3-2-1-71-14 · Riigikohus

Riigikohtunike Henn Jõksi ja Villu Kõve eriarvamus Riigikohtu üldkogu 15.12.2015. a otsuse

kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-71-14.

1. Me ei nõustu üldkogu enamuse seisukohaga, et ELTS § 90 lg 7 on suunatud ka mittevaralise huvi

järgimisele. Seega ei nõustu me ka kohtuotsuse resolutsiooni p-ga 1, milles kostja vastuhagi nõue

mittevaralise kahju hüvitamiseks saadetakse uueks läbivaatamiseks maakohtule.

2. Selle, et ELTS § 90 lg 7 on suunatud ka mittevaralise huvi järgimisele, tuletas üldkogu otsuse p-

s 133 järgmisest: 1) see imperatiivne säte on kehtestatud tarbija kaitseks; 2) sätte eesmärgiks on

vältida külmal ajal elektri kui eluliselt vajaliku energiaallika äravõtmisega kaasneda võivaid olulisi

elukorralduslikke ebamugavusi ning hingelisi üleelamisi ja tervise kahjustumise ohtu;

3) elektrienergia on tarbijale vähemalt üldjuhul elutähtsaks energiaks; 4) elektrivarustuse toimimine

on elutähtis teenus, mille toimepidevus tuleb tagada ka hädaolukorras (vt nt hädaolukorra seaduse § 1

lg 1, § 34 lg 2 p 1, § 37).

Üldkogu seisukoha saab lühidalt ja üldistatult kokku võtta järgmiselt: kui norm on kehtestatud

imperatiivselt tarbija kaitseks, see reguleerib elutähtsa teenuse osutamist ja teenuse kaotamisega

võivad kaasneda tarbijale olulised elukorralduslikud ebamugavused ning hingelised üleelamised ja

tervise kahjustumise oht, siis on vastav norm suunatud ka mittevaralise huvi järgimisele. Sõnal

„elekter" ei saa siinjuures olla iseseisvat maagilist tähendust.

Meie hinnangul ei õigusta ükski eelnimetatud põhjus ei eraldi ega koos teistega seda, et lugeda ELTS

§ 90 lg 7 suunatuks mittevaralise huvi järgimisele.

3. Kõik sätted, mis on kehtestatud tarbija kaitseks, on reeglina imperatiivsed, kuid pole reeglina

suunatud mittevaralise huvi järgimisele.

4. Mis puudutab sätte eesmärki vältida külmal ajal elektri kui eluliselt vajaliku energiaallika

äravõtmisega kaasneda võivat, siis märgime, et sätte suunatus mittevaralise huvi järgimisele ei saa

oleneda sellest, mis aastaaeg elektriühenduse katkestamisel parasjagu on. Eesmärk vältida külmal ajal

elektri äravõtmisega kaasnevat saaks arvesse tulla mitte sätte eesmärgi selgitamisel, vaid alles selle

hindamisel, kas võlgnik sai või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist

kahju. Elektriühenduse katkestamine on esmajoones seotud varalise sfääriga, st energiast

ilmajäämisest tingitud ebameeldivused on varaliselt väljendatavad ja mõõdetavad, mh kuludena

kütmise, veevarustuse või side korraldamisele muul viisil, mh ajutise elektrilahendusega

(nt generaatori vahendusel) või kütmata ruumi asemel ajutise pinna üürimisest tingitud kuludena.

Äärmuslikel juhtudel, kui elektrivarutuse katkestamise tõttu saab keegi tervisekahjustuse, saaks

nõudeid esitada VÕS § 1044 lg-st 3 tulenevalt deliktilisel alusel.

5. Sätte suunatust mittevaralise huvi järgimisele ei too kaasa ka see, et elektrienergia on tarbijale

elutähtis energia, mille toimepidevus tuleb tagada ka hädaolukorras. Teenuste loetelu, mille

toimepidevus tuleb tagada ka hädaolukorras ja mida osutatakse lepingu alusel, ning mis oma

olulisuselt tarbijale on võrreldavad elektrienergiaga varustamisega ja mille kaotamisega võivaid

kaasneda olulised elukorralduslikud ebamugavused, hingelised üleelamised ja tervise kahjustumise

oht, on hädaolukorra seaduse §-s 34 vägagi ulatuslik, alates elektrivarustusest ja lõpetades

jäätmehooldusega.

6. Eesti õiguskorras on üsnagi täpselt ja selgelt fikseeritud juhtumid, mil mittevaralise kahju

hüvitamist üldse saab nõuda, sh juhtumid, mil mittevaralise kahju hüvitamist saab nõuda lepingust

tuleneva kohustuse rikkumisel (nt VÕS § 877 lg 2). Seega peaksid kohtud sättele mittevaralise huvi

järgimise eesmärki otsides ja omistades olema äärmiselt ettevaatlikud ja lähtuma õiguskirjanduses

omaksvõetud eeldusest, et need juhtumid on seadustes ammendavalt sätestatud. Õigusnormi eesmärgi

sisustamisel tuleks kasutada asjakohasemaid argumente kui seda tehti ELTS § 90 lg 7 puhul.

7. VÕS § 134 lg-s 1 sätestatud erandil, et üksnes juhul, kui lepinguline kohustus oli suunatud

mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest

sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju, on mh

ka majanduslik eesmärk. Eesmärk on tagada, et lepingulise kohustuse rikkumisega kaasneda võivad

mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid oleksid prognoositavad, ei pärsiks ettevõtlust ega soodustaks

teenuste hinnatõusu.

8. Üldkogu enda tõdemus, et lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude

esitamine on oluliselt piiratud ning üldjuhul ei saa seda vähemalt majandus- ja kutsetegevuses

sõlmitud käibetehingute rikkumise puhul nõuda, kaotab ELTS § 90 lg 7 tõlgendamiseks kasutatud

põhjenduste valguses suuresti oma mõtte.

9. Kokkuvõttes tõlgendas üldkogu ELTS § 90 lg-t 7 ja VÕS § 134 lg-t 1 põhjendamatult liiga laialt,

luues nii ohtliku pretsedendi sisutute vaidluste tekkeks. Üldkogu seisukohta elektrivarustuse

katkestamise kohta saab laiendada ka muudele kommunaalteenustele (vt hädaolukorra seaduse § 34).

Mittevaralise huvi "lati" langetamisega liiga madalale võib "provotseerida" esitama mittevaralise

kahju hüvitamise nõudeid selliste lepingurikkumiste puhuks, kus see pole kuidagi õigustatud ning

põhjustab pooltele ja kohtule tarbetult aja- ning materiaalset kulu. Üldkogu loogika järgi võiks

vähemalt teoreetiliselt paljude teenuse osutamise lepingute puhul näha mittevaralisi üleelamisi ja

kahju, mille hüvitamist võiks proovida nõuda. See koormaks õigussüsteemi ebaratsionaalsete

nõuetega ja viiks tähelepanu kõrvale olulisemalt, mh kas rikkumisega tekkis ka mingi varaliselt

mõõdetav negatiivne tagajärg. Üldkogu otsuses saab näha soovi kehtestada elektriga varustamise

alusetu katkestamise eest teenuse osutajale "karistuslik hüvitis", mis ei ole aga kooskõlas kahju

hüvitamise üldpõhimõtetega. Karistuslikke sanktsioone saab riik kehtestada avaliku õigusega ja seda

ei saa kompenseerida eraõiguslike õiguskaitsevahenditega.

Henn Jõks, Villu Kõve