3-2-1-138-15 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-138-15

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. detsember 2015. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Bindes S & Ko (pankrotis) hagi Sergei

Bindese ja Dmitri Geraškini vastu nõude

tunnustamiseks Sergei Bindese pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-29697

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Bindese kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2466 eurot 88 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Bindes S & Ko (pankrotis), esindaja

pankrotihaldur Tarmo Villman

Kostjad Sergei Bindes ja Dmitri Geraškin, kostjate

esindaja vandeadvokaat Urmas Simon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. november 2015. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-29697 osas,

millega ringkonnakohus tunnustas Osaühingu Bindes S & Ko (pankrotis) nõuet Sergei

Bindese pankrotimenetluses teise järgu nõudena 242 329 eurot ja 58 senti, ning

menetluskulude jaotuse osas ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot tagastada Urmas Simoni

arvelduskontole (EE311700017002251565).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja pankrotihaldur esitas 8. juulil 2008. a Viru Maakohtule hagi Sergei Bindese (kostja I) ja

Dmitri Geraškin (kostja II) vastu nõude tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses. Hageja palus

tunnustada tema nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena 19 804 967 krooni. Hagiavalduse täienduses

palus hageja tunnustada nõuet 1 265 568 eurot ja 9 senti. 16. mai 2014. a kohtuistungil vähendas

hageja oma nõuet 305 658 euro ja 84 sendi võrra ning palus tunnustada nõuet 959 909 eurot ja

25 senti.Hagiavalduses ja selle täienduses märgitu kohaselt kuulas Viru Maakohus 20. veebruari

2008. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-1069 välja kostja I pankroti. 4. juulil 2008. a toimunud nõuete

kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele vastu.Hageja nõue on kahju hüvitamise nõue

kostja I vastu, mis tuleneb sellest, et kostja I kui hageja juhatuse liige ning ainuosanik ei tegutsenud

hageja huvides, rikkudes äriseadustiku (ÄS) §-des 176, 180, 181, 183, 187 ja 188 sätestatud

kohustusi. Maksu- ja Tolliamet tegi hageja majandustegevuse kontrolli, mille tulemusena koostati

13. septembril 2005. a maksuotsus nr 12-5/442, millega kohustati hagejat tasuma kokku

14 099 263 krooni. Nii maksuotsusest kui ka Maksu- ja Tolliameti 20. juuni 2005. a revisjoniaktist

nr 12-3/346 nähtuvalt on maksuhaldur tuvastanud, et juhatuse liige rikkus raamatupidamis- ning

hoolsuskohustust. Kostja I juhatuse liikme volituste lõppemise aja seisuga 6. mail 2004. a koosnes

hageja võlgnevus Maksu- ja Tolliametile tasumata maksudest 14 083 917 krooni ja intressidest

5 721 050 krooni.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja taotlesid aegumise kohaldamist. Lähtudes kõige hilisemast

väidetavast rikkumisest oktoobris 2002. a, tuli hagi esitada hiljemalt oktoobris 2007. a, hagi on

esitatud aga juulis 2008. a.

3. Viru Maakohus jättis 1. märtsi 2013. a vaheotsusega aegumise kohaldamata ja rahuldas 3. oktoobri

2014. a otsusega hagi osaliselt, tunnustades hageja nõuet 365 641 eurot ja 74 senti. Maakohtu otsuse

põhjenduste kohaselt on kostja I rikkunud maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg-st 1 tulenevat

kohustust tagada, et hageja täidaks maksuseadusest tulenevaid rahalisi kohustusi tähtaegselt ning

täielikult. Kostja I rikkus oma kohustusi tahtlikult. Maakohus luges tõendatuks, et Maksu- ja

Tolliamet on hagejale arvestanud intressi vähemalt 365 641 euro ja 74 sendi ulatuses. Riiklike

maksude tasumata jätmine põhjustas hagejale varalist kahju, kuna maksude tasumata jätmise

tagajärjeks oli hagejal intressina lisakohustuse tekkimine Maksu- ja Tolliameti vastu.

4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebused, milles taotlesid Viru Maakohtu 3. oktoobri 2014. a otsuse

tühistamist osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi

täielikult rahuldamata või kohaldada aegumist.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebustele vastu ja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustas

maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis 594 267 euro ja 50 sendi osas hagi rahuldamata ning

hageja nõude tunnustamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus rahuldas 25. mai 2015. a otsusega kostjate apellatsioonkaebused osaliselt ning

jättis hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus vähendas maakohtu otsusega

tunnustatud nõude suurust ning tunnustas hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses teise

rahuldamisjärgu nõudena 242 329 eurot ja 58 senti. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu

otsuse muutmata, täiendades otsuse põhjendusi.Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis

maakohus õigesti, et kostja I on ÄS §-st 183 ja MKS §-st 8 tulenevaid kohustusi rikkunud sellega, et

ta hoidus äriühingu esindajana kõrvale maksude maksmisest riigile.Juhatuse liikme maksuõigusliku

rikkumise tulemusel võib osaühingule tekkida kahju eelkõige osaühingule määratud sanktsiooni ja

tekkinud kuludena, eelkõige ühingult välja mõistetud maksuintressidena. Hagejale tekitatud kahjuna

ei ole käsitatavad maksuotsuses väljatoodud maksmata maksud. Seega on maakohus õigesti jätnud

rahuldamata hageja nõude tunnustada kostja I pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena

ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tasumata tulumaksu 594 267 eurot ja 51 senti.Hagi osalise

rahuldamise tõttu 242 329 euro ja 58 sendi ulatuses jättis ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt maakohtu menetluskuludest 75% hageja kanda ning 25%

solidaarselt kostjate kanda. Kostjate apellatsioonkaebuste osalise rahuldamise ning hageja

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis ringkonnakohus apellatsioonimenetluse

kuludest samuti 75% hageja ja 25% solidaarselt kostjate kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse ja vaidlustavad ringkonnakohtu otsust osas, millega kohus

hagi osaliselt rahuldas ja jaotas menetluskulud.Kaebuse põhjenduste kohaselt jätsid kohtud

tähelepanuta, et Maksu- ja Tolliameti 13. septembri 2005. a maksuotsus ei määranud ega kohustanud

hagejat tasuma maksuintresse ja seetõttu ei saanud hagejal tekkida intresside põhjal kostja I vastu

kahju hüvitamise nõuet. Maksuotsuse kohaselt tuli MKS § 95 lg 5 alusel tasuda üksnes määratud

maksusumma 901 107 eurot ja 14 senti. Hageja on intressid ise arvutanud ja pidanud seda endale

tekitatud kahjuks. Riigikohtu 17. oktoobril 2013. a tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13 tehtud lahendi

punkti 16 kohaselt peavad maksuintressid olema ühingult välja mõistetud ning alles pärast seda saab

rääkida äriühingule tekitatud kahjust. Kuna intressid ei olnud välja mõistetud, siis viiks nende

sissenõudmine kostjalt I hageja alusetu rikastumiseni (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-09, p 22).Kostjad on jätkuvalt seisukohal, et hageja kahju

hüvitamise nõue on aegunud, ning tuginevad uue alusena intresside arvestamise ja määramise

aegumisele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

osas, millega ringkonnakohus otsustas tunnustada hageja nõuet kostja I pankrotimenetluses teise

järgu nõudena 242 329 eurot ja 58 senti ning samuti menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas on

ringkonnakohtu otsus jõustunud. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

9. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle:

· Maksu- ja Tolliamet tegi hageja majandustegevuse kontrolli, mille tulemusena koostati

13. septembril 2005. a maksuotsus nr 12-5/442, millega kohustati hagejat tasuma kokku

14 099 263 krooni;

· majandustegevuse kontrolli puudutanud perioodil oli kostja I hageja juhatuse liige ja kostja I

juhatuse liikme volituste lõppemise aja seisuga 6. mail 2004. a oli hageja võlgnevuseks

tasumata maksudena kokku 14 083 917 krooni;

· Viru Maakohus kuulutas 20. veebruari 2008. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-1069 välja

kostja I pankroti;

· 4. juulil 2008. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele

vastu;

· hageja pankrotihaldur esitas 8. juulil 2008. a Viru Maakohtule hagi kostjate vastu nõude

tunnustamiseks kostja I pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Halduri nõue tugineb Maksu-

ja Tolliameti 13. septembri 2005. a maksuotsuses nr 12-5/442 tuvastatud maksuseaduste

rikkumisel, mille kostja I pani toime hageja juhatuse liikmena, ja seisneb sellega tekitatud

kahjus;

· kuna hageja ei ole kassatsioonkaebust esitanud, on Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2015. a

otsus jõustunud osas, millega jäeti hagi rahuldamata tasumata maksusumma kostjalt I kahjuna

väljamõistmiseks.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja maksukohustuse õigel ajal täitmata

jätmise tõttu väidetavalt tekkinud intressi tasumise kohustust saab pidada hageja kahjuks, mille

hüvitamise nõude saab kostja I vastu pankrotimenetluses maksma panna.

11. Hageja nõue kostja I vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamise nõue. Sellise nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 1, mille järgi vastutab juhatuse

liige seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule

süüliselt tekitatud kahju eest.Hageja heidab kostjale I ette juhatuse liikme kohustuste rikkumist

Maksu- ja Tolliameti tehtud majandustegevuse kontrolli perioodil 2001-2002. Enne võlaõigusseaduse

(VÕS) jõustumist ehk enne 1. juulit 2002. a toimunud rikkumiste puhul tuleb kohaldada

tsiviilkoodeksi (TsK) § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 187 lg 1 kuni 1. juulini 2002. a kehtinud

redaktsiooni. Nimetatud sätete järgi peab osaühingu juhatuse liikme vastu kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks olema tuvastatud, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi osaühingu vastu, rikkumine

toimus juhatuse liikme süül ja rikkumise tõttu tekkis osaühingule kahju (vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 21; 14. juuni 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-52-06, p 12; 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, p 11).

Tõendamiskoormus jaguneb poolte vahel allpool esitatud viisil. Hageja peab tõendama, et juhatuse

liige on rikkunud oma kohustusi ja et just selle rikkumise tõttu tekkis osaühingule kahju. TsK § 227

teise lause järgi eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süül. Süü puudumist peab tõendama

juhatuse liige (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05,

p 22; 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-03, p 25; 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-110-13, p 11).Alates 1. juulist 2002. a kuni 31. detsembrini 2005. a toimunud rikkumiste

puhul pidi hageja ÄS § 187 lg 1 järgi nõude maksmapanekul tõendama, et osaühingule on tekitatud

kahju, et juhatuse liige rikkus oma kohustusi ja et just need rikkumised põhjustasid osaühingule

hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist oli juhatuse liikmel võimalik

vabaneda vastutusest, kui ta tõendas, et rikkumine oli vabandatav VÕS § 103 lg 1 järgi

(vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-11, p 11;

11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-

13, p 17; 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, p 11).

12. Kohtud tuvastasid, et kostja I rikkus ÄS §-s 183 sätestatud raamatupidamiskohustust ja MKS § 8

lg-st 1 tulenevat kohustust tagada, et hageja täidaks maksuseadusest tulenevad rahalised kohustused

tähtaegselt ning täielikult. Juhatuse liikme kohustuse rikkumine on siiski vaid üks ÄS § 187 lg-st 1

tuleneva kahju hüvitamise nõude eelduseid (vt otsuse p 11). Hinnates äriühingu kahju hüvitamise

nõude maksmapandavust, tuleb tuvastada ka ülejäänud eelduste täidetus, sh teha kindlaks, kas

ühingul tekkis selle rikkumise tulemusena kahju.Enne 1. juulit 2002. a toimunu hindamisel tuleb

lähtuda TsK § 222 lg-st 2, mille kohaselt saab kahjuks pidada võlausaldaja tehtud kulutusi, tema vara

kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldaja saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui

võlgnik oleks kohustuse täitnud. Alates 1. juulist 2002. a toimunu hindamisel tuleb lähtuda

VÕS § 127 lg-st 1, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu

rikastumise allikaks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-

08, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra

võrdlemise teel. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat

halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena

halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 19; 17. oktoobri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-197-13, p 22; 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 21).

13. Ringkonnakohus on pidanud kahjuks, mille kostja I peab hüvitama maksuintresse, mille tasumise

kohustus on hagejal väidetavalt tekkinud. Ringkonnakohus on otsust tehes viidanud Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2013. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13, mille p-s 16 on

kolleegium leidnud, et kui juhatuse liige jätab maksud õigel ajal tasumata, saab maksuõigusliku

rikkumise tuvastamisel äriühingule tekkinud kulusid pidada kahjuna ÄS § 187 lg 1 kaitsealasse

kuuluvaks. Ringkonnakohus on jätnud seejuures tähelepanuta, et Riigikohus on sealsamas rõhutanud,

et maksuintresse saab lugeda äriühingule tekkinud kahjuks üksnes juhul, kui maksuintressid, mida

äriühing ei oleks pidanud maksma, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega, on

äriühingult välja mõistetud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-110-13, p 16). Äriühingult maksuintresside sissenõudmise korral väheneb ühingu vara ja see

tähendab varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes ehk varalise olukorra võrreldavat halvenemist -

äriühing satub juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes

olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-09, p 22; 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-110-13, p 16).Kuna hageja on pankrotis, tuleb praegusel juhul silmas pidada seda, et kostja I

pankrotimenetlusest eelduslikult saadav raha muutub hageja pankrotivaraks. Seepärast tuleb kostja I

poolt hagejale kahju tekitamise tuvastamisel lisaks Maksu- ja Tolliameti nõudele arvestada ka teiste

võlausaldajate nõuetega hageja pankrotimenetluses. See tähendab, et hageja kahjuks maksuintresside

puhul saaks pidada üksnes seda osa pankrotivara väljamaksetest, mille võrra õnnestub Maksu- ja

Tolliameti nõuet hageja pankrotimenetluses maksuintresside osas eelduslikult rahuldada. Tegemist on

VÕS § 127 lg 6 tähenduses tulevikus tekkiva kahjuga, mille tekkimist ja suurust ehk seda, kas ja

millises ulatuses hageja vara kostja I tegevuse tõttu maksuintresside tõttu tegelikult väheneb, tuleb

asjaoludest lähtuvalt eraldi hinnata. Olukorras, kus maksuintressid ei ole äriühingult välja mõistetud

ja äriühingu vara ei ole nende võrra vähenenud, ei satu ühing vastavas osas varaliselt halvemasse

olukorda ning intresside kahjuna väljamõistmine viiks kannatanu rikastumiseni, mis oleks aga

vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga.

14. TsMS § 230 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui hageja väidab, et talle on

maksuintresside tasumise kohustusega tekkinud kahju, peab hageja seda ka tõendama. Selleks võib

hageja kasutada kõiki lubatavaid tõendeid. Seni on hageja tuginenud üksnes Maksu- ja Tolliameti

teostatud hageja majandustegevuse kontrolli tulemusena 13. septembril 2005. a koostatud

maksuotsusele nr 12-5/442. Maksuotsuse p-s 7 on viidatud intresside arvestamise korrale, kuid

maksuotsuse kokkuvõttes, milles on märgitud hagejale määratud kohustused, ei ole intresside

tasumise kohustust nimetatud (I kd, tl 82). Öeldu jätab kolleegiumi hinnangul ebaselgeks, kas hagejal

tuleb maksuintresse maksta või mitte. Samuti on senises menetluses jäänud selgusetuks, millises

ulatuses õnnestuks hagejal pankrotimenetluses maksuintresse eelduslikult tasuda. Sellises olukorras

on ringkonnakohus mõistnud kostjalt I intressid kahjuna välja ennatlikult.

15. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja I juhatuse liikme kohustuste

rikkumine on toonud hagejale kaasa väidetud ulatuses kahju. Selleks tuleb ringkonnakohtul välja

selgitada, kas hagejal on tekkinud Maksu- ja Tolliameti tehtud hageja majandustegevuse kontrolli

tulemusena tuvastatud kostja I rikkumistest tulenev maksuintresside tasumise kohustus. Intresside

maksmise kohustuse tuvastamise korral tuleb kohtul hinnata, millises ulatuses õnnestuks hageja

pankrotimenetluses Maksu- ja Tolliameti nõuet maksuintresside osas eelduslikult rahuldada.

16. Kostjate taotluse kohaldada nõudele aegumist on kohtud jätnud õigesti rahuldamata. Kohtud on

põhjendatult leidnud, et kuivõrd kostjad ei ole vaidlustanud maakohtu vaheotsust, millega jäeti

aegumine kohaldamata, ei saa kostjad jõustunud kohtulahendiga lahendatud aegumise vastuväidet

korduvalt esitada.

17. Menetluskulude jaotus tuleb määrata TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtul sõltuvalt

asja uue lahendamise tulemustest.

18. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kostjatele TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kostjad on palunud tagastada kautsjoni Urmas Simoni

arvelduskontole.

Villu Kõve, Ants Kull, Tambet Tampuu