3-2-1-162-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-162-15

Määruse kuupäev

Tartu, 13. jaanuar 2016. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

AS-i Odav Laen kaebus kohtutäitur Elin Vilippuse

13. veebruari 2015. a ja 16. märtsi 2015. a otsuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-15-4766

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Odav Laen määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja AS Odav Laen, esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Kohtutäitur Elin Vilippus

Puudutatud isikud Marina Bulahtina, Vladimir Bulahtin,

Stanislav Bulahtin, Raissa Dolgih

Asja läbivaatamise kuupäev

14. detsember 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-4766 ja

Harju Maakohtu 9. aprilli 2015. a määrus samas tsiviilasjas.

2. Teha uus määrus, millega rahuldada AS-i Odav Laen kaebus kohtutäitur Elin Vilippuse

16. märtsi 2015. a otsuse peale. Tühistada kohtutäitur Elin Vilippuse 16. märtsi 2015. a otsus.

Kohustada kohtutäitur Elin Vilippust uuesti läbi vaatama AS-i Odav Laen 18. veebruari 2015. a

kaebus.

3.Määruskaebus rahuldada.

4. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta kohtutäitur Elin Vilippuse kanda.

5. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30. novembril 2014 müüs kohtutäitur Elin Vilippus (kohtutäitur) AS-le Odav Laen (avaldaja)

täitemenetluses kordusenampakkumisel Tallinnas asuva korteriomandi (korter). Avaldaja esitas

29. jaanuaril 2015 kohtutäiturile avalduse alustada täitemenetlust korterit valdavatelt isikutelt

M. Bulahtinalt, V. Bulahtinilt, S. Bulahtinilt ja R. Dolgihilt (valdajad) korteri valduse väljanõudmiseks

enampakkumise akti alusel.

13. veebruari 2015. a otsusega keeldus kohtutäitur täitemenetlust alustamast, kuna

kordusenampakkumise aktil ei ole nimeliselt näidatud võlgnikke, kes kordusenampakkumisel

võõrandatud korterit valdavad. Seega ei ole sundenampakkumisakti alusel võimalik nende vastu

täitemenetlust alustada, kuna puudub täitedokument.

2. 18. veebruaril 2015 esitatud kaebuses palus avaldaja kohtutäituri otsuse tühistada ja alustada

täitemenetlust korteri väljanõudmiseks.

3. Kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse 16. märtsi 2015. a otsusega rahuldamata. Otsuse allkirjastas

kohtutäituri abi S. Volf.

4. 27. märtsil 2015 esitas avaldaja Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 13. veebruari 2015. a otsuse

peale täitemenetluse alustamata jätmise kohta ja 16. märtsi 2015. a otsuse peale.

Avaldaja leidis, et kui valdajad leiavad, et neil on õigus korterit vallata, peavad nad korteri enda valduses

saamiseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 3 kohaselt kohtusse pöörduma. Ei vaielda selle üle, et

korteri eelmine omanik (D. Bulahtin) korterit ei valda. Kordusenampakkumise tulemusena sai korteri

omanikuks avaldaja, kes kanti omanikuna ka kinnistusraamatusse.

5. Kohtutäitur palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes otsustes avaldatud seisukohtade juurde. Täite-

menetluse alustamine eeldab isiku suhtes täitedokumenti. Praegusel juhul on täitedokumendiks korteri

kordusenampakkumise akt. Enampakkumise akti kohaselt on võlgnikuks korteri eelmine omanik

D. Bulahtin, kes enampakkumise akti alusel kaotas nii omandiõiguse kui ka eluruumi kasutusõiguse.

Valdajad on toimunud enampakkumise osas kolmandad isikud, kelle suhtes kohtutäituril ei ole

kohustavat täitedokumenti kinnisasja valduse vabastamiseks. Nimetatud isikud ei ole täitedokumendis

võlgnikena märgitud.

6. Harju Maakohus jättis 9. aprilli 2015. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja

kanda.

Määruse põhjenduste kohaselt on TMS § 2 lg 1 p 15 järgi kinnisasja valduse väljanõudmisel

täitedokumendiks sundenampakkumise akt, mille alusel on enampakkumisel kinnisasja ostnud isik

kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Pooled ei vaidle selle üle, et kordusenampakkumise tulemusena

sai korteri omanikuks avaldaja, kes kanti omanikuna ka kinnistusraamatusse. Seega

kordusenampakkumise akt on iseenesest ka täitedokumendiks võlgniku suhtes kinnisasja valduse

väljanõudmisel.

TMS § 5 kohaselt on täitemenetluse osalisteks isik, kes on täitmiseks esitanud nõude (sissenõudja), ja

isik, kelle vastu on täitmiseks esitatud nõue (võlgnik), ja muud isikud, kelle õigusi täitemenetlus

puudutab. Täitetoimingute tegemine isikute suhtes eeldab täitedokumenti. Kordusenampakkumise aktis

on võlgnikuks üksnes D. Bulahtin, teisi isikuid ei ole kordusenampakkumise aktis võlgnikena märgitud.

Seetõttu ei ole kordusenampakkumise akti alusel võimalik valdajaid võlgnikena käsitada ja nende vastu

täitemenetlust alustada.

Praeguses asjas ei ole täiesti ilmne (TMS § 181 lg 2), et vaidlusalune korter oleks antud eluruumis

elavate isikute valdusse väljanõudmise vältimiseks. Kinnisasja valduse äravõtmise akti kohaselt on

V. Bulahtin selgitanud, et võlgnik D. Bulahtin elab USA-s juba viimased 20 aastat, kusjuures korterit

kasutatakse 2006. a maikuus sõlmitud üürilepingu alusel. Seega kohtule esitatud andmete kohaselt on

valdajad vallanud vaidlusalust korterit juba aastaid enne enampakkumise toimumist ja neid ei saa

käsitada ka võlgnikuga koos olevate isikutena TMS § 180 lg 2 p 2 mõttes.

Vajadusel ja vastavate eelduste olemasolul peab avaldaja kasutama eluruumi vabastamiseks muid

õiguskaitsevahendeid. Kohtupraktika ei toeta avaldaja seisukohta, nagu oleks alates 1. jaanuarist 2006

jõustunud TMS-i eluruumist väljatõstmist reguleeriv säte, TMS § 180 asendanud isikukeskse

väljatõstmise asjakeskse eluruumi vabastamisega.

7. Avaldaja palus määruskaebuses maakohtu määrus tühistada ja tühistada ka kohtutäituri otsused.

Kohtutäitur palus jätta määruskaebus rahuldamata.

Harju Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ja saatis selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud avaldaja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Õige ei ole avaldaja

tõlgendus TMS § 2 lg 3 kohta, mille kohaselt peab kohtutäitur enampakkumise akti saamisel alati

alustama täitemenetlust ning korteri valdajatel tuleb sel juhul oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse.

TMS § 2 lg 3 kohaselt ei või TMS § 2 lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokumendi alusel sundtäitmist läbi viia,

kui valdaja valdab asja õiguse alusel, mis ei ole lõppenud ega lõpetatud sundtäitmise tõttu. Asja

materjalist nähtuvalt on täitemenetluses tuvastatud, et valdajad valdavad korterit 2006. a sõlmitud

üürilepingu alusel (tl 27). Kuna sundtäitmine võlaõiguslikku kokkulepet ei lõpeta ja kinnisasja omaniku

vahetumisel jääb see kehtima, siis TMS § 2 lg 3 kohaselt sama paragrahvi lg 1 p-s 15 nimetatud

täitedokumendi alusel ei või sundtäitmist läbi viia. Samuti nähtub kordusenampakkumise aktist, et

kohtutäitur selgitas enampakkumisel osalejatele üüri- ja rendilepingu ülesütlemise korda TMS § 161 ja

VÕS § 323 järgi. Seega pidi avaldajale olema korteri omandamisel teada, et korteri valdajatega on

sõlmitud üürileping.

Õige on avaldaja väide, et kohtutäitur ei saa otsustada, kas korterit valdavatel isikutel on õigus seda teha

või mitte. Seetõttu ei saanud kohtutäitur ka alustada täitemenetlust nende isikute vastu, kes väidetavalt

valdavad eluruumi üürilepingu alusel. Selle vaidluse lahendab huvitatud isiku avalduse alusel kohus. Ei

vaieldud selle üle, et kinnisasja eelmine omanik ei olnud juba pikka aega vaidlusaluse vara otsene

valdaja, seega ei olnud korteri faktilised valdajad eelduslikult ka tema perekonnaliikmed. Otsustamine

selle üle, kas üürileping on ehtne või mitte, ei ole kohtutäituri pädevuses.

Ka avaldaja viidatud Riigikohtu lahendis, mis on tehtud asjas nr 3-2-1-85-12 märkis kohus, et

TMS § 161 võimaldab kinnisasja ostnud isikul öelda üüri- ja rendilepingud üles VÕS §-s 323 ettenähtud

tingimustel ja korras. Ülesütlemisega kaasnevad võimalikud vaidlused lahendab kohus. Kohtutäitur

selgitas 13. veebruari 2015. a otsuses täitemenetluse alustamata jätmist seega õigesti: kohtutäitur ei saa

anda hinnangut sellele, kas üürileping on kehtiv, kes on üürilepingu pooleks, kas ja kuidas on üürileping

lõpetatud ning kas puudutatud isikud on oma õiguste kaitseks esitanud hagi. Seega leidis maakohus

õigesti, et kohtutäitur keeldus põhjendatult TMS § 2 lg 3 alusel täitemenetluse alustamisest.

Õige on kaebuses sisalduv etteheide, et maakohus ei andnud enne lahendi tegemist avaldajale võimalust

esitada menetluskulude nimekirja. Samas ei mõjutanud see rikkumine asjas tehtud lahendi tulemust, sest

kohtutäituri otsuste peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmisel jäävad avaldaja menetluskulud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 ja lg 10 kohaselt tema enda kanda. Pealegi esindab

avaldajat kohtumenetluses vandeadvokaat, kes eelduslikult oli teadlik, et praegu kehtiva seaduse

kohaselt esitatakse menetluskulude nimekiri eraldi igas kohtuastmes, kus asja menetletakse (TsMS § 176

lg 4).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Määruskaebuses Riigikohtule palub avaldaja ringkonnakohtu määruse ja maakohtu määruse tühistada

ning uue määrusega tühistada kohtutäituri otsused. Avaldaja palub kohtutäiturilt välja mõista avaldaja

maakohtus kantud menetluskulud 968 eurot 33 senti, ringkonnakohtus kantud kulud 572 eurot 50 senti

ning Riigikohtus kantud kulud 742 eurot 50 senti, kokku 2278 eurot 33 senti, ilma käibemaksuta.

Kohtud on TMS § 2 lg-t 3 valesti tõlgendanud. Sätte eesmärk seisneb selles, et isegi kui valdajatel oleks

mingisugune õiguslik alus korterit vallata (praegusel juhul on üürileping ilmselge võltsing), peab selle

ning valdajate korteri valdamise õiguse TMS § 2 lg 3 kohaselt tuvastama kohus korterit valdavate

isikute hagi alusel, st kohtusse peab pöörduma kinnisasja valdaja, mitte sissenõudja. Kohtutäitur ja

kohtud on hakanud ebaõigesti hindama, kas valdajatel on õigus korterit kasutada.

Valesti on kohaldatud ka TMS § 180 lg-t 1 ja § 5 lg-t 1. Sundenampakkumise akt on täitedokument

kõikide isikute suhtes, kes eset valdavad. Algne võlgnik kinnistut ei valdagi. TMS § 180 ei sätesta enam

täitedokumendis nimeliselt isikute märkimise kohustust.

10. Kohtutäituri vastus määruskaebusele on esitatud hilinenult (tähtaeg 27. november 2014, vastus

14. detsembril 2014), valdajad ei ole määruskaebuse kohta seisukohti avaldanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu määrus kui ka maakohtu määrus tuleb tühistada. Asjas on

võimalik teha uus määrus, millega rahuldada avaldaja kaebus kohtutäituri 16. märtsi 2015. a otsuse

peale. Kohtutäituri 16. märtsi 2015. a otsus tühistatakse.

12. Kolleegium käsitleb esmalt kaebusega ja kaebuse lahendamise pädevusega seotud

menetlusküsimusi (I), edasi enampakkumise akti tähendust täitedokumendina ja ruumide valdusest

väljanõudmist (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III).

I

13. Kohus vaatab TMS § 218 lg 2 esimese lause ja TsMS § 475 lg 1 p 15 järgi kaebuse kohtutäituri

otsuse peale läbi hagita menetluses. Kolleegium leiab, et avaldaja kaebuse läbivaatamisse oleks tulnud

lisaks avaldajale ja kohtutäiturile kaasata ka korteri eelmine omanik (kes on väidetava üürilepingu

olemasolu tõttu vähemalt kaudne valdaja) ja korteri praegused kaasvaldajad, keda saab lugeda

enampakkumise akti alusel toimuva täitemenetluse osalisteks (võlgnikeks) TMS § 5 mõttes ja hagita

menetlusest puudutatud isikuteks TsMS § 198 lg 1 p 2 mõttes. Kohus pidanuks nad TsMS § 198 lg 3

esimese lause järgi kaasama omal algatusel (vt ka Riigikohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-122-15, p 15).

Korteri eelmise omaniku ja kaasvaldajate menetlusse kaasamata jätmine ei ole siiski kohtulahendite

tühistamise aluseks. Nimelt on nende eelduslikke positsioone menetluses õiguslikult esindanud

kohtutäitur ning oma õigusi saavad nad ise kaitsta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitamisega TMS § 221 alusel (vt käesoleva määruse p 16).

14. Kolleegium märgib, et 16. märtsi 2015. a otsuse allkirjastas kohtutäituri abi. Kohtutäituri seaduse

(KTS) § 23 lg 3 teise lause järgi on kohtutäituri abi pädev tegema kohtutäituri nimel ja vastutusel kõiki

ametitoiminguid, mida kohtutäitur ei pea KTS § 7 lg 1 kohaselt tegema isiklikult. KTS § 7 lg 1 loetelu ei

näe ette, et kohtutäituri otsuse kaebuse kohta võiks teha vaid kohtutäitur ise. Seega võis avaldaja

kaebuse lahendada kohtutäituri abi. Kuna kohtutäituri abi teeb toiminguid kohtutäituri nimel, on abi

otsus käsitatav kohtutäituri otsusena ja menetlusosaline kohtus on kohtutäitur (vt ka Riigikohtu

29. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13, p 15).

II

15. Kolleegiumi hinnangul leidsid kohtud ekslikult, et kohtutäituril oli alus keelduda täitemenetluse

alustamisest sundenampakkumise akti alusel korteri valduse väljanõudmiseks.

Kohtutäitur on müünud täitemenetluses korteri avaldajale, kes on kantud enampakkumise akti alusel ka

korteri omanikuna kinnistusraamatusse. Avaldaja on ostjana soovinud täitemenetluse korraldamist

ostetud korteri oma valdusse saamiseks. TMS § 2 lg 1 p 15 järgi on sundenampakkumise akt, mille

alusel on enampakkumisel kinnisasja ostnud isik kantud omanikuna kinnistusraamatusse, kinnisasja

valduse väljanõudmisel täitedokumendiks. Kohtutäituril oli täitemenetluse alustamiseks olemas nii

sissenõudja avaldus kui ka täitedokument. Seega olid täidetud täitemenetluse üldised eeldused ning

TMS § 7 lg-st 1, §-st 8 ja § 23 lg-st 1 lähtudes ei olnud kohtutäituril alust täitemenetluse alustamisest

keelduda (vt ka Riigikohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 18).

16. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et sundenampakkumise akt on TMS § 2 lg 1 p 15 järgi

täitedokument kõigi täitemenetluses enampakkumisel ostetud kinnisasjade valduse väljanõudmisel, st

kõigi isikute suhtes, kes kinnisasja alusetult valdavad, ilma et neid tuleks aktis nimetada. Samuti ei saa

täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi järgi kohtutäitur ise otsustada, millise valdaja valduse

õiguslik alus enampakkumisega ei lõppenud. Seetõttu näeb TMS § 2 lg 3 teine lause sissenõudja ja

kohtutäituri kasuks ette olulise erireegli, et vaidluse õiguse lõppemise kohta lahendab maakohus valdaja

hagi alusel. Selle sätte järgi võib kohtutäitur alustada täitemenetlust sundenampakkumisel müüdud

kinnisasja valdusest väljanõudmiseks kõigilt valdajatelt kui vastava täitemenetluse võlgnikelt.

Täitemenetluse takistamiseks on neil võimalus esitada võlgnikuna hagi sissenõudja vastu

enampakkumise akti järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 alusel. Selles hagis

võivad nad tugineda valduse õiguslikule alusele ja kohtulahendiga tuvastatakse selle olemasolu või

puudumine (vt Riigikohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 19, 21).

17. Määruse p-s 16 esitatud seisukohti ei muuda ka VÕS § 291 lg-s 1 sätestatu, mis näeb ette

üürilepingu ülemineku kinnisasja omaniku vahetumisel sundtäitmise tagajärjel. Ka üürnikel kui

valdajatel on täitemenetluse takistamiseks võimalus esitada hagi TMS § 221 alusel. VÕS §-st 341

tulenevalt läheb kinnisasja omandajale üle ka rendileping. Kinnisasja omandajale üleläinud üürilepingu

saab omandaja lõpetada lisaks kokkuleppele ühepoolselt ennetähtaegselt ülesütlemisega. Eraldi aluse

üürilepingu ülesütlemiseks üürileandja vahetumise tõttu annab VÕS § 323, mida saab omakorda enne

välistada VÕS § 324 alusel üürilepingu kohta kinnistusraamatusse märke kandmisega. Sama kinnitab

TMS § 161 (vt ka Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-85-12, p 12; Riigikohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 20).

Omandajale ei lähe üle mh kinnisasja tasuta kasutamise lepingud (vt VÕS § 389), milleks võivad mh

olla ka sümboolse üüriga üürilepingud.

18. Valdusõigust kinnitava kohtulahendi või täitemenetlust peatava kohtulahendi esitamiseta võib

kohtutäitur teha täitemenetluse toiminguid kinnisasja valdusest väljanõudmiseks ega saa talle ette heita

ka nt omavolilist sissetungi KarS § 266 alusel või ebaseaduslikku väljatõstmist KarS § 314 alusel

(vt Riigikohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 23).

19. Kolleegium jääb varasema praktika juurde ka TMS § 180 kohaldamise kohta. TMS § 180 kohaldub

ka kinnisasja väljanõudmisel muu täitedokumendi kui enampakkumise akti alusel, esmajoones

kohtulahendi alusel, millega on nt kohustatud üürnikku üürilepingu lõppemise tõttu kinnisasi välja

andma. Küll tuleb arvestada, et sel juhul saab täitemenetluse toiminguid kinnisasja väljaandmiseks teha

vaid nende valdajate suhtes, kes on kohustatud isikutena kohtulahendis kui täitedokumendis märgitud

või kelle suhtes kehtib kohtulahend TsMS § 460 alusel (lähtudes ka TMS §-st 18) (vt ka Riigikohtu

2. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-03, p 23). See kehtib ka kinnisasja väljanõudmisel

nende isikute valdusest, kelle valdusõigus enampakkumisega ei lõppenud (ja see on tuvastatud

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga), vaid lõpeb hiljem nt üürilepingu ülesütlemisega. Eraldi ei

pea täitedokumendis nimetama neid isikuid, keda ei saa asjaõiguslikult kinnisasja valdajaks lugeda

(vt Riigikohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 25).

III

20. Eespool määruse p-des 15-17 esitatud seisukohtade tõttu on kohtud jätnud avaldaja kaebuse

ebaõigesti rahuldamata, mis on lahendite tühistamise alus. Tühistada tuleb ka kohtutäituri 16. märtsi

2015. a otsus. Asja ei ole vaja saata uuesti arutamiseks madalama astme kohtutele. Kohtutäituril tuleb

avaldaja kaebus uuesti läbi vaadata ja otsustada täitemenetluse alustamine sellekohaste kõikide eelduste

olemasolul.

21. Kuna kaebus kohtutäituri otsuse peale rahuldatakse, jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes

TsMS § 172 lg-te 1 ja lg 10 alusel kohtutäituri kanda.

Avaldaja on esitanud Riigikohtule taotluse määrata kindlaks menetluskulud ja mõista need kohtutäiturilt

välja. Kolleegium märgib selle kohta järgmist. Alates 1. jaanuarist 2015 kehtib menetluskulude

kindlaksmääramiseks uus kord, TsMS § 173 jj. Praegune kohtumenetlus algas uue korra kehtivusajal,

millest pidid juhinduma nii kohtud kui ka menetlusosalised. TsMS § 176 lg 2 kohaselt, kui asja

menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist

menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Maakohus on juba kaebuse menetlusse

võtmise määruses 1. aprillil 2015 andnud avaldajale nimekirja esitamiseks tähtaja 8. aprillini 2015,

määrates asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses (selliselt tähtaegade määramine võib olla

menetlusosalise jaoks üllatav, arvestades, et vastaspoolele anti kirjaliku seisukoha esitamiseks samuti

aega 8. aprillini ja et maakohus tegi määruse juba 9. aprillil). Määruse kohaselt tuleb määrus kätte

toimetada kohtutäiturile ja edastada avaldajale.

TsMS ei näe ette, et hagita menetluses tehtav määrus kohtutäituri otsuse peale esitatava kaebuse

menetlusse võtmise kohta tuleks kätte toimetada kaebuse esitajale. Järelikult tuleb see kaebuse esitajale

edastada TsMS § 477 lg 9 järgi kohtu valitud viisil. Nimetatud lõike teise lause kohaselt tuleb toimikusse

märkida edastamise viis. Toimikust ega kohtulahendite andmebaasist ei nähtu, kas ja millisel viisil

edastas kohus kaebuse menetlusse võtmise määruse avaldajale; nähtub vaid selle saatmine kohtutäiturile.

Ebapiisav on toimiku teadete lehel olev märkus, millest võiks järeldada kohtumääruse saatmist avaldaja

esindajale, kui muud andmed seda ei kinnita. TsMS § 63 teise lause kohaselt algab kohtu määratud

tähtaja kulgemine tähtaja määramise kohta sellekohase teate saamisega (kui dokumenti ei pea kätte

toimetama). Kuna toimikus ei ole andmeid määruse edastamise ega ka selle saamise kohta, ei ole

menetluskulude nimekirja esitamise tähtaeg hakanud kulgema.

Sellises olukorras näeb kolleegium olevat võimalik kohaldada TsMS § 177 lg-t 2, mille kohaselt, kui

kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks

määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Õigustatud

menetlusosalisele tuleb anda mõistlik tähtaeg menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate

dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks.

22. Kuna avaldaja määruskaebus rahuldatakse, tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kautsjon.

Jaak Luik, Ants Kull, Peeter Jerofejev