3-2-1-146-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-146-15

Otsuse kuupäev

1. veebruar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Peeter

Jerofejev, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi,

Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle

Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Hageja hagi kostjate I–V vastu kostja I üldkoosoleku

otsuse kehtetuks tunnistamiseks ja otsuse teises sõnastuses

vastuvõtmise tuvastamiseks, alternatiivselt tahteavaldusi

andma kohustamiseks, 4 221 283 euro 77 sendi suuruse

dividendi ja viivise ning alternatiivselt 1 606 287 euro

suuruse kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks.

Kostjate I-V menetluskulude kindlaksmääramise

avaldused

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-12-35717

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja, esindajad vandeadvokaadid Allar Jõks ja Urmas

Volens

Kostja I, esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Kostjad II–V, esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 178 lõige 3 põhiseaduse vastaseks ja

kehtetuks.

2. Rahuldada määruskaebused osaliselt.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-35717 ja saata

kohtuasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

4. Tagastada määruskaebustelt tasutud kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu menetluses oli hageja hagi kostja I ning kostjate II–V vastu kostja I üldkoosoleku

otsuse punkti 2 kehtetuks tunnistamiseks ja teises sõnastuses otsuse vastuvõtmise tuvastamiseks,

alternatiivselt tahteavaldusi andma kohustamiseks, 4 221 283 euro 77 sendi suuruse dividendi ja

viivise ning alternatiivselt 1 606 287 euro suuruse kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks.

Riigikohus jättis 29. oktoobri 2014. aasta otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14 kõik menetluskulud

kõigis kohtuastmetes hageja kanda.

2. Kostja I esitas 28. novembril 2014 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Avaldusele

lisatud nimekirja kohaselt on kostja I kandnud õigusabikulusid kokku 86 186 eurot 77 senti

(lepingulise esindaja õigusabi 458,70 h eest tunnihinnaga ca 171 eurot 87 senti kokku 78 836 eurot

77 senti, lisaks riigilõiv apellatsioonkaebuselt 250 eurot, kautsjon kassatsioonkaebuselt 100 eurot ja

tõendi saamise kulu 7000 eurot). Kostja I taotles viivise väljamõistmist menetluskuludelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni kulude

hüvitamiseni.

3. Kostjad II–V esitasid 28. novembril 2014 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse.

Avaldusele lisatud nimekirja kohaselt on nad kandnud õigusabikulusid kokku 98 601 eurot 37 senti

(lepingulise esindaja õigusabi 188,67 h eest tunnihinnaga ca 151 eurot 20 senti kokku 28 526 eurot

35 senti, tõendi saamise kulu 66 615 eurot 60 senti ja tõlkekulu 3459 eurot 42 senti). Kostjad II–V

taotlesid mõista menetluskulud 98 601 eurot 37 senti välja selliselt, et hageja tasub kostjatele II–V

igaühele 1/4 hüvitatavast summast. Kostjad II–V kinnitasid, et kõik kulud on kantud praeguse

tsiviilasja tõttu ja et nad ei ole käibemaksukohustuslased.

4. Harju Maakohus tegi menetluskulude kindlaksmääramise kohta 31. märtsil 2015. aastal

põhjendatud määruse.

5. Harju Maakohus rahuldas kostja I avalduse osaliselt, määras kostjale I hüvitatavate

menetluskulude rahaliseks suuruseks 24 620 eurot (lepingulise esindaja tasu 17 370 eurot, riigilõiv

250 eurot ja tõendi saamise kulu 7000 eurot) ning mõistis selle summa hagejalt kostja I kasuks välja.

Samuti kohustas maakohus hagejat maksma kostja I kasuks väljamõistetud summalt viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni.

6. Harju Maakohus rahuldas ka kostjate II–V avalduse osaliselt ja määras kostjatele II–V hüvitatavate

menetluskulude rahaliseks suuruseks 13 553 eurot 28 senti (lepingulise esindaja tasu) ning mõistis

selle summa hagejalt kostjate II–V kasuks võrdsetes osades välja. Samuti rahuldas maakohus

kostjate II–V taotluse määruse täitmise korra kindlaksmääramiseks ja kohustas hagejat tasuma

kostjatele II–V igaühele 3388 eurot 32 senti.

7. Hageja esitas 15. aprillil 2015 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus vähendada

hagejalt kostja I kasuks väljamõistetavat menetluskulu 11 914 euro võrra ja kostjate II–V kasuks

väljamõistetavat menetluskulu 2589 euro 12 sendi võrra.

8. Kostja I esitas 16. aprillil 2015 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada

maakohtu määrus selles osas, milles menetluskulud jäid välja mõistmata.

9. Kostjad II–V vaidlustasid maakohtu määruse 20. aprillil 2015 esitatud määruskaebusega ja palusid

tühistada maakohtu määrus selles osas, milles menetluskulud jäid välja mõistmata.

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. mai 2015. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja hageja

ning kostjate määruskaebused rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus lahendas määruskaebused

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 178 lõike 3 teise lause alusel kirjeldava ja põhjendava

osata määrusega. Ringkonnakohus märkis, et määruse peale ei saa TsMS § 178 lõike 3 kolmanda

lause tõttu edasi kaevata.

11. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt taotleb hageja uue määruse

tegemist, millega vähendada hagejalt kostja I kasuks väljamõistetavat menetluskulu 11 914 euro võrra

ja kostjate II–V kasuks väljamõistetavat menetluskulu 2589 euro 12 sendi võrra. Hageja palub

tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva TsMS § 178

lõike 3 vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-ga 11, § 24 lõikega 5 ja §-ga 32.

12. Kostja I esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määrus

täielikult ja maakohtu määrus osaliselt (ulatuses, milles menetluskulud jäid kostja I kasuks välja

mõistmata) ning määrata kostja I menetluskulude suuruseks ning mõista hagejalt välja 86 186 eurot

77 senti. Kostja I palub tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks alates 1. jaanuarist

2015 kehtiva TsMS § 178 lõike 3 vastuolu tõttu PS §-ga 11, § 24 lõikega 5, §-ga 32 ning §-ga 15.

Edasikaebeõiguse üle otsustamise peaaegu täielikult ringkonnakohtu diskretsiooniõiguseks jätmine

rikub seadusereservatsiooni nõuet, kuna kohtutel ei ole õigust luua põhiõiguse piiranguid.

