3-1-1-98-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-98-15

Otsuse kuupäev

11. detsember 2015

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Saale Laos ja Paavo Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi P.G süüdistuses KarS § 3001 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2015. a otsus kriminaalasjas nr 1-

14-2550

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.G kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja juhtiv riigiprokurör Steven-Hristo Evestus

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

11. november 2015, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2015. a ja Harju Maakohtu 9. detsembri 2014. a otsuse põhiosa,

asendades kohtute õiguslikud põhistused selle kohta, miks P.G oli käsitatav ametiisikuna, käesoleva otsuse

põhiosa punktides 58–85 esitatud põhistustega.

2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt P.G kasuks välja 3000 (kolm tuhat) eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. P.G anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 3001 lg 1 järgi selles, et ta AS-i Tallinna Sadam (edaspidi

Sadam) nõukogu liikmena osales nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul otsuse tegemisel tema endaga seotud isiku –

MTÜ Eesti Olümpiakomitee (edaspidi EOK) – suhtes, rikkudes nii teadvalt suures ulatuses korruptsioonivastase

seaduse (KVS) § 11 lg 1 p-s 1 kehtestatud toimingupiirangut. P.G-le etteheidetava teo täpsemad asjaolud olid süüdistuse

kohaselt järgmised.

2. P.G oli alates 4. aprillist 2002 Sadama nõukogu liige ja 11. märtsist 2005 ka nõukogu esimees. Kuna Sadama kõik

aktsiad kuuluvad Eesti Vabariigile, on Sadam konkurentsiseaduse (KonkS) § 31 lg 31 kohaselt avalik ettevõtja.

Arvestades seda ja äriseadustiku (ÄS) §-des 316 ja 317 ning Sadama põhikirja punktis 4.3.2 sätestatud nõukogu

pädevust, oli P.G ametiisik KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 mõttes.

3. 31. oktoobril 2013 toimus Sadama nõukogu koosolek, mille 4. päevakorrapunkt oli sponsorlus. Selle päevakorrapunkti

arutamisel võeti aluseks Sadama sponsorlustaotluste läbivaatamise komisjoni 28. oktoobri 2013. a protokoll, mille

kohaselt tegi komisjon nõukogule ettepaneku rahuldada muu hulgas EOK sponsorlustaotlus ning eraldada

peasponsorina EOK-le 250 000 eurot. Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a istungil pandi hääletusele küsimus, kas

kinnitada komisjoni protokoll tervikuna. P.G osales nõukogu esimehena komisjoni 28. oktoobri 2013. a protokolli

kinnitamise otsustamisel, hääletades protokolli tervikuna kinnitamise poolt. Tegemist oli KVS § 2 lg 2 p-s 1 nimetatud

otsusega. P.G ei keeldunud ega taandunud KVS § 11 kohaselt otsuse tegemisel osalemisest. Nõukogu liikmete hääled

jagunesid 4 poolt ja 3 vastu, millest tulenevalt võttis nõukogu vastu otsuse rahuldada komisjoni 28. oktoobri 2013. a

protokollis sisalduvad sponsorlustaotlused.

4. P.G on alates 22. märtsist 2001 EOK juhatuse liige. Seega on EOK tulenevalt KVS § 7 lg 1 p-st 3 ja tulumaksuseaduse

§-st 9 P.G-ga seotud isik. KVS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on ametiisikul keelatud otsuse tegemine, kui otsus tehakse

ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes. Osaledes Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul komisjoni

protokolli tervikuna kinnitamise otsustuse hääletamisel, osales P.G otsuse tegemisel temaga seotud isiku suhtes.

5. Kuna Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a otsusega rahuldati EOK sponsorlustaotlus summas 250 000 eurot, rikkus

P.G toimingupiirangut karistusseadustiku rakendamise seaduse § 82 kohaselt suures ulatuses.

Maakohtu otsus

6. Harju Maakohtu 9. detsembri 2014. a otsusega tunnistati P.G süüdi KarS § 3001 lg 1 – § 25 lg 2 järgi ja teda karistati

rahalise karistusega 200 päevamäära ehk 17 000 eurot.

7. Maakohus tuvastas, et P.G oli nii Sadama nõukogu esimees kui ka EOK juhatuse liige ja alates 2012. a novembrist ka

EOK president. Kuna Sadama kõik aktsiad kuuluvad Eesti Vabariigile, on Sadam KonkS § 31 lg-st 31 tulenevalt avalik

ettevõtja. Avaliku ettevõtja vahendite jagamine toetusteks on avaliku ülesande täitmine. Sadama põhikirja punkti 4.3.8

kohaselt on toetuste maksmine ja annetuste tegemine nõukogu pädevuses. P.G oli avaliku ettevõtja nõukogu liige ja

seega ametiisik KVS § 2 ning KarS § 288 lg 1 mõttes.

8. P.G tegi Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul oma tahteavalduse sponsorlustaotluste kohta

hääletustulemust kõigile kuuldavalt välja öeldes. P.G rikkus toimingupiirangut suures ulatuses, sest ta hääletas otsuse

poolt eraldada EOK-le 250 000 eurot. P.G pani talle etteheidetava teo toime teadlikult selleks, et EOK saaks

Sadamalt 250 000 eurot toetust. Pole võimalik nõustuda kaitseversiooniga, et kuna P.G hääletamisel kätt ei tõstnud, siis

ta hääletamisel ei osalenud, ja et tehes teatavaks hääletustulemuse 4 : 3, eksis süüdistatav väsimuse tõttu tema jaoks

teisejärgulise päevakorrapunkti juures häälte lugemisel. Ebaõige on väide, nagu oleks P.G end hääletamiselt taandanud.

Nende järelduste kinnituseks märkis kohus järgmist.

9. Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a istungil osales 8 liikmest 6, lisaks oli eemal viibiv nõukogu liige P. P. saatnud e-

kirja, milles andis poolthääle sponsorlustaotluste rahuldamisele. Koosoleku esialgse protokolli kohaselt käsitles

päevakorra punkt 4 sponsorlust. Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosoleku helisalvestiselt ja selle väljakirjutuselt

nähtub, et P.G nimetas sponsorluspunkti päevakorra põhipunktiks ("kauaoodatud kaunike punkt"). Nõukogu koosoleku

toimumise ajal saatis P.G nõukogu liikmele H. T-le sõnumi, milles küsis, kas viimane on sponsorluskomisjoni protokolli

vastu või saab erapooletuks jääda, ja viitas enda taandumisele. H. T. vastas, et on EOK toetamise vastu, kuid oleks nõus

teiste projektidega, kui neid saaks eraldi hääletada. P.G sõnumist H. T-le järeldub, et sponsorlusküsimus huvitas P.G

rohkem kui ükski teine päevakorras olnud teema ja ta soovis, et EOK toetamine leiaks piisavalt poolthääli. P.G osales

ka aktiivselt sponsorlust puudutava päevakorrapunkti arutelus, leides muu hulgas, et komisjoni ettepanekut tuleks

hääletada tervikuna, mitte üksikute punktide kaupa, nagu soovis H. T.. P.G panigi protokolli hääletusele tervikuna.

Samuti märkis P.G, et P. P-lt on e-kiri, kus ta sponsorluskomisjoni protokolli heaks kiidab. Hääletustulemuse 4 : 3

sponsorlustaotluste rahuldamise kasuks tegi teatavaks P.G, kommenteerides seda järgmiste sõnadega: "Ei noh, Priit

juurde, neljas noh." V. T. küsis üle, kas tulemus on 4 : 3 ja saab minna muude küsimuste juurde. P.G koosoleku

juhatajana läks järgmise päevakorrapunkti juurde. Tunnistaja T. T., kes nõukogu koosolekut protokollis, kinnitas, et

hääled luges kokku P.G, kes andis oma poolthääle hääli kokku lugedes. Kui kõlas tulemus 4 : 3, sai tunnistaja aru, et

otsus on tehtud. T. T. ütluste kohaselt on Sadama nõukogus tavapärane, et öeldakse hääletamistulemus ja käe tõstmine

on teisejärguline. Seega on vale kaitsja väide, et hääletada sai üksnes käe tõstmisega ja see oli kujunenud Sadama

nõukogu koosolekutel kindlaks praktikaks. Mitu koosolekul viibinud tunnistajat andsid ütlusi, mille kohaselt võeti otsus

vastu häältega 4 : 3 ja selle tulemuse ütles välja P.G, kusjuures keegi koosolekul viibinuist hääletamiselt ei taandunud.

Vastuhääle andnud nõukogu liikmed (H. T., A. L. ja V. T.) on protokollis nimeliselt välja toodud. Protokollist ei nähtu,

et P.G oleks hääletamiselt taandunud, ehkki Sadama nõukogu töökorra punkti 5.2.6 kohaselt olnuks sellise asjaolu

kajastamine protokollis nõutav. P.G üksnes kaalus taandumist, kuid ei teinud seda, sest ta sai koosoleku käigus aru, et

tema poolthääleta EOK toetust ei saa. Kaitseväide, nagu piisanuks P.G arvates sellest, et ta taandus

sponsorluskomisjonist, on hämamine. P.G teadis, et komisjon tegi üksnes ettepanekuid toetuste andmiseks ega saanud

teha ühtki otsust. Helisalvestisest ja protokollist on selge, et kui kolm nõukogu liiget hääletas vastu, üks oli andnud

poolthääle meili teel, said koosolekul osalejatest poolt hääletada vaid kolm isikut ja need olid K. L., R. H. ja P.G.

Sellest, et nelja poolthäälega oli sponsorlusküsimus lahendatud, said aru nõukogu kõik liikmed ja koosolek jätkus

järgmise päevakorrapunkti arutamisega. Seega andis P.G oma hääle hääletustulemust välja öeldes ja seda teistele

selgitades. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 sätestab, et tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui

seadusega ei ole ette nähtud teisiti.

10. Sadama nõukogu 18. novembri 2013. a helisalvestise ja selle väljakirjutuse kohaselt selgitas P.G koosolekul osalejatele,

et 31. oktoobri 2013. a üldkoosolekul otsustas nõukogu kinnitada komisjoni protokollis sisalduvad sponsorlustaotlused

ning EOK toetamisel lähtuti varasemast sponsorluspoliitikast. Toetust EOK-le pidas ta põhjendatuks ja

mõistuspäraseks. Seejuures ei rääkinud P.G midagi sellest, nagu oleks ta häälte lugemisel eksinud või nagu poleks

hääletusele pandud toetusi kinnitatud. P.G ütles 18. novembri 2013. a koosolekul ka seda, et toetuste määramine

muudeti pärast eelmist koosolekut poliitiliseks ja et toetuste määramise õiguspärasuse kontrollimiseks on

majandusministeerium määranud erikontrolli ning peatanud 31. oktoobri 2013. a otsuse kehtivuse. Üllatuslikult on

algatatud ka kriminaalasi, mis kahjustab Sadama mainet. Sellest lähtuvalt tegi P.G ettepaneku tühistada nõukogu

31. oktoobri 2013. a otsuse punkt 4 sponsorlustaotluste rahuldamise kohta ja märkida punkti 4 kohale "tühistatud".

Samal koosolekul veidi hiljem, kui arutati erikontrolli ja kriminaalasjaga seonduvat ning seda, kes peaks

sponsorlustaotlusi otsustama, märkis P.G, et täna on kahjuks nõukogu esimees ja EOK esimees sama isik ja avalikkuse

jaoks paistab see halvasti välja ning parem mitte seda teha. Samuti märkis P.G, et ta on terve aasta vältinud sponsorluse

päevakorda võtmist. Siis ütles P.G vastupidiselt varem antud selgitusele, et keegi ei näinud teda kätt tõstmas ja häälte

lugemisega läks selliselt, et protokolli kirjutaja ei saanud sellest aru. K. L. küsis, kas häälte lugemisel on tekkinud mingi

arusaamatus ja kas need isikud, kes sponsorlustaotluste kinnitamise poolt hääletasid, peaksid selle nüüd tühistama,

kaitsmaks Sadama mainet. P.G vastas, et põhjuseks on see, kuidas tema hääletas, märkides, et "isegi, kui võtta seda n-ö

mitte kätt tõstmist hääletamisena, siis mina kutsun lihtsalt oma hääle tagasi." Kui kõik nõukogu liikmed olid hääletanud

otsuse tühistamise poolt, ütles P.G: "Aitäh teile, seekord toetasite üksmeelselt nõukogu esimeest." Erinevalt

helisalvestisest on Sadama nõukogu 18. novembri 2013. a koosoleku protokollis märgitud, et tühistati Sadama nõukogu

31. oktoobri koosoleku punkti 4 osas toimunud arutelu sponsorlustaotluste läbivaatamise komisjoni 28. oktoobri

2013. a protokolli kinnitamise ja sponsorlustaotluste rahuldamise kohta.

11. Nõukogu 18. novembri 2013. a koosolekul selgitas P.G veel seda, et eelmisel koosolekul oli tal mõte end taandada, aga

osa nõukogu liikmetest oli saanud ministrilt mingi korralduse hääletamiseks ja ta arvas, et see on poliitiline küsimus.

Seda vastuolu ja nõukogu liikme vastutust oli kaalutud juba talvel ning ta mõtles, et mis seal ikka, et hääletab ainult

protokolli. P.G sai väga hästi aru, et ta ei tohi Sadama nõukogu liikmena osaleda otsuse tegemisel raha eraldamiseks

EOK-le. Juba enda valimisel EOK presidendiks 2012. a sügisel andis P.G ajakirjanduse vahendusel avalikkusele teada,

et huvide konflikti vältimiseks taandab ta end Sadama sponsorlustaotluste läbivaatamise komisjonist. Seda P.G ka tegi,

teades samas, et otsuse sponsorraha jaotamise kohta saab teha vaid nõukogu, mitte komisjon.

12. Kuriteokoosseisu realiseerimise seisukohalt ei ole oluline, et P.G oleks isiklikult varalist kasu saanud või seda silmas

pidanud. Samas oli otsus toetada sedavõrd suure summaga EOK-d P.G jaoks hea maineprojekt. Toetuse reaalsel

eraldamisel saanuks ta väita, et just tema EOK presidendina on isik, kes spordile selliseid toetusi hangib.

13. P.G poolt süüdistuses nimetatud otsuse hääletamisel osalemine ehk sellele poolthääle andmine ei ole käsitatav

lõpuleviidud kuriteona, kuna nõukogu otsus tuleb protokollida ja protokoll allkirjastada. Otsus on lõplikult vastu võetud

alles siis, kui selle on allkirjastanud kõik koosolekul osalenud nõukogu liikmed. Ainuüksi hääle andmine ei too kaasa

õigusi ja kohustusi. Allkirjastamata protokolli alusel poleks saanud väljamakset teha. Andes nõukogu koosolekul oma

hääle sponsorluspunkti toetamiseks, alustas P.G KarS § 3001 lg-s 1 ette nähtud süüteokoosseisu realiseerimist. Jättes

protokolli allkirjastamata ja tehes järgmisel koosolekul ettepaneku eelnev hääletus ja arutelu tühistada, ei viinud ta

toimingupiirangu rikkumist lõpule ja tema käitumine tuleb kvalifitseerida kuriteo katsena, s.o KarS § 3001 lg 1 – § 25

lg 2 järgi.

14. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et tehes 18. novembri 2013. a koosolekul ettepaneku varasem hääletustulemus,

arutelu või otsus tühistada, loobus P.G vabatahtlikult süüteokatsest. P.G oli sunnitud sellise käigu tegema, tingituna

erikontrolli määramisest ja suurest meediahuvist tema käitumise vastu. Samuti oli ta selleks ajaks teada saanud tema

suhtes alustatud kriminaalmenetlusest.

Apellatsioonid

15. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid P.G kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak, kes taotles maakohtu

otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist, ning prokuratuur, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist osas,

millega P.G tunnistati süüdi KarS § 3001 lg 1 – § 25 lg 2 järgi, ja P.G süüditunnistamist KarS § 3001 lg 1 järgi.

Ringkonnakohtu otsus

16. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. mai 2015. a otsusega Harju Maakohtu otsuse osas, millega P.G oli süüdi

tunnistatud KarS § 3001 lg 1 – § 25 lg 2 järgi, ja tegi uue otsuse, millega P.G tunnistati süüdi KarS § 3001 lg 1 järgi.

Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, rahuldades prokuratuuri apellatsiooni ja jättes kaitsja

apellatsiooni rahuldamata.

17. Ringkonnakohtu hinnangul käsitas maakohus P.G põhjendatult ametiisikuna. Sadam on avalik ettevõtja ja selle

nõukogu (juhtorgani) liige on KVS § 2 lg 2 p-s 1 nimetatud otsuste tegemisel ametiisik. KonkS § 31 lg 31 nimetab

avalikuks ettevõtjaks ettevõtjat, kelle üle riigil on otseselt või kaudselt valitsev mõju omandiõiguse või finantsosaluse

kaudu, isiku suhtes kehtivate õigusaktide alusel või muul viisil. Sadama kõik aktsiad kuuluvad Eesti Vabariigile, seega

on tegemist avaliku ettevõtjaga. P.G ametiseisund tuleneb tema kuulumisest avaliku ettevõtja juhtorganisse ehk

äriseadustikust ja Sadama põhikirja punktidest 4.3.2 ja 4.3.8, mis andsid talle kui nõukogu liikmele pädevuse teha

otsuseid aktsiaseltsi juhtimise ja tegevuse korraldamisel ning töö planeerimisel ja teha otsuseid toetuste maksmiseks. Just

toetuse maksmise otsuse vastuvõtmises osalemine moodustab funktsionaalselt P.G ametiseisundi avalikus ettevõttes.

Sadama nõukogu liikmed, jaotades avaliku ettevõtja osa kasumist sponsorluseks, täidavad avalikke ülesandeid (KVS

§ 2 lg 2 p 1).

18. Maakohus on jälgitavalt ja veenvalt põhjendanud, miks ta leiab, et P.G ei taandanud end hääletamisest ning osales

otsuse vastuvõtmises. P.G oli ÄS § 322 lg-st 3 ja KVS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevalt kohustatud end otsuse tegemisest

taandama. P.G mõistis seda kohustust, üritas enne hääletamist tagada, et EOK-le soodne otsus võetaks vastu tema

osaluseta, kuid veendunud selle võimatuses, hääletas ikkagi EOK-le toetuse eraldamise poolt. Ei ole tähtsust, kas P.G

tõstis hääletamisel käe või mitte. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole

ette nähtud teisiti. Maakohus tuvastas õigesti, et P.G osales hääletusprotseduuris ja tegi oma tahteavalduse EOK-le

sponsorlustoetuse eraldamise kohta. P.G kaitseversioon eksimisest häälte lugemisel on tõenditega vastuolus.

19. Maakohus leidis põhjendatult, et P.G pani toimingupiirangu rikkumise toime teadlikult, s.t vähemalt otsese tahtlusega.

Asjakohatu on apellandi väide, et P.G ei teadnud enda ametiseisundist ja sellest tulenevatest kitsendustest. P.G sai väga

hästi aru, et EOK-le toetuse andmise otsustamisel on tema positsioonid Sadama nõukogu liikme ja EOK presidendina

vastuolus.

20. Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega, et P.G tegevus toimingupiirangu rikkumisel jäi katsestaadiumisse.

Toimingupiirangu rikkumine on teodelikt. P.G viis talle etteheidetava teo – ametiisikuna temaga seotud isiku suhtes

otsuse tegemises osalemise – lõpule. Protokolli allkirjastamine ei ole käsitatav otsuse vastuvõtmisena, vaid otsuse

vormistamisena. Seda, et Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul tehti otsus toetuste andmise kohta, kinnitab

ka nõukogu 18. novembri 2013. a istungi protokollis fikseeritud P.G sõnavõtt 31. oktoobri 2013. a otsuse kohta. Nimelt

märkis P.G, et "esimene päevakorrapunkt oli siis meil eelmise nõukogu koosoleku vastu võetud otsuste ülevaatamine.

/.../ Alustan oma ettepanekut siis järgmiselt: Tallinna Sadama nõukogu otsustas siis 31 oktoober 2013 toimunud

koosolekul kinnitada Tallinna Sadama sponsortaotluste läbivaatamise komisjoni otsus, mis oli 28. oktoobri 2013. a

protokollis sisalduvad sponsortaotlused." P.G jätkas järgmise ettepanekuga: "Tühistada AS Tallinna Sadam nõukogu

31.10.2013 otsuse punkt 4 sponsortaotluste rahuldamise kohta." Osutatud tõend ei jäta ruumi tõlgenduseks, et P.G võis

häälte lugemisel eksida ja otsust tegelikult vastu ei võetud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

21. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P.G kaitsja vandeadvokaat M. Kairjak, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks saatmist. Kassaator põhjendab oma taotlust kokkuvõtlikult järgmiselt.

22. Süüdistatav ei olnud KVS § 11 lg 1 mõttes ametiisik, mistõttu ei ole KarS § 3001 lg 1 objektiivne koosseis täidetud.

Korruptsioonivastase seaduse kohaselt sisustatakse ametiisiku mõistet funktsionaalselt, lähtudes isiku ülesannetest ja

nendega kaasnevast pädevusest. Otsustamaks, kas isik on käsitatav ametiisikuna, tuleb selgitada, kas ta täidab enda

ülesannete ja pädevuse raames avalikke ülesandeid. Funktsionaalset tõlgendust toetab ka Riigikohtu praktika, millest

nähtub, et ametiisiku staatuse üle otsustamisel on määravaks, kas etteheidetav tegu on pandud toime avalikke

ülesandeid täites või mitte (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-12-14, p 9.3). Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on omaks

võetud seisukoht, et avalikud ülesanded on vahetult seadusega või seaduse alusel riigile, kohalikule omavalitsusele või

muule avalik-õiguslikule juriidilisele isikule pandud ülesanded. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui pädev

asutus on eraõiguslikule isikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides

sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline

isik. (Vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 11.) Sadam on eraõiguslik juriidiline isik, mis on loodud äriseadustiku

alusel eesmärgiga teenida tulu. Sadama juhtimisotsused ei ole vaadeldavad avaliku ülesande täitmisena ja Sadama

nõukogu liikmetel ei ole nende otsuste tegemisel ametiseisundit. Sponsorlus ei ole avalik ülesanne, sest 1) see ei ole

Sadama kohustus, vaid õigus; 2) sponsorlus ei ole olemuslikult riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku

juriidilise isiku ülesanne, seega ei saa viimased seda ka delegeerida; 3) Sadama nõukogu poolt toetuse andmine ei ole

käsitatav kasumi jaotamisena, kasumit dividendide näol jagab aktsiaid hoidev ministeerium; 4) toetuste jagamine ei

toimu avalikes huvides, vaid turunduslikel kaalutlustel. Kohtud võtsid KVS § 2 lg-s 2 sätestatud ametiseisundi mõiste

sisustamisel ekslikult aluseks konkurentsiseaduses sisalduva avaliku ettevõtja mõiste. Konkurentsiseadusesse on avaliku

ettevõtja mõiste lisatud seoses vajadusega tagada riigiosalusega ettevõttele õigus osutada turutõrgete kõrvaldamiseks

riigiabi. Asjaolu, et Sadam on avalik ettevõtja konkurentsiseaduse mõttes, ei tähenda, et tema juhtorgani liikmed on

automaatselt käsitatavad isikutena, kes täidavad avalikke ülesandeid, ja et neil on ametiseisund korruptsioonivastase

seaduse tähenduses. Avaliku ettevõtja juhtorgani liikmel on ametiseisund üksnes juhul, kui ta täidab avalikke

ülesandeid. Kuni Sadam ei teosta enda avaliku ettevõtja staatusest tulenevaid privileege, puudub vajadus käsitada

Sadamat kui eraõiguslikku juriidilist isikut teistest eraettevõtjatest erinevalt.

23. Süüdistatava tegevus Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul ei ole käsitatav otsuse tegemisel osalemisena

KarS § 3001 tähenduses. Otsust KVS § 2 lg 2 p 1 mõttes iseloomustab see, et selle eesmärk on tuua siduvalt kaasa teise

isiku õiguse või kohustuse tekkimine, muutmine või lõppemine. Juriidilise isiku juhtorgani otsus toob siduvalt kaasa

teise isiku õiguse või kohustuse tekkimise üksnes juhul, kui see on nõuetekohaselt vormistatud. Riigikohus on leidnud,

et juhul, kui juhtorgani koosolekul hääletamine ei ole nõuetekohaselt dokumenteeritud, ei saa rääkida juriidilise isiku

juhtorgani otsusest (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-55-14, p 21). Ainuüksi hääle andmine ei too kaasa õigusi ega

kohustusi. Sadama nõukogus eksisteerib praktika, et vajadusel täpsustavad nõukogu liikmed enda tahteavaldusi

hilisemas kooskõlastusfaasis. Alles kooskõlastusringi läbinud ja allkirjastatud otsuse puhul saaks rääkida õigusi ja

kohustusi kaasa toovast otsusest KVS § 2 lg 2 p 1 ja § 11 lg 1 mõttes. Sadama nõukogu töökorrast tulenevalt on

hääletamisel tahteavalduse tegemiseks kindel kord, milleks on käe tõstmine. Süüdistatav nõukogu 31. oktoobri 2013. a

koosolekul kätt ei tõstnud. Seega, isegi kui süüdistatav oleks hääletustulemust välja öeldes enda tahteavaldust

väljendanud, ei oleks ta saanud KarS § 3001 objektiivset koosseisu realiseerida.

24. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest jääb mulje, et ringkonnakohus pidas koosseisupäraseks käitumiseks ka P.G poolt

enda taandamata jätmist. KVS § 11 lg 1 kohaselt on ametiisikul keelatud otsuse või toimingu tegemine. ÄS § 322 lg-

st 3 tulenevalt piisab sellest, kui nõukogu liige ei võta endaga seotud otsuste hääletamisest osa. Ka KarS §-s 3001

sätestatud süüteokoosseisu realiseerimise vältimiseks piisab, kui isik ei võta otsuse tegemisest osa.

25. Süüdistatav ei täitnud KarS § 3001 subjektiivset koosseisu. KarS § 3001 subjektiivne koosseis eeldab süüdistatava

teadlikkust ja tahet panna tegu toime ametiseisundis. Kuna ametiseisund sisustatakse määratlemata õigusmõiste

("avalike ülesannete täitmine") kaudu, ei piisa üksnes selle nentimisest, et süüdistatav tegi otsuse teadlikult Sadama

nõukogu liikmena. Subjektiivse koosseisu sisustamiseks on vaja välja selgitada, millisest õigusaktist või lepingust

avalikud ülesanded tulenesid ja kas süüdistatav teadis või pidi sellistest volitustest teadma. Kohtud ei ole analüüsinud

süüdistatava ütlusi, et ta ei olnud enda ametiseisundist teadlik. KVS § 11 lg-s 1 sätestatud toimingupiirangu rikkumine

eeldab, et isik on teadlik avalikule huvile vastanduvast erahuvist.

26. Isegi kui leida, et süüdistatav asus KarS §-s 3001 sätestatud süüteokoosseisu realiseerima, tuleb ta lugeda KarS § 41

lg 1 mõttes süüteokatsest loobunuks. Kuna Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a protokoll oli nõuetekohaselt

vormistamata ja seda ei olnud kõik koosolekul osalenud nõukogu liikmed allkirjastanud, oli süüteokatsest loobumine

võimalik tagajärje saabumise ärahoidmisega. P.G loobus süüteokatsest nõukogu koosolekul toimunud arutelu

tühistamisega, mille tulemusel ei saanud nõukogu koosoleku protokolli päevakorrapunkt "sponsorlus" kunagi

õiguslikku jõudu.

27. Ringkonnakohus väljus süüdistuse piiridest, heites süüdistatavale ette mitte üksnes nõukogu koosolekul hääletamist,

vaid hääletamisprotseduuris osalemist, sh sponsorlust puudutava päevakorrapunkti arutelu juures viibimist. Samuti

väljusid nii maa- kui ka ringkonnakohus süüdistuse piiridest sellega, et asusid prokuröri asemel selgitama, kuidas

avaliku ettevõtja vahendite jagamine on avaliku ülesande täitmine.

28. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes analüüsimata mitmed küsimused, mis on seotud

KarS § 3001 koosseisuliste tunnustega, samuti vastamata olulistele kaitseväidetele.

29. Kohtud ei järginud tõendite hindamisel menetlusnorme, püstitades toimunust enda versiooni ja ignoreerides

süüdistatavat õigustavaid tõendeid. Tõendite selektiivne hindamine, tõendite analüüsi nappus ja pinnapealsus on

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-31-11, p 19).

30. Ringkonnakohus rikkus kriminaalmenetluse võistlevuse ja kriminaalasja arutamise vahetuse ning suulisuse põhimõtteid.

Ringkonnakohtu istungil pidas prokurör lühikese kõne ja esitas seejärel kohtule kirjalikult kohtukõne teesid, selgitades,

et ta ei hakka kõike ette kandma. Kaitsjad palusid võimalust prokuröri teesidega tutvuda. Kohus keeldus, teatades, et

kohtulike vaidluste raames materjalide vahetamist ei toimu. Kaitsja sai prokuröri teesidega tutvuda alles koos

ringkonnakohtu otsusega. Olukorras, kus prokurör esitab oma seisukohad suulisel kohtuistungil kirjalikult, rikutakse

oluliselt võistleva menetluse põhimõtet, sest kaitsjal ei ole võimalik esitada prokuröri seisukohtadele vastuväiteid.

Kaitsja asetati prokuröriga võrreldes ebasoodsamasse olukorda, sest prokurörile olid kõik kaitsja apellatsiooni motiivid

teada, kaitsjale prokuröri positsioon aga mitte. See on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS

§ 339 lg 2 mõttes.

Kassatsioonivastus

31. Prokuratuur leiab, et kassatsioon on põhjendamatu, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

32. Avaliku ettevõtja juhtorgani liige täidab äriühingu põhikirjas kindlaksmääratud ülesandeid täites avalikke ülesandeid.

Sadama

põhikirja

kohaselt

on toetuste maksmine

nõukogu

pädevuses.

Avaliku

ettevõtja vahenditest

spordiorganisatsioonile toetuste maksmine toimub avalikes huvides.

33. P.G-le on süüdistuses ette heidetud otsuse tegemisel osalemist ja ta on põhjendatult süüdi tunnistatud lõpuleviidud

kuriteos. Hääle andmise protseduur ega otsuse andmise protseduur seda hinnangut ei muuda. Süüdistatav ei taandunud

hääletamiselt, osaledes seega otsuse tegemisel.

34. Ainetud on kassaatori väited kuriteo subjektiivse koosseisu puudumise kohta. Samuti ei saa rääkida sellest, et

süüdistatav oleks kuriteo lõpuleviimisest vabatahtlikult loobunud.

Riigikohtu küsimused kassatsioonimenetluse pooltele

35. Riigikohus esitas KrMS § 3601 alusel kassatsioonimenetluse pooltele järgmised küsimused:

1. Kas riigivaraseaduse (RVS) § 3 lg 1 p-s 1 nimetatud riigi äriühingu nõukogu liikmel, kelle on ametisse valinud

riigi osaluse valitseja (RVS § 5 lg 1), on kohustus kasutada ÄS §-des 316 ja 317 sätestatud pädevust selleks, et

1.1. tagada seaduse piires riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse (vt RVS § 80 lg 1 p 2), rikkumata seejuures

nõukogu liikme kohustusi äriühingu ees;

1.2. teha kõik endast olenev, et aktsiaseltsi nõukogu otsused aitaksid võimalikult suurel määral kaasa RVS § 76 lg 2

ja § 10 lg-te 1 ning 2 alusel kindlaks määratud riigi osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele, samuti riigi osaluse

valitseja RVS § 8 lg-test 1 ja 4 ning §-st 9 tulenevate muude ülesannete täitmisele?

2. Kas riigi äriühingu nõukogu liikme poolt eelmises küsimuses nimetatud kohustus(t)e täitmine on käsitatav avaliku

ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes? Kas vastus sellele küsimusele oleneb sellest, kas äriühingu konkreetne

üksiktegevus, mille üle otsustamisel nõukogu liige oma pädevust kasutab, on ise vaadeldav avaliku ülesande

täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes?

3. Kas eelnevaid vastuseid arvestades on võimalik järeldada, et P.G täitis süüdistuses kirjeldatud asjaoludel

riigivaraseaduse viidatud sätetest tulenevat avalikku ülesannet (KVS § 2 lg 1) teha seaduse piires kõik endast olenev,

et AS-i Tallinna Sadam nõukogu iga otsus vastaks võimalikult suurel määral riigi kui AS-i Tallinna Sadam

ainuaktsionäri huvidele?

4. Kas P.G-le süüdistuses etteheidetud tegu, mis seisnes selles, et ta hääletas AS-i Tallinna Sadam

nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul MTÜ-le Eesti Olümpiakomitee 250 000-eurose toetuse maksmise poolt,

võib olla käsitatav KVS § 11 lg 1 mõttes toimingu tegemisena (eeldusel, et see tegu on nõuetekohaselt tuvastatud ja

et P.G oli ametiisik)?

Kaitsja vastus

36. Riigi äriühingu nõukogu liikmel, kelle on ametisse valinud riigi osaluse valitseja, ei ole kohustust kasutada ÄS §-

des 316 ja 317 sätestatud pädevust selleks, et tagada riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse. Tal ei ole kohustust teha

kõik endast olenev, et nõukogu otsused aitaksid kaasa osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele ja muude

riigivaraseadusest tulenevate ülesannete täitmisele.

37. Riigivaraseadus näeb ette terve rea nõudeid, mida riigi osaluse valitseja peab täitma, kuid need nõuded ei laiene riigi

osalusega äriühingutele ega nende juhtorganite liikmetele. Riigivaraseadus reguleerib sisesuhteid riigivara valitsemisel.

Riigivaraseadusest tulenevad kohustused üksnes riigile ja riigivara valitsejatele (ministeeriumitele), mitte aga äriühingu

nõukogu liikmetele. RVS § 80 lg 1 p 2 eesmärk on seada riigi osalusega ettevõtte juhtorgani liikmetele suuremad

nõudmised, vältimaks seda, et juhtorganisse nimetatakse isikuid, kes ei ole võimelised täitma äriseadustikust tulenevaid

kohustusi.

38. Nõukogu liikmeks olek on tehinguline õigussuhe aktsiaseltsi ja nõukogu liikme vahel, mis olemuslikult sarnaneb kõige

rohkem käsunduslepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes. Aktsiaseltsi nõukogu liikmel ei ole õigussuhteid

teiste isikutega peale ühingu, sh ka mitte aktsionäridega. Riigi äriühingu nõukogu liikme kohustused ei erine tavalise

äriühingu nõukogu liikme kohustustest. Kui asuda seisukohale, et riigi ja riigi äriühingu nõukogu liikme vahel on

avalik-õiguslik suhe, tuleks aktsionäride üldkoosoleku otsuseid nõukogu liikme ametisse määramiseks ja

tagasikutsumiseks käsitada haldusaktide või muude haldustoimingutena. See oleks aga vastuolus Riigikohtu praktikaga.

Nimelt on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et kultuuriminister kui Eesti Filmi Sihtasutuse asutajaõiguste teostaja ei

teosta sihtasutuse nõukogu liikmete tagasikutsumisel avalikku võimu, mistõttu puudub sellise käskkirja vaidlustamisel

avalik-õiguslik sisu (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-53-99). Ehkki viidatud kohtulahend on tehtud ajal, mil kehtis veel

riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seadus, ei ole kehtiva riigivaraseaduse jõustumisega riigi ja riigi

äriühingu nõukogu liikmete vaheliste suhete olemus muutunud.

39. Aktsiaseltsi nõukogu liikme seadusest tulenevad kohustused ei hõlma aktsionäride, vaid üksnes aktsiaseltsi huvide

kaitsmist. Nõukogu liikmel on hoolsus- ja lojaalsuskohustus ainult aktsiaseltsi ees. Üksnes aktsiaseltsil on õigus nõuda

nõukogu liikmelt tema kohustuste täitmist. Aktsionäril pole õigust nõuda kohustuste täitmist endale. Ühinguõiguslikult

ei ole nõukogu liikmel aktsionäri ees ka otsevastutust, mis veel kord kinnitab, et nõukogu ei ole aktsionäride

üldkoosoleku esindaja, kes viib ellu aktsionäride soove, vaid eraldiseisev juhtorgan, kes tegutseb ühingu parimates

huvides.

40. Nõukogu liikmed, sh riigi äriühingu nõukogu liikmed, ei teeni mitte aktsionäride, vaid aktsiaseltsi huve. Seetõttu ei saa

neil olla ka kohustust aidata kaasa osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele. Riigi eesmärgid aktsionärina riigivara

valitsemisel ei ole samastatavad riigi äriühingu eesmärkidega. Osaluse valitsejal on võimalik enda õigusi teostada

aktsionäride üldkoosolekuna ÄS §-s 298 ja äriühingu põhikirjas sätestatud pädevuste piires. Kuna üldkoosoleku

pädevuses on kinnitada ühingu põhikiri, siis on aktsionäril võimalik kindlustada avalike huvide realiseerimine,

sätestades avalikud ülesanded ühingu põhikirjas. RVS § 10 lg 2 sõnastusest nähtuvalt peab avalikust huvist lähtuv

funktsioon tulenema õigusaktist, põhikirjast või halduslepingust. Näiteks on mereohutusseadusest tulenevalt riigil avalik

ülesanne tagada lootsiteenuse osutamine. Selle eesmärgiga on riik asutanud AS-i Eesti Loots. Selleks, et eesmärk

realiseeruks, on riik kinnitanud AS-i Eesti Loots põhikirja, millest nähtuvalt on ühingu eesmärk osutada lootsiteenust.

Nõukogu liikmel ei ole kohustust järgida aktsionäri eesmärke, vaid realiseerida eesmärke, mis aktsionär on enda

pädevuse piires konkretiseerinud ja sätestanud näiteks põhikirjas selliselt, et neist on saanud äriühingu eesmärgid. Juhul,

kui ühingul on õigusaktist, halduslepingust või põhikirjast tulenevalt avalikud ülesanded, on nõukogul kohustus tagada

ülesande täitmine. Kuid isegi sel juhul ei ole nõukogu liikmetel alati kohustust järgida aktsionäri eesmärke. Kui

aktsionäri ja äriühingu huvid lahknevad, on nõukogu liige kohustatud järgima ühingu huve. Kuna üldkoosolek ei ole

pädev tegema nõukogule ettekirjutusi ja nõukogu on oma otsustes sõltumatu, on praktikas raske tuvastada, kas nõukogu

on aktsionäri huvidega vastuollu läinud.

41. Isegi kui nõukogu liikmel oleks kohustus aidata kaasa riigi osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele, ei ole riigil

Sadama osaluse valitsemisel avalikku eesmärki. Põhikirjast nähtuvalt on Sadama eesmärk tulu teenimine. Avaliku

ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes on käsitatav riigi äriühingu nõukogu liikme poolt sellise otsuse tegemine, mis

on õigusaktist, halduslepingust või põhikirjast tulenevalt seotud avalike ülesannete täitmisega. Riigivara valitsemine

iseenesest ei ole avalik ülesanne, kuna RVS §-st 10 nähtuvalt võib see toimuda ka üksnes tulu teenimiseks. Avaliku

ülesande delegeerimine riigi osalusega eraõiguslikule juriidilisele isikule toimub õigusakti või halduslepinguga, mis

konkretiseerub ühingu põhikirjas sätestatud tegevustes. Riigile kui aktsionärile tulu teenimise kohustus ei ole avalik

ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes. Tulu teenimine ei ole riigi baasfunktsioon. Delegeeritavad ülesanded on teenused, mille

vastu on huvi laiemal isikute ringil. Sellist tõlgendust toetab nii RVS § 10 lg 1 pealkiri kui ka lg-s 1 toodud ülesannete

grammatiline ja süsteemne tõlgendamine. RVS § 10 lg-s 1 toodud loetelus järgnevad riigivõimu teostamisele muud

avalikud ülesanded, mistõttu saab järeldada, et punktile "muud avalikud ülesanded" järgnev punkt "tulu teenimine"

enam avaliku ülesandena käsitatav ei ole. Vastasel korral paikneksid "muud avalikud ülesanded" loetelu lõpus.

Riigivaraseaduse eelnõu seletuskirjas on samuti eristatud riigivara valitsemist avalikes huvides ning riigivara valitsemist

tulu teenimise eesmärgil. Ka RVS § 10 lg 2 sõnastusest järeldub, et mitte igal juhtumil ei ole äriühingus osaluse

valitsemise põhieesmärk avalikust huvist lähtuva funktsiooni täitmine. Tõlgendus, mille kohaselt oleks avaliku

ülesandena vaadeldav kohustus teenida riigile tulu, on vastuolus määratletuspõhimõttega. Avalik ülesanne eeldab

mingisuguse teenuse osutamist, mida tarbib avalikkus (kuid mitte riik). Abstraktne kohustus lähtuda riigi kui aktsionäri

eesmärkidest riigivara valitsemisel ei konkretiseeri nõukogu liikme volitusi ega pädevust.

42. KVS § 2 lg 1 tähenduses on oluline, kas konkreetne üksiktegevus, mille üle otsustamisel nõukogu liige oma pädevust

kasutab, on avalik ülesanne. Kui ülesannet saab käsitada avaliku ülesandena (nt äriühing pakub halduslepingu alusel

kohaliku omavalitsuse territooriumil parkimiskontrolli teenust), on isik selle ülesande täitmisel ametiisik. Kui ülesannet

(sama äriühing pakub kohalikule omavalitsusele kuuluval kinnistul turvateenust) avaliku ülesandena käsitada ei saa, ei

saa ka isikut ametiisikuks pidada. Rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise vastu

võitlemise konventsiooni art 1 lg 4 käsitleb avalikes huvides ülesannete täitmise mõistet. Viidatud sätte kohaselt loetakse

isik, kellel on avaliku ettevõtja juures ametiseisund, avalikke ülesandeid täitvaks, v.a juhul kui ettevõtja tegutseb

võrdsetel alustel eraettevõtjaga ilma täiendavate toetuste või muude privileegideta. Seega tuleb avalike ülesannete

täitmist hinnata iga konkreetse üksiktegevuse raames.

43. Eeltoodust tulenevalt ei täitnud P.G süüdistuses kirjeldatud asjaoludel avalikku ülesannet, sest avalik ülesanne ei saa

tuleneda riigivaraseadusest. Ei ole ühtegi õigusakti, halduslepingut või põhikirja sätet, millest nähtuvalt saaks öelda, et

Sadamal on äriühinguna avalikud ülesanded või et Sadama nõukogu liikmed täidavad otsuste tegemisel avalikke

ülesandeid. P.G Sadama nõukogu liikmena olid äriseadustikust ja Sadama põhikirjast tulenevad kohustused Sadama

ees, mitte aga kohustus järgida riigi kui aktsionäri huve ja eesmärke. Samuti ei ole menetluses osutatud ühelegi normile,

millest nähtuks Sadama avalik ülesanne. Sponsorlustoetuste maksmine on osa Sadama kui vastutustundliku ettevõtte

turundusest, mis aitab Sadamast luua positiivset kuvandit. Sadama nõukogu liikmete tegevus sponsorlustoetuste

eraldamisel ei olnud suunatud avalikule huvile – tegemist oli puhtalt ärilistest eesmärkidest lähtuvate otsustega. Toetusi

ei eraldata Sadama kasumist, vaid see on kulu tekitav väljamakse. Raha, millest toetusi jagatakse, on Sadam ise

teeninud.

44. P.G tegevust Sadama nõukogu koosolekul hääle andmisel ei saaks ka selle tõendatuse korral lugeda toimingu

tegemiseks KVS § 11 lg 1 mõttes. Toiminguga võib olla tegemist üksnes siis, kui isikul puudub otsustamiskompetents.

Eeldusel, et nõukogu liikmed täidavad otsuse tegemisel avalikke ülesandeid, on nõukogu liikmetel

otsustamiskompetents. Otsuse tegemisena KVS § 2 lg 1 p 1 mõttes ei ole aga käsitatav nõukogu koosolekul

hääletamine, vaid õiguslikult siduva ja nõuetekohaselt vormistatud otsuse vastuvõtmine nõukogu poolt. Hääletamine on

otsuse tegemise üks element. Välistatud on mingi otsustusprotsessi osa käsitamine toiminguna. Ühtlasi ei too

hääletamine kaasa vältimatut faktilist ega õiguslikku tagajärge, mis kuulub KVS § 2 lg 1 p 2 järgi toimingu tunnuste

hulka. Hääletamisel väljendatud tahteavaldused omandavad õigusliku jõu alles protokolli nõuetekohasel vormistamisel.

Sel juhul on aga tegemist juba otsusega KVS § 2 lg 1 p 1 mõttes.

45. Riigikohtu küsimused viitavad uudsele – esimese ja teise astme kohtus arutamata – lähenemisele ametiisiku mõiste

sisustamisel. Riigikohus ei saa sellele käsitlusele tuginedes teha KrMS § 361 lg 1 p-des 3 või 7 nimetatud otsust.

Süüdistatavat süüdi tunnistades ei või tugineda faktilistele asjaoludele, mis erinevad oluliselt süüdistuses kirjeldatud

tõendamiseseme asjaoludest. Kuriteo kvalifikatsiooni võib muuta üksnes juhul, kui süüdistataval on olnud küllaldane

võimalus end kaitsta. Riigikohtu küsimustes on viidatud täiesti uutele faktilistele asjaoludele (nt süüdistatava

ametiisikuks olemise tunnustele), samuti on esimest korda viidatud sellele, nagu võiks avalikku ülesannet sätestavaks

õigusaktiks olla riigivaraseadus. Süüdistataval ei ole olnud võimalust sellisele käsitlusele vastuväiteid esitada. Samuti on

prokurör heitnud süüdistatavale ette otsuse, mitte toimingu tegemist. Olukorras, kus süüdistatavale etteheidetav tegu

kvalifitseeritakse ümber toiminguks, kujutaks see endast olulist kaitseõiguse rikkumist. Süüdistataval ei ole

kohtumenetluse jooksul olnud võimalust koguda ja esitada tõendeid, küsitleda tunnistajaid ning esitada seisukohti,

lähtuvalt õiguslikust kvalifikatsioonist, mille kohaselt võiks süüdistatava tegevus olla käsitatav toiminguna.

Prokuratuuri vastus

46. Riigi osaluse valitseja poolt ametisse valitud riigi äriühingu nõukogu liige on kohustatud kasutama nõukogu liikme

pädevust riigi kui aktsionäri huvide tõhusa kaitse tagamiseks. Samuti on tal kohustus tagada aktsiaseltsi nõukogu otsuste

vastavus äriühingu eesmärkide ja riigivara valitsemise põhimõtetega.

47. Riigi äriühingu nõukogu liikme poolt eeltoodud ülesannete täitmist tuleb lugeda avalike ülesannete täitmiseks KVS § 2

lg 1 mõttes. KVS § 3 lg 3 kohaselt laieneb see seadus muu hulgas avalikele ettevõtjatele konkurentsiseaduse

tähenduses. Samas ei pruugi kõik üksiktegevused, mille üle otsustamisel nõukogu liige oma pädevust kasutab, olla

vaadeldavad avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. Süüdistusaktis kirjeldatud äriühingu kasumi eraldamise

otsustamine teisele äriühingule 250 000 euro suuruses summas on käsitatav avaliku ülesande täitmisena. P.G-le

etteheidetav tegevus on avaliku ülesande täitmine nii konkurentsiseaduse, korruptsioonivastase seaduse, äriseadustiku,

riigivaraseaduse kui ka äriühingu põhikirja sätetest tulenevalt.

48. P.G hääletamine Sadama nõukogu koosolekul on käsitatav korruptsioonivastase seaduse mõttes otsuse, mitte toimingu

tegemisena seetõttu, et nõukogu koosolekul hääletati sponsorlustoetuste maksmise küsimuse lõpplahenduse üle. Kuna

hääletamisprotseduuri tulemusena võeti otsus äriseadustiku sätete kohaselt vastu, siis võib sellele vahetult eelnevas

hääletamisprotseduuris osalemist käsitada otsuse tegemisel osalemisena. Kui pidada hääletamist toiminguks, siis oleksid

toimingud kõik otsuse tegemise üksikud etapid. Kuna ÄS § 322 lg 1 kohaselt on otsus vastu võetud, kui selle poolt

hääletas üle poole koosolekul osalenud nõukogu liikmetest, ning kuna tegemist oli kollegiaalse otsusega, siis tuleb P.G

tegevust käsitada otsuse tegemisel osalemisena KVS § 11 lg 1 ja § 2 lg 2 p 1 mõttes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

49. Riigikohus annab esmalt hinnangu kassaatori väidetele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta esimese ja

teise astme kohtus (I). Siis käsitleb kolleegium küsimust, kas süüdistuses kirjeldatud ja kohtute tuvastatud P.G tegu

vastab KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule (II). Seejuures peatub Riigikohus eraldi sellel, kas P.G oli KVS

§ 2 lg 1 mõttes ametiisik (A); kas tema tegu on vaadeldav toimingupiirangu rikkumisena (B) ja kas kohtud on õigesti

leidnud, et P.G täitis ka KarS § 3001 lg 1 subjektiivse koosseisu (C). Lõpuks võtab kolleegium kokku

kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse (III).

