 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

20 580 eurot 96 senti ning jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tulene VÕS §-st 146 võlausaldaja kohustust omal algatusel

teavitada käendajat põhivõlgniku vastu täitemenetluse alustamisest. Sarnasest põhimõttest lähtub ka

VÕS § 145 lg 2, mille kohaselt käendaja teavitamata jätmine ei vabasta käendajat kõigi käendatavate

kohustuste täitmisest, vaid üksnes nende kulude hüvitamise kohustusest, mis on tekkinud

põhivõlgnikult võla sissenõudmisega. Kostja ei väitnud, et hageja nõue on vähenenud VÕS § 145 lg 2

või § 146 lg 3 alusel, sh ei ole kostja toonud välja temale väidetavalt tekkinud kahju ega võla

sissenõudmisega seotud kulusid. Käendaja ei ole ka täitemenetluse seadustiku (TMS) § 5 lg 1 mõistes

isikuks, kelle õigusi täitemenetlus puudutab. Kostjal oleks seetõttu puudunud ka täitemenetlusest

teadasaamise korral võimalus mõjutada täitemenetluse käiku näiteks kaebuste esitamisega. Lisaks ei

ole sissenõudjal täitemenetluses kohustust teavitada TMS § 5 lg-s 1 nimetatud isikuid täitemenetluse

toimumisest. Seega ei saaks kostja teha hagejale etteheiteid täitemenetlusest teavitamata jätmise

pärast ka siis, kui ta oleks täitemenetluse osaline TMS § 5 lg 1 mõistes. Seega täitemenetluse

alustamisest kostja teavitamata jätmine ei kujuta käesoleval juhul hea usu põhimõttega vastuolus

olevat käitumist.

Täitemenetluse seadustikust ei tulene sissenõudja kohustust olla täitemenetluses aktiivne. Seetõttu ei

saa kostja hagejale ette heita aktiivse käitumise kohustuse rikkumist. Üksnes erandlikel juhtudel võib

sissenõudja passiivsus olla hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid,

millest nähtuks hageja passiivsuse erandlikkus.

Kostja ei ole tõendanud, et kinnisasjadele määrati arestimisel turuhinnast madalam hind. Isegi kui

arestimisel määratud hind ei olnud võrdne turuhinnaga, ei too see automaatselt kaasa kinnisasjade

enampakkumisel võõrandamist turuhinnast madalama hinnaga. Asjade alghind enampakkumisel ei

taga asjade müümist turuhinnaga. Enampakkumisel kujuneb hind vastavalt enampakkumisel osalejate

pakkumustele ning kinnisasjade alghind ei takista hinna kujunemist turuhinnaga võrdseks või

ligilähedaseks. Hagejale saaks kinnisasjade hinna vaidlustamata jätmist heita ette üksnes erandlikel

asjaoludel. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, mille põhjal saaks sissenõudja tegevuse lugeda

pahauskseks. Kostja vastuväide õiguste kuritarvitamise kohta jääb üldiseks. Kui kinnisasju ei müüdud

turuväärtusest madalama hinnaga, ei ole tähendust sellel, kuidas määrati kinnisasjade hind

arestimisel.

Makseraskuste tekkimise ja lepingu ülesütlemise vahelist aega ei saa pidada ebamõistlikuks. Hageja

asus nõuet sundtäitma mõistliku aja jooksul arvates lepingu ülesütlemisest. Kostja ei ole taotlenud

VÕS § 162 alusel viivise vähendamist.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. augusti 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on VÕS § 149 lg 1 mõttes vahetult põhivõlgniku

isikuga seotud need vastuväited, mis ei ole ülekantavad ja ei lähe kohustuse üleandmise korral üle

uuele võlgnikule. Sellised on vastuväited, mis ei tulene võlasuhtest või lepingust, millest tulenevaid

kohustusi käendati, vaid mis eksisteerivad põhivõlgniku ja võlausaldaja vahel muul põhjusel.

Maakohus on õigesti leidnud, et hagejale ei saa ette heita hea usu põhimõttega vastuolus olevat

käitumist. Käendaja ei ole TMS § 5 lg 1 mõistes isikuks, kelle õigusi täitemenetlus puudutab.

TMS § 5 lg 1 mõtte kohaselt on menetlusosalisteks sellised isikud, kelle õigusi menetlus vahetult

puudutab, s.o võlgniku ja sissenõudja kõrval näiteks ka eseme kaasomanik, võlgniku abikaasa,

seltsinglane, pärija, üürnik jmt. Isikud, kes menetlusosalisteks ei kvalifitseeru, saavad oma õigusi

kaitsta TMS §-de 220-223 järgi hagimenetluses. Hagejal puudus kohustus kostjat põhivõlgniku vastu

toimunud täitemenetlusest teavitada. Sellest tulenevalt on põhjendamatud kostja väited hageja

pahausksuse kohta, kuna ta ei andnud kostjale võimalust täitemenetlusse astumiseks.

