3-4-1-27-15 · Riigikohus

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus kohtuasjas nr 3-4-1-27-15

Selles kohtuasjas on otsustavaks sisuliseks küsimuseks, kas RahaPTS § 40 lg 7 võimaldab vara riigi

omandisse kandmiseks loa andmisel olla menetlusosaliseks isikul, kes on varasemas olnud selle vara

valdaja. Kolleegium möönab lahendis, et nimetatud säte ei näe sõnaselgelt sellise isiku kaasamist

ette. Tuginedes PS § 24 lg-le 2 ja lg-le 5 on kolleegium järeldanud, et RahaPTS § 40 lg7 kohasesse

menetlusse tuleb isik kaasata. Kolleegium on leidnud, et arvestades RahaPTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6

alusel läbiviidud eelnevat menetlust ning istungi korraldamise kohustust RahaPTS § 40 lg 7 järgi,

tuleb riigi omandisse kandmiseks loa andmise kohtumenetlusse kaasata vara valdaja.

Selle lahendi põhiseisukohtade osas pean vajalikuks märkida järgmist.

1. Määrusest nähtub, et kolleegium on asunud seisukohale, et RahaPTS § 40 lg-st 7 ei tulene selgelt

vaadeldavate isikute kaasamise kohustus. Kohus on isiku kaasamise õigusliku kohustuse tuletanud

sama seaduse §-i 40 lõigete 1, 3 ja 6 tõlgendamisel. Leian, et tõlgendamise teel viimasele järeldusele

jõuda ei saa ning tõlgendamise kaudu ei saa luua uut normi. Tegemist on analoogia kasutamisega

oludes, kus asjassepuutuvas normis on eelduslikult lünk. Analoogia kasutamine põhineb tõdemusel,

et kui kaks või enam asja on sarnased teatud aspektides, siis on nad sarnased ka teistes aspektides

(unius et alterum). Selline sarnasus peab aga olema olulistes aspektides, milline nõue käesoleval

juhul ei ole täidetud. RahaPTS § 40 lg 1 ja lg 3 sätestavad haldusmenetluse küsimusi. Adressaatide

kui menetlusosalise staatus, sealhulgas kaebeõigus tuleneb haldus- ja halduskohtumenetluse

üldreeglitest, konkreetselt ka RahaPTS § 38 lg-st 5. Haldusmenetluse ja halduskohtu poolt loa

andmise menetluste reeglite samastamine, haldusmenetluses kohaldatava normi analoogia korras

laiendamine kohtumenetlusele ei ole veenev. RahaPTS § 40 lg-st 6, mis näeb vara käsutamise

piiramiseks loa andmise menetluses ette vara valdajaks oleva isiku õiguse esitada seletus

halduskohtule kohtu poolt määratud tähtajaks, et saa samuti veenvalt tuletada isiku

menetlusõiguslikku seisundit teistel alustel ning tõkendite kohaldamisest erineval eesmärgil toimuvas

loamenetluses. Vaidlust pole selles, et RahaPTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6 kohaste vara käsutamise

piirangute seadmise menetluste korral on vara valdaja kas otseselt ettekirjutuste ja loa adressaadiks

või vähemalt puudutatud isikuks, mida ei saa väita aga RahaPTS § 40 lg 7 kohase menetluse osas.

2. Puuduvad piisavad põhjendused, miks RahaPTS § 40 lg 7 teisest lausest, mille kohaselt

halduskohus otsustab loa andmise kohtuistungil, saab tõlgendamise teel järeldada, et menetlusse tuleb

kaasata isikud, kelle suhtes varasemalt on kohaldatud vara käsutamise piiranguid. Menetlusosaliste

kaasamise kohustus on ühtviisi nii kohtuistungi korraldamisel kui ka asja lahendamisel kirjalikus

menetluses. Ka kirjalikus menetluses saab ja tuleb hinnata vastandlikke seisukohti ja nende

vastuargumente. Pean põhjendatuks seisukohta, et seadusandja ei ole RahaPTS § 40 lg 7

kujundamisel pidanud vajalikuks kaasata loa andmise kohtumenetlusse isikuid, kelle suhtes on

eelnevalt kohaldatud vara käsutamise piiranguid. Eelnevas haldusmenetluses ja kohtumenetlustes, sh

ka RahaPTS § 40 lg 6 kohases menetluses ei ole tuvastatud konkreetse vara omanikku. See aga

tähendab, et vara endised valdajad (asjassepuutuva raha suhtes on teostatud võetus ning raha on

kantud Rahandusministeeriumi tagatiste kontole) ei saa pretendeerida vara suhtes omandile

RahaPTS § 40 lg 7 kohases menetluses. Valduse piiramise või äravõtmisega seonduvate õiguste

kohtuliku kaitse võimalusi on isikud saanud korduvalt kasutada. Seega ei ole ilmne, millist õigust

saaksid endised vara valdajad kaitsta selles menetluses. Vastavas loamenetluses ei oma tähendust

endiste vara valdajate võimalikud nõuded. Nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on eelnevalt

läbiviidud menetlustes, sh kohtumenetluses omaniku mittetuvastamine. Siinjuures selles

loamenetluses ei saagi tuvastada tegelikku omanikku, lahendada vara valduse või kuuluvusega

seonduvaid vaidlusi. Kohus saab üksnes kontrollida, kas asjassepuutuva vara osas esineb jätkuvalt

kõrvaldamata rahapesu kahtlus ning kas eelneva menetluse käigus on vara omanik kindlaks tehtud

või mitte. Omaniku ilmumisel on aga tema õiguste kaitse sama sättega tagatud.

3. Eelnevast tulenevalt on (endiste) valdajate mittekaasamine RahaPTS § 40 lg 7 kohasesse

loamenetlusse põhjendatud menetlusökonoomia põhimõttega. Samas tuleb silmas pidada ka

HKMS § 264 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt loa andmise otsustamisel on menetlusosalisteks taotleja

ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Seadusandja on sellise isiku

kaasamise ette näinud eriseaduses sätestatava erandina üldreeglist. Vaidlust pole selles, et

RahaPTS § 40 lg 7 otsesõnu ei käsitle menetlusosalisena vara endist valdajat. Tõlgendades

HKMS § 264 lg 3 osundatud lauset, saab eelnevast tulenevalt järeldada, et isik on loamenetluses

menetlusosaline üksnes eriseaduse selge sellekohase regulatsiooni korral. See piirab vastava

eriseaduse (laiendava) tõlgendamise võimalusi, aga ka võimalust täita nimetatud lünk analoogia

korras. Veelgi enam, analoogia kasutamist sellise erandi konstitueerimiseks pean ekslikuks. Oluline

on veelkord rõhutada, et erinevalt RahaPTS § 40 lg 6 kohasest loamenetlusest ei ole riigi omandisse

kantava vara endine valdaja käsitletav isikuna, kelle suhtes RahaPTS § 40 lg 7 kohase loa andmist

otsustatakse. Selle määratluse alla mahuks nö adressaat ( konkreetsel juhul senini tuvastamata

omanik), mitte aga teised hüpoteetilised puudutatud isikud. Käesoleval juhul on kolleegium

laiendavalt tõlgendanud HKMS § 264 lg-t 3.

4. Kolleegium on jätnud Tallinna Ringkonnakohtu taotluse läbi vaatamata, lugedes RahaPTS § 40

lg 7 asjassepuutumatuks. Selline kolleegiumi seisukoht ei ole mõistlik. Kui kolleegium täitis seaduse

lünka, siis analoogia korras „täidetavaks" normiks oli RahaPTS § 40 lg 7 kui ainus norm, mis

reguleerib vastavat loamenetlust. Ka lahendis valitud tõlgendamismeetodi puhul on üheks

tõlgendatava normikogumi sätteks RahaPTS § 40 lg 7. Tuleb nentida, et põhiseaduslikkuse

järelevalve asjades kasutatav asjassepuutuvuse määratlus ei ole universaalne ning erijuhtudel ei vii

õigetele järeldustele. Selles asjas oleks RahaPTS § 40 lg 7 tulnud lugeda asjassepuutuvaks sätteks.

Olen seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tulnuks jätta rahuldamata käesolevas

eriarvamuses esitatud põhjendustel. Ka juhul, kui kolleegiumi enamus oleks jätkuvalt asunud

seisukohale, et vara endine valdaja tuleb kaasata RahaPTS § 40 lg 7 kohasesse menetlusse, nõudnuks

eelnev Tallinna Ringkonnakohtu taotluse sisulist lahendamist ja selle rahuldamist, st nimetatud sätte

põhiseadusevastaseks tunnistamist.

Indrek Koolmeister