3-2-1-150-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-150-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Tambet Tampuu ja Henn Jõks

Kohtuasi

If P&C Insurance AS-i hagi AS-i Eesti Liinirongid vastu

518 101 euro ja 42 sendi euro ning viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-13-46841

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

If P&C Insurance AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

649 222 eurot 37 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja If P&C Insurance AS, esindajad vandeadvokaadid

Andrus Kattel ja Carri Ginter

Kostja AS Eesti Liinirongid, esindaja vandeadvokaat Alar

Urm

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-46841 ning

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada If P&C Insurance AS-ile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. If P&C Insurance AS (hageja) esitas 8. oktoobril 2013. a Harju Maakohtule hagi AS Eesti

Liinirongid (kostja) vastu, milles nõudis 518 101 euro ja 42 sendi tasumist ja viivist alates 26. juulist

2011. a kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt olid pooled sõlminud kohustusliku vastutuskindlustuse lepingu perioodiga

6. märts 2010. a kuni 5. märts 2011. a. Kindlustuslepingu osaks olid vastutuskindlustuse

üldtingimused TVÜ 20061 ja ettevõtte tegevuse vastutuskindlustuse tingimused TVA 20061.

Kindlustuslepinguga oli kindlustatud raudteel reisijaveoteenuste osutamisest, raudteeveeremi

remontimisest ja tehnohoolde tegemisest ning mitteavaliku raudteeinfrastruktuuri valdamisest tekkiv

kostja seadusjärgne tsiviilvastutus viitega raudteeseaduse (RdtS) §-s 14 toodud vastutuskindlustuse

olemasolu nõudele.

23. detsembril 2010. a toimus Kehra-Aegviidu jaamade vahelisel lõigul raudteeõnnetus, mille

põhjustas kostjale kuuluvat elektrirongi juhtinud kostja töötaja Igor Tsõgankin, kes, olles

alkoholijoobes, väljus rongidispetðerilt vastavat korraldust saamata ja väljaspool sõidugraafikut öösel

rongiga jaamast, sõitis valele rajale ning põrkas kokku sellel vastu liikunud kaubarongiga.

Raudteeõnnetuse tagajärjel said kahjustada AS-ile EVR Infra kuuluv raudteeinfrastruktuur ja AS-

ile EVR Cargo kuuluv kaubarong. I. Tsõgankin hukkus.

Hageja tasus AS-ile Eesti Raudtee (AS-i EVR Infra ja AS-i EVR Cargo ainuaktsionär) kokku

582 012 eurot ja 42 senti. Kostja tasus 19. juulil 2011. a hagejale omavastutuse summa 63 911 eurot,

kuid keeldus ülejäänud kahju hüvitamisest.

Kindlustustingimustena kasutatud tüüptingimuste punktide nr 44 ja 47 kohaselt ei tekkinud hagejal

sisesuhtes kindlustusvõtjaga tahtlikult või alkoholijoobes põhjustatud kahju hüvitamise kohustust.

Kahju tekitamine sai võimalikuks, sest kostja töötaja tarvitas tööpostil alkoholi. Kostja ei

kontrollinud enne tööd ega tööülesannete täitmise ajal töötajat ning võimaldas töötajale ligipääsu

rongi juhtimisseadmetele. Kostja vastutab oma töötaja tegevuse tagajärgede eest nagu enda tekitatud

kahju eest. Kuna kostja töötaja kahjustas teise isiku omandit, tuleneb kahju tekitamise õigusvastasus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-st 5 ja § 1054 lg-st 1. Kostja rikkus ka RdtS §-st 34 tulenevat

kaitsekohustust tagada raudteeveo ohutus, mis toob kaasa õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel.

Alternatiivselt vastutab kostja VÕS § 1056 alusel. Rongi kui suurema ohu allika valitsejaks oli kostja,

kelle jaoks teostas valdust vedurijuht. Rong ei väljunud kostja kontrolli alt, sest kostjal oli

videovalvesüsteemide kaudu ülevaade nii jaamas seisvatest elektrirongidest kui ka kahju põhjustanud

vedurijuhi tegevusest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt puudub hagejal regressi korras kahju hüvitamise

nõue kostja vastu, kuna hageja esitatud tüüptingimuste p-de 44 ja 47 alusel ei ole võimalik

regressinõudeid esitada. Kohustusliku kindlustuse eesmärgiks on kindlustusandja vastutus ka

sisesuhtes, mistõttu peavad erandid olema sõnaselgelt sätestatud. RdtS § 14 kindlustusandja regressi

aluseid ette ei näe ega sätesta võimalust piirata täitmise kohustust ka juhul, kui juhtum on põhjustatud

tahtlikult.