Nõustuda ei saa kostja väitega, et hageja oli pahauskne seetõttu, et ei tegutsenud aktiivselt

enampakkumise toimumise reklaamimisel. Täitemenetluse toiminguid teeb kohtutäitur ja

täitemenetluse eesmärgiks on rahuldada võlausaldaja nõue võimalikult ökonoomselt ning efektiivselt.

Seadusandja eesmärgiks, sätestades kohtutäituri kohustuse avaldada enampakkumise kuulutus

mitmes kohas, oli suurendada enampakkumiste huviliste hulka. Seega on TMS-is arvestatud nii

täitemenetluse ökonoomsusega, mille järgi peaks menetlus toimuma võimalikult väikeste kuludega,

kui ka efektiivsusega, et võlgniku vara ei võõrandataks olulisel määral alla turuväärtust. Sissenõudjal

puudub TMS-i järgi kohustus olla aktiivne enampakkumise kuulutamisel.

Tõendatud ei ole väited, et hageja käitus hea usu põhimõtte vastaselt, kui jättis vaidlustamata

enampakkumise hinnad, millega müüdi põhivõlgniku kinnistud turuhinnast tunduvalt odavamalt.

Kostja esitatud 29. detsembri 2008 hindamisakt ei tõenda kinnisasjade hinda nende arestimise ajal.

25. septembril 2009 enampakkumise aktis märgitud kinnistute alghinnad on väiksemad kostja

esitatud hindamisaktis märgitust. Esiteks tuleb arvestada ajavahet kostja esitatud hindamisakti ja

kinnistute müügi vahel ning teiseks majandusolukorda nimetatud ajal. Vaidlusalusel ajal olnud

majanduslangus tõi kaasa muuhulgas kinnistute väärtuse vähenemise. Asjaolu, et kinnistute väärtus

hinnati ligilähedaseks nende turuhinnale, nähtub asja materjalide juurde lisatud vara enampakkumise

akti lisadest, mille kohaselt müüdi osa kinnistuid küll alghinnast kallimalt, kuid lõpphind ei ületanud

alghinda rohkem kui 20-30%. Lisaks tuli enampakkumisi korraldada mitu korda.

Maakohus leidis õigesti, et kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist. Kostja viidatud

menetlusdokumentides viivise vähendamise taotlust ei sisaldu. Samuti peab asjaolud viivise

vähendamiseks esile tooma viivise vähendamist taotlenud isik, mida kostja ei teinud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt sõltub kostja kui käendaja vastutuse ulatus otseselt sellest,

mis osas õnnestub täita nõue tagatise müümisel täitemenetluse käigus. Seega on kostjal õigustatud

huvi täitemenetluse tulemuse vastu. Vastupidine seisukoht on vastuolus VÕS § 149 lg-ga 5. Asjaolu,

et käendajalt saab nõuda käenduslepingu täitmist ainult pärast tagatise realiseerimist, eeldab tagatise

müügi käigus käendaja õiguste kasutamist. Pant tuleks realiseerida tulenevalt hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttest selle õige turuväärtusega. Maakohtu tõlgendus on vastuolus ka VÕS § 149 lg-ga 1, mille

kohaselt on käendajal õigus esitada kõiki vastuväiteid, mida on õigus esitada põhivõlgnikul.

Täitemenetluses saab käendaja esitada vastuväiteid ainult kaebuse või hagiga, olles kaasatud

täitemenetlusse. Sellepärast on käendaja „muu isik, kelle õigusi täitemenetlus puudutab" TMS § 5

mõttes, ja tal on õigus täitemenetluse osalisena sellest osa võtta.

Ringkonnakohtu seisukoht, et sissenõudja võib olla täitemenetluses passiivne ega kanna mistahes

riski, on vastuolus VÕS §-dega 6 ja 7. Krediidiasutuselt eeldatakse kõrgendatud vajalikku hoolsust.

Kohtud asusid seisukohale, et käendajal ei ole õigust osaleda tagatise võõrandamises, võlausaldajal ei

ole kohustust teha toiminguid müügihinna tõstmiseks, kuid sellele vaatamata kannab kõik riskid ja

kahju käendaja. Sellisena muutuks käendus garantiiks. Pandipidaja kohustus olla pandi müümisel

hoolas tuleneb ka asjaõigusseaduse § 293 lg-st 3, § 294 lg-st 5, § 295 lg-st 1 koostoimes VÕS §-

dega 6 ja 7. Kuivõrd hageja ei andnud kostjale võimalust kaitsta oma õigusi täitemenetluses

iseseisvalt ega teinud seda tema ja ka enda huvides, siis tuleb sellest tingitud kahju kanda hagejal.