TsMS § 178 lõige 3 on vastuolus ka õigusselguse põhimõttega, kuna ei näe ringkonnakohtule ette

selgeid objektiivseid juhiseid, millises olukorras tuleb edasikaebeõigus tagada. On ebaselge, kas iga

kord, kui ringkonnakohus maakohtu lahendit muudab, tuleb tagada edasikaebeõigus. TsMS § 178

lõige 3 ei ole ka materiaalselt õiguspärane. Menetlusökonoomia tagamiseks on olemas teisi

vahendeid, nt TsMS § 178 lõikes 2 sätestatud piirmäära suurendamine. Piirang ei ole vajalik ega

proportsionaalne ning moonutab edasikaebeõiguse olemust. Ringkonnakohtu määrus on ka sisuliselt

ebaõige, kuna selles on nõustutud maakohtu eksliku määrusega.

13. Kostjad II–V esitasid Riigikohtule määruskaebuse, milles palusid tühistada ringkonnakohtu

määrus täielikult ja maakohtu määrus osaliselt (ulatuses, milles menetluskulud jäid kostjate kasuks

välja mõistmata) ning määrata kostjate II–V menetluskulude suuruseks täiendavalt ning mõista

hagejalt välja 85 048 eurot 9 senti ehk kokku 98 601 eurot 37 senti. Kostjad II–V paluvad tunnistada

alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva TsMS § 178 lõike 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

Kostjad II–V nõustuvad kostja I määruskaebuse väidetega TsMS § 178 lõike 3 vastuolu kohta

põhiseadusega. Lisaks on ringkonnakohtu ja maakohtu määrus ka sisuliselt ebaõiged.

14. Vastuses hageja määruskaebusele leiab kostja I, et see ei ole põhjendatud, v.a TsMS § 178 lõiget 3

puudutavas osas. Vastuses kostjate II–V määruskaebusele leiab kostja I, et tal ei ole sellele

määruskaebusele vastuväiteid.

15. Kostjad II–V leiavad vastuses hageja määruskaebusele, et see ei ole põhjendatud, kuid

TsMS § 178 lõige 3 on põhiseadusega vastuolus.

TSIVIILKOLLEEGIUMI MÄÄRUS

16. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis 13. oktoobri 2015. a määruses, et kuna kohtuasja lahendamine

eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) alusel läbivaadatava

küsimuse lahendamist, tuleb asi TsMS § 19 lõike 4 punkti 3 ja § 690 lõike 1 esimese lause ning

PSJKS § 3 lõike 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.

17. Kolleegium väljendas kahtlust, et TsMS § 178 lõikes 3 sätestatud kaebeõiguse piirang võib olla

vastuolus PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõigusega, § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigusega ja §-

s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Menetluskulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramisega

sekkutakse menetlusosaliste omandipõhiõigusesse, kuna sellega pannakse ühele menetlusosalisele

varaline kohustus teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või jäetakse see tegemata.

Menetluskulude kindlaksmääramine evib samuti neid tunnusjooni, mis vastavad ühes kohtuastmes

asjas lõpplahendi tegemisele. Olemuslikult on tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega

eriregulatsioonis.

18. Alates 1. jaanuarist 2015 võib menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 177 lõike 1 punktide 1

ja 2 alusel toimuda kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või eraldi määrusega pärast

tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Juhul, kui menetluskulud määratakse rahaliselt kindlaks kohtuotsuses, ei näe TsMS ette piiranguid

selle kohtuotsuse vaidlustamiseks ringkonnakohtus ja Riigikohtus. Kui aga menetluskulud määrati

kindlaks eraldi kohtumäärusega ja ringkonnakohus lahendab määruskaebuse maakohtu määruse peale

põhjendava osata määrusega, piirab TsMS § 178 lõike 3 kolmas lause edasikaebeõigust Riigikohtule.

Seega võib seadus kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid (menetluskulude tasumise õigustatud ja

kohustatud subjektid) erinevalt sõltuvalt sellest, missuguse lahendiga otsustatakse menetluskulude

kindlaksmääramine.

19. Kolleegiumi hinnangul ei ole TsMS § 178 lõige 3 piisavalt selge sisuga, jättes kaebeõiguse

olemasolu sisuliselt ringkonnakohtu otsustada ega pruugi seetõttu vastata edasikaebeõiguse lihtsa

seadusreservatsiooniga piiramise nõuetele. Põhiõiguste tagamise aspektist on küsitav see, kui

seaduses ei sätestata põhiõiguste piirangute täpseid kriteeriume. TsMS § 178 lõige 3 võib olla

vastuolus PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Isegi juhul, kui pidada TsMS § 178

lg 3 teist ja kolmandat lauset sõnastuslikult arusaadavaks, ei ole üksikisikul nende normide alusel

võimalik ette näha, kas ringkonnakohus teeb põhjendatud osaga või põhjendava osata määruse ning

seega seda, kas üksikisikul on kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale või mitte.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu põhiseaduskomisjon

20. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et TsMS § 178 lõige 3 on PS § 13 lõikest 2 tuleneva

õigusselguse põhimõttega kooskõlas, sest ringkonnakohtu kaalutlusotsuse võimalikud õiguslikud

tagajärjed on normis selgelt kirjas. Menetlusosalistel ei ole ega saagi olla normi teksti põhjal võimalik

ette näha, millisele seisukohale ringkonnakohus konkreetse määruskaebuse lahendamisel jõuab.

21. TsMS § 178 lõige 3 on PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõigusega kooskõlas. Menetlusosaliste

võimalik omandipõhiõiguse riive ei tulene otseselt TsMS § 178 lõikest 3, sest see säte reguleerib

ringkonnakohtu otsustusi ja nende vormistamist menetluskulude kindlaksmääramise õiguspärasuse

kontrollimisel, mitte isikute rahaliselt hinnatavate õiguste ja nõuete ulatust. Kohtumenetluse poolte

menetluskulude suurusega seotud õigused ja kohustused sõltuvad ringkonnakohtu tehtavast määrusest

ja mitte vaidlusalusest normist.

22. TsMS § 178 lõikest 3 tulenev võimalik võrdsuspõhiõiguse riive on põhiseaduspärane.

Menetlusosaliste erinev kohtlemine on kaebeõiguse seisukohast põhjendatav. Koheldakse erinevalt

neid menetlusosalisi, keda puudutava esimese astme kohtulahendi kontrollimisel tuvastab

ringkonnakohus, et menetluskulude kindlaksmääramisel on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid, ning neid menetlusosalisi, keda puudutava esimese astme

kohtulahendi kontrollimisel ringkonnakohus selliseid rikkumisi ei tuvasta. Esimesse gruppi

kuuluvatele menetlusosalistele on vaja tagada edasikaebamise õigus, et oleks võimalik kohtulikult

kontrollida ringkonnakohtu määruses esitatud argumentide põhjendatust ning mitte moonutada

menetlusosaliste kohtusse pöördumise õiguse olemust. Teise gruppi kuuluvate menetlusosaliste puhul

puuduvad ringkonnakohtu määruses argumendid, mille põhjendatust kõrgema astme kohus saaks

hinnata, ning edasikaebeõigus ei ole vajalik.

