3-2-1-155-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-155-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Jüri Põld

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) hagi

Elvis Mürgi (Mürk) vastu koolituskulude hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-14-20707

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu)

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2436 eurot 15 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu),

esindaja Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher

Kostja Elvis Mürk

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2015. a otsus ja Pärnu Maakohtu 10. detsembri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-20707.

2. Jätta läbi vaatamata Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) hagi Elvis Mürgi

vastu koolituskulude hüvitamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Kõigi kohtuastmete menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29. juulil 2014 esitas Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) (hageja) Pärnu Maakohtule

hagiavalduse Elvis Mürgi (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista koolituskulud 2436 eurot

15 senti.

Hagi põhjenduste kohaselt esitas kostja 18. oktoobril 2002 avalduse õppima asumiseks

Sisekaitseakadeemia Politseikolledži politseikoolis politseiametniku erialal. Kostja kinnitas

avalduses, et ta on sel ajal kehtinud politseiteenistuse seaduse (PolTS) §-st 35 tulenevalt kohustatud

hüvitama otsesed koolituskulud, kui ta vabastatakse teenistusest omal algatusel enne kohustusliku

kolme aasta möödumist. Kostja õppis politseikoolis 4. novembrist 2002 kuni 24. septembrini 2004 ja

lõpetas kooli 21. mail 2005, millest alates hakatakse arvestama kohustuslikku kolmeaastast töötamise

aega. Kostja koolituskulud olid 57 982 krooni 20 senti. Kostja töötas politseis 16. veebruarist 2004-

30. juunini 2004, 18. augustist 2004-1. oktoobrini 2004 ja 9. oktoobrist 2004-30. maini 2006. Kostja

vabastati politseiteenistusest omal soovil 30. maist 2006. Kostja oli kohustatud peale politseikooli

lõpetamist töötama hageja juures 1095 päeva, aga töötas 795 päeva. Tulenevalt kostja ametist

lahkumise ajal kehtinud PolTS § 35 lg 1 p-st 4 ja lg 2 p-st 1 on kostja kohustatud hagejale hüvitama

koolituskulud 795 päeva ulatuses, s.o 2436 eurot 15 senti. Hageja nõue muutus sissenõutavaks

31. mail 2006. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 149 järgi kümme aastat selle sissenõutavaks muutumisest.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja ja

kostja suhtel on lepinguõiguslik iseloom. Kostja 18. oktoobri 2002. a avaldus politseikoolis õppima

asumiseks on käsitatav kostja tahteavaldusena hageja ja kostja vahelise tehingu tegemiseks

TsÜS § 67 lg 1 tähenduses. Tehing sai lõpliku kinnituse dokumendiga, millega hageja aktsepteeris

kostja soovi asuda õppima politseikoolis politseiametniku erialal. Seega sõlmisid pooled TsÜS § 67

lg 2 tähenduses lepingu, mille sisuks oli hageja ja kostja vaheline kokkulepe, et hageja koolitab oma

asutuse kaudu kostja politseinikuks ja kui kostja ei tööta pärast koolituse saamist politseiametniku

erialal kolm aastat, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt sisse otsesed koolituskulud. Hageja nõue on

aegunud. Alternatiivselt leidis kostja, et hageja ja kostja vaheline vaidlus tuleneb avalik-õiguslikust

suhtest ega kuulu maakohtu pädevusse.

3. Pärnu Maakohus jättis 10. detsembri 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte

endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduse järgi on hageja nõude õiguslikuks aluseks PolTS § 35 lg 2

p 1, kuid nõude maksmapanek on võimalik vaid nende isikute suhtes, kellega on sõlmitud vastav

kokkulepe. Kokkulepe sõlmiti kostja tahteavaldusega asuda politseiteenistuse seaduses sätestatud

tingimustel õppima politseikooli. Kuna poolte vahel olid lepingulised suhted, kohaldub hageja

nõudele TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Hageja nõue muutus

sissenõutavaks 31. mail 2006, kui kostja lõpetas omal soovil töötamise hageja juures, ja aegus

1. juunil 2009. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 29. mail 2014, s.o viis aastat pärast

nõude aegumist.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi

samale maakohtule uueks lahendamiseks.

Kostja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. mai 2015. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata,

kuid muutis osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis

ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on politseikool riigi hallatav kutseõppeasutus, millesse

vastuvõtmine toimub avaliku konkursi korras ja immatrikuleerimine vormistatakse rektori

käskkirjaga. Riigi õppeasutuse teenus on teenus, mida lisaks riigi tagatavale teenusele on võimalik

saada ka eraõiguslikes õppeasutustes. Riigi tagatav teenus ja eraõigusliku isiku pakutav teenus ei

erine teineteisest olemuslikult. Maakohus kvalifitseeris seetõttu õigesti pooltevahelise õigussuhte

lepingulise suhtena. Teenuse osutaja ja õpilane sõlmisid eraõigusliku teenuse osutamise lepingu.

VÕS § 23 lg 1 järgi võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud

seaduses või tuleneda lepingu olemusest ja eesmärgist, lepingupoolte vahel väljakujunenud

praktikast, lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest ning hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttest. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on leping, mille koolituskulude tagasimaksmise

kohustuse tingimus on sätestatud seaduses. Maakohtu otsuse põhjendustest tuleb välja jätta seisukoht,

mille kohaselt on koolituskulude nõude maksmapanek võimalik vaid isikute suhtes, kellega on

sõlmitud vastav kokkulepe. PolTS § 35 lg 1 p-s 4 sätestatud koolituskulude nõudele kohaldub

kolmeaastane aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 alusel, nagu maakohus õigesti leidis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonna- ja maakohtu

otsused tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti samastanud politseihariduse

andmise tavalise koolitusteenusega. Politseilist haridust omandades on õppeprotsessi lahutamatuks

osaks avaliku võimu teostamine. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 60 kohaselt nimetatakse

kadett õppepraktika läbimise ajaks sama seaduse § 44 lg 3 p 3 alusel politseiametnikuks.

Õppepraktika ajal laienevad kadetile avaliku teenistuse seaduse §-d 44-45, 48, 50-60, 127 ning

PPVS 21. ja korrakaitseseaduse 5. peatükk, samuti PPVS §-d 71 ja 72, 74-78, 83-89 ning 99-107.

Sama kehtis ka kostja õppimise ajal (PolTS § 71). Kadett vormistatakse tööle haldusaktiga.

Politseilist haridust ei ole võimalik omandada eraõiguslikus õppeasutuses. Üheski eraõiguslikus

koolis õppimisega ei kaasne seadusest tulenev nõue töötada peale kooli lõpetamist seaduses

kindlaksmääratud aja jooksul või hüvitada õppekulud. Pooled pole sõlminud ühtegi lepingut, millest

tuleneks kostja kohustus hüvitada koolituskulud. Koolituskulude hüvitamise nõue tuleneb seadusest.

Hageja nõue muutus sissenõutavaks kostja töölt lahkumisega. Sel ajal kehtinud TsÜS § 149 kohaselt

on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Nõue

kostja vastu on esitatud tähtaegselt.

7. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Kolleegium teeb TsMS § 691 p-le 3 tuginedes määruse, millega jätab TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel

hagi läbi vaatamata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. TsMS § 1 järgi vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhetest tulenev kohtuasi. TsMS § 9 järgi lahendavad tsiviilasju

maakohtud. Ilma seaduses sätestatud volitusnormita ei ole maakohus pädev lahendama avalik-

õiguslikest suhetest tulenevaid vaidlusi ega otsustama avalik-õiguslikest suhetest tulenevate

kohustuste täitmise üle. Seega ei ole ka avalik-õigusliku kohustuse sissenõudmine

tsiviilkohtumenetluses ilma seaduses sätestatud volitusnormita lubatud. Vaidlusaluse õigussuhte

iseloomu kindlakstegemisel tuleb lähtuda esitatud nõudest ja alusest (vt nt ka Riigikohtu 16. juuni

2011. a määrus kohtuasjas nr 3-2-4-2-11, p 11). Avalik-õiguslikku suhet reguleerivad eeskätt avaliku

õiguse normid.

10. Hageja esitas oma nõude, tuginedes kostja politseiteenistusest lahkumise ajal kehtinud PolTS § 35

lg 1 p-le 4 ning lg 2 p-le 4. PolTS § 35 lg 1 p 4 sätestas, et politseiametnik, politseikadett ja

Politseikolledži lõpetanu on kohustatud hüvitama riigi poolt tema koolitamisele või välisriigis

korraldatud täiendusõppele tehtud otsesed kulutused, kui ta vabastati politseiteenistusest oma

algatusel. Sama paragrahvi lg 2 p 1 sätestas, et koolitus- ja täiendusõppe kulusid ei pea hüvitama

politseiametnik, kes pärast õppeasutuse lõpetamist või täiendusõppe läbimist on töötanud politseis

ajavahemiku, mis on võrdne poolteisekordse koolitusajaga, kuid mitte vähem kui kolm aastat.

Hagi koolituskulude tagasinõudmiseks on esitanud Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu).

Kolleegium leiab, et politseiametniku koolituskulude tagasinõudmisel on õigussuhe riigi ja

politseiteenistusest vabastatud isiku vahel. Koolituskulude tagasinõudmist reguleerisid

politseiteenistuse seaduse ja selle alusel kehtestatud siseministri määruse normid, mis on oma

iseloomult avalik-õiguslikud normid. Politseiametniku koolituskulude tagasinõudmisel ei sarnane

riigi ja politseiteenistusest vabastatud isiku vaheline suhe kolleegiumi hinnangul oma olemuselt

eraõiguslikule suhtele koolitusteenuse osutamisel, sest sellel puudub kokkuleppeline aspekt.

Kohustus hüvitada koolituskulud juhul, kui isik ei tööta teatavat aega politseiteenistuses, on avalik-

õiguslik kohustus, mis tuleneb otse seadusest, ning koolituskulude tagasinõudmisel tegutseb riik

võimupositsioonilt. Seega asub kolleegium seisukohale, et politseiteenistusest vabastatud isiku

koolituskulude tagasinõudmine toimub avalik-õiguslikus suhtes.

Riigi kantud politseiametniku koolituskulude hüvitamise nõude avalik-õigusliku iseloomu tõttu tuleb

neid kulusid sisse nõuda haldusmenetluses, sest puudub volitusnorm, mis lubaks neid sisse nõuda

tsiviilkohtumenetluse korras.

11. Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt märkida, et praegu reguleerib sisekaitselise

rakenduskõrgkooli politsei valdkonna õppekava lõpetanud isiku kohustust hüvitada riigi poolt tema

õpingutele tehtud õppekulud rakenduskõrgkooli seadus ja selle seaduse § 273 lg 6 alusel siseministri

määrusega kehtestatud sisekaitselise rakenduskõrgkooli õppekulude arvestamise ja hüvitamise kord

(kord). Korra § 8 lg 3 kohaselt, kui õppekulusid hüvitama kohustatud isik ei tasu õppekulusid

õppekulude teatises märgitud tähtajaks ega esita õppekulude hüvitamise ajatamise taotlust, teeb

õppekulusid sissenõudev asutus õppekulude sissenõudmiseks kirjaliku avalduse kohtutäiturile, lisades

sellele täitedokumendina õppekulude teatise. Korra §-st 4 tulenevalt peab õppekulude teatis

sisaldama ka vaidlustamisviidet. Korra § 9 kohaselt rakendatakse õppekulusid hüvitama kohustatud

isiku suhtes Sisekaitseakadeemia lõpetamise ajal kehtivas määruses sätestatud õppekulude hüvitamise

ja arvestamise nõudeid. Kostja Sisekaitseakadeemia lõpetamise ajal kehtinud politseiametnike,

politseikadettide ja politseiõppeasutuse lõpetanute koolitus- ja täiendusõppe kulude arvestamise kord

ei näinud ette, et koolituskulude teatis oleks pidanud sisaldama vaidlustamisviidet. Ka ei olnud selles

korras täpsemalt reguleeritud, kuidas toimub riigi kantud koolituskulude sissenõudmine. Eelviidatud

korra p 15 kohustas politseipeadirektorit rakendama „vastavaid meetmeid politseiametnike ja

politseikadettide koolitus- ja täiendõppe kulude sissenõudmiseks seaduses sätestatud juhtudel". See,

et riigi kantud koolituskulude arvestamise ja sissenõudmise menetlus oli puudulikult reguleeritud, ei

anna alust esitada koolituskulude hüvitamise nõuet tsiviilkohtumenetluse korras.

12. TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui ta ei ole pädev asja

lahendama.

13. Hagi läbi vaatamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 168 lg 2 kohaselt kõigi kohtuastmete

menetluskulud jätta hageja kanda.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Jüri Põld