3-2-1-71-14 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-71-14

Otsuse kuupäev

15. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest,

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi,

Jaak Luik, Ivo Pilving, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Energia Aktsiaseltsi hagi Mati Makkari vastu võla ja

viivise saamiseks ning Mati Makkari vastuhagi Eesti

Energia Aktsiaseltsi vastu elektri väljalülitamise

õigusvastaseks tunnistamiseks ja kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-10352

Kaebuse esitaja ja liik

Mati Makkari kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Energia Aktsiaselts (registrikood 10421629)

Kostja Mati Makkar, esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev

Riigikogu

Õiguskantsler

Justiitsminister

Vabariigi Valitsus

Konkurentsiamet

Eesti Taastuvenergia Koda

Tuuletehnoloogia Liit

Asja läbivaatamise kuupäev

7. aprill 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-10352 ja

Harju Maakohtu 29. mai 2013. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles jäeti rahuldamata Mati

Makkari vastuhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ja jaotati menetluskulud.

2. Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-

12-10352 muutmata.

3. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Mati Makkarile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Energia Aktsiaselts (hageja) esitas 12. märtsil 2012 Harju Maakohtule Mati Makkari (kostja)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 5951 eurot 46 senti, intressi

73 eurot 29 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 1261 eurot 44 senti ja tulevikus sissenõutava

viivise 0,1% tasumata põhivõlast päevas kuni täitmiseni, kuid mitte üle põhivõla.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. aprillil 2002 elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuse

osutamise lepingu (võrguleping). Lepingu osaks oleva Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ tüüptingimuste

(tüüptingimused) p 9.7 järgi on kostjal kohustus maksta talle esitatud arvete alusel võrguteenuste eest

ja muud võrgulepingust tulenevad tasud arvetel märgitud tähtpäevadeks. Maksmata jätmise korral on

kostjal tüüptingimuste p 9.9 järgi kohustus maksta tasumata summalt viivist 0,1% päevas. Kostja

jättis elektrienergia ja võrguteenuse eest maksmata. Pooled sõlmisid 22. veebruaril 2011 võla

tasumise kokkuleppe (võlakokkulepe), mille kohaselt võlgneb kostja hagejale 944 eurot 33 senti,

sh põhivõlg 802 eurot 66 senti ja viivis 141 eurot 67 senti. Kokkuleppe lisaks oleva maksegraafiku

järgi kohustus kostja tasuma hagejale kogu võla koos intressiga maksegraafikus märgitud

tähtpäevadeks, tasudes võlalt intressi 23% aastas ja viivitamise korral viivist 0,1% päevas. Kostja

tasus ainult esimese maksegraafikusse märgitud osamakse. Kostjal tekkis elektrienergia,

võrguteenuse, taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi võlg, mis on hagi esitamise seisuga kokku

5951 eurot 46 senti. Hageja katkestas 31. jaanuaril 2012 kostja võrguühenduse.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue on õigusvastane ja vastuolus hea usu põhimõttega.

Hagejal ei ole õigust nõuda maksegraafiku järgi intressi 23% aastas ja viivist 0,1%, sest võla tasumise

kokkulepe on tühine. Hageja on monopoolne üldhuviteenuse osutaja piiratud elektrituruga

liikmesriigis. Kostja oli võla tasumise kokkuleppe sõlmimise ajal sundseisus, kuna ta ei saanud valida

endale teist elektriettevõtjat ning pidi leppima hageja tingimustega. Hageja on arvestanud

energiakogust mõõtepunktis, mis ei vasta lepingule, hageja muutis kostja liitumiskohta tema

nõusolekuta. Samuti ei ole hagejal alust nõuda taastuvenergia tasu. Pooled ei ole sõlminud lepingut

taastuvenergia tasu maksmise kohta. Taastuvenergia tasu on vastuolus Euroopa Liidu toimimise

lepingu (ELTL) art-ga 107.

4. Kostja esitas 21. augustil 2012 vastuhagi, milles palus tunnistada õigusvastaseks hageja

31. jaanuaril 2012 elektri väljalülitamise ning mõista hagejalt välja saamata jäänud üüritulu

1917 eurot ja mittevaralise kahju hüvitis elektri väljalülitamisega põhjustatud terviserikete ja

hingelise valu eest. Elektri väljalülitamise tõttu läks rikki kostja peamise elukoha küttesüsteem, torud

külmusid, vett ei saanud tarbida, purunesid tualettpotid ja lõhkes seinas olev veetoru. Hagejale oli

ettenähtav, et kostjale, tema 8-aastasele lapsele ja teistele pereliikmetele võib tekkida hingeline valu

ja kannatused, sh tervisekahjustus, kui elekter lülitatakse välja veebruarikuus, mil väljas on 30 kraadi

külma. Kostja pereliikmed olid hageja tegevuse tõttu sunnitud vahetama elukohta ning kostja

haigestus. Kostja sai hageja tegevuse tõttu kahju 1917 eurot, s.o üüritulu, mida ta oleks võinud saada,

kui hageja ei oleks elektriühendust katkestanud. Kostja pidas läbirääkimisi eluruumi üürile andmiseks

ja teatas sellest hagejale. Poolte sõlmitud võrgulepingus ei ole märgitud, et võrguteenuse osutamisel

lähtutakse Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ tüüptingimustest. Hageja rikkus hea usu põhimõtet, sest

keeldus kostjaga maksegraafikut tegemast ja mõistlikku lahendust leidmast.

5. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hagejal oli tüüptingimuste p-de 5.2 ja 5.3 ning elektrituruseaduse

(ELTS) § 90 lg 7 alusel õigus võrguühendus katkestada, sest kostja rikkus tasu maksmata jätmisega

võrgulepingut ja kostjale teatati ühenduse katkestamisest vähemalt 90 päeva ette. Kuna ettevõtte

üleminekuga läks hagejale tema õiguseellaselt üle mh kostjaga sõlmitud võrguleping, kohalduvad

poolte lepingule ka Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ tüüptingimused. Kostja ei tõendanud oma

väidetavaid hingelisi kannatusi ja piinu. Hageja pakkus kostjale sarnaselt teiste oma klientidega nii

maksepuhkust kui ka maksegraafikuid ning pooled sõlmisid võlakokkuleppe, kuid kostja ei täitnud

seda nõuetekohaselt. Hageja ei ole kostjale varalist kahju tekitanud, kostja ei ole tõendanud, et ta

kavatses osa oma majast välja üürida. Mittevaralise kahju hüvitamine on tüüptingimuste p 11.9 järgi

välistatud ning kostja ei ole väidetavaid kannatusi ja piinu tõendanud.

6. Harju Maakohus rahuldas 29. mai 2013. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7215 eurot 90 senti, sh põhivõla 5951 eurot 46 senti ja viivise

1261 eurot 44 senti ning viivise 0,1% päevas põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude suurus. Maakohus tunnistas hageja elektri

väljalülitamise 31. jaanuaril 2012 õigusvastaseks. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Lisaks

mõistis maakohus kostjalt riigi kasuks välja vastuhagilt tasumata riigilõivu 175 eurot. Maakohtu

otsuse kohaselt olid pooled sõlminud võrgulepingu, mille osaks on ka tüüptingimused, millega kostja

on nõustunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 42 sätestatud tüüptingimuste tühisuse alused puuduvad.

Hagejal oli õigus paigutada arvesti ümber ja tellida sellele ekspertiis (p 4.2). ELTS § 89 lg 1 alusel oli

hagejal õigus tüüptingimusi muuta. Hageja nõue tarbitud elektri eest tasu väljamõistmiseks on

põhjendatud ja tõendatud. Kuna kostja ei täitnud tähtajaks võla tasumise kokkulepet ega tasunud

tarbitud elektri eest esitatud arveid, tuleb temalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 alusel.

Kostjal ei ole kohustust maksta hagejale võla tasumise kokkuleppe alusel intressi, sest see tingimus

on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 2 ja § 90 lg 3 järgi tühine. Hageja esitatud arvetes

sisalduva taastuvenergia tasu nõue on seaduslik. Taastuvenergia tasu on riigi määratud tasu, mille

eesmärk on toetada taastuvast allikast või tõhusa koostootmise režiimil elektrienergia tootmist

(ELTS § 59, § 591, § 592), ning seda koguvad jaotusvõrguettevõtjad. Asjakohased ei ole kostja väited

Euroopa Liidu õiguse kohta. Asjal ei ole piiriülest mõõdet, sest nii hageja kui ka kostja asuvad Eestis.

Kohalduvad Eesti õigusaktid ei ole Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Kostja saamata jäänud üüritulu

ja terviserikkest põhjustatud hingelise valu hüvitamise nõuded on tõendamata. Kostjal ei ole õigust

nõuda pereliikmetele kolimise tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Kuna hageja ei teatanud kostjale

võrguühenduse katkestamisest ette 90 päeva, nagu tuleneb ELTS § 90 lg-test 2 ja 7, lülitas hageja

elektri välja õigusvastaselt.

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis

kostja vastuhagi rahuldamata ja rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja riigilõivu. Kostja palus saata

asja tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata osas, milles kostja nõuet ei tunnista, ja rahuldada kostja mittevaralise kahju ja saamata

jäänud üüri hüvitamise nõue. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU OTSUS

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. detsembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

mõisteti kostjalt riigi tuludesse riigilõiv 175 eurot. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonimenetluse kulud jäeti kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus

õigesti, et asjas kohaldub Eesti õigus, sest vaidlusel ei ole piiriülest mõõdet, ning Eesti õigusaktid on

kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Maakohus ei pidanud küsima asja lahendamiseks Euroopa Liidu

Kohtult eelotsust. Maakohus tuvastas õigesti kostja võla hagejale. Samuti leidis maakohus

põhjendatult, et kostja on kohustatud tasuma VÕS § 113 lg 1 alusel viivist rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise tõttu. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata kostja vastuhagi varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Asjaolu, et 2005.–2007. a-l andis kostja eluruumi üürile, ei tõenda,

et kostjal oli tegelik võimalus anda eluruum üürile ka 2012. a-l ning ta kaotas selle võimaluse hageja

õigusvastase tegevuse tõttu. Ei ole tõendatud, et kostja pidas üürilepingu sõlmimiseks läbirääkimisi.

Samuti on tõendamata, et hageja tegevus põhjustas kostjale külmetushaiguse. Kostja ei ole õigustatud

nõudma mittevaralise kahju hüvitamist perekonnaliikmete nimel.

Menetlus Riigikohtus

10. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti

kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

11. Kohtud jätsid hindamata, kas mõõtekohaks kokku leppimata kohta sai lugeda legitiimseks

mõõtekohaks, ning ei hinnanud õigesti tõendeid kostja elektritarbimise kohta. Ringkonnakohus oleks

pidanud omal algatusel hindama tüüptingimuste tühisust ning lugema 22. veebruari 2011. a võla

tasumise kokkuleppe täies ulatuses tühiseks. Kohtud ei hinnanud, kas elektriga varustamise

lõpetamine talvel oli kooskõlas direktiivi 2009/72/EÜ lisaga I ja art 9 lg-ga 12. Samuti jätsid kohtud

hindamata tõendid, mis kinnitavad kostjale varalise kahju tekkimist. Kohtud järeldasid valesti, et

kostja ei ole tõendanud saamata jäänud tulu. Samuti jätsid kohtud valesti rahuldamata kostja

mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Lisaks leidsid kohtud valesti, et hagejal on õigus nõuda kostjalt

taastuvenergia tasu. Need tasud ei olnud kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ja kohtud oleksid pidanud

selles osas küsima Euroopa Liidu Kohtult eelotsust.

12. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

13. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtukoosseis andis 27. oktoobri 2014. a määrusega asja

lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI KOGU KOOSSEISU SEISUKOHT

14. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis tsiviilasja 12. veebruari 2015. a määrusega üle Riigikohtu

üldkogule, kuna tekkis kahtlus, et taastuvenergia tasu maksmisega kaasnev tarbija põhiseaduse

(PS) §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse riive ELTS § 592 lg-s 1 koosmõjus § 59 lg-tega 1 ja 2 võib

olla vastuolus põhiseadusega.

15. ELTS § 592 lg 1 järgi kannab sama seaduse §-s 59 nimetatud toetuse rahastamisest tekkiva kulu

tarbija. ELTS §-s 59 sätestatud toetus on riigiabi. Tarbijatelt kogutav taastuvenergia tasu on avalik-

õiguslik rahaline kohustus, mille põhivõrguettevõtja jagab riigiabina taastuvenergia tootjatele. Tarbija

peab taastuvenergia toetuste kaudu rahastama nii palju taastuvatest allikatest Eestis toodetud

elektrienergiat, kui tootjatel on initsiatiivi ja võimalust toota võrgueeskirja tingimustele vastavat

elektrienergiat, üksnes tuuleenergia toetusele on sätestatud piirang. Kuigi Eestis on täielikult avatud

elektriturg, ei ole taastuvenergia tasud seotud elektrienergia börsihinnaga. Kostjalt on nõutud u 8%

taastuvenergia tasu tema elektrienergia ja võrguteenuse tasust, lisaks on ta kohustatud tasuma u 5,4%

elektriaktsiisi. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tuleks asjassepuutuvaks lugeda nii tarbijale

taastuvenergia tasu finantseerimise kohustust panev ELTS § 592 lg 1 kui ka tootjale makstava toetuse

suurust määrav ELTS § 59 lg 2.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

16. Riigikogu leiab, et taastuvenergia tasu maksmise kohustust ning selle suurust reguleerivad

ELTS § 592 lg 1 ja § 59 lg-d 1 ja 2 on põhiseadusega kooskõlas.