23. TsMS § 178 lõike 3 kolmandas lauses sätestatud PS § 24 lõikest 5 tuleneva edasikaebeõiguse

piirang on proportsionaalne ja seega põhiseaduspärane. Vaidlusaluse sätte eesmärgiks on võimalik

pidada menetlusökonoomiat. Tõhusalt toimiv kohtusüsteem on õiguspärane eesmärk, mis kannab ka

põhiseaduslikke õigusväärtusi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. aprilli

2008. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-20-07, punkt 19). Vaidlusalune edasikaebeõiguse piirang on ka

sobiv, sest võimaldab kohtute töökoormust vähendada. Kaebeõiguse välistamine kohtuasjades, milles

ringkonnakohus on juba kontrollinud ja tuvastanud, et maakohus on teinud õiguspärase lahendi,

soodustab eesmärgi saavutamist. Edasikaebeõiguse piirang on vajalik, sest selle alternatiiv,

s.o võimalus, mille kohaselt otsustab Riigikohus ise, kas ringkonnakohtu määruse peale esitatud

kaebus menetlusse võtta või mitte, ei ole sama efektiivne. Vaidlusalust regulatsiooni ei saa lugeda

ebavajalikuks, sest kõrgemalseisev kohus ei saa põhjendava osata määrust kontrollida. Vaidlusalune

regulatsioon on ka mõõdukas, sest kõrgemalseisvad kohtud ei saa maakohtu kaalutlusotsustust

sisuliselt kontrollida ja muuta. Menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

TsMS § 174 lõike 1 esimese lause kohaselt kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohtul

on õigus sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on selgelt ületanud diskretsiooni piire

(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-88-11, punkt 11). Kui

ringkonnakohus on esimese astme kohtu lahendit juba kontrollinud ja jõudnud järeldusele, et

maakohtus ei ole menetlusnorme selgelt rikutud või tõendeid selgelt ebaõigesti hinnatud, ei ole ka

otstarbekas kaasata kohtuasja menetlusse kolmandat kohtuastet, sest võimaliku selge vea oht on

viidud juba miinimumi. Kui ringkonnakohtu kontroll esimese astme kohtute lahendite üle on tõhus ja

kvaliteetne, puudub täiendava edasikaebeõiguse järele ka sisuline vajadus ning selline piirang on

mõõdukas. Edasikaebeõigus on vajalik eelkõige juhtudel, kui ringkonnakohus esimese astme kohtu

lahendit muudab, sest võib olla vaja kontrollida ringkonnakohtu määruses esitatud uute kaalutluste

õiguspärasust.

24. Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtu poolt võib riivata PS § 15

lõikest 1 tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Sellise põhiõiguse

piiramiseks peavad olema kaalukad põhjused. Riigikohtu senise praktika kohaselt on kaalukateks

põhjusteks ainult PS-s sisalduvad põhjused, mistõttu saab sellise põhiõiguse piiramise õigustusena

arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-12, punkt 31). Tõhusalt toimiv

kohtusüsteem on põhiseaduslikke õigusväärtusi kandev eesmärk (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-20-07, punkt 19) ja see õigustab tõhusa

õiguskaitse ja ausa õigusemõistmise õiguse riivet. Õigus ausale kohtumenetlusele koosneb mitmest

alamtagatisest, mille hulka kuulub muu hulgas õigus kohtulahendi põhjendusele. Vajalike

põhjenduste ulatus sõltub lahendi iseloomust ja kaasuse asjaoludest, kuid põhjendus on

edasikaebeõiguse tagamise kõrval muu hulgas oluline veel õigusrahu säilimiseks, juriidiliste

teadmisteta poolte veenmiseks ning õigusemõistmise ühtsuse ja järjepidevuse tagamiseks. Seega ei

ole kohtulahendi põhjendused vajalikud mitte ainult kõrgemalseisva kohtu veenmiseks, vaid ka

vaidluse poolte ja avalikkuse veenmiseks, et konkreetne kohtulahend on õiguspärane ning

kohtumenetlus on korraldatud õiguspäraselt. Kohtulahendi kirjeldava ja põhjendava osa ärajätmise

võimaluse tõttu võib TsMS § 178 lõige 3 olla põhiseaduslikkuse osas puudustega, kuid need ei ole

siiski nii olulised, et muudaksid TsMS § 178 lõike 3 põhiseadusvastaseks.

Riigikogu õiguskomisjon

25. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et vaidlusalune säte on põhiseadusega kooskõlas, kuna vastab

õigusselguse põhimõttele ning on kooskõlas PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigusega ja PS §-

s 12 tagatud võrdsuspõhiõigusega. Kaebeõigus ei ole piiramatu, selle puhul tuleb arvestada teisi

põhiseaduslikke väärtusi, nagu menetlusökonoomia ja õigusrahu. Vaidlusaluses normis

ringkonnakohtule antud võimalus lahendada määruskaebus kirjeldava ja põhjendava osata määrusega

tähendab seda, et ainult juhtudel, kui ringkonnakohus täielikult nõustub alama astme kohtulahendiga

ega muuda seda, puudub tal vajadus alama astme kohtu tuvastatud asjaolusid uuesti kirjeldada ja

kontrollitud kohtulahendi põhjendusi korrata. Ühtlasi on muutmata jäetud kohtulahendi ühekordse

kontrollimisega edasikaebevõimalused ammendunud ja saabunud õigusrahu. Kui ringkonnakohus

muudab alama astme kohtulahendit, peab seda tinginud asjaolusid kirjeldama ja põhjendama ning sel

juhul on olemas ka edasikaebevõimalus ringkonnakohtu lahendi kontrollimiseks.

Hageja

26. Hageja on seisukohal, et TsMS § 178 lõige 3 on vastuolus PS §-dega 12 ja 32 ning § 24 lõikega 5,

kuna piirab ebaproportsionaalselt õigust vaidlustada menetluskulude jaotus Riigikohtus.

Edasikaebeõiguse piiramisega koheldakse isikuid, kelle menetluskulud määrati kindlaks eraldi

kohtumäärusega, ebavõrdselt võrreldes isikutega, kelle menetluskulud on kindlaks määratud

kohtuotsusega.

27. Edasikaebeõiguse piiramine ei ole proportsionaalne meede eesmärgi saavutamiseks. TsMS § 178

lõike 3 eesmärgiks on kiirendada menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ehk tagada

menetlusökonoomia. Menetlusökonoomia tagamist võib pidada legitiimseks eesmärgiks ning

kaebeõiguse piiramist selle saavutamiseks sobivaks meetmeks.

