3-2-1-108-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-108-15

Määruse kuupäev

Tartu, 16. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ave Priimägi kaebus Tallinna kohtutäituri Risto Sepa

13. novembri 2014. a otsuse peale täiteasjas

nr 027/2010/2004

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 2-14-61347

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ave Priimägi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja (võlgnik) Ave Priimägi, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Andres Simson

Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Risto Sepp

Puudutatud isik (sissenõudja) AS SEB Pank

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-61347 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon Cavere Õigusbüroo OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtutäitur Risto Sepp (kohtutäitur) algatas 2. septembril 2010 Tallinna notari Evelyn Rootsi

7. oktoobri 2004. a notariaalakti nr 4124 ja AS-i SEB Pank (sissenõudja) avalduse alusel Ave Priimägi

(avaldaja, võlgnik) vastu täitemenetluse nr 027/2010/2004 (täiteasi 2010) ning Talvit Priimägi vastu

täitemenetluse nr 027/2010/2003. Samal päeval, s.o 2. septembril 2010 koostas kohtutäitur ka

kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, milles märkis tasu suuruseks 24 419 eurot 99 senti ning

sissenõudja nõude suuruseks 452 222 eurot 10 senti. Täiteasjas 2010 teavitas sissenõudja 7. aprillil

2011 kohtutäiturit, et kogu kohustus on refinantseeritud (mh tasuti sissenõudjale ühekordse maksena

20 876 eurot), täitemenetluse lõpetamise avaldust sissenõudja ei esitanud. Kohtutäitur jätkas ainsa

õigustatud isikuna täitemenetlust, nõudes avaldajalt kohtutäituri tasu maksmist.

Kuna A. ja T. Priimägi (võlgnikud) jäid võlgu ka refinantseeritud laenulepinguga võetud kohustuse

täitmisel, pöördus sissenõudja uue nõudega (476 736 eurot 91 senti) kohtutäituri poole, kes algatas

avalduse alusel 14. mail 2012 A. Priimägi vastu uue täiteasja nr 027/2012/1313 (täiteasi 2012).

1. oktoobril 2014 lubas kohtutäitur sissenõudjal täiteasjas 2012 ja ka iseendal kui sissenõudjal (2012

täituri tasu otsuse osas) täiteasjas 2012 ühineda täiteasjaga 2010. Täiteasja 2012 alustamise hetkeks ei

olnud kohtutäituril õnnestunud rahuldada oma põhitasunõuet 2. septembri 2010. a otsuse alusel.

Täiteasjas 2010 oli arestitud hüpoteegiesemeks olev kinnistu, mis oli võlgnike ühisvaraks. Kuna

28. juunil 2013 kuulutati välja T. Priimägi pankrot, sõlmisid pankrotihaldur, kohtutäitur ja sissenõudja

21. märtsil 2014 kokkuleppe, milles pankrotihaldur andis nõusoleku kohtutäiturile vara müügiks

tervikvarana ning lepiti kokku, et pool kinnistu müügist saadavast tulemist läheb pankrotipessa ning

pool laekub täitemenetluses. Samuti lepiti kokku, et kinnistu müügi korral lähtub kohtutäitur sellest, et

ta on müünud koostöös pankrotihalduriga 50% kinnistust ja arvestab täituri tasu 50% kinnistu müügist

laekuvalt rahalt (tulemilt). Kinnistu võõrandati 1. septembril 2014 avalikul elektroonilisel

enampakkumisel 380 000 euro eest.

2. oktoobril 2014 tegi kohtutäitur täiteasjas 2010 kohtutäituri lisatasu väljamõistmise otsuse ja koostas

jaotuskava, millest mõlemast nähtub, et kohtutäitur tasub endale 13 680 euro suuruse lisatasu ja

24 419 euro 19 sendi suuruse põhitasu.

Võlgnik esitas 13. oktoobril 2014 kohtutäiturile kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri lisatasu

väljamõistmise otsus ja mitte tasuda kohtutäiturile põhitasu rohkem kui 13 900 eurot, lähtudes

21. märtsi 2014. a kokkuleppest. Kohtutäitur rahuldas kaebuse 13. novembri 2014. a otsusega osaliselt

ning määras kohtutäituri lisatasu suuruseks 6840 eurot (sh käibemaks).

2. Avaldaja esitas 21. novembril 2014 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 13. novembri 2014. a

otsuse peale. Avaldaja on seisukohal, et ka vähendatud summas ei ole kohtutäituri lisatasu

väljamõistmise otsus põhjendatud. Kohtutäituri seaduse järgi saab lisatasu nõuda üksnes juhul, kui

täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Kohtutäitur on nõudnud endale

lisatasu maksimaalses määras ehk 3%.

Avaldaja leidis, et praegusel juhul ei olnud vara müük ei tehniliselt ega ka õiguslikult keerukas, samuti

ajaliselt kulukas. Oluline on märkida, et kumbki võlgnik ei ole kordagi takistanud kohtutäituril

kinnisvaraga tutvumast, kohtutäitur on saanud alati vajaliku informatsiooni, võlgnikud on teinud

temaga koostööd ning on andnud endast parima kinnistule ostjate leidmiseks. Ka enampakkumine ei

olnud õiguslikult ega tehniliselt keerukas ega aeganõudev, kuivõrd kohtutäitur korraldas

enampakkumise elektroonilises enampakkumiste keskkonnas, mis teeb suure osa tööst kohtutäituri eest

automaatselt ära. Samuti on põhjendamatu täituri arvestus, mille järgi ta on teinud selle täitemenetluse

tõttu tööd 42 tundi. Arvestades ka lisatasu suurust, teeb see kohtutäituri tunni hinnaks 270 eurot, mis

on ebamõistlikult suur. Kuna kohtutäitur saab oma töö eest väga suure põhitasu, ei ole lisatasu

määramine põhjendatud.

Samuti leidis avaldaja, et kohtutäituri põhitasu suuruseks saab olla üksnes 13 900 eurot. Kohtutäitur

võõrandas avaldajale kuuluva kaasomandi osa 190 000 euro eest ning kohtutäituri seaduse (KTS) § 35

lg 2 p 12 kohaselt 127 801 euro - 191 800 euro suuruse nõude korral on kohtutäituri põhitasu 7,5%

nõudest, kuid mitte rohkem kui 13 900 eurot.

Avaldaja palus tühistada kohtutäituri 2. oktoobri 2014. a lisatasu väljamõistmise otsuse täiteasjas

nr 027/2010/2004 ning mitte mõista kohtutäiturile välja põhitasu rohkem kui 13 900 eurot.

3. Kohtutäitur jäi vastuses kaebusele põhiosas oma 13. novembri 2014. a otsuses esitatud seisukohtade

juurde ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Täitemenetlus on olnud väga ajamahukas, vaja on olnud

teha ka lisatoiminguid, nt koostada jaotuskava. Toimingu ajalist kulukust tuleb vaadelda

täitemenetluses tervikuna, mitte vaid viimase enampakkumise põhjal. Täitemenetlustes toimus palju

enampakkumisi.

Kuna täiteasjas 2010 puudub põhinõue (ainsaks sissenõudjaks jäi pärast laenu refinantseerimist

kohtutäitur oma tasu osas), millega proportsioonis saaks kohtutäituri põhinõude rahuldada, tuleb

kohtutäituri põhitasu nõue rahuldada täielikult. Põhitasu otsuse sissenõudmise osas on juba varem läbi

käidud kõik kohtuinstantsid.