17. Asjassepuutuvad on sätted, mis puudutavad otseselt hageja ja kostja vahelisi õigussuhteid, seega

ELTS § 592 lg 1 esimene lause, mille kohaselt kannab toetuse rahastamisest tekkiva kulu tarbija.

ELTS § 592 lg 5 järgi esitatakse tarbijale arve, millel tuuakse taastuvast energiaallikast ja tõhusa

koostootmise režiimil toodetud elektrienergia tasu eraldi välja.

18. Riigikogu edastas täiendavalt elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu (X Riigikogu

koosseisu 1051SE) menetluse materjalid.

Hageja

19. Hageja hinnangul on regulatsioon põhiseaduspärane. ELTS sätetest, mille järgi finantseerivad

taastuvenergia tasu elektritarbijad, tuleneval võimalikul omandipõhiõiguse riivel on legitiimne

eesmärk ja see on proportsionaalne.

20. Asjassepuutuvad on ainult need sätted, mis reguleerivad hageja kui elektrimüüja ja kostja kui

tarbija vahelist vaidlust. Tarbija kohustus tasuda taastuvenergia tasu tuleneb ELTS § 592 lg-st 1.

Sellega seondub ka ELTS § 592 lg 5, mille järgi esitab võrguettevõtja tarbitud elektrienergia eest arve,

millel on taastuvast energiaallikast toodetud elektrienergia ja tõhusa koostootmise režiimil toodetud

elektrienergia toetuste rahastamise kulu eraldi välja toodud. Ülejäänud normid reguleerivad

taastuvenergia riiklikku toetusskeemi üldiselt ja riik võiks leida toetustele ka muu katteallika.

Normide põhiseadusvastasuse korral piisaks tarbija õiguste kaitseks, kui elektrienergiat tarbides

puuduks kohustus rahastada taastuvenergia toetust. Taastuvenergia toetuste põhiseaduse vastaseks

tunnistamine tähendaks vähemalt osalist poliitilist otsustust.

21. Taastuvenergia tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus.

22. Taastuvenergia toetuste rahastamisallikate ja eriti toetuste süsteemi üle otsustamine on selline

Riigikogu ainupädevuses olev ülesanne, millesse Riigikohus ei saa sekkuda. On poliitiline küsimus,

kuidas koguda taastuvenergia toetusi, kas läbipaistvalt otse tarbijatelt või muul viisil, kuid kaudselt

siiski tarbijalt. Sarnane toetuste finantseerimissüsteem on kasutusel ka paljudes teistes Euroopa Liidu

liikmesriikides. Tarbija kulutused taastuvenergiale on marginaalsed ja seega on omandipõhiõiguse

riive vähene. ELTS § 592 lg 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamisel maksaks tarbija kaudselt toetused

siiski kinni. Tasude kaotamisel ei pruugiks kulutused elektrienergiale väheneda, kuna vähenenud

konkurentsi puhul on tõenäoline koondhinna tõus. Euroopa Komisjon (komisjon) on 28. oktoobri

2014. a otsusega hinnanud taastuvenergia toetuste kui riigiabi proportsionaalsust ja leidnud, et nii

kehtiv kui ka kavandatav taastuvenergia toetusskeem on kooskõlas riigiabi reeglitega. Kuna komisjon

on ainupädeva organina juba hinnanud toetused EL õigusega kooskõlas olevaks, puudub Riigikohtul

alus ja vajadus asuda seda seisukohta ümber hindama.

23. Kuna taastuvenergia tasu on vaid osa elektrienergia eest tasutavast summast ja marginaalne osa

isiku muudest kulutustest, siis ei ole tegemist varalise seisu märkimisväärse halvenemisega, mida

saaks lugeda omandipõhiõiguse riiveks. Kui riivet siiski möönda, on see formaalselt ja materiaalselt

põhiseaduspärane.

24. Riive legitiimne eesmärk tuleneb EL õigusest, milleks on kohustus tõsta taastuvatest

energiaallikatest toodetud energia osakaalu energia lõpptarbimises. Tarbija otse makstav

taastuvenergiatasu on läbipaistev ja selge ning seega on eesmärgiks ka suunata tarbijaid

läbimõelduma energiakasutuse kaudu keskkonda säästma.

25. Riive on sobiv eesmärgi saavutamiseks. Sarnane süsteem on kasutusel ka Hispaanias, Hollandis,

Itaalias, Küprosel, Saksamaal, Sloveenias, Soomes, Taanis ja Tšehhis.

26. Riive on vajalik, kuna puudub alternatiivne sama efektiivne vahend. Tarbimispõhise

finantseerimise alternatiiviks on eelarveline finantseerimine maksumaksja rahast. Ka seda rahastaks

kaudselt tarbija ja süsteem ei oleks samavõrd läbipaistev. Osale tarbijaist oleks see koormavam ega

võimaldaks elektrienergiat säästlikult tarbivatel isikutel taastuvenergia tasu pealt säästa. See ei oleks

kooskõlas säästliku ja keskkonnahoidliku arengu põhimõtetega. Enamikus EL riikidest

finantseeritakse taastuvenergiatoetusi elektritarbijaile kehtestatud maksude kaudu ja ka Euroopa

Komisjon on pidanud seda eelistatud variandiks, kuna see on kooskõlas põhimõttega, et saastaja

maksab, ja riigiabi reeglitega.

27. Riive ei ole kuigi intensiivne – taastuvenergia tasu moodustab tarbija kulutustest marginaalse osa

ning Eesti taastuvenergia toetused on väiksemad kui analoogsed toetused teistes EL liikmesriikides.

Väheintensiivse riive õigustamiseks ei pea olema kaalukaid põhjuseid, kuid taastuvenergia toetuste

piisav ja läbipaistev finantseerimine on väga oluline mõningast riivet õigustav põhjus, eriti arvestades

EL õigusest tulenevat kohustust edendada keskkonnaõiguslikke, energiajulgeoleku ja

konkurentsialaseid eesmärke. Taastuvenergia toetuste suuruse vähendamisel aeglustuks

taastuvenergia tootmise osakaalu kasv, see peatuks või selle osakaal suisa väheneks. See takistaks EL

õigusest tulenevate kohustuste täitmist, samuti kaoks töökohti ja elektrienergia hind tõuseks

konkurentsi vähenemise tõttu. Praeguse süsteemi positiivsed mõjud kaaluvad üles tarbija õiguste

marginaalse riive. Tegelikult ei saa rääkida isegi marginaalsest omandipõhiõiguse riivest, sest tarbija

majanduslik seis on kehtiva süsteemi juures tegelikult parem.

28. Kõigi energiaallikate puhul makstakse toetust piiratud aja jooksul, s.o 12 aastat tootmise

alustamisest. Lisaks on toetatavale tuuleenergiale seatud mahupiirang. Elektri ja soojuse

koostootmise turg on oma olemuselt piiratud, olles eelkõige suurema soojusvajadusega asumites, kus

potentsiaal on tänaseks suuresti realiseeritud. Muud taastuvenergia allikad on marginaalse

osakaaluga, nii et ka nende toetusest tulenev koormus on väike, ka neil on praktilised ja õiguslikud

piirangud.

29. Kui peaksid ilmnema turutendentsid, millega kaasnevad oluliselt suuremad kulud, saab

seadusandja kohandada süsteemi uutele turuletulevatele ettevõtjatele, et hüppelist kasvu

tasakaalustada. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on välja töötanud eelnõu, mis sätestab

taastuvenergiatoetuste ülempiiri.

30. Ülekompenseerimist ei toimu. Euroopa Komisjon peab nii kehtivat kui ka eelnõuga kavandatud

toetusskeemi riigiabi reeglitega kooskõlas olevaks.

Kostja

31. Kostja leiab, et ELTS § 592 lg 1 koosmõjus § 59 lg-tega 1 ja 2 on põhiseadusega vastuolus.

Samuti on põhiseadusega vastuolus ELTS § 592 lg 4, mis annab põhivõrguettevõtjale õiguse

kehtestada riiklikke makse.

32. Taastuvenergia tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus. Euroopa Komisjon on 28. oktoobri

2014. a otsuse nr SG-Greffe(2014)D/15887 p-s 3.2 leidnud, et Eesti Vabariik on rikkunud ELTL

artikli 108 lõiget 3, kui on taastuvenergia abimeetme jõustanud ilma Euroopa Komisjoni ja Nõukogu

heakskiiduta. Põhivõrguettevõtja saab õigusvastaselt kasu maksutulu haldamisest ja Eesti Energia AS

saab kasu riiklike maksude kogumisest, mis on vastuolus ELTL artikli 107 lg-ga 1. Euroopa Kohus

on leidnud, et liikmesriigi kohtu ülesanne on kontrollida, kas tootjad olid kohustatud katma turule

mittevastavad kulud (Euroopa Kohtu 17. juuli 2008. a otsus nr C-206/06, p 519). Kehtiv

taastuvenergia toetuste süsteem tagab suuremad toetused, kui on vajalik keskkonnakaitselistel

eesmärkidel. Alates elektrituru avanemisest 1. jaanuaril 2013 saavad tootjad toetusi samas määras,

sõltumata sellest, milline on parasjagu elektrienergia hind börsil.

Õiguskantsler

33. Õiguskantsler leiab, et ELTS § 592 lg 1 esimene lause koostoimes § 59 lg-tega 1 ja 2 on vastuolus

PS §-ga 32 koostoimes §-ga 11 osas, milles need kohustavad tarbijat rahastama taastuvenergia toetusi

suuremas mahus, kui see on toetuste maksmise eesmärgiga põhjendatud.

34. Asjassepuutuvad on need normid, mis panevad tarbijale kohustuse tasuda taastuvenergia tasu,

koostoimes normidega, mis määravad kindlaks selle tasu suuruse. Tasu suurus kujuneb mitmete

normide koostoimes, sõltudes esiteks tarbitava võrguteenuse mahust ja teiseks taastuvenergia tariifist.

Tariif sõltub toetuste määradest ja toetustele kvalifitseeruva elektrienergia eeldatavast kogusest

kalendriaastas, mis omakorda sõltub sellest, kellel on õigust toetust saada. Toetuste saajad sätestab

ELTS § 59 lg 1 ja määrad lg 2. Nende sätetega on tihedalt seotud ka ELTS § 591 lg-d 1–2 ja 5–6 ning

§ 592 lg 5, mis mõjutavad toetuste suurust.

35. Kuigi taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamist käsitleb EL direktiiv

2009/28/EÜ, ei kohusta direktiiv liikmesriike toetusskeemi kehtestama. Euroopa Komisjoni otsus

tunnistada taastuvenergia toetuste skeem ühisturuga kokkusobivaks riigiabiks ei välista tasude

kooskõla kontrollimist põhiseadusest tuleneva omandipõhiõigusega.

36. Lähtuvalt võimude lahususe põhimõttest on oluline eristada makse kui peamiselt fiskaalse

eesmärgiga avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi ja ülejäänud avalik-õiguslikke tasusid. Eelarve tulu

saamiseks kehtestatud maksu puhul puudub kriteerium, mille järgi selle proportsionaalsust hinnata.

Kui avalik-õiguslik rahaline kohustus on kehtestatud mingil konkreetselt määratletud eesmärgil, tuleb

sellest lähtuvalt tasu proportsionaalsust hinnata. Taastuvenergia tasud on kehtestatud eesmärgiga

suurendada taastuvatest allikatest pärineva ja koostootmise teel saadud elektrienergia osakaalu

lõpptarbimises. Seega saab Riigikohus hinnata tasu maksmise kohustusest tuleneva

omandipõhiõiguse riive proportsionaalsust, kuid ei saa hinnata taastuvenergia tootmise kasulikkust

ega vajalikkust.

37. Sätted riivavad tarbija omandipõhiõigust (PS § 32). Normid kehtestanud seaduse eelnõude

seletuskirjadest, EL õigusest ning Eesti arengu- ja tegevuskavadest nähtuvalt on riive eesmärgiks

taastuvenergia toetuste maksmiseks tasu kogumine turubarjääri ületamiseks, kuna taastuvatest

allikatest ja koostootmisrežiimil elektrienergia tootmine on kallim, kui on selle turuhind. Laiemalt

teenib tasu kogumine ja toetuste maksmine eesmärki saavutada 2020. aastaks taastuvatest allikatest

toodetud elektrienergia osakaaluks 17,6% elektrienergia lõpptarbimisest.

38. Omandipõhiõiguse riive mõõdukuse hindamisel tuleb lähtuda tasu kehtestamise eesmärgist.

Rahalise kohustuse proportsionaalsus sõltub sellest, kas seadusandja on ette näinud ka

kaitsemehhanismi, et tarbijad ei peaks taastuvenergia toetusi rahastama suuremas mahus, kui see on

seadusandja seatud eesmärgil vajalik. Kuigi kohus ei saa otsustada täpset tootjatele makstava toetuse

määra, on kaheldav, kas suletud elektrituru ja määratud elektrihinna tingimustes kehtestatud toetusi

saab pidada proportsionaalseks olukorras, kus elektrituru avanemise järel on börsihind muutuv. Eesti

on jõudsalt liikunud 2020. aastaks seatud energiaeesmärkide poole. Elering AS on viimaste aastate

varustuskindluse aruannetes märkinud, et toetatav taastuvenergia toodang on aasta jooksul ületanud

taastuvenergia tegevuskavas konkreetseks kalendriaastaks seatud taastuvatest allikatest pärineva

elektrienergia tootmise eesmärki. Eurostati andmeil on Eesti ühena kolmest liikmesriigist juba täitnud

2020. aastaks seatud taastuvenergia osakaalu eesmärgi.

