3-2-1-163-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-163-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. jaanuar 2016

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn

Jõks

Kohtuasi

AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaali hagi Katrin Kooli

(Kool) vastu 8868 euro 90 sendi suuruse kahjuhüvitise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-49427

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Katrin Kooli kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

8868 eurot 90 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal

Kostja Katrin Kool, esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2016. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-49427. Jätta

jõusse Pärnu Maakohtu 14. oktoobri 2014. a otsus samas tsiviilasjas, kuid muuta otsuse

õiguslikke põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud AB "Lietuvos draudimas" Eesti

filiaali kanda.

4. Tagastada Katrin Kooli kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon OÜ-le Advokaadibüroo Sirk

ja Saareväli.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Codan Forsikring A/S Eesti filiaal (kelle üldõigusjärglane on UAB DK "PZU Lietuva" Eesti filiaal

ning kelle üldõigusjärglane omakorda on AB "Lietuvos draudimas" Eesti filiaal, hageja) esitas

21. oktoobril 2013 Pärnu Maakohtule hagi Katrin Kooli (kostja) vastu, milles nõudis 8568 euro

99 sendi suuruse kindlustushüvitise ja 299 euro 91 sendi suuruse kahjukäsitluskulu väljamõistmist.

Hagiavalduse kohaselt toimus 21. mail 2013 Tallinnas liiklusõnnetus, milles osalesid Audi S6 Avant,

registrimärgiga 753 AXM, (Audi) ja Opel Insignia, registrimärgiga 087 MNR, (Opel).

Liiklusõnnetuse põhjustas Audit juhtinud Kristjan Kool (autojuht), kelle mootorsõiduki juhtimise

õigus oli õnnetuse toimumise ajal peatunud, kuna tema juhiloa kehtivusaeg oli lõppenud. Hageja oli

liiklusõnnetuse toimumise ajal Audi valdaja kindlustusandja. Kostja on kindlustusvõtja ja Audi

omanik. Hageja hüvitas liiklusõnnetusega Opelile tekitatud 8568 euro 99 sendi suuruse varalise kahju

(sh Opeli remondiarve 8471 eurot 16 senti, pukseerimiskulu 48 eurot ja turuväärtuse hindamise kulu

49 eurot 83 senti). Eelnevale lisandub kahjukäsitluskulu 299 eurot 91 senti. Eelnimetatud summa

peab kostja hagejale liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 4 ja § 48 lg 3 alusel hüvitama.

Kuna autojuhil ei olnud liiklusõnnetuse ajal kehtivat juhiluba, siis ei olnud tal liiklusseaduse

(LS) § 124 lg 1 ja lg 3 p 1, § 90 lg 1 p 1 ja § 94 lg 1 kohaselt mootorsõiduki juhtimise õigust.

23. augustil 2013 esitas hageja kostja vastu tagasinõude, milles palus hüvitada kindlustusandja

hüvitatud kahju ja käsitluse kulu, kokku 8868 eurot 90 senti. Kostja ei ole eelnimetatud summat

hagejale tasunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutab autojuht, kelle juhtimisõigus oli õnnetuse toimumise ajal

peatunud, sest tema juhiloa kehtivus oli alates 17. detsembrist 2012 lõppenud. Kostja ei teadnud

juhtimisõiguse peatumisest ja ta ei andnud auto juhtimise õigust autojuhile, vaid Jaanika Lehisele.

Lisaks ei olnud autojuht juhtimisõiguseta isik. LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamise eeldused ei ole

täidetud - see säte kohaldub siis, kui isikul ei olegi olnud mootorsõiduki juhtimise õigust (st ta ei ole

läbinud ettenähtud koolitusi või sooritanud eksameid) või kui tema juhtimisõigus on peatatud.

Autojuht oli läbinud mootorsõidukijuhi õppe ja tal oli esmane juhiluba. Tagasinõuet ei saa esitada

isiku vastu, kelle juhtimisõigus on peatunud juhiloa kehtivusaja möödumise tõttu.

Kostja taotles vaheotsuse tegemist LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldatavuse kohta. Asja lahendamine

nõuab liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamist, isikute ülekuulamist ja tõendite uurimist. Enne

tuleks aga kindlaks teha, kas olukorras, kus sõidukit juhtinud isiku esmane juhiluba on kaotanud

kehtivuse, saab hageja LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel tagasinõude esitada.

3. Pärnu Maakohus tegi 14. oktoobril 2014 vaheotsuse lõppotsusena ja jättis hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei kohaldu praegusel juhul LKindlS § 48 lg 2 p 4 ja hagejal ei

ole kostja vastu tagasinõuet. LKindlS § 48 lg 2 sätestab formaalsed alused, mille esinemisel peab

kindlustusvõtja kandma kulud, mis kindlustusandja on liikluskindlustuse lepingu järgi välja maksnud.

LKindlS § 48 lg 2 p 4 välistab hageja tagasinõudeõiguse kostja vastu, sest autojuhi juhtimisõigus oli

LS-i kohaselt peatunud, mitte peatatud. Tõlgendades LS-i tervikuna eesmärgipäraselt, tuleb asuda

seisukohale, et selles tehakse vahet, mis põhjusel on isik ajutiselt juhtimisõigusest ilma jäänud.

Praegusel juhul oli tähtaja möödumise tõttu kehtivuse kaotanud üksnes juhiluba. LS § 124 lg 3 p 1

alusel peatub juhtimisõigus, kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud. Ka liiklusregistrisse on tehtud

kanne autojuhi juhtimisõiguse peatumise kohta põhjusel, et esmase juhiloa kehtivusaeg oli

möödunud. Juhtimisõiguse peatumise ajal on isikul keelatud seda õigust ajutiselt kasutada, kuid isik

ei ole kaotanud sõiduki juhtimise oskust.

Kuigi LKindlS § 48 lg 2 kohaldamise eelduseks ei ole põhjuslik seos kindlustusvõtja rikkumise ja

tekitatud kahju vahel, on normi eesmärgiks anda kindlustusandjale tagasinõudeõigus olukorras, kus

sõidukit juhtinud isiku rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje saabumise tõenäosus. Esmase

juhiloa lõppemisel uue juhiloa õigel ajal taotlemata jätmine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi

toimumise tõenäosust. Kui kindlustusandja võiks esitada tagasinõude ka muul põhjusel kui

kindlustusriski võimalikkuse suurenemine, ei oleks see õiglane ega kooskõlas hea usu põhimõttega.

Olukorras, kus kostja on kindlustuslepingut korrektselt täitnud, oleks ebaproportsionaalne panna talle

liikluskahju hüvitamise kohustus vaid seetõttu, et sõidukit juhtinud isiku juhiloa kehtivusaeg oli

möödunud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. juuli 2015. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus LKindlS § 48 lg 2 p 4 tõlgendamisel

ekslikult leidnud, et sõiduki juhtimise üleandmine isikule, kelle juhtimisõigus oli juhiloa kehtivusaja

möödumise tõttu peatunud, ei saa olla tagasinõude aluseks. Ka juhtimisõiguse peatumisel saab

esitada tagasinõude, sest ka sel ajal ei ole isikul sõiduki juhtimise õigust. Liiklusseaduse kohaselt on

juhtimisõigus seotud juhiloa kehtivusega. LS § 96 lg 1 järgi peab mootorsõidukijuhil olema kehtiv

juhtimisõigust tõendav dokument. Pärast juhiloa kehtivusaja möödumist juhtimisõigus peatub

(LS § 124 lg 3 p 1) ja isik ei või mootorsõidukit juhtida. Vale on maakohtu käsitlus, nagu oleks

sellisel juhul juhtimisõiguse peatumine formaalne. Esmase juhiloa omanik ei saa juhiloa kehtivusaja

möödumisel automaatselt juhiluba, vaid peab enne läbima lõppastme koolituse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, määrata menetluskulude suuruseks 1390 eurot

80 senti ja mõista see summa hagejalt välja.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eristab seadus selgelt olukorda, kus juhil ei ole üldse

juhtimisõigust, ja olukorda, kus juhtimisõigus on peatatud. LKindlS-i mõttes on regressinõue

võimalik vaid juhul, kui isikul ei ole juhtimisõigust kunagi olnud või kui tema juhtimisõigus on

haldusaktiga peatatud terviseseisundi nõuetele mittevastavuse tõttu. LS-is on mitmeid norme, mille

kohaselt on varem juhtimisõigust omanud isikul ajutiselt keelatud mootorsõidukit juhtida. LS § 124

lg-te 1 ja 3 kohaselt on selleks ka juhtimisõiguse peatumine (juhiloa kehtivusaeg on lõppenud või

saabub mootorsõidukijuhi järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäev) ning LS § 125 kohaselt

juhtimisõiguse äravõtmine. Kaks viimast alust ei ole tagasinõude aluseks, kuna neil juhtudel on

tegemist formaalse keeluga juhtida mootorsõidukit, mis ei mõjuta isiku juhtimisoskust. Seadusandja

on tagasinõude esitamise võimalikkuse seadnud sõltuvusse juhtimisoskusest ja juhtimisvõimekusest,

mitte juhiloa kui formaalse dokumendi kehtivusest. Seetõttu ei saa tagasinõuet esitada isiku vastu,

kelle juhtimisõigus on peatunud üksnes juhiloa kehtivusaja möödumise tõttu. Ringkonnakohus leidis

ekslikult, et keeld juhtida mootorsõidukit võrdub juhtimisõiguse puudumisega. Seadusandja tahe ei

olnud sätestada tagasinõude alusena mitte igasugune juhtimise keeld, vaid üksnes selline, mis võiks

suurendada kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust.

LKindlS-ist tulenev tagasinõude alus on sisult sarnane võlaõigusseaduse §-s 444 sätestatud

kindlustusriski suurendamise keeluga. Juhtimisõiguse peatumine ei suurendanud kindlustusriski.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale tõlgendamise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691

p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse, kuid muudab maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Hagi jääb

rahuldamata, kassatsioonkaebus rahuldatakse.

10. LKindlS § 48 lg 2 p 4 kindlustusjuhtumi toimumise ajal (21. mail 2013) kehtinud redaktsiooni

kohaselt oli kindlustusandjal või Garantiifondil õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki

valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise

õigust või sõiduki juhtimise õigus oli peatatud või kui sõiduki juhtimine oli üle antud vastava

kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.

Asjas tuvastatu kohaselt ei juhtinud liiklusõnnetuse toimumise ajal autot mitte kostja kui auto

omanik, vaid Kristjan Kool. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal kui kindlustusandjal on kostja

vastu LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel tagasinõude õigus juhul, kui liiklusõnnetuse toimumise ajal oli

autojuhi esmane juhiluba selle kehtivusaja möödumise tõttu muutunud kehtetuks. Hageja nõue

põhineb seega LKindlS § 48 lg 2 p 4 kolmandal alternatiivil, mille kohaselt on võimalik esitada

sõiduki omaniku vastu tagasinõue juhul, kui sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria

sõiduki juhtimise õiguseta isikule.

11. Asja lahendamisel on keskse tähendusega küsimus, kas olukorras, kus autojuhi esmane juhiluba

on tähtaja möödumise tõttu kaotanud kehtivuse, on tegu juhtimisõiguseta isikuga LKindlS § 48 lg 2

p 4 mõttes.

Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et LS § 124 lg-d 2-4 teevad vahet mootorsõiduki juhtimise

õiguse peatamisel ja peatumisel. LS § 124 lg 2 kohaselt peatab mootorsõiduki juhtimise õiguse

Maanteeamet. Samuti peatatakse mootorsõiduki juhtimise õigus LS § 124 lg 4 järgi siis, kui

mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta LS § 101 lg 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. LS § 124

lg 3 järgi peatub juhtimisõigus, kui juhiloa kehtivusaeg on lõppenud või kui saabub

mootorsõidukijuhi järgmise tervisekontrolli läbimise tähtpäev. Kolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 eesmärk on anda kindlustusandjale tagasinõudeõigus eelkõige

olukorras, kus sõidukit juhtinud isiku rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje saabumise

tõenäosus.

LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamisel ehk tagasinõude olemasolu üle otsustamisel on juhtimisõiguse

peatumise ja peatamise eristamine oluline üksnes siis, kui tagasinõue esitatakse auto omaniku

(valdaja) vastu olukorras, kus ta ise juhtis autot, mitte aga olukorras, kus ta oli juhtimise teisele

isikule üle andnud. Praeguses asjas on kindlustusandja esitanud tagasinõude auto omaniku vastu

olukorras, kus autot juhtis isik, kellele omanik oli juhtimise väidetavalt üle andnud. Seega ei ole

autojuhi juhtimisõiguse peatumise ja peatamise eristamisel praegusel juhul hageja nõudeõiguse

kindlakstegemise seisukohast tähtsust. Olukorras, kus auto omanik annab juhtimise üle kolmandale

isikule, on võimalik esitada tema vastu tagasinõue vaid juhul, kui isikul, kellele juhtimine üle anti,

puudus juhtimisõigus. Kolleegium leiab, et juhiloa kehtivuse lõppemine ei ole juhtimisõiguse

puudumine LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõttes ja LKindlS § 48 lg 2 p 4 kolmas alternatiiv ei võimalda

esitada tagasinõuet auto omaniku vastu isegi siis, kui ta andis juhtimisõiguse üle isikule, kelle

juhtimisõigus oli peatatud. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus kokkuvõttes õigesti, et praegusel

juhul ei ole LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi võimalik tagasinõuet esitada. Seega tuleb hagi jätta

rahuldamata põhjusel, et isikul, kellele juhtimisõigus üle anti, oli vastava kategooria sõiduki

juhtimise õigus LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõttes.

Kuna ringkonnakohtu tõlgendus LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldamise ja hageja nõudeõiguse kohta on

ekslik, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus käesolevas otsuses

toodud põhjendustel.

12. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asjas jääb jõusse maakohtu otsus, millega jäeti hagi

rahuldamata ja maakohtu menetluskulud hageja kanda, jätab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese

lause ja § 162 lg 1 järgi ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Kostja on esitanud menetluskulude arvestuse ja palub hagejalt välja mõista 1390 euro 80 sendi

suuruse menetluskulu. Kolleegium märgib, et asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus

määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2) (vt selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

13. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks