3-1-1-89-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-89-15

Otsuse kuupäev

14. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Ilvest

Kohtuasi

Kriminaalasi N.O süüdistuses KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4, § 2981

lg 1 ning § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning T.G süüdistuses KarS §

298 lg 1 ja § 400 lg 1 ning lg 2 p 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-

12-8206

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.O kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo ja T.G kaitsja

vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kalmer Kask

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

14. oktoober 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsus N.O süüditunnistamises karistusseadustiku (KarS) § 2981 lg 1 järgi ja

mõista ta selles süüdistuses õigeks.

2. Tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsus N.O süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ning lg 2 p 3

järgi ja talle liitkaristuse mõistmises, T.G süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 ning § 298

järgi ning talle liitkaristuse mõistmises, K.M-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 1 ja § 400 lg 1 ja lg

2 p 3 - § 22 lg 3 järgi ning talle liitkaristuse mõistmises, T.S-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja

lg 2 p 3 järgi ning Viktor Belsneri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi. Samuti

tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsus K.M-ilt konfiskeerimise asendamise korras 459 euro 44 sendi

väljamõistmises. Saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus 29. oktoobril 2010 antud

eeluurimiskohtuniku loa alusel tehtud jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimiseks ja uue kohtuotsuse

tegemiseks.

3. Tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsus süüdistatavatelt välja mõistetud menetluskulude osas.

4. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

5. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Süüdistuse kohaselt oli N.O aastatel 2008–2011 Narva Linnavolikogu liige ja alates 2009. a novembrist volikogu

rahanduskomisjoni esimees ning Narva Linnavalitsuse riigihanke konkursikomisjoni liige, s.o ametiisik

karistusseadustiku (KarS) § 288 lg 1 tähenduses.

2. N.O-le esitati süüdistus KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi selles, et ametiisikuna nõudis ta 2010. aasta suvel 2 000 000

krooni (127 823 eurot ja 30 senti) ehk suures ulatuses pistist OÜ-lt S vastutasuks linnaeelarve muudatuste eest, mis

tagavad linna omafinantseeringu Euroopa Sotsiaalfondi rahastatavatele projektidele, milles äriühing osales.

3. Samuti esitati N.O-le süüdistus KarS § 2981 lg 1 järgi mõjuvõimuga kauplemises, mis seisnes järgnevas.

3.1. Laiaulatuslike äriliste ja poliitiliste sidemete tõttu oli N.O mõjuvõim mitmete Narva Linnavalitsuse ametnike ja Narva

Linnavolikogu liikmete üle. Tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult ettevõtja G. F-iga, lõi N.O aastatel 2008–2011

Narvas olukorra, kus linnas tegutseda soovivad ehitusettevõtted said tellimusi linna rahaliste vahendite arvelt ehitus-

või remonttööde tegemiseks tingimusel, et nad tasusid N.O-le või G. F-ile erinevatel varjatud viisidel 10%

linnavalitsusega sõlmitava töövõtulepingu maksumusest (nn otkat). Selleks survestas N.O hankemenetlust korraldavaid

Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti (Linnavara- ja Majandusamet) ametnikke vallandamise või

tööalaste probleemide tekitamise ähvardustega.

3.2. Sel moel saavutas ta Narva Linnavalitsuse korraldatavates riigihangetes osalejate ringi moodustumise selliselt, et

ametnikud ei edastanud raha tasumisest keeldujale hankekutseid ega kaasanud neid ettevõtjaid riigihangetesse. N.O ja

G. F-i kokkuleppe ning teoplaani järgi maksid ettevõtjad G. F-ile, kes edastas 75% saadud rahast N.O-le ning jättis

ülejäänu endale. Samuti oli G. F-i ülesandeks suhelda vahetult linnavalitsuse töötajatega, s.o Linnavara- ja

Majandusameti direktori kohusetäitja T. L-i ning tema alluvatega, ja edastada neile nimekiri ettevõtetest, keda kutsuti

hankes osalema.

3.3. N.O tegevus oli vastuolus riigihangete seaduse (RHS) § 3 p-des 3 ja 4 sisalduvate riigihanke korraldamise

üldpõhimõtetega. Hankija (Narva Linnavalitsus) ei lähtunud pakkujate leidmisel ning hanke eesmärgi saavutamisel

seaduses sätestatud tingimustest ja kriteeriumitest, vaid ametnikke survestanud isikute ebaseaduslikest nõudmistest ja

käskudest. Kirjeldatud moel ametnike ebaseadusliku teo toimepanemisele kallutamise alust ei anna ükski riigihangete

korraldust ja avaliku teenistust reguleeriv seadus või muu õigusakt. G. F-i ja N.O tegu, s.o linnaametnikele

põhjendamatute korralduste jagamine ja edastamine, on vastuolus ka avaliku teenistuse seadusega.

4. T.G-le esitati süüdistus KarS § 298 lg 1 järgi selles, et 2010. aasta oktoobri lõpus – novembri alguses leppis ta K.M-iga

kokku, et T.G korraldab K.M-i abikaasa T. F-i korteri remondi. 10. novembril 2010 toimunud vestluse käigus pakkus

T.G, et kui tema nimetatud ettevõtted saaksid edaspidi Narva linna korraldatavate hankemenetluste raames tellitavad

avariitööd endale, siis vastutasuks teevad T.G-ga seotud ettevõtted K.M-i abikaasale kuuluva korteri remondi olulise

allahindlusega. Selline soodustus pidi olema T.G kingitus K.M-ile T.G kasuks ja huvides tegutsemise eest. Samuti lepiti

kokku, et K.M saab vajadusel T.G vahendusel soodustusi erinevatelt ettevõtjatelt ja kauplustest ehitusmaterjalide,

kodutehnika ning sisustuskaupade ostmisel. Arvestades asjaolu, et ehitustööde kogumaksumuseks oli enne tööde algust

arvestatud umbes 120 000 krooni ja Viktor Belsneri koostatud arvestuste järgi kujunes remonttööde maksumuseks

lõppkokkuvõttes umbes 87 000 krooni, hoidis K.M T.G poolt vastuteenena lubatud otseste ja kaudsete soodustustena

kokku umbes 35% esialgu töödele planeeritud summast.

5. Vastavalt kokkuleppele T.G-ga ning vastutasuks soodustuste eest osutas K.M Narva abilinnapeana oma ametiseisundit

ebaseaduslikult ära kasutades alates 2010. novembrist kuni 2011. a kevadeni T.G-le ja tema kaasosalistele aktiivset

kaasabi konkurentsi kahjustavas leppes osalevate ettevõtjate jaoks sobivate hangete kavandamisel ja hanketingimuste

kujundamisel. Samuti väljastas T.G enne hangete väljakuulutamist leppes osalejatele hanke kohta konfidentsiaalset

infot, edastas hanget korraldavatele ja K.M-ile alluvatele Linnavara- ja Majandusameti ametnikele linna poolt hankesse

kaasatavate äriühingute (leppes osalevate ettevõtjatega eelnevalt kooskõlastatud) nimekirjad koos korraldusega saata

kutsed hangetes või konkurssidel osalemiseks vaid kindlale ettevõtjate ringile. Samuti võimaldas K.M T.G esitada

Linnavara- ja Majandusametile enda koostatud hinnakalkulatsioone tulevaste hankeobjektide kohta, teha projektides ja

esitatud eelarvetes vajadusel tagantjärele korrektuure ning pakkuda välja uusi objekte, kus T.G-ga seotud ettevõtted

võiksid munitsipaaltellimuste korras remonttöid teha.

6. Lisaks avaldas K.M T.G-le vastutasuks soodustuse eest konfidentsiaalset infot 2011. aasta jaanuaris parajasti

käimasoleva hanke Spordihalli (Rakvere 22d, Narva) katuse lumekoristustööde kohta, pakkudes tagada hankevõit. T.G

loobus ise hankes osalemisest, kuid võttis ühendust oma tuttava V. M-iga (OÜ V juhatuse liige), kellele ta pakkus K.M-

ilt saadud informatsiooni ära kasutades hankevõidu võimalust, millega V. M. ka nõustus.

7. K.M-i tegevus oli ebaseaduslik, rikkudes lisaks RHS § 3 p-des 3 ja 4 sätestatud üldpõhimõtetele (eeskätt kohustus mitte

luua põhjendamatuid eeliseid ühele osalejale; kohustus kohelda kõiki hankes osalejaid võrdselt; kohustus tagada

olemasoleva konkurentsi efektiivne ärakasutamine) ka RHS § 43 p 4 sätteid, mille kohaselt on riigihanke pakkumus

konfidentsiaalne ning hankijal on keelatud pidada hankemenetluse käigus läbirääkimisi. Samuti eiras K.M oma

ülalkirjeldatud tegevusega veel KVS § 3 lg 2 ja § 6 lg 1, ATS § 59 lg 1 ning ametniku eetikakoodeksi sätteid, mis

kohustavad ametnikku käituma ausalt ja vältima korruptiivseid tegusid.

8. N.O-le ja T.G-le esitati süüdistus KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimises.

Süüdistuse kohaselt leppisid 2010. aastal Narva linna ehitusturul tegutsevad isikud, s.o ettevõtjad N.O, T.G, G. F. ja

OÜ W töödejuhataja V. Belsner, kes tegutses A OÜ, OÜ W ning neid äriühinguid kontrolliva T.G huvides, kokku

selles, et edaspidi kooskõlastatakse Narva Linnavalituse poolt väljakuulutatavatel remont- ja ehitustööde hangetel

osalevate ettevõtete ring, ettevõtete poolt hankes esitatavad hinnapakkumused ja neile lisatavad eelarved ja kululoendid.

Kokkuleppes osalesid ka M. P., kes tegutses F OÜ, N OÜ ja neid äriühinguid kontrolliva N.O huvides, ning A OÜ

juhatuse liige T.S, kes tegutses A OÜ ja T.G huvides.

9. Kokkuleppega jagati ära kindlate hangete osas Narva linna munitsipaaltellimustega seotud ehitusturg ja otsustati iga

kord ka vastava hankekonkursi võitja, kellega linn sõlmib hankelepingu. Ettevõtjatevahelisel kokkuleppel oli

konkurentsi kahjustav eesmärk. K.M, kes töötas Narva abilinnapeana, aitas kaasa konkurentsi kahjustavas leppes

osalevate ettevõtjate jaoks sobivate hangete kavandamisele ning hanketingimuste kujundamisele; väljastas T.G kaudu

enne hangete väljakuulutamist konkurentsi kahjustavas leppes osalejatele hanke kohta konfidentsiaalset teavet (kavas

olevate hankeobjektide nimekirjad, eelarvemahud jms, mille abil said leppes osalejad kooskõlastada oma tegevust) ning

andis hanget korraldavatele Linnavara- ja Majandusameti ametnikele korraldusi saata kutsed hangetes või konkurssidel

osalemiseks vaid kindlale eelnevalt kokkulepitud ja kooskõlastatud ettevõtjate ringile.

10. Samas kriminaalasjas esitati süüdistus veel K.M-ile KarS § 294 lg 1 ja § 400 lg 1 ning lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi, V.

Belsnerile KarS § 400 lg 1 ning lg 2 p 3 järgi ja T.S-ile KarS § 400 lg 1 ning lg 2 p 3 järgi.

11. Viru Maakohtu 7. aprilli 2014. a otsusega mõisteti N.O õigeks KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi. Ta tunnistati süüdi

KarS § 2981 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 10 kuud vangistust. N.O tunnistati süüdi ka KarS § 400 lg 1

ja lg 2 p 3 järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta 7 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima

suurendamise teel mõisteti N.O-le liitkaristusena 2 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud

6 kuud karistusaja hulka ja lõplikult ärakantavaks karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust. Maakohtu otsuse

põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

11.1. Kohtuvaidlustes loobus prokurör N.O süüdistusest KarS § 293 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi, mis tulenevalt KrMS §-st 301

toob kaasa õigeksmõistva otsuse.

11.2. N.O süüdistust KarS § 2981 lg 1 järgi tõendavad peamiselt tunnistajate ütlused, kes kinnitavad tema ärilistest ja

poliitilistest sidemetest tulenevat mõjuvõimu Narva Linnavalitsuse ametnike üle. Linnavara- ja Majandusameti töötajate

ametiseisundit tõendavad nende ametijuhendid ja muud linnavalitsuse tööd reguleerivad dokumendid. Samuti on

tunnistajate ütlustega tõendatud, et toimus mõjuvõimuga kauplemine, s.t riigihangetel osalemiseks nõudis N.O 10%

lepingu summast, mille tasumist korraldas G. F. alltöövõtjate või muude kolmandate isikute kaudu. Tunnistajate ütlusi

kinnitavad erinevate riigihangete puhul ka jälitustoimingute protokollid. Samuti kinnitavad mõjuvõimuga kauplemist

süüdistatava V. Belsneri kohtueelses menetluses antud ja kohtumenetluses avaldatud ütlused.

11.3. Konkurentsikuriteo toimepanemine on tõendatud järgmiselt. Esiteks on tuvastatud, et A OÜ, B OÜ ja OÜ W, samuti

V. Belsner ning T.S tegutsesid kooskõlastatult ning T.G kontrolli all. Seda tõendavad äriregistri teabesüsteemi

väljavõtted, tunnistaja Anatoly Ryabchikovi ütlused, milles ta kinnitab, et allkirjastas B OÜ nimel hinnapakkumisi T.G

palvel, ja süüdistatava V. Belsneri ütlused, mille kohaselt T.G korraldab A OÜ, B OÜ ja OÜ W igapäevast

majandustegevust. Ka tunnistaja Maria Korban andis ütlusi selle kohta, et eelviidatud juriidilised isikud tegutsesid

ühisel eesmärgil ja nende tegevust korraldas T.G. T.G telefonivestlusest V. Belsneriga ilmneb, et tema kontrolli all on

mitu ettevõtet (20. juuni 2011. a jälitusprotokoll, asitõendite kd 4, tl 97). N.O ja M. P. osalust skeemis tõendavad

äriregistri teabesüsteemi väljavõtted, samuti tunnistaja M. P. kohtueelses menetluses antud ja kohtumenetluses

avaldatud ütlused, mille kohaselt N.O oli vahetult seotud OÜ N, OÜ F ja OÜ M juhtimisega. 21. juuni 2011. a

jälitustoimingu protokollist nähtub, et 13. juunil 2011 arutavad N.O ja M. P. ehitustöödeks kaupade tellimist.

(Asitõendite kd 4 tl 32–33.) Kokkulepet kinnitavad ka süüdistatava V. Belsneri ütlused selle kohta, et linnavalitsuse

ametnikele öeldi ette ettevõtete nimed, kellele saata riigihanke kutsed. Ettevõtted olid G. F-i ja N.O kontrolli all ja

nende vahel oli kokku lepitud, kes hanke võidab. N.O osalust kinnitab ka 8. detsembri 2010. a vestlus T.G ja

V. Belsneri vahel, mille käigus räägiti N.O mõjust hankemenetluse tulemustele ja ettevõtjatevahelistest

kooskõlastustest. (20. juuni 2011. a jälitustoimingu protokoll, asitõendite kd 4 tl 83-84). Kokkuleppe olemasolu

kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid, mis puudutavad ettevõtete raamatupidamistegevust ja riigihangete korraldamist

puudutavad dokumendid.

11.4. Kokkuleppeid riigihangete tulemuste kohta tõendab muu hulgas 14. mai 2011. a jälitustoimingu protokoll, mis

kajastab 10. ja 11. novembri 2010. a vestlusi T.G, K.M-i, V. Belsneri ja T.S-i vahel seoses hankega "Narva 6

koolieelse lasteasutuse osaline remont". (Asitõendite kd 3 tl 151-162). Nendest vestlustest nähtub, et T.G annab

V. Belsnerile korralduse pidada hanke osas läbirääkimisi teiste ehitusettevõtjatega. V. Belsner annab seejärel teada, et

M. P-ga lepiti kokku, et hankeobjektid jagatakse omavahel ja M. P. kooskõlastab jagamise N.O-ga ("Fjodoriga").

Lisaks kinnitavad kokkulepete olemasolu süüdistatava V. Belsneri ütlused.

12. Sama otsusega tunnistati T.G süüdi KarS § 298 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Sama

otsusega tunnistati T.G süüdi KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta 7 kuud vangistust. KarS

§ 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti T.G-le liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud 30 päeva karistusaja hulka ja lõplikult ärakantavaks karistuseks

mõisteti 1 aasta 7 kuud vangistust. Kohus põhjendas oma otsust järgmiselt.

12.1. Altkäemaksu süüdistust tõendab e-kinnistusraamatu väljavõte T. F-i kinnisvara kohta. 15. mai 2011. a jälitustoimingu

protokollist nähtub, et ajavahemikus 1. novembrist 2010 kuni 14. jaanuarini 2011 toimusid vestlused K.M-i, T.G ja V.

Belsneri vahel, mille käigus lepiti kokku K.M-i abikaasale kuuluva korteri remondi tegemises. T.G mainib, et

saadavate soodustuste puhul on tegemist n-ö kingitusega K.M-ile ning T.G ja K.M räägivad ka linna tellitavate

avariiremonttööde jaotamisest ettevõtjate vahel. (Asitõendite kd 4 tl 105-168). Süüdistatava V. Belsneri ütlused

kinnitavad töömaterjalide ostmist K.M-i jaoks soodsate hindadega. OÜ V puudutavas osas kinnitavad altkäemaksu

süüdistust töövõtulepingu sõlmimisega seotud dokumendid ja 15. mai 2011. a jälitustoimingu protokollis kajastatud

10. jaanuaril 2011 toimunud vestlused K.M-i, T.G ja V. Belsneri vahel, milles lepitakse kokku pakkumuse tegemisega

seonduvat. Muu hulgas arutatavad T.G ja K.M omavahel hinnapakkumusele märgitavat kuupäeva ja summa suurust.

(Asitõendite kd 1 tl 152-164.)

13. Samuti tunnistati maakohtu otsusega K.M süüdi KarS § 294 lg 1 ja KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi. Talle

mõisteti karistuseks vastavalt 1 aasta 6 kuud ja 1 aasta 2 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristusena 1

aasta 8 kuud vangistust, millest tuli ära kanda 1 aasta 7 kuud 19 päeva vangistust. V. Belsner tunnistati süüdi KarS §

400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning talle mõisteti rahaline karistus 230 päevamäära, s.o 4991 eurot. Võttes arvesse

eelvangistuses viibitud aeg, jäi lõplikuks karistuseks 224 päevamäära, s.o 4860 eurot 80 senti, mille tasumist määrati

ositi aasta jooksul. T.S tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta 2 kuud

vangistust, millest KarS § 73 lg-te 1 ja 2 alusel määrati kohesele ärakandmisele 2 kuud vangistust. Ülejäänud osa

vangistusest ei pöörata täitmisele kolme aasta pikkuse katseajaga.

14. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatavate kaitsjad.

15. Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2015. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o süüdistatavatele mõistetud

karistuste osas. N.O-le mõistetud karistus 1 aasta 6 kuud vangistust jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 ning § 75 alusel

täitmisele pööramata kaheaastase katseajaga. T.G-le mõistetud karistus 1 aasta 7 kuud vangistust jäeti samuti KarS § 74

lg-te 1 ja 3 ning § 75 alusel täitmisele pööramata kaheaastase katseajaga. Samuti jäeti tingimisi täitmisele pööramata

kaheaastase katseaja kohaldamisega T.S-i ning K.M-i karistused. Samuti täiendas ringkonnakohus maakohtu

põhjendusi konkurentsikuriteo tõendatust puudutavas osas.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

16. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni N.O ja T.G kaitsjad.

17. N.O kaitsja kassatsioonis taotletakse tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused N.O süüditunnistamises KarS § 2981

lõike 1 ja § 400 lõike 1 ja lg 2 punkti 3 järgi ning mõista N.O talle esitatud süüdistustes õigeks. Kassatsiooni

põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

17.1. Maa- ja ringkonnakohus rikkusid oluliselt menetlusõigust, tunnistades N.O süüdi mõjuvõimuga kauplemises.

Ringkonnakohus ei ole oma otsuses nimetanud konkreetseid süüdistatavale süüks arvatavaid tegusid, rikkudes sellega

põhjendamiskohustust. Samuti jättis kohus välja selgitamata need õigusnormid, mis muudavad süüdistatava tegevuse

õigusvastaseks ja milliseid süüdistatav oma tegudega tahtlikult rikkus. Samuti ei ole kohtud põhjendanud väidet, et

süüdistataval oli mõju konkreetsetele ametnikele.

17.2. Maa- ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust, s.o KarS § 2981 lõiget 1. Riigikohtu praktika

kohaselt peab avaliku halduse ülesandeid täitva isiku mõjutamine olema ebaseaduslik. Tegevuse ebaseaduslikkust on

kohus sisustanud aga üksnes RHS § 3 p-des 3 ja 4 sisalduvate riigihanke korraldamise üldpõhimõtete rikkumisega.

Väidetav ametniku mõjutamine ei ole käsitatav RHS § 3 rikkumisena. Selle üldnormi adressaadiks ei ole süüdistatav,

vaid hankeid korraldavad isikud. Viidatud õigusnorm ei reguleeri isiku tegevust väljaspool hankemenetlust ega sea

talle keelde või käske. Seetõttu ei saa teo ebaseaduslikkust põhistada avaliku teenistuse seaduse sätetega.

17.3. Ametnike mõjutamine ei ole tuvastatud. Tulenevalt RHS § 27 lg-st 1 võib iga isik esitada hankemenetluses osalemise

taotluse ja hankija võib nende hulgast välja valida kolm isikut, kellel ta palub pakkumuse esitada. Ei ole tuvastatud, et

taotluse esitanuid oleks jäetud kõrvale. Alusetu on ka võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise süüdistus, sest

väiksemahuliste remonttööde puhul oli kohustus esitada pakkumised üksnes kolmele kohaliku omavalitsuse poolt

valitud isikule. Tuvastamata on N.O kasu, s.o hüve vastuvõtmine. Seda ka põhjusel, et G. F-i ütlused raha saamise

kohta jäeti tõendina täies mahus kõrvale.

17.4. Süüdistuse tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed ja liiga üldised. Ütlustes kajastatud asjaoludel ja tehingutel

puudub süüdistatavaga seos. On tõenäoline, et N.O süüstavad ütlused on kantud isiklikust solvumisest. Samas on

kohus põhjendamatult jätnud arvestamata tunnistajate R. S-i ja F. P. ütlustega.

17.5. Kohus on ebaõigesti kohaldanud KarS § 400 lõiget 1 ja lg 2 punkti 3. Kohtuotsuse põhjal jääb ebaselgeks

süüdistatava konkreetne tegevus väidetavate konkurentsi kahjustava eesmärgi ja tagajärjega kokkulepete sõlmimisel,

samuti süüdistatava seos äriühingutega, sh tema võimalus kontrollida ja juhtida üht või teist äriühingut või olla sellest

tegelikuks kasusaajaks. Kõnealuse süüdistuse osas ei ole esitatud otseseid tõendeid ja süüdistus tugineb peamiselt

kolmandate isikute vestlustele, milles mainitakse süüdistatavat. Kaudsete tõenditega ei saa kompenseerida tõendite

puudumist, mis osutaks kahtluseta süüdistatava ebaseaduslikule tegevusele.

17.6. Süüdistuse kohaselt kasutas N.O oma mõjuvõimu riigihankes eeliste saamiseks. Kuid omades mõjuvõimu, ei oleks

tal olnud vaja enam asuda koos teiste ettevõtjatega veel milleski kokku leppima, kui tal oli juba niigi võimalus

mõjujõudu kasutades hanketingimusi endale soodsas suunas mõjutada. Kokkuvõttes on isikute vahel väidetavalt

sõlmitud kokkulepped tõendamata..

18. T.G kaitsja palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsuse ning mõista T.G kuriteo toimepanemises õigeks.

Alternatiivselt palub kassaator KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel tühistada kohtuotsuse täies ulatuses ja saata kriminaalasi

uueks arutamiseks kohtule, kes on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

18.1. Jälitustegevuse käigus eirati ultima ratio-põhimõtet KrMS § 110 lg 1 tähenduses. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu

jälitustoimingu loa seaduslikkuse kontrolli järeldustega. Kaitseõigust on oluliselt piiratud sellega, et kaitsjal puudus

võimalus tutvuda nii prokuratuuri taotluse kui ka Viru Maakohtu 29. oktoobri 2010. a jälitustoimingu loaga. Kohtud

peaksid põhjalikult selgitama loa saamisega seotud asjaolusid ja võtma asja juurde vähemalt jälitusluba andva

eeluurimiskohtuniku määruse. Viru Maakohus keeldus selle määruse lisamisest asja materjalide juurde. Tartu

Ringkonnakohus piirdus vaid väitega, et „maakohus on jälituslubade olemasolu ja jälitustoimingutega saadud teabe

saamist loas märgitud ajavahemikul kontrollinud“. Kuna jälitustoimik ei olnud otsuse tegemisel kohtuniku käes, ei

olnud ka jälitustoimingute seaduslikkuse sisuline kontrollimine maakohtus põhimõtteliselt võimalik.

18.2. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kohtu jälitustoimingu loas põhistuse puudumine KrMS §-s 110 sätestatud

eelduste olemasolu kohta käsitatav seaduserikkumisena tõendi saamisel, mistõttu ei too jälitustoimingu loa

põhistamatus

kaasa

selle

loa

alusel

tehtud

jälitustoiminguga

kogutud

tõendi

lubamatust

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 779). Kassaator leiab aga, et ringkonnakohtu

viidatud Riigikohtu praktika ei kohaldu praeguses asjas. T.G puhul tuleb kohaldada Riigikohtu praktikat, mis tuleneb

Riigikohtu määrusest kriminaalasjas nr 3-1-1-68-14.

18.3. Jälitustoimingu tegemise võimalus veel toimepanemata kuriteo suhtes lisati kriminaalmenetluse seadustikku alles 1.

jaanuaril 2013 jõustunud seadusemuudatusega. Enne 2013. aastat reguleeris sellist kriminaalmenetlusvälist teabe

salajast kogumist jälitustegevuse seadus. T.G süüdistuses puuduvad viited kuriteo toimepanemisele enne 29. oktoobrit

2010. Olukorras, kui prokuratuuri taotlus jälitustoimingu loa andmiseks ja eeluurimiskohtuniku määrus olid tehtud

enne süüdistuses nimetatud kuritegude toimepanemist, peaksid kohtud vähemalt kontrollima, milliste kuritegude

toimepanemises kahtlustati T.G jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel. Maa- ja ringkonnakohtu otsusest seda aga

ei nähtu.

18.4. Kuna kaitsjal puudus võimalus jälitustoimingu õiguspärasuse kontrollimiseks, pidid nii Viru Maakohus kui ka Tartu

Ringkonnakohus kontrollima, kas tõendi kogumisel jälitustoiminguga järgiti enne 1. jaanuari 2013 kehtinud KrMS §

110 nõudeid. Ringkonnakohtu üldsõnaline väide ei võimalda järeldust, et ringkonnakohus on sisuliselt kontrollinud

tõendite jälitustoiminguga kogumise vältimatut vajalikkust.

18.5. Kohtud kasutasid ebaseaduslikult tõendina V. Belsneri ütlusi. Olukorras, kui T.G süüdistus põhineb jälitustegevusega

kogutud tõenditel ja V. Belsneri ütlustel, peaks kohus eriti hoolikalt analüüsima ütluste usaldusväärsust.

Ringkonnakohus viitas asjaolule, et maakohus on V. Belsneri eeluurimisel antud ütlusi põhjalikult käsitlenud (kd 1, lk

183–190, 191–201, 202–210). Ütluste tõendina arvestamist ütluste sisu analüüsimata tuleks aga lugeda oluliseks

rikkumiseks KrMS § 61 lg 1 tähenduses.

18.6. Konkurentsikuritegu puudutavas osas jättis ringkonnakohus analüüsimata riigihangete seaduse sätteid, mis

reguleerivad lihtsustatud korras korraldatud hankemenetluse ja avatud hankemenetluse korda. Lihtsustatud korras

korraldatud hanke puhul on võimalik jätta paljud riigihangete seaduse sätted kohaldamata. Samuti ei saa hankes

osalejale ette heita hankija käitumist. Töötegija valik on hankija ainupädevuses. Seetõttu ei ole tegemist ka

kokkuleppega, mis saaks kõrvaldada konkurentsi kaubaturu olulise osa suhtes, sest riigihanke võitja määrab hankija.

18.7. Lisaks tuleb arvesse võtta, et V. Belsner, T.S ja T.G tegutsesid ühe ettevõtja huvides. Seega selleks, et rääkida

ettevõtjatevahelisest kokkuleppest, peaks tuvastama isiku, kellega T.G kokkuleppe sõlmis.

19. Vastuses T.G kaitsja kassatsioonile leiab prokurör, et kuigi jälitustoimingu lubade põhistatuse tase on ebapiisav, ei too

see siiski kaasa jälitustegevusega saadud teabe tõendina kasutamise lubamatust. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga on

kriminaalasja lahendav kohus pädev lahendama küsimust, kas enne 1. jaanuarit 2013 jälitustoiminguga tõendi

kogumisel järgiti KrMS § 110 sisulisi nõudeid. Prokurör leiab, et praegusel juhul kohtud kontrollisid nõuetekohaselt

jälitustegevuse seaduslikkust ja jõudsid põhjendatult järeldusele, et tõendid on lubatavad. Prokuröri hinnangul järgiti

jälitustoimingute tegemisel ultima ratio-printsiipi ja juba jälitustegevuse alustamisel, s.o esimese jälitustoimingu loa

taotlemisel, esines põhjendatud kuriteokahtlus. Samuti on kohtud õigustatult pidanud usaldusväärseks tõendiks V.

Belsneri ütlusi. Süüdimõistev kohtuotsus ei tuginenud seejuures ainuüksi tema ütlustele, mistõttu ei ole rikutud ka

KrMS § 15 lg 3 nõuet.

20. Vastuses N.O kaitsja kassatsioonile leiab prokurör, et kassatsioonis esitatud väited ei anna alust selle menetlemiseks, sest

kohtud ei ole rikkunud materiaal- ega menetlusõigust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

21. Esmalt käsitleb kolleegium N.O süüditunnistamist KarS § 2981 järgi (I), seejärel analüüsib jälitustoimingutega saadud

tõendite lubatavust (II) ning lahendab konkurentsikuriteo ja altkäemaksu süüdistusega seotud küsimused (III). Lõpuks

võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlused

(IV).

(I)

22. N.O tunnistati süüdi KarS § 2981 lg 1 järgi mõjuvõimuga kauplemises. Riigikohtu otsustes kriminaalasjades nr 3-1-1-

23-12 ja 3-1-1-95-12 selgitati, et KarS § 2981 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimise seisukohalt pole oluline

mitte hüve lubamisega nõustumise ja selle vastuvõtmise seaduslikkus või ebaseaduslikkus, vaid ametiisiku mõjutamise

keelatus. Ametiisiku seaduslik mõjutamine välistab mõjuvõimuga kauplemise koosseisu. Seetõttu eeldab mõjuvõimuga

kauplemise kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamine seda, et nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas kohtuotsuses on ära

näidatud, milliseid õigusnorme on konkreetsel juhtumil ametiisikut mõjutades rikutud. Ühtlasi märkis Riigikohus, et

seadusandja ei ole kehtestanud selget primaarnormi seadusliku ja ebaseadusliku lobitöö piiritlemiseks.

23. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et süüdistuse põhjal on leidnud kinnitust, et N.O mõjutas Linnavara- ja Majandusameti

ametnikke riigihangete korraldamisel ja hankemenetlusse kutsutavate ettevõtjate ringi määramisel. Mõjutamise

vahendiks oli valdavalt ähvardamine ebameeldiva tööalase tagajärjega, sealhulgas vallandamisega. Seejuures põhjendati

süüdistuses ja kohtuotsustes mõjutamise ebaseaduslikkust sellega, et mõjutamise tulemusena eirati RHS § 3 p‑des 3 ja 4

sisalduvaid riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid, kuna hankija ei lähtunud pakkujate leidmisel ning seeläbi hanke

eesmärgi saavutamisel seaduses sätestatud tingimustest. Mõjutamine oli prokuratuuri ja kohtute hinnangul vastuolus ka

avalikku teenistust reguleerivate õigusaktidega, mille kohaselt täidab ametnik oma ülesandeid sõltumatult ja erapooletult

ega allu oma tegevuses ametiasutuse juhtkonnale või vahetute ülemuste hulka mittekuuluvate isikute korraldustele.

Samuti ei ole ametnikul kohustust lähtuda oma tööülesannete täitmisel nende isikute subjektiivsetest eelistustest või

nõudmistest. Õigusaktid ei näe ette ka võimalust selliseid korraldusi täitmata jätnud ametniku sundimiseks või ametist

vabastamiseks.

24. RHS § 3 näeb ette hankija kohustuse järgida riigihanke korraldamisel põhimõtteid, mis peavad kindlustama riigihanke

kooskõla seaduse esimeses paragrahvis sätestatud eesmärgiga tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas

ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine

riigihankel. Hankija mõiste sisaldub RHS §-s 10, kus nimetatakse isikuid ja asutusi, kes peavad täitma riigihangete

seaduses kirjeldatud korda. Sellest järeldub, et vastavate põhimõtete järgimise kohustus lasub hankijal ehk praegusel

juhul Linnavara- ja Majandusametil ja selle töötajatel. Säte ei reguleeri kõrvaliste isikute, sealhulgas Narva volikogu

liikmete tegevust. Seega ei saanud kolleegiumi hinnangul N.O tegevus olla keelatud või ebaseaduslik RHS § 3 p-de 3

ja 4 rikkumise tõttu.

25. Puutuvalt süüdistuses ja kohtuotsustes sisalduvatesse viidetesse avaliku teenistuse seadusele ja muudele kohaliku

omavalitsuse ametnike tegevust reguleerivatele seadustele, selgitab kolleegium, et ka nende reguleerimisalas on

ametnike endi käitumine. Maakohus märgib õigustatult, et kohaliku omavalitsuse üksuse ametnikud ei pidanud ega

tohtinud alluda oma töös kõrvalistele isikutele, sealhulgas volikogu liikmetele, kuid sellest ei tulene N.O tegevuse

ebaseaduslikkus, kuna viidatud seadused ei käsitlegi tema tegevust. N.O ei andnud süüdistuses kirjeldatud korraldusi

ega mõjutanud ametnikke oma ametialase pädevuse raames. Karistusseaduse määratletus- ja aktsessoorsuspõhimõte ei

võimalda sisustada isiku tegu iseloomustavat tunnust "ebaseaduslik" üldise viitega sellele, et tema tegu ei ole ühegi

seadusega lubatud. Süüdistuses ja kohtuotsuses peab näitama, et tegu oli keelatud ja vastuolus konkreetsete

õigusnormidega. Seda aga tehtud ei ole. Eeltoodust tulenevalt kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades

N.O süüdi KarS § 2981 lg 1 alusel, ja süüdistatav tuleb selles süüdistuses õigeks mõista.

26. Ühtlasi märgib kolleegium, et alates 1. jaanuarist 2015 kehtib KarS § 2981 lg 1 uues sõnastuses, mille kohaselt ei nõuta

enam mõjuvõimu kasutamise ebaseaduslikkust, vaid seda, et mõjuvõimu kasutamisega saavutatakse ametiisikult avaliku

huvi seisukohast ebavõrdne või põhjendamatu eelis. Tegemist on olulise muudatusega ja kohus oleks pidanud N.O

süüditunnistamisel kontrollima ja põhjendama teo jätkuvat karistatavust, mida aga kohtuotsustes tehtud ei ole. Praegusel

juhul ei muuda see siiski kriminaalasja tulemust tulenevalt sellest, et tegu ei olnud karistatav selle toimepanemise ajal,

mistõttu ei käsitle seda küsimust ka Riigikohus.

(II)

27. T.G kaitsja leiab, et kohtud ei ole kontrollinud kriminaalasjas tehtud jälitustoimingu seaduslikkust, sh ultima ratio-

põhimõtte järgimist. Samuti ei lisatud kriminaaltoimikusse eeluurimiskohtuniku 29. oktoobri 2010. a jälitustoimingu

luba, kuigi kaitsja seda maakohtu istungil taotles. Kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et Riigikohtu praktika kohaselt

tuleb üldjuhul võtta kriminaalasja juurde selline jälitustoimingu tegemist lubav eeluurimiskohtuniku või prokuratuuri

määrus, mille alusel on saadud kohtuotsuse tegemisel tõendina kasutatav jälitustoimingu protokoll. Sellest reeglist on

lubatud hälbida vaid juhul, kui jälitustoimingu luba sisaldavat määrust ei saa seadusest tuleneval alusel isegi mitte

osaliselt avalikustada. Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada,

peab kohus põhjendama avaldamise võimatust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-

1-14-14, p 669. Avaldamise võimatuse korral peab kohus ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust kohtuotsuses

käsitlema (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p‑d 10–19). Praeguses asjas

keeldus maakohus kaitsja taotletud jälitustoimingu loa lisamisest kriminaalasja materjalidele, keeldumise põhjuseid

kohtuistungi protokollist ega kohtuotsusest ei nähtu. 29. oktoobri 2010. a loa alusel tehti jälitustoiminguid T.G, K.M-i ja

V. Belsneri suhtes ning selle tulemusena saadud ja jälitustoimingute protokollides kajastatud teavet kasutati tõendina

kriminaalasjas otsuse tegemisel (vt käesoleva otsuse p-d 11–12). Samuti märgib kolleegium, et jälitustoimikus puudub

info selle kohta, et süüdistatavaid oleks KrMS § 12613 alusel teavitatud ja et neile oleks KrMS § 12614 alusel

tutvustatud nende kohta jälitustoimingutega kogutud jälitustoimikus sisalduvaid andmeid. Kohtud ei ole aga selgitanud

jälitustoimiku, sealhulgas eeluurimiskohtuniku antud jälitustoimingu lubade tutvustamata jätmise põhjuseid.

28. T.G kaitsja on tõstatanud küsimuse, kas oli põhjendatud 29. oktoobri 2010. a jälitustoimingu loa andmine tema

kaitsealuse suhtes, kui kriminaalmenetlus alustati KarS § 2981 lg 1 alusel, kuigi selle sätte järgi T.G-le, V. Belsnerile ega

K.M-ile lõppkokkuvõttes süüdistust ei esitatud. Kohtud ei ole analüüsinud seda, mis seos oli T.G KarS § 2981 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteoga. Kaitsja väitel ei ole T.G-le esitatud süüdistust ka üheski teos, mis oleks toime pandud enne

jälitustoimingu loa andmist 29. oktoobril 2010. a.

29. Kolleegium on varem selgitanud, et kooskõlas KrMS § 110 lg-ga 1 anti jälitustoimingu luba üldjuhul kuriteos

kahtlustatava suhtes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 11.2).

Tõendamisvajadusest lähtudes võis siiski jälitustoiminguid teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 16.). Juhul kui jälitustoimingu

luba on antud nõuetekohaselt ühe isiku suhtes, siis sellega kogutud tõendi kasutamine on lubatud ka isiku suhtes, kes on

jälitustoimingule allutatud kahtlustatava vestluspartneriks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 800). Lisaks on kohtupraktikas leitud, et kuna ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine ei ole

kriminaalmenetluse esemeks, ei tulenenud KrMS §-st 110 alust alles ettevalmistatava kuriteo kohta teabe salajaseks

kogumiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 18.1).

30. Seega vajab kontrollimist, kas praeguses asjas on eeltoodud põhimõtteid järgitud. Kohtute põhjendused jälitustoimingu

seaduslikkuse kontrollimise kohta on pealiskaudsed. Maakohtu otsusest nähtub vaid see, et kohus on jälitustoimikuga

tutvunud. Ringkonnakohtu otsus on mõnevõrra põhjalikum ja selles nenditakse, et KrMS §-s 110 sätestatud

jälitustoimingu eeldused olid täidetud ja tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oli välistatud tulenevalt

süüdistatavate tegude konspiratiivsest iseloomust ja nende kõrgetest ametipositsioonidest ning mõjuvõimust Narvas.

Samas ei ole ringkonnakohus vastanud kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimusele ega käsitlenud seost jälitustoimingu

alustamisel esinenud kuriteokahtluse ja tuvastatud kuritegude vahel. Seega ei ole antud vastust küsimusele, kas 29.

oktoobri 2010. a jälitustoimingu loa taotlemisel ja toimingu alustamisel oli piisavalt andmeid juba toimepandud kuriteo

kohta KarS § 2981 tähenduses ning milline oli T.G seos selle kuriteo toimepanemisega. Näiteks 14. mai 2011. a

jälitustoimingu protokollist nähtub, et menetluse alustamise ajendiks oli teave, et Ida-Virumaa kohaliku omavalitsuse

ametnikud mõjutavad oma alluvaid majanduslike hüvede saamise eesmärgil tegema nende poolt soositud ettevõtete

huvidele vastavaid otsuseid riigihangete korraldamisel. Sellest kirjeldusest ei nähtu aga T.G ega V. Belsneri tegu, mis

vastaks KarS § 2981 lg 1 tunnustele, sest kuni 1. jaanuarini 2015 ei olnud selle sätte järgi soodustuse lubaja või andja

tegevus reeglina karistatav.

31. Eeluurimiskohtuniku 29. oktoobri 2010. a määrus lubas jälitustoimingu tegemist T.G suhtes. Muu hulgas ka tema

kõnede ja vestluste pealtkuulamisel saadi tõendina kasutatavat teavet nii konkurentsikuriteo kui ka altkäemaksukuriteo

kohta (14. mai 2011. a jälitustoimingu protokoll, asitõendite kd 3, tl 151–187; 15. mai 2011. a jälitustoimingu protokoll

29. oktoobri 2010. a loa alusel tehtud toimingute osas, asitõendite kd 4, tl 105-131; 16. mai 2011. a jälitustoimingu

protokoll, asitõendite kd 4, tl 1–27; 20. juuni 2011. a jälitustoimingu protokoll 29. oktoobri 2010. a loa alusel tehtud

toimingute osas, asitõendite kd 4, tl 75-85). Seega pidanuks kohtud kontrollima, kas jälitustoimingu loa andmine T.G

suhtes oli põhjendatud, ja sellest tulenevalt, kas selle alusel saadud tõendid on lubatavad, võttes arvesse p-s 29

nimetatud põhimõtteid. Kolleegium märgib, et juhul, kui 29. oktoobri 2010. a luba T.G suhtes osutub põhjendamatuks,

tuleb kontrollida ka seda, kuivõrd tugineti sellega saadud teabele järgnevate jälitustoimingu lubade väljastamisel.

32. Eeltoodust tulenevalt rikkusid kohtud jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel olulisel määral kohtuotsuse

põhjendamise nõudeid KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Kuna jälitustoiminguga saadud tõendid puudutavad vahetult ka

teiste süüdistatavate tegude tõendatust, laiendab kolleegium kriminaalasja lahendamise piire ka K.M-ile, T.S-ile ja

V. Belsnerile. Kolleegium leiab, et vea kõrvaldamiseks tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada N.O, T.S-i ja V.

Belsneri süüditunnistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi; K.M-i süüditunnistamises KarS § 294 ning KarS § 400 lg

1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi ja T.G süüditunnistamises KarS § 298 ja KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi. Võttes arvesse,

et selle vea kõrvaldamine on võimalik ringkonnakohtus, ja pidades silmas ka mõistliku menetlusaja põhimõtet, saadab

kolleegium kriminaalasja tagasi ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollimiseks

ja uue kohtuotsuse tegemiseks. Vajadusel võib ringkonnakohus teha ka muid menetlustoiminguid, mis on uue otsuse

tegemiseks tarvilikud.

(III)

33. Kassatsioonides esitatud muude väidete kohta märgib kolleegium, et KarS § 400 lg 2 p 3 ja KarS §-de 298 ning 294

tunnustele vastavate tegude tõendatuse küsimused saab ringkonnakohus lahendada lõplikult pärast jälitustoimingutega

kogutud tõendite seaduslikkuse hindamist. Siiski peab kolleegium vajalikuks selgitada mõningaid konkurentsivastaseid

ja ametialaseid süütegusid puudutavaid õiguslikke küsimusi, mida ringkonnakohus peab arvestama uue otsuse

tegemisel.

34. N.O väidetav mõju Linnavara- ja Majandusameti ametnike otsustele ei välista iseenesest vastutust konkurentsi välistava

kokkuleppe eest. Tegu on karistatav ka juhul, kui üks konkurentsivastase kokkuleppe osalistest kasutab oma

mõjuvõimu riigihangete turu jagamise kokkuleppe sujuvamaks realiseerimiseks. Lisaks ei sõltu riigihangetes

osalemiseks turu jagamise kokkuleppe karistatavus hankemenetluse liigist, mida hankija rakendab, kuna tulemus ei

kujune sel juhul ikkagi kooskõlas RHS §-des 1 ja 3 kirjeldatud riigihangete korraldamise eesmärgi ja üldpõhimõtetega,

mis rakenduvad sõltumata hankemenetluse liigist. Kokkuleppe tulemusena on ettevõtjatel muu hulgas võimalik loobuda

kindlates hangetes osalemisest või teha pakkumisi, mis viivad ühe või teise kokkuleppeosalise võiduni.

35. Kasutades V. Belsneri ütlusi konkurentsivastase kokkuleppe tõendatuse tuvastamisel, on kohtud järginud

kriminaalmenetluse põhimõtteid, hinnates tema kui tõendiallika usaldusväärsust. Ringkonnakohtu otsuses on viidatud

sellele, et maakohus analüüsis otsuse tegemisel süüdistatava ütluste sisu ja apellatsioonikohus nõustus maakohtu

hinnanguga. Seejuures märgib kolleegium, et ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on isiku ütlused, keda ei

olnud võimalik kohtuistungil vahetult üle kuulata, käsitatavad kaudse tõendina. Tõendi käsitamine otsese või kaudsena

ei sõltu selle kontrollimise viisist. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo

toimepanemise mingit asjaolu. Kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha

olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9–10.)

36. Samas nendib kolleegium, et kohtuotsuste põhjendused on vastuolulised selles osas, kes on need ettevõtjad, kelle vahel

on sõlmitud konkurentsi kahjustav kokkulepe. KonkS § 2 lg 1 kohaselt on ettevõtja selle seaduse tähenduses äriühing,

füüsilisest isikust ettevõtja või muu majandus- või kutsetegevuses osalev isik või juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus

või ettevõtja huvides tegutsev isik. Riigikohus selgitas 7. mai 2010. a otsuse asjas nr 3-1-1-32-10 p-des 11.1–11.2, et

konkurentsi piirav kokkulepe peab olema ettevõtjatevaheline. Ühe ja sama ettevõtja huvides tegutsevad isikud ei ole

käsitatavad konkurentidena. Kohtud on praeguses asjas pidanud ettevõtjateks erinevaid füüsilisi isikuid, kes

kohtuotsuste põhjenduste kohaselt tegutsesid aga riigihangetes osalevate juriidiliste isikute huvides. Seejuures tuleneb

ringkonnakohtu otsusest ühest küljest, et omavahel konkureerivate ettevõtjatena on käsitatavad kõik süüdistatavad,

lisaks G. F. ning M. P., ning teisest küljest, et mitu süüdistatavat tegutses tegelikult ühe ja sama hankemenetluses

osaleva juriidilisest isikust ettevõtja huvides, mis välistaks süüdistatavate omavahelist konkurentsi. Süüdistatavad ei

osalenud hankemenetlustes füüsiliste isikutena. Seega peab kohus andma selge õigusliku hinnangu sellele, kes olid

süüdistuse kirjeldatud kokkulepet sõlminud ettevõtjad.

37. Süüdistuses ja kohtuotsustes on viidatud konkurentsivastase süüteo kvalifitseerimisel nii KarS § 400 lg-le 1 kui ka lg 2

p-le 3. KarS § 400 esimene lõige kirjeldab karistatava teo põhikoosseisu ja teise lõige kolmas punkt näeb ette karistuse

sama teo eest, kui sellega kaasneb vastutust raskendav asjaolu, näiteks jagatakse kokkuleppega kaubaturgu. Seega

sisaldab KarS § 400 lg 2 p 3 teokirjeldus esimeses lõikes kirjeldatud tegu ja täiendav viitamine põhikoosseisule on

tarbetu.

38. Ühtlasi juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kuni 1. jaanuarini 2015 kehtinud altkäemaksu ja pistise koosseisude

piiritlemisel ei saanud teo ebaseaduslikkuse põhjendamisel lähtuda avaliku teenistuse ja korruptsioonivastase seaduse

sätetest, mis kohustavad ametnikku käituma ausalt ja vältima korruptiivseid tegusid. Lisaks nimetatud sätete üldisele

iseloomule, mis välistab nende kasutamise ebaseaduslikkuse tunnuse sisustamisel, rikub ametiisik mitte ainult

altkäemaksu, vaid ka pistise vastuvõtmisel aususe põhimõtet ja korruptiivse teo vältimise kohustust, mistõttu ei põhista

nad iseseisvalt ametialase teo ebaseaduslikkust altkäemaksu võtmise koosseisu tähenduses. Seega on ekslik nendele

sätetele viitamine K.M-i teo ebaseaduslikkuse põhjendamisel.

(IV)

39. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

maa- ja ringkonnakohtu otsuse N.O süüditunnistamises KarS § 2981 lg 1 järgi ja mõistab süüdistatava selles süüdistuses

õigeks. Sellest tulenevalt tuleb tühistada ka N.O-le KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus.

40. Juhindudes KrMS § 362 p-st 2, § 3602 lg-st 3, § 361 lg 1 p-st 6, § 361 lg-st 2 ja § 341 lg-test 3 ja 4, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse N.O süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3

järgi; T.G süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 ning § 298 järgi ja talle liitkaristuse mõistmises;

K.M-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 1 ja § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi ning talle liitkaristuse

mõistmises; A. Arsenjevi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning V. Belsneri

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi. Samuti tühistatakse otsused K.M-ilt konfiskeerimise

asendamise korras 459 euro 44 sendi väljamõistmises ja kõigilt süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmist

puudutavas osas. Kolleegium saadab kriminaalasja ringkonnakohtule 29. oktoobril 2010 antud eeluurimiskohtuniku loa

alusel tehtud jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimiseks ja uue kohtuotsuse tegemiseks.

41. Muus osas jätab Riigikohus kohtuotsused muutmata. Kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)