3-2-1-149-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-149-15

Määruse kuupäev

Tartu, 16. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Tambet Tampuu ja Peeter

Jerofejev

Kohtuasi

Ethel Soosalu hagi Eire Einola vastu kohtuliku hüpoteegi

kustutamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-15-8009

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ethel Soosalu määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ethel Soosalu, esindaja vandeadvokaat Alar Urm

Kostja Eire Einola

Asja läbivaatamise kuupäev

16. november 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 2015. a määrus ja Tartu Maakohtu 1. juuni

2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-8009 ning saata asi samale maakohtule hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo LEXTAL OÜ-le määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ethel Soosalu (hageja) esitas 27. mail 2015 Tartu Maakohtule hagi Eire Einola (kostja) vastu

kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks.

Hagiavalduse kohaselt olid abikaasad Ester Lokuta (hageja ema) ja Elmo Lokuta (hageja isa) Tartus

Xxxxxx xxx-xx asuva korteriomandi (edaspidi korteriomand) omanikud. Hageja vanemad olid

korteriomandi ühisomanikud, kuigi kinnistusraamatusse oli omanikuna kantud ainult hageja isa.

Tsiviilasjas nr 2-07-47642 (kostja hagi hageja isa vastu elamul olevate puuduste kõrvaldamiseks)

tehtud 16. novembri 2007. a ja 30. jaanuari 2009. a hagi tagamise määruste alusel seadis maakohus

korteriomandile kostja kasuks kohtuliku hüpoteegi. Hageja isa suri 27. juunil 2013. Tema

pärandvarast ei piisanud kohustuste täitmiseks ja käimas on pärandvara pankrotimenetlus. Hageja

ema suri 22. aprillil 2015. Hageja on oma ema järelt korteriomandi 1/2 mõttelise osa ainupärija.

Hageja leiab, et kohtulik hüpoteek on seatud hageja ema omandile õigusvastaselt. Hageja ema ei

olnud tsiviilasjas nr 2-07-47642 kostjaks, samuti ei ole hageja ema andnud nõusolekut enda omandi

koormamiseks. Kostja ei ole andnud nõusolekut hüpoteegikande kustutamiseks.

2. Tartu Maakohus keeldus 1. juuni 2015. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmast, sest hagejal ei ole võimalik hagiga taotletavat

eesmärki saavutada. Ühtlasi keeldus maakohus ka hageja hagi tagamise taotluse menetlusse

võtmisest.

Maakohus tuvastas, et korteriomandile seatud hüpoteegi aluseks on kostja nõue hageja isa vastu, mis

tuleneb Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2013 jõustunud kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-07-47642.

Kohtulik hüpoteek on tsiviilasjas seatud 30. jaanuari 2009 hagi täiendava tagamise määrusega

kogusummas 622 815 krooni 83 senti kogu korteriomandile. Hageja isa pärandvara pankroti kuulutas

Harju Maakohus välja 15. novembri 2013 määrusega (tsiviilasi nr 2-13-48285). Praegu on käimas

pankroti järelevalve menetlus.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi on kogu hageja isale kuulunud varast

moodustunud pankrotivara ning kõik selle varaga seostuvad vaidlused peetakse pankrotimenetluse

raames Harju Maakohtus. Kinnistusraamatu andmetel on korteriomandi ainuomanikuks hageja isa.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1 järgi tuleb seega eeldada, et korteriomandi ainuomanik on hageja

isa. Kohtuliku hüpoteegi saab kustutada üksnes juhul, kui kostja nõuet või selle rahuldamisjärku

pankrotimenetluses ei tunnustata ja võlausaldaja ei esita hagi nõude või rahuldamisjärgu

tunnustamiseks või kui see hagi jäetakse rahuldamata. Hageja isa pärandvara pankrotimenetluses ei

ole nõuete kaitsmise koosolekut veel toimunud ja hüpoteegiga tagatud nõude tunnustamise üle