Kostja palub vähendada kahjuhüvitis nullini.

Ringkonnakohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Kostja vaidlustas tagatisena müüdud

kinnistute turuhinna. Kui hageja ei nõustunud kostja väidetud ja tõendatud turuhinnaga, oli tal

võimalus esitada omapoolsed tõendid. Hageja ei ole teistsugust turuhinda tõendanud ega selgitanud,

miks kostja tõendid ei ole veenvad. Mitme enampakkumise korraldamine ei tähenda müümist

turuhinnaga, kuivõrd seadus sellist eeldust ette ei näe. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti jätnud

tähelepanuta viivise vähendamise taotluse.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse

õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

10. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· 29. novembril 2005 sõlmisid hageja ja võlgnik laenulepingu, mille kohaselt andis hageja

võlgnikule laenu 3 150 000 krooni;

· 29. novembril 2005 seati hageja kasuks võlgniku 16 kinnistule ühishüpoteek laenulepingust

tulenevate nõuete tagamiseks;

· 12. jaanuaril 2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu käenduse piirsummaga

1 000 000 krooni;

· 3. juulil 2008 võõrandas võlgnik ühishüpoteegiga koormatud kinnistud OÜ-le Konto

Kvaliteet;

· 19. mail 2009 ütles hageja laenulepingu üles;

· 21. mail 2009 esitas hageja avalduse täitemenetluse algatamiseks;

· 25. augustil 2009, 30. septembril 2009, 27. oktoobril 2009 ning 24. novembril 2009 toimunud

enampakkumistel müüdi ühishüpoteegiga koormatud kinnistud, millest laekus kokku

94 961 eurot 40 senti;

· laenulepingust tulenev võlgnevus on 20 580 eurot 96 senti (põhivõlgnevus, intress ning

viivis).

11. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et hagejal on kostja kui käendaja vastu nõue

tulenevalt laenulepingu rikkumisest, ega nõude suuruse üle. Vaidluse all on küsimus, kas käendaja on

täitemenetluse osaline TMS § 5 lg 1 mõttes ning kas ja kuidas mõjutab hageja nõuet kostja vastu

hageja kui sissenõudja tegevus laenulepingu tagamiseks seatud ühishüpoteegi realiseerimisel

täitemenetluses.

12. Esiteks leiab kolleegium, et kohtud on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et kui käendatava

kohustuse tagamiseks on seatud pandiõigus, siis on käendaja õigused ja võimalikud vastuväited

mitmeti otseselt seotud pandiõiguse teostamisega.

Eelkõige sõltub hüpoteegi realiseerimisele suunatud täitemenetlusest, millal ning millises ulatuses

võib võlausaldaja käendaja vastu nõude esitada. Käendaja võib VÕS § 149 lg 5 järgi kuni

põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude

pandi arvel, kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või

kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust. Isegi kui

pandiõigus ei ole seatud põhivõlgniku varale, siis vastutab käendaja võlausaldaja ees vaid ulatuses,

milles põhivõlgniku kohustust ei õnnestunud täitemenetluses müüdud pandieseme arvel täita. Lisaks

võib käendaja täitemenetluse ajal ka iseseisvalt astuda samme, et enampakkumine oleks edukam, nt

tehes enampakkumise huviliste leidmiseks rohkem reklaami.

Juhul kui käendajat teavitatakse võlgniku vastu algatatud täitemenetlusest, siis tekib tal võimalus

kaaluda, kas tal oleks mõistlik võlgnevus tasuda, ilma et võlausaldaja nõuaks temalt kohustuse

täitmist. Võlgnevuse tasumisega saaks käendaja hoida ära viivise ja võlausaldajal tekkida võiva kahju

suurenemise. Võlgnevuse tasumise korral on käendajal õigus nõuda ka nõude tagamiseks antud

tagatiste, sh hüpoteekide üleandmist (VÕS § 152 lg 1, § 167 lg-d 1 ja 6) (vt ka Riigikohtu

15. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-14, p 14). Seega juhul, kui käendaja täidaks

käenduslepingust tuleneva kohustuse enne hüpoteekide realiseerimist, saaks ta hiljem ise nõuda

hüpoteegi realiseerimist täitemenetluses. Sellisel juhul on käendajal endal võimalik valida, millal ta

alustab täitemenetlust hüpoteegi realiseerimiseks. Osaledes täitemenetluses TMS-i mõttes

sissenõudjana, on käendajal ka rohkem õigusi võtta täitemenetlusest aktiivselt osa ning seeläbi tagada

vara kõrgem müügihind.