Hageja kohaldas kindlustuslepingus vabatahtliku vastutuskindlustuse ja muude kohustuslike

kindlustusliikide jaoks ettevalmistatud tüüptingimusi. Arusaamatute ning segaste tüüptingimuste

korral tuleb tingimusi tõlgendada tingimuse kasutaja kahjuks.

Kohustuslik vastutuskindlustus on reguleeritud detailselt kindlustustegevuse seaduses ja RdtS-is,

mistõttu pole VÕS §-d 452 ja 513 praegusel juhul kohaldatavad. Tõendamata on väide, et rongijuht

tekitas kahju tahtlikult. Õige ei ole käsitlus, mille kohaselt on igasugune kostja töötaja tegevus

omistatav kostja tahtlikuks ja õigusvastaseks tegevuseks isegi siis, kui ta ei tekitanud kahju oma

tööülesandeid täites. Õnnetus ei toimunud kostja majandustegevuse käigus ning kostja ei olnud

õnnetuse toimumise hetkel rongi valitseja.

Viivisearvestus ei ole õige. Hageja saaks nõuetelt arvestada viivist alates 27. maist 2013. a, mil ta

esitas tagasinõude.

Alternatiivselt taotles kostja kahju vähendamist VÕS § 140 alusel ja viivise vähendamist mõistliku

suuruseni.

3. Harju Maakohus jättis 26. jaanuari 2015. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt asuvad hageja viidatud tüüptingimuste p-d nr 44 ja 47 üldiste

välistuste peatükis. Tüüptingimuste sõnastusest nähtuvalt reguleerivad need olukordi, mille puhul ei

ole tegemist kindlustusjuhtumiga. Selliselt on tüüptingimustes sisalduvad üldised hüvitamisvälistused

vastuolus kohustuslikku kindlustust kehtestava RdtS § 14 lg 1 p-ga 1 ja kindlustuspoliisiga.

Tüüptingimuste üldiste välistuste peatükist ei saa järeldada, et nendega reguleeritakse ühtlasi ka

sisesuhtes kindlustusandja regressinõudeid kindlustusvõtja vastu. Kindlustusandja tüüptingimused,

mis reguleerivad samal ajal nii vabatahtlikku kui ka kohustuslikku vastutuskindlustust ning p-

des 42 jj samal ajal kindlustusjuhtumit ning kindlustusandja ja kindlustusvõtja sisesuhet, on

ebaselged ning neid tuleb tõlgendada VÕS § 39 lg 1 järgi tingimuse kasutaja kahjuks. Kohtu

hinnangul ei ole tüüptingimuste punktid nr 44 ja 47 saanud VÕS § 37 lg 3 kohaselt poolte sõlmitud

kindlustuslepingu osaks, mistõttu ei ole võimalik nende alusel kostjale regressinõudeid esitada.

Hageja saab nõuda kahju hüvitamist kas VÕS § 1054 lg 1 või alternatiivselt § 1056 lg 1 alusel, kui ta

tõendab täitmise kohustusest vabanemist VÕS § 452 lg 1 või § 513 alusel. VÕS § 513 on erisätteks

VÕS § 452 lg 1 suhtes, mistõttu peavad ühel ajal esinema nii kindlustusvõtja tahtlus kui ka kahju

tekitamise õigusvastasus. Kohus pidas tõendatuks, et rongi juhtis kostja töötaja ning et tema tegevus

oli õigusvastane. Samas ei saa ühestki kohtule esitatud tõendist järeldada töötaja tahtlust põhjustada

rongide kokkupõrge ja tekitada kahju. Raske joobe tõttu võis juhil puududa arusaamine, et ta sõidab

vastutuleva rongiga samal rööpmepaaril. Seega asus kohus seisukohale, et töötaja süü vormiks on

raske hooletus VÕS § 104 lg 4 tähenduses. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui

kindlustusvõtja põhjustas kahju raske hooletuse tõttu, ning talle ei lähe üle nõuded VÕS § 1054 lg 1

ega alternatiivselt § 1056 lg 1 alusel.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus,

millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus õigesti järeldanud, et pooltevahelisest

lepingust ei tulene asjakohaseid tagasinõude aluseid. Kindlustuslepingu osaks olevate tüüptingimuste