28. Edasikaebeõiguse piiramist ei saa pidada vajalikuks abinõuks, sest menetluskulude

kindlaksmääramise menetlust saab kiirendada teiste meetmetega. Menetlusökonoomiat aitavad tagada

kulude kindlaksmääramine samas menetluses põhiasjaga, menetlusdokumentide ja nende kohta

seisukohtade esitamisele ühtsete tähtaegade sätestamine ning vaidlustatavate menetluskulude

alampiiri tõstmine või kohtutele lisaressursside andmine. Need meetmed on vähemalt sama tõhusad,

kuid ei riiva nii intensiivselt isikute põhiõigusi.

29. Valitud meedet ei saa eesmärgi suhtes pidada ka mõõdukaks. TsMS § 178 lõige 3 piirab väga

intensiivselt võrdsuspõhiõigust, edasikaebeõigust ning omandiõigust. Kuigi menetlusökonoomia

põhimõte on oluline, toob TsMS § 178 lõige 3 kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise ning ei võimalda

isikul oma õigusi kohtus tõhusalt realiseerida ja omandit kaitsta. Seetõttu on tegu ebaproportsionaalse

meetmega.

Kostjad

30. Kostja I jäi TsMS § 178 lõike 3 põhiseaduspärasuse kohta määruskaebuses esitatud seisukohtade

juurde ega esitanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses täiendavat arvamust. Kostjad II-V

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses vaidlusaluse sätte kohta arvamust ei esitanud.

Õiguskantsler

31. Õiguskantsler on seisukohal, et TsMS § 178 lõige 3 on PS § 149 lõikega 3 ja § 24 lõikega 5

vastuolus osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust Riigikohtule ringkonnakohtu kirjeldava

ja põhjendava osata määruse peale, kuna selles otsustatakse lõplikult isiku (põhi)õiguste või

kohustuste üle. Tegu on n-ö põhimenetluses tehtava lõpliku lahendiga, mis peaks omama potentsiaali

jõuda Riigikohtusse.

32. Õiguskantsleri hinnangul on TsMS § 178 lõige 3 formaalselt põhiseadusega kooskõlas. TsMS § 178

lg 3 ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. Normi õigusselgusetust ei too iseenesest kaasa see, et

norm seab mingi õigusliku tagajärje saabumise sõltuvusse kohtu otsustusest.

33. TsMS § 178 lg 3 riivab PS § 24 lõikest 5 tulenevat edasikaebeõigust, sest nimetatud sätte tõttu ei

saa menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebust

lahendava ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata, kui ringkonnakohus teeb selle kirjeldava ja

põhjendava osata.

34. TsMS § 178 lõige 3 riivab ka võrdsuspõhiõigust (PS § 12), kuna seadusandja seab

edasikaebeõiguse olemasolu esmalt sõltuvusse sellest, kas maakohus määrab menetluskulud kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või hoopis eraldi määrusega pärast tsiviilasja sisulise

lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Teiseks seab

seadusandja edasikaebeõiguse olemasolu sõltuvusse sellest, kas ringkonnakohus lahendab

määruskaebuse kirjeldava ja põhjendava osaga või ilma nendeta. See tähendab, et seadusandja

kohtleb samas sisulises küsimuses menetlusosalisi erinevalt lähtuvalt kohtu menetluslikest otsustest.

35. Lisaks sellele riivab TsMS § 178 lõige 3 PS § 14 ja § 15 lõige 1 omavahelisest koostoimest

tulenevat põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, sest sisuliselt sõltub

järelevalve teostamise võimalikkus siin järelevalvealuse enda otsustest. Ka riivab põhjenduse

puudumine PS §-s 14 sätestatud õigust korrakohasele menetlusele.

36. Edasikaebeõiguse välistamise eesmärgiks võib pidada menetlusökonoomiat ehk kohtusüsteemi

töökoormuse vähendamist. Arvestades asjaolu, et vaidlusalune norm kohaldub juhtudel, mil esmane

kaebevõimalus on tagatud, saab lugeda edasikaebeõiguse riive eesmärki legitiimseks.

37. Edasikaebeõiguse piirang on menetlusökonoomia saavutamisel sobiv ja vajalik abinõu, kuid mitte

mõõdukas abinõu. Mõõdukuse analüüsimisel tuleb eristada nn edasikaebeõiguse kohaldumist

kõrvalmenetluses ja edasikaevet lõpliku lahendi peale. Esimesel juhul soovitakse vaidlustada menetlusliku

abi- või sekundaarnõude kohta tehtud otsust. Teisel juhul on tegu menetlust lõpetava määruse ehk

konkreetse kohtuasja lõpplahendi peale edasikaebeõiguse piiramisega.

38. Edasikaebeõiguse piiramise kaudu kohtusüsteemi efektiivsuse suurendamisel taotletakse kahte

alaeesmärki: a) kohtusüsteemi üldist efektiivsust (ehk kohtute tööaja kokkuhoidu) ning b) kohtu

efektiivsust konkreetses kohtuasjas kiiresti lõpliku lahendini jõudmisel. Mõlemad eesmärgid on

mõeldavad vaid siis, kui potentsiaalset edasikaebajat puudutavas kohtuasjas toimuvad nii nn põhi- kui

ka kõrvalmenetlus ning edasikaebeõiguse piirang puudutab nn kõrvalmenetluses tehtavat otsust.

39. Valdavalt tagavadki kohtumääruste suhtes kehtestatud edasikaebeõiguse piirangud just võimaliku

edasikaebajaga seotud nn põhimenetluse efektiivset ja kiiret lahendamist. Vaid kõrvaleesmärgina

võidakse silmas pidada ka teiste kohtuasjade kiirele lahendamisele kaasaaitamist. Seetõttu ei saagi

menetluslikke määrusi tihti eraldi või mitu korda vaidlustada, küll aga saab neid sel juhul vaidlustada

koos nn põhiasja lahendiga. Sellisel juhul on piirangu eesmärgid kahtlemata kaalukad ning teiselt

poolt edasikaebeõiguse piirang vaid ajutine ehk (vähemalt üldjuhul) mitte kuigi intensiivne. Seega on

edasikaebeõiguse piiramine üldjuhul mõõdukas juhul, kui see teenib muu hulgas eesmärki

võimalikult kiiresti jätkata sama kohtuasja menetlust ning kus vähemalt lõppastmes on Riigikohtul

võimalik võtta seisukoht ringkonnakohtu määruse kohta üksikjuhu õiglust tagaval viisil.

