3-2-1-153-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-153-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. jaanuar 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

O. S hagi V. S vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-52858

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. S kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1962 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja O. S, esindaja vandeadvokaat V. Sadekov

Kostja V. S

Asja läbivaatamise kuupäev

14. detsember 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-52858 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada O. S-i kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon I. S-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O. S (hageja) esitas 3. juunil 2014 Harju Maakohtule V. S-i (kostja) vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt enda kasuks välja elatise 218 eurot kuus kuni 30. aprillini 2018 ja tagasiulatuvalt ühe aasta

eest enne hagi esitamist elatise 2616 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1989. aastal abielu. Poolte abielust sündis 1995. aastal

sünnitraumaga poeg. Pojal on sügav mahajäämus psühhomotoorses arengus. Ta vajab pidevat

kõrvalabi ja toetust kõigis igapäevastes tegevustes, kuna tal puudub liikumisfunktsioon ning ta

kontakteerub üksnes häälitsuste kaudu. Poeg on 100% töövõimetu ning hageja hoolitseb tema eest ka

pärast poja täisealiseks saamist.

Pärast poja sündimist halvenesid oluliselt abikaasade suhted ja hageja oli sunnitud ööpäev läbi üksi

lapse eest hoolitsema ning teda kasvatama, sh lahkus kostja pere juurest kaks aastat enne abielu

lahutamist ning lõpetas ühes sellega ka pere ülalpidamise. Moraalsed kannatused mõjusid hagejale

selliselt, et ta ei ole pärast seda suutnud tööle asuda. Harju Maakohus lahutas poolte abielu

19. oktoobri 2010. a otsusega. Selle tagajärjel halvenes hageja tervis veelgi.

Sotsiaalkindlustusamet tuvastas 4. juuni 2013. a otsusega nr 986256 hagejal kuni 30. aprillini 2018

töövõime kaotuse 50%. Alates 2014. aasta aprillist on hageja töövõimetuspension 148 eurot 98 senti

kuus. Hageja on pärast poja täisealiseks saamist Harju Maakohtu 6. augusti 2013. a määrusega

määratud poja eestkostjaks ning lisaks saab ta poja hooldaja kohustuste täitmise eest toetust 25 eurot

60 senti kuus. Seega on hageja sissetulek kokku 174 eurot 58 senti kuus.

Hageja vajaduste rahuldamiseks kulub keskmiselt 392 eurot 49 senti kuus, sh toidukulu 190 eurot,

garderoobikulu 55 eurot, kommunaalteenusekulu 75 eurot, sideteenusekulu 17 eurot 49 senti,

ravimikulu 45 eurot, majapidamistarvetekulu 10 eurot. Terviseseisundi tõttu ei suuda hageja ise

rohkem sissetulekut hankida.

Menetluse kestel esitas hageja lisatõendid, millest nähtub, et hageja on alates 2009. aastast osaliselt

töövõimetu.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja vastuse kohaselt ei ole hageja tõendanud oma abivajadust. Osalise töövõimetuse korral saab

hageja osalise tööajaga töötada.

Abielu lahutamise järel jäid hagejale kolmetoaline korter koos sisustusega (väärtus 100 000 eurot)

ning ehted, muud väärtesemed ja hoiused. Hageja saab enda ülalpidamiseks vahendeid, kui vahetab

kolmetoalise korteri väiksema vastu või annab selle üürile. Hageja esitatud konto väljavõttest nähtub,

et hageja pangakontol oli 15. mai 2014. a seisuga 12 353 eurot 73 senti, mis on 68 korda suurem

rahasumma, kui on kostja kontol. Kostjale kuulub 1/2 kaasomandist (väärtus 32 000 - 35 000 eurot).

Kostjal on diagnoositud radikulopaatia. Kostja peab lisaks ülal poolte ühist poega ja oma ema, kes

vajab erihooldust. Kostja sai 2013. aastal ettevõtlusest tulu 2844 eurot, millest maksustatavat tulu on

1695 eurot 60 senti.

3. Harju Maakohus jättis 4. detsembri 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et sõlmisid abielu 3. septembril

1989 ja Harju Maakohus lahutas selle 19. oktoobri 2010. a otsusega. Poolte ühine poeg elab hagejaga.

Poja ülalpidamiseks maksis kostja 13. mai 2009. a kohtumäärusega kinnitatud kompromissi alusel

elatist 3700 krooni kuus kuni poja täisealiseks saamiseni. Harju Maakohus seadis 6. augusti 2013. a

määrusega poja üle eestkoste ja määras hageja poja eestkostjaks. Tallinna Ringkonnakohus mõistis

30. septembri 2014. a otsusega kostjalt poja ülalpidamiseks välja eluaegse elatise 240 eurot kuus

alates 4. veebruarist 2014. a.

Hageja nõuab kostjalt elatist, sest ta ei suuda terviseseisundi tõttu ise sissetulekut hankida ning

töövõimetus tekkis abielu ajal. Lahutatud abikaasade puhul kehtib abikaasa eneseülalpidamise

põhimõte, kuid perekonnaseaduse (PKS) § 73 järgi on ka lahutatud abikaasal kohustus pidada pärast

abielu lahutamist, s.o vastava kohtulahendi jõustumist endist abikaasat ülal. Harju Maakohtu otsus

poolte abielu lahutamise kohta jõustus 27. oktoobril 2010. a.

Ülalpidamise saamiseks peab hageja terviseseisundist tingitud abivajadus olema tekkinud PKS § 73

järgi abielu ajal. Hageja on esitanud selle tõendamiseks kohtule Sotsiaalkindlustusameti otsused tema

töövõime kaotuse tuvastamise kohta. Nende alusel saab hageja töövõime kaotuse tuvastada

järgmiselt. 20. oktoobri 2009. a otsusega nr 557973 on tuvastatud hageja osaline töövõimetus

kestusega üks aasta (töövõime kaotus 40% üldhaigestumise tõttu alates 16. oktoobrist 2009).

15. septembri 2010. a otsusega nr 659168 on tuvastatud hageja osaline töövõimetus kestusega üks

aasta (töövõime kaotus 60% üldhaigestumise tõttu alates 24. augustist 2010). 15. juuni 2011. a

otsusega nr 755872 on tuvastatud hageja osaline töövõimetus kestusega kaks aastat (töövõime kaotus

60% üldhaigestumise tõttu alates 27. aprillist 2011). 4. juuni 2013. a otsusega nr 986256 on

tuvastatud hageja osaline töövõimetus kestusega viis aastat (töövõime kaotus 50% üldhaigestumise

tõttu).

Seega oli abielu lahutamise ajaks tuvastatud hageja osaline töövõimetus. Kui isiku töövõime kaotus

on väiksem kui 100%, tuleb eeldada, et isik peaks allesjäänud töövõime piires osaajaga töötama.

Elatise saamise tingimuseks on kehtiva õiguse järgi isiku abivajadus, mitte töövõimetus.

Poolte abielu lõppemise ajaks ei olnud pooled ühisvara veel jaganud. Kohtute infosüsteemi andmetel

kinnitas Harju Maakohus 30. novembri 2010. a määrusega poolte sõlmitud kompromissi ühisvara

jagamise kohta. Kompromissiga jagasid pooled kogu abikaasade ühisvara väärtusega 800 000 krooni.

Hagejale jäi ühisvara jagamise tulemusena Tallinnas asuv korteriomand koos sisustusega

(700 000 krooni) ja hõbedase ristiga hõbekett. Kostjale jäi sõiduauto (100 000 krooni). Hageja

kohustus maksma kostjale hüvitist 200 000 krooni. Kinnistusraamatu väljavõttest ei nähtu, et

korteriomand oleks koormatud hüpoteegiga panga kasuks. Seega oli hagejal piisavalt raha, et maksta

kostjale hüvitist. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud, et hageja oli abielu lahutamise ajal abivajav isik.

Kuna hagejal ei olnud abielu lahutamise ajal abivajadust, ei tule hinnata poolte väiteid ja tõendeid

selle kohta, milline on poolte varaline ja tervislik seisund pärast abielu lahutamist.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Mh märkis hageja, et ta ei suuda end ülal pidada ka seetõttu, et hooldab oma

puudega poega, kes vajab ööpäev läbi hooldust, mida tõendavad kaebusele lisatud poja

rehabilitatsiooniplaan, haiguslugu ja Tallinna Linnavalitsuse kirjad.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. mai 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsiooniastme

menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja

taotluse võtta tõenditena asja juurde poja rehabilitatsiooniplaan, haiguslugu ja linnavalitsuse kirjad.

Hagi on esitatud lahutatud abikaasalt ülalpidamise saamiseks. Kui lahutatud abikaasa ei suuda oma

vanuse või terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest

või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta PKS § 73 lg 1

esimese lause järgi nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt. Hageja nõude kohaselt on

abivajadus tingitud tema terviseseisundist ning asjaolust, et ta hooldab poolte ühist täiskasvanud

poega, kes vajab oma puude tõttu ööpäev läbi järelevalvet ja kõrvalabi.

Asjaolu, et hageja hooldab oma puudega täiskasvanud poega ning on määratud tema eestkostjaks, ei

ole ülalpidamisnõude tekkimise aluseks ning seetõttu ei ole põhjendatud ka sellekohased

apellatsioonkaebuse väited. Lahutatud abikaasa ülalpidamisõigus sõltub seaduses sätestatud aluste

olemasolust. PKS § 73 lg 1 kohaselt peab abivajadus olema tingitud lahutatud abikaasa vanusest või

terviseseisundist. Lisaks näeb seadus ette, et kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise

lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt

nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni (PKS § 72). Kuna poolte ühine poeg

on täisealine, ei kohaldu asjas ka PKS § 72. Seadus ei võimalda lahutatud abikaasal nõuda

ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt, tuginedes täiskasvanud lapse hooldamise vajadusele. Seega

ei ole asjas vaja tõendada perekonnaliikme tervislikku seisundit ning hageja esitatud tõendid tuleb

talle tagastada.

PKS § 73 lg 1 kohaselt tuleb ülalpidamisnõude lahendamisel tuvastada lahutatud abikaasa abivajadus,

s.o võimetus ise oma sissetuleku ja vara arvel end ülal pidada. See eeldab lahutatud abikaasa

vajaduste ja sissetulekute tuvastamist, samuti tuleb arvesse võtta temale kuuluvat muud vara, mille

arvel tal oleks võimalik end elatada. Õige ei ole maakohtu põhjendus, et hageja ei vaja abi, kuna

hageja maksis ühisvara jagamisel kostjale hüvitist 200 000 krooni. Hageja on koos

apellatsioonkaebusega esitanud kohtule tõenditena oma ema maksekorraldused, millest nähtuvalt sai

hageja kostjale rahalise hüvitise maksmiseks raha oma emalt. Need tõendid tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 alusel asja juurde võtta. Kuna hageja

sai raha oma emalt, siis ainuüksi kostjale 200 000 krooni tasumisest ei saa järeldada, nagu ei oleks

hageja olnud abivajav isik.

Maakohtu otsusest ei selgu, millised on hageja vajadused ning kas nende rahuldamiseks piisab tema

sissetulekust ning muust varast. Hagiavalduse kohaselt on hageja igakuine keskmine vajadus

392 eurot 49 senti, sh toidukulu 190 eurot, garderoobikulu 55 eurot, kommunaalteenusekulu 75 eurot,

sideteenusekulu 17 eurot 49 senti, ravimikulu 45 eurot, majapidamistarvetekulu 10 eurot. Kostja on

vastu vaielnud toidule, garderoobile ja ravimitele tehtavate kulutuste suurusele. Lisaks leiab kostja, et

kommunaalteenuste kulud tuleb jagada pooleks, kuna koos hagejaga elab korteris ning tarbib

kommunaalteenuseid ka poolte ühine laps. Kommunaalteenustele tehtavate kulutuste jagamine

kahega on põhjendatud, kuna korteris elab kaks inimest. Täielikult ei ole põhjendatud ka

garderoobikaupadele tehtavad kulutused. Kulutused toidule ja ravimitele ei ole ülepaisutatud ning

neid võib pidada mõistlikuks. Seega tuleb lugeda põhjendatuks toidukulu 190 eurot, garderoobikulu

30 eurot, kommunaalteenustekulu 37 eurot 50 senti, sideteenustekulu 17 eurot 49 senti, ravimikulu

45 eurot ja majapidamistarvetekulu 10 eurot. Kokku on hageja keskmised põhjendatud kulud

329 eurot 99 senti kuus.

Hageja sissetulek on 174 eurot 58 senti kuus, sh töövõimetuspension 148 eurot 98 senti ja

hooldajatoetus 25 eurot 60 senti. Hageja on esitanud kohtule oma arvelduskonto väljavõtte, mille

kohaselt oli 22. oktoobri 2014 seisuga hageja arvelduskontol 12 244 eurot 84 senti. Hageja selgituste

kohaselt on tegemist tema säästude ja tema ema toetusega, samuti kantakse sellele kontole ka poja

pension, elatis ja sotsiaaltoetus. PKS § 183 lg 3 kohaselt peab eestkostja hoidma enda ja eestkostetava

vara eraldatuna. Hageja selgitustest järeldub, et ta ei ole seda teinud. Sellest tulenevalt oleks hageja

pidanud tõendama, et arvelduskontol olevast rahasummast hagejale kuuluv osa ei ole olulise

suurusega, kuid hageja ei ole seda teinud.

Hagejal on õigus nõuda elatist juhul, kui tema abivajadus on tingitud tema terviseseisundist, ning

üksnes ulatuses, milles ta ise ei suuda end oma terviseseisundi tõttu ülal pidada. Praegusel juhul ei ole

PKS § 73 lg-s 1 sätestatud eeldused elatise saamiseks täidetud. Hageja vajaduste rahuldamiseks kulub

keskmiselt 329 eurot 99 senti kuus. Tema töövõimetuspension on 148 eurot 98 senti kuus. Hageja on

osaliselt (50% ulatuses) kaotanud töövõime. Lähtudes terviseseisundist, oleks hagejal säilinud

töövõime ulatuses võimalik oma vajaduste rahuldamiseks hankida lisaks elatusvahendeid. Kuigi

hagejal on säilinud töövõime ulatuses tööl käimine raskendatud, kuna ta hooldab poega, ei ole

perekonnaliikme hooldamisest tingitud võimalik abivajadus PKS § 73 rakendamise aluseks. Hageja

varalise seisundi hindamisel tuleb mh arvestada, et hageja arvelduskontol oli 22. oktoobri 2014. a

seisuga 12 244 eurot 84 senti ning hageja ei ole tõendanud, et oluline osa sellest ei kuulu temale.

Seetõttu ei ole hageja terviseseisundist tulenev abivajadus tõendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata

asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas ringkonnakohus õigesti, et hageja sissetulekut

arvestades ei piisa sellest tema vajaduste rahuldamiseks, kuid jättis sellest hoolimata elatise välja

mõistmata.

Asja lahendades tuleb arvestada, et hageja hooldab poolte ühist puudega täisealist poega. Hageja on

määratud poja eestkostjaks ja hooldajaks, mistõttu tal on kohustus puudega last ööpäev läbi hooldada.

Seetõttu ei saa ta endale sissetulekut hankida.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et tema kontol olevast rahast ei

kuulu olulise suurusega osa hagejale. Konto väljavõttest nähtub, et sellele kantakse hageja

töövõimetuspension 148 eurot 98 senti ja hooldajatoetus 25 eurot 60 senti kuus. Samuti kantakse

sellele poolte ühise poja töövõimetuspension ning kostja kannab sellele ka poja ülalpidamiseks

mõeldud elatise 240 eurot kuus. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta asja

lahendades hageja väiteid ja hageja esitatud tõendeid.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele TsMS § 218 lg-s 4 sätestatud nõuete kohaselt vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab hagejat ülal pidama sellest tulenevalt, et hageja on

kostja lahutatud abikaasa, kes muutus abielu ajal osaliselt töövõimetuks ning vajab abi mh seetõttu, et

ei saa endale lisasissetulekut hankida, kuna hooldab poolte täisealist puudega last.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kehtiva õiguse järgi saab lahutatud abikaasa

nõuda teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist juhul, kui ta ei suuda vanuse või terviseseisundi tõttu

pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ja selline abivajadus oli abielu lahutamise ajal

olemas (PKS § 73), kuid seaduses ei ole sätestatud, nagu saaks lahutatud abikaasa nõuda ülalpidamist

ka juhul, kui ta hooldab lahutatud abikaasade ühist täisealist puudega last.

Kolleegium möönab, et sügava puudega lapse, sh täisealise lapse eest hoolitsemine nõuab erilist

pühendumust ning see on võrreldav alla kolmeaastase lapse eest hoolitsemisega, mis ei võimalda

enda ülalpidamiseks sissetulekut hankida. Nii võiks olla õiglane anda puudega last hooldavale

vanemale õigus nõuda lahutatud abikaasalt elatist sarnaselt PKS §-s 72 sätestatuga, mil elatisenõue

on ette nähtud alla kolmeaastast last hooldavale vanemale. Siiski on seaduses sätestatud lahutatud

abikaasa ülalpidamise alused väga kitsalt. Tegemist on seadusandja õiguspoliitilise otsustusega,

millest tuleb asja lahendades lähtuda.

Siiski saab puudega täisealise lapse hooldamise kulusid arvestada puudega täisealise lapse enda

ülalpidamiskulude hulka PKS § 97 p 3 ja § 99 lg-te 1 ja 2 kohaselt ning teda ülal pidama kohustatud

isikud peavad mh kandma ka tema hooldamisest tingitud kulutused.

12. Eeltoodut arvestades asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et hagejal võib olla õigus nõuda

kostjalt ülalpidamist PKS § 73 alusel sellest tulenevalt, et hagejal on abielu ajal tuvastatud osaline

töövõimetus, mis kestab praeguseni.

Ringkonnakohus leidis õigesti ka seda, et ülalpidamise saamiseks tuleb tuvastada lahutatud abikaasa

abivajadus. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukohale, et õigus nõuda lahutatud abikaasalt

elatist tekib üksnes siis, kui abikaasal ei ole endal sissetulekut või vara, mille arvel end ülal pidada,

ning ei saa eeldada, et ta enda vajaduste rahuldamiseks ise sissetuleku hangiks, sest ta ei suuda seda

oma terviseseisundi tõttu teha. Seejuures sõltub lahutatud abikaasa ülalpidamisõiguse kestus ja ulatus

PKS § 72 ja § 73 lg 2 järgi otseselt sellest, kui kaua ja millises ulatuses piirab terviseseisund

lahutatud abikaasal sissetulekut hankida (vt Riigikohtu 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

10-13, p 15).

13. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja vajaduste rahuldamiseks kulub 329 eurot 99 senti ning tema

sissetulek on 174 eurot 58 senti kuus. Seega tuvastas ringkonnakohus, et hageja sissetulek ei kata

tema vajadusi. Leidnud, et hageja on kaotanud töövõime vaid osaliselt ja terviseseisundist tulenevalt

oleks tal säilinud töövõime ulatuses võimalik oma vajaduste rahuldamiseks hankida lisaks

elatusvahendeid, ei ole kohus siiski tuvastanud, millises ulatuses on see võimalik ehk teisisõnu, kas

hageja oleks võimeline hankima täiendavalt piisava sissetuleku, nii et tema abivajadus terviseseisundi

tõttu oleks välistatud. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu ka, millistel faktilistel asjaoludel põhineb

järeldus lisasissetuleku hankimise võimalusest. Ainuüksi see, kui isiku töövõime kaotuse protsent

on 50, ei anna iseenesest veel alust järeldusele, nagu oleks sel isikul võimalik teenida 50% oma

vajaduste rahuldamiseks vajalikust rahast.

Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et tema kontol olevast

rahast ei kuulunud oluline osa temale. Kõigepealt ei ole üheselt mõistetav, mida ringkonnakohus selle

etteheitega silmas pidas ehk mida täpsemalt oleks hageja kohtu hinnangul pidanud tõendama, sest

tõendi, millest laekumised nähtuvad, oli hageja esitanud. Ringkonnakohus märkis otsuses, et hageja

on esitanud kohtule oma arvelduskonto väljavõtte, mille kohaselt oli 22. oktoobri 2014 seisuga hageja

arvelduskontol 12 244 eurot 84 senti, aga samuti, et hageja selgituste kohaselt on tegemist tema

säästude ja tema ema toetusega ning samuti kantakse sellele kontole ka poja pension, elatis ja

sotsiaaltoetus. Heitnud hagejale ette oma väite tõendamata jätmist, jättis ringkonnakohus hindamata

hageja arvelduskonto väljavõtte, kust on näha, kellelt ja kui palju on raha laekunud, samuti on

hindamata hageja sellega seotud väited. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 442 lg-t 8

koosmõjus § 654 lg-ga 1 ning § 232 lg-t 1 koosmõjus § 639 lg-ga 1.

14. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas hageja varaline seisund on piisav

tema vajaduste rahuldamiseks või vajab hageja selleks kostja abi, sh tuleb selgitada, kas ja millises

ulatuses on hagejal õigus kasutada oma kontol olevat raha enda vajaduste rahuldamiseks.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hageja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon I. S-le, kes selle hageja eest tasus.

16. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

Ants Kull, Malle Seppik, Tambet Tampuu