39. Seega on toetused aidanud saavutada seatud eesmärgi, kuid seadusandja ei ole kehtestanud n-

ö kaitsemehhanismi, mis välistaks tarbijatelt suurema rahastuse kui seadusandja sõnastatud

eesmärkide saavutamiseks vajalik. Kehtiva õiguse järgi sõltub rahastuse ulatus tootjate initsiatiivist ja

võimalustest elektrienergiat toota.

Justiitsminister

40. Justiitsminister koos Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ja Vabariigi Valitsuse

nimel leiab, et vaidlustatud sätted on põhiseaduspärased.

41. Asjassepuutuvaks normiks on ELTS § 592 lg 1 esimene lause, mis paneb tarbijale taastuvenergia

tasu maksmise kohustuse ja millega on tihedalt seotud ELTS § 592 lg 5. ELTS § 59 lg-d 1–2 ning

§ 591 lg-d 1–2 ja 5–6 saavad asjassepuutuvad olla üksnes taastuvenergia tasu suurust puudutavas

osas.

42. Arvestades taastuvenergia tasu osakaalu keskmise tarbija kulutustes, ei saa sellest tulenevat mõju

isiku varalisele seisule pidada märkimisväärseks. Seega võib kahelda, kas sellises suurusjärgus tasu

kujutab enesest omandipõhiõiguse riivet. Juhul kui riivet tunnistada, siis on selle intensiivsus väga

madal.

43. Taastuvenergia tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus ja selle regulatsioon ELTS-s on

kooskõlas PS §-st 113 tuleneva seaduses sätestamise nõudega.

44. Seadusandjal on majanduspoliitika kujundamisel, sh taastuvenergia toetuste ja tasude

kehtestamisel, ulatuslik kaalutlusruum. Ainult seadusandja saab otsustada, kas ja kuidas saavutada

taastuvenergia toetuse eesmärke ning kellele ja kui palju tuleb selleks toetusi maksta, samuti kuidas

toetusi rahastada. Kohus ei saa seda otsustada seadusandja asemel, vaid võib teha üksnes

meelevaldsuse kontrolli ehk hinnata seda, kas seadusandja on teinud ilmselge vea taastuvenergia

tasude kehtestamisel.

45. Taastuvenergia toetuste ja nende rahastamiseks ette nähtud tasude kehtestamise eesmärgiks on

soodustada taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmist ning elektri ja soojuse koostootmist,

sh tõhusat koostootmist ja primaarenergia säästmist ning Eesti elektrisüsteemi varustuskindlust.

Meetmete laiem eesmärk on parandada keskkonnakaitset, energiatõhusust ja -varustuskindlust ning

Eesti energiajulgeolekut. Skeemi, kus elektritarbija finantseerib taastuvenergia tasu otse, eesmärgiks

on läbipaistvus ja selgus, sest taastuvenergia tootjate toetamise kulud, mis olid enne peidetud

põhivõrguettevõtja võrgutasudesse, on nüüd tarbijale esitataval arvel eraldi välja toodud ning

põhivõrguettevõtja võrgutasud on selle võrra väiksemad. Need eesmärgid on legitiimsed.

46. Abinõu on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv, sest tarbitud elektrienergia kogusest sõltuva

suurusega taastuvenergia tasu juhib elektritarbijaid tegema teadlikke tarbimisvalikuid, mis aitavad

kaasa keskkonnahoidlikule ja säästlikule ressursikasutusele ehk laiemate keskkonnakaitseliste

eesmärkide saavutamisele. Tarbija elektriarvel eraldi kajastuv taastuvenergia tasu on kahtlusteta

läbipaistev ja aitab kaasa tarbijate teadlikkuse kasvule, mis puudutab taastuvenergia tootmise

toetamist ja energiasäästlikkust. Abinõu on ka vajalik, sest alternatiivne võimalus rahastada toetusi

otse riigieelarvest võimaldaks küll samuti edendada taastuvenergia tootmist, kuid sellel ei oleks

samalaadset kaasmõju tarbijate käitumisele ning see oleks vähem selge ja läbipaistev.

47. Taastuvenergia tasu moodustab väga väikese osa keskmise majapidamise kulutustest, mistõttu on

tegemist väheintensiivse riivega. Riivega taotletavad eesmärgid on väga kaalukad. Taastuvenergia

tasu kaudu toetuste ülemäärase rahastamise oht ei ole aktuaalne, kuna peale tuuleenergia on kõigi

muude Eestis kasutatavate energialiikide kasutuselevõtt kas olemuslikult või tehniliselt piiratud ning

tuuleenergia toetamisele on seatud koguseline piirang. Ülekompenseerimist ei leidnud ka Euroopa

Komisjon seda küsimust riigiabi loataotluse menetluses põhjalikult kontrollides. Taastuvenergia

tasude kulu tarbija kanda jätmine on proportsionaalne seatud eesmärkide suhtes ja tasudest

rahastatavad taastuvenergia toetused ei ole ülemäära suured. Seega on asjassepuutuvad sätted

põhiseadusega kooskõlas.

Konkurentsiamet

48. Konkurentsiamet on seisukohal, et ELTS § 59 tagab paljudele tootjatele põhjendamatult kõrge

tulukuse ja tarbijale põhjendamatu kulu.

49. ELTS § 592 lg 1 koosmõjus § 59 lg-tes 1 ja 2 sätestatud taastuvenergia tasude regulatsiooniga on

kooskõlas PS §-st 113 tuleneva seadusereservatsiooni põhimõttega. Lähtuvalt PS §-st 4 tulenevast

võimude lahususe põhimõttest saab Riigikohus hinnata avalik-õigusliku rahalise kohustuse suurust.

50. Taastuvenergia tasu maksmise kohustus riivab tarbija omandipõhiõigust. Taastuvenergia tootjale

makstakse toetust eesmärgiga suurendada taastuvenergia osakaalu. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

23. aprilli 2009. a direktiivist 2009/28/EÜ, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise

edendamise kohta, tulenevalt on Eesti kohustatud suurendama taastuvenergia osakaalu. Seega on

riive eesmärk legitiimne.

51. Ei ole välistatud, et taastuvenergia otsetoetuste suurused võivad kahjustada omandipõhiõigust

enam, kui on legitiimse eesmärgiga põhjendatav. ELTS § 59 alusel makstavad toetused moonutavad

turgu, andes osale elektrienergia tootjatest alusetu konkurentsieelise ja põhjustades elektritarbijale

põhjendamatult kõrge majandusliku koormuse. Toetus peaks tagama tootjale mõistliku kasumlikkuse

ja vastama tarbija õiguslikele ootustele, tänane süsteem ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik.

Taastuvenergia arengukava aastani 2020 eesmärk ei saa olla elektritootjatele tarbija kinnimakstud

toetusega suure kasumi tagamine. Tarbija subsideerimise puhul peab investeeritud kapitali tulukuse

määr olema mõistlikul tasemel, kõik ettevõtjad peavad kandma konkurentsiga kaasnevaid riske ning

õigustatud ootusele tuginedes ei pea hüvitama teadlikult ebamõistlikke investeeringuid ega liigseid

riske. ELTS §-s 59 sätestatud toetuste süsteem ei taga tarbijate õiguslikke ootusi, põhjustades

paljudele tootjatele põhjendamatult kõrge tulukuse ja tarbijatele põhjendamatu kulu.

52. Toetuste süsteem ei arvesta, et Eesti elektriturg avanes täielikult 1. jaanuaril 2013, mistõttu peaks

toetuste suurus sõltuma elektrienergia börsihinnast. Tootjad saavad toetust ühesuuruses määras,

sõltumata sellest, kas börsihind on parasjagu madal või ebaharilikult kõrge. Seadus ei näe ette toetuse

ülempiiri.

Eesti Taastuvenergia Koda

53. Eesti Taastuvenergia Koda peab ELTS § 592 lg-t 1 koosmõjus § 59 lg-tega 1 ja 2

põhiseaduspäraseks.

54. Asjassepuutuv ei ole ükski ELTS säte, mis reguleerib taastuvenergia toetuste suurust ega nende

maksmist tootjatele. Õigussuhet jaotusvõrguettevõtja ja tarbija vahel reguleerivad ELTS § 592 lg-d 1

ja 5–8. ELTS § 592 lg 1 kehtetuks tunnistamise korral saaks riik leida alternatiivsed allikad

taastuvenergia toetuste rahastamiseks. Kohtuasja lahendamisel võib olla otsustavama tähendusega

elektrienergia, võrgutasude, käibemaksu ja elektriaktsiisi suuruse õiguspärasus.

55. Taastuvenergia tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus PS § 113 mõttes ja Riigikohus peab

normide hindamisel piirduma üksnes meelevaldsuse kontrolliga. Majandus- ja sotsiaalpoliitika

valdkonnas on Riigikogul avar diskretsiooniõigus. Riigikohus ei saa otsustada põhiseaduse järgi

Riigikogu pädevuses olevaid küsimusi, nagu taastuvenergia tasude suurus. Taastuvenergia toetuste

rahastamise mõne sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamine võib tuua kaasa ootamatuid mõjusid kogu

toetusskeemile tervikuna.

56. Taastuvenergia tasude proportsionaalsust ei saa Riigikohus hinnata. Tegemist on riigiabiga, mida

Euroopa Komisjon pidas proportsionaalseks ja ühisturuga kokkusobivaks. Tulenevalt Euroopa Kohtu

praktikast saab Eesti kohus otsustada üksnes seda, kas tegemist on riigiabiga. Proportsionaalsuse

hindamine on osaks riigiabi ühisturuga kokkusobivuse hindamise testist, mis on Euroopa Komisjoni

ainupädevuses.

57. Riive legitiimne eesmärk tuleneb EL õigusest, mille järgi peab Eesti suurendama taastuvate

energiaallikate osakaalu kogu energiatarbimises. Eestis valdav põlevkivist elektritootmine mõjutab

tugevalt keskkonda, põhjustab 80% Eesti jäätmetest ja 90% veekasutusest ning seetõttu on Eesti CO2

heide üks Euroopa suurimaid. Samuti on eesmärgiks energiajulgeolek.

58. ELTS-s sätestatud toetusskeem on sobiv eesmärgi saavutamiseks. On tehtud uusi investeeringuid

taastuvatest energiaallikatest elektri tootmisesse ning elektri ja soojuse koostootmisesse. Põlevkivi

kasutatakse vähem ja seeläbi saastatakse vähem. Pärast toetuste perioodi lõppu on uued

tootmisvõimsused turul konkurentsivõimelised. Loodud on uusi töökohti lisaks energiasektorile ka

metsanduses ja ehituses.

59. ELTS-s sätestatud toetused on vajalikud eesmärgi saavutamiseks. Euroopa Komisjon on riigiabi

menetluses leidnud, et energiatootjad ei oleks ilma toetusteta teinud investeeringuid taastuvenergia

tootmisvõimsustesse 2020. aastaks seatud taastuvenergia osakaalu saavutamiseks vajalikus mahus.

60. Kuigi seadus näeb selgelt ette üksnes tuuleenergia toetamise piirangu, siis tegelikult on piiranguid

enam. Toetust makstakse ainult piiratud aja jooksul – 12 aastat tootmise alustamisest (ELTS § 108

lg 1), kuigi seadmed jäävad töösse ka pärast toetuse lõppu. Taastuvenergia tootmisvõimsuste

lisandumine on ka füüsiliselt ja tehnoloogiliselt piiratud – tõhusa koostootmise režiimis elektri

tootmist piirab suure soojuskoormusega piirkondade realiseeritus, hüdroenergia uusi jaamu ei ole

enam võimalik rajada, napib tuuleenergia tootmiseks sobilikke alasid. Elektrienergia turuhind ei kata

taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise kulusid. Seda näitab nii Eesti Taastuvenergia

Koja kui ka Fraunhofer ISI avaldatud elektrienergia tootmiskulude võrdlus. Ilma toetuseta ei ole

võimalik Eestis uusi taastuvatel allikatel töötavaid elektrijaamu rajada.

61. ELTS tagab üksnes põhjendatud tootluse ja tulu. AS PriceWaterhouseCoopers Advisors`i analüüsi

järgi on taastuvenergia ettevõtete keskmine tootlus 6,6%, lähtudes seejuures tegelikust elektri

börsihinnast madalamast hinnast (42 €/MWh vs. 37,6 €/MWh). Euroopa Komisjon leiab riigiabi loas,

et ülekompenseerimist ei ole. Riigiabi kooskõla hindamise üheks kohustuslikuks kriteeriumiks on

nõue, et toetus peab olema proportsionaalne ja piirduma miinimumiga, mis on vajalik, et saavutada

soovitud keskkonnakaitse- või energiaeesmärke. Komisjon kinnitab otsuse punktides 68 ja 73, et

kehtiv toetusskeem tagab tootluse, mis jääb oluliselt alla aktsepteeritud mõistlikku tootlust. Tarbijate

huvide kaitse tagab ka riigi aruande- ja järelevalve kohustus Euroopa Komisjoni ees.

62. Kui toetusskeem koormaks elektritarbijat vähem, lasuks koormus kellelgi teisel või riigil. Õiglane

on tasu maksta reaalselt tarbitud elektri koguselt. Kõigis EL liikmesriikides, v.a Maltal ja Hollandis,

finantseeritakse taastuvenergia toetusi tarbijamaksude kaudu ja see on kooskõlas ka põhimõttega, et

saastaja maksab. Keskmiselt 2 euro ja 20 sendi eest kuus saadakse 12 aasta jooksul odavam soojuse

ja elektrihind, riigile laekub 25 aasta jooksul tänastes hindades 520 miljoni euro eest palgamakse,

loodud on 3100 regionaalset töökohta. Tarbijad maskavad 25 aasta jooksul igal aastal 40 miljonit

eurot vähem soojusenergia eest, sest uued tõhusad koostootmisjaamad kasutavad kalli kütteõli ja

maagaasi asemel kohalikke kütuseid. Näiteks Tartus ja Pärnus on soojahind lõpptarbijale u 25%

soodsam kui mujal Eestis. Kui taastuvenergial töötavate koostootmisjaamade asemel kasutataks

maagaasil töötavaid käitisi, maksaksid Eesti tarbijad igal aastal maagaasi eest 90 miljonit praegusest

enam. Enam kui pooltes kaugküttepiirkondades kasutatakse täna põhikütusena fossiilseid kütuseid.

63. Euroopa Komisjoni hinnangul on viimasel viiel aastal tänu taastuvenergiale elektrienergia

börsihinnad vähenenud EL liikmesriikides 35–45%. Tarbija võit odavamast börsihinnast on enamasti

suurem kui makstav taastuvenergia tasu.

64. Vaidlusalustest sätetest tulenev riive on mõõdukas. PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõiguse riive on

minimaalne. Taastuvenergia tasu moodustab elektriarvest u 7,3%, st keskmisel kodumajapidamisel

2 eurot 20 senti kuus, moodustades keskmise leibkonnaliikme kulutustest vaid 0,33%.

Õiguskirjanduse järgi riivab raha puhul omandipõhiõigust üksnes märkimisväärne varalise seisu

vähenemine. Arvestada tuleb, et ELTS loeb tarbijaks nii füüsilised kui ka juriidilised isikud.

65. Eesti taastuvenergia toetused on madalamad kui teistes EL liikmesriikides. Eestiga sarnane

tarbijate rahastatav fikseeritud toetus on kasutusel ka Hispaanias, Hollandis, Itaalias, Küprosel,

Saksamaal, Sloveenias, Soomes, Taanis ja Tšehhis. Võrreldes nende riikide keskmistega on Eesti

toetused madalamad kõikides kategooriates. Teistes riikides toetatakse taastuvenergia tootmist ka

maksusoodustustega, investeeringutoetustega, võrguga liitumise kulude ja võrgu arenduskulude

hüvitamisega. Taastuvenergia edendamise kaudu keskkonnakaitse ja riigi energiajulgeoleku

parandamine on väga olulised eesmärgid. Arvestades Riigikogu ulatuslikku diskretsiooni, ei ole tegu

ilmse veaga, toetused on põhjendatud suurusega ja seega põhiseadusega kooskõlas.

66. Arvestada tuleb ka taastuvenergia tootjate õiguspärase ootusega. Investeeringud on tehtud ja

kohustused võetud (laenulepingud sõlmitud) eeldusel, et toetusi makstakse lubatud suuruses 12 aasta

jooksul. Uute tootjate jaoks on Riigikogu menetluses seaduse eelnõu, millega skeemi muudetakse.

Nii Riigikohus kui ka Euroopa Komisjon on leidnud, et tähtajalist lubadust ei tohi rikkuda. Arvestada

tuleb, et regulatsiooni muutmisel oleks suur mõju taastuvenergia tootjatele. Kehtiva õiguse mõju igale

üksikule tarbijale on väike.

Tuuletehnoloogia Liit

67. Tuuletehnoloogia Liit leiab, et ELTS sätted, millega kohustatakse tarbijat kandma taastuvenergia

toetuste rahastamise kulu, on põhiseadusega kooskõlas.

68. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 mõttes on asjassepuutuvad need

sätted, mis näevad ette tarbija kohustuse kanda taastuvenergia toetuste rahastamise kulu ja sätestavad

selle kulu suuruse kujunemise alused ja korra. Praeguses asjas saab küsimuse alla seada üksnes

tarbija kulude kandmise kohustuse põhiseaduspärasuse.

69. ELTS § 592 lg-st 1 tulenev tarbija kohustus kanda taastuvenergia toetuse rahastamisest tekkiv

kulu on avalik-õiguslik rahaline kohustus PS § 113 mõttes. Säte on kooskõlas PS § 113 nõuetega,

st tasu maksmise kohustus on kehtestatud seadusega ning seadus määrab piisava selgusega kulu

arvestamise alused ja korra.

70. Riigikohus saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kontrollida tulenevalt PS §-st 4 seda,

kas seadusandja on toetuse kulu arvestamise alused ja tarbijale omistamise tingimused piisavalt

selgelt määratlenud ning kas see on PS § 11 mõttes proportsionaalne. ELTS §-s 59 sätestatud toetuste

vajalikkus ja proportsionaalsus ei ole praeguse asja lahendamisel siiski asjassepuutuvad küsimused,

kuna nende üle saab otsustada vaid seadusandja. Euroopa Komisjon leidis 28. oktoobri 2014. a

otsuses C (2014)8106, et toetustega makstav riigiabi on kooskõlas ELTL artikli 107 lg-ga 3 perioodil

1. maist 2004 kuni 31. detsembrini 2020.

71. ELTS § 592 lg-st 1 tarbijale tulenev kohustus riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Riive

intensiivsus on madal, kuivõrd elektritarbija keskmine taastuvenergia tasu on iga kuu u 2 eurot.

Normid, mille alusel elektritarbijad kannavad toetuste rahastamise kulu lähtuvalt nende tarbitud

elektrienergia kogusest, on kooskõlas PS §-ga 11. Taastuvate energiaallikate osakaalu suurendamine

on avalikes huvides ja riik peab leidma viisi toetuste rahastamiseks. Normid, mille järgi tarbija

kannab toetuste rahastamise kulu võrdeliselt enda tarbitud elektrienergia kogusega, tagab kulude

kandmise kõige õiglasemal viisil. Kui toetusi makstaks otse riigieelarvest, kaotaksid kaudselt

eelkõige väikesed elektritarbijad, keda on suurtarbijatest tunduvalt rohkem.

72. Normid, mille alusel kujunevad tootjatele makstavad toetuste summad, välistavad olukorra, kus

toetust makstaks suuremal määral, kui see on vajalik Eesti taastuvenergia kasutamise osakaalu

suurendamise eesmärgil. Tuuleenergia kogusest sõltuv toetuse maksmise piirang ja toetuste maksmise

ajaline piiratus, majanduslikud ja tehnoloogilised põhjused ning keskkonnanõuded välistavad selle, et

tarbijad maksaksid kinni toetused, mis ei ole avalikes huvides vajalikud.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

73. Tsiviilkolleegium kahtleb järgmiste sätete põhiseaduspärasuses. Elektrituruseaduse § 59 lg-d 1

ja 2:

„(1) Tootjal on õigus saada põhivõrguettevõtjalt toetust:

1) taastuvast energiaallikast tootmisseadmega, mille netovõimsus ei ületa 100 MW;

2) alates 2010. aasta 1. juulist elektrienergia eest, kui ta on selle tootnud biomassist koostootmise

režiimil, välja arvatud juhul, kui biomassist toodetakse elektrienergiat kondensatsioonirežiimil, siis

toetust ei maksta. Koostootmise täpsema juhise kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega valdkonna

eest vastutava ministri ettepanekul. Koostootmise täpsema juhise ettepaneku esitamisel Vabariigi

Valitsusele võtab valdkonna eest vastutav minister aluseks Konkurentsiameti ettepaneku;

3) elektrienergia eest, kui ta on selle tootnud tõhusa koostootmise režiimil jäätmetest jäätmeseaduse

tähenduses, turbast või põlevkivitöötlemise uttegaasist;

4) elektrienergia eest, kui ta on selle tootnud tõhusa koostootmise režiimil tootmisseadmega, mille

elektriline võimsus ei ületa 10 MW;

5) põlevkivil töötava tootmisseadme installeeritud netovõimsuse kasutatavuse eest, kui tootmisseade

on tööd alustanud ajavahemikus 2013. aasta 1. jaanuarist kuni 2016. aasta 1. jaanuarini.

(2) Põhivõrguettevõtja maksab tootjale tema taotluse alusel toetust:

1) 0,0537 eurot ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest, kui see on toodetud käesoleva paragrahvi

lõike 1 punkti 1 või 2 kohaselt;

2) 0,032 eurot ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest, kui see on toodetud käesoleva paragrahvi

lõike 1 punkti 3 või 4 kohaselt;

3) ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest käesoleva lõike punktis 1 või 2 nimetatud määras või

Konkurentsiameti kooskõlastatud määras, kui elektrienergia on toodetud tõhusa koostootmise režiimil

taastuvast energiaallikast või turbast;

4) 0,016 eurot tunnis ühe kilovati käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 ja § 108 lõikes 11 nimetatud

netovõimsuse kasutatavuse eest, kui kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse hind on üle 20.00 euro

ühe tonni eest;

5) 0,015 eurot tunnis ühe kilovati käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 ja § 108 lõikes 11 nimetatud

netovõimsuse kasutatavuse eest, kui kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse hind on 15.00–

20.00 eurot ühe tonni eest;

6) 0,014 eurot tunnis ühe kilovati käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 ja § 108 lõikes 11 nimetatud

netovõimsuse kasutatavuse eest, kui kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse hind on 10.00–

14.99 eurot ühe tonni eest."

74. Elektrituruseaduse § 592 lõige 1:

„(1) Käesoleva seaduse §-s 59 nimetatud toetuse rahastamisest tekkiva kulu kannab tarbija,

arvestades võrguteenuse tarbimise mahtu ning otseliini kaudu tarbitud elektrienergia kogust. Toetuse

rahastamise kulu hõlmab ka §-s 581 nimetatud päritolutunnistuste elektroonilise andmebaasi

haldamise kulu."

75. Üldkogu peab asjassepuutuvaks ka järgmiseid sätteid (vt lähemalt otsuse II osa).

76. Elektrituruseaduse § 591 „Toetuse tingimused" lg 1, lg 2 p-d 2–5 ja lg 5:

"(1) Käesoleva seaduse §-s 59 nimetatud toetuse saamiseks peavad olema täidetud järgmised

tingimused:

1) elektrienergia on toodetud käesoleva seaduse ja võrgueeskirja nõuete kohase tootmisseadmega;

2) tootja täidab käesoleva seaduse 4. peatükis ja §-s 58 sätestatud kohustusi.

(2) Tootja ei saa toetust:

[---]

2) elektrienergia eest käesoleva seaduse § 59 lõike 2 punkti 1 alusel, kui see on toodetud

tootmisseadmega, mille võimsuse kasutatavuse eest saab tootja toetust § 59 lõike 2 punkti 4, 5 või 6

alusel;

3) kui tuuleenergiast elektrienergia tootjale on riik maksnud sama tootmisseadme eest

investeeringutoetust;

4) kui puuduvad elektrienergia tootmiseks vajalikud keskkonnaload või tootja rikub

keskkonnalubadega sätestatud tingimusi;

5) elektrienergia eest, mis on toodetud elektrijaama omatarbeks.

[---]

(5) Tuult energiaallikana kasutav tootja võib saada toetust, kuni kalendriaastas on toetust makstud

Eestis kokku 600 GWh tuuleenergiast toodetud elektrienergia eest. Arvestust peetakse iga

kalendriaasta kohta eraldi."

77. Elektrituruseaduse § 592 „Toetuse rahastamine" lõiked 2, 4 ja 5:

„(2) Põhivõrguettevõtja koostab ja avaldab oma veebilehel iga aasta 1. detsembriks hinnangu selle

kohta, kui suur on taastuvast energiaallikast toodetud elektrienergia ja tõhusa koostootmise režiimil

toodetud elektrienergia järgmise kalendriaasta toetuste rahastamiseks kuluv summa, tarbijatele

osutatavate võrguteenuste maht ning otseliinide kaudu tarbitud elektrienergia kogus.

[---]

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud hinnangu alusel määrab põhivõrguettevõtja järgmise

kalendriaasta toetuste rahastamise kulu suuruse tarbitud võrguteenuse ja otseliini kaudu tarbitud

elektrienergia ühe kilovatt-tunni kohta, võttes arvesse hinnangu koostamisele vahetult eelnenud

12 kuu jooksul toetuste rahastamiseks üle- või alalaekunud summasid, ülelaekunud summalt teenitud

intressi või alalaekunud summalt tasutud intressi ning toetuste haldamiseks tehtavaid põhjendatud

kulutusi. Põhivõrguettevõtja avaldab toetuste rahastamise kulu suuruse koos selle aluseks olevate

andmete ja arvutuskäiguga oma veebilehel.

(5) Võrguettevõtja esitab tarbijale võrguteenuste eest ja liinivaldaja otseliini kaudu tarbitud

elektrienergia eest arve, millel on taastuvast energiaallikast toodetud elektrienergia ja tõhusa

koostootmise režiimil toodetud elektrienergia toetuste rahastamise kulu eraldi välja toodud."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

78. Esmalt selgitab üldkogu põhiseaduslikkuse järelevalve piire praeguses asjas (I). Teiseks leiab

üldkogu asjassepuutuvad normid (II) ning asjakohase põhiseaduse sätte ja sellest tulenevad normi

põhiseaduspärasuse hindamise nõuded (III). Seejärel kontrollib üldkogu asjassepuutuvate normide

põhiseaduspärasust (IV). Viimaks lahendab üldkogu kostja kassatsioonkaebuse (V).

I

79. Üldkogu ei nõustu menetlusosaliste seisukohaga, et Riigikohus ei saa hinnata taastuvenergia tasu

põhiseaduspärasust, sest tegemist on riigiabiga, mille Euroopa Komisjon on tunnistanud

õiguspäraseks.

80. ELTL art 107 lõige 1 sätestab: „Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune

liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või

ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist,

siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust."

Euroopa Komisjon hindas 28. oktoobri 2014. a otsuses Eestis kehtivate taastuvenergia ja

koostootmise jaamade toetuste vastavust keskkonnakaitseks antava riigiabi suunistele ning leidis, et

aastatel 2004–2005, 2005–2007, 2007. aastast kuni komisjonile esitatud teavituseni ehk 2014. aastani

kehtinud regulatsioonid ning elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu (vt täpsemalt ülal p 18) on

kooskõlas 2001., 2008. ja 2014. aasta suunistega keskkonnakaitseks antava riigiabi kohta (Euroopa

Komisjoni otsuse p 3.3.6). Praeguse vaidluse esemeks ei ole küsimused, kas taastuvenergia tasu on

riigiabi ning kas taastuvenergia tasu riigiabina on kooskõlas selle andmise reeglitega.

81. Üldkogu menetleb praegust kohtuasja, kuna Riigikohtu tsiviilkolleegiumil tekkis kahtlus, kas

ELTS § 592 lg 1 koosmõjus § 59 lg-tega 1 ja 2 on põhiseadusega kooskõlas. PS § 152 lg-te 1–2

kohaselt jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes õigusakti, kui see on vastuolus

põhiseadusega, ning Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes õigusakti, kui see on vastuolus

põhiseaduse sätte ja mõttega. Sellest, et sätted on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas, ei saa järeldada,

et samad sätted on kooskõlas ka Eesti Vabariigi põhiseadusega, ega ka mitte seda, et sätte

põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistamisega rikutaks Euroopa Liidu õigust. Õigusakti

puutumus Euroopa Liidu õigusega ega mõne muu institutsiooni seisukoht riigisisese õiguse kooskõla

kohta Euroopa Liidu õigusega ei saa iseenesest takistada õigusakti põhiseaduspärasuse kontrolli

põhiseaduse § 152 mõttes.

82. Euroopa Komisjon on hinnanud taastuvenergia ja koostootmise jaamadele ette nähtud toetuste

kooskõla Euroopa Liidu õigusest tulenevate riigiabi suunistega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on aga

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatanud kontrollimaks eeskätt kostja

omandipõhiõiguse riive põhiseaduspärasust. Sellest, et Eestis kehtiv taastuvenergia ja koostootmise

jaamade toetuse regulatsioon on kooskõlas Euroopa Komisjoni suunistega keskkonnakaitseks antava

riigiabi kohta, ei saa teha järeldust, et sama regulatsioon on kooskõlas ka Eesti Vabariigi

põhiseadusega, sh omandipuutumatust kaitsvate sätetega.

83. Ehkki kohustus edendada taastuvenergia tootmist tuleneb Euroopa Liidu direktiivist, jätab

Euroopa Liidu õigus liikmesriikidele ulatusliku otsustusõiguse selle üle, kuidas seda eesmärki

saavutada. Euroopa Liidu õigusega, sh riigiabi suunistega määratud piirides on riigisisene

seadusandja seotud Eesti põhiseadusest tulenevate nõuetega ning riigisisesed kohtud PS §-st 152

tuleneva kohustusega kontrollida eesmärgi saavutamiseks valitud vahendi(te) põhiseaduspärasust.

Mingil juhul ei keela Euroopa Liidu õigus riikidel tagada riigisiseseid põhiõigusi määral, mil nende

põhiõiguste realiseerimine ei sea ohtu Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust.

Praegusel juhul sellist ohtu ei ole. Seetõttu saab Riigikohus hinnata normide põhiseaduspärasust ja

need põhiseadusvastasuse korral kehtetuks tunnistada.

II

84. Üldkogu kontrollib esmalt, kas tsiviilkolleegiumi määruses viidatud ELTS normid on praeguse

kohtuasja lahendamisel asjassepuutuvad.

85. Tsiviilkolleegium kahtleb selles, kas põhiseadusega on kooskõlas tarbija kohustus maksta

taastuvenergia tasu või makstava tasu suurus, leides, et need tulenevad ELTS § 592 lg-st 1 koosmõjus

§ 59 lg-tega 1 ja 2.

86. ELTS ei sätesta otseselt taastuvenergia tasu suurust. Taastuvenergia tasu suuruse kujundavad

mitmed sätted. ELTS § 592 lg-st 1 tuleneb tarbijatele kohustus maksta kinni selle seaduse §-s 59

nimetatud toetuse (taastuvenergia toetus) rahastamisest tekkiv kulu arvestades võrguteenuse tarbimise

mahtu ja otseliini kaudu tarbitud elektrienergia kogust, samuti ELTS §-s 581 nimetatud

päritolutunnistuste elektroonilise andmebaasi haldamise kulu. ELTS § 592 lõike 5 järgi tuleb tarbijale

esitatud võrguteenuste arvel või otseliini kaudu tarbitud elektrienergia arvel eraldi välja tuua

taastuvenergia toetuste rahastamise kulu. Neist sätetest tuleneb tarbija kohustus maksta taastuvenergia

tasu.

87. Taastuvenergia tasu suuruse kilovatt-tunni kohta (taastuvenergia tasu määr) arvutab

põhivõrguettevõtja lähtuvalt ELTS § 592 lg-st 4 igaks aastaks ELTS § 592 lg-s 2 nimetatud hinnangu

alusel. ELTS § 592 lg-st 2 tulenevalt prognoosib põhivõrguettevõtja igaks aastaks tarbijatele

osutatavate võrguteenuste mahtu, otseliinide kaudu tarbitud elektrienergia kogust ja taastuvenergia

toetuste rahastamiseks kuluva summa suurust.

88. Taastuvenergia toetuste rahastamiseks kuluva summa suurus sõltub toetuse saajate arvust, toetuste

suurusest ja toetatava elektrienergia kogusest. Toetuste saajate ringi määrab kindlaks ELTS § 59 lg 1.

Praeguses asjas on siiski asjassepuutuvad üksnes ELTS § 59 lg 1 p-d 1–4, aga mitte p 5, sest

vaieldakse enne 12. märtsi 2012 tarbitud elektrienergiast tuleneva võla üle, samas kui p 5 näeb

toetuse ette alles alates 2013. aastast tööd alustanud tootmisseadmele. Toetuste määrad ELTS § 59

lg 1 p-des 1–4 sätestatud toetuse saajatele näevad ette § 59 lg 2 p-d 1–3. ELTS § 591 lg-d 1–2

sätestavad toetuse saamise üldtingimused ja neist ei ole asjassepuutuv üksnes lg 2 p 1, mis reguleerib

§ 59 lg 1 p-s 5 nimetatud toetuse saajat. ELTS § 591 lg 5 seab piirangu tuult energiaallikana kasutava

tootmisseadmega tootja toetusele. Lisapiirangu seab ELTS § 108 lg 1, mis lubab selle seaduse § 59

lg 1 p-de 1–4 alusel ettenähtud toetust maksta tootjale tootmise alustamisest 12 aasta jooksul.

89. Kuna tarbija, praeguses asjas kostja kohustus maksta taastuvenergia tasu, samuti selle tasu suurus

tulenevad kõigist eeltoodud normidest kogumis, on need normid asjassepuutuvad. Seega on üldkogu

hinnangul asjassepuutuvad tsiviilkolleegiumi nimetatud ja ülal punktides 73–74 toodud sätted,

v.a ELTS § 59 lg 1 p 5 ja lg 2 p-d 4–6; lisaks on asjassepuutuvad eespool punktides 76–77 esitatud

sätted osas, milles need panevad tarbijale kohustuse maksta taastuvenergia tasu ja sätestavad

taastuvenergia tasu suuruse kujunemise alused.

III

90. Järgnevalt leiab üldkogu asjakohased põhiseaduse sätted. Kuigi tsiviilkolleegium seadis kahtluse

alla, kas taastuvenergia tasu maksmise kohustuse panemine tarbijale on omandipõhiõiguse riivena

kooskõlas PS §-ga 32, hindab üldkogu esiteks, kas taastuvenergia tasu on PS § 113

reguleerimisesemesse kuuluv avalik-õiguslik rahaline kohustus. Seda põhjusel, et Riigikohtu praktika

kohaselt on avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamisega kaasnev omandipõhiõiguse riive

käsitatav PS §-st 113 tuleneva isiku subjektiivse õiguse riivena (vt nt põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus nr 3-4-1-18-07, p 25). Avalik-õiguslikud rahalised

kohustused riivavad vältimatult omandipõhiõigust, mistõttu vaidlusaluse normi kontroll PS § 113

suhtes sisaldab ka omandipõhiõiguse riive kontrolli. Kui omandipuutumatust on riivatud avalik-

õigusliku rahalise kohustuse kehtestamisega, ei saa asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasuse

kontroll piirduda omandipõhiõiguse riive kontrolliga. PS § 113 sätestab avalik-õiguslike rahaliste

kohustuste kehtestamisele spetsiifilised lisanõuded, millele vastavust tuleb sellisel juhul samuti

kontrollida. Seetõttu analüüsib üldkogu esiteks, kas taastuvenergia tasu on avalik-õiguslik rahaline

kohustus PS § 113 mõttes.

91. PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed

sätestab seadus. Riigikohtu üldkogu on leidnud: „Sõnastuselt hõlmab § 113 kaitseala riiklikke makse,

koormisi, lõive, trahve ja sundkindlustuse makseid. Tegelikult on selle sätte kaitseala laiem. Selles

sättes on püütud võimalikult täielikult loetleda kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. Üldkogu on

seisukohal, et § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest,

kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse" (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus

nr 3-4-1-10-00, p 20). Üldkogu jääb selle seisukoha juurde ka praeguses asjas.

92. Kuigi taastuvenergia tasu määra määrab igaks aastaks, tasu kogub ja toetused maksab välja

põhivõrguettevõtja, s.o eraõiguslik juriidiline isik, ei tähenda see, et taastuvenergia tasu ei võiks olla

avalik-õiguslik tasu PS § 113 mõttes. Taastuvenergia tasu maksmise kohustus on ette nähtud

seadusega. Taastuvenergia tasu kehtestati eesmärgiga edendada elektrienergia tootmist taastuvatest

allikatest, et säästa keskkonda, seega avalikes huvides (vt lähemalt eesmärke allpool p-d 101–104).

Tasu maksmise kohustus kaasneb automaatselt võrguteenuse ja otseliini kaudu elektrienergia

tarbimisega, ilma et maksja saaks mingi vastusoorituse. Riigikohus on ka varem pidanud äriühingu

kogutavat makset avalik-õiguslikuks nõudeks (vrd samuti avalikes huvides ja õigusaktiga kehtestatud

vedelkütuse varumakse tasumise kohustus – põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. oktoobri

2007. a otsus nr 3-4-1-15-07, p 17). Neid asjaolusid arvestades leiab üldkogu, et taastuvenergia tasu

on avalik-õiguslik rahaline kohustus PS § 113 mõttes.

93. PS §-ga 113 hõlmatud avalik-õiguslike rahaliste kohustuste olemus ja eesmärk on erinev. Sellest

tulenevalt on erinev ka nende kehtestamise kohtuliku kontrolli ulatus põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluses. Otsustamaks, milline avalik-õiguslik rahaline kohustus on taastuvenergia tasu täpsemalt

ja milline on Riigikohtu pädevus selle põhiseaduspärasust hinnates, tuleb lähemalt analüüsida

taastuvenergia tasu olemust.

94. Maks on Riigikohtu üldkogu varasema seisukoha järgi avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks

vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ilma otsese vastutasuta vaieldamatult täitmisele

kuuluv rahaline kohustus (22. detsembri 2000. a otsus nr 3-4-1-10-00, p 24). ELTS § 592 lg 1 järgi

kaasneb taastuvenergia tasu maksmise kohustus automaatselt ühe kauba ja teenuse (elektrienergia ja

võrguteenuse) tarbimisega ning tarbija ei saa selle eest mingit vastusooritust ega hüve, vaid sellest

kaetakse ELTS § 59 alusel elektrienergia tootjatele makstav toetus ja päritolutunnistuste

elektroonilise andmebaasi haldamise kulu. Need taastuvenergia tasu aspektid viitavad maksu

tunnustele, kuid sellest hoolimata ei ole taastuvenergia tasu maks. Maks kehtestatakse eelkõige

avalike ülesannete täitmiseks raha kogumise üldisel eesmärgil, seevastu kogu taastuvenergia tasu

kasutatakse ühel kindlal eesmärgil, mis ei ole olemuslikult fiskaalne. Kuigi on olemas ka

sihtotstarbelised maksud (nt sotsiaalmaks), erineb taastuvenergia tasu olemuslikult maksust selle

poolest, et taastuvenergia tasu määr sõltub otseselt konkreetse kulu suurusest, milleks on

taastuvenergia toetuste maksmiseks ja andmebaasi haldamiseks kuluv summa.

95. Lõivu kohta on Riigikohtu üldkogu varem leidnud: „Riigilõiv on tasu riigi poolt avalik-õigusliku

toimingu tegemise või dokumendi väljaandmise eest. [--- L]õivu tasuja saab toimingu tegemise või

väljastamise näol konkreetse vastuteene. Lõivu eesmärk on riigi poolt tehtava konkreetse toimingu

kulutuste hüvitamine toimingust huvitatud isiku poolt" (vt eelmises punktis viidatud otsus).

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud kohtusse pöördumise

riigilõivustamist põhiseaduse tähenduses lubatuks, kui toimingus sisaldub lõivu tasunud isiku jaoks

vastuteene ning riigilõivuna küsitav rahasumma on mõeldud nimetatud toimingu tegemisega

kaasnevate kulude katmiseks ega ole ebaproportsionaalne kohtusse pöördumise õiguse suhtes

(põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. mai 2015. a otsus nr 3-4-1-59-14, p-d 29 ja 34). Kuigi

taastuvenergia tasu määra vastavus konkreetsele kulule on lõivule omane tunnus, ei ole

taastuvenergia tasu ka lõiv, kuna taastuvenergia tasu eest ei saa isik mingit vastusooritust ega hüve.

Kuigi kaudselt võib selliseks hüveks pidada paremas seisundis keskkonda, ei ole sedavõrd üldine

vastutasu lõivu määratlusele vastav (nt saab maksumaksja samavõrd ka tasutud maksude eest

kasutada üldiseid avalikke hüvesid, nagu teedevõrku).

96. Taastuvenergia tasu ei ole PS §-s 113 nimetatutest ka koormis (mitterahaline kohustus), trahv ega

sundkindlustuse makse, kuna see väljendub rahas, pole olemuselt sanktsioon ega too endaga kaasa

kindlustatust mingite riskide vastu. Üldkogu hinnangul on taastuvenergia tasu PS §-s 113 nimetamata

avalik-õiguslik rahaline kohustus sui generis. Seda põhjusel, et taastuvenergia tasu määr, mille

määrab põhivõrguettevõtja igaks aastaks, kujuneb omapärases süsteemis sisuliselt ise, kuigi süsteemi

kulud lähtuvad seaduses sätestatud kulutustest. Ka sellisele rahalisele kohustusele laieneb PS §-st 113

tulenev isiku subjektiivne õigus.

IV

97. Üldkogu ei kahtle, et taastuvenergia tasu maksmise kohustus ja selle määr on kehtestatud

formaalselt põhiseaduspäraselt. PS §-s 113 sätestatud üldisest seadusereservatsioonist tulenevalt on

avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamine seadusandja ainupädevuses. Riigikohtu üldkogu

on varem leidnud, et PS § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised

kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu poolt vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga

(vt Riigikohtu üldkogu varasem seisukoht, viide ülal p 91). Praeguses asjas ongi taastuvenergia tasu

kehtestatud Riigikogu vastu võetud ELTS-ga.

98. Üldkogu on seisukohal, et taastuvenergia tasu formaalset põhiseaduspärasust ei väära ka asjaolu,

et taastuvenergia tasu määr ei ole konkreetse suurusena seaduses sätestatud, vaid jäetud eraõigusliku

juriidilise isiku määrata. ELTS § 59 ja § 592 lg-te 2 ja 4 alusel arvutab põhivõrguettevõtja

taastuvenergia tasu määra igaks aastaks lähtuvalt prognoosidest. Kuigi prognoos ei pruugi vastata

järgmisel aastal tegelikult kujunevale olukorrale, ei ole põhivõrguettevõtjal mingit kaalutlusõigust

taastuvenergia tasu määra üle otsustamisel. Prognoosi ebatäpsus korrigeeritakse alati ELTS § 592

lõike 4 alusel ülejärgmise aasta taastuvenergia tasu määra arvutamisel ning erinevate aastate

summana vastab taastuvenergia tasu määr üheselt seadusega määratud kombinatsioonile faktilistest

asjaoludest ja seaduses sätestatud kriteeriumitest. Järelikult on seadusandja kehtestanud

taastuvenergia tasu määra kujundavad kriteeriumid ja regulatsioon on seega põhiseadusega

formaalselt kooskõlas.

99. Järgmiseks hindab üldkogu taastuvenergia tasu maksmise kohustuse ja selle määra materiaalset

põhiseaduspärasust. Selleks tuleb leida esmalt taastuvenergia tasu kehtestamise legitiimne eesmärk.

100. Arvestades seda, et PS § 113 on lihtsa seadusereservatsiooniga norm, siis võib seadusandja

avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestada mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega

vastuolus.

101. Euroopa Liidu liikmesriikide kohustus edendada taastuvenergia tootmist tuleneb Euroopa Liidu

õigusest (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 23. aprilli 2009. a direktiiv 2009/28/EÜ, taastuvatest

energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja

2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta), mille järgi peab ka Eesti

suurendama taastuvate energiaallikate osakaalu kogu energiatarbimises. Eesti Vabariigi põhiseaduse

täiendamise seaduse § 2 järgi kohaldatakse Eesti kuulumisel Euroopa Liitu Eesti Vabariigi

põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega on Euroopa Liidu

õigusest tulenev eesmärk soodustada taastuvenergia tootmist põhiseadusega kooskõlas.

102. ELTS § 59 lg 1 p 1 alusel toetatakse taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmist.

Taastuvateks energiaallikateks on vesi, tuul, päike, laine, tõus-mõõn, maasoojus, prügilagaas, heitvee

puhastamisel eralduv gaas, biogaas ja biomass (ELTS § 57 lõige 1). Taastuvatest energiaallikatest

elektrienergia tootmist peetakse keskkonnasäästlikuks (vt nt eelmises punktis viidatud direktiivi

preambul). Traditsiooniliselt on Eestis elektrit toodetud valdavalt põlevkivist, mis on taastumatu

fossiilne energiaallikas. Põlevkivist elektrienergia tootmise tagajärjel paisatakse õhku palju

süsihappegaasi, tekib rohkesti jäätmeid ja tootmisel kasutatakse ohtralt vett. Lisaks taastuvenergiast

elektri tootmisele toetatakse ka tõhusal koostootmisrežiimil elektrienergia tootmist (ELTS § 59 lg 1 p-

d 2–4). Tõhus koostootmine on elektrienergia tootmine elektri- ja soojusenergia koostootmise

režiimil, lähtuvalt soojusenergia nõudlusest ja tagades energiasäästu vastavalt tõhusa koostootmise

nõuetele (ELTS § 3 p 261). Tõhus koostootmine võimaldab vähendada saastet ning tagada kindlamalt

energiavarustus. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida

tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning

hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Seega tuleneb eesmärk toota elektrit

keskkonnahoidlikult ka põhiseadusest.

103. Peale keskkonda säästvama elektrienergia tootmise tagatakse elektrienergia tootmise eri viiside

arendamisega ka energiajulgeolekut. PS § 1 sätestab Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse. Võimalus toota

elektrienergiat Eestis erinevatest allikatest teenib muu hulgas ka riigi sõltumatuse huve, sest

elektrienergia on nüüdisaegse riigi- ja ühiskonnaelu toimimiseks vältimatult vajalik. Järelikult tuleneb

ka energiajulgeoleku tagamise eesmärk põhiseadusest.

104. Eeltoodust tulenevalt leiab üldkogu, et taastuvenergia tasu maksmise kohustuse eesmärk on

(taastuv)energia tootmise edendamine. See eesmärk teenib nii eesmärki täita Euroopa Liidu õigusega

Eestile pandud kohustust, eesmärki edendada keskkonnasäästlikumat elektrienergia tootmist kui ka

eesmärki tagada energiajulgeolekut. Kuna need eesmärgid on kas tuletatavad põhiseadusest või

põhiseadusega kooskõlas, on nende eesmärkide saavutamiseks avalik-õigusliku rahalise kohustuse

kehtestamine PS § 113 mõttes legitiimne.

105. Nagu eespool (vt otsuse p 90) leitud, peab avalik-õiguslik rahaline kohustus, selleks et olla

põhiseaduspärane, vastama spetsiifilistele, PS §-st 113 tulenevatele nõuetele, mille sisu sõltub

asjassepuutuva avalik-õigusliku rahalise kohustuse liigist. Üldkogu leiab, et juhul, kui seadusandja

valib avalik-õigusliku rahalise kohustuse sätestamise viisiks mitte maksu, vaid mingi spetsiifilise

eesmärgiga avalik-õigusliku rahalise kohustuse (tasu) kehtestamise, on see tasu põhiseadusega

kooskõlas juhul, kui tasu kehtestatakse üksnes selle eesmärgi saavutamiseks, st tegu ei ole varjatud

maksustamisega, seda eesmärki on võimalik selle meetmega saavutada ning tasu määr ei ole selle

kehtestamisega taotletavaid eesmärke silmas pidades ilmselgelt põhjendamatu.

106. Üldkogu leiab, et taastuvenergia tasuga rahastatakse just nimelt keskkonnasäästlikumaks peetava

elektrienergia tootmist ning seda ei kasutata muude eesmärkide saavutamiseks järgmistel põhjustel.

107. Taastuvenergia tasu kehtestades on seadusandja üheselt kindlaks määranud sellest toetust

saavate tootjate ringi. Nii toetatakse ELTS § 59 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel esiteks neid, kes toodavad

elektrienergiat taastuvast energiaallikast. Teiseks toetatakse ELTS § 59 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel neid,

kes toodavad elektrienergiat tõhusa koostootmise režiimil. Nii taastuvast energiaallikast kui ka

tõhusal koostootmise režiimil elektrienergia tootmist peetakse keskkonnahoidlikuks (vt ülal p 107).

Seega on taastuvast energiaallikast ja tõhusal koostootmise režiimil elektrienergia tootjad asjakohased

isikud, kellele taastuvenergia toetust maksta.

108. Taastuvenergia tasust kaetakse ka päritolutunnistuste elektroonilise andmebaasi haldamise kulu

(ELTS § 592 lg 1). Päritolutunnistused on kauba sertifitseerimistunnistused, mis on mõeldud

kasutamiseks Eestis ja teistes EL liikmesriikides (ELTS § 581 lg 12). Päritolutunnistuste regulatsioon

on välja töötatud samuti taastuvenergia tootmise edendamiseks.

109. Taastuvenergia tasu määra arvutab põhivõrguettevõtja igaks aastaks lähtuvalt selleks aastaks

prognoositud tarbijatele osutatavate võrguteenuste mahust, otseliinide kaudu tarbitava elektrienergia

kogusest ja taastuvenergia toetuste rahastamiseks kuluva summa suurusest. Nagu eespool p-s 98

märgitud, kogutakse tasu üksnes nii palju, kui on asjaoludest tulenevalt vajalik. Lähtuvalt eeltoodust

leiab üldkogu, et taastuvenergia tasu kasutatakse keskkonnasäästlikuma elektrienergia tootmise

rahastamiseks ehk rangelt sellel eesmärgil, milleks seadusandja on selle kehtestanud, ning tegu ei ole

varjatud maksustamisega.

110. Edasi kaalub üldkogu, kas (taastuv)energia tootmise edendamise eesmärki on võimalik

taastuvenergia tasu kehtestamisega saavutada.

111. Üldlevinud arvamuse kohaselt on taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmine üldjuhul

kulukam kui elektrienergia tootmine fossiilsetest allikatest. Seetõttu ei ole taastuvatest

energiaallikatest elektrienergia tootmist tõenäoliselt võimalik alustada ilma välise (riigi) toetuse või

soodustusteta. Kogutud taastuvenergia tasust makstakse toetust taastuvatest energiaallikatest ja

tõhusal koostootmisrežiimil elektrienergia tootjatele, sest sellistest allikatest ja koostootmisrežiimil

elektrienergia tootmine on kallim kui selle turuhind. Praktika on näidanud, et taastuvenergia toetuste

kehtimise ajal on taastuvenergia osakaal elektrienergia tootmises suurenenud, samuti on tehtud

investeeringuid elektri ja soojuse tõhusasse koostootmisesse (vt eespool p-d 38, 58 ja 59), samas kui

toetuste kehtestamise eelsel ajal oli neil viisidel elektrienergia tootmise osakaal marginaalne.

Järelikult on võimalik taastuvenergia tasu kogudes ja sellest taastuvenergia tootjatele toetusi makstes

edendada (taastuv)energia tootmist.

112. Järgmiseks kaalub üldkogu ega taastuvenergia tasu määr ei ole selle kehtestamisega taotletavaid

eesmärke silmas pidades ilmselgelt põhjendamatu.

113. Riigikogu saadetud materjalidest nähtub, et seadusandja on toetuste määrad kehtestanud,

kaaludes erinevaid ettepanekuid. Algse ettepaneku toetuste määrade kohta tegi eelnõu esitamisega

Vabariigi Valitsus (vt eelnõu algtekst). Riigikogu kuulas ära huvigrupid (vt Eesti Jõujaamade ja

Kaugkütte Ühingu, Eesti Turbaliidu, Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni ning üksikute elektrienergia

tootjate seisukohad, Riigikogu majanduskomisjoni 8. veebruari 2007. a istungi protokoll) ning tutvus

vastuväidetega Energiaturu Inspektsiooni tasuvusanalüüsile. Materjalidest nähtub, et lisaks Riigikogu

komisjonile tegeles eelnõuga Riigikogus moodustatud eraldi töögrupp, kes käsitles ka toetuste

määrasid (vt Riigikogu majanduskomisjoni 8. veebruari 2007. a istungi protokoll).

114. Seadusandja on praeguses asjas asjassepuutuvate normide kaudu loonud süsteemi, mille järgi

makstakse tootjatele toetust lähtuvalt nende toodetud ja edastatud elektrienergia kogusest ning

toetuseid finantseerivad tarbijad lähtuvalt nende tarbitava elektrienergia kogusest. Üldkogu leiab, et

põhimõtteliselt on selliselt kujundatud süsteem põhiseaduslikult aktsepteeritav, kuna toetuse saamine

sõltub tegelikult toodetud ja müüdud elektrienergia kogusest ehk sellest, kui palju tootja

(loodussäästlikumat) elektrienergiat toodab; tarbija seevastu maksab taastuvenergia tasu vastavalt

sellele, kui palju ta elektrit tarbib, sealhulgas oma osakaalu eest rohelisema elektrienergia tootmises.

Selline süsteem on kooskõlas keskkonnaõiguse üldtunnustatud põhimõttega, et saastaja maksab – ehk

mida rohkem isik elektrienergiat tarbib, seda enam peab ta ka maksma rohelisema elektrienergia

tootmise eest. Seejuures saab igaüks mõjutada enda makstava taastuvenergia tasu suurust üldise

elektrienergia tarbimise vähendamise kaudu. Viimane teenib samuti keskkonnahoiu eesmärki. Seega

on taastuvenergia tasu loodud rahastama keskkonnasäästlikumat, kuid turuhinnast kallimat

elektrienergia tootmist lähtuvalt isiku tarbitud elektrienergia kogusest.

115. Tähelepanu väärib asjaolu, et seadusandja ei ole kehtestanud elektrienergia tootjatele

taastuvenergia toetuse maksmist ajalise piiranguta, vaid kindlaks perioodiks. Nii on taastuvast

energiaallikast ja tõhusa koostootmise režiimil elektrienergia tootjatel õigus saada toetust 12 aasta

jooksul tootmise alustamisest (ELTS § 108 lg 1). Samas arvestatakse objektiivselt tuuleparkide

tehniliseks elueaks 20 aastat, puitu ja turvast kasutavatel tõhusa koostootmise jaamadel 25 aastat ja

hüdroelektrijaamadel 30 aastat (Konkurentsiameti Riigikohtule esitatud arvamuse lisa 3:

Konkurentsiameti 15. nov 2012. a kiri majandus- ja kommunikatsiooniministrile, lk 4, 7, ja 13; samas

on maagaasist tootvatel koostootmisjaamadel tehniliseks elueaks arvestatud 12 aastat, kuna toonase

maagaasi hinnataseme puhul tootsid investeeringud kahjumit isegi koos toetusega ning eeldati, et

pärast toetuste perioodi lõppu maagaasist elektrienergiat tootvad koostootmisjaamad lõpetavad

tootmise (samas, lk 10)). Seega ei ole seadusandja kehtestanud taastuvenergia toetust mitte

energiatootmisseadme kogu eeldatavaks kasutuseaks, vaid üksnes ulatuses, mis on vajalik

taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise alustamiseks.

116. Taastuvenergia tasu määr sõltub taastuvenergia tootjatele makstavate toetuste määradest

(vt eespool p-d 87–88). Seetõttu tuleb tasu määra hinnates vältimatult selgitada, kas taastuvenergia

tootjatele makstavate toetuste määrad ei ole ilmselgelt ülemäärased.

117. Kuna seadusandjal on ainupädevus avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestada ning

kohtuliku kontrolli ulatus selle üle on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses piiratud, siis saab

üldkogu toetuste määrade põhjendatust hinnata üksnes üldistes joontes. Kuna taastuvenergia tasu

kehtestamise eesmärgist tulenevalt eeldab tasu määra kindlaksmääramine kompleksseid arvutusi,

erinevate eelduste, sealhulgas ka tulevikuprognooside arvestamist, siis saab ka põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluses taastuvenergia toetuste määrade põhjendatust tasu kehtestamise eesmärkide

valguses hinnata üksnes üldistatud andmestikule tuginedes. Nii on ka Riigikohtu varasemas praktikas

nt riigilõivude põhiseaduspärasuse kontrollimisel leitud, et õiguslik regulatsioon peab olema vajalikul

määral üldistav ega saa väga täpselt arvestada iga regulatsiooniga hõlmatavat võimalikku

üksikjuhtumit (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. mai 2015. a otsus nr 3-4-1-59-14,

p 25). Seadusandja ulatuslik otsustusruum taastuvenergia toetuse määra kindlaksmääramisel on

põhjendatav ka asjaoluga, et taastuvenergia tootmise käivitamiseks vajalike investeeringute hind on

sõltuv mitmetest näitajatest kogumis. Nende täpne suurus võib selguda alles tulevikus. Näiteks võtab

ühe taastuvenergia tootmisseadme või -pargi rajamine planeerimise alustamisest kuni seadme tööle

hakkamiseni aega üldjuhul mitu aastat. Selle aja jooksul jõuavad muutuda planeerimis- ja

ehitushinnad, laenukulud, investorite huvid ja võimalused. Samuti muutuvad tooraine hind,

palgakulud, elektri (turu)hind. Rajaja võtab endale paratamatult mitmeid majanduslikke riske.

Seadusandja saab küll igal ajal toetuste määrad üle vaadata, kuid sellega pidev tegelemine ja igale

turumuutusele reageerimine ei saa olla nõutav.

118. Hinnates järgnevalt, kas taastuvenergia toetuse määr võib olla ilmselgelt liiga suur, võtab

üldkogu aluseks Euroopa Komisjoni otsuse (vt viide ülal p-s 80). Üldkogul pole põhjust seada

kahtluse alla praeguse vaidluse seisukohalt erapooletu Euroopa Komisjoni eksperditeadmist. Euroopa

Komisjon on asunud seisukohale, et taastuvenergia toetused ei ole ülemäärased. Euroopa Komisjon

hindas Eesti taastuvenergia toetuste süsteemi ja määrade vastavust 2008. aasta keskkonnakaitseks

antavat riigiabi käsitlevatele ühenduse suunistele (2008. aasta suunised, ELT C 82, 1. aprill 2008,

lk 1). 2008. aasta suuniste jao 3.1.6.2 p 109 a) näeb ette: „Liikmesriigid võivad anda tegevusabi

selleks, et hüvitada vahe taastuvenergia tootmiskulude, sealhulgas keskkonnakaitseks tehtud

täiendavate investeeringute amortisatsiooni, ja kõnealuse energia turuhinna vahel. Tegevusabi võib

sel juhul anda ainult seni, kuni jaam on tavapäraste raamatupidamiseeskirjade kohaselt täielikult

amortiseerunud. Jaamas toodetav lisaenergia ei anna õigust toetust saada. Siiski võib abi katta ka

jaama tavalist kapitalitasuvust." Seega on tegevusabi lubatav üksnes ulatuses, mis katab

taastuvenergia tootmiskulude ja elektrienergia turuhinna vahe ning tavalise kapitalitasuvuse. Euroopa

Komisjon leidis oma otsuse p-s 79, et taastuvenergia jaamade toetuse süsteem on 2008. aasta suuniste

p-ga 109 a) kooskõlas. Järelikult asus Euroopa Komisjon seisukohale, et taastuvast energiaallikast

elektrienergia tootjatele ei maksta taastuvenergia toetust enam, kui on vajalik elektri turuhinnast

kõrgemate tootmiskulude ja tavalise kapitalitasuvuse katmiseks, ehk nende toetused ei ole ülemäära

suured.

119. 2008. aasta suuniste p 119 järgi võib suure tõhususega koostootmiseks tegevusabi anda

kooskõlas taastuvenergiale tegevusabi andmise reeglitega vastavalt jaole 3.1.6.2, seda nii soojus- ja

elektrienergiat üldiseks tarbimiseks kui ka tööstuslikuks kasutamiseks tootjate puhul, kui

tootmiskulud ületavad turuhinna. Seega on tõhusa koostootmise jaamade puhul samuti lubatav

tegevusabiga katta üksnes taastuvenergia tootmiskulude ja energia turuhinna vahe ning tavaline

kapitalitasuvus. Euroopa Komisjon on ülal viidatud otsuse p-des 86 ja 88 leidnud, et tõhusa

koostootmise jaamade toetuse süsteem on 2008. aasta suuniste p-dega 119 ja 109 a) kooskõlas.

Järelikult asus Euroopa Komisjon samuti tõhusa koostootmise režiimil tootjatele makstavate

taastuvenergia toetuste puhul seisukohale, et ka nende toetused ei ole ülemäära suured.

120. Kuna hagi esitati 12. märtsil 2012, ei ole praeguses asjas asjakohane käsitleda Euroopa

Komisjoni seisukohti taastuvenergia toetuste süsteemi vastavuse kohta keskkonna- ja energiaalase

riigiabi suunistele aastateks 2014–2020 (Euroopa Liidu Teataja C 200, 28. juuni 2014, lk 1), kuna

viimane ei kohaldu vaidlusaluse nõude tekkimise ajal kehtinud regulatsioonidele. Asja materjalidest

ei nähtu üheselt, kas hagi hõlmab ka enne 2. aprilli 2008 tekkinud võlga, kui kehtisid veel 2001. aasta

Ühenduse suunised keskkonnakaitsele antava riigiabi kohta (2008. aasta suuniste p 202; Euroopa

Liidu Teataja C 37/3, 3. veebruar 2001, lk 76). Arvestades seda, et kostja ei ole tuginenud aegumise

vastuväitele, võib eeldada, et võlgnevus ei pärine sellest ajast. Eeltoodust lähtuvalt ei käsitle üldkogu

pikemalt Euroopa Komisjoni seisukohti taastuvenergia tasude süsteemi vastavuse kohta sel ajal

kehtinud keskkonnaalase riigiabi suunistele, vaid märgib üksnes, et Euroopa Komisjon pidas

süsteemi tervikuna nõuetele vastavaks.

121. Järelikult ei olnud taastuvenergia toetused Euroopa Komisjoni hinnangul suuremad, kui vajalik

taastuvenergia tootmiskulude ja elektrienergia turuhinna vahe ning tavalise kapitalitasuvuse

katmiseks. Üldkogul ei ole põhjust asuda teistsugusele seisukohale.

122. Lõpuks hindab üldkogu seda, kas taastuvenergia tasu suurus ei riivanud kostja omandipõhiõigust

enam, kui legitiimse eesmärgi saavutamiseks tarvis. Lähtuvalt seadusandjale PS §-ga 113 antud laiast

kaalutlusõigusest piirdub kohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ka selles osas ilmselguse

kontrolliga.

123. Nagu tsiviilkolleegium praeguses asjas 12. veebruaril 2015 tehtud määruses märkis, moodustas

taastuvenergia tasu kostja elektrienergia ja võrguteenuste tasust ligi 8%. See ei ole isiku

omandiõiguse ulatuslik riive. Seevastu eesmärk edendada (taastuv)energia tootmist teenib mh

põhiseadusest tulenevaid eesmärke (vt ülal p 104) ja on seega oluline. Eeltoodust lähtuvalt asub

üldkogu seisukohale, et taastuvenergia tasust tingitud kostja omandipõhiõiguse riive ei olnud

ilmselgelt ebaproportsionaalne.

124. Arvestades ülaltoodut – seda, et seadusandjal on ulatuslik otsustusruum ja ta kaalus

asjassepuutuvaid norme kehtestades erinevaid ettepanekuid, et tootjale makstava toetuse suurus

sõltub tema toodetud keskkonnasäästlikuma elektrienergia kogusest ja tarbijalt võetav tasu tema

tarbitavast elektrienergia kogusest, et tootjale makstakse toetust piiratud aja jooksul, et taastuvenergia

toetuste määrad ei olnud ülemäära suured ning et isiku omandipõhiõiguse riive ei olnud

ebaproportsionaalne – ei olnud taastuvenergia tasu määr ilmselgelt põhjendamatu.

125. Kokkuvõttes asub üldkogu seisukohale, et kuna taastuvenergia tasu on kehtestatud üksnes

(taastuv)energia tootmise edendamise eesmärgi saavutamiseks, seda eesmärki on võimalik

kehtestatud tasu ja toetuste süsteemiga saavutada ning taastuvenergia tasu määr ei olnud selle

kehtestamisega taotletavaid eesmärke silmas pidades ilmselgelt põhjendamatu, siis oli taastuvenergia

tasu kui sui generis avalik-õiguslik tasu kehtestatud kooskõlas PS §-st 113 tulenevate nõuetega.

126. Järelikult olid ELTS § 59 lg 1 p-d 1–4, lg 2 p-d 1–3, § 591 lg 1, lg 2 p-d 2–5 ja lg 5 ning § 592

lg-d 1, 2, 4 ja 5 osas, milles need panevad tarbijale kohustuse maksta taastuvenergia tasu ja sätestavad

taastuvenergia tasu suuruse kujunemise alused, põhiseadusega kooskõlas.

127. Üldkogu märgib lisaks, et eelmises punktis võetud seisukoht ei tähenda, nagu ei võiks üldkogu

teistsuguste asjaolude korral asuda taastuvenergia tasu määra põhiseaduspärasuse suhtes teisele

seisukohale. Üldkogu ei välista, et muudatused elektri turuhinnas või muudes asjas tähtsust omavates

asjaoludes võivad (või on juba võinud) kaasa tuua olukorra, kus taastuvenergia toetused ja nende

finantseerimiseks kehtestatud tasud muutuvad (või on juba muutunud) põhiseaduse mõttes

ülemääraseks. Varem põhiseaduspärane regulatsioon võib faktiliste asjaolude muutumise tõttu

osutuda hiljem põhiseaduse vastaseks.

V

128. Üldkogu leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus kostja vastuhagi

mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta, ja jaotati menetluskulud. Maakohtu

otsus tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel samuti tühistada kostja mittevaralise kahju hüvitamise

nõude rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata

hagi osalise rahuldamise ning vastuhagi varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas.

Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 4 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

129. Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust

kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kostja esitas maakohtusse vastuhagi, milles

palus tuvastada, et hageja katkestas kostja elektri võrguühenduse õigusvastaselt, ning mõista hagejalt

seetõttu välja varalise ja mittevaralise kahju hüvitis. Maakohus rahuldas kostja vastuhagi osaliselt,

tuvastades, et hageja katkestas võrguühenduse õigusvastaselt. Kuna hageja ei esitanud maakohtu

otsuse peale apellatsioonkaebust, on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel

jõustunud. Sama sätte järgi on ringkonnakohtu otsus jõustunud osas, millega ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse kostjalt riigilõivu riigituludesse väljamõistmise kohta.

130. Eeltoodust tulenevalt lähtub üldkogu maakohtu tuvastatud asjaolust, et hageja rikkus kostjaga

sõlmitud võrgulepingut (p 1.1 ja 1.2), katkestades võrguühenduse enne ELTS § 90 lg-s 7 sätestatud

90-päevase etteteatamistähtaja möödumist. Pooled ei vaidle selle üle, et elektriühenduse katkestamise

ajal oli Tallinnas madal õhutemperatuur (-10̊ C – -22̊ C). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja

küttis elamut vähemalt osaliselt elektriga. Elektrivarustuse toimimine on elutähtis teenus, mille

võrguühenduse katkestamine võib tekitada elektritarbijale märkimisväärseid olmelisi ebamugavusi ja

hingelisi üleelamisi. Külmal ajal elukohas elektri võrguühenduse katkestamisega kaasneda võivad

tavapärast olmelist elukorraldust oluliselt mõjutavad märkimisväärsed ebamugavused ja hingelised

üleelamised võivad üldkogu hinnangul tekitada isikule mittevaralist kahju.

131. Üldkogu märgib, et lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude

esitamine on oluliselt piiratud ning üldjuhul ei saa seda nõuda. Erandina saab mittevaralise kahju

hüvitamist nõuda VÕS § 134 lg-s 1 nimetatud olukordades, s.o üksnes juhul, kui lepinguline kohustus

oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise

asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist

kahju. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoha järgi, kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb

hagejal üldjuhul tõendada mh kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks

on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju

hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

85-08, p 13). Seega peab kahjustatud isik lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise

saamiseks tõendama VÕS § 134 lg 1 alusel nii seda, et lepingulise kohustuse eesmärk oli kaitsta teda

mittevaralise kahju tekkimise eest, kui ka seda, et lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise

asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist

kahju.

132. Lähtudes VÕS § 134 lg-s 1 sätestatust, on Riigikohtu tsiviilkolleegium tunnustanud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist lepingu rikkumise korral üksnes väga piiratud

juhtudel. Näiteks on Riigikohus välistanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise

jäätmeveolepingu rikkumise korral (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. septembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 18). Samuti on Riigikohus leidnud, et mittevaralise kahju hüvitist ei saa

nõuda üürilepingu rikkumise eest (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. veebruari 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-159-09, p 11). Viimati viidatud otsuses on asutud seisukohale, et tavapärase

käibetehingu rikkumise korral on mittevaralise kahju nõue välistatud, sest selline leping ei ole

üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Seevastu on tsiviilkolleegium oma varasemas

praktikas võimaldanud nõuda mittevaralise kahju hüvitamist näiteks tervishoiuteenuse osutajalt,

hüvitamaks diagnoosi- või raviveaga kaasnenud füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 15). Samuti on Riigikohus

pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist töölepingu ebaseadusliku

ülesütlemise korral (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3,

samuti tsiviilkolleegiumi 21. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 34).

133. Üldkogu leiab, et hageja elektri võrguühenduse õigusvastane katkestamine võib anda kostjale

õiguse nõuda mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist VÕS § 134 lg 1 alusel. Kostja

võrguühenduse katkestamise ajal kehtinud ELTS § 90 lg 7 järgi, kui võrguühendus katkestatakse

põhjusel, et jaotusvõrguettevõtjaga sõlmitud lepingus või jaotusvõrguettevõtja nimetatud müüjaga

ELTS § 76 lg-s 1 nimetatud võrguettevõtja müügikohustuse täitmiseks sõlmitud lepingus ettenähtud

rahasumma on jäetud tasumata, võib võrguühenduse ajavahemikuks 1. oktoobrist kuni 30. aprillini

katkestada hoones või selle osas, mis on eluruum ning mida kasutatakse alalise elukohana ja köetakse

täielikult või peamiselt elektrienergia abil, üksnes pärast seda, kui ELTS § 90 lg-s 2 nimetatud

(võrguühenduse katkestamise) teate saatmisest on möödunud vähemalt 90 päeva ja tarbija ei ole

võrguühenduse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud ning sellest

võrguettevõtjat teavitanud. See imperatiivse iseloomuga säte on kehtestatud tarbija kaitseks, et vältida

külmal ajal elektri kui eluliselt vajaliku energiaallika äravõtmisega kaasneda võivaid olulisi

elukorralduslikke ebamugavusi ning hingelisi üleelamisi ja tervise kahjustumise ohtu. Üldkogu leiab,

et hageja lepingust tulenev kohustus tagada elektri võrguühendus ja mitte katkestada seda enne

ELTS § 90 lg-s 7 sätestatud tähtaja möödumist on suunatud ka mittevaralise huvi järgimisele. Kuigi

elektrienergia müügi ja võrguteenuse osutamise lepinguid sõlmitakse majanduskäibes sageli, mistõttu

saab sellist võrgulepingut iseenesest pidada käibetehinguks, tuleb sellise lepingu rikkumise korral

arvestada lepingu eripäraga. Elektrienergia on tarbijale vähemalt üldjuhul elutähtsaks energiaks,

millega varustamise (õigusvastane) katkestamine võib tekitada talle märkimisväärseid ebamugavusi,

hingelisi üleelamisi või tervisekahju, mõjutades sellega oluliselt tarbija elukvaliteeti. Eeltoodud

seisukohta toetab mh asjaolu, et elektrivarustuse toimimine on elutähtis teenus, mille toimepidevus

tuleb tagada ka hädaolukorras (vt nt hädaolukorra seaduse § 1 lg 1, § 34 lg 2 p 1, § 37).

134. Kuigi iseenesest annab VÕS § 134 lg 1 võimaluse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist mh

ELTS § 90 lg 7 rikkumise korral, ei keela seadus leppida pooltel kokku, et lepingu rikkumisega

tekitatud mittevaralist kahju ei hüvitata, v.a VÕS § 106 lg-s 2 sätestatud juhul. Üldkogu märgib siiski,

et kui selline tingimus sisaldub tüüptingimustes, hindab kohus selle kehtivust VÕS § 42 järgi.

135. Kuna TsMS § 688 lg-te 3 ja 5 kohaselt ei tuvasta Riigikohus ise asjaolusid ja ei kogu ega uuri

tõendeid ning ilmselt peaks ka ringkonnakohus saatma asja tagasi maakohtusse, tuleb asi saata kostja

mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel

lahendamisel peab maakohus võtma põhjendatud seisukoha, kas hageja peab hüvitama kostjale

võrgulepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju. Kooskõlas VÕS § 134 lg-s 1 sätestatuga

peab maakohus mh hindama, kas hageja pidi saama aru, et kohustuse rikkumine võib põhjustada

kostjale mittevaralist kahju (VÕS § 127 lg 3). Lisaks peab maakohus analüüsima mh hageja

vastuväidet, mille kohaselt on kostja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tüüptingimuste p 11.9

kohaselt välistatud. Maakohus peab viidatud tüüptingimuse hindamisel võtma seisukoha, kas see

tüüptingimus välistab mittevaralise kahju hüvitamise. Juhul, kui maakohus leiab, et tüüptingimus

välistab mittevaralise kahju hüvitamise, peab maakohus hindama tüüptingimuse kehtivust VÕS § 42

alusel. Üldkogu juhib maakohtu tähelepanu sellele, et tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt

tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid

arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust

tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku

kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või

kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt,

et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud

asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

136. VÕS § 134 lg 5 järgi tuleb mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada rikkumise raskust

ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Nii nagu

VÕS § 134 lg-s 2 sätestatud juhul, tuleb üldkogu arvates ka VÕS § 134 lg 1 alusel mittevaralise kahju

tekitamise eest kahjustatud isikule üldjuhul maksta mõistlik rahasumma. Elektri võrguühenduse

õigusvastase katkestamise tulemusena tarbijale mittevaralise kahju hüvitisena väljamõistetava

rahasumma suurus sõltub konkreetsetest asjaoludest. Hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus,

sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte

majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata

jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt selle kohta Riigikohtu 22. oktoobri

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14). Muu hulgas tuleb hüvitise suuruse määramisel

arvestada aega, mille võrra katkestati võrguühendus ELTS § 90 lg-s 7 sätestatud etteteatamisajast

varem. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, kuivõrd ootamatu oli võrguühenduse katkestamine tarbijale.

Mittevaralise kahju hüvitamine võib üldkogu arvates olla isegi välistatud või tuleb hüvitisena välja

mõista minimaalne rahasumma nt juhul, kui tarbijal on mitu elukohta ning tal oli võimalik ilma

eriliste raskusteta asuda elama teise elukohta.

137. Ülejäänud osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, on ringkonnakohtu

otsus põhjendatud ja seaduslik ning kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ainuüksi asjaolu,

et kostja ei nõustu maa- ja ringkonnakohtu hinnangutega hagi osalise rahuldamise ning vastuhagi

varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta, ei tähenda, et kohtud rikkusid nende

nõuete lahendamiseks tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Üldkogu märgib kooskõlas

TsMS § 689 lg-s 5 sätestatuga, et järgib ülejäänud osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega korda

neid. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib üldkogu järgmist.

138. Üldkogu ei nõustu kostja seisukohaga, et ringkonnakohus jättis analüüsimata, kas elektrienergia

mõõtekohaks kokku leppimata koha sai lugeda seaduslikuks mõõtekohaks, ja hindas tema

tarbimismahtude kohta esitatud tõendeid valesti. Maakohus tuvastas, et tüüptingimuste p 4.2 järgi oli

hagejal õigus arvesti ümber paigutada ja tellida arvestile ekspertiis. Kostja ei ole põhjendanud, kuidas

see tüüptingimus teda kui tarbijat ebamõistlikult kahjustas. Maakohus tuvastas kostja

tarbimisgraafikute alusel, et hageja kontrollnäidud ei erinenud oluliselt kostja varem teatatud

näitudest samasugustes ajavahemikes. Ringkonnakohus on maakohtu põhjendustega nõustunud.

Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust heita maa- ega ringkonnakohtule ette menetlusõiguse

normide rikkumist tõendite hindamisel.

139. Kostja leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud omal algatusel hindama tüüptingimuste tühisust

ning lugema 22. veebruaril 2011 sõlmitud võlakokkuleppe tervikuna tühiseks. Üldkogu hinnangul on

kohtud arvestanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasema seisukohaga, et kui pooled vaidlevad

tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole

sellele tuginenud (vt nt Riigikohtu 24. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12;

17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-106-13, p 24). Kohtud on hinnanud tüüptingimuste kehtivust nii võlakokkuleppest kui ka selle

sõlmimisega seotud asjaoludest lähtuvalt. Kostja ei ole selgelt esile toonud, millised tüüptingimused

kahjustavad teda kui tarbijat ebamõistlikult seoses kostja vastu esitatud hagi asjaolude ja elektrivõla

nõudega. Seetõttu ei ole üldkogul selles osas alust kohtutest erinevale seisukohale asuda.

140. Üldkogu leiab, et ringkonnakohus ei ole kostja varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata

jätmisel menetlusõiguse norme rikkunud. Põhjendatud on ringkonnakohtu järeldus, et eluruumi

varasem üürile andmine ei tõenda, et kostjal oli ka elektri väljalülitamise ajal tegelik võimalus

üürileping sõlmida ja ta kaotas selle hageja tegevuse tõttu. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole

tõendatud, et kostja pidas läbirääkimisi üürilepingu sõlmimiseks. Kostja ei ole väitnud ega

tõendanud, et ta oli üürilepingu juba sõlminud.

141. Kuna üldkogu rahuldab kassatsioonkaebuse osaliselt, tuleb kaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada.

142. Kooskõlas TsMS § 173 lg 3 teise lausega jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Ivo Pilving, Malle Seppik,

Tambet Tampuu