40. TsMS § 178 lõike 3 puhul ei ole ringkonnakohtu määrus, mille suhtes edasikaebeõiguse lubamise

küsimus tekib, tehtud nn kõrvalmenetluses. Vaidlusalusel juhul on edasikaebeõiguse piirang lõplik,

mis teeb selle juba iseenesest märkimisväärselt intensiivseks edasikaebepõhiõiguse riiveks, hoolimata

sellest, et eelnevalt on menetlusosalistele tagatud vähemalt ühekordne edasikaebeõigus.

41. Riigikohtusse edasikaebeõiguse võimaldamine ringkonnakohtu menetlust lõpetava määruse peale,

kui see ei ole tehtud nn kõrvalmenetluses, ei saa ka olla kohtusüsteemi (Riigikohut) ebamõistlikult

koormav. Osa menetluskulude kindlaksmääramise menetlustest võivad juba praegu Riigikohtusse

välja jõuda. Samuti võtab Riigikohus kaebused menetlusse valikuliselt (TsMS § 679). Kohtusüsteemi

üldine efektiivsus ei saa olla kaalukam eesmärk kui alama astme kohtu võimaliku veaga kaasnev

üksikjuhu ebaõigluse kõrvaldamine.

42. Edasikaebeõiguse puudumine on puutumuses PS § 149 lõigetega 1–3. Neis sätetes kirjeldatud

süsteemi loogiliseks eesmärgiks on madalama astme kohtute lahendite kontrolli kaudu kohtupraktika

ühtlustamine ja omakorda selle kaudu õiguse ühetaoline kohaldamine.

43. TsMS ei võimalda Riigikohtul ühelgi juhul vaadata läbi sellist ringkonnakohtu määrust, millega

lahendatakse kirjeldava ja põhjendava osata menetluskulude kindlaks–määramise määruse peale

esitatud määruskaebus. See ei ole võimalik ka juhul, kui muidu on täidetud TsMS §-dest 679 ja 695

tulenevad tingimused. Riigikohus saab madalama astme kohtute praktikat ühtlustada küll obiter

dictum korras seisukohta väljendades, kuid sellega ei ole võimalik saavutada üksikjuhu õiget ja

õiglast lahendust.

44. Lisaks võib edasikaebeõiguse piiranguga kaasneda väga intensiivne põhiõiguste riive

menetluskulude kindlaksmääramisega kaasnevaid võimalikke tagajärgi arvestades. Menetluskulude

kindlaksmääramisel otsustatakse lõplikult isiku varaliste õiguste üle ning kulude väljamõistmisel

järgneb täitemenetlus (sh on lõppastmes võimalik ka isiku eluaseme sundvõõrandamine). Otsustuse

lõplikkus võib seega kaasa tuua PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõiguse intensiivse riive.

Justiitsminister

45. Justiitsminister on seisukohal, et TsMS § 178 lõige 3 on põhiseadusega vastuolus osas, mis ei

võimalda esitada kaebust ringkonnakohtu kirjeldava ja põhjendava osata määruse peale. Vaidlusalune

norm riivab ebaproportsionaalselt PS § 12 lõikest 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust, § 24 lõikest 5

tulenevat edasikaebeõigust ja § 32 lõikest 2 tulenevat õigust vabalt vallata, kasutada ja käsutada enda

omandit.

46. TsMS § 178 lõige 3 on formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Nimetatud säte on vastu võetud

Riigikogus nõutava häälteenamusega, Vabariigi Presidendi on selle välja kuulutanud ning see on

avaldatud Riigi Teatajas. Teadaolevalt ei ole seaduse vastuvõtmisel rikutud asjakohaseid

menetlusnorme. Vaidlustatud säte vastab ka määratletuse nõudele (PS § 13 lõige 2), kuna on

sõnastatud piisavalt selgelt ja on arusaadav. Vaidlustatud säte vastab ka PS § 3 lõike 1 esimesest

lausest tuleneva õigusliku aluse nõudele.

47. Materiaalse põhiseaduspärasuse üheks tingimuseks on see, et normil peab olema legitiimne

eesmärk. TsMS § 178 lõikes 3 sätestatud edasikaebe piirangu kehtestamise eesmärk on

menetlusökonoomia, mis on tulenevalt põhiseaduse XIII peatükist põhiseaduslikku järku

õigusväärtus. Seega on tegemist legitiimse eesmärgiga.

48. TsMS § 178 lõikest 3 tulenev piirang, mis ei võimalda maakohtu menetluskulude

kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse

peale edasi kaevata, aitab kahtlemata kohtumenetlust kiirendada ja lihtsustada. Seega on tegemist

sobiva abinõuga.

49. Justiitsministri hinnangul ei ole kohtumenetluse ökonoomiat praegusel juhul võimalik tagada

mõne teise veel efektiivsema, ent isikut vähem koormavama vahendiga, kui seda on määruse peale

edasikaebeõiguse piiramine. Seega on TsMS § 178 lõige 3 vajalik abinõu.

50. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust

ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. See, kas kohus määrab menetluskulud kindlaks

põhiasja lõpplahendiga või pärast lõpplahendi jõustumist määrusega, otsustab maakohus

(TsMS § 174, § 177) ning menetlusosalisel ei ole võimalik sekkuda sellesse kohtu otsustusse.

Menetluskulude kindlaksmääramise asjas võivad vaidlusalused summad, iseäranis esindajakulud, olla

märkimisväärselt suured. Eesmärgi tähtsusega ei ole piisavalt põhjendatud, miks menetluskulude

kindlaksmääramise lahendi peale edasikaebamisel peaks menetlusosalisi ebavõrdselt kohtlema

sõltuvalt kohtu valitud menetluskulude kindlaksmääramise viisist. See piirang viib ka ebavõrdse

võimaluseni teostada edasikaebeõigust ning omandiõigust.

VAIDLUSTATUD SÄTE

51. TsMS § 178 lõige 3:

„§ 178. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamine

[---]

(3) Kui menetluskulude kindlaksmääramisel on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, lahendab ringkonnakohus

määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramise peale põhjendatud määrusega. Muul juhul võib

ringkonnakohus määruskaebuse lahendada kirjeldava ja põhjendava osata määrusega.

Ringkonnakohtu kirjeldava ja põhjendava osata määruse peale ei saa edasi kaevata.

[---]."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

52. Üldkogu hindab kõigepealt, kas TsMS § 178 lõige 3 on kohtuasjas asjassepuutuv (I). Seejärel

käsitleb vaidlusaluse sättega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (II) ning hindab, kas need on

põhiseadusega kooskõlas (III). Lõpuks lahendab üldkogu määruskaebused (IV).

I

53. Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sellise sätte

põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 14 lõige 2).

Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk selle

põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse

korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu 22. detsembri 2000. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00,

punkt 10 ja 28. oktoobri 2002. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15; vt ka Riigikohtu

üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-5-13, punkt 19).

54. TsMS § 178 lõige 3 reguleerib Riigikohtusse edasikaebamise õigust olukorras, kus

tsiviilkohtumenetluse kulude rahalise suuruse on maakohus kindlaks määranud tsiviilasja sisulisest

lahendamisest eraldi. Tsiviilasja lahendav kohus peab kohtuotsust või menetlust lõpetavat määrust

tehes määrama kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lõige 1). Juhul,

kui see ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist, määrab maakohus

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse

(TsMS § 174 lõige 2). Vastasel juhul määrab asja sisuliselt menetlenud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks eraldi menetluses pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lõige 1 punkt 2 ja lõige 2).

TsMS § 178 lõikest 3 tulenevalt ei saa esitada Riigikohtule kaebust ringkonnakohtu kirjeldava ja

põhjendava osata määruse peale, millega ringkonnakohus lahendas maakohtu TsMS § 177 lõike 2

alusel tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse.

55. TsMS § 178 lõige 3 on praeguses kohtuasjas asjassepuutuv, kuna on kohtuasja lahendamiseks

otsustava tähtsusega. Üldkogu lahendab määruskaebusi, mis esitati Riigikohtule ringkonnakohtu ilma

põhjendava ja kirjeldava osata tehtud määruse peale, millega ringkonnakohus oli lahendanud

maakohtu TsMS § 177 lõike 2 alusel tehtud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise

määruse peale esitatud määruskaebused.

56. Juhul, kui TsMS § 178 lõige 3 on põhiseadusega kooskõlas ja jääb kehtima, on määruskaebused

võetud ekslikult menetlusse ja tuleks kaebeõiguse puudumise tõttu jätta läbi vaatamata (TsMS § 682

lõige 1). Juhul, kui üldkogu tunnistab TsMS § 178 lõike 3 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, tuleks

Riigikohtule esitatud määruskaebused TsMS § 696 lõike 1 teise lause kohaselt läbi vaadata.

II

57. Välistades ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtusse määruskaebuse esitamise juhul, kui

ringkonnakohtu määrus on tehtud kirjeldava ja põhjendava osata, riivab TsMS § 178 lõige 3 PS § 24

lõikes 5 tagatud edasikaebeõigust.

58. PS § 24 lõike 5 kohaselt on igaühel õigus kaevata tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega

sätestatud korras edasi kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslik põhiõigus,

mis on osa üldisest põhiõigusest kohtulikule kaitsele ja mille eesmärgiks on tagada kohtulahendi

kontroll, et vältida eksimusi kohtulahendites (Riigikohtu üldkogu 14. aprilli 2011. a otsus kohtuasjas

nr 3-2-1-60-10, punkt 45). PS § 24 lõike 5 kaitseala riivab igasugune takistus kõrgema astme kohtu

poole pöördumisel (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-5-10, punkt 16).

59. PS § 24 lõike 5 esemeline kaitseala hõlmab nii õigust kaevata esimese astme kohtu lahendi peale

edasi ringkonnakohtusse kui ka õigust kaevata ringkonnakohtu lahendi peale edasi Riigikohtusse

(Riigikohtu üldkogu 21. aprilli 2015. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-75-14, punktid 61–62). Seadusandja

võib edasikaebeõigusele seadusega sätestada nii menetluslikke piiranguid kui ka materiaalseid

piiranguid, välistades mingit liiki lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval

põhjusel (Riigikohtu üldkogu 21. aprilli 2015. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-75-14, punkt 63).

60. Ilma põhjendusteta kohtulahendi peale on keeruline esitada kaebust kõrgemalseisvale kohtule.

Seetõttu riivab PS § 24 lõikes 5 tagatud põhiõigust nii see, et TsMS § 178 lõige 3 ei kohusta

ringkonnakohut oma määrust põhjendama, kui ka see, et ringkonnakohtu põhjendamata määruse

peale ei saa esitada kaebust Riigikohtule.

61. TsMS § 178 lõike 3 esimesest lausest tulenevalt on ringkonnakohus kohustatud oma määrust

põhjendama üksnes juhul, kui maakohus on ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramise määruses rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud

tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kuigi sätte sõnastusest see otseselt ei ilmne, võib

tõlgendamise teel jõuda järelduseni, et ringkonnakohus peab oma määrust põhjendama juhul, kui ta

muudab (sh tühistab) maakohtu määruse, millega maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise

suuruse. TsMS § 178 lõike 3 teise lause kohaselt võib muul juhul, seega juhul, kui ringkonnakohus

maakohtu määrust ei muuda, ringkonnakohus teha määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata.

62. PS § 24 lõike 5 riive põhiseaduspärasuse hindamisel tuleb arvestada samuti seda, et TsMS § 178

lõige 3 riivab ka PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigust, mis keelab kohelda sarnases olukorras

isikuid ebavõrdselt.

63. Seades ringkonnakohtu määruse põhjendamise kohustuse sõltuvusse sellest, kas kohus muudab

maakohtu lahendit või mitte, kohtleb TsMS § 178 lõige 3 menetlusosalisi ebavõrdselt. Juhul, kui

menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks põhimenetluses, on maakohtu lahendi peale

esitatud kaebust läbi vaataval ringkonnakohtul kohustus oma lahendit põhjendada (v.a TsMS § 654

lõikes 6 nimetatud juhul, mil ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi; see kehtib

TsMS § 659 kaudu ka määruskaebuse läbivaatamisel). Ringkonnakohtu põhjendamiskohustus ei sõltu

sellisel juhul sellest, kas kohus muudab maakohtu lahendit või mitte.

64. Lisaks riivab vaidlusalune säte võrdsuspõhiõigust seetõttu, et TsMS § 178 lõike 3 teise lause

kohaselt võib ringkonnakohus oma määrust põhjendada ka juhul, kui ta ei muuda maakohtu määrust

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Sellisel juhul koheldakse menetlusosalisi,

kelle kaebust lahendades ringkonnakohus tegi põhjendamata määruse, ebavõrdselt võrreldes nende

menetlusosalistega, kelle kaebust lahendades ringkonnakohus otsustas teha põhjendatud määruse.