TVÜ 20061 p 44 järgi ei ole kindlustusandjal täitmise kohustust, kui kindlustatu tekitas kahju

tahtlikult või rikkus tahtlikult lepingut, õigusnormi, asja kasutamiseks ette nähtud juhiseid või

ohutusnõudeid, ning p-st 47 tuleneb, et kindlustusandjal ei ole täitmise kohustust, kui kahju tekitanud

isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi-, narkootilise, toksilise vms joobe seisundis.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 39 lg 1 esimeses lauses sisalduva tüüptingimuse

tõlgendamise põhimõttest lähtudes neid tingimusi hageja soovitud viisil sisustada. Eelkõige on tähtis

asjaolu, et vaidlusalused punktid asuvad TVÜ 20061 (I kd, tl 20-26) peatükis "Üldised välistused" ja

sama peatüki eelnevatest p-dest 42 ja 43 nähtuvalt kohaldatakse üldisi välistusi koos teistes

kindlustuslepingu dokumentides toodud välistustega. Kindlustusandjal ei ole täitmise kohustust, kui

tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. Lisaks sisaldub TVÜ-s 20061 eraldi peatükk "Kindlustusandja

tagasinõudeõigus" (p-d 122-125), kus p-des 44 ja 47 märgitud asjaoludel tagasinõudeõigust

kindlustusvõtja vastu ei tulene. Eelmärgitut arvestades ei pidanud kostjaga sarnane mõistlik isik

kindlustuslepingu sõlmimisel aru saama, et TVÜ 20061 p-dest 44 ja 47 tuleneb tagasinõudeõigus

kindlustusvõtja vastu. Isegi kui eeltoodu oleks kaheldav, tuleks kõnealuseid tingimusi VÕS § 39 lg 1

teise lause järgi tõlgendada tüüptingimuste kasutaja kahjuks.

Ringkonnakohus jättis otsusest välja maakohtu viite VÕS § 37 lg-le 3 ja sellel põhineva vastuolulise

käsitluse, mille järgi ei ole TVÜ 20061 p-d 44 ja 47 saanud poolte sõlmitud kindlustuslepingu osaks,

samuti seisukoha, et kõnealusel juhul on tavana kohaldatav Finantsinspektsiooni juhend "Üldnõuded

kindlustuslepingutele". Kõnealune juhend on soovitusliku iseloomuga ning selle kohaldamisalaks on

eelkõige tarbijalepingud.

Kontrollides võimalikke seadusest tulenevaid tagasinõude aluseid, on maakohus õigesti leidnud, et

hageja võiks sisesuhtes täitmise kohustusest vabaneda VÕS § 513 alusel, mis on vastutuskindlustuse

puhul erinormiks VÕS § 452 lg 1 suhtes. VÕS § 513 järgi vabaneb vastutuskindlustuse puhul

kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt

sündmuse toimumise, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab. Erinevalt

vabatahtlikust vastutuskindlustusest ei vabane kindlustusandja VÕS § 521 lg 5 järgi kohustusliku

vastutuskindlustuse korral siiski oma täitmise kohustusest kannatanu ees. See järeldub ka

kohustusliku vastutuskindlustuse primaarsest eesmärgist tagada kahju hüvitamine kahjustatud isikule.

Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul saab VÕS § 1054 lg 1 alusel töötaja õigusvastase ja süülise

teo omistada kostjale. Asjaolul, et töötaja ületas rongiga sõitu alustades enda töösuhtest tulenevaid

volitusi, ei ole seejuures tähtsust. Pooled ei vaidle selle üle, et I. Tsõgankin sai rongi käivitamiseks ja

juhtimiseks vajalikud võtmed jms kostjalt oma töökohustuste täitmise raames. Töötajat võib pidada

õnnetuse põhjustanud rongi suhtes valduse teenijaks AÕS § 33 lg 3 mõttes, rongi otseseks valdajaks

jäi kostja. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et I. Tsõgankin tahtis elektrirongi liikuma

panna ja sellega Aegviidu jaamast välja sõita, kuid ei ole tõendatud I. Tsõgankini tahtlus põhjustada

oma tegevusega rongide kokkupõrge. Ringkonnakohus jättis otsuse põhjendustest välja töötaja

alkoholijoovet puudutava maakohtu käsitluse, mille kohaselt võis raske joobe tõttu olla töötaja võime

hinnata oma tegevust ja selle tagajärgi ilmselgelt pärsitud või täiesti ebaadekvaatne ning puududa

arusaamine, et ta sõidab vastutuleva rongiga samal rööpmepaaril. Töötaja raskel joobel ei ole tema

süü hindamisel tähtsust, kuna puudub alus arvata, et töötaja puudus süü enda alkoholijoobe

tekkimises (VÕS § 1052 lg 2).