pankrotimenetluses ei ole veel otsustatud. Seega ei ole hagejal võimalik hagis taotletud eesmärki

saavutada. Kui hageja leiab, et vahepeal oleks pidanud toimuma ühisvara jagamine ja tema peaks

olema pärimise teel saanud korteriomandi kaasomanikuks, on tal võimalik esitada oma väited

pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul. Samuti on hagejal võimalik esitada nõue talle

kuuluva korteriomandi osa välistamiseks pankrotivarast. Praegusel juhul ei ole hageja omanikustaatus

ja kaasomandiosa täpne suurus ning hüpoteegiga tagatud nõude tunnustamine või tunnustamata

jätmine pankrotimenetluses kindlaks tehtud. Ka juhul, kui hageja kantakse kinnistusraamatusse

korteriomandist mingi osa kaasomanikuna, saab kohtuliku hüpoteegi kustutada üksnes hageja

kaasomandiosalt.

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada,

võtta hagiavaldus menetlusse ja lahendada hagi tagamise taotlus.

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2015. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni

muutmata ja määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Asja materjalide

põhjal saab eeldada, et korteriomand oli hageja vanemate ühisomand ning seda sõltumata sellest, et

kinnistusraamatusse oli kantud omanikuna üksnes hageja isa. PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 36 lg 1 järgi

läheb abikaasa pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ja

õigus käsutada pankrotivara ning olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaline pankrotivara

valitsemise asjades. Kuna abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne ühisvara

jagamist abikaasa pankrotivara hulka, on pankrotihalduri kohustuseks nõuda PankrS §-de 121 ja 122

järgi ühisvara jagamist. Tsiviilasja nr 2-13-48285 materjalidest nähtuvalt on pankrotihaldur püüdnud

korteriomandit kohtuväliselt jagada, kuid võlausaldajad ei ole saavutanud kokkulepet korteriomandi

müügihinna kohta. Lisaks eeltoodud sätetele on kolmandal isikul (hagejal) õigus nõuda PankrS § 123

alusel talle kuuluva vara välistamist pankrotivarast, esitades sellekohase taotluse pankrotihaldurile.

Tsiviilasja nr 2-13-48285 materjalidest nähtuvalt ei ole hageja sellist taotlust esitanud. Seega on

põhjendatud maakohtu seisukoht, et kuni ühisvara jagamiseni ja hageja osa suuruse

kindlakstegemiseni ei ole võimalik tervet korteriomandit koormavat kohtulikku hüpoteeki kustutada.

Kohtulikku hüpoteeki saaks kustutada üksnes hageja kaasomandiosalt. Kuivõrd hageja osa suurus

korteriomandis ei ole kindlaks tehtud, ei ole võimalik hageja hagis taotletud eesmärki saavutada.

Maakohtu põhjendus, et kuna hüpoteegiga tagatud nõude tunnustamist ei ole veel nõuete kaitsmise

koosolekul otsustatud, siis seetõttu ei saa kohtulikku hüpoteeki kustutada, on ebaõige. PankrS § 103

lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga tunnustatud.

Hageja nõue tuleneb jõustunud kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-07-47642.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses palub hageja maakohtu ja ringkonnakohtu määruse tühistada. Hageja leiab, et

määruskaebus tuleb rahuldada ning kohustada maakohut võtma hagiavaldus menetlusse, samuti tuleb

lahendada hagi tagamise taotlus.

Ringkonnakohus leidis valesti, et hagis taotletud eesmärke ei ole võimalik saavutada. Kuna hüpoteegi

seadmiseks ei olnud hageja ema nõusolekut, ei saanud hüpoteeki sisse kanda tervele korteriomandile

ega osale sellest. Hüpoteek ei saanud muutuda õiguspäraseks sellega, et toimub ühe ühisomaniku

pärandvara pankrotimenetlus. Hüpoteegi kustutamine ei muuda pankrotivara koosseisu - pool

korteriomandit (mille arvel saab kostja nõuda oma nõude täitmist) jääb pankrotivarasse, hagejale

kuuluva korteriomandi osa suhtes ei ole aga kostjal ühtegi nõuet. Hüpoteegi kustutamine ei kahjust

kostja õigusi, vaid taastab õiguspärase olukorra.