Kolleegium juhib siiski tähelepanu, et käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud

ning tagatise andjate omavahelisi tagasinõudeid reguleerib VÕS § 69 lg 7 (vt täpsemalt Riigikohtu

30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p-d 19-21).

13. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga TMS § 5 lg 1 tõlgendamisel. TMS § 5 lg 1 järgi on

täitemenetluse osalised sissenõudja ja võlgniku kõrval ka muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus

puudutab. Arvestades käendaja vastutuse otsest seotust täitemenetlusega (ülal p 12), on kolleegiumi

arvates käendaja TMS § 5 lg 1 mõttes käsitatav täitemenetluse osalisena, kui täitemenetluses

pööratakse sissenõuet kinnisasjale, millele on käendatava kohustuse tagamiseks seatud hüpoteek.

Kui kostja oleks täitemenetlusest teadnud, oleks ta saanud kasutada täitemenetluse osalise õigusi.

Täitemenetluse osalisena oleks kostjal olnud õigus tutvuda täitetoimikuga (TMS § 35 lg 1), nõuda

kinnisasjade ühispakkumist (TMS § 151 lg 2), esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale (TMS § 217

lg 1) ja nõuda enampakkumise kehtetuks tunnistamist (TMS § 223 lg 1). Muuhulgas on kohtutäituril

kohustus toimetada täitemenetluse osalisele kätte vara arestimise ja enampakkumise aktid (TMS § 10

lg 1).

14. Samas märgib kolleegium, et VÕS § 149 lg-st 1 ei tulene käendaja õigust kasutada kõiki TMS-is

sätestatud võlgniku õigusi, nagu täitemenetluse hinna vaidlustamine (TMS § 74 lg 7 ja § 217) või

enampakkumise kuulutuse teistes väljaannetes avaldamise taotlemine (TMS § 84 lg 2 kolmas lause),

nagu kostja kassatsioonkaebuses viitab. VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada

võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud

need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Eelnimetatud võlgniku õigused ei ole käsitatavad

võlgniku vastuväidetena võlausaldajale VÕS § 149 lg 1 mõttes.

15. Iseenesest on kohtud õigesti leidnud, et VÕS § 146 lg-st 1 ei tulene võlausaldaja kohustust omal

algatusel teavitada käendajat põhivõlgniku vastu täitemenetluse alustamisest. Kuid hea usu

põhimõttele viidates (maakohtu otsuse p-d 23-25, ringkonnakohtu otsuse p 44) on kohtud sisuliselt

analüüsinud vaid seaduses sätestatud teavitamiskohustuste täitmist. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad

võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Riigikohus on varem

leidnud, et nõude tagamiseks seatud pandi realiseerimisel on pandipidaja kohustatud pantijale

teatama tekkinud võlast ja täitemenetluse alustamise kavatsusest enne kohtutäituri vahendusel

täitemenetluse alustamist, et pantija saaks vältida võla tasumisega enda omandi sundmüüki.

Pandipidaja ei käitunud heas usus, kui ta ilma pantijatele teatamata pöördus kohtutäituri poole

täitemenetluse alustamiseks (Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 13).

Pandipidajal võib tekkida kohustus VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitada eelnimetatud rikkumisega pantijale

tekitatud kahju (vt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 14).

Et ka käendaja saaks samuti enda õigusi efektiivselt kaitsta, peab kolleegiumi arvates hea usu

põhimõttest tulenevalt pandipidaja teatama ka pantijaks mitteolevale käendajale oma kavatsusest

asuda panti realiseerima, st kavatsusest algatada pandi realiseerimiseks täitemenetlus.

Kolleegium nendib, et üldjuhul ei pruugi täituril olla teavet selle kohta, kas konkreetsel juhul on nõue

lisaks pandiõigusele tagatud ka käendusega. Sellist teavet valdab igal juhul võlausaldaja,

st pandipidaja (nt laenuandja). Seetõttu on hea usu põhimõttest tulenevalt pandipidaja kohustatud

teavitama kohtutäiturit käendusest juhul, kui ta esitab hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse

algatamise määruse.

16. Kolleegium rõhutab, et hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teatamiskohustuse rikkumine ei

anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Kui aga käendajale tekkis

teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise

nõue. Seda kahju hüvitamise nõuet saab ta kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks

VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse

avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt nt Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-126-13, p 12; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11; 5. juuni 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10). Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb käendajal tõendada, et ta

oleks täitemenetlusest teadasaamisel enda tegevusega hoidnud ära oma vara vähenemise.