I

50. Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid on KrMS § 362 p 2 alusel pädev

tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust, mh siis, kui kohtuotsuse

põhjendused ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2015. a otsus

asjas nr 3-1-1-14-15, p 41). Käesolevas kriminaalasjas on kohtud järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel

menetlusõigust. Alusetud on kassaatori väited, et kohtud hindasid tõendeid valikuliselt ja jätsid need nõuetekohaselt

analüüsimata. Kohtute järeldused faktiküsimustes rajanevad kriminaalasjas uuritud tõenditel ja nende kujunemine on

kohtuotsuste põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Muu hulgas näitasid kohtud veenvalt, et P.G hääletas Sadama

nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul EOK-le 250 000-eurose toetuse maksmise poolt ning kaitseversioon, mille

kohaselt P.G hääletamisest osa ei võtnud, vaid üksnes eksis häälte kokkulugemisel, on vale. (Vt käesoleva otsuse

punktid 9–10.) Põhjendamatu on ka kaitsja väide, et P.G saanuks hääletada ainult kätt tõstes ja kuna ta kätt ei tõstnud,

siis pole ta hääletamisel osalenud. Kohtud leidsid TsÜS § 68 lg-le 1 tuginedes õigesti, et P.G võis oma hääle anda ka

viisil, et arvas selle nõukogu esimehena hääletustulemust suuliselt välja kuulutades poolthäälte hulka. Ka muus osas ei

ole kohtud tõendite hindamisel ega nendest järelduste tegemisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud.

51. Samas jagab kolleegium kassaatori arvamust, et ringkonnakohus rikkus kriminaalmenetlus-õigust, kui lisas kohtuistungi

protokollile prokuröri kirjaliku seisukoha (kohtutoimiku (KoTo), kd 3, tl 179–182), mida prokurör täies ulatuses

kohtuvaidluses suuliselt ette ei kandnud ja mida ta ka kaitsjatele ei esitanud. Kriminaalasja läbivaatamine suulises

menetluses (KrMS § 331 lg 12) tähendab muu hulgas seda, et kogu kohtuvaidlus peab toimuma suulises vormis. KrMS

§ 336 lg 1 sätestab, et kohtuvaidlus algab apellandi kohtukõnega. Seejärel saavad sõna teised kohtumenetluse pooled

kohtu määratud järjekorras. Kohtumenetluse pooltel on õigus repliigiks. Viimase repliigi õigus on kaitsjal ja

süüdistataval. Paragrahvi teine lõige näeb ette, et kohtukõne kestus ei ole piiratud. Eesistuja võib katkestada kohtukõne,

kui väljutakse apellatsiooni piirest. KrMS § 336 lg-te 1 ja 2 mõtte kohaselt peab kohtumenetluse pooltel olema võimalus

kohtuistungil täies mahus kuulda kõiki argumente, mis vastaspool kohtuvaidluses ringkonnakohtule viimase

veenmiseks esitab, ja neid argumente ka kommenteerida. Eeskätt väljendub see repliigiõiguses, mis peab kindlustama,

et kohut ei mõjutaks otsuse tegemisel ühe poole põhjendused, mille kohta teine pool pole saanud arvamust avaldada.

Juhul kui üks kohtumenetluse pool jätab oma seisukohad kohtuvaidluses suuliselt ette kandmata või teeb seda osaliselt

või lühendatult, esitades osa põhjendustest kohtule üksnes kirjalikult, jääb KrMS § 336 lg-te 1 ja 2 eesmärk suuremal

või vähemal määral saavutamata. KrMS § 336 ei näe ette võimalust esitada kohtukõne üksnes või ka osaliselt kirjalikus

vormis. Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 1 ja § 300 lg-st 3 võivad kohtumenetluse pooled enne kohtu nõupidamistuppa

lahkumist esitada oma kõne teksti selle lisamiseks kohtuistungi protokollile. Kolleegiumi hinnangul peetakse osutatud

sättes silmas kohtuistungil täies ulatuses ette kantud kohtukõne teksti. Vastasel korral muutuks KrMS § 336 lg-d 1 ja 2 –

eriti vastaspoole repliigiõigus – suuresti sisutühjaks. Erandina võib mingis osas suuliselt ette kandmata kohtukõne teksti

kohtuistungi protokollile lisada siis, kui teised apellatsioonimenetluse pooled saavad kõne kirjaliku tekstiga tutvuda ja

nõustuvad sellega, et pool seda täies mahus ette ei kanna.

52. Käesolevas asjas märkis prokurör ringkonnakohtu istungil, et ta on sekretäri kaudu kohtule esitanud oma teesid kaitsja

apellatsiooni kohta ja ta ei hakka neid täies ulatuses ette kandma, sest tema pole asja arutamist suulises menetluses

vajalikuks pidanud (ringkonnakohtu istungi helisalvestis (RngkHeSa), kell 10:16:00–10:16:23). Kaitsja taotlusele saada

prokuröri kirjalike teeside koopia vastas kohtukoosseisu eesistuja, et kuna käimas on kohtuvaidlus ja tegemist pole

tõenditega, siis mingit materjalide vahetamist ei ole. Eesistuja lisas, et kaitsja saab prokuröri väidetega tutvuda koos

kohtuistungi protokolliga (RngkHeSa, kl 10:33:37–10:34:45).

53. Kolleegium märgib, et sisuliselt aktsepteeris ringkonnakohus olukorda, kus vaatamata suulisele apellatsioonimenetlusele

jõudis prokuratuuri kohtukõne ringkonnakohtuni mingis osas üksnes kirjalikus vormis, ilma et kaitsja oleks saanud

kohtukõne kirjaliku osaga tutvuda ja sellele repliigi korras vastuväiteid esitada. Nagu eelmises punktis selgitatud, on see

vastuolus KrMS § 336 lg-tega 1 ja 2. Seejuures pole tähtsust, et prokuratuuri kohtukõne ei ole tõend KrMS § 63

tähenduses. KrMS § 336 ei reguleeri tõendite esitamist, vaid kohtuvaidlust.

54. Eelnevalt kirjeldatud KrMS § 336 lg-te 1 ja 2 nõuete rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Samas on tegemist rikkumisega, mis on võimalik kassatsioonimenetluses

kõrvaldada. Enne kassatsiooni koostamist oli kaitsjal võimalik prokuratuuri kirjalike teesidega tutvuda ja vaidlustada

kassatsioonis kõiki ringkonnakohtu seisukohti, mis võisid kaitsja hinnangul olla mõjutatud prokuröri kirjalikest

teesidest. Seetõttu ei tingi kõnealune rikkumine ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

II

55. KarS § 3001 lg 1 näeb ette karistuse korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest

suures ulatuses.

56. Toimingupiirangud sätestab KVS § 11. Praegusel juhul on asjassepuutuv selle paragrahvi lõige 1, mille kohaselt on

ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui: 1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud

isiku suhtes; 2) ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib

mõjutada toimingut või otsust; 3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust.

(A)

57. KVS § 11 lg 1 järgi on toimingupiirangu rikkumise esmaseks eelduseks, et teo toimepanija on ametiisik. Ametiisik

korruptsioonivastase seaduse tähenduses on füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund sõltumata

sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või

vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel (KVS § 2 lg 1).

58. Ametiisiku keskne tunnus – ametiseisund – seisneb KVS § 2 lg 2 kohaselt õigusaktist, tehingust või asutuse

töökorraldusest tulenevas õiguses ja kohustuses teha avaliku ülesande täitmisel otsus või toiming, sealhulgas osaleda

otsuse tegemises või toimingus või nende sisulises suunamises. Otsus on seejuures teise isiku, sealhulgas avalikku

ülesannet täitva asutuse õiguse või kohustuse tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsustus, millega

reguleeritakse üksikjuhtumit või piiritlemata arvu juhtusid, sealhulgas õiguse üldakt, haldusakt haldusmenetluse seaduse

tähenduses, kohtulahend, samuti asutuse siseakt (KVS § 2 lg 2 p 1 teine lause). Toiming on aga teisele isikule,

sealhulgas avalikku ülesannet täitvale asutusele õiguslikku või vältimatut faktilist tagajärge põhjustav tegevus, mis ei ole

otsuse tegemine. Toiming võib seisneda ka menetlustoimingu tegemises, tegevusetuses või viivituses (KVS § 2 lg 2 p 2

teine lause).

59. Sadama nõukogu esimehena oli P.G ÄS §-dest 316, 317 ja 322 ning Sadama nõukogu põhikirjast tulenev õigus osaleda

Sadama nõukogu otsuste vastuvõtmisel. Seda õigust kasutas P.G ka siis, kui ta hääletas Sadama

nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul otsuse poolt kinnitada sponsorlustaotluste läbivaatamise komisjoni ettepanek,

mis hõlmas EOK-le 250 000 euro suuruse toetuse maksmist. Sellega ei ole aga veel saanud vastust küsimus, kas P.G

kasutas kõnealust pädevust avaliku ülesande täitmisel, nagu KVS § 2 lg-d 1 ja 2 ametiisiku puhul eelduseks seavad.

60. Seadused avaliku ülesande mõistet ei defineeri. Näiteks avaliku teabe seaduse § 5 tõlgendamisel on Riigikohus leidnud,

et avalikud ülesanded on vahetult seadusega või seaduse alusel riigile, kohalikule omavalitsusele või muule avalik-

õiguslikule juriidilisele isikule pandud ülesanded. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui pädev asutus on

eraõiguslikule isikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist

teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik.

(Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 11.) Vangistusseaduse kohaldamisel

on Riigikohus märkinud, et avalikke ülesandeid (haldusülesandeid) võib õiguslikult määratleda kui vahetult seadusega

või seaduse alusel haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast

õigusnormist tuletatud. Avalik ülesanne ei tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva riigivõimu

volituse kasutamisega. Avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, et seda ülesannet täidab eraõiguslik isik. (Vt

Riigikohtu erikogu 16. veebruari 2010. a määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5.) Sarnast seisukohta on Riigikohus

väljendanud ka näiteks kaugkütteseaduse kohaldamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. veebruari 2013. a määrus

asjas nr 3-3-1-49-12, p 23).

61. Kolleegium leiab, et erinevates seadustes võidakse mõistet "avalik ülesanne" kasutada mõnevõrra erinevas tähenduses.

Vastamaks küsimusele, kuidas sisustada avalikku ülesannet KVS § 2 lg 1 mõttes, tuleb lähtepunktiks võtta

korruptsioonivastase seaduse mõte ja eesmärk. KVS § 1 lg 2 kohaselt on selle seaduse eesmärk tagada avaliku ülesande

aus ja erapooletu täitmine. Kõige üldisemalt peab korruptsioonivastane seadus tagama, et nii avalikku võimu ja sellel

põhinevat mõju ning teavet kui ka avalikke ressursse kasutataks üksnes avalikes huvides, s.t korruptsioonivabalt.

Märgitut kinnitab ka KVS § 3 lg-s 1 sätestatud keeldude kataloog. Seejuures reguleerib korruptsioonivastane seadus

eeskätt selliseid kohustusi, mis ametiisikul on talle ametiseisundi andnud avaliku võimu kandja ees. Ei ole küll

välistatud, et korruptsioonivastase seaduse mõnest sättest tuleneb subjektiivne õigus ka kolmandale isikule, ent see ei

muuda järeldust, et esmajoones reguleerib kõnealune seadus avaliku võimu kandja ja ametiisiku vahelist (sise)suhet.

Avalik huvi ennetada korruptsiooni (KVS § 1 lg 1) ning tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine (KVS § 1

lg 2) ei piirdu üksnes olukordadega, kui avalikku võimu või avalikke ressursse kasutatakse avaliku teenuse osutamiseks

või tegevuseks, mis on muul moel suunatud avaliku võimu kandja välistele isikutele. Ka avaliku võimu kandja sisemine

tegevus, mis puudutab üksnes riigi või mõne muu avaliku võimu kandja huve, peab olema korruptsioonivaba. Seetõttu

tuleb KVS § 2 lg-t 1 tõlgendada nii, et avalik ülesanne selle sätte mõttes hõlmab avaliku võimu kandja ülesandeid,

olenemata sellest, kas ja kui, siis millisel viisil nende täitmine mõjutab kolmandaid (haldusväliseid) isikuid.

62. Samas leiab kolleegium sama moodi nagu punktis 60 viidatud kohtupraktikas, et ka KVS § 2 lg-s 1 nimetatud avalik

ülesanne peab olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav. Seega

on käesolevas asjas oluline leida vastus küsimusele, kas on olemas õigusnorm, millest tulenevalt on võimalik järeldada,

et P.G täitis Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul EOK-le toetuse maksmise poolt hääletades avalikku

ülesannet.

63. Süüdistuses on leitud, et P.G oli Sadama nõukogu liikmena ametiseisund avaliku ülesande täitmiseks seetõttu, et Sadam

on käsitatav avaliku ettevõtjana KonkS § 31 lg 31 mõttes. Maakohus leidis, et avaliku ülesande täitmisena on vaadeldav

"KonkS § 31 lg-s 31 nimetatud avaliku ettevõtja vahendite jagamine toetusteks". Ringkonnakohus märkis sarnaselt, et

"just toetuse maksmise otsuse vastuvõtmises osalemine moodustab funktsionaalselt P.G ametiseisundi avalikus

ettevõttes". Kolleegium prokuratuuri ja kohtute käsitlusega ei nõustu.

64. Ainuüksi sellest, et Sadam on KonkS § 31 lg-s 31 nimetatud avalik ettevõtja, ei saa järeldada, et Sadama nõukogu

liikme kogu ametitegevus on vaadeldav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. Samuti puudub õiguslik alus

väitel, et mis tahes toetuse andmine on käsitatav avaliku ülesande täitmisena pelgalt põhjusel, et toetuse andja on avalik

ettevõtja või et toetust antakse avaliku ettevõtja vara arvel.

65. Avalik ettevõtja on KonkS § 31 lg 31 kohaselt ettevõtja, kelle üle riigil, kohaliku omavalitsuse üksusel või avalik-

õiguslikul juriidilisel isikul on otseselt või kaudselt valitsev mõju omandiõiguse või finantsosaluse kaudu, isiku suhtes

kehtivate õigusaktide alusel või muul viisil. Osutatud definitsioon paikneb KonkS 6. peatükis "Riigiabi" ja sellele

tugineb KonkS § 301 lg 1, mis määrab kindlaks riigiabi andjate ringi. Riigiabi mõiste tuleneb Euroopa Liidu toimimise

lepingu (ELTL) art 107 lg-st 1, mis sätestab, et kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt

või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi,

soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab

liikmesriikidevahelist kaubandust.

66. Avaliku ettevõtja mõistele tugineb ka KVS § 3 lg 3, mis paneb teiste hulgas avalikule ettevõtjale kohustuse tagada tema

nimel, ülesandel või järelevalve all avalikku ülesannet täitva ametiisiku korruptsiooni ennetamise alane teadlikkus ja

kohustustest kinnipidamise kontroll, samuti KVS § 13 lg 1 p 13, mis sätestab avaliku ettevõtja juhtorgani liikme

majanduslike huvide deklaratsiooni esitamise kohustuse. Osutatud sätetest ei saa aga järeldada, et ainuüksi see, kui

isikul on otsuse või toimingu tegemise pädevus avalikus ettevõtjas, annab aluse käsitada teda ametiisikuna KVS § 2

lg 1 mõttes. Avaliku ettevõtja nimel, ülesandel või järelevalve all tegutseva isiku korruptsioonialane teadlikkus,

kohustustest kinnipidamise kontroll ja teatud juhtudel deklaratsiooni esitamise kohustus tuleb tagada ka siis, kui vaid

osa nendest otsustest ja toimingutest, mis isik teeb, on käsitatavad avaliku ülesande täitmisena. Samas võib isik, kes

mingis osas täidab avaliku ettevõtja nimel, ülesandel või järelevalve all avalikke ülesandeid, teha oma ametipädevust

kasutades ka selliseid otsuseid ja toiminguid, mis avaliku ülesande täitmisena käsitatavad ei ole.

67. Üldistatult – ja ka korruptsioonivastase seaduse kontekstis – seondub avaliku ettevõtja mõiste kindla eristaatusega, mis

tuleneb ettevõtja seotusest avaliku võimu kandjaga ja annab ettevõtjale sellise pädevuse või võimalused, mis ei ole

omased teistele ettevõtjatele. Samas ei ole sellel, et äriühing on avalik ettevõtja, õiguslikku tähendust ühingu kogu

tegevuses, vaid üksnes õigussuhetes, kus ettevõtjal on õigus, kohustus või võimalus oma eristaatust kasutada (nt anda

riigiabi). Üksnes sellistel juhtudel võib avaliku ettevõtja staatus tingida äriühingu tegevuse kvalifitseerimise avaliku

ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. Peaks aga äriühing tegutsema viisil, mis on omane tavalisele ettevõtjale, ei

muuda pelgalt see, et ühing vastab üldiselt KonkS § 31 lg-s 31 sätestatud tunnustele, tema tegevust avaliku ülesande

täitmiseks. Eeltoodust järeldub muu hulgas, et äriühingu staatus avaliku ettevõtjana võib anda alust käsitada tema

nõukogu liikme ametipädevuse kasutamist avaliku ülesande täitmisena üksnes siis, kui see puudutab äriühingu sellist

tegevust, mis on ka ise käsitatav avaliku ülesande täitmisena.

68. Süüdistuses nimetatud toetuse maksmine EOK-le ei ole seotud Sadama kui avaliku ettevõtja eristaatuse kasutamisega.

Ehkki Sadama põhikiri nägi kooskõlas RVS § 88 lg 1 p-ga 11 toetuste maksmise võimaluse ette, ei olnud Sadamal

ühestki õigusaktist tulenevat kohustust sellist toetust maksta. Samuti ei kasutatud toetuse maksmiseks avaliku võimu

kandja poolt sihtotstarbeliselt eraldatud raha. Tegemist oli toetusega, mida äriühing oleks maksnud enda vara arvel

eraõigusliku suhte raames, nagu seda võib põhimõtteliselt teha ka iga teine eraõiguslik isik. Seega ei tähenda asjaolu, et

Sadam on KonkS § 31 lg 31 tähenduses avalik ettevõtja, seda, et P.G, hääletades Sadama nõukogus EOK toetamise

otsuse poolt, täitis KVS § 2 lg 1 mõttes avalikku ülesannet.

69. Järelikult tuginesid prokuratuur ja kohtud P.G ametiisikuks lugedes ekslikult KonkS § 31 lg-le 31.

70. Eelnevast ei tule aga veel automaatselt järeldada, nagu poleks P.G Sadama nõukogus EOK toetamise otsuse üle

hääletades avalikku ülesannet täitnud. KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra

väljaselgitamisel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 20). Niisiis

peab kolleegium järgnevalt kontrollima, kas P.G süüdistuses kirjeldatud tegevus võib olla vaadeldav KVS § 2 lg-s 1

nimetatud avaliku ülesande täitmisena tulenevalt mõnest süüdistuses ja kohtuotsustes nimetamata õigusnormist.

71. Olles ära kuulanud kohtumenetluse poolte argumendid (vt käesoleva otsuse punktid 36–48) ja neid kaalunud, asub

kolleegium järgmisele seisukohale. P.G, kasutades Sadama nõukogu liikmena ÄS §-dest 316 ja 317 tulenevat pädevust

– sh hääletades EOK-le toetuse andmise poolt –, täitis KVS § 2 lg 1 mõttes avalikku ülesannet, mis tuleneb RVS § 80

lg 1 p-st 2.

72. Süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt on Sadam aktsiaselts, mille kõik aktsiad kuuluvad riigile. See tähendab, et Sadam

on riigi osalusega äriühing (RVS § 3 lg 1 p 2), täpsemalt riigi äriühing (RVS § 3 lg 1 p 1). Kuna Sadam on riigi

äriühing, valiti P.G aktsiaseltsi nõukogu kui äriühingu juhtorgani (TsÜS § 31 lg 2) liikmeks riigi osaluse valitseja (RVS

§ 5 lg 1) poolt.

73. RVS § 80 lg 1 p 2 kohaselt ei või osaluse valitseja ega valdkonna eest vastutav minister või asutaja- või liikmeõiguste

teostaja juriidilise isiku juhtorgani liikmeks valida, teha ettepanekut liikmeks valimise kohta ega toetada hääletamisel mh

sellise isiku kandidatuuri, kes ei ole võimeline tegutsema temalt oodatava hoolsusega ning tema ametikohale esitatavate

nõuete kohaselt, lähtudes juriidilise isiku eesmärkidest ja huvidest ning vajadusest tagada riigi kui aktsionäri, osaniku,

asutaja või liikme huvide tõhus kaitse.

74. Riigikohus on asunud varem seisukohale, mille kohaselt järeldub RVS § 80 lg 1 p-st 2, et riigi äriühingu juhtorgani

liikmed peavad lähtuma muu hulgas vajadusest tagada riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-2-14, p 31.1). Riigi äriühingu nõukogu liikmetel on riigi

esindajatena seadusest tulenev kohustus arvestada riigi huvidega (samas, p 32). Kriminaalkolleegium jagab

halduskolleegiumi seda seisukohta, märkides täiendavalt järgmist.

75. Kaitsja leiab õigesti, et ühinguõiguslikult on äriühingu nõukogu liikmeks olek sarnaselt juhatuse liikmeks olekuga

käsundilaadne õigussuhe äriühingu ja nõukogu liikme vahel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2013. a otsus

asjas nr 3-2-1-72-13, p 14). Vähemalt üldjuhul on nõukogu liikmel äriseadustikus sätestatud kohustused üksnes

aktsiaseltsi, mitte aga aktsionäride suhtes ja nõukogu liige vastutab nende kohustuste rikkumise korral (nt ÄS § 327

lg 2, TsÜS § 37 lg 1 ja VÕS § 115 alusel) vaid aktsiaseltsi, mitte aga aktsionäride ees (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p-d 26.4 ja 29–30 koos asjas nr 3-2-1-79-05

tehtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2005. a otsuse p-s 10 väljendatud seisukohaga, et aktsiaseltsi

nõukogu liikmed vastutavad ÄS § 327 järgi samamoodi kui juhatuse liikmed). Seega ühinguõiguslikult peab paika

kassaatori väide, et nõukogu on eraldiseisev juhtorgan, mitte aktsionäride üldkoosoleku esindaja, ja et nõukogu liikmel

on hoolsus- ning lojaalsuskohustus aktsiaseltsi, mitte aktsionäri(de) ees.

76. Samas on ekslik kaitsja arvamus, et riigivaraseadusest, sh RVS § 80 lg 1 p-st 2 ei tulene riigi osaluse valitseja poolt

valitud riigi (osalusega) äriühingu liikmele täiendavaid kohustusi. Osutatud sättes otsesõnu ette nähtud riigi osaluse

valitseja kohustusel kindlustada, et tema valitav nõukogu liige oleks võimeline tagama riigi kui aktsionäri huvide tõhusa

kaitse, on mõte üksnes siis, kui nõukogu liikmel on riigi huvide kaitsmise kohustus. Sellise kohustuse vajalikkus tuleneb

asjaolust, et riigil ei ole oma osaluse kui riigivara valitsemisel sarnast tegutsemisvabadust nagu eraisikust aktsionäril,

vaid ta peab täiendavalt tagama, et tema tegevus vastaks samal ajal ka riigivaraseaduses sätestatud nõuetele. Riigivara

valitseja (RVS § 4), kelle hulka kuulub ka riigi osaluse valitseja, on kohustatud valitsema riigivara eesmärgipäraselt,

otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult (RVS § 8 lg 1). Riigivara valitsemise võimalikud eesmärgid on sätestatud

RVS § 10 lg-tes 1 ja 2. RVS § 76 lg 2 kohaselt tuleb riigi osalusega äriühingu asutamise või äriühingus osaluse

omandamise otsuses muu hulgas RVS § 10 lg-s 2 sätestatust lähtuvalt määratleda riigi osalemise eesmärk äriühingus.

Osaluse valitseja ning asutaja- või liikmeõiguste teostaja peab tagama äriseadustiku, sihtasutuste seaduse,

mittetulundusühingute seaduse ja muude õigusaktidega äriühingu aktsionärile või osanikule, sihtasutuse asutajale või

mittetulundusühingu liikmele pandud õiguste ja kohustuste täitmise, määratlema riiklikest arengukavadest ja muudest

dokumentidest tulenevalt äriühingu, sihtasutuse või mittetulundusühingu strateegilised eesmärgid ning kontrollima ja

hindama nende saavutamist (RVS § 9).

77. See, milliseks kujuneb riigi osaluse väärtus äriühingus, sõltub esmajoones selle äriühingu tegevusest. Samuti on riigi

seisukohalt oluline, et äriühingu tegevus vastaks võimalikult suures ulatuses riigi osaluse hoidmise eesmärgile. Vahetult

saab riigi osaluse valitseja äriühingu tegevust mõjutada piiratud ulatuses. Üksnes aktsionäriõigusi (eeskätt ÄS § 298)

kasutades ei ole riigil võimalik riigivaraseaduses sätestatud nõuete järgimist tõhusalt tagada. ÄS § 316 kohaselt on

nõukogu organiks, kes planeerib aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse

tegevuse üle. RVS 6. peatükk näeb ette erinõuded ja -kohustused riigi osaluse valitseja poolt riigi osalusega

eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani liikmeks valitud isikutele. RVS § 80, mis sätestab nõuded riigi osalusega

eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani liikmetele, laieneb riigi (osalusega) aktsiaseltsi puhul just (osaluse valitseja

valitud) nõukogu liikmetele, sest vaid nemad valib ametisse riigi osaluse valitseja, samas kui juhatuse liikmed valib

nõukogu (ÄS § 309 lg 1). Seetõttu tulenebki seadusest riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme kohustus järgida

riigi huve. Riigi äriühingu juhtimisele kohaldub äriseadustik seega koos riigivaraseaduses sätestatud erisustega (vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-2-14, p 31.1).

78. Eeltoodu põhjal asub kolleegium seisukohale, et RVS § 80 lg 1 p-st 2 tulenevalt on riigi osaluse valitseja valitud riigi

(osalusega) aktsiaseltsi nõukogu liikmel lisaks eraõiguslikule suhtele aktsiaseltsiga ka avalik-õiguslik õigussuhe riigiga.

Viimati nimetatud õigussuhtest tuleneb nõukogu liikme kohustus kasutada talle äriseadustiku ja äriühingu põhikirjaga

antud pädevust selleks, et tagada riigi kui aktsionäri huvide tõhus kaitse, rikkumata samas nõukogu liikme kohustusi

aktsiaseltsi ees. RVS § 80 lg 1 p 2 mõtte kohaselt peab riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liige tegema kõik temalt

mõistlikult eeldatava, et aktsiaseltsi nõukogu tegevus aitaks võimalikult suurel määral kaasa RVS § 76 lg 2 ja § 10 lg-

te 1 ning 2 alusel kindlaks määratud riigi osaluse valitsemise eesmärgi saavutamisele, samuti RVS § 8 lg-s 1 ja §-s 9

sätestatud ülesannete täitmisele.

79. Selline riigivaraseadusest tulenev avalik-õiguslik kohustus riigi kui aktsionäri ees ei vabasta nõukogu liiget siiski näiteks

TsÜS §-st 35, ÄS §-st 316 ja § 327 lg-st 1 ning VÕS §-st 316 ja § 327 lg-st 1 tulenevatest ühinguõiguslikest

kohustustest aktsiaseltsi ees ega TsÜS §-s 32 ette nähtud ühinguõigusliku hea usu põhimõtte järgimise kohustustest

(TsÜS § 32 kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-7-10, p 31). Samal ajal

paneb RVS § 80 lg 1 p 2 riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikmele kohustuse teha ametikohustusi rikkumata kõik

temalt mõistlikult eeldatav, et nõukogu iga otsus vastaks võimalikult suurel määral riigi kui aktsionäri huvidele. Seega

peab riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liige oma ametitegevuses järgima riigi kui aktsionäri huve niivõrd, kuivõrd

see ei satu vastuollu tema kui juhtorgani liikme kohustustega ühingu ega TsÜS §-s 32 nimetatud isikute ees, eeskätt ei

kahjusta lubamatult ühingut. Omaette küsimus on see, mil määral on riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikmel riigi

huvide kindlaksmääramisel kaalutlusõigus ja mil määral ta on seotud riigi osaluse valitseja juhtnööridega. Vastus sellele

küsimusele ei mõjuta aga järeldust, et nõukogu liige peab tagama riigi huvide tõhusa kaitse.

80. Iseenesest on õige kaitsja väide, et riigivaraseadus reguleerib riigivara valitsemisel tekkivaid sisesuhteid. Kehtiva

riigivaraseaduse eelnõu (437 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas on märgitud muu hulgas järgmist: "Eelnõu

reguleerimisala on ka täpsustatud, selleks on riigivara valitsemise menetlus. Suurt tähelepanu on pööratud riigi

sisesuhtele riigi osalemisel eraõiguslikus juriidilises isikus riigi, riigivara valitseja ja neid esindavate isikute vahel.

Tegemist on põhimõtteliselt sisekorra eeskirjaga, mis sätestab käitumisjuhised riigivara valitsejale, kuid mille mõju ei

ulatu kaugemale selle isiku tegevusest, kes riiki juriidilise isiku juures esindab." Erinevalt kassaatorist leiab kolleegium,

et otsuse eelmistes punktides toodud RVS § 80 lg 1 p 2 tõlgendus ei ole riigivaraseaduse reguleerimisalaga vastuolus.

Riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liige on riigivaraseaduse alusel tekkiva sisesuhte osaline. Riigi ja riigi osaluse

valitseja valitud nõukogu liikme vahelise õigussuhte mõju ei ulatu kaugemale nõukogu liikme tegevusest ja äriühingule

sellest mingeid kohustusi ei tulene. Muu hulgas ei mõjuta riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme kohustused riigi

ees nõukogu otsuste kehtivust ega äriühingu suhteid kolmandate isikutega.

81. Järgnevalt vajab selgitamist, kas RVS § 80 lg 1 p-st 2 tulenev osaluse valitseja valitud nõukogu liikme riigi huvide

järgimise kohustus on käsitatav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes.

82. Kolleegiumi veendumuse kohaselt tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Riigi osalus äriühingus on avalike

vahendite (riigivara) arvel avalikes huvides tehtud investeering. Seega saab riigi osaluse valitsemine toimuda üksnes

avalikes huvides. Seda sõltumata asjaolust, millisel RVS § 10 lg-s 1 sätestatud eesmärgil riigi osalust valitsetakse. Ka

juhul, kui riik hoiab osalust üksnes tulu saamiseks (RVS § 10 lg 1 p 3), toimub see avalikes huvides, sest ka riigi

fiskaalhuvid on avalikud huvid. Sarnaselt on Riigikohus varem märkinud, et riigi äriühingu poolt riigile dividendide

maksmine toimub avalikes huvides (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 15. novembri 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-57-

10, p 15). Juba olemuslikult ei saa riigil oma vara valitsemisel olla mingeid "mitteavalikke" huve või eesmärke.

Järelikult on ka riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme RVS § 80 lg 1 p-st 2 tulenev kohustus tagada riigi kui

aktsionäri huvide tõhus kaitse suunatud avalike huvide teenimisele. Seetõttu – ja arvestades käesoleva otsuse punktis 61

märgitut – on tegemist avaliku ülesande täitmisega KVS § 2 lg 1 mõttes.

83. Eelnevat järeldust ei muuda ka kaitsja argument, et RVS § 10 lg-s 1 toodud loetelus nimetatakse riigivara valitsemise

eesmärkidena esmalt riigivõimu teostamist (p 1) ja muud riigivara valitseja määratud avalikku eesmärki (p 2) ning alles

pärast seda (p 3) räägitakse tulu saamisest; samuti eristatakse RVS § 10 lg-s 2 riigi osaluse valitsemise eesmärkidena

"avalikust huvist lähtuva funktsiooni täitmist" ja "tulu saamist". Kassaatori arvates järeldub sellest, et tulu saamine, mis

on vastavalt põhikirjale ka Sadama osaluse valitsemise eesmärk, ei ole käsitatav avaliku ülesandena KVS § 2 lg 1

tähenduses. Kolleegiumi hinnangul on "avalik eesmärk" ja "avalikust huvist lähtuv funktsioon" RVS § 10 mõttes

kitsama tähendusega kui avalik ülesanne KVS § 2 lg 1 mõttes. Riigivara valitsemise seisukohalt on oluline eristada

juhtumeid, mil riigi osalust äriühingus valitsetakse õigusakti, põhikirja või halduslepinguga sätestatud spetsiifilise

ülesande täitmiseks (nt mingi avaliku teenuse osutamiseks), juhtudest, mil riik hoiab osalust üksnes tulu saamiseks ja

äriühingu tegevus on reservatsioonideta allutatud sellele eesmärgile. Seetõttu peetakse RVS §-s 10 "avaliku eesmärgi"

ja "avalikust huvist lähtuva funktsiooni" all silmas üksnes spetsiifilisi ülesandeid, mis lükkavad tulu teenimise eesmärgi

n-ö tahaplaanile. See ei tähenda aga seda, nagu poleks riigile tulu teenimine KVS § 2 lg 1 tähenduses avalik ülesanne.

Korruptsioonivastase seaduse eesmärki silmas pidades ei ole oluline, kas riigi huvi, mille tõhusa kaitse peab riigi osaluse

valitseja valitud nõukogu liige RVS § 80 lg 1 p 2 kohaselt tagama, on suunatud üksnes tulu teenimisele või ka näiteks

mõne avaliku teenuse osutamisele. Mõlemal juhul on tegemist avalike ressursside kasutamisega, mis peab lähtuma

avaliku huvi teenimise eesmärgist ja toimima korruptsioonivabalt (vt ka otsuse punkt 61).

84. Kolleegium leiab, et tulenevalt RVS § 80 lg 1 p-st 2 on riigi osaluse valitseja valitud nõukogu liikme kogu

ametitegevus, mis vastab KVS § 2 lg-s 2 nimetatud otsuse või toimingu tunnustele – sh nõukogu otsuste tegemisel

osalemine –, käsitatav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg 1 mõttes. Seejuures ei ole oluline, kas äriühingu

üksiktegevus, millega seoses nõukogu liige oma ametipädevust kasutab, on vaadeldav avaliku ülesande täitmisena või

mitte. Riigi huvi oma osaluse väärtuse säilimise ja suurendamise ning osaluse valitsemise eesmärkide saavutamise vastu

võib mõjutada ka äriühingu selline tegevus, mis ise avaliku ülesande täitmisena käsitatav ei ole. Seega peab riigi osaluse

valitseja valitud nõukogu liige ka selliste otsuste langetamisel alati kontrollima riigi kui aktsionäri huvide riivet ja

viimase olemasolul sellega arvestama.

85. Seetõttu on P.G ametitegevus Sadama kui riigi äriühingu nõukogu liikmena (esimehena) EOK toetamise otsuse poolt

hääletades käsitatav avaliku ülesande täitmisena KVS § 2 lg-te 1 ja 2 mõttes. Seega andis äriseadustikust ja Sadama

põhikirjast tulenev õigus osaleda Sadama nõukogu otsuste vastuvõtmisel talle KVS § 2 lg-s 2 nimetatud ametiseisundi

avaliku ülesande täitmisel, millest omakorda järeldub, et P.G oli KVS § 2 lg 1 kohaselt ametiisik.

86. Eeltoodud põhjustel muudab kolleegium KrMS § 361 lg 1 p-st 3 juhindudes ringkonnakohtu ja maakohtu õiguslikku

põhjendust selle kohta, miks P.G oli Sadama nõukogu liikmena (esimehena) käsitatav KVS § 2 lg 1 mõttes

ametiisikuna. Seejuures ei nõustu kolleegium kaitsja kirjalikus vastuses väljendatud seisukohaga, et Riigikohtu poolt

sellise muudatuse tegemine rikub P.G kaitseõigust. Riigikohus andis kassatsioonimenetluse pooltele KrMS §-s 3601

sätestatud korras võimaluse esitada oma seisukoht ja argumendid sellise õiguskäsitluse kohta, mille järgi tulenes avalik

ülesanne, mida P.G EOK-le toetuse andmise poolt hääletades täitis, riigivaraseadusest, eeskätt selle § 80 lg 1 p-st 2 (vt

otsuse punkt 35). Kaitsja kasutas seda võimalust, esitades viidatud tõlgendusele põhjalikud vastuväited (vt otsuse

punktid 36–45), mida kolleegium omakorda eespool käsitles. Seetõttu ei ole oluline, et süüdistuses ega maa- ja

ringkonnakohtu otsustes P.G ametiisikuks lugedes riigivaraseadusele ei tuginetud ning et varasemas menetluses sellist

võimalust ei arutatud.

87. Ekslik on ka kaitsja väide, nagu rajaneks riigivaraseadusel põhinev õiguslik hinnang P.G ametiseisundi kohta uutel

faktilistel asjaoludel. Lugedes P.G ametiisikuks seetõttu, et ta pidi Sadama nõukogu otsuste vastuvõtmisel täitma RVS

§ 80 lg 1 p-st 2 tulenevat avalikku ülesannet, tugines kolleegium üksnes järgmistele faktilistele asjaoludele, mis

eranditult kõik on süüdistuses kajastatud ja kohtuotsustes tuvastatud: 1) Sadam on aktsiaselts, mille aktsiatest 100%

kuulub riigile; 2) P.G oli Sadama nõukogu liige (esimees); 3) P.G kasutas oma nõukogu liikme pädevust, hääletades

Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul otsuse poolt maksta EOK-le 250 000 eurot toetust. Kaitsja poolt

väidetava uue alusfaktina nimetatud "süüdistatava ametiisikuks olemise tunnused" pole faktilised asjaolud, vaid õiguslik

hinnang tuvastatud asjaoludele. Kaitsja ei ole oma kirjalikus vastuses viidanud ühelegi võimalikule faktilisele asjaolule,

mida süüdistus ega esimese ja teise astme kohtu otsus ei kajasta, kuid mis tõendatuse korral võiks välistada P.G

lugemise ametiisikuks. Riigikohtu arvates ei saa selliseid asjaolusid ka olla, sest kohtute tuvastatu on piisav, käsitamaks

P.G ametiisikuna. Järelikult ei eelda süüdistuses ja kohtuotsustes P.G ametiisikuks lugemise kohta esitatud õigusliku

põhjenduse muutmine kaitsjale täiendavate tõendite esitamise võimaluse andmist, sest tõendamisese ei ole muutunud.

Neil põhjustel ei tingi kõnesolev muudatus ka kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maa- või ringkonnakohtule.

(B)

88. P.G-le esitati süüdistus selles, et ta hääletas Sadama nõukogu otsuse poolt, millega kinnitati sponsorlustaotluste

läbivaatamise komisjoni ettepanek maksta teiste seas EOK-le 250 000 eurot toetust. Nii prokuratuur kui ka

ringkonnakohus on P.G sellist tegevust käsitanud nõukogu kui kollektiivorgani otsuse tegemises osalemisena,

maakohus aga otsuse tegemise vahetu alustamisena ehk süüteokatsena. Maakohtu hinnangul oleks tegemist

lõpuleviidud teoga, kui Sadama nõukogu liikmed oleksid rahastamisotsustust kajastava nõukogu koosoleku protokolli

allkirjastanud.

89. Kassatsioonis leiab kaitsja, et P.G tegevus Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a koosolekul ei ole käsitatav

toimingupiirangu rikkumisena KarS § 3001 tähenduses, sest süüdistatav ei järginud nõukogu istungitel tavapärast

hääletamise korda, s.o ei tõstnud hääletamisel kätt, ja otsust ei vormistatud nõuetekohaselt koosoleku protokollis. Otsuse

tegemisel osalemiseks ei saa pidada enda taandamata jätmist. Ringkonnakohus väljus süüdistuse piiridest, heites

süüdistatavale ette mitte üksnes nõukogu koosolekul hääletamist, vaid hääletamisprotseduuris osalemist, sealhulgas

sponsorlust puudutava päevakorrapunkti arutelu juures viibimist. Ka juhul, kui pidada võimalikuks, et süüdistatav asus

KarS §-s 3001 sätestatud süüteokoosseisu realiseerima, tuleb ta lugeda KarS § 41 lg 1 mõttes süüteokatsest loobunuks.

90. Kaitsja etteheidetele vastamisel peatub kolleegium esmalt toimingupiirangu mõistel. KarS § 3001 lg 1 on blanketne

norm, mida sisustab KVS § 11 lg-st 1 tulenev ametiisiku suhtes kehtiv keeld teha teatud asjaolude esinemisel toiming

või otsus ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes. Erinevalt KVS § 2 lg-st 2 ei ava KVS § 11 ametiseisundi

raames tehtud otsuse või toimingu mõisteid. Toimingupiirangu rikkumine saab siiski seisneda üksnes muidu ametiisiku

pädevusse kuuluva tegemises, sh kollektiivse otsustamise puhul otsuse tegemises osalemises. Sellest tulenevalt tuleb

otsuse või toimingu tegemist KVS § 11 mõttes sisustada koosmõjus § 2 lg-ga 2.

91. Seega on seadusandja välistanud ametiisiku osalemise otsuse vastuvõtmises või toimingu tegemises, sealhulgas selle

sisulises suunamises, kui otsuse või toimingu tulemus mõjutab ametiisiku või temaga seotud isiku huve ehk kui tegemist

on nn huvide konfliktiga. Praeguses kriminaalasjas on vaidlus selle üle, kas P.G tegevus on käsitatav toimingupiirangu

lõpuleviidud rikkumisena, kuigi nõukogu otsust sisaldavat protokolli ei allkirjastatud, s.t ei vormistatud ÄS § 321 lg-s 4

nõutud viisil.

92. Kolleegium leiab, et korruptsioonivastase seaduse mõttest ja eesmärgist järeldub üheselt, et KVS § 11 lg-s 1 sisalduv

keeld ja sellest tulenevalt ka KarS § 3001 lg-s 1 kirjeldatud koosseisu täitmine ei eelda otsuse tsiviilõiguslikku kehtivust

või toiminguga kaasnevate mõjude reaalset avaldumist. Piisab sellest, et ametiisik osaleb otsuse tegemisel, mis on

suunatud teisele isikule, sealhulgas asutusele või eraõiguslikule juriidilisele isikule, milles ametiisikul on ametiseisund,

õiguste või kohustuste tekitamisele. Sadama nõukogu 31. oktoobri 2013. a istungil hääletusele pandud otsuse projekt oli

suunatud sellele, et luua Sadamale õiguslik alus teha EOK-le 250 000 euro suurune väljamakse. Maa- ja

ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõendamist leidnud süüdistuse etteheide, et P.G osales nõukogu otsuse

vastuvõtmisel, väljendades oma tahet hääle andmisega. Seetõttu ei ole praeguses asjas koosseisu täitmise seisukohalt

õiguslikku tähtsust asjaolul, kas P.G osales enne hääletamist ka otsuse projekti arutelus. Hääle andmine moodustab

olulise osa otsuse tegemisest, sest ÄS § 322 lg 1 kohaselt on otsus vastu võetud, kui selle poolt on hääletanud üle poole

nõukogu liikmetest. Nagu eespool tõdetud, tuvastasid kohtud, et hääle andmine oli selgelt järeldatav P.G sõnadest

hääletamistulemuse kuulutamisel. Kuigi nõukogu otsus jäeti ÄS § 321 lg 4 nõuete kohaselt vormistamata,

toimus 31. oktoobril 2013 EOK toetamise hääletamine ehk sisuline otsustamine ja P.G võttis sellest osa. P.G selline

tegevus on vaadeldav otsuse tegemisega KVS § 2 lg 2 p-s 1 otsesõnu võrdsustatud otsuse vastuvõtmises osalemisena.

Seega vastab P.G tegu KarS § 3001 lg-s 1 kirjeldatud lõpuleviidud toimingupiirangu rikkumise tunnustele. Eeltoodust

tulenevalt ei ole asjakohane ka kaitsja viide sellele, et süüdistatav loobus vabatahtlikult süüteokatsest.

(C)

93. KarS § 3001 subjektiivne koosseis eeldab süüdistatava otsest tahtlust objektiivse koosseisu tunnuste osas, milleks on

korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu rikkumine. KarS § 3001 ja KVS § 11 lg 1 koostoimest

nähtub, et ametiisik peab olema teadlik nn huvide konfliktist, s.t sellest, et tema otsus või toiming võib mõjutada tema

enda või temaga seotud isiku majanduslikke või muid huve ja sellest tulenevalt esineb korruptsioonioht, mille tõttu on

otsuse või toimingu tegemine keelatud.

94. Maa- ja ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt teadis P.G, et Sadam on riigi äriühing. Samuti oli süüdistatav teadlik sellest,

et ta on Sadama nõukogu liige, kelle nimetas ametisse riigi osaluse valitseja, ning et sponsorlusraha jagamine mõjutab

vahetult Sadama ja selle kaudu ka aktsionäri varalisi huve. Sellest nähtuvalt olid P.G tahtlusest hõlmatud kõik asjaolud,

mis annavad aluse tema ametiseisundile ehk riigivaraseadusest tulenevale avalikule ülesandele järgida nõukogu

liikmena otsuste tegemisel riigi varalisi huve. Riigikohus on korduvalt märkinud, et normatiivse koosseisutunnuse –

praegusel juhul ametiseisundi – puhul ei ole nõutav, et isik teaks selle tunnuse täpset juriidilist tähendust, vaid et ta

mõistaks selle üldist sotsiaalset või üldkeelelist tähendust. (Vt nt Riigikohtu 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-

96-06, p 19 ja 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 15.) Ühtlasi teadis P.G, et ta on nii Sadama nõukogu liige

kui ka EOK president ja tema osalusel tehtav Sadama nõukogu otsus EOK toetamise kohta mõjutab vahetult

EOK varalisi huve. Seega teadis ta, et osaleb riigi äriühingu otsuse tegemises, mis mõjutab temaga seotud

mittetulundusühingu majanduslikku huvi. Kolleegiumi hinnangul jõudsid maa- ja ringkonnakohus põhjendatult

järeldusele, et P.G rikkus toimingupiirangut suures ulatuses otsese tahtlusega.

95. Kassatsiooni kohaselt ei saanud süüdistatav aru, et eelmises punktis kirjeldatud asjaolud on piisavad ametiseisundi

tekkimiseks, tõlgendades kitsendavalt avalike ülesannete mõistet korruptsioonivastase seaduse tähenduses. Selline

eksimus ei välista P.G tahtlust, kuna tegemist on eksimusega subsumeerimises, mis on käsitatav eksimusena teo

keelatuses KarS § 39 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04,

p 12). Kirjeldatud eksimus välistab isiku süü ja sellest tulenevalt ka vastutuse vaid eksimuse vältimatuse korral.

Nõukogu otsus sponsorlustaotluste heakskiitmisel ei ole olemuselt kiireloomuline, mistõttu süüdistataval oli nii aega kui

ka võimalust kontrollida oma ametialaseid volitusi ning oma teo lubatavust, näiteks pidades nõu riigiosaluse valitsejaga.

Kahtlus hääletamisest osavõtu lubatavuse osas pidanuks tekkima EOK ilmse majandusliku huvi tõttu riigi äriühingu

asjassepuutuva otsustuse vastu. Seda kinnitab ka maakohtu otsuses tuvastatud asjaolu, et P.G taandas end varem

Sadama sponsorluskomisjoni tööst just põhjusel, et selle ettepanekud puudutasid EOK-d. Seda enam pidanuks ta

mõistma, et välistatud on nõukogu tehtava lõpliku otsuse tegemisel osalemine. Eeltoodust tulenevalt ei olnud P.G

väidetav eksimus teo keelatuses KarS § 39 lg 1 tähenduses vältimatu.

III

96. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 13. mai 2015. a ning Harju Maakohtu 9. detsembri 2014. a otsuse põhiosa, asendades kohtuotsuse

õiguslikud põhistused selle kohta, miks P.G oli KVS § 2 lg 1 mõttes ametiisik, käesoleva otsuse punktides 58–85

toodud põhistustega. Muus osas jätab kolleegium kohtuotsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

97. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse P.G kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks, paludes mõista

riigilt P.G kasuks välja kokku 48 072 eurot. Taotluse kohaselt koosneb see summa P.G poolt valitud kaitsjale

(Advokaadibüroo VARUL AS-ile) makstud tasust. Süüdistatava menetluskulu oli kohtueelses menetluses ja maakohtus

kokku 30 182 eurot 40 senti; ringkonnakohtus 8092 eurot 80 senti ja kassatsioonimenetluses 9796 eurot 80 senti (sh

2932 eurot 80 senti Riigikohtu kirjalikele küsimustele vastuse koostamise eest).

98. KrMS § 186 lg 1 sätestab, et kui kassatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 361 lg 1 p-des 2–7 nimetatud

lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb selles asjas KrMS § 361 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, peab

riik hüvitama süüdistatava kassatsioonimenetluse kulud.

99. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu.

Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse,

millises

ulatuses

on

kassatsiooni

argumendid

põhjendatud

ja

millises

mitte

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1058).

100. Käesolevas asjas kritiseeriti kassatsioonis põhjendatult kohtute õiguslikku põhjendust selle kohta, miks P.G saab

käsitada ametiisikuna KVS § 2 lg 1 mõttes. Samas osutus kaitsja väide, et P.G ei olnud ametiisik, ekslikuks. Valdavas

osas olid kassatsiooni argumendid alusetud. Süüdistataval tekkis kassatsioonimenetluses täiendav kulu seoses sellega, et

kaitsja pidi koostama kirjaliku vastuse Riigikohtu küsimustele. See kulu oli tingitud eeskätt prokuratuuri ja kohtute veast

materiaalõiguse tõlgendamisel. Eelneva põhjal asub kolleegium seisukohale, et mõistliku suurusega kaitsjatasu, mis

tuleb süüdistatavale kassatsioonimenetluses KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitada, on 3000 eurot. See summa katab ka

apellatsioonimenetluse kulu, mille ringkonnakohus oleks pidanud süüdistatavale hüvitama, kui ta oleks ise

materiaalõigust õigesti kohaldanud ja apellatsiooni osaliselt rahuldanud (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21).

101. KrMS § 180 lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

Kuna käesoleva otsuse järgi jääb P.G talle esitatud süüdistuses süüdi, peab ta KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt

kandma esimese astme kohtu menetluses ja kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulu.

Hannes Kiris, Saale Laos, Paavo Randma

(allkirjastatud digitaalselt)