4. Harju Maakohus rahuldas 27. veebruari 2015. a määrusega avaldaja kaebuse, tühistas kohtutäituri

lisatasu väljamõistmise otsuse ning kohustas kohtutäiturit uuesti läbi vaatama võlgniku kaebuse.

Avaldaja menetluskulud jättis kohus kohtutäituri kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg 1 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja

avalduse (täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel. Kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sõltumata

sissenõudja avaldusest, kui täitedokumendiks on kohtutäituri tasu maksmise või täitekulu

väljamõistmise otsus, samuti muul seaduses sätestatud juhul. Täiteasjas 2010 on täitedokumendiks

notar Evelyn Rootsi 7. oktoobril 2004 tõestatud notariaalne dokument nr 4124 ja nõude suuruseks

452 222 eurot 10 senti, millele lisanduvad täitemenetluse alustamise tasu ja 24 419 euro suurune

kohtutäituri tasu ning täitekulud (I kd, tl 87). Kohtutäituri 2. oktoobri 2014. a lisatasu otsusest nähtub,

et kohtutäituri lisatasu on väljamõistetud 1. septembril 2014 lõppenud kordusenampakkumise

korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest ning 13. novembri 2014. a otsusega määras

kohtutäitur lisatasu suuruseks 6840 eurot.

KTS § 43 lg 1 kohaselt, kui KTS §-des 44-47 nimetatud täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult

keerukas või ajaliselt kulukas, on kohtutäituril õigus nõuda KTS-s sätestatud ulatuses lisatasu. Lisatasu

määratakse kindla summana või tunnitasuna. Lisatasu lisandub põhitasule ja seda saab nõuda üksnes

juhul, kui võlgnik on jätnud nõude täitmata vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ning kohtutäitur on

teinud täitetoimingu, mille tegemise eest on õigus saada lisatasu. KTS § 43 lg 2 sätestab, et lisatasu

väljamõistmise otsus väljastatakse võlgnikule pärast täitetoimingu tegemist. Tasu otsuses peab olema

märgitud lisaks KTS § 31 lg-s 2 nimetatud andmetele täitetoimingu sisu, tegemise aeg ja koht ning

lisatasu nõudmise põhjendused. Lisatasu nõutakse sisse koos põhitasuga, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. KTS § 45 lg 1 järgi on kohtutäituril enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi

jaotamise eest õigus nõuda lisatasu kuni 3% vara müügihinnast.

Maakohus leidis, et tulenevalt KTS § 43 lg-st 2 tuleb lisatasu väljamõistmise otsuses täitetoimingu

tehnilist või õiguslikku keerukust ja/või ajalist kulukust põhjendada, kuid vaidlusaluses otsuses

puuduvad KTS § 43 lg 2 kohased põhjendused. Otsus sisaldab üksnes viiteid õigusaktidele.

13. novembri 2014. a otsuses võlgniku kaebuse kohta on küll kohtutäitur lisatasu väljamõistmist

täiendavalt põhjendanud, tuues ära lisatoimingute loetelu ning nende kestuse (I kd, tl 48-49), kuid

kohtu hinnangul on tegemist üldsõnalise loeteluga. Maakohus leidis, et hilisem põhjenduste esitamine

ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga. Kui kohtutäituri

lisatasu otsuses puuduvad tasu nõudmise põhjendused, siis puudub menetlusosalisel võimalus esitada

kaebuses kohtutäiturile nende põhjenduste kohta ka vastuargumente ning seega ka võimalus saada

kohtutäituri seisukohta oma vastuargumentidele kohtuväliselt. Eelnev toob kaasa selle, et esmane

vaidluse lahendamine, mis TMS § 218 kohaselt peaks toimuma kohtuväliselt, kandub üle

kohtumenetlusse.

Asjaolu, et võlgnik kasutab talle seadusega tagatud õigusi, sh esitab kohtule avaldusi täitemenetluse

tõttu, ei saa olla aluseks kohtutäituri lisatasu väljanõudmiseks. Nimetatu ei tulene KTS § 43 lg-st 1.

Viidatud sättest tulenevalt on kohtutäituril õigus nõuda lisatasu juhtudel, kui täitetoiming ise on

tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Selliseid asjaolusid ei ole kohtutäitur oma

otsuses konkreetselt esile toonud, st otsuses puudub põhjendus, miks kohtutäitur on pidanud

kordusenampakkumist tehniliselt või õiguslikult keerukaks või ajaliselt kulukaks.

Teisena analüüsis maakohus põhitasu. KTS § 32 lg 5 sätestab, et kui täitmisel olev rahaline nõue

nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline

sissenõutud summaga. Tulenevalt kohtutäituri ja pankrotihalduri vahel sõlmitud kokkuleppest on

kohtutäitur kinnistu võõrandamisega avaldajalt sisse nõudnud 190 000 eurot ning sellelt summalt on tal

õigus arvestada endale ka põhitasu. Praegusel juhul on nõude summa KTS § 32 lg 5 tähenduses

190 000 eurot, seega 7,5%-lise põhitasu suuruseks oleks 14 250 eurot. Kuna KTS § 35 lg 2 p 12 seab

nimetatud nõudevahemiku piirmääraks maksimaalselt 13 900 eurot, on seaduspäraseks kohtutäituri

tasu suuruseks 13 900 eurot, mitte 24 419 eurot 19 senti, nagu jaotuskavas on ekslikult märgitud.

5. Kohtutäitur esitas määruskaebuse ringkonnakohtule, milles palus maakohtu määrus tühistada ja jätta

avaldaja kaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. mai 2015. a määrusega maakohtu määruse ning tegi asjas uue

määruse, millega rahuldas osaliselt avaldaja kaebuse kohtutäitur Risto Sepa 13. novembri 2014. a

lisatasu väljamõistmise otsuse peale ning määras täiteasjas nr 027/2010/2004 kohtutäituri lisatasu

suuruseks 3420 eurot.

Kohtutäituri 2. oktoobri 2014. a otsusest nähtuvalt on lisatasu väljamõistetud enampakkumise

korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest ning täitur on 13. novembri 2014. a otsuses

põhjendanud täitetoimingute keerukust ja ajakulu. Esialgse kaebuse kohaselt vaidlustati lisatasu otsust

seetõttu, et see oli piisavalt põhjendamata ning arvestades lisatasu suurust ja toimingute mahtu liiga

kõrge keskmise tunnitasuga. KTS § 45 lg 1 järgi on kohtutäituril õigus lisatasule enampakkumise

korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest kuni 3% vara müügihinnast. KTS § 43 lg 1 kohaselt

võib lisatasu nõuda, kui võlgnik on jätnud nõude täitmata vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, kui

täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas, ning § 43 lg 1 teise lause

kohaselt määratakse lisatasu kindla summana või tunnitasuna. Eespool nimetatud kohtutäituri otsustest

nähtuvalt on lisatasu määratud kindla summana seaduses lubatud maksimaalses määras.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega, et põhjendamatu on lisatasu määramine vara

tutvustamiseks tehtud kulutuste eest ning et KTS § 43 lg-st 1 ei tulene kohtutäituri õigus nõuda lisatasu

täitemenetluse raames kohtuga suhtlemise eest. Erinevalt maakohtust ei nõustu ringkonnakohus aga

seisukohaga, et ainuüksi seetõttu, et kohtutäitur on lisatasu väljamõistmist põhjendanud täiendavas

otsuses pärast avaldaja kaebuse esitamist, tuleb lisatasu väljamõistmise otsus täielikult tühistada.

