3-3-1-71-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-71-15

Määruse kuupäev

14. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive Ligi

Kohtuasi

Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ kaebus

Tallinna Linnavalitsuse 24. märtsi 2010. a korralduse nr 421-k

ja 5. novembri 2014. a korralduse nr 1686-k peale

Menetlusosalised

Kaebaja - Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ

Vastustaja – Tallinna linn

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. augusti 2015. a määrus

haldusasjas nr 3-10-1091

Menetluse alus Riigikohtus

Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ

määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ määruskaebus rahuldamata ja

Tallinna Ringkonnakohtu 3. augusti 2015. a määrus haldusasjas nr 3-10-1091 muutmata.

2. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsus algatas 4. juuni 2003. a korraldusega nr 1434-k Sõle tn 50a, Paavli tn 6a, 8 ja

10 kruntide ning lähiala detailplaneeringu.

2. 24. märtsi 2010. a korraldusega nr 421-k algatas Tallinna Linnavalitsus Sõle tn 50a kinnistu ja

lähiala detailplaneeringu.

3. Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse

korralduse nr 421-k õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt kattub vaidlustatud korraldusega

algatatud detailplaneeringu ala osaliselt korraldusega nr 1434-k algatatud detailplaneeringu alaga. Uue

detailplaneeringu algatamine rikub kaebaja õigust kujundada selle ala tulevikku lähtudes tema huvides

varem algatatud ja endiselt menetluses oleva planeeringu eesmärkidest. Uue planeeringuga

kavandatakse ärihoone ja roheala rajamist alale, kus kaebaja soovis taastada raudtee talle kuuluva

laokompleksi teenindamiseks. Kaebaja õigus taastada raudtee tuleneb kaebaja ja Tallinna linna vahel

31. augustil 1999. a-l sõlmitud lepingust.

4. Tallinna Linnavalitsus lõpetas 2. novembri 2011. a korraldusega nr 1721-k Sõle tn 50a, Paavli tn 6a,

8 ja 10 kruntide ning lähiala detailplaneeringu menetluse ja tunnistas detailplaneeringu algatamise

korralduse nr 1434-k kehtetuks. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 1721-k

tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-2805).

Tallinna Halduskohus peatas 12. septembri 2012. a määrusega praeguse haldusasja menetluse kuni

haldusasjas nr 3-11-2805 tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

5. Tallinna Linnavalitsus võttis 5. novembri 2014. a korraldusega nr 1686-k vastu Sõle tn 50a

kinnistu ja lähiala detailplaneeringu.

6. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles alternatiivselt detailplaneeringu

vastuvõtmise korralduse nr 1686-k tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist (kaebajale ei ole selge,

kas tegu on haldusakti või menetlustoiminguga). Teave detailplaneeringu vastuvõtmise kohta jõudis

kaebajani munitsipaalajalehe kaudu. Ajavahemikul alates 12. septembrist 2012, mil menetlus

haldusasjas nr 3-10-1091 peatati, kuni planeeringu vastuvõtmiseni kaebajat planeeringu menetlusse ei

kaasatud. Sellega võeti talt võimalus kaitsta enda õigusi detailplaneeringu menetluses osalemisega.

Kaebaja vaidlustab vastuvõetud planeeringu samadel alustel ja asjaoludel, mis sisalduvad

detailplaneeringu algatamise korralduse peale esitatud kaebuses. Täiendavalt tugineb kaebaja

seisukohtadele, mida planeeringu menetluses on väljendanud Maa-amet, Eesti Raudtee AS ja Kaera

14F korteriühistu.

7. Tallinna Halduskohus võttis 13. jaanuari 2015. a määrusega kaebuse planeeringu vastuvõtmise

korralduse nr 1686-k peale menetlusse (haldusasi nr 3-14-53038) ja liitis selle haldusasja praeguse

haldusasjaga (nr 3-10-1091). Kohus peatas haldusasja menetluse kuni haldusasjas nr 3-11-2805

tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

8. Tallinna Halduskohus jättis 6. septembri 2013. a otsusega haldusasjas nr 3-11-2805 kaebaja kaebuse

Tallinna Linnavalitsuse 2. novembri 2011. a korralduse nr 1721-k tühistamiseks rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis kaebaja apellatsioonkaebuse 20. veebruari 2015. a otsusega rahuldamata.

Riigikohus jättis kaebaja kassatsioonkaebuse 10. juunil 2015 menetlusse võtmata.

9. Tallinna Halduskohus uuendas 17. juuni 2015. a määrusega praeguse haldusasja menetluse.

Ringkonnakohtu otsuse jõustumisega haldusasjas nr 3-11-2805 on menetluse peatamise alus ära

langenud.

