3-2-1-143-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-143-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Peeter

Jerofejev

Kohtuasi

Raigo Leinbergi hagi Eesti Vabariigi vastu ületunnitöö

eest tasu 201 euro 60 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-50195

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

226 eurot 19 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Raigo Leinberg, esindaja vandeadvokaat Kersti Sild

Kostja Eesti Vabariik (Päästeameti kaudu), esindaja

vandeadvokaat Allar Jõks

Asja läbivaatamise kuupäev

16. november 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-50195 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raigo Leinberg (hageja) esitas 13. jaanuaril 2014 Tööinspektsiooni Lääne Inspektsiooni

töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus mõista Eesti Vabariigilt (kostja) välja ületunnitöö

tegemise eest töötasu 165 eurot 25 senti. Töövaidluskomisjon rahuldas 13. veebruari 2014. a otsusega

avalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 201 eurot 60 senti. Kostja ei nõustunud

töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 7. märtsil 2014 Harju Maakohtule avalduse töövaidluse

lahendamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 14. aprillil 2014 Pärnu Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja

töötasu 201 eurot 60 senti, viivise 9. oktoobri 2014. a seisuga 12 eurot 81 senti ja alates sellest

kuupäevast tasumata põhinõudelt kuni selle täieliku tasumiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) §-

s 94 sätestatud ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt töötab hageja Päästeametis päästetöötajana täistööajaga. Tööaja kohta

peetakse summeeritud tööaja arvestust ning arvestusperiood on kuus kuud. Hageja on nõustunud

tegema ületunnitööd, mis hüvitatakse poolte kokkuleppe kohaselt rahas. Ajavahemikus 1. juuli 2013

kuni 31. detsember 2013 tegi hageja 32 ületundi, mida kostja ei ole hagejale hüvitanud. Sel

ajavahemikul sai hageja töötasu 92 tööpäeva eest kokku 3101 eurot 2 senti. Hüvitamata ületundide

eest on hagejal õigus saada kostjalt töölepingu seaduse (TLS) § 44 lg 7 alusel kokku töötasu

201 eurot 60 senti.

3. Kostja vaidles hagile vastu.

Töövaidluskomisjon on ületanud hageja nõude piire ja mõistnud kostjalt välja hüvitise, mida hageja

ei nõudnud. Kohus saab lahendada üksnes töövaidluskomisjonile esitatud avaldust, milles hageja

palus välja mõista 165 eurot 25 senti. Hageja ei nõudnud töövaidluskomisjonile esitatud avalduses

viivist.

Hagejal ei tekkinud summeeritud tööaja arvestusperioodi lõpuks ületunde. Hageja tööaja ja töötasu

arvestus ei ole õiged. Summeeritud tööaja arvestuse korral makstakse töötajale töötasu töötatud

tundide alusel. Kui arvestusperioodi lõpuks on ületunde, hüvitatakse need 0,5-kordselt, sest

ühekordselt on need juba hüvitatud. Töötaja haiguse korral arvatakse n-ö normtundidest välja need

haiguspäevad, mis sattusid töötaja graafikujärgsetele tööpäevadele. Kuna hageja oli haige ajal, mil ta

ei pidanudki graafiku järgi töötama, siis ei olnud vaja tema normtunde vähendada. Hagejal ei saanud

olla õigustatud ootust, et haigestumise tõttu säilib kuupalk täies ulatuses ja haiguspäevade eest

lisandub haigusraha.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 18. novembri 2014. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja töötasu 201 eurot 60 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise 12 eurot 81 senti ja alates

10. oktoobrist 2014 viivise põhinõudelt VÕS §-s 94 sätestatud ulatuses kuni põhinõude tasumiseni.

Menetluskulud jäid kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja muutnud töövaidluskomisjonile esitatud nõude alust, mistõttu

on tegemist sama töövaidlusega. Viivisenõude lisandumine ei ole esialgse nõude muutmine.

Ekslik on kostja väide, et juhul, kui töötaja on graafikujärgsetel vabadel päevadel haige, ei maksta

talle selles kuus töötasu normtundide alusel, vaid töötatud aja eest. Kostja kehtestatud summeeritud

tööaja arvestus ei võimalda maksta hagejale töötasu tegelikult töötatud aja eest ning kostja ei ole seda

ka teinud. Kui kostja oleks novembris 2013 maksnud hagejale tegelikult töötatud aja eest, pidanuks

hageja saama tasu 144 töötunni eest, mitte 136 tunni eest, nagu kostja maksis. Seega vähendas kostja

hageja haiguspäevade võrra (32 tundi) tema novembrikuu normtunde (168) ja maksis töötasu õigesti

136 normtunni eest.

Summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb töötajal, kes haiguse või puhkuse tõttu mõnes kalendrikuus

osaliselt ei tööta, vähendada põhjusega töölt puudutud aja võrra kuu normtundide arvu. Ei ole oluline,

kas töötaja haigus langeb graafikujärgsetele tööpäevadele või vabadele päevadele, normtundide arvu

peab tööandja vähendama mõlemal juhul.

Kostja vähendas novembris 2013 hageja normtundide arvu haiguspäevade võrra, mistõttu jäi tööaja

arvestusperioodi lõpuks, s.o 31. detsembriks 2013 hagejale 32 ületundi. Kuna hageja ei ole nende

ületundide eest tasu saanud, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 201 eurot 60 senti. Kostja

sisekorraeeskirjade p 38 järgi arvutatakse ja makstakse lisatasu ületunnitöö eest summeeritud tööaja

arvestusperioodi lõpus. Seega on kostja olnud tasu maksmisega viivituses alates 1. jaanuarist 2014.

5. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Maakohus ei ületanud hagi piire, sest lahendas kostja taotlusel hageja selle nõude, mille hageja oli

esitanud töövaidluskomisjonile. Hageja viivisenõue, mida ta ei esitanud töövaidluskomisjonile, on

esitatud kohtule tähtaegselt.

Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Pooled ei vaidle hageja kuutöötasu suuruse üle ega selle üle, et

töötasu suurus ei sõltunud hageja töötundide arvust. Samas arvestati hageja töötunde summeeritult.

Seega olid pooled leppinud kokku töötasu suuruse normtundide eest. Sõltuvalt tegelikult töötatud

ajast arvestati ületunde. Novembris 2013 oli normtunde 168, millest hageja töötas 144. Kuna hageja

oli neli päeva haige, siis maksti talle töötasu 136 tunni eest, arvates normtundidest maha nelja

haiguspäeva töötunnid, s.o kokku 32 tundi (8 × 4). Kostja ei ole mõistlikult põhjendanud, miks lähtuti

palga arvutamisel normtundidest, millest oli arvatud maha haiguspäevade arvestuslikud töötunnid,

kuid summeeritud tööaja arvestamisel seda võimalikuks ei peetud ning haiguspäevade võrra

normtunde ei vähendatud.

Haiguse korral normtundide arvu vähendamine sõltuvalt sellest, kas töötaja pidi graafiku järgi

töötama või mitte, ei ole kooskõlas töölepingu seaduse mõttega. Kuna ajutise töövõimetuse ajal on

isik töö tegemise kohustusest vabastatud, ei saa seda aega arvestada kalendrikuu tööaja normi hulka.

Eeltoodust tulenevalt pidi kostja vähendama hageja normtundide arvu haiguspäevade võrra. Seega ei

töötanud hageja novembris 2013 normtundidest vähem, vaid tegi kaheksa ületundi. Kuna novembri

2013 lõpuks oli hagejal seitse n-ö alatundi ja detsembris 2013 töötas hageja 39 ületundi, oli hagejal

summeerimisperioodi lõpuks 32 ületundi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata

ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates leidsid kohtud valesti, et haiguse korral tuleb normtundide arvu vähendada ka

graafikujärgsete vabade päevade võrra. Kohtute seisukoht ei põhine seadusel. Ükski õigusakt ei

reguleeri summeeritud tööaja tööajanormi vähendamist aja võrra, mil töötaja on ajutiselt töövõimetu.

Tööinspektsioon ja sotsiaalministeerium on avaldanud arvamust, et normtunde ei vähendata

graafikujärgsete vabade päevade võrra. Kohtupraktika on vastukäiv ja ebaühtlane, kuna halduskohus

on analoogsetes asjades leidnud, et haiguse korral vähendatakse tööajanormi üksnes graafikujärgsete

tööpäevade võrra. Ringkonnakohus kohaldas valesti ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 50 lg-t 1 ja

jättis arvestamata § 60 lg 1 p-ga 5. Ajutise töövõimetuse hüvitise eesmärk on hüvitada töötajale

kahju, mitte teda alusetult rikastada.

9. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

11. Kuigi kostja ei väida kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on ületanud hagi piire, lahendades

suurema nõude, kui hageja oli töövaidluskomisjonile esitanud, märgib kolleegium, et nõustub

ringkonnakohtu järeldusega, et maakohus ei ole hagi piire ületanud. Kolleegium järgib selles osas

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 689 lg 5).

12. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötab täistööajaga, mis jaguneb kuuekuulise arvestusperioodi

jooksul ebavõrdselt (summeeritud tööaeg) ning vaidlusaluse arvestusperioodi jooksul oli hageja

ajutiselt töövõimetu. Samuti ei vaidle pooled, et olid leppinud kokku ületunnitöö tegemises ja selle

hüvitamises rahas. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tegi tööaja arvestusperioodi lõpuks

ületunde. Hageja arvates tuleb ületundide kindlakstegemiseks vähendada poolte kokkulepitud

tööaega kogu hageja töövõimetuse aja võrra, s.o nii tööajakavasse märgitud tööpäevade kui ka

puhkepäevade võrra. Kostja arvates tuleb kokkulepitud tööaega vähendada üksnes tööajakavas

ettenähtud tööpäevade võrra. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus põhjendatult leidnud, et

summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb töötaja ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada poolte

kokkulepitud tööaega töötaja ajutise töövõimetuse korral nii tööajakavasse märgitud töö- kui ka

puhkepäevade võrra.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega. Maakohus ei ole kooskõlas TsMS § 436 lg-s 1,

§ 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatuga põhjendanud oma seisukohta, et ületundide

kindlakstegemiseks tuleb vähendada kokkulepitud tööaega mh aja võrra, mil töötaja ei pidanud

tööajakava järgi tööülesandeid täitma. Ringkonnakohus on jätnud maakohtu rikkumise tähelepanuta,

rikkudes sellega ka ise oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 esimene lause).

Kolleegiumi arvates ei tulene töölepingu seadusest, et summeeritud tööaja arvestuse korral

vähendatakse kokkulepitud tööaega puhkeajale langeva töötaja ajutise töövõimetuse aja võrra.

13. Töölepingu seadus defineerib mh nii summeeritud tööaja kui ka ületunnitöö mõisted ning näeb

ette summeeritud tööaja ning ületunnitöö arvestamise ja hüvitamise üldised põhimõtted

(vt nt TLS § 6 lg 6, § 43 lg 3, § 44 lg-d 1 ja 7). Samas ei sätesta töölepingu seadus ega muu õigusakt

summeeritud tööaja arvestamise ega ületunnitöö kindlakstegemise ja hüvitamise täpsemat korda.

Üldjuhul täidab töötaja tööülesandeid kokkulepitud tööajal, kuid TLS § 44 lg 1 võimaldab pooltel

leppida kokku, et töötaja kohustub tegema ületunnitööd, st töötama üle kokkulepitud tööaja.

Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi

lõpul. Kui pooled on leppinud kokku, et ületunnitöö hüvitatakse rahas, maksab tööandja TLS § 44

lg 7 alusel töötajale 1,5-kordset töötasu. Sellisel juhul kompenseeritakse ületunnitöö tegemise tõttu

kaotatud puhkeaeg rahas ilma täiendava vaba aja andmise kohustuseta. TLS § 19 p 2 järgi on töötajal

õigus keelduda töö tegemisest nt juhul, kui ta on ajutiselt töövõimetu ravikindlustuse seaduse

tähenduses. Kuna töötaja ajutise töövõimetuse aega arvestatakse kalendri-, mitte tööpäevades, võivad

töövõimetuse aja sisse jääda ka töötaja vabad päevad (puhkeaeg).

Kolleegium leiab, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks

vähendada kokkulepitud tööaega üksnes töötaja tööajale langeva ajutise töövõimetuse aja võrra.

Tööajakavasse märgitud puhkepäevadele sattuva ajutise töövõimetuse aja võrra ei ole alust

kokkulepitud tööaega vähendada. Vastasel korral vähendatakse tööaega aja võrra, mille jooksul ei

oleks töötaja pidanud kokkuleppe kohaselt nagunii tööülesandeid täitma. Sellega tekiks olukord, kus

tööandja peaks TLS § 44 lg 7 alusel maksma 1,5-kordset töötasu aja eest, kui töötaja ei pidanud

tööajakava järgi tööd tegema ja töötasu saama. Kolleegiumi arvates ei oleks selline järeldus

kooskõlas TLS § 1 teises lauses ja § 28 lg 2 p-s 2 sätestatuga, mille kohaselt maksab tööandja

töötajale töötasu töö eest. Erandina peab tööandja maksma töötajale töötasu juhul, kui töötaja tööd ei

tee, üksnes TLS §-des 35, 36 ja 38 ettenähtud juhtudel.

Eeltoodud seisukohta toetab ka asjaolu, et töökohustustest ajutise vabastuse korral võib töötajal olla

õigus saada muud sissetulekut. Näiteks TLS § 19 p 2 alusel töö tegemisest keeldumise korral ajutise

töövõimetuse tõttu võib töötajal olla õigus saada RaKS § 50 lg 3 p-des 1-4 nimetatud ajutise

töövõimetuse hüvitist (sh nt haigushüvitist või hooldushüvitist). Ajutise töövõimetuse hüvitis on

RaKS § 50 lg 1 järgi rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel mh

töötajale, kellel jääb töökohustustest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga

maksustatav tulu. RaKS § 60 lg 1 p 5 kohaselt ei ole töötajal õigust saada ajutise töövõimetuse

hüvitist mh juhul, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest tööandjalt töötasu ja muud tasu. Seega on

ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise eesmärk asendada töötajale mh tema haiguse või lapse või

perekonnaliikme põetamise või lapse hooldamise tõttu saamata jääv töötasu. Kui tööandja maksaks

sama aja eest töötajale töötasu ületunnitöö tegemise eest, ei oleks töötajal õigust ajutise töövõimetuse

hüvitist saada.

Ainuüksi asjaoludest, et ajutise töövõimetuse aega arvestatakse kalendripäevades ning töötajale

makstava ajutise töövõimetuse hüvitise suurus võib erineda saamata jäänud töötasu suurusest, ei saa

järeldada, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada

kokkulepitud tööaega kõikide ajutise töövõimetuse päevade võrra.

Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et kuna hageja oli summeeritud tööaja arvestusperioodil

ajutiselt töövõimetu, tuleb tema arvestusperioodi kokkulepitud tööaega vähendada üksnes nende

päevade võrra, mil ta ei saanud töövõimetuse tõttu tööd teha. Kokkulepitud tööaega ei ole alust

vähendada päevade võrra, mil hagejal ei olnud tööajakava järgi kohustust tööd teha.

14. Kolleegium selgitab lisaks, et kui tööandja ei ole töötaja ajutise töövõimetuse ajaks jõudnud

tööajakava koostada, lähtutakse täistööajaga töötamise korral tööaja kindlakstegemisel TLS § 43 lg-

tes 1 ja 2 sätestatud eeldusest, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul ja

8 tundi päevas. Sellisel juhul arvatakse arvestusperioodiks kokkulepitud tööajast välja üksnes

tööpäevad, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu.

15. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha, kas hagejal on õigus

saada kostjalt töötasu ületunnitöö eest. Selleks peab ringkonnakohus tegema kindlaks, kas hageja tegi

arvestusperioodi lõpuks ületunnitööd. Kui ringkonnakohus jõuab järeldusele, et hageja ei ole

ületunnitööd teinud, jääb hagi rahuldamata.

16. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

Tambet Tampuu, Ants Kull, Peeter Jerofejev