3-1-1-100-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-100-15

Otsuse kuupäev

21. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Alla Raudsepa (Raudsepp) süüdistuses KarS

§ 320 lg 1 – § 22 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

11. juuni

2015.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-13-4007

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alla Raudsepa kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Merike Lugna

Asja läbivaatamise kuupäev

25. november 2015

Istungil osalenud isikud

Alla Raudsepa kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe ja

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike

Lugna

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2015. a otsus Alla Raudsepa süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 320 lg 1 – § 22 lg 2 järgi muutmata ning kassatsioon rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu ja

kulude suuruseks Alla Raudsepale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 472

(nelisada seitsekümmend kaks) eurot 80 (kaheksakümmend) senti, sealhulgas käibemaks 78

(seitsekümmend kaheksa) eurot 80 (kaheksakümmend) senti.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Alla Raudsepalt Eesti Vabariigi

kasuks välja 472 (nelisada seitsekümmend kaks) eurot 80 (kaheksakümmend) senti.

4. Menetluskulu

tuleb

tasuda

Rahandusministeeriumi

arvelduskontole

nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank, nr EE932200221023778606 AS-is Swedbank,

nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis või nr EE701700017001577198

Nordea Bank AB Eesti filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ja

selgitus: „Alla Raudsepp, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-100-15, menetluskulu.“

5. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest.

Kui rahalised kohustused ei ole täies ulatuses tähtajaks täidetud, saadetakse kohtuotsuse

ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Alla Raudsepp anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 320 lg 1 – § 22 lg 2 järgi

kvalifitseeritavas kuriteos. Teda süüdistatakse selles, et 15. jaanuaril 2013 ajavahemikul kella 13.35

kuni 13.47 kallutas ta tahtlikult Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Pärnu arestikambri uurimistoas

Leonard Špongoltsi andma tunnistajana teadvalt valeütlusi samal päeval Pärnu Maakohtus toimunud

kohtuistungil A. S-i süüdistust puudutavas kriminaalasjas. L. Špongolts pidi kohtuistungil ütlema, et

A. S.2 rääkis talle politsei koostööettepanekust 2012. aasta kevadel. Tegelikult toimus see vestlus aga

2011. a sügisel. Samuti pidi L. Špongolts andma ütlusi, et ta rääkis kõnealusest koostööettepanekust

A. S-ile, kuigi tegelikult ta seda ei teinud. A. Raudsepp veenis tunnistajat, andes talle korduvalt

selgelt mõista, et ta peab rääkima 2012. a kevadel toimunud jutuajamisest. Valeütlustele kihutamise

kaudu tahtis süüdistatav moonutada tõendamiseseme asjaolu, et A. S. soovis 27. aprillil 2012 osta A.

S.2-lt narkootilist ainet.

2. Samas kriminaalasjas anti kohtu alla L. Špongolts, keda süüdistati lisaks muudele kuritegudele

valeütluste andmises, s.o KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mille toimepanemisele

kihutas teda A. Raudsepp. Pärnu Maakohtu 21. oktoobri 2013. a määrusega eraldati tema süüdistust

puudutav kriminaalasi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 216 lg 2 p 3 alusel eraldi menetlusse

ja Pärnu Maakohtu 30. oktoobri 2013. a otsusega tunnistati ta kokkuleppemenetluses KarS § 320 lg 1

järgi süüdi.

Maakohtu otsus

3. Pärnu Maakohtu 16. juuni 2014. a otsusega mõisteti A. Raudsepp süüdistuses KarS § 320 lg 1 – §

22 lg 2 järgi õigeks. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

3.1 Vaidlust pole selle üle, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas kohtus A. Raudsepp L. Špongoltsiga

nii seoses viimase suhtes menetletud kriminaalasjas sõlmitud kliendilepingu täitmisega kui ka

põhjusel, et ta taotles A. S-i kriminaalasjas tema tunnistajana ülekuulamist. Samuti on kindlaks

tehtud, et pärast arestimajas toimunud kohtumist andis L. Špongolts Pärnu Maakohtus toimunud

kohtuistungil tunnistajana valeütlusi.

3.2 16. jaanuaril 2013 toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel eitas L. Špongolts valeütluste

andmist. Hiljem tunnistas ta valeütluste andmist ja selgitas, et teda kihutas sellele A. Raudsepp.

Muutunud ütlusi saab arvestada L. Špongoltsi süüstava tõendina, kuid nendega ei saa usaldusväärselt

kummutada A. Raudsepa süüd eitavaid ütlusi. Kaassüüdistatava ütlused on ainuke A. Raudseppa

otseselt süüstav tõend. Tunnistajate A. S-i ja Ü. P. ütlused tuleb ebausaldusväärsuse tõttu

tõendikogumist välja jätta. Muud kaudsed tõendid pigem toetavad süüdistatava süüd eitavaid ütlusi

või saab neid in dubio pro reo-põhimõttest lähtudes tõlgendada tema kasuks. Ka on ebaloogiline, et

A. Raudsepp kihutas valeütlusi andma tunnistajat, kuid mitte enda kaitsealust A. S-i. L. Špongoltsi ja

A. Raudsepa ütluste vahel tekkinud vastuolu ei ole võimalik usaldusväärselt kõrvaldada ning kuna

nende vestluse sisu ei saa muude tõenditega kindlaks teha, tuleb süüdistatav õigeks mõista.

Apellatsioon

4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Merike Lugna, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, A. Raudsepa süüditunnistamist KarS § 320 lg

1 – § 22 lg 2 järgi ja tema karistamist 300 päevamäära (4500 euro) suuruse rahalise karistusega.

Ringkonnakohtu otsus

5. Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2015. a otsusega maakohtu otsus tühistati, A. Raudsepp

tunnistati süüdi KarS § 320 lg 1 – § 22 lg 2 järgi ja teda karistati 300 päevamäära (4500 euro) suuruse

rahalise karistusega. Prokuröri apellatsioon rahuldati. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult

järgmist.

5.1 Vaidluse esemeks on küsimus, kas A. Raudsepp kallutas L. Špongoltsi valeütluste andmisele. L.

Špongoltsi ütluste kohaselt külastas teda arestimajas 15. jaanuaril 2013 A. Raudsepp, kes tutvustas

ennast A. S-i kaitsjana ja küsis, mida ta viimase kriminaalasjast teab. L. Špongolts rääkis A. S.2-lt

2011. aasta sügisel kuuldust, mille peale ütles süüdistatav talle korduvalt, et ettepanek koostööks tehti

2012. aasta jaanuaris (hiljem, et 2012. a kevadel). L. Špongolts sai aru, et see versioon on A. S-ile

kasulikum ega hakanud vastu vaidlema.

5.2 16. jaanuaril 2013 toimunud kahtlustatavana ülekuulamisel ei tunnistanud L. Špongolts ennast

valeütluste andmises süüdi ja ütles, et 15. jaanuari 2013. a kohtuistungil antud ütlustele tal midagi

lisada ei ole. Kuna ta sel korral ütlusi ei andnud, ilmneb vastuolu üksnes süü tunnistamise osas.

Usutav on põhjendus, mille kohaselt ei saanud L. Špongolts enne esimest ülekuulamist kõike läbi

mõelda ja lootis vastutusest vabaneda. Maakohtu otsuse põhjal ei ole samas selge, miks peeti L.

Špongoltsi ütlusi ebausaldusväärseks vaid A. Raudsepa süüküsimuse lahendamisel. Kõnealuseid

ütlusi tuleb seega hinnata kogumis teiste tõenditega.

5.3 A. S-i kaitseaktis põhjendas A. Raudsepp L. Špongoltsi tunnistajana ülekuulamist asjaoluga, et

tunnistaja saab kinnitada A. S.2 ja A. S-i võlasuhteid. 15. jaanuari 2013. a kohtuistungil ei küsinud ta

aga kaitseaktis toodud põhjenduste kohta ühtegi küsimust, vaid asus koheselt uurima L. Špongoltsi ja

A. S.2 vaheliste suhete, nende võimaliku kohtumise aja ning politseiga koostöö tegemise kohta.

Ebausutav on seletus, et tegemist oli tähelepanematusest tingitud veaga. Tegemist oli kaitse peamise

argumendiga, mida kohtuistungil isegi ei puudutatud. Kaitsja tegevus kohtuistungil ja vahetult enne

seda toetab L. Špongoltsi ütlusi, mille kohaselt kihutas A. Raudsepp teda valeütlusi andma.

5.4 15. jaanuari 2013. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt tegi A. Raudsepp valeütluste andmise

võimalikuks L. Špongoltsile selgelt suunava küsimuse esitamisega. 21. jaanuari 2013. a kohtuistungi

protokolli järgi hindas ta tunnistaja ütlusi otseseks veenvaks tõendiks, leides ka süüdimõistva

kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonis, et nendes ütlustes pole alust kahelda. Apellatsiooni

täiendustes aga ei pidanud süüdistatav neid ütlusi tõendamiseseme seisukohalt enam tähtsaks, mis

näitab tema selget püüdu varjata enda seotust valeütlustega, kinnitades omakorda L. Špongoltsi ütlusi

ja süüdistusversiooni. Kuriteo toimepanemist ei välista maakohtu tõdemus, nagu muudaks valeütluste

andmisele kihutamise ebatõenäoliseks asjaolu, et ta A. S-i valeütluste andmisele ei kihutanud.

5.5 L. Špongolts ei teadnud täpselt A. S-i süüdistuse sisu ega ka seda, mida temalt tunnistajana

ülekuulamisel küsitakse. Kuna tunnistaja annab ütlusi ristküsitluse vormis, ei saa ta rääkida teemal,

mille kohta küsimusi ei esitata. Pole tuvastatud, et L. Špongolts tahtis valeütlusi anda juba enne

süüdistatavaga kohtumist. Kihutamisteo tulemiks oli lõpuleviidud põhitegu, s.t valeütluste andmine,

ja tuvastatav on süüdistatava eesmärgipärane ning kavatsetud käitumine. L. Špongoltsi ütluste puhul

ei ole tegemist rõõnaga ja need pole kantud soovist, et A. Raudsepp süüdi mõistetakse. Tegemist on

ka ühe otsese tõendiga, mille põhjal L. Špongolts valeütluste andmises süüdi tunnistati ja teda

karistati. Täideviija vastutust ei mõjuta asjaolu, kas keegi mõistetakse süüdi kuriteost osavõtjana. L.

Špongoltsi ütlustega riimub kaudsete tõendite kogum, mille tõttu ei rajane süüdimõistev otsus üksnes

ega valdavas ulatuses selle isiku ütlustel.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Raudsepa kaitsja vandeadvokaat Argo

Küünemäe, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassaatori

põhiväited on järgmised.

6.1 Ringkonnakohus jättis maakohtu otsust tühistades näitamata vead, mis viisid esimese astme kohtu

ebaõige lahendi tegemiseni, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Süüdimõistva otsuse

järeldused rajanevad sõna sõna vastu olukorras L. Špongoltsi ütlustel. Tegemist on kriminaalkorras

neliteist korda karistatud isikuga, kes ei ole usaldusväärne tõendi allikas. Kaudsed tõendid tema ütlusi

ei kinnita. A. Raudsepa ütlustega haakuvad seevastu tunnistajate Ü. P. ja E. K. ütlused ning Pärnu

Maakohtu 30. oktoobri 2013. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-9635. L. Špongoltsi ütlustele ei saanud

tugineda ka põhjusel, et KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas

asjas kahtlustatav või süüdistatav isik.

6.2 Apellatsioonikohus väljus kaitsetaktika ja -toimingute vajalikkust ning kaitsetaktika muutmist

kritiseerides erapooletu õigusemõistja rollist. Kaitsetaktikat puudutavate ettekirjutuste tegemise

tulemusena saadi L. Špongoltsi ütlusi toetav kaudne tõend, millele tugineti A. Raudsepa

süüdimõistmisel.

6.3 Tallinna Ringkonnakohtu esimees taandus kriminaalasja menetlusest, kuna ta ei saanud olla

süüdistatava suhtes erapooletu, kuid tema erapoolikust suhtumisest on mõjutatud ka ülejäänud sama

ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtunikud. Kollegiaalse seotuse ja alluvusvahekorra tõttu ei

saanud nad olla erapooletud. Erapooletuse nõude rikkumisele osutab seegi, et eelmisel korral

lahendas kriminaalasja ebaseaduslik kohtukoosseis. Selle minetuse tõttu on ühtlasi möödunud

mõistlik menetlusaeg.

6.4 Süüdistuse kohaselt seisnesid valed ütlused muu hulgas selles, nagu oleks L. Špongolts rääkinud

2012. a kevadel A. S.2-ga viimasele politsei tehtud koostööettepanekust. On tuvastatud, et politsei

tegi A. S.2-le ettepaneku koostööks kahel korral, kuid ringkonnakohus jättis selle tähelepanuta. Ka ei

selgu süüdistusest, et “selle politsei koostööettepaneku” all mõeldakse 27. aprillil 2012 aset leidnud

matkimist. Kuna süüdistus ei ole selge ega vasta KrMS § 154 lg 3 nõuetele, ei saa süüdistatavale

etteheidetavat kuritegu kindlaks teha. Samuti ei saa kohtumenetluses KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 nõudeid

rikkumata sellega seotud asjaolusid tuvastada.

6.5 Kihutaja vastutab tahtliku teo korral ja siis, kui valeütlus anti olulise faktilise asjaolu kohta, kuid

L. Špongoltsi ütlused ei olnud A. S-i kriminaalasjas tähtsad. Isegi kui need oleksid olnud tähtsad,

olnuks see A. S-ile kasulikum. Samale järeldusele jõudis maakohus, mille tõttu puudus A. Raudsepal

tunnistaja valeütluste andmisele kihutamiseks motiiv. Kuigi ringkonnakohus sellega ei nõustunud, ei

toonud ta välja ka maakohtu järeldustes ilmnevaid vigu. Kuriteole kihutamise seisukohalt on sellele

küsimusele vastamine tähtis, kuna tõendab süüdistuse põhjendamatust.

6.6 Maakohtuga ei saa nõustuda selles, et L. Špongoltsi käitumine vastab KarS § 320 lg 1

objektiivsetele tunnustele. Kohtulikul arutamisel tuvastati, et A. S.2, L. Špongolts ja A. S. rääkisid

politsei koostööettepanekust nii 2011. a sügisel kui ka 2012. a kevadel. Prokuratuur ja

ringkonnakohus käsitasid kahte erinevat ettepanekut alusetult ühe sündmusena. Ka kinnitas L.

Špongolts soovi A. S-i aidata, öeldes kohtus, et ta otsustas ise rääkida 2012. a kevadel toimunud

jutuajamisest. Ringkonnakohtu järeldused ei rajane vaadeldavas küsimuses tõenditel ja põhiteo

puudumise ning kuriteole kihutamise tuvastamatuse tõttu kohaldati süüdimõistvat otsust tehes vääralt

materiaalõigust.

6.7 Ringkonnakohtu hinnangul seadis süüdistatav A. S-i kriminaalasjas esitatud apellatsiooni

täiendustes teadlikult L. Špongoltsi ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla, kuid see on alusetu ja

otsitud väide, mis ei rajane faktilistel asjaoludel.

6.8 Jäeti arvestamata, et tegemist võib olla valesüüdistuse esitamise ja ametiisiku volituste

kuritarvitamisega. L. Špongoltsi võidi pärast 15. jaanuaril 2013 toimunud kohtuistungit mõjutada

andma teistsuguseid ütlusi. Vaatamata eelöeldule loeti need ütlused usaldusväärseks ja jäeti

kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks tõlgendamata. Lisaks väärib tähelepanu, et L. Špongoltsi

karistati kokkuleppemenetluses nelja erineva kuriteo eest vangistusega 1 aastaks, kuid sedavõrd leebe

karistuse mõistmine ei saanud toimuda vastuteeneta.

Kassatsioonivastus

7. Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Lugna kassaatori väidetega ei nõustu,

märkides kokkuvõtlikult järgmist.

7.1 L. Špongoltsi ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Kohtuotsus rajaneb ka A. S-i

kriminaalasjas koostatud kaitseaktil, kohtuistungite protokollidel ja apellatsioonil, mis kogumis

kinnitavad, et A. Raudsepp kihutas L. Špongoltsi valeütluste andmisele. Maakohus jättis Ü. P. ütlused

ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist kõrvale. Samuti ei välista kuriteole kihutamist tunnistaja E.

K. ütlused. L. Špongoltsi kriminaalasja eraldamine toimus seaduslikul alusel ja kuna isik andis ütlusi

süüdistatavana, ei ole kassaatori viide KrMS § 66 lg 2 nõuete rikkumisele asjasse puutuv.

7.2 Ringkonnakohtu otsuses on näidatud tõendite hindamisel tehtud vead ja põhjendatud, miks

asutakse võrreldes maakohtuga teisele seisukohale. Õige pole väide, et apellatsioonikohus ületas enda

volituste piire ja tegi kaitsjale ettekirjutusi, mida kaitseakti põhjal võis küsida või pidi küsima.

Tõendikogum seati kaitseaktis märgitud asjaoludega konteksti ja järeldati, et A. Raudsepa süü on

tõendatud.

7.3 Tallinna Ringkonnakohtu esimehe taandumine kriminaalasja lahendamisest ei saanud mõjutada

kriminaalasja menetlust. Ka ei esitatud asja lahendanud ringkonnakohtu kohtukoosseisu vastu

taandust.

7.4 Kohtu jaoks oli arusaadav, et süüdistuses kirjeldatud politsei koostööettepanek puudutas 27.

aprillil 2012 aset leidnud kuriteo matkimist. Sellest sai aru ka süüdistatav, kes enne arestimajas L.

Špongoltsiga toimunud kohtumist 2011. a koostööettepanekust ei teadnudki. A. Raudsepp teadis, et

matkimine toimus 2012. a kevadel ja seetõttu oli tema jaoks tähtis näidata, et A. S. matkimisest

teadis. Kui süüdistus ei oleks arusaadav, ei oleks kaebemenetluses ka väidetud, et A. S.2 ja A. S.

võisid kohtuda ka 2012. a kevadel. Selle üle aga vaidlus käibki.

7.5 L. Špongoltsi küsitlemisega sooviti näidata, et A. S. teadis A. S.2 koostööst politseiga 2012. a

kevadel ja nad kohtusid võla tasumise eesmärgil. Arutatava kuriteo motiiv tuleneb süüdistatava

soovist näidata 2012. a kevadel aset leidnud sündmust tegelikust teistsugusena, kuna see oleks

osutunud tema kaitsealuse jaoks kasulikuks.

7.6 Erinevalt kassaatori seisukohast tuvastasid kohtud, et L. Špongolts andis valeütlusi ja kindlaks

tehti ka kuriteole kihutamine. Täideviijal puudus huvi A. Raudseppa alusetult süüstada ja ka

menetluslikust aspektist ei olnud vaja näidata, et L. Špongoltsi kuriteole kallutati.

7.7 A. Raudsepp ei jõudnud uut kaitseversiooni A. S-iga kooskõlastada, mille tõttu andis viimane

õigeid ütlusi selle kohta, et ta rääkis A. S.2-ga politseikoostööst 2011. aastal. 15. jaanuari 2013. a

kohtuistungi protokollist ei ilmne, nagu oleks A. S. tõsikindlalt uskunud, et A. S.2 teeb politseiga

koostööd. Küll nähtub protokollist, et süüdistatav esitas L. Špongoltsile suunava küsimuse 2012.

aastal tehtud koostööettepaneku kohta. A. Raudsepp oli kriminaalasja materjaliga tuttav, mille tõttu

on alusetu väita, et ta kuriteo matkimisest ei teadnud. Samas ei ole tuvastatud, et A. S. rääkis A.

Raudsepale 2011. aastal toimunud jutuajamise sisust.

7.8 Maakohus võttis seisukoha ka küsimuses, mis puudutab A. Raudsepa alusetut süüstamist talle

etteheidetavas kuriteos, ja selles osas otsust ei vaidlustatud. Samuti ei ole põhjendatud etteheited, mis

puudutavad L. Špongoltsile kokkuleppemenetluses mõistetud karistuse raskust.

Riigikohtu istung

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu

kriminaalkolleegium

vaeb

esmalt

seda,

missugused

küsimused

saavad

kassatsioonimenetluses olla vaidluse esemeks (I). Seejärel tuleb vastata kaitsja etteheitele, mille

kohaselt rikuti süüdistusakti koostamisel KrMS § 154 lg 3 nõudeid (II). Edasi analüüsitakse, kas

ringkonnakohus järgis maakohtu õigeksmõistvat otsust tühistades ja A. Raudseppa süüdi tunnistades

kriminaalmenetlusõigust (III). Seejärel selgitab kolleegium, kas tuvastatud asjaolude põhjal tehti

süüdistatava

käitumises

õigesti

kindlaks

kuriteole

kallutamine

ning

võtab

kokku

kassatsioonimenetluse tulemuse (IV). Viimasena lahendab kolleegium kaitsja taotluse riigi õigusabi

tasu ning kulude kindlaksmääramiseks (V).

I

10. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, mille kohaselt andis L. Špongolts A. S-i

kriminaalasjas tunnistajana teadvalt valeütlusi. Olles sedastanud, et KarS § 320 lg 1 järgi

kvalifitseeritava täideviimisteo tuvastatuse osas vaidlus puudub, analüüsiti seejärel küsimust, kas ja

missuguste tõenditega on kindlaks tehtud valeütluste andmisele kihutamine. Kassatsioonis asutakse

seisukohale, et tegelikkuses L. Špongolts valeütlusi ei andnud, millest johtuvalt ei vasta tema

käitumine KarS § 320 lg 1 objektiivsetele tunnustele. Ka seab kassaator kahtluse alla L. Špongoltsi

ütluste usaldusväärsuse, tuginedes selle seisukoha põhjendamisel muu hulgas Ü. P. ja A. S-i ütlustele.

Neid tõendeid ei pidanud aga juba maakohus usaldusväärseks ja ringkonnakohtu otsusega Ü. P. ning

A. S-i ütlustele teistsugust hinnangut ei antud. Lisaks vaidlustab kaitsja muid maakohtu lahendis

käsitlemist leidnud menetluslikke küsimusi, millel peatub kolleegium otsuses edasiselt.

10.1 Maakohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustas prokurör, mis tähendab, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt

pidi ringkonnakohus kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja

taotluste alusel. Erandlikult saanuks ja ka pidanuks ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma

apellatsiooni piiridest juhul, kui ta oleks tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või

materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. Sellist eksimust

aga kindlaks ei tehtud. Süüdistatav ja tema kaitsja maakohtu õigeksmõistvat otsust küll ei

vaidlustanud, kuid vastuväidetes prokuröri apellatsioonile saanuks nad siiski avaldada arvamust

küsimuses, kas ja missugused maakohtu tuvastatud asjaolud on õiged või millistele prokuröri

apellatsioonis viidatud maakohtu seisukohtadele nad vastu vaidlevad. Oluline on siinkohal tähele

panna, et apellatsioonivastuses nõustus kaitsja maakohtu järeldustega ega esitanud ühtegi argumenti

selle kohta, et täideviimisteo tuvastamisel või mõnes muus küsimuses oleks rikutud materiaal- või

menetlusõigust; kaitsja kinnitab hoopis vastupidiselt, et materiaal- ja menetlusõiguslikult on esimese

astme kohtu otsus veatu. Nii ei leia apellatsioonivastusest ka argumenti, et tunnistajate Ü. P. ja A. S-i

ütluste tõendikogumist väljajätmisel oleks maakohus toiminud vääralt (III kd, tl 20–21).

10.2 Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtule seadusega antud õigus

tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul.

Eelöeldu ei tähenda siiski seda, nagu oleks kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses esimese

astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai

2003. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03, p 14). Kirjeldatud arusaam väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-

s 2 ja § 331 lg-s 2 märgitus, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses

käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast.

11. Praeguses kriminaalasjas apellatsioonimenetluse pooled täideviimisteo tuvastatust ei

vaidlustanud. Samuti ei seatud kahtluse alla Ü. P. ja A. S-i ütlustele antud hinnangu õigsust.

Apellatsiooni piiride väliselt ei ole ringkonnakohus kindlaks teinud ka kriminaalmenetlusõiguse

olulist rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega oleks süüdistatava olukorda

raskendatud. Järelikult ei saa ringkonnakohtule ette heita, et ta luges täideviimisteo vaidluseta

tuvastatuks ega arvestanud otsuse tegemisel tunnistajatena üle kuulatud Ü. P. ja A. S-i ütlusi, kelle

räägitu tunnistati esimese astme kohtu otsusega ebausaldusväärseks ning seetõttu tõendikogumist

kõrvaldati. Ühtlasi järeldub eeltoodust, et sisulise tähelepanuta tuleb jätta kassaatori need

argumendid, milles vaidlustatakse täideviimisteo tuvastatust ja leitakse, et A. Raudsepa

õigeksmõistmise aluseks olevad põhjendused saab muu hulgas rajada Ü. P. ning A. S-i ütlustele.

II

12. Kassatsioonis märgitakse iseenesest õigesti, et maakohtu otsuse kohaselt tegi politsei A. S.2-le

ettepaneku koostööks kahel korral, kuid süüdistuse tekstist see asjaolu välja loetav ei ole.

Põhjendatud on ka kaitsja seisukoht, et üksnes süüdistuses kasutatud väljendi “see koostööettepaneku

jutt” põhjal ei ole arusaadav, et mõeldud on A. S.2-le tehtud ettepanekut matkida 27. aprillil 2012

kuritegu. Samas ei võimalda nende asjaolude süüdistusaktis kajastamata jätmine kõneleda KrMS §

154 lg 3 nõuete rikkumisest ega sellest, et süüdistus ei ole selge.

12.1 A. Raudsepale esitatud süüdistuse puhul on esmajoones tähtis see, mida teadis A. S.2 koostööst

politseiga valeütluste andmisele kihutatud L. Špongolts ja millal ta sellest A. S.2-ga rääkis. L.

Špongolts teadis üksnes 2011. a sügisel toimunud A. S.2 ja politsei vahel toimunud kohtumisest ning

selle kohtumise käigus tehtud koostööettepanekust, millest ta sai teada samuti 2011. a sügisel. Seda

avaldas ta 15. jaanuaril 2013 ka süüdistatavale. Seega teadis A. Raudsepp süüdistuses väidetu

kohaselt, et L. Špongolts kuulis 2011. a sügisel A. S.2 käest viimasele samal aastal tehtud

koostööettepanekust, kuid sellele teadmisele vaatamata veenis ta tunnistajat andma kohtus ütlusi,

nagu oleks vastavasisuline jutuajamine toimunud 2012. aastal.

12.2 KarS § 320 süüteokoosseisu ja seda sisustava teokirjelduse põhjal on oluline, et süüdistatav

kallutas tunnistajat andma ütlusi, mis viimasele teada olevatest tegelikest asjaoludest erinesid.

Sellisest arusaamast lähtus süüdistuse sisu avamisel ka ringkonnakohus, kes tõdes, et valeütluste

andmisele kihutamist ei välista praegusel juhul see, millal kihutaja tegelikest faktilistest asjaoludest,

s.t 2011. aastal toimunud kohtumisest, teada sai. Kolleegium nõustub järeldusega, et kui süüdistatav

teadis teist isikut kuriteole kihutades õigeid asjaolusid, s.t 2011. aastal toimunud kohtumisest ja samal

aastal tehtud koostööettepanekust, siis eelnev üksnes kinnitab kuriteo toimepanemist. A. Raudsepa

karistusõigusliku vastutuse seisukohalt ei olnud seega tähtis kajastada süüdistusaktis seda, mitmel

korral A. S.2-le koostööettepanek tehti ja kas vaidluse all olev konkreetne koostööettepanek puudutas

27. aprillil 2012 aset leidnud kuriteo matkimist.

13. Eelmises punktis kirjeldatud asjaolude süüdistusaktis konkretiseerimata jätmine ei ole seetõttu

käsitatav KrMS § 154 lg 3 nõuete rikkumisena, millega oleks kaasnenud süüdistuse ebaselgus ja

kuriteo tuvastamise võimatus. Ka ei saa süüdistusest hälbimisena käsitada prokuröri kohtuliku

arutamise käigus esitatud täiendavaid selgitusi 27. aprillil 2012 tehtud kuriteo matkimise kohta, kuna

esitatud kaitseversiooni taustal tuli nendele väidetele paratamatult vastata.

III

14. Arutatava kriminaalasja keskne vaidlusküsimus seisneb siiski selles, kas L. Špongoltsi ütlusi saab

pidada usaldusväärseks tõendiks. Maa- ja ringkonnakohtu seisukohad on kõnealuse tõendi hindamisel

diametraalselt erinevad ning seetõttu erineb kohtuotsustes osaliselt ka ülejäänud tõendikogumile

antud hinnang. Kui esimese astme kohtu arvates ei ole kaudsed tõendid eraldivõetuna küllaldased,

tegemaks nende põhjal A. Raudseppa süüstavaid järeldusi või rääkimaks tema kahtlusteta

süüdiolekust, siis apellatsioonikohtu otsusest nähtuvalt moodustub L. Špongoltsi ütluste ja kaudsete

tõendite alusel tõendikogum, millele saab tõsikindlalt rajada süüdimõistva otsuse järeldused.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku

arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab

ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga

võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab

lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel

tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab kriminaalmenetlusõiguse

olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 12). Refereeritud seisukohast lähtudes tuleb kassaatori väidete alusel

kontrollida, kas L. Špongoltsi ütluste usaldusväärseks tunnistamisel ja tõendikogumile teistsuguse

hinnangu andmisel järgis ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust.

16. Kohtupraktikas on tõdetud, et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu

veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik

kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise

tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning

ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise

asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste

andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu,

kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja 28. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-131-

13, p 13).

17. Küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas

omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud

ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning

kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast

vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb

need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (Vt osutatud otsus asjas nr 3-1-1-131-13,

p-d 11–12).

18. Kolleegium märgib kõigepealt, et L. Špongoltsi ütlustele tuginemine ei ole välistatud KrMS § 66

2. lõike esimeses lauses sätestatud keelu tõttu. Kõnealuse sätte kohaselt ei või kriminaalasjas

tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik. Prokurör märgib põhjendatult, et

kriminaalasja materjali kohaselt anti L. Špongolts süüdistatavana kohtu alla ja ristküsitlusel andis ta

samuti ütlusi süüdistatavana. Alles seejärel on tema suhtes KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel kriminaalasja

materjal eraldatud ja ta kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud. Kuivõrd ta ei andnud ütlusi

tunnistajana, ei ole tegemist asjasse puutuva sättega ja KrMS § 66 lg 2 nõuete rikkumisest rääkida ei

saa.

19. Ringkonnakohus osutas õigesti ka sellele, et kaassüüdistatava ütluste hindamisele ei näe seadus

ette kitsendusi või erandeid ja neid tuleb hinnata üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-94-04, p 8). Kassaator

leiab ekslikult, nagu oleks Riigikohus hilisemas praktikas kõnealust seisukohta muutnud (vrd nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-26-13, p 12). Esiteks ei

osutata kassatsioonis seda arvamust kinnitavale kohtupraktikale. Teisalt ei ole ka põhjendatud, miks

on tegemist aegunud ja ebaõige põhimõttega. Ekslikele väidetele vaatamata jõutakse kassatsioonis

siiski põhjendatud arusaamani, et ka kaassüüdistatava ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes

sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks.

20. Kohtud tuvastasid, et praeguses kriminaalasjas andis L. Špongolts ristküsitlusel ütlusi, mis

lahknevad põhimõtteliselt tema 16. jaanuaril 2013. a kahtlustatavana ülekuulamisel võetud

kaitsepositsioonist. Nimelt ei tunnistanud L. Špongolts ennast kahtlustatavana ülekuulamisel

valeütluste andmises süüdi. Ristküsitlusel tunnistas ta aga valeütluste andmist. Ebaõige on

ringkonnakohtu järeldus, et diametraalne vastuolu on tuvastatav vaid küsimuses, kas L. Špongolts

enda süüd tunnistab. Arvestades, et isiku süüd eitav algne kaitsepositsioon on täielikus vastuolus

tema hilisemate ütlustega, milles ta valeütluste andmist tunnistas, saab rääkida erineval ajal antud

ütluste vahel tekkinud terviklikust vastuolust, sõltumata asjaolust, kas ta esimesel ülekuulamisel

sisulisi ütlusi andis. Kuid nagu eespool märgitud, ei tähenda selle vastuolu kindlakstegemine veel

iseenesest tõdemust, et need ristküsitlusel antud ütlused tulnuks tervikuna ebausaldusväärseks

tunnistada. Seetõttu asus ringkonnakohus põhjendatult hindama, kas L. Špongolts on esialgse

kaitsepositsiooni muutmist mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitanud.

21. Kolleegium leiab, et vaadeldavas küsimuses on vaidlustatud otsuse järeldused loogilised ja

jälgitavad ning nõuetekohaselt on osutatud ka maakohtu vigadele, mis viisid alusetult L. Špongoltsi

ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseni. Nõustuda saab apellatsioonikohtu seisukohaga, et L.

Špongolts on erinevate ütluste andmist usutavalt selgitanud. Samuti on kaalukas ringkonnakohtu

argument, mille kohaselt peab arvestama A. S-i kriminaalasjas antud valeütluste sisu ja nende

andmise, kahtlustatavana ülekuulamise ning hilisemate ülekuulamiste vahele jäänud ajavahemikke,

aga ka eelnevast lähtuvat ütluste muutmise põhjenduse usutavust. Ühtlasi on oluline tähele panna, et

maakohus tugines L. Špongoltsi ütlustele küll täideviimisteo tuvastamisel, kuid A. Raudsepa osas

neid ütlusi usaldusväärseks ei pidanud. Kirjeldatud vastuolu esimese astme kohus loogiliselt

selgitanud ei ole. Eelöeldut arvesse võttes leidis ringkonnakohus vaidlustatud otsuses põhjendatult, et

L. Špongoltsi ütlusi ei saa ebausaldusväärseks tunnistada pelgalt põhjusel, et tema erineval ajal antud

ütlustes ilmneb vastuolu süü tunnistamises.

22. A. Raudsepp eitas ristküsitlusel L. Špongoltsi kihutamist valeütluste andmisele, mis tähendab, et

nende kahe isiku ütlused on tõendamiseseme oluliste asjaolude osas vastuolus. Seetõttu pidi

ringkonnakohus hindama, kas ja missugused tõendid kummagi isiku ütlusi täiendavalt kinnitavad,

ning otsustama, kumma isiku ütlused on usaldusväärsed. Tõendikogumi analüüsimise tulemina leidis

ringkonnakohus, et L. Špongoltsi ütlusi saab pidada usaldusväärseks, kuivõrd nendega haakuvad

teised kaudsed tõendid. Seejuures ei tuvastatud, et need ütlused oleksid kantud soovist A. Raudseppa

alusetult süüstada. Arvesse võeti ka seda, et valeütluste andmise tunnistamine oli üheks esmaseks

tõendiks, millele tuginevalt L. Špongolts ise süüdi tunnistati. Seevastu A. Raudsepa ütlusi hindas

apellatsioonikohus ebausutavaks ja teiste tõenditega mittehaakuvaks, osutades seejuures ka maakohtu

ekslikele järeldustele. Kuivõrd KrMS § 362 p 2 järgi saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on

faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust, sh seda, kas kohtuotsuse

põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta, märgib

kriminaalkolleegium tõenditele antud hinnangusse puutuvalt järgmist.

22.1 Kassatsioonis väljendatud arvamus, mille järgi tuleks L. Špongoltsi ütlused lugeda eelduslikult

ebausaldusväärseks juba seetõttu, et teda on varem kriminaalkorras 14 korda karistatud, on ilmses

vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatuga. Tegemist on isikut iseloomustavate andmetega, mis võivad

küll tõstatada kahtlusi tõendiallika usaldusväärsuses, kuid ei saa aprioorselt kaasa tuua tema ütluste

tõendikogumist kõrvalejätmist. Samadel kaalutlustel poleks õige eelisseisundisse seada ka

süüdistatava ütlusi ainuüksi sel põhjusel, et kriminaalasja materjali kohaselt on tema tööalane maine

laitmatu.

22.2 Tõele ei vasta kassaatori väide, mille kohaselt ei kinnita L. Špongoltsi ütlusi ükski kaudne tõend.

Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt rajati süüdimõistmise aluseks olnud järeldused ka A. S-i

kriminaalasjas koostatud kaitseaktile, Pärnu Maakohtu 15. ja 21. jaanuari 2013. a kohtuistungite

protokollidele ning samas kriminaalasjas süüdimõistva kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonile ja

selle täiendustele. Loetletud kaudsetest tõenditest tehtud järelduste põhjendatuse hindamisel on tähtis

silmas pidada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib süüdlase käitumine

kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka

seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.

aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-41-13, p 12). L. Špongoltsi ja A. Raudsepa ütluste usaldusväärsuse

analüüsimisel oli seetõttu koostoimes muude tõenditega oluline vaagida, kuidas A. Raudsepp A. S-i

kaitsjana L. Špongoltsi tunnistajana ülekuulamise vajadust põhjendas, missugune oli esitatud

kaitseversiooni tähtsus selles kriminaalasjas, millisel viisil tunnistaja ristküsitlemine toimus,

missugune tõend sellest saadi ning kuidas ja miks esitatud kaitseversioon ajas korduvalt muutus.

Ringkonnakohtuga saab nõustuda selles, et otsuses loetletud kaudsete tõendite valguses ei ole

süüdistatava ütlused usutavad.

22.3 Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei osuta vaidlustatud otsuse põhjendused mingil viisil sellele, et

advokaadist kaitsjale tehti ettekirjutusi kaitsetaktika ja -toimingute vajalikkuse ning kaitsetaktika

muutmise võimalikkuse kohta. Kaitsetaktikasse puutuvat on hinnatud sama moodi nagu muid

tõendeid ja asjaolusid, lähtudes KrMS §-s 61 sätestatud põhimõtetest. Arvesse on võetud kaitseakti

koostamise eesmärki, A. S-i kriminaalasjas esitatud kaitseaktis kajastatud asjaolusid ja nende

olulisust, selles toodud põhjenduste kattuvust L. Špongoltsile ristküsitlusel esitatud küsimustega,

ristküsitlusel esitatud küsimuste iseloomu ning nende esitamise viisi kui ka seda, kuidas süüdistatav

hiljem antud ütlustes kaitsetaktika muutmist põhjendas. Selles kontekstis ei ole vähetähtsad ka

järeldused, mida ringkonnakohus tegi A. S-i kriminaalasja kohtuistungite protokollide ja

süüdimõistva otsuse peale esitatud apellatsiooni ning selle täienduste alusel. Tõdemus, et kasutatud

üllatustaktika ja kaitsepositsiooni muutmine kinnitab valeütluste andmisele kihutamist, põhineb seega

praeguses

kriminaalasjas

esitatud

kaitseversiooni

ebausaldusväärseks

tunnistamisel

ning

tõendikogumi põhjalikul analüüsil, mitte aga kaitsetaktikat puudutaval kriitikal.

22.4 Ka põhjendati vaidlustatud otsuses, miks tuleb pidada ekslikuks maakohtu järeldust, nagu

muudaks valeütluste andmisele kihutamise ebatõenäoliseks asjaolu, et süüdistatav ei kihutanud

valeütlusi andma enda klienti A. S-i. Kõnealune asjaolu ei saa tõepoolest välistada L. Špongoltsi

valeütluste andmisele kihutamist. Kaitseversiooni kummutamiseks osutati samas sellele, et A.

Raudsepp kohtus L. Špongoltsiga arestimajas pärast A. S-iga kokkusaamist, millele järgnes kohe

kohtuistung. Kuna süüdistatav viibis tunnistaja ristküsitluse juures, sai ta enda ütlusi vajadusel

muutunud kaitseversiooniga kohandada. Oluline on seegi, et muutunud kaitseversiooniga

mittehaakuvad ütlused andis A. S. teisesküsitluse raames, vastates prokuröri esitatud küsimusele.

Küsimust selle kohta, millal vaidlusalune jutuajamine toimus, kaitsja esmasküsitluse raames ei

esitanud.

22.5 Väide, mille kohaselt võis L. Špongolts anda A. Raudseppa süüstavaid ütlusi põhjusel, et talle

mõistetaks kokkuleppemenetluses kergem karistus, ei võimalda eespool kirjeldatud põhjustel

sedastada L. Špongoltsi ütluste ebausaldusväärsust. Samuti pole kohtulikul arutamisel tuvastatud

asjaolusid, mis kinnitaks sedavõrd tõsist kahtlust, et tegemist võib olla valesüüdistuse esitamisega.

Lisaks on maakohus neid argumente juba vaaginud ja kõnealuses osas apellatsioonimenetluses

vaidlust ei olnud. Kriminaalasja lahendanud ringkonnakohtu kohtukoosseisu võimalikku erapoolikust

puudutavatest argumentidest ei ilmne KrMS §-s 49 sätestatud kohtuniku taandumise aluseid. Ka

oleks tulnud taandamistaotlused KrMS § 50 lg 7 kohaselt esitada ringkonnakohtule, mida aga ei ole

tehtud. Kriminaalasja materjali põhjal ei ole seega tuvastatavad asjaolud, mis võimaldaksid

tõsimeelselt rääkida kriminaalasja lahendanud ringkonnakohtu koosseisu erapoolikusest.

23. Eelöeldut kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et kassatsiooni väited ei võimalda

kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest rääkida. Ringkonnakohus on kõiki tõenditest tehtud järeldusi

veenvalt põhistanud ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Samuti on ära

näidatud vead, mis viisid maakohtu järeldused mittevastavusse tuvastatud asjaoludega ja mis olid

aluseks õigeksmõistva otsuse tühistamisele. Vaadeldavas osas ei ole vajalik KrMS § 363 lg 4 p 1

kohaselt apellatsioonikohtu otsuse põhjendusi korrata.

24. Viimaks on põhjendamatu ka kaitsja seisukoht, et praeguses kriminaalasjas on mõistlik

menetlusaeg möödunud. Riigikohtu otsuse tegemise ajaks on kriminaalmenetlus tervikuna kestnud

alla kolme aasta. Kohtumenetluse kestust on küll mõjutanud ringkonnakohtus kriminaalasja

esmakordsel arutamisel aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Menetluse

kogupikkust arvesse võttes ei ole aga tegemist sellise viivitusega, et tekiks mingigi alus kaaluda

süüdistatavale mõistetava karistuse kergendamist või kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lg

1 alusel. Seejuures on oluline märkida, et kriminaalasja materjali kohaselt viibis kohtulik arutamine

ligikaudu kolm ja pool kuud ka esimese astme kohtus menetleja tegevusest mittesõltuvatel põhjustel,

s.t nii kaitsja kui ka süüdistatava haigestumise tõttu. Arvestades arutatava kuriteo raskust,

kriminaalasja keerukust ja mahtu ning menetluse senist käiku, ei saa menetlusele kulunud aega

pidada ebamõistlikult pikaks.

IV

25. KarS § 22 lg 2 kohaselt on kihutaja isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule

õigusvastasele teole. Kallutamine tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse

esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba

olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut

kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn

ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu

olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja

asemel kümme asja). (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-

93-15, p 110).

26. Ringkonnakohtu otsusega tuvastatu järgi ütles A. Raudsepp L. Špongoltsile korduvalt, et A. S-ile

on kasulikum, kui ta annab tunnistajana ülekuulamisel ütlusi selliselt, et A. S.2 rääkis talle politsei

koostööettepanekust 2012. a kevadel ja et ta rääkis just siis kõnealusest koostööettepanekust ka A. S-

ile. Veenmise tulemusel andis L. Špongolts A. S-i kriminaalasja arutamisel teadvalt valesid ütlusi.

Kriminaalkolleegium nõustub järeldusega, et selliselt käitudes pani A. Raudsepp kavatsetult toime

süüdistuses kirjeldatud kuriteo, s.t valeütluste andmisele kihutamise. L. Špongoltsi ütlustest nähtuvalt

nõustus ta valeütlusi andma põhjusel, et A. Raudsepa sõnade kohaselt olid need ütlused A. S-i jaoks

kasulikumad. Tema aga tahtis teha nii, et ta sõbra olukord oleks parem. Ringkonnakohus tõdes

õigesti, et nende ütluste alusel ei saa asuda seisukohale, nagu olnuks L. Špongoltsil juba enne A.

Raudsepaga kohtumist tahtlus anda tunnistajana valeütlusi. Isegi kui L. Špongolts soovis anda A. S-i

huvides viimase jaoks võimalikult soodsaid ütlusi, sisustas ja konkretiseeris selle abstraktse soovi

süüdistatav. KarS § 320 lg 1 dispositsioon ei nõua toimepanijal motiivi või eesmärgi tuvastamist.

Samas on süüdistuses ja ringkonnakohtu otsuses küllaldase põhjalikkusega selgitatud, missugune

tähtsus L. Špongoltsi valeütlustel A. S-i kriminaalasjas oli ning mis ajendas süüdistatavat kuritegu

toime panema. Nendel põhjustel kvalifitseeriti A. Raudsepa käitumine põhjendatult KarS § 320 lg 1 –

§ 22 lg 2 järgi.

27. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuni 2015. a otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

V

28. A. Raudsepa kaitsja esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks 288 euro suuruses summas, sh käibemaks 48 eurot. Taotluse kohaselt kulutas

kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks ning esitamiseks aega 12

pooltundi. Riigikohtu istungil esitas kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks

256 euro 80 sendi suuruses summas, sh käibemaks 42 eurot 80 senti. Selle taotluse kohaselt kulus

istungil osalemiseks aega 5 pooltundi. Sõidukulu suurus on 136 eurot 80 senti. Kolleegium leiab, et

taotletavat riigi õigusabi tasu tuleb vähendada 3 pooltunnile vastava summa ja sellele lisanduva

käibemaksusumma võrra, kuna Riigikohtu istung kestis kaks pooltundi. Muus osas on kaitsja

taotlused põhjendatud ja need tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra p-de 2, 16, 18 ja 54 alusel

rahuldada 472 euro 80 sendi suuruses summas, sh käibemaks 78 eurot 80 senti. KrMS § 186 lg 2

kohaselt tuleb see summa A. Raudsepalt riigi kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)