Halduskohus otsustas määruse resolutsiooni p-s 2 jätta kaebus halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kaebust esitama ajendas kaebajat asjaolu, et samale

maa-alale oli algatatud korraga kaks detailplaneeringut. Kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel oli

välistada konkureeriva detailplaneeringu menetlemine, et saavutada tema enda taotluse alusel

algatatud detailplaneeringu kehtestamine. Kaebaja soovil algatatud detailplaneeringu menetlus on aga

lõpetatud. Kaebuses ei ole välja toodud, kuidas menetletav detailplaneering muul moel kaebaja

subjektiivseid õigusi rikub.

10. Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 2,

millega kohus jättis kaebuse läbi vaatamata. Kaebaja selgitab, et vaidlustab planeeringu vastuvõtmise

korraldust põhjusel, et teda kui planeeringuala piirinaabrit ei kaasatud planeerimisseaduse (PlanS)

nõudeid rikkudes planeeringu menetlusse. Sellega piirati tema õigust sellele, et tema huve planeeringu

menetlemise käigus arvestataks. Kohtulahendi jõustumine asjas nr 3-11-2805 ammendas küll kaebaja

võimaluse realiseerida tema ja vastustaja vahel 1999. a-l sõlmitud lepingut, millega linn võttis

kohustuse planeeringuliste eelduste loomiseks kaebajat huvitava raudteeühenduse taastamiseks, kuid

kaebaja koostab vastustajale ettepanekut lepingu lõpetamise eest kompensatsiooni saamiseks. Ühe

kompensatsioonivõimalusena näeb kaebaja planeeringulahendust, millega tema omandis olevale

Paavli 8 kinnistule nähakse ette laiendusvõimalus. See eeldaks naasmist planeeringu vastuvõtmise

eelsesse staadiumi. Seda võimalust on kohus soovitanud ka jõustunud 30. aprilli 2012. a otsuses

haldusasjas nr 3-12-240.

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. augusti 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata. Kohus

selgitas, et HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse

menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt

võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema

faktilised väited on tõendatud. Vaidlustatud otsustega ei määrata siduvalt kindlaks, milline saab olema

Sõle tn 50a kinnistu ja lähiala detailplaneeringu lahendus. Kaebaja ei väida, et rikutud oleks tema

mittemenetluslikke õigusi. Ka ei ole alust arvata, et võimalikud vead planeerimismenetluses tingiks

vältimatult kaebaja õigusi rikkuva detailplaneeringu kehtestamise. Kaebajal on vajaduse korral

võimalik vaidlustada detailplaneeringu kehtestamise otsust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Kaebaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas,

milles see käsitleb detailplaneeringu vastuvõtmise korralduse peale esitatud kaebust. Kaebaja loobub

haldus- ja ringkonnakohtu määruse tühistamise nõudest detailplaneeringu algatamise korralduse

nr 421-k osas.

Kaebaja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et planeeringu vastuvõtmine ei riku tema mitte-

menetluslikke õigusi. Kaebaja on selgitanud, et vastuvõetud planeeringulahendus rikub tema huvi

laiendada Paavli 8 kinnistut, et kompenseerida raudtee-aluse maa kaotust. Detailplaneering on

vastuolus Tallinna üldplaneeringuga. Planeeringu vastuvõtmise otsus on õigusi ja kohustusi tekitav

haldusakt, mitte menetlustoiming. Planeeringu vastuvõtmisega lõppeb planeeringu menetlus Tallinna

Linnavalitsuses. Ringkonnakohtu seisukoht kaebeõiguse puudumise kohta on vastuolus Riigikohtu

lahendiga asjas nr 3-3-1-27-08.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Riigikohtus on vaidlusküsimuseks, kas kaebajal on kaebeõigus detailplaneeringu vastuvõtmise

otsuse vaidlustamiseks. Ringkonnakohus on kaebuse läbi vaatamata jätmisel tuginenud HKMS § 151

lg 2 p-le 1 ja § 121 lg 2 p-le 1, mille kohaselt võib kaebuse läbi vaatamata jätta, kui kaebajal puudub

asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Ringkonnakohus on

selgitanud, et võimalikud vead senises planeerimismenetluses ei tingi vältimatult kaebaja õigusi

rikkuva detailplaneeringu kehtestamist ning et kaebajal on vajaduse korral võimalik vaidlustada

planeeringu kehtestamise otsust.