17. Vaatamata eeltoodule ei ole alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Kostja on kohtumenetluse

jooksul lähtunud iseenesest õigesti sellest, et hageja oleks pidanud teda täitemenetlusest teavitama

(vt ülal p-d 12-16). Sellele vaatamata ei ole kostja hageja vastu esitanud tasaarvestusavaldust

teatamiskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude kohta. Samuti ei ole ta ka tõendanud

kahju hüvitamise nõude eelduste esinemist ega ka kahjuhüvitisnõude suurust (vt ka Riigikohtu

17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-09, p 14).

Kostja peamiseks argumendiks on menetluses olnud see, et enampakkumisel müüdud kinnisasjade

turuväärtus oli müügihinnast kaks korda kõrgem (vt nt IV kd, tl 2). Kolleegium möönab, et

müügihinna ja turuhinna erinevus võiks olla üks asjaoludest, mida saaks kasutada käendajale

tekkinud kahju suuruse hindamiseks. Käesoleval juhul ei ole aga kohtud lugenud tõendatuks kostja

väidet, et hüpoteegiga koormatud kinnistud müüdi alla turuhinna. Sealjuures ei ole kohtud rikkunud

kostja viidatud TsMS § 436 lg-test 1-3 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Samuti on

kohtud jaganud õigesti tõendamiskoormise. Kuna kostja väide oli, et kinnistud müüdi oluliselt alla

turuhinna, siis oli kostjal ka kohustus oma väidet tõendada (TsMS § 230 lg 1). Kuna kostja ei suutnud

oma väidet tõendada, siis ei olnud hagejal ka kohustust tõendada, et kinnistud müüdi turuhinnaga.

Riigikohus lähtub maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest (TsMS § 688 lg-d 3 ja 4) ning ise

tõendeid ei uuri ega kogu (TsMS § 688 lg 5).

18. Hageja väidetava passiivsuse kohta täitemenetluses märgib kolleegium järgmist.

Üldjuhul ei ole sissenõudjal täitemenetluses enampakkumise korraldamises aktiivse osalemise

kohustust. Kuigi sissenõudjal on õigus arestitud asja hinda vaidlustada (TMS § 74 lg 7) või taotleda

enampakkumise kuulutuse avaldamist rohkemates väljaannetes (TMS § 84 lg 2 kolmas lause), ei

tulene TMS-ist vastavat sissenõudja kohustust. Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et erandlikel

juhtudel võib sissenõudja vastu kahju hüvitamise nõue tekkida, kui tõendatud on tema pahatahtlik

efektiivse täitemenetluse takistamine. Muuhulgas võib sissenõudja pahatahtlik tegevus või

tegevusetus anda alust kohaldada VÕS § 145 lg-t 5, mille kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse

tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks

antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui

võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. VÕS § 145 lg-le 5 saab käendaja tugineda ka

siis, kui nõuet tagav pant (hüpoteek) on seatud kolmanda isiku varale, mitte põhivõlgniku varale

(Riigikohtu 15. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-14, p 13).

Kostja väidab, et hageja passiivsuse tõttu müüdi kinnistud nende turuhinnast odavamalt. Kohtud ei

tuvastanud, et kinnistud oleks müüdud täitemenetluse käigus alla turuhinna (vt käesoleva otsuse

p 17). Kostja ei tuginenud sellele, et täitemenetluses oleks esinenud muid väidatavaid rikkumisi peale

kinnistute alghinna määramise, mis oleks hagejale andnud alust nt täituri tegevust või

enampakkumiste kehtivust vaidlustada.

19. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga (ringkonnakohtu otsuse p 47), et kostja ei esitanud õigel

ajal viivise vähendamise taotlust ega asjaolusid, mis põhjendaksid viivise vähendamist. Seetõttu on

kohtud põhjendatult jätnud viivise vähendamata.

20. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hageja ei ole

esitanud andmeid hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kohta, siis menetluskulude rahalist suurust

kohus kindlaks ei määra.

21. Riigikohus andis kostjale 23. septembri 2015. a määrusega menetlusabi ning vabastas kostja

kautsjoni tasumise kohustusest 85 euro 81 sendi suuruses osas. TsMS § 190 lg 5 järgi, kui kostja sai

menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud

riigituludesse täies ulatuses välja. Seetõttu tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista kautsjon 85 eurot

81 senti.

Kuna kolleegium jätab kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Villu Kõve, Ants Kull, Tambet Tampuu