Ringkonnakohus leidis, et töökohal alkoholi tarbimine ei tinginud iseenesest veel rongide

kokkupõrget ega kannatanul kahju tekkimist. Õnnetuse põhjustas TKE-s ja "Raudtee rongiliikluse ja

manöövritöö" juhendis sätestatu rikkumine ning vedurijuhile käibes vajaliku hoolsuse olulisel määral

järgimata jätmine. Tõenditest nähtub, et pärast jaamast väljasõitmist (kuni kokkupõrkeni) ei

kasutanud juht kordagi rongi töö- ega automaatpidureid. Nii nähtub Ohutusjuurdluse Keskuse

raudteeõnnetuse uurimisaruandest, et juht ei võtnud midagi ette rongikoosseisu pidurdamiseks,

vastupidi, ta sõitis pidevalt kiirust lisades. Juht kõrvaldas ka automaatpidurdussüsteemi rakendumise

- umbes 1,5 km kaugusel Aegviidu jaama peatuskohast hakkas tööle veduri valvsussignalisatsiooni

lamp (ПСС), misjärel tõstis juht (mõningase viivitusega) jala valvsuspedaalilt ja vajutas selle uuesti

alla. Sellega taastas ta rongi valvsussignalisatsiooni algseisu ning jätkas sõitu pidevalt kiirust lisades,

kokkuvõttes põrkas elektrirong kokku samal rööpmepaaril liikunud kaubarongiga (I kd, tl 201).

Üldjoontes samad asjaolud on kajastatud Elektriraudtee AS-i sisejuurdluse kokkuvõttes (I kd, tl 29-

46).

Kokkupõrke vältimine olnuks pidurdamise korral tõenäoliselt võimalik. Muuhulgas on kostja

esindaja 5. novembri 2014. a istungil avaldanud, et kostja rongi peatumisteekond kiirusel 90 km/h

olnuks umbes 1 km (II kd, tl 2 pöördel). Samas toimusid Aegviidu jaamast väljasõitmine ja

kokkupõrge pimedal ajal (23. detsembril 2010. a kl 2.43). Seetõttu ei pruukinud juht kuni kokkupõrke

hetkeni, enda joobest sõltumata, aru saada, et ta sõidab vastutuleva rongiga samal rööpapaaril, kuigi

vajalikku hoolsust üles näidates pidanuks sarnase kvalifikatsiooni ja kogemustega vedurijuht sellest

aru saama. Eelmärgitut kinnitavad viidatud uurimisaruandes kajastatud kaubarongi vedurijuhi

ütlused, mille kohaselt arvas ta, et elektrirong läheneb mööda (paaritut) esimest teed, alles

(elektrirongi) proþektori lähenedes ütles vedurijuhi abi talle, et rong läheneb oste teise rongi peale.

Seejärel sooritas kaubarongi vedurijuht kiirpidurduse (I kd, tl 185). Ka vedurijuhi abi on samast

uurimisaruandest järelduvalt oma ütlustes kinnitanud, et kaugusest ei olnud võimalik eristada, millist

teed mööda vastutulev veerem liigub, hiljem siiski jõuti sooritada kiirpidurdus (I kd, tl 185). Samuti

järeldub refereeritud ütlustest, et vedurijuhtide raadioside liini dispetðeriga oli mingil põhjusel

häiritud. Eeltoodut arvestades ei olnud ringkonnakohtu arvates tuvastatav kostja töötaja tahtlus

põhjustada rongide kokkupõrge.

Ringkonnakohus lisas, et isegi kui töötaja tegevust saaks rongide kokkupõrke põhjustamisel lugeda

tahtlikuks (VÕS § 104 lg 5), oleks tegemist siiski üksnes kaudse tahtlusega. Tõenditest ei nähtu, et

töötaja soovis õigusvastase tagajärje saabumist. VÕS § 513 kohaldamisel tuleb arvestada, et

(kohustusliku) vastutuskindlustuse ese võib olla erinev. Praegusel juhul on tegu RdtS § 14 järgi

nõutava kostja riskivastutuse (VÕS §-d 1056 ja 1057) kindlustusega. Riskivastutuse kindlustamise

puhul ei piisa VÕS § 513 alusel kindlustusandja vastutusest vabanemiseks kaudsest tahtlusest,

kindlustusvõtja peaks käituma otsese tahtlusega, st soovima kahju tekkimist kolmandale isikule või

kolmandatele isikutele. Vastupidine tõlgendus ei oleks kooskõlas VÕS § 513 eesmärgiga. VÕS §-

s 513 sätestatut arvestades, ei nõustunud ringkonnakohus apellatsioonkaebuses väidetuga, et

VÕS § 521 lg 2 kolmanda lause õigeks rakendamiseks pidanuks maakohus kaaluma hagi osalist

rahuldamist ka siis, kui kostja töötaja rongide kokkupõrget ei soovinud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse ja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse tervikuna.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ilma õigusliku aluseta muutnud VÕS § 513 sisu,

leides allikatele viitamata, et sätte kohaldamise eelduseks on ainult otsene tahtlus, ja on välistanud

seeläbi hageja nõuded VÕS § 1054 lg 1 ja alternatiivselt VÕS § 1056 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus sisustas vääralt VÕS § 521 lg 2 kolmandat lauset, jättes kindlustusandja

kindlustusvõtja suhtes täitmise kohustusest vabastamata olukorras, kus kostja töötaja põhjustas kahju

tahtlikult. VÕS § 521 lg 2 kolmanda lause rakendamine ei sõltu tagasinõudeõiguse kokkuleppimisest

lepingus (kohtu seisukoht otsuse p-des 30 ja 32), vaid kindlustuslepingu välistustest, s.t riskide

jaotusest poolte sisesuhtes.

Ringkonnakohus eksis VÕS § 1052 lg 2 kohaldamisel, kandes kaine vedurijuhi teadlikkuse ja

mõistliku arusaama üle purjus vedurijuhile. Kohus on seeläbi võrdsustanud võrreldamatud olukorrad.

Kaubarongi juht, kes sõitis kaine peaga, sõiduloa ja -graafiku alusel ning lubava fooritulega tema

teekonnaks ettenähtud rööpapaaril, võis tõepoolest raudteeliiklusohutuse reegleid teades esmalt

sündmuse algfaasis loogiliselt eeldada, et vastutulev rong on teisel rööpapaaril. See ei tähenda aga

VÕS § 1052 lg 2 mõistes seda, et ka joobes, ilma rongi juhtimise ja jaamast väljasõidu loata, punase

fooritulega tähistatud keelatud teele sõitnud ning kokkupõrke häiresignaale ja õnnetuse vältimiseks

mõeldud automaatpidurduse seadmeid väljalülitanud kostja vedurijuhil võis tekkida sama ootus.

Ringkonnakohus eksis, leides, et kindlustuslepingust ei tulene tagasinõude aluseid, kuivõrd hageja

viidatud TVÜ 20061 p-d 44 ja 47 asuvad kohtu hinnangul vales lepingu peatükis. Lepingu ja seaduse

õigel tõlgendamisel oleks kohus pidanud hagi rahuldama, kuivõrd lepingu järgi vabanes

kindlustusandja täitmise kohustusest, mis VÕS § 521 lg 2 kolmanda lause kohaselt tõi sisesuhtes

kaasa üksnes kindlustusvõtja vastutuse.

Ringkonnakohus rikkus tõendeid valikuliselt hinnates menetlusnorme, mis viis kohtu ebaõige

järelduseni, justkui ei oleks tõendatud kostja töötaja otsene tahtlus põhjustada avarii. Nii maa- kui ka

ringkonnakohus jätsid osa hageja väiteid ja nende tõendamiseks esitatud tõendeid põhjendamatult

hindamata.

Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse normi. Kuigi VÕS § 521 lg 2 teise lause kohaselt

vastutab kohustusliku vastutuskindlustuslepingu poolte sisesuhtes üldjuhul üksnes kindlustusandja,

sätestab sama lõike kolmas lause sellest üldpõhimõttest erandi. Käesoleval juhul ongi tegemist

sellise erandliku vastutuskindlustuse juhtumiga, kus kindlustuslepingu poolte sisesuhtes vastutab

üksnes kindlustusvõtja, mistõttu hagi tulnuks rahuldada. Kui vabatahtlikes kindlustusliikides toob

isiku raske joove praktikas üldjuhul isegi tarbijast kindlustusvõtja puhul kaasa hüvitise

vähendamise (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-14, p 13), siis ei

peaks monopoolset reisijaveoettevõtjat, kes potentsiaalselt ohustab lisaks endale ka kõiki teenusega

seotud isikuid, kohtlema paremini tarbijast kindlustusvõtjast, kes seadis ohtu üksnes enda.

7. Kostja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

9. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:

• pooled olid sõlminud kohustusliku vastutuskindlustuse lepingu perioodiga 6. märts 2010. a

kuni 5. märts 2011. a. Kindlustuslepingu osaks olid vastutuskindlustuse üldtingimused

TVÜ 20061 ja ettevõtte tegevuse vastutuskindlustuse tingimused TVA 20061.

Kindlustuslepinguga oli kindlustatud raudteel reisijaveoteenuste osutamisest,

raudteeveeremi remontimisest ja tehnohoolde tegemisest ning mitteavaliku

raudteeinfrastruktuuri valdamisest tekkiv kostja seadusjärgne tsiviilvastutus viitega RdtS §-

s 14 toodud vastutuskindlustuse olemasolu nõudele;

• 23. detsembril 2010. a toimus Kehra-Aegviidu jaamade vahelisel lõigul raudteeõnnetus,

mille põhjustas kostjale kuuluvat elektrirongi juhtinud kostja töötaja I. Tsõgankin, kes, olles

alkoholijoobes, väljus rongidispetðerilt vastavat korraldust saamata ja väljaspool

sõidugraafikut öösel rongiga jaamast, sõitis keelatud sõidurajale ja põrkas kokku sellel vastu

liikunud kaubarongiga. Raudteeõnnetuse tagajärjel said kahjustada AS-ile EVR Infra kuuluv

raudteeinfrastruktuur ja AS-ile EVR Cargo kuuluv kaubarong. I. Tsõgankin hukkus;

• hageja tasus AS-ile Eesti Raudtee kokku 582 012 eurot ja 42 senti. Kostja tasus 19. juulil

2011. a hagejale omavastutuse eest 63 911 eurot. 27. mail 2013. a esitas hageja kostja vastu

kindlustushüvitise tagasinõude, kuid kostja on 12. juunil 2013. a keeldunud selle tasumisest.

10. Kohtuvaidluse keskne õiguslik küsimus seisneb selles, milliste eelduste korral vabaneb

sisesuhtes kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandja täitmise kohustusest kindlustusvõtja

ees VÕS § 521 lg 2 kolmanda lause kohaselt ning kuidas sisustada VÕS § 513. Samuti on pooled

eri meelt selles, millise tähendusega on hageja nõude kontekstis kindlustuslepingu sõlmimisel

kasutatud vastutuskindlustuse üldtingimuste TVÜ 20061 p-d 44 ja 47.

11. Kohustusliku vastutuskindlustuse korral reguleerivad kindlustusandja ja kindlustusvõtja

omavahelist vastutuse jaotust VÕS § 521 lg 2 teine ja kolmas lause. Viimati nimetatud kolmas lause

sätestab, et kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab kohustuse täitmise eest

kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes kindlustusvõtja. VÕS § 521 lg 2

kolmanda lause sõnastuse järgi on seega vastutusest vabanemise eelduseks kindlustusandja

vabanemine täitmise kohustusest. Täitmise kohustusest vabanemise tähenduse mõistmiseks tuleb

pidada silmas VÕS § 521 lg 5 regulatsiooni, mille kohaselt ei või kindlustusandja keelduda

kahjustatud isiku nõude täitmisest põhjusel, et ta on vabanenud täielikult või osaliselt vastutusest

kindlustusvõtja ees. Kuna kannatanu suhtes kohustusliku vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja

täitmise kohustusest vabanemist VÕS § 521 lg-st 5 tulenevalt olla ei saa, tähendab see, et

VÕS § 521 lg 2 kolmas lause peab täitmise kohustusest vabanemise all silmas kindlustusandja

vabanemist täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees.

12. Seaduses sätestatud üldalused kindlustusandja vabanemiseks täitmise kohustusest

kindlustusvõtja kohustustuste rikkumise korral on reguleeritud VÕS §-s 452. VÕS § 452 lg 1

eesmärgiks on välistada kindlustusandja kohustus maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult

põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku

leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Selle sätte

eesmärgiks on kindlustusandja kaitsmine, kuna see loeb tühisteks kokkulepped, mis panevad

kindlustusandjale kindlustushüvitise maksmise kohustuse juhuks, kui kindlustusvõtja, kindlustatud

või soodustatud isik põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi toimumise. Kindlustusvõtja kaitse sätted

sisalduvad VÕS § 452 lg-s 2 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-144-05, p 11).

Seadusest tuleneva aluse vastutuskindlustuse korral kindlustusandja vabanemiseks täitmise

kohustusest sätestab VÕS § 452 lg 1 suhtes erinormina VÕS § 513. Nimetatud sätte kohaselt

vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja

õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees

vastutab. Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et VÕS § 513 on vastutuskindlustuse

kindlustusandja kaitseks kehtestatud dispositiivne norm ning see ei keela pooli leppimast

kindlustuslepinguga kokku kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alustes laiemalt

võrreldes VÕS §-s 513 sätestatuga (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-144-05, p 12; 14. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-11, p 13).

Seega võivad kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alused lisaks seadusele tuleneda ka

kindlustuslepingust. Muu hulgas ei ole välistatud kokkulepe, millega vabastatakse kindlustusandja

täitmise kohustusest kahju põhjustaja poolt kahju ärahoidmise eesmärki kandva õigusnormi, asja

kasutamiseks ettenähtud juhiste või ohutusnõuete rikkumise korral või juhul, kui kahju põhjustanud

isik oli kahju tekitamise ajal alkoholi- narkootilise, toksilise vms joobe seisundis. Lubatavaks tuleb

pidada ka kokkulepet, millega lepitakse kokku, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui

kindlustusvõtja põhjustab tema vastutuse tinginud sündmuse toimumise raske hooletuse tõttu

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-05, p 12).

13. VÕS §-s 513 nimetatud sündmuseks on juhtum, mis tekitab vastutuse kannatanu ees. Selleks on

praeguse kaasuse puhul rongide kokkupõrge. VÕS §-s 513 silmas peetud süüvormi osas on

kolleegium arvamusel, et sätte kohaselt piisab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks

ka kindlustusvõtja kaudsest tahtlusest. Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest

arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral

tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega

(vt Riigikohtu 14. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12). Tegemist on tahtluse

minimaalse vormiga, mille juures hõlmab toimimistahe võimalikuna ettenähtavat tulemust, s.t et

isik peab õigusvastase tagajärje saabumist võimalikuks ning soovib teadlikult tegevusega jätkata,

leppides võimalike tagajärgedega. Kindlustusandja vabaneb seega VÕS § 513 järgi täitmise

kohustusest ka juhul, kui kindlustusvõtja näeb ette, et tema õigusvastane tegu võib tuua kaasa

sündmuse, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab, ning soostub sellega.

Kuna ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 513 kohaldamise eelduseks on otsene tahtlus, on

eeltoodu põhjal ekslik, on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult hindamata vedurijuhi käitumise

kui kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise aluse kaudse tahtluse seisukohast.

Juhtudel, kus kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest VÕS § 513 järgi, on kahjustatud isikule

makstud hüvitise kindlustusvõtjalt tagasinõude aluseks nii VÕS § 521 lg 2 kolmas lause, mis

reguleerib kohustusliku vastutuskindlustuse korral kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelist

vastutuse jaotust, kui ka VÕS § 137 lg 2, mis sätestab mitme isiku poolt kahju solidaarse

hüvitamise kohustuse puhul kohustatud isikute omavahelise vastutuse jagunemise, ning VÕS § 69

lg 2, mis näeb ette solidaarkohustuse täitnud võlgnikule tagasinõude tekkimise teiste võlgnike vastu

võlausaldaja nõude ülemineku kaudu, välja arvatud temale endale langevas osas.

14. Kuna pooled on praeguses asjas reguleerinud vastutuse omavahelist jagunemist

kindlustuslepingu osaks olevates tüüptingimustes VÕS § 513 sisust erinevalt, võib vaidluse

lahendamisel osutuda vajalikuks lisaks VÕS §-le 513 hinnata kindlustusandja vastutusest

vabanemise aluseid ka tüüptingimuste järgi.

Leides, et kindlustuslepingu sõlmimisel kasutatud vastutuskindlustuse üldtingimuste TVÜ 20061 p-

d 44 ja 47 on saanud kindlustuslepingu osaks, ei ole ringkonnakohus menetlusnorme rikkunud.

Kolleegium ei soostu aga ringkonnakohtu järeldusega, et need lepingupunktid ei ole kõnealusel

juhul kohaldatavad põhjusel, et nad asuvad lepingu peatükis, mis käsitleb üldisi välistusi (I kd,

tl 22), mitte aga peatükis, mis on pealkirjastatud kindlustusandja tagasinõudeõigusena (I kd, tl 26).

Sellisele seisukohale asudes on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et kõnealuse kindlustuslepingu

puhul ei käsitle kindlustusandja tagasinõudeõigust reguleerivad lepingupunktid kindlustusandja ja

kindlustusvõtja vahelisi nõudeid, vaid sätestavad regulatsiooni kindlustusandja võimaliku

tagasinõude tarbeks kolmandate isikute vastu.

Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et tüüptingimuste kohaldamiseks peab kindlustusleping

sätestama tagasinõude õiguse ja see peab olema kindlustusvõtjale selliselt arusaadav. Kolleegiumi

hinnangul peab olema arusaadav kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemine sisesuhtes.

Tagasinõudeõigus tuleneb seadusest (vt otsuse p-d 11-13). Tüüptingimuste p-del 44 ja 47 saab olla

tähtsust üksnes kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelise vastutuse jagunemise kontekstis.

Lähtuda tuleb seejuures mõistliku raudtee-ettevõtja arusaamisest, millisel juhul jaotub

kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavaheline vastutus selliselt, et vastutab üksnes

kindlustusvõtja. Tüüptingimuse kohaldamisel tuleb muuhulgas pidada silmas VÕS § 452 lg 2 sisu.

15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et vedurijuhi käitumine on omistatav

kostjale, kuna kokkupõrget ei oleks toimunud, kui vedurijuht ja kostja ei oleks olnud töösuhtes.

Ringkonnakohus on järeldust tehes juhindunud siiski ekslikult VÕS § 1054 lg-st 1, mis on

kohaldatav teisele isikule lepinguvälise õigusvastase kahju tekitamise juhtudel. Õige alus

kõnealusel juhul vedurijuhi käitumise kostjale omistamisel on tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 132 lg 1, millel on tähtsust lepinguliste suhete korral ja mis on rakendatav juhtudel, kus

isikut kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selle sätte järgi arvestatakse VÕS §-

s 513 sätestatud või lepingus kokkulepitud täitmise kohustusest vabanemise aluste puhul ka kostja

töötaja süüd.

Samuti on õige ringkonnakohtu järeldus, et VÕS § 1052 lg-l 2 ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust,

kuna pooled ei vaidle selle üle, et rongide kokkupõrke põhjustanud vedurijuht oli alkoholijoobes

seisundisse enda süül. Vastavas osas ei pea kolleegium TsMS § 689 lg-st 5 juhindudes vajalikuks

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi korrata.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata VÕS § 513 kohaldatavust, lähtudes

eeldusest, et sätte kohaldamine on võimalik ka kostja vedurijuhi kaudse tahtluse korral põhjustada

rongide kokkupõrge. Hinnates kaudse tahtluse olemasolu või puudumist, saab muuhulgas arvestada

vedurijuhi käitumist ilma loata ja üle tõkiskinga jaamast väljasõitmisel keelatud teele arvestamata

punast foorituld ning kokkupõrke häiresignaale ja õnnetuse vältimiseks mõeldud

automaatpidurduse seadmete väljalülitamist.

Kui kindlustusandja ei ole täitmise kohustusest vabanenud seaduse alusel, tuleb ringkonnakohtul

anda hinnang kindlustuslepingu sõlmimisel kasutatud vastutuskindlustuse üldtingimuste

TVÜ 20061 p-dele 44 ja 47 ning otsustada, kas need on saanud pooltevahelise lepingu osaks ning

kas mõistlik raudtee-ettevõtja pidi nimetatud tüüptingimuste alusel mõistma, kuidas jaguneb

vastutus kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel, kui on tegemist tahtliku sündmuse

põhjustamisega või tahtliku lepingu, õigusnormi, asja kasutamiseks ettenähtud juhise või

ohutusnõude rikkumisega või juhul kui kahju tekitanud isik oli kahju tekitamise ajal alkoholijoobes.

17. Menetluskulude jaotus tuleb määrata TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtul

sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

18. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu