3-2-1-156-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-156-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. jaanuar 2016. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Danske Bank A/S Eesti filiaali hagi Sergei Gorbatšenko

vastu käenduslepingust tuleneva 93 894 euro 80 sendi

suuruse võla ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-16291

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Gorbatšenko kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

93 894 eurot 80 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Danske Bank A/S Eesti filiaal, esindaja

vandeadvokaat Helmeri Indela

Kostja Sergei Gorbatšenko, esindaja vandeadvokaat Madis

Vinni

Asja läbivaatamise kuupäev

14. detsember 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-16291 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Sergei Gorbatšenko kanda.

3. Arvata Sergei Gorbatšenko kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Danske Bank A/S Eesti filiaal (hageja) esitas 15. aprillil 2014 Harju Maakohtule hagi Sergei

Gorbatšenko (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 93 894 euro 80 sendi

suuruse võla. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja menetluskulud (1000 euro suuruse riigilõivu

ja esindajatasu).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja kui laenuandja, Olga Stets kui laenusaaja ja Roman Malinkin

kui kaastaotleja (põhivõlgnikud) 30. oktoobril 2007 laenulepingu, millega hageja andis laenusaajale

ja kaastaotlejale laenu 188 539 eurot 36 senti. Laenulepingut käendas kostja vastavalt hageja ja kostja

vahel 30. oktoobril 2007 sõlmitud käenduslepingule. Hageja kasuks seati ka 3 835 000 krooni

suurune hüpoteek Rae vallas Parika külas asuvale kinnistule. Põhivõlgnikud ei tasunud laenumakseid

ega intressi kokkulepitud ajal ja hageja ütles laenulepingu alates 11. oktoobrist 2010 üles.

Laenulepingu ülesütlemise ajal oli tähtajaks tagastamata laenusumma 183 281 eurot 93 senti ja

intress 3951 eurot 66 senti. 7. mail 2012 müüdi tagatiseks olev kinnistu hinnaga 90 000 eurot, millest

963 eurot 27 senti tasuti kohtutäituri ametikontole. Ülejäänud 89 036 euro 73 sendi ulatuses kustutas

hageja osaliselt laenuvõlgnevuse ja tasumata laenusummaks jäi 94 245 eurot 20 senti, millele

lisandus intress 3951 eurot 66 senti ja muud nõuded. Laenu taganud hüpoteek kustutati.

17. oktoobril 2012 sõlmisid hageja ja põhivõlgnikud võla tasumise kokkuleppe (võlakokkulepe),

mille järgi tuli 128 130 euro 33 sendi suurune võlg tasuda 20. novembriks 2013. 21. novembril 2012

sõlmisid hageja ja kostja võlakokkuleppe tagamiseks ka käenduslepingu. Käendaja vastutuse

maksimumsummaks lepiti kokku 128 000 eurot 33 senti. Põhivõlgnikud jätsid võla tähtajaks

tasumata. Kostja ei ole käenduslepingust tulenevat nõuet hagejale tasunud. Hageja nõuab kostjalt

93 894 eurot 80 senti (tähtajaks tasumata laenusummat 94 245 eurot 20 senti, millest on maha arvatud

laekumised 350 eurot 40 senti).

Käendusleping kehtib, sest tühistamise materiaalsed eeldused ei ole täidetud - hageja ei ole kostjat

eksimusse viinud ega teda petnud. Tegu ei ole ka krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3

rikkumisega. Tõendamata on kostja vastuväide, et tema vastutus vähenes võlaõigusseaduse

(VÕS) § 145 järgi.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hageja esitas 21. novembri 2012. a käenduslepingu sõlmimisel põhivõlgnike varalise seisundi kohta

kostjale valeandmed, ei ole kontrollinud käendaja krediidivõimekust ega teavitanud käendajat

krediidiga seotud riskidest. Kostja on hageja nõude aluseks oleva 21. novembri 2012. a

käenduslepingu 10. märtsi 2014. a avaldusega pettuse või eksimuse tõttu tühistanud. Hageja oleks

pidanud analüüsima põhivõlgnike ja kostja krediidivõimekust, kuid ei teinud seda. Hageja viis kostja

eksimusse sellega, et jättis kostja teavitamata asjaolust, et põhivõlgnike kinnisasi, mis laenu tagas, oli

uue käenduskokkuleppe sõlmimise ajaks müüdud. Hageja nõuet ei saa rahuldada ka varasema ehk

30. oktoobri 2007. a käenduslepingu alusel, kuna kostjal on VÕS § 145 lg-st 5 tulenev vastuväide.

Käendaja vastutus on 155 101 euro 17 sendi võrra väiksem. Lisaks on 2007. a käenduslepingust

tulenev nõue aegunud. Kostjal on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt hageja

vastu 128 000 euro 33 sendi suurune tasaarvestatav nõue, mis vastab kostja käenduse

maksimumsuurusele. Käenduslepingu sõlmimisel on kasutatud ära kostja kogenematust juriidilistes

küsimustes ja käendusleping on sõlmitud kostja suhtes äärmiselt ebasoodsatel tingimustel kohustuse

tagamiseks, mida kostja ei olnud kunagi võimeline täitma. Käenduslepingu sõlmimisel oli kostja

töötu ja hageja teadis seda. Kostja omandis ei ole olnud kinnisasju ja tema 2012. aasta sissetulek oli

ainult 4865 eurot 67 senti. On arusaamatu, millele tuginedes hageja leidis, et kostja suudab juhul, kui

põhivõlgnikud kohustust ei täida, tasuda hagejale 128 000 eurot 33 senti. Hageja rikkus

käenduslepingu sõlmimisel hoolsuskohustust, sõlmides lepingu tarbijaga, kes ei olnud selgelt

suuteline võetud kohustust täitma.

Käendaja vastutust tuleb VÕS § 145 lg 5 alusel vähendada, sest laenulepingu tagatised on vähenenud

seetõttu, et hageja nõustus laenulepingut taganud hüpoteegi kustutamisega.

3. Harju Maakohus rahuldas 12. detsembri 2014. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 93 894 eurot 80 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa tühistamisavalduses esitatud asjaolu, et hageja jättis

hindamata kostja krediidivõimekuse, olla tehingu tühistamise aluseks. Vastutustundliku laenamise

põhimõtet reguleerivad sätted (KAS § 83 lg 3 ja VÕS § 4032) kohalduvad üksnes krediidilepingule,

mitte aga tagatislepingule. Vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab, et professionaalsel

krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla

VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus analüüsida krediiditaotleja

krediidivõimekust. Kõigist olulistest asjaoludest ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla

nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.

Tõenditest nähtub, et krediidiandja on põhivõlgniku krediidivõimekust analüüsinud ja seega on

krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva teavitamiskohustuse täitnud.

Võlakokkuleppe ja uue käenduslepingu sõlmimise asjaolusid ei saa pidada kostja jaoks üllatavateks.

Eluliselt ei ole usutav, et kostja ei saanud uut käenduslepingut sõlmides aru, et laenusumma vähenes

tagatise realiseerimise tõttu. Kostja ei küsinud hagejalt tagatiskokkuleppe sõlmimisel lisainfot. Isegi

kui hageja eelnimetatud asjaoludel jättis kostja teavitamata tagatise realiseerimisest ja põhivõlgniku

varalise seisu halvenemisest, ei olnud see vastuolus heade kommetega. Võõra kohustuse täitmise

tagamiseks tagatise andmise põhisisu on oma varaga vastutuse võtmine juhuks, kui võlgnik ei suuda

oma kohustusi täita. Krediidiandja ei pea analüüsima käendaja krediidivõimekust ega vastuta, kui

jätab selle tegemata.

VÕS § 145 kohaldamiseks ei ole põhjust. Kui krediidiandja müüb hüpoteegiga koormatud kinnisasja

ja kustutab saadud raha eest hüpoteegiga tagatud nõude, ei ole tegemist tagatiste vähenemisega.

Lisaks vähenesid tagatised ajal, mil poolte vahel kehtis 2007. a käendusleping. Ka ei ole käendajal

laenulepingu tagatiste vähenemise tõttu kahju tekkinud. Tagatiseks olnud kinnisasi müüdi pika aja

jooksul ja turuhinnaga.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. mai 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Menetluskulud apellatsiooniastmes jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et võlakokkulepe koos

21. novembri 2012. a käenduslepinguga on 30. oktoobri 2007. a krediidilepingu refinantseerimine.

Hageja võimaldas laenusaajatel eelnimetatud kokkulepetega lihtsalt tasuda laenulepingust tulenevat

võlga senisest pikema tähtaja jooksul lisaintressi eest. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi

muuta. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.

Maakohus leidis õigesti, et käenduslepingu tühistamine ei ole kehtiv. Mõlemad käenduslepingud

kannavad sama numbrit, käendatakse samade laenusaajate võlga sama laenulepingu järgi.

Vähendatud on vaid käendaja vastutuse piirmäära. Ei ole usutav, et kostja ei saanud käenduslepingut

muutes aru, et laenusumma vähenes tagatise realiseerimise tõttu.

Maakohus leidis õigesti, et hageja ei pidanud analüüsima laenusaajate krediidivõimekust, sest

tegemist oli võlakokkuleppega. Algne laenuleping sõlmiti juba 2007. a ja selle järgi oli laenusumma

veel suurem. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei

anna alust lugeda käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest

vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte

aga käenduslepingule. Samuti on õige maakohtu järeldus, et käendaja ei ole laenulepingu tagatiste

vähenemise tõttu kahju kandnud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

uueks läbivaatamiseks maakohtusse. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kostja 2012. a käenduslepingu kehtivalt tühistanud.

Alternatiivselt on käendusleping heade kommete vastane ja seega tühine, kuna hageja ei teavitanud

kostjat võlgnevusega seotud olulistest asjaoludest. Kui käendusleping kehtib, on kostjal hageja vastu

käenduse summa suurune tasaarvestusnõue, mille ta on 18. juuli 2014. a menetlusdokumendis

esitatud tasaarvestusavaldusega hageja nõudega tasaarvestanud. Kohtud on ekslikult leidnud, et

käendusleping kehtib ja tasaarvestuseks alust ei ole.

Kohtud on jätnud põhjendamatult arvestamata, et hageja ei teatanud käendajale olulistest asjaoludest,

nagu tagatiste vähenemine, võlgnike varaline seisund ja võla suurus. Ebaõiged ja tegelikkusele

mittevastavad andmed võlgnevuse asjaolude ja võlgnike varalise seisukorra kohta sisaldusid nii

2012. a käenduslepingus kui ka võlakokkuleppes. 2012. a käenduslepingu sõlmimisel rikkus hageja

VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustust ja TsÜS § 95. Hageja jättis analüüsimata kostja

krediidivõimekuse ja isegi kui ta ei pidanud analüüsima kostja krediidivõimekust, pidi ta analüüsima

põhivõlgnike krediidivõimekust ja sellest käendajat teavitama. Hageja pidi aru saama, et võlgnevuse

asjaoludega seotud informatsioon on kostja jaoks tähtis, need andmed olid hageja käsutuses ja teabe

esitamine ei oleks hagejale olnud kulukas. 2007. a käenduslepingu p 3.4 esimese alapunkti kohaselt

pidi hageja teatama kostjale võlgnevuse sissenõudmise alustamisest, kuid hageja ei teinud seda.

Teavitamiskohustuse rikkumise tõttu esitas kostja tasaarvestuse avalduse, milles tasaarvestas talle

tekkinud kahju hageja võimaliku nõudega tema vastu.

Kohtud jätsid arvestamata VÕS § 145 lg 4, mille kohaselt ei saa tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast

käenduslepingu sõlmimist, laiendada käendaja kohustusi ja sama paragrahvi lg 5, mille kohaselt

juhul, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud

ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste

vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Samuti

on jäetud arvestamata VÕS § 101 lg 3, mille kohaselt ei või võlausaldaja tugineda võlgniku

kohustuse rikkumisele ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle

rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot

ta kannab. Kinnistut ei müüdud kohtutäituri kontrolli all ja ei ole andmeid, et hageja oleks kinnisasja

suhtes üldse sundtäitmist alustanud. Kohtud ei ole neid kostja väiteid arvestanud. Kostja ei teadnud,

kuidas tagatiseks olnud kinnisasja müüdi ja kuidas võis hageja tegevus müüki mõjutada.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle:

· 30. oktoobril 2007 sõlmisid põhivõlgnikud ja hageja laenulepingu ning kostja ja hageja

käenduslepingu. Laenusumma ja käendaja vastutuse maksimumsumma oli ca 188 000 eurot;

· laenu tagas põhivõlgnike kinnisasjale seatud hüpoteek ja kostja antud käendus;

· põhivõlgnikud ei tasunud laenumakseid ja 2010. a septembris ütles hageja laenulepingu üles.

Laenujääk oli ca 179 000 eurot;

· 7. mail 2012 müüdi kinnistu 90 000 euro eest, hüpoteek kustutati ja ca 89 000 eurot arvestati

laenu katteks;

· 17. oktoobril 2012 sõlmisid hageja ja põhivõlgnikud võlakokkuleppe, mille järgi tuli

30. oktoobri 2007. a laenulepingu järgne 128 130 euro 33 sendi suurune võlgnevus tasuda

20. novembriks 2013;

· 21. novembril 2012 sõlmisid hageja ja kostja võlakokkuleppe tagamiseks uue käenduslepingu.

Käendaja vastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 128 000 eurot 33 senti;

· võlakokkuleppes ega käenduslepingus ei ole märgitud, et 30. oktoobri 2007. a laenulepingut

taganud hüpoteek on kustutatud ja hüpoteegiga koormatud kinnisasi on müüdud;

· põhivõlgnikud ei ole võlakokkuleppes märgitud summat hagejale tasunud.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on 21. novembril 2012 sõlmitud käenduslepingu kehtivalt

tühistanud, kuna hageja ei teatanud kostjale käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest: esiteks

sellest, et võrreldes 2007. a laenulepinguga, mida lisaks kostja antud käendusele tagas põhivõlgnike

kinnisasjale seatud hüpoteek, on käendus nüüd ainuke võlakokkuleppe tagatis, ja teiseks sellest, et

põhivõlgnike majanduslik olukord on väga halb. Alternatiivselt leiab kostja, et 2012. a käendusleping

on tühine, kuna see on heade kommete vastane, sest hageja ei teavitanud käendajat võlgnevuse

asjaoludest. Samuti on kostja seisukohal, et tal on hageja vastu käenduse maksimumsumma suurune

tasaarvestatav kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb sellest, et teda ei teavitatud käenduse andmisel

olulistest asjaoludest (tagatiste vähenemine ja põhivõlgnike halb majanduslik olukord).

Eeltoodust tulenevalt on vaidluse keskne küsimus hageja kui laenuandja teavitamiskohustuse ulatus

kostja kui käendaja ees.

12. Kolleegium leiab, et üldjuhul peab krediidiandja tõepoolest teavitama käendajat kõigist

põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline

huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada

käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud

kohustusi tagavad.

Ekslik on aga kostja kassatsioonkaebuse seisukoht, et juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu

sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, on käendusleping tühine.

Kohtud leidsid põhjendatult, et käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine

seetõttu, et hageja ei teatanud kostjale kui käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui

võlausaldaja ei hinnanud krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja

krediidivõimekust.

Maakohus leidis, et hagejal ei olnud kostja teavitamise kohustust, kuna teiste tagatiste puudumisest

teavitamine ei olnud heade kommete vastane. Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtuga.

Kolleegium märgib, et kohtud hindasid teavitamata jätmise heade kommete vastasust ekslikult ka

käenduslepingu tühistamise õiguse kindlakstegemisel. Heade kommete vastasust hinnatakse tehingu

kehtivuse tuvastamisel, st heade kommete vastane tehing on tühine (TsÜS § 86). See eksimus ei anna

aga alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

13. Riigikohus on varem leidnud, et olukorras, kus krediidiandja on rikkunud oma kohustust

teavitada käendajat käenduslepingu sõlmimisel võlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest

asjaoludest, võib käendajal iseenesest olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada

(vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11; 27. novembri 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 24-25).

TsÜS § 90 lg 1 ja TsÜS § 92 lg 3 p 1 alusel võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui

eksimuse põhjustasid tehingu teise poole teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine,

kui asjaolude teatavakstegemine oli hea usu põhimõtte kohaselt nõutav. TsÜS § 92 lg 3 p 2 alusel

võib tehingu olulise eksimuse tõttu tühistada ka siis, kui tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest

teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega. TsÜS § 92 lg 1

kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest, ja sama paragrahvi teise lõike järgi

on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et

tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks

selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Lisaks tuleb tehingu tühistamise materiaalsete eelduste

täidetuse hindamisel arvestada TsÜS §-ga 95, mille kohaselt selleks, et kindlaks teha, kas TsÜS §-

s 92 nimetatud juhtudel peab asjaolu teisele poolele teatavaks tegema, tuleb eelkõige arvestada, kas

asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole

mõistlikud võimalused saada vajalikke andmeid ja kui suured on vajalikud kulutused, mida ta peaks

nende andmete saamiseks tegema. Tühistamisõiguse hindamisel tuleb arvestada ka TsÜS § 92 lg-

ga 5, mille kohaselt ei või tehingu teinud isik tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise

asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot.

14. Tühistamise õiguse hindamisel on praegusel juhul keskse tähendusega küsimus, kas käendaja võis

2012. a käenduslepingu tühistada sellepärast, et hageja ei teatanud käenduslepingu sõlmimisel talle,

et kinnistu, millele seatud hüpoteek tagas koos tema käendusega algset ehk 2007. a laenulepingut, on

juba müüdud ja peale tema antud käenduse ei taga võlakokkulepet ükski teine tagatis. Kolleegium

leiab, et vähemalt üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel

informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis,

kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. Praegusel juhul pole esitatud

erandlikke asjaolusid, millest nähtuks, et krediidiandjal oli kohustus informeerida käendajat, et

võlakokkulepet ei taga enam hüpoteek. Kohtud on leidnud, et eluliselt ei ole usutav, et kostja ei

saanud uut käenduslepingut sõlmides aru, et laenusumma vähenes tagatise realiseerimise tõttu ja et

kostja ei küsinud hagejalt tagatiskokkuleppe sõlmimisel lisainfot.

Kolleegium märgib, et iseenesest on õige, et kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku

halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Maakohus on

aga kostja tühistamisavalduse aluseks olevaid asjaolusid kogumis hinnanud ja põhjendatult leidnud,

et hageja ei ole kostja suhtes teavituskohustust rikkunud ning seetõttu ei olnud kostjal alust

tagatiskokkulepet tühistada. Kolleegium märgib täiendavalt, et käendaja kannab üldjuhul tagatava

kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. Kostja pole ka väitnud, et tal ei

olnud võimalik tagatava kohustusega tutvuda.

15. Täiendavalt märgib kolleegium, et kui käenduslepingu tühistamise materiaalsed eeldused

esineksid, tuleks sarnastel asjaoludel sõlmitud käenduslepingu tühistamise õiguse hindamisel

arvestada ka põhjusega, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud

laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145

lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud

olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu

mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks

teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise

materiaalsed eeldused täidetud.

16. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud pidanuks lahendi tegemisel arvestama VÕS § 145

lg-ga 4, mille kohaselt ei saa tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist,

laiendada käendaja kohustusi, ja sama paragrahvi lg-ga 5, mille järgi juhul, kui võlausaldaja tegevuse

tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks

antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra.

Praegusel juhul ei ole tegemist VÕS § 145 lg-s 4 kirjeldatud juhtumiga, sest asjas ei ole tuvastatud, et

põhivõlgnikud oleksid pärast 2012. a käenduslepingu sõlmimist mingeid tehinguid teinud. Samuti ei

ole tegu VÕS § 145 lg 5 olukorraga, kuna 2012. a käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnudki

võlakokkuleppel teisi tagatisi. Asjas ei kohaldu ka VÕS § 101 lg 3, sest praegusel juhul tuleneb nõue

hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingust ja käendusjuhtumist, mitte kostja rikkumisest.

Seega jätsid kohtud need vastuväited õigesti arvestamata.

17. Kostja on samuti tuginenud sellele, et tal on hageja vastu käenduse summale vastav

tasaarvestusnõue, kuna hageja on talle teavitamiskohustuse rikkumisega tekitanud kahju.

Iseenesest on õige, et käendajal, kelle suhtes võlausaldaja rikub teavitamiskohustust ega teata talle

põhivõlgnike halvast majanduslikust olukorrast, võib tulenevalt VÕS §-st 14 olla kahju hüvitamise

nõue krediidiandja vastu. VÕS § 14 lg 2 kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul

viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu

teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist

teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama (Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-136-12, p 25). Kohtud on lugenud tõendatuks, et krediidiandja on vastutustundliku

laenamise põhimõttest tuleneva teavitamiskohustuse täitnud ning kohtud ei ole seejuures

menetlusnorme rikkunud (vt otsuse p 14).

18. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb

menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Samamoodi jäävad

ringkonnakohtu otsuse järgi kostja kanda ka varasemates kohtuastmetes kantud kulud.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse maakohtus kindlaks TsMS § 174 lg-s 4 sätestatu

kohaselt.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata

tasutud kautsjon riigituludesse.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik