3-2-1-116-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-116-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Danske Bank AS Eesti filiaali hagi Olegs Baikovsi vastu

võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-51907

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Danske Bank AS Eesti filiaali kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

50 727 eurot 30 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Danske Bank AS Eesti filiaal, esindaja vandeadvokaat

Rainer Kuulme

Kostja Olegs Baikovs

Asja läbivaatamise kuupäev

12. oktoober 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-51907 osas,

millega ringkonnakohus tühistas maakohtus tehtud hagi rahuldava otsuse 3727 eurot ja 30 senti

ületavas osas ning muutis maakohtu menetluskulude jaotust.

2. Jätta jõusse Harju Maakohtu 2. oktoobri 2014. a otsus tervikuna.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud Olegs Baikovsi kanda.

5. Tagastada OK Incure OÜ-le Danske Bank AS Eesti filiaali kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja õiguseellane AS Sampo Pank ja Kadrion OÜ sõlmisid 17. aprillil 2007 kasutusrendilepingu.

Lepingu alusel omandas hageja Kadrion OÜ (osaühing) huvides sõiduauto BMW 335ci ja andis sõiduk

osaühingu kasutusse. Olegs Baikovs (kostja) vastutab solidaarselt osaühinguga viimase kohustuste eest

käenduslepingu alusel. Kostja vastutuse rahaline maksimumsumma on 62 740 eurot 58 senti.

Osaühing ei täitnud lepingust tulenevat maksete tasumise kohustust ja hageja ütles 28. septembril 2009

lepingu üles ning nõudis sõiduki viivitamatut tagastamist. Osaühing sõidukit ei tagastanud, hageja

püüdis võlgnevust sisse nõuda ning auto tagastamist saavutada Incure Inkasso Agentuur OÜ kaudu,

kuid see jäi tulemuseta.

Hageja tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-le 1 ja kasutusrendilepingu p-le 10.6 ja taotles

33 707 euro 46 sendi väljamõistmist kostjalt. Nõudele lisandub lepingust tulenev viivis 0,3% tasumata

summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kokku on hageja nõue 57 259 eurot 46 senti.

Hageja nõue muutus sissenõutavaks lepingu p 10.6 järgi kümne päeva jooksul pärast liisingueseme

võõrandamist. Kuna sõidukit ei tagastatud, tuleb lugeda mõistlikuks ajaks nõude sissenõutavaks

muutumiseks üks aasta lepingu ülesütlemisest. See aeg on vajalik, selgitamaks, kas hagejale

tagastatakse liisinguese ja kas liisingueseme tagastamine on võimalik, ning alles pärast seda selgub

liisinguandja nõude lõplik suurus. Maksegraafiku järgi tasumata kuumaksete osas kohaldub

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154. Sõidukit ei ole senini tagastatud.

Tegemist ei ole tarbijakäendusega, kostja oli osaühingu juhatuse liige ja osanik.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Ei ole tõendatud, et liisingueset oleks keeldutud tagastamast või et see on teadmata kadunud. Ei nähtu,

et hageja oleks teinud kulutusi sõiduki leidmiseks. Käenduslepingu p-dest 5 ja 5.1 tuleneb hageja

kohustus teavitada kostjat liisinguvõtja vastu käendatavast kasutusrendilepingust tuleneva võlgnevuse

sissenõudmise alustamisest. Seda ei ole tehtud, järelikult võlgnevust ei eksisteeri.

Hageja nõue hakkas aeguma kasutusrendilepingu ülesütlemisest, 28. septembrist 2009, kui lepingust

tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks. Hageja pöördus nõudega kohtusse 7. detsembril 2012.

Hageja ei ole põhistanud täiendava üheaastase aegumistähtaja kohaldamist. Hageja pole tõendanud, et

selle ühe aasta jooksul oleks toimunud midagi erinevat võrreldes varasemaga või et nimetatud tähtaja

jooksul oleks hageja millelegi tuginedes täiendavalt veendunud vara tagastamise võimatuses.

Kasutusrendilepingu p-st 10.6 tuleneb liisinguandja kohustus müüa liisinguese ja rahuldada saadud raha

arvel oma nõue liisinguvõtja vastu. See lepingu punkt on tühine tüüptingimus, sest liisinguandjal on

võimalik piiramatult venitada vara müügi ja nõude aegumisega.

Tegemist on tarbijakäendusega ja lepingust tulenev viivisemäär 0,3% päevas ehk 109,5 % aastas on

kostjat ebamõistlikult kahjustav ja liigkasuvõtlik. Käendusleping on tühine ka seetõttu, et hageja ei ole

kasutanud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2014. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja liisingueseme ostuhinna kulud 25 388 eurot 65 senti, tasumata lepingulised maksed

1863 eurot 65 senti ja viivise 27 202 eurot 30 senti.

Pooled ei vaidle selle üle, et 17. aprillil 2007 sõlmitud käenduslepinguga käendas kostja osaühingu

kasutusrendilepingut, samuti selle üle, et liisinguvõtja rikkus kasutusrendilepingust tulenevaid

kohustusi ning liisinguandja ütles 28. septembril 2009 lepingu üles.

Kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal Kadrion OÜ 50% osalusega osanik ja üks kahest juhatuse

liikmest, mistõttu tegutses ta kasutusrendilepingu käendamisel majandus- või kutsetegevuses ja seega e

ole tegemist tarbijakäenduslepinguga. Kostjal oli oluline ühine majanduslik huvi osaühinguga ja kostjal

oli piisav võimalus korraldada äriühingu juhtimist. Seetõttu ei saa käendusleping olla VÕS § 143 lg 2

alusel tühine.

Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus (TsÜS § 86), kuivõrd kostja ei ole tõendanud oma

majanduslikult rasket olukorda, põhistanud lepinguliste kohustuste ebamõistlikult tasakaalust väljas

olemist või käenduslepingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmimist. Kuna kostja ei ole

käenduslepingus tarbija, on kostja viide tüüptingimuse tühisusele asjakohatu.

Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et ülesütlemise tõttu muutusid kõik hageja nõuded korraga

sissenõutavaks ja algas nende aegumine sõltumata maksete perioodilisusest. Kohus jättis TsÜS § 146

lg 1 ja § 154 alusel aegumise maksegraafiku kohaselt tasumata kuumaksete osas kohaldamata, kuna

nõuded oleksid aegunud pärast 31. detsembrit 2012.

Liisingueseme kadumist või tagastamata jätmist ei pea hageja tõendama ja selles osas on

tõendamiskoormus kostjal. Hagejal oli võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel kindlaks määrata

kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil hageja pidi teada saama

liisinguesemete valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale hüvitatava kahju suurus

sõltus sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas liisinguandjal on võimalik

liisinguesemeid võõrandada. Kohtu hinnangul võib pidada liisingueseme valduse tagasisaamise

võimatuse asjaoludest teadasaamise mõistlikuks ajaks vähemalt kuue kuu pikkust perioodi, mille

jooksul liisinguandja saab anda liisinguvõtjale täiendava tähtaja liisingueseme tagastamiseks ning teha

omapoolseid toiminguid liisingueseme asukoha väljaselgitamiseks ja valduse taastamiseks. Seega

muutus hageja nõue VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks kuue kuu möödudes kasutusrendilepingu

ülesütlemisest ehk kõige varem 29. märtsist 2010. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise nõue aegub

TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist, on hageja VÕS § 367

lg 1 alusel esitatud liisinguesemete ostuhinna finantseerimiseks tehtud kulutuste nõude aegumise

tähtaeg 28. märts 2013. Hageja esitas hagiavalduse 7. detsembril 2012, mistõttu on hagiavaldus esitatud

enne aegumistähtaja möödumist ning hageja ostuhinna finantseerimise kulude nõue ei ole aegunud.

Kohus tuvastas, et osaühingule on kuni lepingu lõpetamiseni väljastatud arveid sõiduki rendimaksete

tasumiseks ja liisingueset ei ole võõrandatud, mistõttu on põhjendatud kostjalt välja mõista VÕS § 367

lg 1 ja VÕS § 145 lg 1 alusel liisingueseme ostuhinna hüvitamata kulud hagiavalduses taotletud

suuruses 25 388 eurot 65 senti.

Kohus tuvastas arvete tasumata jätmisest tuleneva võlgnevuse 1863 eurot 65 senti ning mõistis selle

kostjalt hageja kasuks välja (VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ning § 145 lg 1 alusel). Kostja ei ole

esitanud vastuväiteid lepingust tulenevate perioodiliste kohustuste tasumata jätmise kohta või selle

kohta, et esineb alus kohustuse täitmisest keeldumiseks. Asjaolu, et viivisemäär on seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgem, ei tähenda iseenesest, et tegemist oleks ebamõistlikult suure viivisega. Hageja

on hagiavalduses esitanud põhinõudeni vähendatud suuruses viivisenõude. Kohus mõistis VÕS § 113

lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise perioodi 28. september 2010-30. jaanuar 2013 eest

27 202 eurot 30 senti.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles muuhulgas leidis, et hageja nõue on aegunud. Lepingust

tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 29. septembrist 2009. Puudub alus arvestada täiendavat

mõistlikku aega, mille jooksul peaks nõue muutuma sissenõutavaks pärast lepingu ülesütlemist, sest

seda aega pole hageja millegagi sisustanud. Maakohus ei ole järeldust, et vajalik oli täiendav kuus

kuud, sisuliselt põhjendanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude liisingueseme ostuhinna kulude hüvitamiseks

25 388 euro 65 sendi ulatuses.

Maakohus leidis õigesti, et käendusleping ei ole TsÜS § 86 kohaselt tühine, ja põhjendas seda

asjakohaselt. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei

anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub

võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Seega vastutab kostja

käenduslepingu järgi liisinguvõtja kohustuste täitmise eest. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse

põhjendusi ja leidis, et tegemist oli tarbijakäendusega VÕS § 143 lg 1 mõttes. Samas ei ole pooled esile

toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et käendusleping oleks tühine või selle alusel esitatud nõuded

lubamatud.

Põhiküsimuseks praeguses asjas on see, milline oli mõistlik tähtaeg hagejal sõiduki asukoha

väljaselgitamiseks ja nõude suuruse hindamiseks, sest sellest sõltub, kas hageja nõue on liisingueseme

ostuhinna osas aegunud.

TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku

vastu. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib

liisinguandja pärast liisingulepingu ülesütlemist nõuda VÕS §-s 367 sätestatud kulutuste hüvitamist

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).

Aegumise kohaldamise jaoks ei ole oluline, millal võlausaldaja esitas nõude käendaja vastu. Samas ei

sõltu praegusel juhul aegumise algus tervikuna mitte liisingulepingu ülesütlemise ajast, vaid tulevikku

suunatud maksete osas täiendavast tähtajast hageja nõude suuruse kindlakstegemisel, selle kostjale

esitamisel ja veel täiendava, lepingus kokkulepitud või seadusest tuleneva mõistliku tähtaja

möödumisest. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et kõik liisingulepingust tulenevad

nõuded muutusid sissenõutavaks 29. septembrist 2009.

Kapitalirendilepingu p-s 10.6 on hageja ja osaühing kokku leppinud liisinguandja ülesütlemisest

tulenevate nõuete rahuldamises kümne päeva jooksul vastava nõude esitamisest arvates. Eelduseks on

asjaolu, et selleks ajaks on liisinguandja kulud kokku arvutanud, liisingueseme võõrandanud ja saadud

raha arvel oma nõude rahuldanud. Juhul, kui saadud rahast ei piisa liisinguandja nõuete rahuldamiseks,

tasub liisinguvõtja puudujääva osa kümne päeva jooksul liisinguandja vastava nõude esitamisest

arvates. Lepingu p 10.6 on analoogia korras rakendatav mõistliku tähtaja määramisel.

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud ülesütlemisavalduse ja vara tagastamise nõude

liisinguvõtjale 28. septembril 2009. Eeldatavasti saadeti teade tavakirjaga, mis ringkonnakohtu

hinnangul pidi kohale jõudma sama linna piires kolme tööpäeva jooksul. Seega oli liisinguvõtjal

võimalus 1. oktoobril 2009 vara tagastamise nõue kätte saada. Vara tagastamise teatises selle täitmise

tähtaeg puudus, kuid hageja on palunud auto viivitamatult müügiplatsile viia. Seega tuli kohustus täita

põhivõlgnikul mõistliku tähtaja jooksul. Selle kohustuse täitmise mõistlikuks tähtajaks võib

ringkonnakohtu hinnangul pidada üht nädalat. Selle ajaga jõuab auto kasutaja auto korrastada ja otsida

endale vajadusel asendussõiduki. Seega tulnuks vara tagastada 8. oktoobriks 2009.

VÕS § 7 lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki,

vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Hageja ei ole selgitanud,

milliseid toiminguid praegusel juhul tehti või tulnuks teha. Kui põhivõlgnik hageja teatele ei

reageerinud ja oma lepingust tulenevat kohustust sõiduk tagastada ei täitnud, pidi hageja aru saama, et

sõidukit vabatahtlikult ei tagastata. Tulenevalt liisingulepingu p-st 5.6 oli hagejal õigus saada

liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel vara tagasi ja juhul, kui liisinguvõtja seda ei tagastanud,

kasutada seaduslikke võimalusi selle tagasisaamiseks.

Tavapäraselt on liisingufirmadel koostööpartnerid, kes tegelevad kadunud sõidukite otsimise ja

tagastamisega. Võimalik on pöörduda politsei poole. Praeguses asjas ei ole selliseid asjaolusid esile

toodud. Hageja on väitnud, et ta on pöördunud liisingueseme asukoha kindlakstegemiseks inkassofirma

poole, kuid millal ja milliseid toiminguid inkassofirma auto kättesaamiseks tegi, seda ei ole hageja

selgitanud ega tõendanud.

6. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb lugeda mõistlikuks ajaks hagejal kadunud sõiduki asukoha

väljaselgitamiseks üks kuu arvates tagastamistähtaja, 8. oktoobri 2009 möödumisest (VÕS § 82 lg 3).

On võimalik, et see tähtaeg võib pikeneda olenevalt juhtumi asjaoludest, nt kui andmed viitavad, et

sõiduk on viidud välismaale ja seda tuleb otsida Interpoli vms abi kasutades. Arvestades, et käesolevas

vaidluses ei ole selliseid asjaolusid esile toodud, puuduvad andmed ja tõendid, et hageja oleks sõidukit

aktiivselt otsinud, loeb kohus nõude esitamise tähtaja saabunuks 9. novembril 2009.

Kahjusumma väljaarvutamiseks kuluvaks mõistlikuks ajaks peab ringkonnakohus kolm päeva. Edasi

tulnuks see saata põhivõlgnikule, kirja kättesaamine oleks võtnud lihtpostiga kolm päeva. Seega

15. novembriks 2009 pidanuks põhivõlgnik saama teate, et temalt nõutakse võlgnevuse tasumist.

Arvestades, et leping ei reguleerinud nõuete rahuldamise tähtaega vara tagastamata jätmise korral,

tulnuks analoogia korras kohaldada kapitalirendilepingu p-s 10.6 sätestatud tähtaega ka siin või lugeda

täiendava kümne päeva pikkuse mõistliku tähtaja andmine tulenevaks seadusest, mistõttu tuleb lugeda

nõude rahuldamise mõistlikuks tähtajaks kümme päeva teate saamisest. Seega pidi põhivõlgnik tasuma

nõutud summad 26. novembriks 2009.

Aegumise kohaldamisel tuleb eristada enne liisingulepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud

nõudeid (osamakseid) ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. Ülesütlemisega muutus

sissenõutavaks hageja ostuhinna ja selle finantseerimise nõue (VÕS § 367 lg 1). Maakohus leidis

põhjendatult, et lepingu maksegraafikus kajastatud liisingueseme arvestuslikku rendimaksete tasumise

perioodi on võimalik pidada liisingueseme soetamise kulude hüvitamise aluseks.

Maakohus tuvastas ka õigesti, et hagejale hüvitamata liisingueseme ostuhinna kulud lepingu lõpetamise

hetkel olid maksegraafikust lähtuvalt 26 454 eurot 23 senti. Hageja taotles võlgnevuse väljamõistmist

25 388 euro 65 sendi ulatuses. Maakohus tuvastas õigesti, et liisinguvõtjale väljastati kuni lepingu

ülesütlemiseni arveid lähtuvalt maksegraafikust ja tasumata olid lepingulised maksed 3241 euro 8 sendi

ulatuses. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata

tulenevalt esitatud 12. oktoobri 2009. a ja 12. novembri 2009. a arvetest.

Samuti tuvastas maakohus õigesti rendimaksete võlgnevuse suuruse kuni lepingu lõppemiseni ja sellest

tuleneva liisinguvõtja 1863 euro 65 sendi suuruse võlgnevuse. Nimetatud summa mõistis

ringkonnakohus VÕS § 367 lg 1 alusel kostjalt välja. Õige on maakohtu tuvastatu, et kostja ei esitanud

vastuväiteid hageja lepingust tulenevate perioodiliste kohustuste tasumata jätmise väidetele. Samuti ei

ole kostja tuginenud asjaolule, et tal esines alus keelduda oma kohustuse täitmisest.

Kostja leidis, et kogu nõue on aegunud. Maakohus on eristanud aegumise osas õigesti ülesütlemisele

eelneval perioodil ja sellele järgneval perioodil tekkinud nõudeid ja kohaldanud õigesti TsÜS §-s 154

sätestatut.

Käendaja vastu esitatud nõudele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude kolmeaastane

aegumistähtaeg. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude

aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse

jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub

sissenõutavaks.

TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda

nõudele vastava kohustuse täitmist. Ei vaieldud selle üle, et liisingumakseid tasuti maksegraafiku alusel

osade kaupa. Osamaksetena tasutava liisingulepingu käendamisest tulenevad kohustused on korduvad

kohustused TsÜS § 154 tähenduses ning aegumine algas 31. detsembril 2009 ja need ei olnud aegunud

hagi esitamise ajaks, 7. detsembriks 2012 (TsÜS § 146 lg 1).

Samas liisingulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud tasumata osade nõue ei ole korduv

kohustus ja selle nõude aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 1 alusel nõude sissenõutavaks

muutumisega 27. novembril 2009. Seega oli nimetatud nõude kolmeaastane aegumistähtaeg hagi

esitamise ajaks möödunud ning ringkonnakohus jättis hagi selles osas rahuldamata.

Ringkonnakohus jäi liisingulepingu p 10.6 tühisuse käsitlemisel toodud seisukohtade juurde ja leidis, et

käendaja ei saa esitada tühisuse vastuväidet selle kohta, et ta on tarbija. Muus osas nõustus

ringkonnakohus viivisemäära suuruse hindamisel maakohtu otsuse põhjendustega. Kuna

ringkonnakohus rahuldas hageja põhinõude 1863 euro 65 sendi ulatuses ning hageja on taotlenud

viivise väljamõistmist põhinõude ulatuses, mõistis ringkonnakohus kostjalt välja viivise 1863 eurot

65 senti.

Ringkonnakohus muutis ka menetluskulude jaotust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega

ringkonnakohus muutis maakohtu otsust, ning jätta jõusse maakohtu otsus. Alternatiivselt palub hageja

saata asi tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus on aegumise küsimuses teinud üllatusliku, põhjendamata ja vastuolulise otsuse.

Liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul

pärast lepingu ülesütlemist ning see sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele

mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda seejuures, et

liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Asudes seisukohale, et mõistliku aja pikkuseks,

millal liisinguandja nõue muutub pärast lepingu ülesütlemist sissenõutavaks, on vaid üks kuu, on

ringkonnakohus ilma põhjendamata eiranud senist kohtupraktikat sellise mõistliku aja pikkuse osas.

Varem on nii Harju Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus asunud seisukohale, et sellise

mõistliku aja pikkuseks tuleb lugeda minimaalselt üks aasta liisingulepingu ülesütlemisest. Samuti on

kohtupraktikas leitud, et selline tähtaeg võib olla kolm kuud.

Ringkonnakohus on pooltele üllatuslikult hagejale ette heitnud, et hageja on küll pöördunud

liisingueseme asukoha kindlakstegemiseks inkassofirma poole, kuid ei ole selgitanud ega tõendanud

seda, millal ja milliseid toiminguid inkassofirma auto kättesaamiseks tegi. Seda pooltega

kohtumenetluses ei arutatud, seega ei olnud hagejal võimalust anda selle kohta oma selgitus ja esitada

tõendeid. Samas on see määrava tähtsusega aegumise õigeks lahendamiseks, sest ringkonnakohus

selgitas, et selline mõistlik aeg võib pikeneda olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest, nt kui andmed

viitavad, et sõiduk on viidud välismaale ja seda tuleb otsida Interpoli vms abi kasutades.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja nõustub ringkonnakohtuga, et vara tagastamist on

palutud viivitamatult ning mõistlikuks tuleb pidada tähtaega üks nädal, mis on enam kui piisav sõiduki

tagastamiseks ja asendussõiduki leidmiseks. Ei ole arusaadav, millega oleks tahtnud hageja täiendavat

mõistliku aega sisustada. Liisingueseme jääkväärtuse ja võlgnevuse arvutamine ei käi ühelegi

liisinguandjale üle jõu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu tühistada osas, millega maakohtu otsus osaliselt tühistati ja muudeti menetluskulude jaotust.

TsMS § 691 p 5 järgi tuleb tervikuna jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, millise mõistliku tähtaja jooksul pidi hageja tegema

kindlaks, et liisingueset ei tagastata, ja millal muutus hageja tasunõue käendaja vastu sissenõutavaks,

st vaidluse all on see, kas hageja nõue on osaliselt aegunud.

Eelnevast menetlusest nähtub, et maakohus pidas liisingueseme valduse tagasisaamise võimatuse

asjaoludest teadasaamise mõistlikuks ajaks vähemalt kuue kuu pikkust perioodi, mille jooksul

liisinguandja saab anda liisinguvõtjale täiendava tähtaja liisingueseme tagastamiseks ning teha

toiminguid liisingueseme asukoha väljaselgitamiseks ja valduse taastamiseks. Sellest tulenevalt leidis

maakohus, et hageja nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus luges mõistlikuks ajaks hagejal kadunud

sõiduki asukoha väljaselgitamiseks üks kuu arvates tagastamistähtaja möödumisest ning sellest

järeldas ringkonnakohus, et hagi on aegunud.

11. Esmalt selgitab kolleegium üldiselt, et nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma

samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu. Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal

hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu.

12. Kolleegium on varem märkinud, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda

lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud

kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega.

TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus

nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks,

kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja

möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte

olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul

pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3) (vt selle kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).

13. Asjas on tuvastatud, et liisingulepingu ülesütlemise hoiatus edastati liisinguvõtjale 28. septembril

2009 ning kasutusrendileping lõppes samal päeval. Liisingueset ei tagastatud pärast liisingulepingu

ülesütlemist VÕS § 367 lg 3 kohaselt liisinguandja valdusesse ja liisinguandjal ei ole olnud võimalik

liisingueseme valdust tagasi saada. Sellisel juhul oli hagejal võimalik VÕS § 367 lg-te 2 ja 4 alusel

kindlaks määrata kulutuste hüvitamise nõude suurus pärast mõistliku aja möödumist hetkest, mil

hageja pidi teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest, kuivõrd liisinguandjale

hüvitatava kahju suurus sõltus sellest, kas liisinguandjale tagastatakse liisingueseme valdus ja kas

liisinguandjal on võimalik liisinguese võõrandada. Liisingulepingu ülesütlemisel tekkinud VÕS § 367

lg-st 1 tulenev hageja kulutuste hüvitamise põhinõue muutus sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 kohaselt

mõistliku aja möödudes hageja poolt liisingulepingu ülesütlemisest ja hetkest, mil hageja pidi

mõistlikult teada saama liisingueseme valduse tagasisaamise võimatusest. Liisingueseme tagastamise

küsimuses selguse saamine liisinguandja jaoks on vajalik, selgitamaks välja nõude täpne suurus, sest

juhul, kui liisinguandja jääb pärast lepingu ülesütlemist liisingueseme omanikuks ning liisinguese on

võimalik tagasi saada, siis tuleb liisingueseme väärtus liisinguandja nõudest maha arvata (vt selle

kohta Riigikohtu 12. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-14, p 14).

Siinkohal leiab kolleegium, et nõustuda tuleb maakohtuga selles, et praeguses vaidluses tuleb

liisingueseme valduse tagasisaamise võimatuse asjaoludest teadasaamise mõistlikuks ajaks pidada

kuue kuu pikkust perioodi, mille jooksul liisinguandja saab anda liisinguvõtjale täiendava tähtaja

liisingueseme tagastamiseks ning teha vajadusel toiminguid liisingueseme asukoha väljaselgitamiseks

ja valduse taastamiseks. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et see mõistlik tähtaeg on

üks kuu. Siinkohal märgib kolleegium, et liisingueseme tagastamise kohustus on liisinguvõtja

kohustus, millest liisinguvõtja peab olema liisingulepingu sõlmimisel teadlik, ning ebamõistlik on

panna liisinguandjale olukorras, kus ei ole teada liisingueseme asukoht ning liisinguvõtja ei ole täitnud

oma kohustust tagastada liisinguese ning ei tee ka koostööd liisingueseme asukoha

kindlaksmääramiseks, mõistlikuks tähtajas üksnes üks kuu. Küll võib aga nt olukorras, kus

liisinguvõtja on teatanud viivitamatult liisingueseme kadumisest (vargusest), liisinguvõtja teeb

liisingueseme asukoha tuvastamiseks koostööd, olla see tähtaeg lühem kui kuus kuud. Üldjuhul ei saa

olla liisinguandjale etteheidetav, et ta ei ole teinud omapoolseid toiminguid liisingueseme

tagastamiseks, sest liisinguvõtjal on liisingueseme tagastamise kohustus ning liisingueseme kadumist

või tagastamise võimatust peab tõendama liisinguvõtja.

Seega nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja nõue ostuhinna finantseerimiseks ei ole

aegunud.

14. Kolleegium leiab, et asja ei pea saatma ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna jõusse saab

jätta maakohtu otsuse. Maakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigusnormi ja ei ole rikkunud

menetlusõiguse norme.

Maakohus ja ringkonnakohus on erinevatel seisukohtadel küsimuses, kas tegemist on tavalise

käendusega või tarbijakäendusega. Maakohus leidis, et tegemist ei ole tarbijakäendusega, kuid

ringkonnakohus leidis, et tegemist on tarbijakäendusega. Samas mõlemad kohtud leidsid, et

käendusleping ei ole tühine. Pooled selle üle kassatsioonimenetluses ei vaidle. Kolleegium nõustub

kohtute seisukohaga. Pooltevaheline käendusleping ei ole tühine sõltumata sellest, kas tegemist on

tavalise käendusega või tarbijakäendusega. Asja materjalidest nähtuvalt oli vaidlusalune

käendusleping sõlmitud kirjalikult ja lepingus oli kokku lepitud ka käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas (VÕS § 144 lg 2 ja § 143 lg 2), ning pooled selle üle ka ei vaidle. Seetõttu

kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab tervikuna jõusse maakohtu otsuse asja

ringkonnakohtusse uueks läbivaatamiseks saatmata.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on

kautsjoni tasunud OK Incure OÜ.

16. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asjas jääb jõusse maakohtu otsus, millega maakohus

rahuldas hagi osaliselt, jätab kolleegium sarnaselt maakohtuga TsMS § 173 lg 3 esimese lause ja § 162

lg 1 järgi ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskuludest 95% kostja kanda ja 5% hageja

kanda.

17. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise

kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2;

vt selle kohta Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Ants Kull