Kohtutäituri otsuse hilisem põhjendamine ei võta täiturilt õigust täitemenetluses vajalikuks osutunud

toimingute eest lisatasu saada. Kuivõrd ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega selles osas,

millised täitetoimingud ei saa olla lisatasustatud, ja loeb muus osas lisatasu väljamõistmise otsust

põhjendatuks, peab ringkonnakohus õigeks määrata kohtutäituri lisatasu suuruseks 1,5%

täitemenetluses laekunud müügihinnast, s.o 3420 eurot (koos käibemaksuga). Nimetatud summa on

põhjendatud hüvitis enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest.

Kohtutäituri põhitasu täiteasjas 2010 on menetletud tsiviilasjas nr 2-11-52003, milles tuvastati, et

põhitasu väljamõistmise otsuse vaidlustamise tähtaeg oli 13. septembril 2010 ning kuna võlgnik selle

tähtaja jooksul kaebust ei esitanud, ei ole kohtutäituri põhitasu väljamõistmise või selle suuruse

käsitlemine praeguses vaidluses õigustatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada

ringkonnakohtu määrus ja kohtutäituri 2. oktoobri 2014. a lisatasu väljamõistmise otsus täiteasjas

2010.

Kohtutäitur põhjendas põhitasu nõuet sellega, et käimas oli kaks erinevat täitemenetlust ning täiteasjas

2010 rahuldati nõue täies ulatuses nõude refinantseerimisega, ning on märkinud, et selles menetluses

oli kohtutäituri tasuks 24 419 eurot 19 senti. Avaldaja selgitab selguse mõttes, et eelnimetatud

täitemenetluses teavitas sissenõudja, et kogu kohustus on refinantseeritud. Kuna võlgnikud jäid võlgu

ka refinantseeritud laenulepinguga võetud kohustust täites (mida tagas samuti 7. oktoobril 2004

tõestatud notariaalne dokument nr 4124), pöördus sissenõudja uue nõudega kohtutäituri poole, kes

algatas avalduse alusel täiteasja 2012. Kohtutäitur täitis kahe erineva täiteasja nime all sama nõuet ning

hiljem täitemenetlused ühendati.

Ringkonnakohus on jätnud täielikult analüüsimata avaldaja esialgses kaebuses välja toodud KTS § 32

lg 5, mille kohaselt, kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus

saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Täitemenetlustes ei ole

sissenõudja nõuet rahuldatud kogu ulatuses ja seega ei ole ka põhjendatud maksta täituri põhitasu

täitemenetluses esialgu vormistatud täituri tasu otsuse järgi, vaid lähtuma peab sellest, millises summas

on võlgnevus tegelikkuses sisse nõutud. Maakohus leidis õigesti, et kohtutäituri tasu suurus KTS § 35

lg 2 p 12 kohaselt peaks olema 13 900 eurot, mitte 24 419 eurot 19 senti, nagu on jaotuskavas

märgitud. Ringkonnakohus on jätnud selle asjaolu analüüsimata ning on viidanud vaid sellele, et

kohtutäituri põhitasu suuruse käsitlemine ei ole õigustatud. Avaldaja on seisukohal, et täitemenetluse

alguses tehtud kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse vaidlustamata jätmine või tulemusetult

vaidlustamine ei too endaga kaasa asjaolu, et täitemenetluse lõpus ei oleks võimalik vaidlustada

kohtutäituri lõplikku tasu suurust, kui on selgunud, millises ulatuses on kohtutäituril õnnestunud nõuet

tegelikult täita.

Maakohus on õigesti leidnud, et vaidlusaluses otsuses puuduvad KTS § 43 lg 2 kohased põhjendused

lisatasu väljamaksmise kohta ja et kohtutäituril on õigus nõuda lisatasu üksnes juhtudel, kui

täitetoiming ise on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas, kuid selliseid asjaolusid ei

toonud täitur oma lisatasu väljamõistmise otsuses esile. Kohtutäitur ei ole põhjendanud lisatasu

määramise vajadust ning hiljem välja toodud tööde hulk ei sisalda selliseid töid, mis annaksid aluse

lisatasu määrata. KTS järgi saab lisatasu nõuda üksnes juhul, kui täitetoiming on tehniliselt või

õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Oluline on märkida, et kumbki võlgnik ei ole kordagi

takistanud kohtutäituril kinnisvaraga tutvumast, kohtutäitur on saanud alati vajaliku informatsiooni,

võlgnikud on teinud temaga koostööd ning on andnud endast parima kinnistule ostjate leidmiseks. Ka

enampakkumine ei ole õiguslikult ega tehniliselt keerukas ega aeganõudev, kuna kohtutäitur korraldas

enampakkumise elektroonilises enampakkumiste keskkonnas, mis teeb suure osa tööst kohtutäituri eest

automaatselt ära. Kinnisvara müük täitemenetlustes on kohtutäiturite jaoks nende igapäevane töö ning

seega ei saa nimetatud toimingus olla midagi keerulist ega ajaliselt kulukat.

8. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu.

Ekslik on avaldaja väide, et kohtutäitur täitis kahe erineva täiteasja nime all sama nõuet. Avaldaja küll

märgib refinantseerimist, kuid tegelikkuses on tegu ühe laenusuhte lõppemise ja teise algatamisega.

Täitemenetluses on üsna tavapärane, et nõue refinantseeritakse enne kinnisasja sundmüüki. Selliselt

rahuldatakse kinnistusraamatus märgitud krediidiasutuse kasuks seatud nõue ning kohtutäituri tasu ja

seatakse uue krediidiasutuse kasuks hüpoteek. Uus krediidiasutus võib pöörduda kohustuse täitmata

jätmisel kohtutäituri poole.

Kohtutäitur nõustub avaldajaga, et ringkonnakohus jättis analüüsimata KTS § 32 lg 5. Kohtud ei ole

mõistnud täitemenetluse olekut olukorras, kus erineval ajal on algatatud sama täitedokumendi alusel

kaks täiteasja.

Kohtutäitur ei nõustu avaldajaga selles, et võlgnikud on alati olnud koostööaltid. Kuigi

enampakkumise elektrooniline keskkond aitab kohtutäiturit märkimisväärselt, ei suuda see paraku ise

andmeid sisestada, kontrollida enampakkumisele registreeruja õigusi osalemiseks ning jälgida

kõrgeima pakkumise tegija ostusumma tasumise kohustust. Seda kõike teeb kohtutäitur. Avaldaja ei ole

adekvaatne andma hinnangut kohtutäituri tehtud töö mahule. Kohtutäiturite tasustamise süsteem

rajaneb ristsubsideerimise põhimõttele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 ning § 695 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Asi tuleb

TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebus rahuldatakse.

10. Kolleegium käsitleb esmalt kohtutäituri põhitasu (I) ja seejärel lisatasu (II) ning lahendab

menetluslikud küsimused (III).

I

11. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes mh selle üle, kas kohtutäituri põhitasu suuruse vaidlustamine

praeguses menetluses on õigustatud ja põhjendatud. Kolleegium käsitleb põhitasuga seotud küsimusi

laiemalt.

(A)

Kohtutäituri põhitasu otsus tehakse täitemenetluse alguses, rahalise nõude korral lähtuvalt sissenõudja

nõude suurusest (KTS § 35). Põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele

esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri

tegevuse tulemusel (nt vara müümine) või n-ö väljaspool täitemenetlust (võlgnik maksab võla otse

sissenõudjale vms). Täitemenetluse alguses näidatakse kogu põhitasu suurus koos käibemaksuga

seetõttu, et kui võlgnik täidab täitedokumendi talle selleks antud vabatahtliku tähtaja jooksul, peab ta

KTS § 32 lg 4 kolmanda lause kohaselt põhitasu maksma üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust.

KTS § 32 lg 4 teise lause järgi näidatakse põhitasu otsuses ka vabatahtliku täitmise korral tasumisele

kuuluv pool põhitasust.

Kui sundtäitmisele esitatud rahaline nõue õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita osaliselt, tuleb

arvestada KTS § 32 lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt on kohtutäituril sel juhul õigus saada põhitasu

üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse n-

ö väljaspool täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri tasu KTS § 41 lg-s 2 sätestatud alusel ja

tingimustel (vt määruse p 13). Vajaduse korral tuleb kohaldada mõlemat sätet, määrates kohtutäituri

tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust

tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel. Seega tuleb nõude osalisel või väljaspool täitemenetlust

rahuldamise korral kohtutäituril teha uus põhitasu otsus.

12. Praegusel juhul tegi kohtutäitur täiteasjas 2010 põhitasu otsuse samal päeval täiteasja alustamisega,

s.o 2. septembril 2010. Kohtutäitur lähtus õigesti täitmisele esitatud nõude suurusest (eurodes

452 222 eurot 10 senti), millele vastab KTS § 35 lg 2 p 17 alusel 4,5% suurune põhitasu, milleks on

koos käibemaksuga 24 419 eurot 99 senti.

Kohtutoimiku materjalide ja kohtulahendite andmebaasi kohaselt on sissenõudja 2011. a alguses

teavitanud kohtutäiturit laenulepingu refinantseerimisest (sh tehti sissenõudjale ühekordne makse

20 876 eurot) ja loobunud oma sissenõudest. Täiteasja 2010 on kohtutäitur seejärel jätkanud ainult

kohtutäituri põhitasu nõudes 2. septembri 2010. a otsuse alusel. Riigikohus on leidnud, et kui

sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri otsese

tegevuseta, on kohtutäituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse

lõpetamisest ja kinnisasja arestist vabastamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud; tasunõude saab

realiseerida arestitud kinnisasja arvel, vajadusel see tasu katteks müües (Riigikohtu 16. septembri

2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-95-15, p 28).

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja märgib, et kohtutäitur ei saa põhitasu nõudes alustada uut

täitemenetlust või esitada uue täitemenetluse alustamiseks avaldust mõnele teisele kohtutäiturile, sest

see võiks kaasa tuua uue põhitasu määramise otsuse ning lõputu täitemenetluste jada. See järeldus

tuleneb osaliselt ka TMS § 38 lg-st 2, mille kohaselt nõuab täitekulud (milleks on TMS § 37 lg 1 järgi

mh ka kohtutäituri tasu) võlgnikult sisse kohtutäitur, kes tegi täitekulude otsuse. Seega oli kohtutäituril

õigus jätkata täitemenetlust põhitasu nõudes, kuid selles menetluses tuleb mh otsustada, kui suurt

põhitasu on kohtutäituril õigus saada (vt määruse p 13).

13. KTS § 41 lg 2 kohaselt, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku

sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid,

maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata

jäänud summalt.

Kolleegiumi hinnangul kohaldub KTS § 41 lg 2 ka (eelkõige) juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel,

et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (nii ka Riigikohtu 16. septembri 2015. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Võla maksmisega tuleb võrdsustada ka laenu

refinantseerimine, sest refinantseerimine seisnebki algse laenulepingu järgse võla kustutamises ja uue

laenulepingu sõlmimises. KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole

seega vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. Pealegi võib täitemenetlus jätkuda

kohtutäituri tasu nõudes (vt määruse p 12).

Küll aga pidanuks kohtutäitur refinantseerimisest teada saades tegema 2011. a uue põhitasu otsuse,

lähtudes KTS § 41 lg-s 2 sätestatud määrast. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika (vt Riigikohtu

16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 30; uus otsus tulnuks viidatud lahendi

kohaselt teha sissenõudja suhtes, kuid arvestades seda, et täitemenetlus võib jätkuda arestitud kinnistu

müümiseks, tuleks kohustatud isikuna otsuses märkida ka kinnisasja omanik). KTS § 41 lg 2 järgseks

sissenõudmata jäänud summaks tulnuks lugeda kogu täitmisele esitatud nõue, kui see rahuldati

tervikuna refinantseerimise abil (mitte nt vaid praegusel juhul tehtud 20 876 euro suurune ühekordne

makse).

Kolleegium lisab täiendavalt, et kui kohtutäitur ei tee KTS § 41 lg 2 järgset uut põhitasu otsust, on

võlgnikul võimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale uue otsuse tegemata jätmise tõttu.

Sel juhul algab TMS § 217 lg 1 järgne kümne päeva pikkune kaebuse esitamise tähtaeg hetkest, mil

võlgnik sai teada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha, praegusel juhul eelduslikult ajast,

mil avaldajale sai selgeks, et vaatamata nõude väljaspool täitemenetluses rahuldamist (laenu

refinantseerimist) jätkab kohtutäitur täitemenetlust algse põhitasu otsuse alusel ilma uut otsust

tegemata (vt analoogiat olukorraga, mil võlgnik saab teada sellest, et kohtutäitur ei kavatse esitatud

kaebuse kohta otsust teha (Riigikohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 13)).

(B)

14. Järgmisena tuleb analüüsida, kas 2. septembri 2010. a põhitasu otsust (või kohtutäituri tegevusetust

uue tasuotsuse tegemata jätmist 2014. a pärast kinnistu müümist) oli võlgnikul õigus vaidlustada neil

asjaoludel, millest lähtudes alustati täiteasja 2012 menetlust, ühineti täiteasja 2010 menetlusega ja

sõlmiti 21. märtsi 2014. a kolmepoolne kokkuleppe (I kd, tl 25 jj) kohtutäituri, pankrotihalduri ja

sissenõudja vahel.

15. Esitatud asjaolude kohaselt jäid võlgnikud võlgu ka refinantseeritud laenulepingu järgsed maksed

ning sissenõudja avalduse alusel alustas kohtutäitur 14. mail 2012 uut täiteasja, milles sissenõudja

nõude suuruseks oli 476 736 eurot 91 senti, tehes ka selle nõude suurusest lähtuva põhitasu otsuse

24 541 eurot 20 senti. Selleks ajaks ei olnud kohtutäituril õnnestunud oma 2010. a põhitasu nõude

katteks lõpule viia täiteasja 2010, kinnistu enampakkumised olid seni nurjunud.

Kinnistu enampakkumine täiteasjas 2010 õnnestus 1. septembril 2014. Selleks ajaks (juba 22. märtsil

2013) oli kohtutäitur esitanud iseendale avalduse täitemenetlusega ühinemiseks (st et täiteasi 2012

ühendataks täiteasjaga 2010) ja pärast enampakkumist ühendatigi TMS § 149 lg 1 alusel täiteasjaga

2010 täiteasi 2012, st sissenõudja oma nõudega (476 736 eurot 91 senti) ja kohtutäitur kui sissenõudja

põhitasu otsusega (24 541 eurot 20 senti).

Riigikohus on varem leidnud, et ühinemisavalduse esitanud kohtutäituril ei ole õigust nõuda

kohtutäituri põhitasu (Riigikohtu 29. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13, p 18),

põhitasu saab nõuda vaid arestimist ja enampakkumist korraldav kohtutäitur. Praeguses asjas on aga

eripäraks see, et ühinemisavalduse esitas ja kinnistu enampakkumise korraldas üks ja sama kohtutäitur.

Sellises eelduslikult erandlikus olukorras, kus ühinemisavalduse esitab kohtutäitur, kes ise täitis

varasemas, ühinemise ajal kestnud täitemenetluses (täiteasi 2010) sama sissenõudja nõude alusel sama

täitedokumenti (laenuleping on erinev, kuid laenuleping ei ole täitedokument), tuleks kolleegiumi

arvates kohtutäituri põhitasu arvutada ühendatud nõudelt, sest ka selle summa rahuldamiseks toimus

enampakkumine täiteasjas 2010. Ei ole oluline, et ühinemine toimus pärast enampakkumist täiteasjas

2010, ühinemisavaldus oli esitatud varem.

Kuna Riigikohus on leidnud, et TMS § 149 alusel menetlusega ühinemise korral ei ole kohtutäituritel

õigust nõuda põhitasu kaks korda (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-

13, p 18), tuleb tulemi jaotamisel aluseks võtta ühinenud nõude põhjal määratud kohtutäituri tasu otsus,

st praegusel juhul täiteasjas 2012 tehtud põhitasu otsus 24 541 eurot 20 senti. Täitmisele ei kuulu seega

2. septembri 2010. a põhitasu otsus. Selline tõlgendus aitab ületada ka kohtutäituri menetluses esitatud

vastuväidet, et täiteasjas 2010 sissenõudja nõudest loobumise tõttu ei ole tal summat, millega

võrdeliselt arvutada põhitasu suurus. Lähtudes täiteasja 2012 sissenõudja nõude suurusest ja selle

rahuldatud osast, on võrdelise arvutuse tegemiseks vajalik summa olemas (vt määruse p 17, mille järgi

tulnuks kohtutäituril pärast enampakkumist ka 2012. a põhitasu otsuse asemel teha uus otsus).

16. Eespool p-s 15 nimetatud järeldused tähendavad ka seda, et võlgnikul on õigus täiteasja lõppjärgus

tugineda sellekohase aluse olemasolul (st nõude osalisel rahuldamisel kohtutäituri tegevuse

tulemusena) KTS § 32 lg 5 võimalikule rikkumisele. Praeguses asjas on võlgnik mh vaidlustanud

2. oktoobril 2014 koostatud jaotuskava, tuginedes ka KTS § 32 lg 5 (kaebuses ekslikult tähistatud lg 2)

rikkumisele. Võlgnik on viidanud jaotuskava vaidlustades, et kohtutäituri tasu tuleb arvutada

võrdeliselt sissenõutud summaga, milleks on kohtutäituri, pankrotihalduri ja sissenõudja kolmepoolse

kokkuleppe kohaselt 190 000 eurot (kokkuleppe kohta vt määruse p-d 18-21). Kolleegiumi arvates on

tegemist lubatud vaidlustusega, sest sisuliselt vaidlustatakse kohtutäituri tegevusetust, uue põhitasu

otsuse koostamata jätmist (vt ka määruse p 13) ning TMS § 109 ei välista võlgniku võimalust esitada

kohtutäituri tasu osas jaotuskava peale kaebus. TMS § 217 lg 1 järgne kaebuse esitamise kümne päeva

pikkune tähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil võlgnik sai või pidi teada saama KTS § 32 lg 5 aluse

olemasolust. Praegusel juhul võib see olla hetk, mil võlgnik sai teada jaotuskava sisust (millest võis aru

saada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha). Jaotuskava koostati 2. oktoobril 2014, see

saadi kohtutäiturile esitatud kaebuse kohaselt kätte 3. oktoobril 2014 ja kaebus esitati kohtutäiturile

13. oktoobril 2014.

17. Järgmisena tuleb lahendada küsimus, kas täiteasjas 2012 tehtud põhitasu otsuse asemel tulnuks teha

uus põhitasu otsus KTS § 32 lg 5 alusel, kuna täitmisele esitatud nõue õnnestus rahuldada vaid

osaliselt.

1. septembril 2014 toimunud enampakkumise tulem on 380 000 eurot. Sellisel juhul oleks kohtutäituril

KTS § 32 lg 5 alusel õigus saada kohtutäituri põhitasu 19 570 eurot 80 senti. See tulemus selgub

järgmiselt. Kohtutäituri kogu põhitasu (täismäär) täitmisele esitatud nõudelt (476 736 eurot 91 senti)

oleks KTS § 35 lg 2 p 17 alusel olnud 4,5% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 20 451 eurot

(käibemaksuga 24 541 eurot 20 senti). Kuna 4,5% nõudest on 21 453 eurot 16 senti, tuleb rakendada

maksimaalmäära, milleks on 20 451 eurot. Järgmisena tuleb arvutada, millises ulatuses õnnestus

rahuldada sissenõudja nõue, sellest õnnestus rahuldada 79,71% (380 000/ 476 736,91×100). KTS § 32

lg 5 alusel tohib kohtutäitur nõude osalise rahuldamise korral põhitasu saada sama suhtega, kui

rahuldati nõue, st 79,71% 20 451 eurost. See teeb 16 301 eurot 49 senti, koos käibemaksuga

19 561 eurot 79 senti.

Seega tulnuks kohtutäituril teha uus põhitasu otsus, sest täitemenetluse lõpus selgus tegelikult

sissenõutav summa, millelt tuleb arvutada kohtutäituri põhitasu KTS § 32 lg 5 järgi.

(C)

18. Edasi tuleb vastata küsimusele, kas ja millist toimet avaldab kohtutäituri tasu arvutamisele

21. märtsi 2014. a kolmepoolne kokkulepe, milles T. Priimägi pankrotihaldur andis nõusoleku

kohtutäiturile vara müügiks tervikvarana ning lepiti kokku, et pool kinnistu müügist saadavast tulemist

läheb pankrotipessa ning pool laekub täitemenetluses. Samuti lepiti kokku, et kinnistu müügi korral

lähtub kohtutäitur sellest, et ta on müünud koostöös pankrotihalduriga 50% kinnistust ja arvestab täituri

tasu 50%-lt kinnistu müügist laekuvalt rahalt (tulemilt).

19. Kolleegium märgib esmalt seda, et praegusel juhul tekkis pärast ühe võlgnikust abikaasa pankroti

väljakuulutamist olukord, mil korraga toimus kaks vara võõrandamise menetlust: täitemenetlus ja

pankrotimenetlus. Hüpoteegiga koormatud kinnistu, mis oli täiteasjas 2010 arestitud ja mida üritati

korduvalt müüa, kuulus eelduslikult võlgnikest abikaasade ühisvara hulka.

Sarnases situatsioonis on Riigikohus varem leidnud, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed ei

kuulu enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka ning seega ei saaks pankrotihaldur ühisvara

jagamiseks avalikku enampakkumist korraldada (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-38-14, p 16). Kuigi kohtutäituri, pankrotihalduri ja sissenõudja kokkuleppes on kirjas, et sissenõudja

ei nõua pankrotimenetluses võlgnike ühisvara jagamist, on kinnistu enampakkumine siiski toimunud

sisuliselt ka ühisvara jagamiseks, sest kokkuleppe järgi eeldati võlgnike osade võrdsust ühisvaras ning

kohtutäiturit kohustati kandma 50% müügist saadud rahast pankrotihalduri kontrolli all olevale

T. Priimägi kontole. Riigikohtu viidatud lahendis esitatud seisukohtade tõttu polnuks kohtutäituril

vajadust saada pankrotihaldurilt nõusolekut vara müügiks, ta oleks saanud kinnistu enampakkumise

niigi ise korraldada. See tähendab ühtlasi ka seda, et kuna pankrotihalduril ei oleks olnud õigust

enampakkumist korraldada, polnud ka alust talle kokkuleppel 50% kinnistu müügist saadud rahast üle

kanda, seda ka sissenõudjast hüpoteegipidaja nõusolekul. Sissenõudja enda nõusolek võib olla kaasa

toonud olukorra, milles tema nõue on olnud võimalik rahuldada väiksemas ulatuses (kahes

võõrandamismenetluses tasude mahaarvamise tõttu), kui kokkulepet sõlmimata täitemenetlust jätkates,

vt määruse p 20.

20. Kuigi kokkuleppega jäi enampakkumine kohtutäituri korraldada, on küsitav kokkuleppes

kohtutäituri tasu (ja pankrotihalduri tasu) reguleerimine. KTS § 28 lg 2 esimese lause kohaselt on

kohtutäituril õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude hüvitamist ainult KTS-

s sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras. Sama lõike teise lause järgi on kohtutäituril keelatud sõlmida

kokkuleppeid KTS-s sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Praegusel juhul on

seda sätet rikutud, mh on see tõenäoliselt kaasa toonud olukorra, kus abikaasade ühisvara on

koormatud suuremate kuludega (kohtutäituri tasu ja pankrotihalduri tasu), kui oleks tulnud ühisvara

arvel kanda ilma kokkuleppeta. Arvestada tuleb sedagi, et KTS § 28 lg 2 keelab eesmärgipäraselt ka

sellised kokkulepped, mille kohaselt maksab võlgnik vähem kohtutäituri tasu, kui KTS ette näeb.

Seega ka A. Priimägi suhtes kokkuleppest tulenevalt väiksema kohtutäituri tasu arvestamine, nagu seda

tegi maakohus (lugedes 380 000 euro asemel KTS § 32 lg 5 järgi sissenõutud summaks 190 000 eurot),

ei ole lubatud, seda ka juhul, kui sellega nõustuks võlgnik ise.

Kolleegium märgib, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6 kohaselt kohaldatakse ühisomandile

kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

AÕS § 71 lg 4 alusel on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute suhtes kõik omaniku

õigused. Neid sätteid võib praeguse vaidluse kontekstis tõlgendada selliselt, et ühisomanikust võlgniku

(A. Priimägi) kaebuse alusel võib kohtutäituri põhitasu suuruse lahendamise menetluses kontrollida ka

seda, millises ulatuses koormati võlgniku ja tema pankrotivõlgnikust abikaasa ühisvara kohtutäituri

tasu ja pankrotihalduri tasuga täitemenetluses tehtud otsuste ja 21. märtsil 2014 sõlmitud kokkuleppe

tõttu.

Kui selle kontrolli tulemusel selguks, et ühisvara koormati kokkuleppe alusel kohtutäituri tasuga ja

pankrotihalduri tasuga rohkem kui ilma kokkuleppeta (eelduslikult 19 561 eurot 79 senti, määruse

p 17), võib see anda aluse kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks KTS § 9 lg 1,

riigivastutuse seaduse § 7 jj ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul neid asjaolusid kontrollida. Muu hulgas tuleb selgitada välja, kas pankrotihaldurile on

kokkuleppest tulenevalt tasu arvutatud, kas kohus on selle tasu kinnitanud, ning jaatava vastuse korral

ka seda, kui palju sai pankrotihaldur tasu just kokkuleppe sõlmimise tõttu.

21. Kolleegium peab veel vajalikuks selgitada, et ka kokkuleppe kehtivuse korral (kui seda käsitleda

kohtutäituri uue otsusena) on maakohus arvutanud sellelt kohtutäituri põhitasu valesti. Kokkuleppe

kohaselt arvestab kohtutäitur tasu 50%-lt kinnistu müügist laekuvalt rahalt. Maakohus on pidanud

190 000 eurot õigesti KTS § 32 lg 5 järgseks summaks (osa, milles täituril õnnestus kokkuleppe järgi

nõue rahuldada), kuid seejärel ekslikult kohaldanud KTS § 35 lg 2 p 12 ja leidnud põhitasu summaks

seeläbi 13 900 eurot. Maakohus on jätnud tegemata KTS § 32 lg 5 järgse võrdelise arvutuse. Selle

arvutuse kohaselt, lähtudes et põhitasu tulnuks pärast täiteasjade ühinemist arvutada täiteasja 2012

nõude järgi (476 736 eurot 91 senti), õnnestunuks nõudest rahuldada 39,85% (190 000 / 476 736,

91×100). Seega saaks kohtutäitur põhitasu nõuda samuti 39,85% ulatuses tasu täismäärast

(20 451 eurot), mis teeks 8149 eurot 72 senti, koos käibemaksuga 9779 eurot 66 senti.

II

(A)

22. Järgmisena käsitleb kolleegium kohtutäituri lisatasu.

KTS § 29 lg 1 järgi võib kohtutäituri tasu koosneda menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust

ja täitetoimingu lisatasust. Menetluse alustamise tasu on KTS §-s 34 sätestatud kindla suurusega,

15 eurot 97 senti, selle eesmärk on hüvitada kohtutäiturile täitemenetluse alustamisel tekkivad esmased

vajalikud kulutused. Kohtutäituri põhitasu näeb KTS ette kas kindla summana või protsendina rahalise

nõude suurusest lähtuvalt (KTS § 35) või kindlaksmääratud summana täitetoimingu sisust lähtudes

(KTS § 36 jj). Põhitasu peamine eesmärk on võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta

kohtutäituri büroos töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest. Lisaks kohtutäituri tasule

on kohtutäituril õigus võlgnikult sisse nõuda vajalikud täitekulud, mille lahtise loetelu sätestab

TMS § 37 lg 1.

23. Kohtutäiturile lisatasu saamise õigus tuleneb KTS §-dest 43-47. KTS § 43 lg 1 esimese lause järgi

on kohtutäituril õigus nõuda lisatasu, kui täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või

ajaliselt kulukas. Seega on seadusandja kehtestanud kohtutäiturile lisatasu saamise õiguse vaid

nimetatud erandlikel juhtudel. Kohtutäituri jaoks, kelle igapäevaste ametitoimingute hulka kuulub

KTS § 6 lg 1 p 1 kohaselt täitemenetluse läbiviimine täitemenetluse seadustiku alusel, ei saa olla

KTS § 43 lg 1 mõtte kohaselt lisatasu saamise põhjuseks igapäevase töö tegemine. Igapäevase töö

hüvitamiseks ning kohtutäituri büroo majandamiseks on ette nähtud kohtutäituri põhitasu. Seega toob

täitetoimingu tegemine kaasa lisatasu saamise õiguse vaid KTS § 43 lg 1 tingimustel (v.a KTS §-des 44

ja 47 sätestatud juhud, mis reguleerivad lisatasu tunnitasuna ja mille korral ei ole vajalik tuvastada

toimingu tehnilist või õiguslikku keerukust).

Piisav ei ole (praeguse juhtumi näitel) ainuüksi KTS § 45 lg-s 1 kirjeldatud eeltingimuste olemasolu, st

vara enampakkumise korraldamine, läbiviimine ja tulemi jaotamine. Korraldatud enampakkumine või

tulemi jaotamine peab olema võrreldes tavapärase enampakkumisega või tulemi jaotamisega kas

tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Nt võib jaotuskava koostamine olla keerukas,

kui jaotamises osaleb palju sissenõudjaid ja kinnistusraamatust nähtuvalt koormavad müüdavat asja

mitmed asjaõigused. Kui on vajalik korraldada mitu enampakkumist, ei ole see üldjuhul selline

erandlik asjaolu, mis lubaks lugeda enampakkumise tehniliselt või õiguslikult keerukaks, kuid lisatasu

määramiseks võib anda aluse enampakkumiste n-ö kogumi (kolm ja rohkem enampakkumist samas

täiteasjas) ajaline kulukus. Lisaks peab olema selge ja kontrollitav kordusenampakkumiste põhjus.

Ajalise kulukuse korral ei saa muu hulgas arvestada sellise ajakuluga, mis tekkis kohtutäiturist

tuleneval põhjusel, sh kui ta rikkus vara arestimisel või enampakkumisel TMS norme ja see tõi kaasa

täitemenetluse pikenemise või kui ta määras enampakkumise alghinna põhjendamatult kõrgeks. Ajalise

kulukuse hulka ei mahu ka täitemenetluse raames kohtuga suhtlemine, nagu õigesti märkis

ringkonnakohus.

Lisaks eespool öeldule tuleb arvestada veel järgnevaga. KTS § 45 lg 1 esimene lause võimaldab nõuda

lisatasu kuni 3% vara müügihinnast. Seadusandja on seega kehtestanud kohtutäiturile kaalutlusruumi

"kuni 3%", kuid jätnud selle täpsemalt sisustamata. Kolleegiumi hinnangul tuleb kaalutlusruumi

lisatasu eesmärgist lähtuvalt (lisatasu on võimalik nõuda vaid erandlikel juhtudel) sisustada selliselt, et

mida kõrgem on vara müügihind, seda madalam peaks olema kaalutlusruumi sees määratav lisatasu.

Mõneti sarnases olukorras (TMS § 83 lg 1 võimaldab kohtutäituril määrata enampakkumise tagatisraha

kuni kümme protsenti alghinnast) on Riigikohus leidnud, et väga kõrge alghinna korral tuleb

tagatisraha määrata diskretsiooniõiguse teostamise alumise piiri lähedalt (Riigikohtu 21. oktoobri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-15, p 15).

Samuti näeb kolleegium lisatasu regulatsiooni selgitamisel olevat põhjendatud vähemalt osaliselt võtta

eeskuju ka pankrotihalduri tasustamise põhimõtetest. Kuigi pankrotihalduri tasustamise süsteem ei näe

ette lisatasu maksmist, tuleb ka halduri tasu üle otsustamisel kohtutel PankrS § 65 lg 2 teise lause, lg 5

teise lause ja Riigikohtu asjakohase praktika (vt eelkõige Riigikohtu 4. novembril 2015 tsiviilasjas

nr 3-2-1-34-15 tehtud määruse p 28-29) kohaselt arvestada eelkõige halduri töö mahtu ja keerukust

ning määrata haldurile seaduses sätestatud alammäärast suurem tasu üksnes põhjendatud juhul.

PankrS § 65 lg 5 kolmanda lause järgi on võimalik määrata ka alammäärast väiksem tasu, kui tasu

suurus ei vasta halduri töö mahule ja vastutusele.

24. Riigikohus on leidnud, et kohtutäituri lisatasu eesmärk on kohtutäiturile tehniliselt ja õiguslikult

keeruka või ajaliselt kuluka täitetoimingu tegemise kompenseerimine ning kohtutäituri motiveerimine

keerulisi ja vastutusrikkaid täitetoiminguid tegema (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 15. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 24). Selle järelduse tegi Riigikohus mh enne

1. jaanuari 2010 kehtinud KTS § 2520 alusel, millele kehtivas õiguses vastab KTS § 43 lg 1. Lisatasu

eesmärgina on nähtud kohtutäiturile (konkreetsel juhul kinnisasja arestimisega kaasnevate) kulude

kompenseerimist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuni 2007. a otsus

asjas nr 3-4-1-9-07, p 26, 27). Kolleegium lisab, et lisatasu ei ole mõeldud katma selliseid kulusid,

mida kohtutäitur saaks nõuda TMS § 37 jj alusel täitemenetluse kuludena, tehes selleks TMS § 2 lg 1

p 16 järgi täitedokumendiks oleva täitekulude väljamõistmise otsuse. Seega peeti eespool viidatud

kohtuasjas nr 3-4-1-9-07 silmas eelkõige ajaliste kulutuste kompenseerimist.

25. KTS § 43 lg 2 teise lause kohaselt peavad kohtutäituri lisatasu otsuses olema mh märgitud lisatasu

nõudmise põhjendused. Seega peab kohtutäitur otsuses mh kohtulikult kontrollitavalt näitama need

erandlikud asjaolud, mis konkreetses täiteasjas andsid talle aluse nõuda lisatasu, sh põhjendused

KTS § 45 lg 1 "kuni 3%" kaalutlusruumi kohaldamise kohta.

Siinkohal nõustub kolleegium maakohtuga, et kohtutäituri 2. oktoobri 2014. a lisatasu väljamõistmise

otsuses puuduvad KTS § 43 lg 2 kohased põhjendused lisatasu väljamõistmise kohta. Kohtutäitur ei ole

otsuses pidanud vajalikuks põhjendada lisatasu määramist täitetoimingute tehnilise või õigusliku

keerukusega, vaid üksnes ajalise kulukusega. Kõigepealt märgib kolleegium, et KTS § 45 alusel

lisatasu määrates ei saa tugineda kinnisasja arestimise kestusele, nagu on tehtud kohtutäituri lisatasu

otsuses olevas tabelis (I kd, tl 13). Lisatasu arestimise eest reguleerib KTS § 44. Samuti ei piisa sellest,

kui kohtutäitur esitab lisatasu väljamõistmise otsuses vaid (enampakkumise korraldamise ja

jaotuksvara koostamisega seotud) toimingute loetelu koos toimingute kestusega, mille eest ta lisatasu

nõuab. Muu hulgas tuleks nt põhjendada, miks oli täiteasjas vajalik korraldada mitu enampakkumist.

Samuti on kohtutäitur jätnud otsuses põhjendamata, miks ta kohaldas KTS § 45 lg 1 maksimaalmäära,

määrates lisatasu 3% müügihinnast.

Kokkuvõttes on kohtutäitur otsustanud sisuliselt nõuda lisatasu maksimaalmääras 3%, põhjendades

maksimaalmäära kohaldamist üksnes üldise loeteluga enampakkumisega seotud tegevustest, mille

peale olevat kulunud 42 tundi. Ka ringkonnakohus on määranud lisatasu 1,5% suuresti vaid seetõttu, et

see on "põhjendatud hüvitis enampakkumise korraldamise, läbiviimise ja tulemi jaotamise eest"

(lisades küll ka õigeid põhjendusi, mis osas on lisatasu lubamatu).

26. Samuti on iseenesest õige maakohtu seisukoht, et hilisem põhjenduste esitamine lisatasu

väljamõistmise kohta ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud

korraga. Võlgnikule peab olema selge, millised on need põhjendused, miks kohtutäitur leiab, et tal on

õigus saada lisatasu, sest üksnes põhjenduste olemasolul on võlgnikul võimalik esitada kaebuses

kohtutäiturile nende põhjenduste kohta vastuargumente. Selliselt on võlgnikul võimalus saada

vastuargumentide kohta kohtutäituri seisukoht kohtuväliselt.

Siiski on TMS § 218 lg 1 teises lauses sätestatud, et enne kaebuse esitamist kohtule tuleb läbida

kohustuslik kaebemenetlus kohtutäituri juures. Kui keelata kohtutäituril täielikult kaebemenetluses

täiendavate põhjenduste esitamine, muutuks kohustuslik kohtueelne kaebemenetlus sisutuks. Seega

tuleb kohtutel kohtutäituri otsuse (millega lahendatakse menetlusosalise kaebus lisatasu otsuse peale)

peale esitatud kaebust lahendades lähtuda esmajoones lisatasu otsuses esitatud põhjendustest või nende

puudumisest, kuid hinnata tuleb ka argumente, mida kohtutäitur võlgniku kaebust lahendades lisatasu

otsusele lisab. Lisatasu otsuse hilisemat põhjendamist saab vajaduse korral arvestada menetluskulude

jaotamisel. Samuti peavad kohtud kolleegiumi hinnangul lahendama esitatud kaebuse alusel

kohtutäituri lisatasu väljamõistmise või välja mõistmata jätmise lõplikult, asja ei ole võimalik saata

uuesti kohtutäiturile.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma lisatasu otsuse ja kohtutäituri 13. novembri

2014. a otsuse alusel seisukoha, kas kohtutäituri lisatasu otsus vastas mh kolleegiumi eespool esitatud

seisukohti arvestades KTS § 43 lg 2 teise lause nõuetele, st oli nõuetekohaselt põhjendatud.

(B)

27. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka järgmisele võimalikule põhiseaduslikule

probleemile.

Riigikohus on varem asunud seisukohale, et kohtutäituri lisatasu arestimistoimingu tegemise eest ei ole

olemuselt maks, vaid sarnane lõivuga, mis on mõeldud konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulude

hüvitamiseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuni 2007. a otsus asjas

nr 3-4-1-9-07, p 24). Kolleegiumi arvates kehtib sama põhitasude kohta. Kinnisasju müüakse

täitemenetlustes eelduslikult kõige rohkem hüpoteekidega tagatud laenude tagasi maksmata jätmise

tõttu. Kuna kinnisasjade tagatisel antud laenude tagasinõudmisel lähtutakse kohtutäituri põhitasu

määrates võlgnetava laenu suurusest, võivad ka põhitasud KTS § 35 järgi osutuda märkimisväärselt

suurteks, eriti kui neile lisandub lisatasu.

Sisuliselt on seega tegemist olukorraga, mil hüpoteekidega koormatud kinnisasjade müümise

menetluses saadavate tasude arvel subsideeritakse neid täitemenetlusi, milles seadusandja on

kehtestanud oluliselt madalamad tasumäärad. Nii on KTS § 36 lg 1 p-de 2 ja 3 korral kehtestatud § 36

lg 2 järgi täituri põhitasuks 140 eurot, kuigi nimetatud toimingud (väljatõstmine ja lapse üleandmine

või lapsega suhtlemise võimaldamine) võivad olla väga töömahukad ja kohtutäiturile ka koormavamad.

Seega on kohtutäituri tasude süsteem rajatud selliselt, et osa tasusid töömahukate täitetoimingute eest

hoitakse kunstlikult madalal, nii et sellega ei pruugita katta isegi toiminguga seotud kulusid, osa

tunduvalt vähem töömahukate ja ka sisuliselt lihtsamate täitetoimingute (nagu tavaline vara müük)

puhul võib tasu aga olla tehtud töö mahukuse, keerukuse ja olemusega võrreldes ebaproportsionaalselt

suur.

28. Kuigi seadusandjal on võimalik kehtestada tema arvates sobiv tasusüsteem, ei ole

ristsubsideerimise põhimõtte rakendamise vabadus siiski põhiseaduslikult piiramatu. Nimelt ei tohi

tasusüsteem viia sinna, kus sellega riivatakse ebaproportsionaalselt mh vara omanike, võlgnike ja

võlausaldajate omandiõigust. Kui kohtutäituri tasu on ebaproportsionaalselt suur, väheneb vastavalt

vara müügist võla kustutamiseks saadu, mis omakorda tähendab võlgniku jaoks suurema võla säilimist

vaatamata vara sundmüügile. Eriti teravalt võib see mõjutada eluasemelaenuvõlgnikke, kes peavad ka

pärast eluaseme sundmüüki jätkuvalt laenuandjale maksma jääkvõlga, mis puuduks või oleks märksa

väiksem, kui kohtutäituri tasudeks ja täitekuludeks ei arvestataks ebaproportsionaalselt suuri

summasid. Seega peab kohtutäituri tasude süsteem olema tasakaalustatud ja arvestama kõigi erinevate

täitemenetluste osaliste huve, tagades samuti kohtutäituritele piisava sissetuleku ja menetluse

korraldamise võimekuse. Kui riik hoiab sotsiaalsetel või poliitilistel põhjustel osa täitetoimingutega

seotud tasusid kunstlikult madalal, peab ta leidma muud võimalused nendega seotud kulude

hüvitamiseks kui nende finantseerimise mh eluasemelaenuvõlgnike kulul.

Seetõttu juhib kolleegium tähelepanu Riigikohtu pikaajalisele praktikale riigilõivude

põhiseaduspärasuse kontrollimisel ning kutsub seadusandjat ja õiguskantslerit üles analüüsima kehtivat

kohtutäiturite tasusüsteemi ja selle põhiseaduspärasust, vältimaks edaspidi riigilõivudega analoogsete

vaidluste kuhjumist. Samuti tuleks analüüsida, kas praegune täiturisüsteem on finantseerimise mõttes

üldse jätkusuutlik või peaks riik hakkama sundtäitmist vähemalt osa täitetoimingute puhul doteerima

või üldse täitmise korraldust muutma. Kohtuotsuste täitmine on riigi ülesanne ja selle delegeerimine

eraisikutele ei vabasta riiki vastutusest süsteemi toimimise ja proportsionaalsuse eest.

III

29. Maakohus on leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramine takistab menetlust lõpetava määruse

tegemist ja määranud seetõttu kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse. TsMS § 174 lg 4 teise lause

ja lg 6 kohaselt ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka Riigikohus. Kuna määruskaebus

rahuldatakse, jäävad kassatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt kohtutäituri kanda.

30. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Henn Jõks, Villu Kõve, Tambet Tampuu