3-4-1-27-15 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-27-15

Määruse kuupäev

18. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris, Indrek

Koolmeister, Saale Laos ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 40

lõike 7 põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuli 2015. a määrus haldusasjas

nr 3-13-1744

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei rahapesu andmebüroo (RAB) esitas 16. augustil

2013 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks kanda riigi omandisse 19. oktoobril 2010

läbiotsimisel sõiduautost Honda CR-V, registreerimisnumbriga 965TGB, leitud raha 446 810 eurot,

mida hoiustati Rahandusministeeriumi tagatiste kontol kui omanikuta vara. Taotluse põhjenduste

järgi on AS-i Ateka Resource ja OÜ Instance suhtes rahapesukahtlus ajavahemiku 2. september 2010

kuni 30. mai 2012 kohta.

2. AS Ateka Resource ja OÜ Instance (määruskaebuse esitajad) palusid 29. augustil 2013 RAB-i

taotluse rahuldamata jätta ja peatada haldusasja menetlus kuni haldusasjas nr 3-12-1640 menetluse

lõppemiseni.

3. RAB esitas 2. septembril 2013 halduskohtule muudetud taotluse, paludes luba anda riigile üle

makseasutuste AS-i Ateka Resource ja OÜ Instance klientide nõuded kokku 446 810 eurot.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 9. septembri 2013. a määrusega RAB-i taotluse ja andis loa kanda

riigi omandisse peremehetu varana ülal punktis 1 nimetatud läbiotsimisel leitud raha 446 810 eurot.

5. AS Ateka Resource ja OÜ Instance esitasid 18. septembril 2013 Tallinna Ringkonnakohtule

määruskaebuse, milles palusid tühistada halduskohtu määruse ja jätta RAB-i taotlus rahuldamata ning

tagastada äravõetud raha määruskaebuse esitajatele.

6. RAB palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUS

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja jättis RAB-i taotluse vara riigi omandisse

kanda rahuldamata. Seejuures jättis kohus kohaldamata ja tunnistas põhiseaduse (PS) § 24 lõikega 5

ja § 32 lõike 1 kolmanda lausega vastuolus olevaks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise

seaduse (RahaPTS) § 40 lõike 7 osas, milles säte ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis

halduskohus loa selle riigi omandisse kandmiseks, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust

ringkonnakohtule.

8. RahaPTS § 40 lõige 7 ei näe vara valdajale ette mingeid menetluslikke tagatisi.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lõike 3 järgi on loa andmise otsustamisel

menetlusosalisteks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse.

RahaPTS § 40 lõige 6 sätestab, et vara käsutamise piiramiseks loa andmisel kuni vara omaniku

kindlakstegemiseni on vara valdajal, kelle suhtes vara käsutamise piiramiseks loa andmist

otsustatakse, õigus esitada halduskohtule seletus määratud tähtajaks. Kuid RahaPTS § 40 lõige 7

isikuid, kes väidavad end olevat vara omanikud, menetlusosalistena ei sätesta. Seetõttu ei ole neil

lähtuvalt HKMS § 265 lõikest 5 määruskaebeõigust.

9. Edasikaebeõigus on piiratav põhiõigus. Avalike vahendite kokkuhoid, kohtute koormuse

vähendamine ning võitlus rahapesu ja terrorismi rahastamisega on legitiimsed eesmärgid, aga ei

õigusta sedavõrd intensiivset põhiõiguse piirangut. Kuna määruskaebuse esitamine ei takista

toimingu sooritamist, milleks luba anti, ei kahjusta edasikaebe võimalus rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamist.

10. Vara omandiõiguse üleminek riigile halduskohtu määruse alusel on sundvõõrandamine PS § 32

lõike 1 teise lause tähenduses. Sama lõike kolmas lause näeb ette õiguse pöörduda kohtusse ja

vaidlustada muu hulgas vara võõrandamine. RahaPTS § 40 lõike 4 neljas lause, mis võimaldab

esitada kahju hüvitamise nõude, ei õigusta edasikaebeõiguse puudumist. Neis menetlustes on

tõendamiskoormis vastupidine. Seetõttu on edasikaebeõiguse piirang põhiseaduse vastane.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

11. Riigikogu leiab, et kohaldamata jäetud säte võib olla vastuolus PS § 24 lõikega 5 ja § 32 lõike 1

kolmanda lausega osas, milles see ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis halduskohus loa selle

riigi omandisse kandmiseks, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust ringkonnakohtule.

12. HKMS § 265 lõike 5 järgi võib haldustoiminguks loa andmise määruse, loa andmisest keeldumise

määruse ja loa muutmise või tühistamise määruse peale esitada määruskaebuse menetlusosaline,

kelleks on HKMS § 264 lõike 3 alusel mh seaduses sätestatud juhul isik, kelle suhtes loa andmist

taotletakse. RahaPTS § 40 lõige 7 ei näe ette vara valdaja õigust esitada määruskaebust. See riivab

PS § 24 lõikega 5 ja § 32 lõike 1 kolmanda lausega tagatud õigusi.

13. Riive legitiimne eesmärk on menetlusökonoomia. Omandipõhiõiguse riive on intensiivne, eriti

arvestades, et praegusel juhul on tegemist pööratud tõendamiskoormisega. Isikul ei ole võimalik end

riive eest kaitsta.

Määruskaebuse esitajad

14. Määruskaebuse esitajad on seisukohal, et kohaldamata jäetud säte on vastuolus PS § 24 lõikega 5

ja § 32 lõike 1 kolmanda lausega osas, milles see ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis

halduskohus loa selle riigi omandisse kandmiseks, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust

ringkonnakohtule.

15. Määruskaebuse esitajad nõustuvad ringkonnakohtu seisukohtadega normi põhiseaduse vastaseks

tunnistamisel. HKMS § 264 lõike 3 järgi on loa andmise otsustamisel menetlusosaliseks mh seaduses

sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. RahaPTS § 40 lõige 7 ei sätesta vara

võõrandamiseks loa andmise menetluses menetlusosalisena vara valdajat. Seetõttu ei saa isik ka

määruskaebust esitada. Kaebeõiguse piiramiseks on riigi ressursside kokkuhoid, kohtute töökoormuse

vähendamine ja võitlus rahapesuga mõistlikud ja arvestatavad eesmärgid, kuid ei kaalu üles sedavõrd

intensiivset põhiõiguse riivet. PS § 32 lõike 1 kolmandast lausest tuleneb sõnaselgelt igaühe õigus

vaidlustada tema nõusolekuta vara võõrandamine. Ka rahapesu ning kriminaaltulu avastamise,

arestimise ja konfiskeerimise konventsiooni järgi peab olema huvitatud isikul võimalik oma õigusi

tõhusalt kaitsta. RahaPTS § 40 lõike 7 neljandast lausest tulenev õigus nõuda vara väärtusele vastava

summa hüvitamist ei ole tõhus õiguskaitsevahend, kuna tõendamiskoormis on sel juhul vastupidine.

Politsei- ja Piirivalveamet

16. Politsei- ja Piirivalveameti arvates on vaidlusalune säte põhiseadusega kooskõlas.

17. RahaPTS § 40 lõige 7 ei ole iseseisev säte, vaid see eeldab mitmete teiste sätete rakendamist.

Sama paragrahvi lõike 1 alusel võib tehingu peatada või käsutuspiirangu seada esmalt 30 päevaks,

lõike 3 alusel saab seatud piirangut 60 päeva võrra pikendada ja lõike 6 alusel saab piirangu seada

aastaks. Kõigis neis etappides on menetlusosalisteks isikud, kes väidavad end olevat vara omanikud.

Hiljem RahaPTS § 40 lõike 7 alusel taotluse esitamisel ei muutu menetlusosaliste staatus olematuks.

Nad kutsutakse istungile ja neilt küsitakse eelnevalt arvamust taotluse kohta ning taotluse

rahuldamiseks vajalike tingimuste täidetus selgub alles kohtuvaidluste käigus. Seega on isikutel

kaebeõigus olemas.

18. HKMS § 264 lõike 6 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et kui istungi korraldamine on kohustuslik,

tuleb arvestada menetlusosalise HKMS § 27 lõike 1 punktis 2 sätestatud õigusega kohtuistungil

osaleda. Praktikas ei määra Tallinna Halduskohus istungit enne, kui on veendunud, et isikud, kes

väidavad end olevat vara omanikud, on kohtukutse kätte saanud ja teatanud, kas nad osalevad

istungil.

19. RahaPTS § 40 lõigetest 6 ja 7 tulenevatel riivetel ei ole eriti vahet. Rahapesu ja terrorikuritegude

rahastamise tõkestamise vastu on ülekaalukas avalik huvi, mis annab riigile aluse panna isikule

kohustusi ja õigustab riivet. Nii Tallinna Ringkonnakohus kui ka Riigikohus on teinud mitmeid

lahendeid, kus on kohaldanud RahaPTS § 40 lõiget 6, ilma et selle põhiseaduspärasus oleks kahtluse

alla sattunud.

20. RahaPTS § 40 on proportsionaalne – kahel esimesel tasandil (30-päevane piirang ja 60-päevane

piirangu pikendamine) on ette nähtud haldusorgani tegevuse kohtulik järelkontroll, kahe järgmise

meetme puhul (1-aastane piirangu pikendamine ja konfiskeerimine) on kohtulik kontroll tagatud juba

loamenetluse kaudu kohtus.

Õiguskantsler

21. Õiguskantsleri hinnangul on RahaPTS § 40 lõige 7 PS § 32 lõike 1 kolmanda lausega ja § 24

lõikega 5 vastuolus osas, milles säte ei võimalda esitada ringkonnakohtule määruskaebust isikul, kes

peab ennast selle vara omanikuks, mille suhtes halduskohus andis RahaPTS § 40 lõike 7 alusel loa

vara riigi omandisse kandmiseks.

22. Kuigi RahaPTS § 40 lõige 7 ei käsitle seda, kes saab esitada loa andmise määruse peale

määruskaebuse, on norm asjassepuutuv. HKMS § 265 lõike 5 esimese lause järgi võib määruskaebuse

haldustoiminguks loa andmise määruse peale esitada menetlusosaline. HKMS § 264 lõike 3 teise

lause alusel on menetlusosaliseks loa andmise otsustamisel taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel

isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Isik saaks kaebuse esitada, kui RahaPTS § 40 lõige 7

sätestaks, et ta on menetlusosaline.

23. Vaidlustatud säte riivab PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust. Isikutel tekkis vajadus

kaitsta oma õigusi halduskohtu määruse tõttu. PS § 24 lõike 5 eesmärk on tagada kohtulahendite

vähemalt ühekordne kontroll kõrgemas kohtuastmes.

24. Sisuliselt realiseerisid isikud aga kohtusse pöördumise õigust, kuna halduskohus otsustas seaduse

alusel asja, mitte ei reageerinud haldusorgani tegevusele ning isikutel ei olnud õigust

halduskohtumenetluses osaleda. PS § 32 lõike 1 kolmas lause on vara isiku nõusolekuta

võõrandamisel lex specialis PS § 15 lõike 1 suhtes. Seega on tegu ka PS § 32 lõike 1 kolmandas

lauses sätestatud õiguse riivega.

25. PS § 32 lõike 1 kolmandas lauses sätestatud õigus on reservatsioonita tagatud põhiõigus.

Edasikaebeõiguse piirangu eesmärk on ilmselt menetlusökonoomia. Kuigi menetlusökonoomia on

põhiseaduslik õigusväärtus, ei õigusta see üksi vaidlusalusest regulatsioonist tulenevat PS § 32

lõike 1 kolmandas lauses ega § 24 lõikes 5 sätestatud õiguste riivet. Praegusel juhul kaotasid isikud

halduskohtu määruse alusel omandi ja sellisel juhul (edasi)kaebeõiguse täielik välistamine, tuginedes

vaid menetlusökonoomiale, õõnestab põhiseaduse kui põhiõiguste realiseerimise garantii autoriteeti.

Justiitsminister

26. Justiitsministri arvates tuleb RahaPTS § 40 lõiget 7 tõlgendada põhiseaduskonformselt nii, et

lõike teises lauses sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustusest tuleneb ühtlasi kohustus kutsuda

istungile isik, kelle valduses oleva vara riigi omandisse kandmist taotletakse. Vastasel korral ei ole

istungi korraldamise kohustusel mõtet. Sellest tulenevalt on isik menetlusosaline, kellel on

kaebeõigus. Seetõttu ei ole norm asjassepuutuv. Seda toetab ka teleoloogiline argument – seaduse

eelnõu seletuskirja järgi tagatakse isiku, kelle valduses oleva vara riigi omandisse kandmist

taotletakse, põhiõiguste kaitse eelkõige menetlusnormidega. Erinevate tõlgendusvõimaluste puhul

tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis ei ole

põhiseadusega kooskõlas.

27. Kui kohus peab normi asjassepuutuvaks, riivab see PS § 24 lõikest 5 tulenevat edasikaebeõigust,

mille eesmärgiks on tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse. Norm on formaalselt põhiseaduspärane.

Kohtulik kaebeõigus on kohtumenetluse olemuslik institutsioon, mis kuulub PS § 104 p-st 14

tulenevalt konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisalasse. Vaidlusalune norm on lihtseaduses. Kuna

HKMS § 264 lõike 3 teine lause näeb ette võimaluse menetlusosaliste ring määratleda muus

seaduses, siis ei ole menetluses kohaldatav edasikaebeõigus olemuslikult kohtumenetluse

regulatsiooni osa, mis peaks olema konstitutsioonilises seaduses.

28. Riive legitiimseks eesmärgiks on menetlusökonoomia, mis on põhiseaduslik õigusväärtus. Piirang

ei ole aga mõõdukas, kuna sellega saavutatav ressursi kokkuhoid ei kaalu üles väga intensiivset

omandipõhiõiguse riivet – vara võõrandatakse. Seetõttu on norm PS § 24 lõikega 5 vastuolus osas,

milles see ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis halduskohus loa selle riigi omandisse

kandmiseks, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust ringkonnakohtule.

Rahandusminister

29. Rahandusminister leiab, et põhikohtuasjas puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks.

30. Kohaldamata jäetud norm ei ole asjassepuutuv. Rahandusminister nõustub justiitsministri

teleoloogiliste ja süstemaatiliste argumentidega, et tulenevalt RahaPTS § 40 lõike 7 teisest lausest ja

§ 40 lõike 6 teisest lausest nende koostoimes peab kohtuistungile kutsuma isiku, kelle valduses oleva

vara riigi omandisse kandmist taotletakse. Seda toetavad ajaloolised argumendid, sest HKMS-i vana

redaktsiooni § 30 lõike 2 punkti 2 alusel võis määruskaebuse esitada isik, kelle suhtes

haldustoiminguks luba anti, kui loa andmine otsustati kohtuistungil. Kehtiva HKMS-i vastuvõtmisel

sooviti selle seletuskirja järgi teha loa andmise menetluses üksnes sõnastuslikke ja normitehnilisi

korrektiive.

31. Rahandusminister märkis veel, et lähtuvalt makseasutuste ja e-raha asutuste seadusest ning

krediidiasutuste seadusest ei saa põhikohtuasjas määruskaebuse esitajaid käsitada leitud sularaha

omanikena. Kui asuda seisukohale, et leitud sularaha omanikud on määruskaebuse esitajad ja mitte

nende kliendid, on see tegevus hoiuste kaasamine krediidiasutuste seaduse § 4 tähenduses ja

ebaseaduslik ettevõtlus.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE

32. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 40 „Tehingu peatamine, vara

käsutamise piiramine ja vara riigi omandisse kandmine" lõige 7:

„Kui ühe aasta jooksul pärast vara käsutamise piirangute kehtestamist ei ole õnnestunud vara

omanikku kindlaks teha, võib rahapesu andmebüroo või prokuratuur taotleda halduskohtult luba vara

riigi omandisse kandmiseks. Halduskohus otsustab loa andmise kohtuistungil. Vara müüakse

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning müügist saadud summa kantakse riigi tuludesse.

Vara väärtusele vastava summa väljanõudmise õigus on vara omanikul kolme aasta jooksul vara riigi

tuludesse kandmise päevast arvates."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

33. Tallinna Ringkonnakohus jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseaduse vastaseks RahaPTS § 40

lõike 7 osas, milles see säte ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis halduskohus loa selle riigi

omandisse kandmiseks, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust ringkonnakohtule.

Konkreetse normikontrolli eelduseks on vaidlustatud sätte asjassepuutuvus ehk selle otsustav tähtsus

kohtuasja lahendamise seisukohalt. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades

seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse

korral (Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus nr 3-4-1-5-02, p 15). Seetõttu kontrollib

kolleegium esmalt, kas ringkonnakohtu vaidlustatud norm on käesoleva kohtuasja lahendamiseks

asjassepuutuv. Viimase küsimuse lahendamisel ei saa piirduda ainult järelevalvemenetluse esemeks

oleva õigusnormi grammatilise tõlgendamisega, vaid tuleb hinnata ka vaidlusalust normi

süstemaatilises koostoimes seda õigusvaldkonda reguleeriva muu normistikuga.

34. Tallinna Ringkonnakohtu taotluses on põhjendatult asutud seisukohale, et ainuüksi vaidlusalune

RahaPTS § 40 lõige 7 ei näe ette kohustust kaasata halduskohtumenetlusse vara valdaja, kelle suhtes

vara käsutamise piiramise luba antakse RahaPTS § 40 lõike 6 alusel (vara valdaja). Kaasamata

jätmise tagajärjeks on sellise isiku ilmajäämine menetlusosalise seisundist, mistõttu on tema jaoks

muuhulgas välistatud ka õigus halduskohtu lahendite peale edasi kaevata. Kolleegium on siiski

seisukohal, et sel moel RahaPTS § 40 lõiget 7 tõlgendades on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta

HKMS-st tuleneva üldise halduskohtumenetluse reeglistiku koosmõjus RahaPTS asjakohaste

normidega.

35. RahaPTS § 40 lõikes 7 sätestatud menetlus on loa andmise menetlus HKMS §-de 264–265

mõttes. HKMS § 264 lõike 1 järgi annab halduskohus haldustoiminguks loa seadusega sätestatud

juhtudel. HKMS § 265 lõike 3 teise lause järgi on loa andmise otsustamisel menetlusosalisteks

taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Need juhud ei ole

reguleeritud halduskohtumenetluse seadustikus, vaid teistes seadustes (nt julgeolekuasutuste seadus,

maksukorralduse seadus). Vara riigi omandisse kandmiseks loa andmise menetluse puhul näebki

vastava menetluskorra ette RahaPTS § 40 lõige 7.

36. Küsimuse lahendamisel, kas kõnealusesse loa andmise menetlusse tuleb menetlusosalisena

kaasata ka vara valdaja RahaPTS § 40 lõike 6 mõttes, tuleb silmas pidada järgmist. PS § 24 lõige 2

näeb ette igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures ning lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus

tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata. Lähtudes

põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest vaidlustatud normi rakendamisel ja hinnates

RahaPTS § 40 lõiget 7 süstemaatiliselt koos RahaPTS teiste normidega, tuleb vaidlusalust sätet siiski

tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse menetlusse tuleb kaasata vara valdaja. See isik on ja

saab olla vara käsutamise piiramise varasemates etappides halduskohtumenetluses menetlusosaliseks.

Seda põhjusel, et kui vara valdaja leiab, et tema õigusi on rikutud RahaPTS § 40 lõike 1 alusel

haldusorgani tehtud ettekirjutusega seada vara suhtes käsutuspiirang 30 päevaks, samuti kui ta leiab,

et tema õigusi on rikutud lõike 3 alusel tehtud haldusorgani ettekirjutusega piirangu pikendamisel

60 päeva võrra, võib ta pöörduda nende ettekirjutuste vaidlustamiseks halduskohtusse HKMS § 44

lõike 1 kui üldsätte alusel. RahaPTS § 40 lõige 6 reguleerib haldusorgani taotluse alusel halduskohtu

loa andmist vara käsutamise piiramiseks kuni vara omaniku kindlakstegemiseni, kuid mitte kauemaks

kui üheks aastaks. RahaPTS § 40 lõige 6 sätestab sõnaselgelt, et vara valdajal, kelle suhtes vara

käsutamise piiramiseks loa andmist otsustatakse, on õigus esitada halduskohtule seletus määratud

tähtajaks. RahaPTS § 40 lõike 7 järgi tuleb loa andmine otsustada kohtuistungil. Kohtuistungi mõte

on eelkõige kuulata ära vastandlikud seisukohad ja nendele vastuargumendid. Seega, arvestades

eelnevat menetlust vara suhtes RahaPTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6 alusel ning istungi korraldamise

kohustust RahaPTS § 40 lõike 7 järgi, tuleb vara riigi omandisse kandmiseks loa andmise

kohtumenetlusse kaasata vara valdaja kui menetlusosaline.

37. HKMS § 265 lõike 5 esimese lause järgi võib haldustoiminguks loa andmise määruse, loa

andmisest keeldumise määruse ja loa muutmise või tühistamise määruse peale esitada määruskaebuse

menetlusosaline. Seega tuleneb määruskaebuse esitamise õigus halduskohtumenetlusse HKMS § 40

lõike 6 alusel kaasatud vara valdajale RahaPTS § 40 lõikest 7 ja HKMS § 265 lõike 5 esimesest

lausest nende koosmõjus – vaidlusaluses sättes nimetatud loa andmise menetluses on määruskaebuse

esitamise õigus selles sättes reguleeritud menetlusosalisel.

38. Selliselt tõlgendas RahaPTS § 40 lõiget 7 praeguses asjas sisuliselt ka Tallinna Halduskohus.

Viimane

järeldub

käesolevas

asjas

esimese

astme

halduskohtu

menetlust

kajastavast

toimikumaterjalist. Nimelt nähtub sellest, et määruskaebuse esitajad on osalenud halduskohtu-

menetluses algusest peale (vt Tallinna Halduskohtu 21. augusti 2013. a menetlusse võtmise määruse

lk 1, menetlusosaliste loetelu), samuti on neile olnud tagatud õigus esitada kohtule enne istungit oma

vastuväited (9. septembri 2013. a määruse p 5) ning nad on vahetult osalenud ka kohtuistungil

(9. septembri 2013. a määruse p 7). Tähtsusetu pole ka asjaolu, et Tallinna Halduskohtu 9. septembri

2013. a määruse päises on otsesõnu märgitud, et see on HKMS § 265 lõike 5 alusel

määruskaebekorras vaidlustatav ringkonnakohtus. Ühtlasi on Politsei- ja Piirivalveamet Riigikohtule

esitatud arvamuses selgitanud, et ka teistes sarnastes asjades on halduskohus kohtumenetlusse

kaasanud alati ka isikud, kes väidavad end olevat vara omanikud (vt ülal p 18).

39. Kuna nii juhul, kui RahaPTS § 40 lõige 7 oleks põhiseadusvastane, kui ka juhul, kui see norm on

põhiseaduspärane, peab kohus lahendama asja ühtmoodi (vara valdaja menetlusse kaasama), ei pea

kohus normi põhiseaduspärasuse ja -vastasuse korral erinevalt otsustama. Eeltoodust lähtuvalt ei ole

norm asjassepuutuv ja Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tuleb jätta läbi vaatamata.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Saale Laos, Tambet Tampuu