7. Kostja palub teha asjas lahendi, mis ei kahjustaks kostja huvi täita oma nõue pankrotivara arvel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada

ja asi tuleb saata samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

9. Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja kinnistusraamatusse tehtud ebaõige kande parandamist -

vaidlusalusele korteriomandile kostja kasuks seatud kohtuliku hüpoteegi kustutamist. Hageja peab

kannet ebaõigeks põhjusel, et hüpoteek seati tema vanemate ühisomandis olevale korteriomandile

ühe ühisomaniku, s.o hageja ema nõusolekuta, kes ei olnud võlgnik. Pärast hüpoteegi seadmist hageja

vanemad surid. Hageja leiab, et vaidlusalune kanne rikub tema kui oma ema järelt korteriomandi 1/2

mõttelise osa ainupärija õigusi.

Maakohus keeldus hagiavaldust TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast, sest hagejal ei ole

võimalik hagiga taotletavat eesmärki saavutada. Ringkonnakohus jättis maakohtu lõppjärelduse

muutmata, muutes osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.

10. TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole

esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kolleegium on

juhtinud tähelepanu sellele, et viidatud sätte järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi

esitamine on õiguslikult võimatu, ning et selle sätte kohaldamisel ei saa hinnata tõendeid

(vt nt Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13; 9. oktoobri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12). Seega tuli kohtutel hinnata, kas hagis esitatud asjaolude tõesuse

korral on õigusnormide alusel võimalik hagi rahuldada.

11. AÕS § 65 lg 1 järgi võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande

parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Kolleegium ei nõustu

ringkonnakohtu järeldusega, et hageja esitatud asjaoludel ei ole võimalik tema nõuet viidatud sätte

alusel rahuldada.

Hageja on esitanud asjaolu, et kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna kantud hageja isa,

kuigi tegemist on hageja vanemate ühisvaraga. PKS § 27 lg 6 esimese lause järgi loetakse varaese

abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasade

lahusvara hulka. Seega võib olla tegemist ebaõige omanikukandega, mida hagejal on võimalik

parandada kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 631 lg 3 (abikaasa) ja KRS § 651 lg 1 (pärimine) järgi,

kuid hageja võib kolleegiumi arvates realiseerida sarnases olukorras omanikuõigusi ka ilma

kinnistusraamatus omanikukannet enne enda nimele nõudmata.

TsMS § 378 lg 1 p 1 järgi seatakse hagi tagamise abinõuna kohtulik hüpoteek kostjale kuuluvale

kinnisasjale. Seega ei saa hagi tagamiseks koormata kohtuliku hüpoteegiga kolmanda isiku vara

(vt ka Riigikohtu 10. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-10, p 22). Järelikult tuleb

hüpoteegi seadmiseks kas abikaasade ühisvaras oleva kinnisasja ühisomand enne lõpetada ja kostja

osa eraldada või saada teise ühisomaniku nõusolek (KRS § 341 lg 1). Hüpoteeki ei saa seada poolele

mõttelisele osale abikaasade ühisvaras olevast kinnisasjast.

Kuigi AÕS § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust, on võimalik,

et abikaasade varalised suhted muudavad seda käsutusõiguse eeldust, mis nähtub kinnistusraamatust.

Nii võib osutuda kinnistusraamatu kanne kogu kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadumise kohta

ebaõigeks ka juhul, kui kinnistusraamatusse on kinnisasja omanikuna kantud vaid üks abikaasa.

Kohtuliku hüpoteegi heauskset omandamist asjaõigusseadus ei võimalda, kuna AÕS § 561 lg 1

sätestab kinnisomandi või piiratud asjaõiguse heauskse omandamise võimaluse ainult tehinguga.

Kirjeldatud olukorras, kui hüpoteek on seatud ekslikult ühisvarale, tuleneks kande ebaõigsus TsMS

378 lg 1 p 1 ja AÕS § 65 lg 1 mõttes sellest, et kohtuliku hüpoteegi seadmiseks ei olnud

ühisomanikuks oleva kolmanda isiku (abikaasa) nõusolekut (KRS § 341 lg 1) või tema suhtes ei

olnud tehtud KRS § 341 lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit. Selle eelduse puudumisel tehtud kanne on

ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti

(vt Riigikohtu 31. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-06, p 11). Riigikohtu üldkogu

selgitas 27. novembril 2012 tsiviilasjas nr 3-3-1-15-12 tehtud määruses (p-d 40 ja 41) kirjeldatud

olukorras abikaasa võimalusi oma nõudeõiguse maksmapanekuks, märkides, et kui võlgniku

abikaasal ei õnnestu oma omandiõigusest tulenevat nõudeõigust maksma panna kohtuväliselt

(hüpoteegipidaja ei anna hüpoteegi kustutamiseks nõusolekut), on võimalik esitada tema vastu hagi

AÕS § 65 lg 1 alusel.

Kui hüpoteek on seatud hageja vanemate ühisvarale, on kanne eeltoodut arvestades ebaõige ja

kinnistusraamatusse kantud omaniku abikaasal olnuks juhul, kui kostja ei oleks andnud kohtuväliselt

nõusolekut kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks, võimalus hageda kostjalt nõusolekut ebaõige

hüpoteegikande kustutamiseks. Esitatud asjaoludel rikuks vaidlusalune kanne hageja kui võlgniku

surnud abikaasa pärija (üldõigusjärglase) õigusi ja hageja on püüdnud oma nõudeõigust kostja vastu

edutult kohtuväliselt maksma panna. Seega võib hageja nõuda kostjalt AÕS § 65 lg 1 alusel

nõusolekut ebaõige hüpoteegikande kustutamiseks (parandamiseks) ning kostja keeldumise tõttu võis

hageja esitada hagi kohtusse kostja nõusoleku asendamiseks kohtulahendiga TsÜS § 68 lg 5 järgi.

12. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kuni ühisvara jagamiseni ja hageja osa suuruse

kindlakstegemiseni pankrotimenetluses ei ole võimalik tervet korteriomandit koormavat kohtulikku

hüpoteeki kustutada. Hageja vaidlusalune eeldatav nõue tuleb rahuldada juhul, kui tegemist oli

vanemate ühisvaraga, ema nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud (KRS § 341 lg 1) ja ema suhtes

ei olnud tehtud ka KRS § 341 lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit. Kolleegium selgitab, et praegusel

juhul on võimalik ühisvara jagada ja hageja osa suurus korteriomandis kindlaks teha

pankrotimenetluses. Haldur saab nõuda olukorras, kus pankrotivõlgnikuks on vaid üks abikaasa,

PankrS § 122 lg 1 järgi ühisvara jagamist ja ühisvarast võlgniku osa eraldamist pankrotivara hulka.

Seejuures ei muuda pankrotivara koosseisu asjaolu, kas korteriomandile on seatud kohtulik hüpoteek

või mitte.

13. Ülalmärgitud põhjendustel keeldus maakohus põhjendamatult hagi menetlusse võtmast ning

ringkonnakohus pole maakohtu rikkumist kõrvaldanud. Seega tuleb asjas tühistada nii maa- kui ka

ringkonnakohtu määrus ja asi tuleb saata maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Ühtlasi

tuleb maakohtul lahendada hageja hagi tagamise taotlus.

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

15. Kuna kolleegium rahuldab määruskaebuse, tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Hageja palus tagastada kautsjoni Advokaadibüroo

LEXTAL OÜ arvelduskontole.

Henn Jõks, Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev