3-2-1-140-15 · Riigikohus

Riigikohtunik Malle Seppiku eriarvamus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-15

Arvan, et ringkonnakohtu määrus on täies ulatuses õige ega nõustu koosseisu enamuse seisukohaga,

nagu oleks ringkonnakohus eksinud TsMS § 377 lg 1 ja § 378 lg 4 kohaldamisel.

1. TsMS § 377 lg 1 järgi on hagi tagamise eesmärgiks tagada hagi rahuldava kohtuotsuse täitmine.

Hagiavalduse kohaselt on hageja esitanud raha nõude solidaarselt nelja kostja vastu. VÕS § 65 lg-

test 1 ja 2 tulenevalt saab solidaarkohustuse täitmist nõuda kas kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt

või mõnelt neist, kuid saab seda teha vaid ühe korra. Seega ei kerki solidaarkohustuse puhul küsimust

selle täitmisest suuremas ulatuses kui on solidaarkohustuse ühekordne ulatus.

2. TsMS § 378 lg 4 kohustab kohut hagi tagamisel arvestama hagi hinda. Praeguse asja hind ei ületa

187 414 eurot 63 senti, selles on menetluse kestel lisanduvat viivist juba arvestatud ning ka menetluse

kestel veel lisanduda võiv viivis ei saa hageja nõuet oluliselt suurendada. Kui hagi tagada iga kostja

suhtes just tema vastu esitatud nõude ulatuses, siis on tulemuseks hagi tagamine oluliselt suuremas

ulatuses, kui on ulatus, milles hageja ka hagi täieliku rahuldamise korral saaks otsuse täitmist nõuda.

Et hageja ei saaks mingil juhul nõuda solidaarkohustuse täielikku täitmist igalt kostjalt, siis on

selliselt hagi tagamise korral tegemist põhjendamatu ületagamisega.

3. Et hagejal on valikuõigus osas, kellelt ja mis ulatuses ta hagi rahuldamise korral otsuse täitmist

nõuab (VÕS § 65 lg-d 1 ja 2), siis peab tal ka hagi tagamist taotledes olema võimalik valida, millise

solidaarkostja ja millise vara arvel ta hagi tagamist taotleb ehk teisisõnu, kellele kostjatest kuuluva ja

millise varaeseme arvel hagi tagamine vastab kõige enam tema huvidele. Selliselt leidis ka

ringkonnakohus, kui tegi hagejale ettepaneku määrata kindlaks, kelle suhtes kostjatest ja millises

ulatuses hageja hagi tagamist taotleb. Et hageja ei soovinud valikut teha, ei saa kohtule ette heita

valiku tegemist hageja asemel. Alternatiiviks oleks võinud olla hagi tagamise taotluse rahuldamata

jätmine.

4. Hagi tagamise eesmärgiks on tagada hagi rahuldava kohtuotsuse täitmine (TsMS § 377 lg 1), mitte

tagada igaks juhuks ka nende nõuete täitmine, mis ei ole põhjendatud ning jäävad rahuldamata. Nii ei

ole korrektne lähtuda hagi tagamise üle otsustamisel eeldusest, et hageja nõue mõne kostja vastu võib

jääda rahuldamata. Dispositiivses menetluses peab hageja ise seisma hea selle eest, et tema hagi oleks

põhjendatud ja tõendatud. Hagi esitamisel käsutab hageja oma menetlusõigust ning üksnes tema on

õigustatud otsustama, kelle vastu ja millises ulatuses hagi esitada (TsMS § 3 lg 1, § 4 lg-d 1 ja 2

ning § 5 lg 1). Hagejal ei ole kohustust esitada nõue kõigi isikute vastu, kelle vastu ta arvab endal

(mh solidaarset) nõuet olevat. Kostjate valik sõltub üksnes hagejast ning selle valiku põhjendatusest

tulenevat riski ei ole õige jätta kostjate kanda.

5. TsMS § 378 lg 4 kohustab kohut arvestama hagi tagamisel hageja õigustatud huvidega ning lubab

kostjat koormata üksnes hageja õigustatud huvidele vastavate kohustustega. Võttes arvesse

eespooltoodut, ei saa kohus lähtuda üksnes hageja huvist luua võimalus iga kostja vara arvel hagi

rahuldava otsuse täies ulatuses täitmiseks ja lükata edasi valiku tegemine selle kohta, kellelt kostjatest

ja mis ulatuses kohustuse täitmist nõuda, jättes samal ajal arvestamata kostjate õigustatud huviga täita

(hüpoteetiline) kohustus ühekordselt. Hageja taotletud viisil hagi tagamine koormab kostjaid

õigustamatult.

6. Lisaks p-des 3 ja 4 märgitule sisaldab hageja õigus oma menetlusõigusi käsutada ka õigust

otsustada selle üle, milline menetluslik tee oma nõude maksmapanekuks valida. Nii võib hageja

esitada solidaarvõlgnike vastu nõuded ka eraldiseisvates menetlustes, kuid eeldada ei saa, et sel juhul

tema nõuded kõigi kostjate vastu ka tagatakse. Iga hagi ei ole vaja tagada, hagejal ei ole õigust hagi

tagamist nõuda ja eeldada tuleb just, et hagi rahuldavat kohtuotsust täidetakse ka tagamata. Hagi

tagamise eeldusena peab hageja mh ennekõike tegema usutavaks selle, et tal on nõue kostja vastu.

Samas hagi põhjendatust (tõendatust) ei kontrollita. Kohus hindab vaid esialgselt hagi veenvust,

lähtudes juhul, kui nõude alusena esitatud asjaolud iseenesest võimaldaksid nõuet, hagi põhjendatuse

eeldusest. Kui hageja ühe kostja vastu toimuvas menetluses hagi tagamise vajadust põhjendades

avaldaks kahtlust selle kohta, kas tema hagi on rahuldamiseks piisavalt põhjendatud, oleks tema hagi

tagamine selle kostja vastu äärmiselt ebatõenäoline, et mitte öelda välistatud. Praeguses asjas on

hageja kõigi kostjate suhtes hagi tagamise vajadust põhjendades peaasjalikult väitnud just seda, et

mõne kostja suhtes võib tema hagi jääda rahuldamata. Seega, hagejale ei annaks hagi tagamise

tähenduses eelist see, kui ta taotleks praeguse asjaga sarnastel põhjendustel hagi tagamist iga kostja

vastu esitatud eraldi menetluses. Pealegi, lõpptulemusena ei oleks hagejal abi nende nõuete

tagamisest, mis kohtuotsusega jäetakse rahuldamata, olgu need siis esitatud väidetavate

solidaarvõlgnike vastu ühiselt või eraldi. Hagi tagamisega ei saa hageja kindlustada end olukorra

vastu, mil tema hagi jääb rahuldamata.

Malle Seppik