14. Kaebaja oleks tulnud planeeringu menetlusse kaasata (PlanS varasema redaktsiooni (v.r.) § 16 lg 4

p 2). Eeldada tuleb, et kaebaja faktiväide, mille kohaselt ta ei olnud planeerimismenetlusse kaasatud,

on õige. Eeltoodu ei too aga kaasa kaebaja kaebeõigust planeeringu vastuvõtmise otsuse

vaidlustamiseks.

Riigikohus on selgitanud, et planeeringu vastuvõtmise otsust saab vaidlustada, kui tegu on sedavõrd

olulise menetlusveaga, et juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse

tulemusel kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane (18. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr 3-

3-1-8-02, p 10). Samuti on planeeringu vastuvõtmise otsus vaidlustatav, kui isiku õigusi riivab

planeerimismenetlus iseenesest, st sõltumata menetluse lõpptulemusest. Riigikohus on pidanud

planeeringu vastuvõtmise otsuse vaidlustamist õigustatuks näiteks juhul, kui planeerimismenetlusse

jäeti kaasamata planeeringualasse jääva maa tagastamise õigustatud subjekt (12. juuni 2008. a määrus

haldusasjas nr 3-3-1-27-08).

15. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et planeeringuala naaberkinnisasja omaniku

planeerimismenetlusse kaasamata jätmine ei ole selline menetlusviga, mis vältimatult tingiks

õigusvastase planeeringu kehtestamise. Planeeringu vastuvõtmisele järgneb selle avalikustamine ja

avalik arutelu, mille tulemuste alusel teeb kohalik omavalitsus planeeringus vajalikud parandused ja

täiendused (PlanS v.r. § 21 lg 4). Vajaduse korral saab muuta ka planeeringu põhilahendusi, korrates

seejärel kooskõlastamisi, avalikku väljapanekut ja avalikke arutelusid (PlanS v.r. § 21 lg 5). Naaber-

kinnisasja omaniku õigused seoses planeeringuala kujundamisega ei ole analoogsed planeeringualasse

jääva kinnistu omaniku või isiku, kes omandireformi käigus võib kinnistu omanikuks saada, õigustega.

Seetõttu ei tingi naaberkinnistu omaniku kaasamata jätmine vältimatult planeerimismenetluse

lõppotsuse – planeeringu kehtestamise otsuse – õigusvastasust ega riiva tema õigusi, sõltumata

planeerimismenetluse lõpptulemusest. Seetõttu ei ole kaebajal praegusel juhul HKMS § 44 lg 1

kohaselt kaebeõigust.

16. Seoses planeerimisseaduse uue tervikteksti jõustumisega 1. juulil 2015 (uus redaktsioon –u.r.)

märgib Riigikohus järgmist.

PlanS u.r. § 134 kohaselt teeb planeeringu koostamise korraldaja pärast detailplaneeringu koos-

kõlastamist detailplaneeringu vastuvõtmise otsuse, millega kinnitab, et detailplaneering vastab õigus-

aktidele ja valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele. Riigikohus on enne planeerimisseaduse v.r.

jõustumist (1. jaanuaril 2003) kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse kohaldamisel nimetanud

planeeringu vastuvõtmise otsust haldusaktiks (18. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 10).

Uue planeerimisseaduse eelnõu nr 571 SE seletuskirjas (lk 141) on märgitud, et eelnõu koostamise

käigus kaaluti planeeringu vastuvõtmise reguleerimata jätmist, kuna tegemist on haldusesisese

toiminguga. Peale arutelusid ning arvestades väljakujunenud praktikat, otsustati vastav toiming

eelnõus siiski sätestada.

Kuna uus seadus praegust vaidlust ei puuduta, ei võta kolleegium selles asjas lõplikku seisukohta

planeeringu vastuvõtmise otsuse õigusliku iseloomu kohta uue planeerimisseaduse tähenduses.

Arvestades aga viidatud seletuskirja, samuti planeerimisseaduse u.r.-s kehtestatud planeerimise põhi-

mõtteid (eelkõige § 9 – avalikkuse kaasamine ja teavitamine, § 10 – huvide tasakaalustamine ja

lõimimine), ei pruugi Riigikohtu planeerimis- ja ehitusseaduse põhjal kujundatud praktika enam

planeeringu vastuvõtmise otsuse õigusliku olemuse määratlemisel asjakohane olla.

17. HKMS § 234 ja § 230 lg 5 p 1 alusel jätab Riigikohus Kaubanduslik-Vahenduslik Eesti

Toormetarne OÜ määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. augusti 2015. a määruse

muutmata. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 viimase lause alusel

arvata riigituludesse.

Indrek Koolmeister, Viive Ligi, Ivo Pilving