3-1-1-101-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-101-15

Otsuse kuupäev

21. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Saale Laos

Kohtuasi

Kriminaalasi Jaanus Linnu (Lind) süüdistuses KarS § 117 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a otsus kriminaalasjas

nr 1-14-2785

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaanus Linnu kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Raul Heido

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

25. november 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a otsus, välja arvatud osas, millega Tartu

Maakohtu 12. märtsi 2015. a otsus tühistati ja apellatsioonimenetluse kulu jäeti riigi kanda.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Jaanus Linnu kasuks välja 288 (kakssada kaheksakümmend

kaheksa) eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Jaanus Lind anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 117 lg 1 järgi järgmise teo

toimepanemises. 16. märtsil 2013. a kella 17.30 ja 18.40 vahel, olles kodus XXXXXXXXX

Xxxxxxx XX-X kahekesi oma elukaaslase S. R-i 2-aastase lapse A-ga, hakkas J. Lind last

ebakohaselt ja tema elu ohtu seades korduvalt õhku viskama. Kuna J. Lind ei suutnud last haarata,

kukkus A peaga vastu vaipkattega põrandat. Selle tulemusena tekkis lapsel pea kinnine trauma

vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis peaajuturse, mis põhjustas

20. märtsil 2013. a lapse surma. A-d õhku visates pidi J. Lind möönma oma tegevuse

eluohtlikkust lapsele.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 12. märtsi 2015. a otsusega mõisteti J. Lind KarS § 117 lg 1 järgi õigeks.

3. Maakohus luges usaldusväärselt tõendatuks, et 16. märtsi 2013. a õhtul jättis S. R. oma 2-aastase

tütre A J. Linnu hooldada. Kella 18.00 paiku halvenes lapse tervis sedavõrd, et J. Lind helistas

häirekeskusesse ja kohale saabunud kiirabi toimetas lapse haiglasse, kus laps 20. märtsil 2013. a

suri.

4. Ekspertiisiakti kohaselt on lapse surma põhjus pea kõvakelmealune verevalum. Ekspert pidas

tõenäoliseks, et last on löödud käega suu piirkonda ja sellele järgnes see, et laps kukkus

kuklapiirkonnaga vastu põrandat. Eksperdi tõenäosuslikku arvamust lapse löömise kohta teised

tõendid ei kinnita, samuti ei kajastu lapsele sellisel viisil vigastuste tekitamine süüdistuses.

5. Süüdistuse kohaselt põhjustas kannatanu surma süüdistatava ettevaatamatu käitumine, mis seisnes

selles, et süüdistatav viskas last õhku ja laps kukkus peaga vastu vaipkattega põrandat. Selle

tagajärjel tekkis peatrauma, mis põhjustas hiljem kannatanu surma. Ei ole aga usaldusväärselt

tõendatud, nagu oleks J. Lind last õhku visanud. Süüdistusversioon on rajatud J. Linnu

kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kohtuistungil eitas süüdistatav sellist käitumist ja väitis,

et kohtueelses menetluses survestati teda selliseid ütlusi andma. J. Linnu kohtueelses menetluses

antud ütlused ei ole süüdistuse asjaolude tuvastamiseks lubatav tõend. Neid ütlusi võib

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 289 lg 1 kohaselt avaldada üksnes ristküsitlusel antud

ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. J. Linnu kahtlustatavana kinnipidamise asjaolusid

arvestades oli ta kohtueelses menetluses ütlusi andes survestatud olukorras, mistõttu pole

võimalik järeldada, et tema kohtueelses menetluses antud ütlused on objektiivsed. Kuna

süüdistuses kirjeldatud tegu – lapse õhku viskamine ja ettevaatamatusest põrandale kukkuda

laskmine – ei ole tõendatud, tuleb J. Lind KarS § 117 lg 1 järgi õigeks mõista.

Apellatsioon

6. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja J. Linnu süüditunnistamist ning karistamist KarS § 117 lg 1 järgi.

Ringkonnakohtu otsus

7. Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a otsusega maakohtu otsus tühistati, J. Lind tunnistati KarS

§ 117 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 3 kuuks, millest arvati KarS § 68

lg 1 alusel maha 2 päeva eelvangistust. KarS § 74 lg 1 alusel jättis ringkonnakohus mõistetud

vangistuse tingimisi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. Ringkonnakohus

mõistis J. Linnult menetluskulude katteks riigi kasuks välja 807 eurot 45 senti. J. Linnu poolt

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 220 eurot 80 senti jättis ringkonnakohus

KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

8. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kriminaalasjas vaidlust, et 16. märtsi 2013. a õhtul jäi 2-

aastane A koos J. Linnuga kahekesi korterisse aadressil Xxxxxxx XX-X, XXXXXXXX. Lapse

ema lahkus umbes 17.30 ajal sünnipäevale. Laps jäi koju magama ja korterisse jäi ka J. Lind.

Need asjaolud on tõendatud nii S. R-i kui ka J. Linnu maakohtus antud ütlustega.

9. Leides, et lapse õhku viskamine J. Linnu poolt ja kukkumine on tõendamata, eelistas maakohus

põhjendamatult süüdistatava maakohtu istungil antud ütlusi kohtueelses menetluses antud

ütlustele, ehkki süüdistatava kohtus antud ütlused on vastuolus teiste tõenditega. Süüdistatav ei

olnud kahtlustatavana ülekuulamisel ning sellele järgnenud ütluste olustikuga seostamisel

survestatud. Usutav ei ole ka kaitseversioon, mille kohaselt juhindus J. Lind ütlusi andes

kahtlustatavana kinnipidamisel temaga samas arestikambris viibinud isiku soovitusest. Jääb

arusaamatuks, miks luges maakohus J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlused lubamatuks

tõendiks. Maakohus ei ole seda selgitanud, vaid piirdunud viitega KrMS § 289 lg-le 1. J. Linnu

kahtlustatavana antud ütlused on maakohtus prokuröri taotlusel süüdistatava usaldusväärsuse

kontrollimiseks KrMS § 289 lg 1 alusel avaldatud. KrMS § 293 lg 1 kohaselt juhindutakse

süüdistatava ülekuulamisel KrMS §-st 2862 ja §-dest 288–2891. Seega on KrMS § 289 lg 1 alusel

lubatud avaldada ka süüdistatava kahtlustatavana antud ütlusi ja tegemist ei ole lubamatu

tõendiga. J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlusi ei kasutata "põhistamata eraldiseisva

tõendina", vaid süüdistatava ütlustes vastuolude kõrvaldamiseks ehk n-ö usaldusväärsuse

kontrolliks. Riigikohus on muutnud oma varasemat praktikat ja leidnud, et kui osa isiku

ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja

isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist

välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (Riigikohtu otsused asjades nr 3-

1-1-131-13 ja 3-1-1-25-15). Seega on Riigikohus muutnud kohtupraktika seoses ütluste osaliselt

usaldusväärseks tunnistamise võimalusega paindlikumaks ja seda võimalust tuleb kasutada ka

käesolevas asjas. J. Linnu kahtlustatavana ülekuulamisel ja ütluste olustikuga seostamisel antud

ütlusi tuleb käsitada lubatavate tõenditena ja nendele tõenditele saab J. Linnu süüditunnistamisel

tugineda. J. Linnu kahtlustatavana antud ütlused, mis avaldati maakohtu istungil, on kooskõlas

9. aprillil 2013. a ütluste ja olustiku seostamise protokolliga, milles J. Lind selgitab, kuidas ta käis

lapsega WC-s, mis seal juhtus, kuhu liiguti edasi, kuidas ta last õhku viskas ja kuidas A kukkus.

Puudub alus kahelda J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütluste usaldusväärsuses. Teo

toimepanemise asjaolude osas tuleb kõrvale jätta J. Linnu maakohtus antud ebausaldusväärsed

ütlused ja lähtuda kohtueelses menetluses antud ütlustest.

10. Lisaks J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlustele tõendavad süüdistatava tegu ekspertiisiakt

ja kohtueksperdi maakohtus antud ütlused. J. Linnu väide, et A koperdas WC-poti pealt tulles või

et raske olukord tekkis vanavanemate juures aset leidnud kukkumise tõttu, on ekspertiisi

tulemuste ja eksperdi ütlustega ümber lükatud. Nii ekspertiisiaktist kui ka eksperdi ütlustest

tuleneb, et pea kinnine trauma vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumiga, mille tüsistusena

tekkis peaajuturse, ei saanud tekkida haigusest ega olla lapse enda tekitatud. Vigastused olid

saadud kukkudes vastu ümbritsevaid tömpe esemeid või pindu või löökidest kõvade tömpide

esemetega. Kooma tekkis ägeda kõvakelmealuse verevalumi tõttu minutite jooksul. Ei ole alust

seada kahtluse alla põhjaliku ekspertiisi tulemusi ega kohtuarsti-eksperdi maakohtu istungil antud

täiendavaid ütlusi, mille kohaselt ei põhjustanud A surma haigus, seda ei saanud põhjustada laps

ise, vaid see oli tingitud traumast.

11. J. Lind on andnud A vigastuste tekkimise kohta selgitusi sündmuskohale saabunud kiirabiarstile,

lapse emale, kambrikaaslasele kahtlustatavana kinnipidamise ajal, samuti kohtueelsele

menetlejale ja kohtule. Kõigi nende selgituste sisu on erinev, kusjuures J. Lind pole suutnud oma

väidete vastuolulisust mõistlikult selgitada.

12. Analüüsides vigastuse tekkimise aega, vigastuse tekkemehhanismi, eksperdiarvamust, eksperdi

ülekuulamisel antud vastuseid, isikulisi tõendeid ja kasutades välistamismeetodit, võib kindlalt

järeldada, et kannatanule ei saanud vigastust tekitada keegi muu kui J. Lind. Seega on tõendatud,

et J. Lind täitis KarS § 117 lg 1 objektiivse koosseisu. Kooskõlas teiste analüüsitud tõenditega

ning J. Linnu kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustega ja ütluste olustikuga seostamise

protokollis avaldatuga on leidnud kinnitust, et J. Lind, jäädes 16. märtsi 2013. a õhtul koos A-ga

kahekesi koju, viskas istudes A-d korduvalt õhku. Umbes pärast viiendat korda ei õnnestunud

J. Linnul last kinni püüda ja A kukkus umbes 1,64 meetri kõrguselt peaga vastu vaibaga kaetud

põrandat. Selle tagajärjel tekkis A-le pea kinnine trauma vasakpoolse kõvakelmealuse

verevalumiga, mille tüsistusena tekkis omakorda peaajuturse, millesse A 20. märtsil 2013. a suri.

13. Kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik öelda, et J. Lind põhjustas A-le rasked kehavigastused

tahtlikult. J. Lind pani teo toime hooletusest (KarS § 18 lg 3). Süüdistatav rikkus objektiivset

hoolsuskohustust sellega, et ta ületas lapse õhkuviskamisel lubatud riski piiri ega näinud ette

võimalust, et tema hetkelise kontrollimatu tegevuse tulemusel kukub laps kaitsetuna vastu

kõvasid esemeid. Süüdistatav oleks pidanud võimalikuks pidama, et last kõrgele visates võib laps

kukkuda. J. Lind pidanuks arvestama oma jõudu ja lapse raskust; et nii kõrgele ja nii mitmeid

kordi visates võib kätest jõud kaduda ja et lapse maandumisel ei pruugi lapse jalad süüdistatava

jalgu tabada ja et see võib kaasa tuua pöördumatuid tagajärgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

14. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. Linnu kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut,

kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.

15. Kassaator märgib, et ringkonnakohus viitas küll Riigikohtu otsustele asjades nr 3-1-1-131-13 ja 3-

1-1-25-15, kuid eiras nendes otsustes väljendatud seisukohti. Ringkonnakohus on selgelt

väljendanud, et ta loeb diametraalselt vastuolulistest J. Linnu ütlustest ebausaldusväärseks kohtus

antud ütlused ja usaldusväärseteks eeluurimisel antud ütlused, mis Riigikohtu viidatud praktika

kohaselt tulnuks aga tõendikogumist välja jätta.

16. Ringkonnakohus on tõendite ümberhindamisel üle tähtsustanud ekspertiisiakti järelduslikku osa ja

kohtueksperdi poolt maakohtu istungil antud ütlusi. Samuti on ringkonnakohus põhjendamatult

tuginenud ütlustele, mille andnud tunnistajad kuulsid juhtumi asjaolude kohta süüdistatava enda

käest. Ringkonnakohus ei ole arvestanud kõigi kogutud tõenditega ega ole kõrvaldanud kahtlusi

J. Linnu süüdiolekus. Nii ei ole ringkonnakohus sisuliselt analüüsinud S. R-i ütlusi selle kohta, et

A kukkus selili trepile ka eelmisel päeval vanaema juures viibides ja et A-l on diagnoositud

vaskuliit. Seetõttu on kahtluse all ka ekspertiisiaktis sisalduvad järeldused. A surm võis saabuda

tema enda käitumise tagajärjel tekkinud vigastuste (õnnetusjuhtumi) tulemina või ka koosmõjus

temal diagnoositud haigusega.

17. Isegi kui süüdistuses kirjeldatud tegu oleks tõendatud, ei saaks seda vaadelda hoolsuskohustuse

rikkumisena. On üldteada, et selline hüpitamine on väikelastele meeldiv ja rahustav tegevus, mida

kasutatakse lastega tegelemisel äärmiselt sageli. Ringkonnakohtu käsitlusest lähtudes võiks

hoolsuskohustuse rikkumiseks pidada ükskõik millist tegevust lapsega toimetamisel, kui see toob

endaga kaasa lapsele vigastuse tekkimise või lapse surma (nt lapsele loa andmine ronida

mänguväljaku atraktsioonidel, tegeleda mõne ekstreemspordialaga vmt). Seega tuleks

kriminaalkorras karistada kõiki lapsevanemaid või muid isikuid, kes võimaldavad lapsele mingi

riskifaktoriga seotud tegevust.

Kassatsioonivastus

18. Prokuratuur palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsioonivastuses leitakse, et

ringkonnakohus on suure põhjalikkusega välja toonud, miks J. Linnu maakohtus antud ütlused on

ebausaldusväärsed ja kohtueelses menetluses antud ütlused on kooskõlas muude tõenditega.

Asjaolud, milles kaitsja leiab kõrvaldamata kahtlusi, on ringkonnakohus põhjalikult käsitlenud.

Välistatud on võimalus, et lapsel tuvastatud vigastused tekkisid eelmisel päeval toimunud

kukkumise või vaskuliidi tõttu. Taunitavad on kassaatori seisukohad hoolsuskohustuse

sisustamise kohta. Tulenevalt lastekaitseseaduse §-st 3 peab alati ja igal pool seadma esikohale

lapse huvid. Lapse huvidele ei vasta see, kui laps seatakse olukordadesse, kus tema elu ja tervis

satuvad ohtu. Sisuliselt taotleb kassaator ringkonnakohtu poolt tõenditele antud hinnangu

muutmist, mis KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei ole Riigikohtu pädevuses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Riigikohus selgitab esmalt, miks J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlused on lubamatu

tõend, millele tuginemine toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise (I); põhjendab seejärel

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist (II) ja võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse

tulemuse ning lahendab kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse (III).

I

20. J. Lindu süüdistatakse KarS § 117 lg 1 järgi selles, et ta põhjustas 16. märtsil 2013. a kella 17.30

ja 18.40 (maakohtu hinnangul 18.00) vahel XXXXXXXXX Xxxxxxx XX-X korteris A-le pea

kinnise trauma vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumiga, mille tüsistusena tekkis peaajuturse,

mis tõi kaasa kannatanu surma. Süüdistuse kohaselt tekitas J. Lind kannatanu surma kaasa toonud

vigastused sel viisil, et hakkas 2-aastast A-d õhku visates hüpitama, pärast järjekordset viset ei

suutnud ta aga last kinni püüda, mistõttu viimane kukkus peaga vastu vaipkattega põrandat.

21. Erinevalt maakohtust luges ringkonnakohus süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise viisi –

lapse õhkuviskamise, mille käigus kannatanu peaga vastu põrandat kukkus – tõendatuks.

Ainukene tõend, mis lapse hüpitamist kajastab, on J. Linnu kohtueelses menetluses

kahtlustatavana ülekuulamisel ja ütluste olustikuga seostamisel antud ütlused, millest esimesed

lubas maakohus prokuröri taotlusel (osaliselt) avaldada süüdistatava ristküsitlusel antud ütluste

usaldusväärsuse kontrolliks (kohtutoimik (KoTo), tl 71–71 pöördel). Maakohus avaldas

prokuratuuri taotlusel ka ütluste olustikuga seostamise protokolli (KoTo, tl 69).

22. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette, et viimane eelistas põhjendamatult süüdistatava

kohtuistungil antud ütlusi kohtueelses menetluses antud ütlustele, ehkki süüdistatava kohtus antud

ütlused on vastuolus teiste tõenditega. Ringkonnakohus pidas J. Linnu kohtueelses menetluses

antud ütlusi lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks, märkides, et neid ütlusi ei kasutata

"põhistamata eraldiseisva tõendina", vaid süüdistatava ütlustes vastuolude kõrvaldamiseks ehk n-

ö usaldusväärsuse kontrolliks. Samas nähtub ringkonnakohtu otsusest ühemõtteliselt, et

kohtukolleegium ei tuginenud KrMS § 293 lg 1 ja § 289 lg 1 alusel avaldatud J. Linnu ütlustele

üksnes J. Linnu kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Ringkonnakohus tuvastas

J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlustele tuginedes ka kannatanu hüpitamise süüdistatava

poolt. (Vt käesoleva otsuse punktid 9 ja 12.)

23. Kolleegium märgib, et tuginedes tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel KrMS § 293 lg 1 ja

§ 289 lg 1 alusel avaldatud J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütlustele, ignoreeris

ringkonnakohus nii KrMS § 289 lg 1 sõnastust kui ka väljakujunenud kohtupraktikat.

24. KrMS § 289 lg 1 sätestab, et tunnistaja ütluste "usaldusväärsuse kontrollimiseks" võib kohus

kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. KrMS § 293 lg 1

kohaselt juhindutakse sellest sättest ka süüdistatava ülekuulamisel.

25. Riigikohus on alates 28. juuni 2006. a otsusest asjas nr 3-1-1-52-06 korduvalt selgitanud, et

tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi

ka vastava isiku ristküsitlusel, s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses

menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune nagu KrMS §-dest 291 või 294

lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud

ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. See tähendab, et ristküsitlusel kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamist taotledes on võimalik demonstreerida seda, et kuna kohtus ja

kohtueelses menetluses antud ütlused on oluliselt lahknevad, siis on põhjust kohtus antud ütluste

usaldusväärsust seada kahtluse alla. Kohtus antud ütluste usaldusväärsuse lõplik hindamine on

aga mõistetavalt kohtu pädevuses.

26. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused

ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele.

Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja

kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. Avaldades

tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada

küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) eelistada, vaid

otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb

konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta.

27. Teisisõnu, kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja

kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt

selgitada erineval perioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui

ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks

on ta erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga

kohtueelses menetluses antud ütlused.

28. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaal-

menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse

tühistamise.

29. Eeltoodud põhimõtteid on kolleegium korranud mitmes lahendis (vt nt Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 19. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-113-06, p-d 15–17 ja 7. märtsi 2012. a otsus

asjas nr 3-1-1-13-12, p 13).

30. Uuemas praktikas on Riigikohus eelviidatud seisukohta vaid mõnevõrra korrigeerinud, leides, et

kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud

ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused

tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa,

milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste

tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 12 ja 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-25-15, p 7.) Osutatud

täpsustus ei muuda aga seisukohta, et tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud

ütlusi, mis on avaldatud KrMS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1) alusel, ei saa kasutada tõendina

tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, välja arvatud KrMS § 2891 lg-s 2 sätestatud juhul.

Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenib jätkuvalt vaid ristküsitlusel

antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Võimalus jätta KarS § 289 lg 1 (§ 293 lg 1)

alusel avaldatud deponeerimata ütluste ja sama isiku ristküsitlusel antud ütluste osalise vastuolu

korral ütluste see osa, milles vastuolusid ei ole, tõendikogumisse, puudutab üksnes ristküsitlusel

antud ütlusi. Asjaolu, et ristküsitlusel antud ütlused on mingis osas vastuolus sama isiku

kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustega, ei anna kohtule alust jätta ristküsitluse

tulemina saadud ütlusi kõrvale ja eelistada tõendina kohtueelses menetluses antud ütlusi.

31. Seega on ebaõige ringkonnakohtu järeldus, nagu võiks asjades nr 3-1-1-131-13 ja 3-1-1-25-15

tehtud otsustes antud Riigikohtu tõlgendus ütluste osaliselt usaldusväärseks tunnistamise

võimaluse kohta mingil moel õigustada KrMS § 289 lg 1 ja § 293 lg 1 alusel avaldatud J. Linnu

ütluste tõendina kasutamist (vt käesoleva otsuse punkt 9). Apellatsioonikohtu kõnealune

seisukoht on ka sisemiselt vastuoluline, sest tõendina tugineti J. Linnu kohtueelses menetluses

antud ütlustele just nimelt selles osas, milles need on diametraalses vastuolus sama isiku kohtus

antud ütlustega.

32. Ringkonnakohus tugines lapse hüpitamist tuvastades J. Linnu kahtlustatavana ülekuulamisel

antud ütluste kõrval ka ütlustele, mis J. Lind oli andnud kohtueelses menetluses toimunud ütluste

olustikuga seostamisel. Riigikohus on varem märkinud, et kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamisel ristküsitlusel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused olid

talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka siis, kui need olid kirja pandud vastastamise,

äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise protokollis. Sellest omakorda tuleneb,

et kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse

kontrollimiseks ka näiteks vastastamisprotokollis või ütluste olustikuga seostamise protokollis

sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga. Kuid ka nende ütluste ristküsitlusel

avaldamine saab teenida vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning

avaldamise järel ei saa ristküsitluse tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel

tugineda hoopis kohtueelse menetluse ajal vastastamisel antud ütlustele. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-62-07, p 12.3 ja 23. mai 2008. a

otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 16.)

33. Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused võivad olla kasutatavad tõendamiseseme

asjaolude tuvastamiseks, kui need on kohtus avaldatud KrMS § 294 või § 293 lg 1 ja § 2891

alusel. Viidatud sätetes ette nähtud aluseid J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamiseks aga ei esinenud: kohtulik arutamine ei toimunud J. Linnu osavõtuta; J. Lind ei

keeldunud ristküsitlusel ütluste andmisest, samuti polnud tegemist tema poolt tunnistajana antud

deponeeritud ütlustega ega ütlustega, mis puudutaksid J. Linnule kuriteoga tekitatud kahju.

34. Eeltoodust tulenevalt on J. Linnu nii kahtlustatavana ülekuulamisel kui ka ütluste olustikuga

seostamisel antud ütlused tõendina lubamatud. Seega rajas ringkonnakohus järelduse, et J. Lind

hakkas A-d õhku viskama ega suutnud last kinni püüda, mistõttu viimane kukkus peaga vastu

vaipkattega põrandat, lubamatule tõendile. Tegemist on KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

35. Kriminaalasjas ei ole peale J. Linnu kohtueelses menetluses antud ütluste, mis on tõendina

lubamatud, esitatud ühtegi teist tõendit, mis võiks kinnitada, et J. Lind põhjustas A surma kaasa

toonud vigastused just last hüpitades. Järelikult on süüdistuse väide kehavigastuste tekitamise

viisi kohta tõendamata.

II

36. Lubatavate tõendite puudumine selle kohta, et J. Lind põhjustas A surma süüdistuses kirjeldatud

viisil last hüpitades, ei anna siiski automaatselt alust J. Lindu KarS § 117 lg 1 järgi õigeks mõista.

Vaatamata kannatanu surma põhjustamise viisi tuvastamatusele, vajab KrMS § 306 lg 1 p-dest 1

ja 2 lähtuvalt lahendamist küsimus, kas süüdistatav tekitas kannatanule ettevaatamatusest

süüdistuses kirjeldatud vigastused, mis tõid kaasa kannatanu surma. Nimelt ei ole kriminaalasja

eripära (vt otsuse punkt 38) arvestades välistatud J. Linnu süüditunnistamine A surma

põhjustamises täpselt tuvastamata viisil.

37. Ehkki KarS § 117 sätestab suvalise teokirjeldusega kuriteokoosseisu, tuleb selle paragrahvi järgi

esitatavas süüdistuses kaitseõiguse tagamiseks üldjuhul kirjeldada ka konkreetset tegevust või

tegevusetust (KarS § 13 lg 1) ehk teoviisi, millega süüdistatav prokuratuuri arvates kannatanu

surma põhjustas. Ometigi ei ole see reegel absoluutne. Võib ette tulla juhtumeid, kus kannatanu

surma põhjustamise täpset viisi ei saa objektiivsetel põhjustel tuvastada, kuid samas on võimalik

esitada süüdistus, mis vaatamata konkreetse teoviisi kajastamata jätmisele kaitseõigust ei riku.

Sellisel juhul tuleb kohtumenetluses kontrollida, kas kannatanu surm võis saabuda süüdistatavast

olenemata või on selline võimalus välistatud ja süüdistatav vastutab surma ettevaatamatu

põhjustamise eest tuvastamata viisil. Sama põhimõte kehtib loogiliselt ka olukorras, kus

KarS § 117 järgi esitatud süüdistuses on kannatanu surma põhjustamise täpset viisi küll

kirjeldatud, kuid see jääb kohtus tõendamata, samas on süüdistuses kirjeldatud ülejäänud

asjaolude kogum selline, et võimaldab kaitseõiguse tagada ka surma põhjustamise viisi

konkretiseerimata. Kirjeldatud situatsioonis ei raja kohus süüdimõistvat otsust uutele, süüdistusest

oluliselt erinevatele faktilistele asjaoludele KrMS § 268 lg 5 mõttes, vaid saab üksnes

konstateerida, et puuduvad tõendid, mil viisil süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastav

tegu, s.o kannatanu surma põhjustamine, täpsemalt toime pandi. Selliste asjaolude tuvastamatus ei

välista alati isiku karistusõiguslikku vastutust KarS § 117 järgi, kui on tõsikindlalt välistatud, et

keegi teine peale süüdistatava oleks saanud põhjustada ettevaatamatusest kannatanu surma. (Vrd

ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-28-14, p 14.2.)

38. J. Linnule KarS § 117 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on küllaltki suure täpsusastmega nimetatud

nii teo toimepanemise aeg ja koht kui ka kannatanu surma põhjustanud kehavigastused, mille

tekitamist süüdistatavale karistatava teona ette heidetakse. Samuti on süüdistuses välja toodud, et

kannatanu oli 2-aastane ja ajal, mil talle surmavad kehavigastused tekitati, viibis ta korteris

kahekesi koos süüdistatavaga. (Vt käesoleva otsuse punkt 1.) Sellise süüdistuse põhjal on ka teo

toimepanemise täpset viisi tuvastamata võimalik kohtumenetluses kontrollida, kas süüdistuses

märgitud kehavigastused said tekkida mingil muul moel kui süüdistatava hoolsuskohustust

rikkuva teo tõttu ja kas kannatanu surm võis saabuda mõnel muul põhjusel kui nimetatud

kehavigastuste tagajärjel. Osutatud kahe võimaluse välistatust peab tõendama prokuratuur. Samas

saavad süüdistatav ja kaitsja esitada argumente ja tõendeid prokuratuuri väidete kummutamiseks

ja selle kinnituseks, et on olemas tõsiselt võetav kõrvaldamata kahtlus, mille kohaselt ei

põhjustanud kannatanu surma süüdistatav. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. mai

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-24-12.) Samuti säilib süüdistataval ja kaitsjal võimalus tõendada

positiivselt seda, et J. Lind ei olnud kannatanu surma põhjustades hoolsusetu; et tema teo ja

kannatanu surma vahel puudub õigusvastasusseos või et ta ei olnud individuaalselt võimeline

saabunud tagajärge ette nägema või vältima.

39. Maakohus, leides õigesti, et pole lubatavaid tõendeid, mis kinnitaksid, et J. Lind tekitas

kannatanule surmavad vigastused teda hüpitades, jättis lahendamata küsimuse, kas süüdistatav

vastutab süüdistuses kirjeldatud tagajärje põhjustamise eest tuvastamata viisil. Eelnevates

punktides toodud põhjustel käsitab kolleegium seda KrMS § 306 lg 1 p-de 1 ja 2 rikkumisena,

mis on ühtlasi vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Ringkonnakohus, kes leidis, et süüdistuses kirjeldatud teoviis on tõendatud, maakohtu viga ei

parandanud.

40. Ehkki ringkonnakohus käsitles mingil määral ka kannatanul tuvastatud kehavigastuste tekkimise

alternatiivsete – süüdistatava käitumisest mittetingitud – põhjuste välistatust, oli kohtumenetluse

ja ringkonnakohtu käsitluse tähelepanu keskpunktis küsimus, kas süüdistatav hüpitas A-d ja lasi

viimasel selle käigus põrandale kukkuda. Pole välistatud, et kaitsja ja süüdistatav võinuksid

esitada täiendavaid vastuväiteid ja tõendeid, kui nende jaoks olnuks selgemini äratuntav, et

J. Lind võidakse süüdi tunnistada kannatanule surmavate kehavigastuste tekitamises mitte

konkreetselt lapse hüpitamise tagajärjel, vaid täpselt tuvastamata viisil. Seetõttu ei võimalda

kohtumenetluse eelnev käik ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse põhistused kolleegiumil

kohtuotsuse põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1) ja ausa kohtumenetluse põhimõtet

rikkumata kassatsioonimenetluses järeldada, kas J. Lind vastutab A-le süüdistuses nimetatud

surmavate kehavigastuste ettevaatamatu tekitamise eest. Osutatud versiooni kinnitamiseks või

kummutamiseks on vajalik täiendav kohtulik uurimine faktilisi asjaolusid tuvastavas kohtus.

Riigikohus leiab, et kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtule.

III

41. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-

st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2015. a otsuse,

välja

arvatud

osas,

millega

ringkonnakohus

tühistas

maakohtu

otsuse

ja

jättis

apellatsioonimenetluse kulu riigi kanda. Riigikohtu sellise otsustuse tulemusel on tühistatud nii

maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus, välja arvatud apellatsioonimenetluse kulu riigi kanda

jätmist puudutavas osas. Kolleegium saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule

teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

42. J. Linnu kaitsja on edastanud Riigikohtule arve, mille kohaselt peab J. Lind tasuma OÜ-le Sikuti

Advokaadibüroo ringkonnakohtu otsusega tutvumise ja kassatsiooni koostamise eest 288 eurot.

Kuna kolleegium teeb käesolevas asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, tuleb see

summa KrMS § 186 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel J. Linnule hüvitada.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Saale Laos

(allkirjastatud digitaalselt)