65. Kokkuvõtvalt koheldakse erinevalt menetlusosalisi, kelle kohta tehtud menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramise lahendi peale saab esitada kaebuse Riigikohtule, ja neid menetlusosalisi,

kelle kohta tehtud lahendi peale ei saa esitada kaebust Riigikohtule. Menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramist saab Riigikohtus vaidlustada juhul, kui menetluskulude rahaline suurus määrati

kindlaks põhimenetluses kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega (TsMS § 177 lõige 1

punkt 1). Lisaks sellele saab kaebuse Riigikohtusse esitada menetlusosaline, kelle suhtes määrati

menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi menetluses, kuid ringkonnakohus muutis maakohtu

määrust, tehes selle kohta põhjendatud määruse (TsMS § 178 lõige 3 esimene lause). Samuti on

võimalik Riigikohtusse kaebus esitada menetlusosalisel, kelle suhtes menetluskulude rahaline suurus

määrati kindlaks eraldi menetluses ja ringkonnakohus ei muutnud maakohtu lahendit, kuid otsustas

siiski teha põhjendatud määruse (TsMS § 178 lõige 3 teine lause). Kõiki neid menetlusosalisi

koheldakse ebavõrdselt võrreldes menetlusosalisega, kelle suhtes määrati menetluskulude rahaline

suurus kindlaks eraldi menetluses, ringkonnakohus ei muutnud maakohtu määrust ega pidanud

vajalikuks teha põhjendatud määrust.

66. Lisaks eeltoodule riivab vaidlusalune säte PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. Kuna

menetluslike põhiõiguste eesmärgiks on tagada isiku materiaalsete põhiõiguste teostamine, tuleb

menetluslike põhiõiguste riive põhiseaduspärasuse hindamisel arvestada ka seda, milliste põhiõiguste

kaitseks soovib isik oma menetluslikke õigusi kasutada (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a

otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, punkt 75). Menetluskulude kindlaksmääramine riivab

menetlusosaliste PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust, kuna sellega pannakse ühele menetlusosalisele

varaline kohustus teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või jäetakse see tegemata.

III

67. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et TsMS § 178 lõige 3 võib olla formaalselt

põhiseadusvastane, kuna ei vasta PS § 13 lõikes 2 sätestatud õigusselguse põhimõttele. PS § 13

lõige 2 kaitseb igaüht riigivõimu omavoli eest. Õigusselguse põhimõte nõuab, et õigusnormid oleksid

piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava

tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida (Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, punkt 31).

68. TsMS § 178 lõike 3 esimesest lausest on tõlgendamise teel võimalik järeldada, et ringkonnakohus

peab põhjendama oma määrust, millega muudetakse maakohtu menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks tehtud määrust. TsMS § 178 lõike 3 teisest lausest tuleneb, et juhul, kui

ringkonnakohus ei muuda maakohtu määrust TsMS § 178 lõike 3 esimeses lauses sätestatud

põhjustel, ei pea ringkonnakohus oma määrust põhjendama. Üldkogu hinnangul on TsMS § 178

lõikest 3 tulenev norm, mis välistab ringkonnakohtu kohustuse määrust põhjendada ja seob sellega

edasikaebeõiguse piirangu, piisavalt selge ja formaalselt põhiseaduspärane.

69. TsMS § 178 lõike 3 teise lause sõnastusest tuleneb, et ringkonnakohus võib oma määrust

põhjendada ka juhul, kui ta maakohtu määrust ei muuda. Asjaolu, et TsMS § 178 lõige 3 ei sätesta

kriteeriume, millest lähtudes ringkonnakohus peaks otsustama, kas põhjendada oma määrust või

mitte, ei muuda kõnealust sätet ebaselgeks. TsMS § 178 lõike 3 sõnastusest on piisava selgusega

mõistetav, et seadusandja ongi andnud kohtule selles menetlusküsimuses laia kaalutlusruumi.

70. PS § 11 teisest lausest tulenevalt on põhiõiguse riive materiaalselt põhiseadusega kooskõlas, kui

riive on legitiimse eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) vahend.

Üldkogu ei hinda eraldi PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõiguse ja PS §-s 32 tagatud

omandipõhiõiguse riivet, vaid arvestab neid PS § 24 lõike 5 riive mõõdukuse hindamise juures.

71. Nii PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigus, § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigus kui ka §-

s 32 tagatud omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigused, mis on piiratavad igal

põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.

72. Vaidlusalune säte lisati tsiviilkohtumenetluse seadustikku 1. jaanuaril 2015 jõustunud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadusega. Nimetatud seadusega

muudeti seni kehtinud menetluskulude kindlaksmääramise korda selliselt, et võimaldati tsiviilasja

lahendaval kohtul otsustada, kas määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks põhimenetluses

(kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses) või eraldi menetluses pärast põhimenetluses tehtud

lahendi jõustumist. Enne 1. jaanuari 2015 tuli menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata

üldjuhul eraldi menetluses pärast põhimenetluses tehtud lahendi jõustumist.

73. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise korra muutmise eesmärgiks oli eelnõu

seletuskirja kohaselt hoida kokku menetluskulude kindlaksmääramise erimenetlusega kaasnevat

ajakulu. Kuigi eelnõu seletuskirjas ei ole eraldi välja toodud, mis oli TsMS § 178 lõikes 3 sätestatud

lahendi põhjendamise ja edasikaebeõiguse piirangu eesmärgiks, võib ka selleks pidada

kohtumenetluse ökonoomsust ja kohtuasja kiiret lahendamist, mida tuleb pidada legitiimseks

eesmärgiks PS § 24 lõikes 5, § 12 lõikes 1 ja §-s 32 sätestatud põhiõiguste riivamiseks

(vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-

1-1-04, punkt 21).

74. Edasikaebeõiguse piirang on menetlusökonoomia saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu, kuna

pole alternatiive, millega soovitud eesmärki saavutada sama tõhusalt, kuid mis riivaksid

menetlusosaliste põhiõigusi vähem intensiivselt. Põhiõiguse riive mõõdukuse hindamiseks tuleb

hinnata selle intensiivsust ja kaaluda seda eesmärgiga, mida soovitakse saavutada. Üldkogu on

seisukohal, et edasikaebeõiguse riive on intensiivne.

75. Riive intensiivsust vähendab praegusel juhul asjaolu, et tegemist on ringkonnakohtu määruse

vaidlustamisega Riigikohtus. Menetluskulude rahalise suuruse üle otsustab kõigepealt maakohus, kes

on kohustatud oma määrust põhjendama (eraldi menetluse korral TsMS § 177 lõikes 6 sätestatud

ulatuses ja korras). Maakohtu määruse peale on üldjuhul võimalik esitada kaebus ringkonnakohtusse

(edasikaebeõigust piirab ka TsMS § 178 lõige 2, mille kohaselt ei saa menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi kaevata juhul, kui vaidlustatav summa jääb alla 200 euro).

76. Riive intensiivsust suurendavad aga järgmised asjaolud. Menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramine on küll kõrvalnõude lahendamine, kuid sellega otsustatakse menetlusosaliste

varaliste õiguste (PS § 32) üle lõplikult. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et „kuigi maakohtus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel menetluskulude kindlaksmääramine ei ole põhiasja

lahendamine, sest see on juba jõustunud lahendiga lahendatud, evib menetluskulude

kindlaksmääramine samuti neid tunnusjooni, mis vastavad ühes kohtuastmes asjas lõpplahendi

tegemisele" (Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13, punkt 43.1).

77. Sõltuvalt asjaoludest võib varaliste õiguste riive olla seejuures väga intensiivne, kui on tegemist

pika ja keeruka kohtumenetlusega, kus menetlusosalised on kandnud ulatuslikke kulutusi (praeguses

kohtuasjas mõistis maakohus hagejalt kostjate kasuks välja 38 173 eurot 28 senti; kokku taotlesid

kostjad hagejalt 184 788 euro 14 sendi väljamõistmist). Riive intensiivsust vähendaks nt see, kui

Riigikohtusse kaebamise piirang oleks sõltuvuses mitte lahendi põhjendamisest, vaid varaliste õiguste

riive intensiivsusest (nii tekiks kaebeõigus juhul, kui vaidlustatav summa oleks suurem kui mingi

seaduses kindlaks määratud summa). Ka kehtivas õiguses on menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamise õigus seatud sõltuvusse varaliste õiguste riive intensiivsusest. TsMS § 178 lõike 2

kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 200 eurot. Samuti on varaliste õiguste riive määravaks ringkonnakohtu

otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel. Riigikohus ei pea varalise

nõudega hagi asjas esitatud kassatsioonkaebust menetlusse võtma, kui kassaator vaidlustab

ringkonnakohtu otsust väiksemas ulatuses kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga kümnekordne

alammäär (TsMS § 679 lõige 4).

78. Edasikaebepõhiõiguse riive intensiivsust suurendab ka asjaolu, et seadus kohtleb menetlusosalisi

ebavõrdselt nii ringkonnakohtu määruse põhjendamise kui ka määruse peale Riigikohtusse kaebamise

seisukohalt. Võrdsuspõhiõigusest tulenevalt tuleb menetluslikke ressursse jagada samas olukorras

isikute vahel võrdselt. Riigikohus on leidnud, et ebavõrdse kohtlemise mõistlikuks ja asjakohaseks

põhjuseks ei saa olla administratiivsed või tehnilist laadi raskused (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-7-03, punkt 39), samuti ei tohi

isikute erinevat kohtlemist õigustada asutuste ja ametnike töökiirusega (Riigikohtu üldkogu

17. märtsi 2003. a otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, punkt 38).

79. Arvestades edasikaebepõhiõiguse ja omandipõhiõiguse riive intensiivsust, ei näe üldkogu

mõistlikku põhjust menetlusosalise ebavõrdseks kohtlemiseks, mis tuleneb sellest, kas

menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks põhimenetluses või eraldi menetluses pärast

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. See, kas määrata menetluskulude rahaline

suurus kindlaks põhimenetluses või eraldi menetluses, on TsMS § 174 lõike 2 järgi tsiviilasja

lahendava kohtu kaalutlusotsus. Selle kaalutlusotsuse langetab kohus samuti menetlusökonoomiat

silmas pidades. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses siis, kui

menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist (s.o ei ole liiga aja- ja

ressursikulukas).

80. Tõlgendades TsMS § 178 lõike 3 esimest lauset otsuse punktis 61 välja pakutud viisil, on erineva

kohtlemise põhjuseks asjaolu, et maakohus ja ringkonnakohus on asunud erinevale seisukohale.

Tõenäoliselt on seadusandja pidanud vajalikuks, et sellises olukorras peaks olema võimalik pöörduda

Riigikohtu poole kohtuvigade vältimiseks. Juhul, kui maakohus ja ringkonnakohus on otsustanud

ühtmoodi, on tõenäosus, et kohus pole viga teinud, suurem ja Riigikohtusse pöördumine pole vajalik.

Ka sellist ebavõrdse kohtlemise põhjendust ei saa pidada piisavaks. Paljudel juhtudel tühistab

Riigikohus ka lahendeid, milles maakohus ja ringkonnakohus on olnud ühte meelt.

81. Ebavõrdseks kohtlemiseks, mis tuleneb sellest, et ringkonnakohus otsustab, kas oma määrust

põhjendada või mitte (TsMS § 178 lõike 3 teine lause), pole võimalik mõistlikku põhjendust leida,

kuna seaduses pole sätestatud täpseid kriteeriume sellise otsustuse langetamiseks.

82. Kaaludes PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse riivet koostoimes § 12 lõikes 1 tagatud

võrdsuspõhiõiguse ja §-s 32 tagatud omandipõhiõiguse riivega, leiab üldkogu, et põhiõiguste riived

on sedavõrd intensiivsed, et neid ei saa pidada menetlusökonoomia saavutamiseks mõõdukaks.

Eeltoodust lähtudes ja tuginedes PSJKS § 15 lõike 1 punktile 2 tunnistab Riigikohtu üldkogu

TsMS § 178 lõike 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

IV

83. Hageja ja kostjad esitasid Riigikohtule määruskaebused, milles palusid tunnistada TsMS § 178

lõige 3 põhiseadusvastaseks ja võtta määruskaebused menetlusse. Hageja palus Riigikohtul tühistada

ringkonnakohtu määrus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha

kohtuasjas uus määrus, millega vähendada hagejalt kostjate kasuks välja mõistetud menetluskulu.

Kostja I ja kostjad II–V palusid määruskaebustes tühistada ringkonnakohtu määrus täielikult ja

maakohtu määrus osaliselt, ulatuses, milles menetluskulud jäid kostjate kasuks välja mõistmata.

84. Kuna üldkogu tunnistas määruskaebuste Riigikohtus menetlemist takistava TsMS § 178 lõike 3

kehtetuks, tuleb hageja ja kostjate määruskaebused läbi vaadata (tulenevalt TsMS § 696 lõige 1

teisest lausest). Kuna üldkogu tunnistas TsMS § 178 lõike 3 kehtetuks ka osas, mis võimaldas

ringkonnakohtul teha põhjendamata määruse, on ringkonnakohus TsMS § 667 lõike 1 esimesest

lausest lähtudes kohustatud põhjendama maakohtu menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tehtud määrust. Praeguses

asjas ei ole ringkonnakohus määrust põhjendanud. Eeltoodust lähtudes tuleb ringkonnakohtu määrus

tühistada ja saata kohtuasi uueks lahendamiseks samale kohtule.

85. Määruskaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lõike 4 esimese lause alusel

määruskaebustelt tasutud kautsjonid tagastada.

86. TsMS § 178 lõike 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid

ei hüvitata.

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo

Randma, Malle Seppik, Tambet Tampuu